Obsah (8)

§ 174§ 138§ 331§ 657§ 363§ 230§ 175§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja on

1. oktoobril 2022 esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Kohus on
2. septembri 2022 a määruse resolutsiooni punktis 1 määranud tähtaja järgmiselt: „Anda pooltele tähtaeg lõplike seisukohtade esitamiseks
3. oktoober 2022 ning vastaspoole esitatu osas vastamiseks
4. oktoober
5. Samadeks kuupäevadeks esitada menetluskulude nimekirjad ning seisukohad vastaspoole menetluskulude kohta.“ Maakohus nõustus hagejaga, et kostja on menetluskulude nimekirja esitanud hilinenult. Kuivõrd

§ 174

lg 1 võimaldab määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui seda (õigeaegselt) ei taotleta, määras kohus toimikumaterjalide alusel kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Kostja on kohtule esitanud neli esindaja poolt allkirjastatud menetlusdokumenti. Vaidluse olemust, menetluse kestust ja kohtule esitatud dokumentide sisu ning mahtu arvestades pidas kohus mõistlikuks kostja esindaja ajakuluks kokku 11 tundi. Kohus pidas põhjendatuks määrata kostja esindajate tunnitasu suuruseks 160 eurot. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1760 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja esitatud kontoväljavõtetelt nähtub, et kostja on maksnud kokkuvõttes 30 710 eurot 56 senti enam kui oli töövõtulepingus kokku lepitud. Seega on kostja vastuväide rangelt siduvast hinnakokkuleppest ebaõige. Maakohus on möönnud, et pooltel oli täiendavad kokkuleppeid lisatööde osas. Vaidluse all ei ole see, et nii Aasavälja 19 kui Aasavälja 21 objektidel tehti lisatöid, kusjuures mõlema objekti lisatööde kohta on olemas e-kirjad (hageja
2. augusti
3. a seisukoha lisad 4 ja 5), mille kohaselt maksid Aasavälja 19 lisatööd 18 000 eurot ja Aasavälja tee 21 lisatööde hind oli nimetamata. Hagis nõutav tasumata arve nr 38 summas 14 154 eurot 66 senti on neilt objektidelt saamata raha, st nii töövõtulepingus kui lisatöödena kokku arvestatud summadest tasumata osa. Hageja arvates ei ole kostja positsioon olnud heauskne, mistõttu peaks tõendamiskoormis lisatööde osas olema ümberpööratud. Kui hagi vastuses ei kinnitanud kostja mingite lisatööde tegemist, siis hiljem on kostja lisatööde tegemist möönnud, kuid väidab, et ta on tehtud lisatööde eest maksnud. Riigikohus on mitmes lahendis toonud esile, et kui mingi asjaolu 4 tõendamiseks saab tõendid olla kostjal endal ja arvestades, et protsessiosalised on kohustatud kasutama oma protsessiõigusi heauskselt, siis tuleb selliste asjaolude puhul tõendamiskoormis ümber pöörata. Kui kostja väidab, et ta on teatud osas tasunud ka lisatööde eest, siis peaks ta suutma kohtule põhjendada, millise kalkulatsiooni alusel on ta teatud lisatööde eest maksnud, sh mis rahalises ulatuses on kostja lisatöid aktsepteerinud ja milliste konkreetsete lisatööde eest maksnud. Kostja peab põhjendama, miks ta on jätnud arve nr 38 osaliselt tasumata. Hageja on seisukohal, et arve nr 38 kahel korral tasumine ja seda pikemate perioodide tagant, viitab selgelt arve mittevaidlustamisele, st arvest tuleneva tasunõude tunnustamisele. Kostja on tunnustanud arvet nr 38 täies ulatuses. Tasunõude tunnustamine tähendab kostja nägemuse kohaselt seda, et ta ei pea täiendavalt esitama ja tõendama arve nr 38 aluseks olevate (lisa)tööde tegemist. Menetluslikult tekib sama olukord nagu deklaratiivse võlatunnistusega – pool, kes on võlga tunnistanud, peab hakkama ise tõendama, et võlga ei ole. Kostja peaks tõendama, et hoolimata tasunõude tunnustamisest ei ole hageja arve aluseks olevaid töid teinud. Kostja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Ei ole mingit õiguslikku vahet, et TsÜS § 158 lg 2 on normitehniliselt sätestatud TsÜS-i aegumise peatükis olles siin seotud aegumise katkemise regulatsiooniga. Tähtis on see, et seadusandja on käsitlenud võlgnetava osalist tasumist nõude tunnustamisena. Maakohus ei olnud õigustatud kostja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrama, kuna kohus tuvastas, et kostja esitas menetluskulude nimekirja hilinenult. Kohus on

§ 174lg 1 teist lauset valesti kohaldanud.

