Obsah (6)

§ 6§ 11§ 5§ 7§ 18§ 21

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Tartu Ringkonnakohus 14. märts 2023 1-22-277

§ 6lg 1) (vt viidatud määruse p 13).

Kohus jääb ülal toodud mõttekäigu juurde ja jätab kahju hüvitamise taotluse topeltmenetlemise keelu rikkumise osas rahuldamata. 10. Kahju hüvitamist teistmise korral reguleerib

§ 6, mille 1.

lõige näeb ette, et kui teistmise tõttu uuendatud kriminaalasja uue arutamise tulemusel lõpetatakse isiku suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1, 2 või 5 alusel, võib isik nõuda talle varasema karistusega tekitatud kahju hüvitamist. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist (KIS) tunnistati M. Jürimäe Tartu Maakohtu

1. novembri
2. a otsusega nr 1-17-8311 kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 255 lg 1 ja § 3891 lg 2 ̶ § 22 lg 3 järgi. Juhindudes KarS § 63 lg-st 1, mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Katseaeg hakkas kulgema alates kohtuotsuse kuulutamisest
3. novembrist 2017 ja pidi lõppema
4. novembril
5. Seejärel tühistati Riigikohtu
6. veebruari
7. a otsusega (s.o ca 9 kuud enne katseaja lõppu) KrMS § 366 p 8 alusel teistmismenetluses maakohtu otsus ja kriminaalmenetlus uuendati. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
8. juuli
9. a määrusega lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel (s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu) kriminaalmenetlus M. Jürimäe suhtes KarS § 255 lg 1 järgi ja Tartu Ringkonnakohtu
10. novembri
11. a määrusega lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel (s.o kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu) kriminaalmenetlus KarS § 3891 lg 2 ̶ § 22 lg 3 järgi. Eelnevast tulenevalt on M. Jürimäel iseenesest õigus

6 lg 1 alusel taotleda Tartu Maakohtu

1. novembri
2. a otsusega mõistetud karistusega tekitatud kahju hüvitamist seaduses sätestatud ulatuses. 10.1 M. Jürimäe kaitsja märkis kaitseaktis, et M. Jürimäe kandis Tartu Maakohtu
3. novembri
4. a otsusega mõistetud karistuse valdavas osas ära ning et karistuse alusetu kandmine kahjustas ulatuslikult M. Jürimäe vaimset ja füüsilist tervist. Tal süvenesid sel perioodil 3 kroonilised haigused ja avaldusid täiendavad haigused. Samuti alandati karistuse alusetu kandmisega süüliselt M. Jürimäe väärikust ja rikuti eraelu puutumatust. M. Jürimäe jätab hüvitise suuruse kohtu määrata (vt kaitseakti lk 34-35). 10.2 Erinevalt kaitsjast pole kohtu arvates M. Jürimäel siiski õigust taotleda mittevaralise kahju hüvitamist. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise ulatus on reguleeritud

3. peatükis ja

§ 11

lg 1 sätestab otsesõnu, et

§ 5

või 6 alusel hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus või on rikutud tema õigust mõistlikule menetlusajale. Ka

-i eelnõu (653 SE) seletuskirjas märgitakse, et kui süüdimõistva kohtuotsusega jäeti vangistus tingimisi täitmisele pööramata, ei hüvitata teistmismenetluses (isegi õigeksmõistmise korral) reeglina mittevaralist kahju (vt seletuskirja lk 23). Seega kuna Tartu Maakohtu 15. novembri 2017. a otsuse alusel ei võetud M. Jürimäelt vabadust, pole

§ 11kriteeriumid täidetud ja M.

Jürimäel pole õigust taotleda mittevaralise kahju hüvitamist. 10.3 Mis puudutab menetluse mõistlikku aega, siis

§ 5lg 1 p 6 sätestab, et kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus Kr

