ls 1, § 12 lg 1, § 23 lg 1, § 102 koostoimes põhiseadusega vastuolus olevaks, kohaldamisele mittekuuluvaks ja kehtetuks. Liiklusekspertiisi (liiklustehniline) maksumus 457 eurot jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates motiveeritud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse lõpposa kuulutamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kaevatava otsuse sisu Xt karistati LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 130 trahviühikut, s.o 520 eurot selle eest, et tema 01.09.2022.a kella 15.45 ajal Tallinnas Liivalaia tn 29 juures juhtis mootorsõidukit ega hoidunud kõigest, mis võiks takistada liiklust, ohustada või kahjustada teist vara. Enne manöövri alustamist ei veendunud, et see on ohutu, mistõttu riivas möödasõidul temast paremal liikunud sõidukit Hyndai reg.märgiga XXXXXX. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju Yle. Sellise tegevusega rikkus X Liiklusseaduse § 16 lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 nõudeid ja pani toime Liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kaebuse sisu Kohtule esitatud kaebuses palub X kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja LS § 223 lg 1 osas, mis näeb ette väärteovastutuse teisele isikule liiklusõnnetusega varalise kahju põhjustamise eest
ls 1, § 12 lg 1, § 23 lg 1, § 102 nende koostoimes põhiseadusega vastuolus olevaks, kohaldamisele mittekuuluvaks ja kehtetuks tunnistamist. Alternatiivselt palub menetlusalune isik lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel või kergendada karistust teise liiklusõnnetuses osavõtja liiklusõnnetust soodustava käitumise tõttu. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja seisukohal, et liiklusõnnetuse põhjustajaks on Y, kes oma ohtliku sõidustiiliga põhjustab süstemaatiliselt liiklusõnnetusi. Kohtus soovitakse tõendada, et Y kas ainuisiklikult põhjustas liiklusõnnetuse või vähemasti oma käitumisega oluliselt soodustas liiklusõnnetuse tekkimist (segasüü), millele annavad kinnitust Yi poolt varasemalt põhjustatud liiklusõnnetused. Sõidukit XXXXXX juhtinud Y ei andnud suunatulega märku, et soovib reastuda vasakusse ritta. Tema tegevus võib olla tingitud kas tema kalduvusest LS nõudeid mitte järgida või sellest, et tema sõidukil esines 11. augustil 2022.a tehnoülevaatusel sedastatud viga - sirgjoonelt kõrvalekaldumine, mille tulemusena kaotas Y kontrolli sõiduki üle ning see sõitiski vasakusse ritta sõiduki reg. numbriga XXXXXX ette. Kujunenud liiklusolukorras tuli Xl tegutseda väga kiiresti ja temalt ei saanud eeldada võimalike alternatiivide – äkkpidurdus või kaldumine vasakule - pikka analüüsi. X ei rikkunud Liiklusseaduse nõudeid. Kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita, et varaline kahju tekkis just Yl (st et tema oli sõiduki omanik), nagu on väidetud väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses, ega ka kahju suurust. Viimati nimetatu omab aga tähendust hindamaks, kas asjas võib esineda VTMS § 30 lg 1 p 1 sätestatud eeldus. Põhiseaduse § 3 ls 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
lg 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed.
lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal.
Riigikohus on selgitanud, et karistusõiguse kujundamisel on seadusandjal lai otsustusruum. Seadusandja saab valida, kas ja millal on põhiõiguste rikkumise korral vaja kasutada karistusõiguse kui ultima ratio meetmeid. Euroopa Inimõiguste Kohus on tunnustanud riigi positiivset kriminaliseerimise kohustust ennekõike art-te 2 ja 3 kaitsealas, muudel juhtudel on sobiva õiguskaitsevahendi valik jäänud seadusandjale (Riigikohtu määrus nr 3-4-1-7-17, p 23). Karistusõiguslik sekkumine peab sellisel juhtudel lähtuma ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest (viimati Riigikohtu kohtuotsus nr 1-20-8694/55, p 52). LS § 169 lg 4 sätestab tingimused, millal ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Riigikohus selgitas, et LS § 169 lg 4 p-st 5 on kaudselt tuletatav kohustus teavitada liiklusõnnetusest politseid siis, kui liiklusõnnetuses osalenud juhtidel on lahkarvamusi ja nad ei ole asjaolusid kirjalikult vormistanud ega allkirjastanud (RK otsus nr 4-16-7649/36, p 12). Kui liiklusõnnetuse tulemusena tekib ainult varaline kahju, liiklusõnnetuses osalejad jõuavad liiklusõnnetuse sündmuskohal kokkuleppele ja politseid ei teavita, siis praktikas politsei väärteomenetlust LS § 223 lg 1 tunnusel ei algata, sest teave võimalikust väärteost politseini ei jõua. Seega otsustuse riikliku karistusvõimu kaasamiseks võtavad liiklusõnnetuse osalejad omavahelisel kokkuleppel. Nõusolek selliseks kokkuleppeks ei ole sama kvaliteediga nagu nt KrMS § 2032 lg 3 sätestab kokkulepe, sest LS § 169 lg 4 rakendamiseks peavad isikud tegutsema kiirustades, tihtipeale šokis või meeltesegaduses, endale tundmatus olukorras, teise liiklusõnnetuses osaleja või temaga koos viibivate isikute vaimse surve all ning ilma mistahes riigipoolse või kas või kindlustusseltsi poolse järelevalveta. Muu hulgas võib isik tunnistada ennast süüdi, et vältida väärteovastutust või sellepärast, et omamata piisavaid teadmisi LS ja selle rakendamise praktikast, ei suuda ta kohapeal teha menetlusprognoosi väärteomenetluse võimaliku tulemuse kohta. Isikul võib olla ka kasulik veenda teist liiklusõnnetuses osalejat tunnistada end liiklusõnnetuse põhjustajaks vastutasuks kohapeal antava rahalise hüvitise eest, et näiteks vältida kindlustusmaksete suurendamist. Taolised kokkulepped võivad küll olla inimlikult mõistetavad, kuid need ei kooskõlastu ei heade kommetega ega ka õiglustundega. Öeldu tähendab, et LS § 169 lg 4 ja LS § 223 lg 1 koostoime tulemusena on riigi karistusvõimu teostamine jäetud füüsiliste isikute meelevalda ehk riikliku karistusvõimu teostamine või teostamata jätmine riigist ei sõltu. Kui seadusandja otsustas, et mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju, liiklusõnnetuses osalejate omavahelise kokkuleppe saavutamise korral ei vaja karistamist, siis ei saa isikut karistada pelgalt selle eest, et tema teise liiklusõnnetuses osaleja või osalejatega kokkulepet ei saavutanud. Selline regulatsioon on ilmselges vastuolus nii riikliku karistamise monopoli kui ka karistusõiguse ultima ratio põhimõttega. Sellepärast LS § 223 lg 1 osas, mis näeb ette väärteovastutuse teisele isikule liiklusõnnetusega varalise kahju põhjustamise eest, on vastuolus
ls 1, § 12 lg 1, § 23 lg 1, § 102 nende koostoimes, millest tulenevalt tuleb LS § 223 lg 1 tunnistada Põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta see kohaldamata. Kohus juhindub VTMS § 132 p 3 Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral tehakse motiveeritud otsus avalikult teatavaks hiljemalt 19.05.2023. a kell 13.00. Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.