Kostja menetluskulude nimekirjast lähtuda ei saa, kuna see esitati hilinemisega. Kohus saab lähtuda tsiviilasja materjalidest, kuid see ei saa puudutada õigusabikulusid, sest toimikus puuduvad andmed õigusabikulude kohta. 5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Arve esitamine ei tekita arve saaja vastu nõuet. Ühtegi muud tõendit ei ole hageja oma nõude tõendamiseks ega põhjendamiseks esitanud. Tõendamiskoormis on hagejal. Hageja ei ole tõendanud ega selgitanud, milliste konkreetsete tööde eest on kostja hageja arvates tasumata jätnud ja milliste tööde eest hageja väljastas arve nr 38 – tööde kirjeldust arvest ei nähtu. Kõik lepingus kokkulepitud summad on kostja tasunud ja kostja ei ole pahauskselt käitunud. Isegi kui hageja tegi lisatöid, mille eest on kostja jätnud väidetavalt tasumata (millega kostja ei nõustu), siis peab hageja tõendama, et need tööd olid töövõtulepinguga hõlmatud. Hagiavaldus on esitatud töövõtulepingu täitmise nõudes, st muude lepingute ja kokkulepete alusel tekkinud väidetavaid nõudeid hageja antud menetluses esitada ei saa. Kostja on tõendanud, et ta on tasunud töövõtulepingu alusel kokkulepitud summad. Kostja ei ole nõuet tunnustanud. TsÜS § 158 lg 2 ei ole asjakohane. Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et TsÜS § 158 lg 2 on asjakohane ainult aegumise kontekstis. Kostja ei nõustu, et maakohus ei saanud menetluskulusid kindlaks määrata.

§ 138

lg 1 ja § 144 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks ka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Toimiku materjalide pinnalt on võimalik hinnata menetlusdokumentide koostamiseks kulunud mõistlikku aega ja tunnihinda. Maakohus oleks pidanud kostja menetluskulude nimekirja vastu võtma ja see polnud esitatud hilinenult. Isegi kui kostja oleks pidanud

1. septembri
2. a määruse kohaselt esitama menetluskulude nimekirja
3. oktoobril 2022 ja kulude nimekiri esitati hilinenult, siis on tähtaegselt esitatud kostja täiendav menetluskulude nimekiri alates
4. oktoobrist 2022 tehtud toimingute osas. Menetluskulude nimekirja vastuvõtmine poleks menetlust venitanud (

§ 331lg 1).

5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning hageja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega. 7. Hageja on esitanud kostja vastu töövõtulepingust tuleneva töövõtja tasunõude. Maakohus on tuvastanud, et kostja tasus hagejale töövõtulepingu alusel 317 590 eurot ning töövõtulepingus oli tasuks kokku lepitud 286 879 eurot 44 senti. Seega on kostja hagejale tasunud 30 710 eurot 56 senti rohkem, kui lepingudokumendis märgitud tööde hind. Neid asjaolusid apellatsioonimenetluses vaidlustatud ei ole. Hageja väitel on ta teinud lisaks kirjalikus töövõtulepingus kokkulepitud töödele ka lisatöid. Hageja peab

§ 363

lg 1 p 2 ja § 5 lgte 1 ja 2 kohaselt välja tooma tema nõude aluseks olevad asjaolud ning neid

§ 230lg 1 kohaselt ka tõendama.

Seega pidi hageja välja tooma ja tõendama, millistes lisatöödes ja millise hinnaga pooled kokku leppisid. Praegu ei ole hageja seda teinud. Lisatöid, mis kajastuvad hageja esitatud e-kirjades (tl 35 ja 36) on maakohus hinnanud ja õigesti leidnud, et ka nende eest kokkulepitud tasu on hõlmatud rahaga, mille kostja on hagejale maksnud. Aasavälja tee 19 objekti puudutanud e-kirjas oli lisatööde maksumuseks märgitud 18 000 eurot + käibemaks, st 21 600 eurot. Aasavälja 21 objekti puudutavas e-kirjas ei ole lisatööde hinda märgitud. Hageja ei ole esitanud muid tõendeid lisatööde hinna tõendamiseks.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et praeguses asjas pidanuks tõendamiskoormis tulenevalt hea usu põhimõttest ümber pöörduma. Töövõtusuhtes ei ole üldjuhul tegemist olukorraga, kus ainult tellijal oleks ülevaade ja tõendid tehtud töödest ja sõlmitud kokkulepetest. Hageja kui töövõtja pidi töid tehes teadma, millised on poolte kokkulepped ja milliseid töid ta teeb. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest võiks järeldada, et praegusel juhul oleks poolte suhe olnud kuidagi erinev. Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul, kui tõendamiskoormis olnuks kostjal, pidanuks hageja ikkagi välja tooma asjaolud, millele ta nõue tugineb. Praegu ei ole hageja seda teinud, st selgelt välja toonud, millistes lisatöödes pooled kokku leppisid ja millise hinnaga. Kuivõrd hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, milles väidetavad lisatööd seisnesid, siis ei saa hageja nõuet rahuldada ka käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Ka lepinguväliste nõuete puhul peab hageja välja tooma nõude aluseks olevad asjaolud ja neid tõendama.
2. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka selles, et kostja on tema nõuet arve osalise maksmisega tunnustanud või, et arve osalist maksmist saaks pidada võlatunnistuseks. Võlatunnistus on oma olemuselt tehing, millest peab nähtuma poole selge tahe kohustuse olemasolu tunnistada ja sellega loobuda enda vastuväidetest nõudele. Ainuüksi raha maksmine ei ole üldjuhul selleks piisav. Ringkonnakohus leiab, et hageja viidatud TsÜS § 158 lg 2 käsitab nõude tunnustamist kitsalt aegumise kontekstis. Nimelt lähtub see säte eeldusest, et võlausaldaja võib loota, et olukorras, kus võlgnik võlga osaliselt tasub, siis see tasumine võib jätkuda ning võlausaldaja ei pea aegumise peatamiseks kohtusse pöörduma. Seetõttu on aegumise kontekstis nõude tunnustamise definitsioon ka laiem kui pelgalt võlatunnistuse andmine ning hõlmab ka mittetehingulisi toiminguid (vt ka Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8699, p 15).
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust ei ole alust tühistada ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus leiab, et kostja maakohtus hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja saab menetleda

§ 331lg 1 alusel, kuna see ei venita menetlust.

Asjaolu, et maakohus ei ole sellele sättele viidanud, ei välista selle kohaldamist. Maakohus on kostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud. Hagejal on olnud võimalus kostja 6 menetluskuludele vastuväiteid esitada hiljemalt apellatsioonimenetluses. Hageja ei ole väitnud, et kostja esindajakulud ei olnud

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud.

11. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 järgi hageja kanda.

Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuluks ringkonnakohtus esindajakulu 1108 eurot (938 eurot, millele lisandub ringkonnakohtu istungil osalemise kulu tunnihinnaga 170 eurot ca 0,5 tunni eest, s.o 85 eurot). Esindaja ajakulu enne istungit on 1,1 tundi tunnihinnaga 250 eurot ja 3,9 tundi tunnihinnaga 170 eurot. Kostjal on olnud menetluses kaks esindajat.

§ 175

lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Ringkonnakohus leiab, et praegune asi ei olnud ei mahu poolest ega õiguslike küsimuste poolest keerukas, mistõttu ei ole alust kostjale mitme esindaja kulu hüvitada. Seetõttu ei kuulu hüvitamisele esindaja Liis Könni kulu tunnihinnaga 250 eurot 1,1 tunni eest.

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus vastaspoolelt esindajakulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja kulu ei ole ka ülejäänud osas tervikuna põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on ebamõistlikult suur esindaja ajakulu istungiks ettevalmistamisele, arvestades asja väikest mahtu ja õiguslikku lihtsust, samuti ei ole mõistlik, et menetluskulude nimekirja koostamisele kulub pool tundi. Ringkonnakohus peab kostja esindaja põhjendatud ajakuluks kokku 3,5 tundi. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka esindaja tunnitasu määra. See ületab oluliselt keskmist advokaadist esindaja tunnitasu määra, mis ringkonnakohtus on umbes 130 eurot. Iseenesest on poolel õigus sõlmida esindajaga leping vabalt valitud tingimustel, sh vabalt valitud tunnihinnaga. Samas on

§ 175

lg 1 ülesandeks mh tagada, et vastaspoole menetluskulude suurus oleks menetluses mingil määral ettenähtav. Seetõttu ei saa pidada vastaspoolelt keskmist tasu oluliselt ületava tasu väljamõistmist pidada põhjendatuks. Siiski ei saa eeldada, et kõik esindajad osutavad tunnitasu sama hinnaga, mistõttu mõningast keskmise tasu ületamist saab pidada põhjendatuks. Ringkonnakohus loeb kostja esindaja põhjendatud tunnitasu määraks 150 eurot. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitamiseks 525 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin 7