MS § 199 lg 1 p-de 1, 2 või 5 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati ebamõistliku menetlusajaga. Seega on M. Jürimäel õigus praeguses asjas tõstatada ka mõistliku menetlusaja küsimus. Kuigi vastavalt Riigikohtu juhistele saab KrMS § 2742 lg 1 alusel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise üle otsustada alles kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus pärast kõigi menetlusosaliste ärakuulamist, ei välista eelnev maakohtu arvates siiski võimalust käsitleda mõistliku menetlusaja küsimust eelmenetluses süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamise raames. Vastasel juhul polekski praeguses asjas maakohtul võimalik M. Jürimäe kahju hüvitamise taotlust vastavas osas lahendada, sest Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a määrusega tühistati M. Jürimäe kohtu alla andmise määrus ja tema suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel juba eelmenetluses. 10.4 Käesoleval juhul ei ole menetluse mõistlikku aega ületatud. Lühidalt leidis M. Jürimäe kaitsja kaitseaktis, et praeguses asjas alustati kriminaalmenetlus
3. septembril 2012 ja
4. oktoobril 2013 esitati M. Jürimäele kahtlustus. Seega on kriminaalmenetlus koormanud M. Jürimäed
5. augustist
6. a eelistungi ajaks peaaegu 9 aastat, samas kui Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktika kohaselt loetakse mõistlikuks menetlusajaks sõltuvalt asja keerukusest üldjuhul 5-7 aastat. Eelistungil möönis kaitsja, et ajavahemik alates kokkuleppemenetluses M. Jürimäe süüditunnistamisest kuni Riigikohtu teistmisotsuseni ei haaku mõistliku menetlusajaga, kuid kriminaalasi mõjutas siiski oluliselt M. Jürimäed, sest ta kandis sel ajal karistust. Samuti tehti suur osa menetlustoimingutest aastatel 2012-2015 ja kriminaaltoimik sai kokku
7. a kevadeks, mil asi saadeti üldmenetluses kohtusse. Pärast kriminaalasja teistmist on menetlus seisnud. 10.5 Prokurör märkis erinevalt kaitsjast, et menetluse aja hulka pole võimalik arvestada ajavahemikku alates süüdimõistva kohtuotsuse tegemisest kuni kriminaalmenetluse teistmiseni. M. Jürimäe puhul tuleb menetlemise ajana esmalt kõne alla ajavahemik alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest
8. oktoobril 2013 kuni süüdimõistva kohtuotsuseni
9. novembril 2017 (s.o ca 4 aastat ja 1 kuu). Kuna sellele lisandub ajavahemik alates Riigikohtu otsusest
10. veebruarist 2020 kuni eelistungini
11. augustini 2022 (s.o ca 2 aastat ja 6 kuud), on kriminaalmenetlus kestnud M. Jürimäe suhtes kokku 6 aastat ja 7 kuud. Kuigi see on pikk aeg, oli algselt tegemist palju mahukama kriminaalasjaga, kus oli 13 kahtlustatavat, uuriti maksukuriteo toimepanemist suhteliselt pika aja jooksul (s.o
12. a jaanuarist kuni
13. a 4 septembrini) ning kuriteoga tekitatud kahju ületas 1 miljonit eurot. Samuti käsitles kriminaalasi mitme äriühingu (sh variäriühingute) tegevust, materjali oli kokku 55 toimikut ja üle kuulati 55 tunnistajat. Kohtueelne uurimine toimus niivõrd mahukas asjas nii kiiresti kui võimalik ja täiendav menetlusaeg on tekkinud teistmise tõttu. Pärast kriminaalmenetluse uuendamist lõpetati
14. juulil 2021 kriminaalmenetlus osaliselt KarS § 255 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas,
15. a augustis kuulati kahtlustatavad üle ja
16. a septembris koostati veel üks osalise lõpetamise määrus, millega vähendati kahtlustuse mahtu.
17. a sügisel esitati kriminaaltoimik kaitsjatele tutvumiseks. Kuigi muid toiminguid toimikust ei nähtu, pole menetlusega põhjendamatult viivitatud, sest süüdistuse kontseptsioon on võrreldes esimese korraga veidi erinev. Selleks, et esitada lõplik kahtlustus, tuli 55 köidet materjali uuesti läbi vaadata ja võrrelda olemasolevaid arveid raamatupidamisdokumentidega. Vajadusel võib prokuratuur koostada kriminaalmenetluse ülevaate toimingute ja kuupäevade kaupa. 10.6 Kohus märkis, et KrMS § 2052 kohaselt arvestatakse kriminaalasja mõistliku menetlusaja üle otsustamisel kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid. Kaitsja toob kaitseaktis eeskätt välja, et kriminaalmenetlus on kestnud M. Jürimäe suhtes enam kui 9 aastat, ja jätab muud kriteeriumid sisulise tähelepanuta. Ka eelistungil ei esitanud kaitsja konkreetseid etteheiteid menetluse kulgemise osas. Arvestades eelnevat, pole kohtu arvates (endiselt) õigustatud nõuda prokuratuurilt välja üksikasjalikku ülevaadet menetluse senisest käigust ja kohustada prokuratuuri niivõrd mahukat tööd tegema. 10.7 Kohus ei jaganud kaitsja seisukohta menetlusaja pikkuse osas. Ehkki Tartu Maakohtu
18. novembri
19. a otsusega mõistetud karistuse kandmine mõjutas kahtlemata M. Jürimäed oluliselt, pole alust arvata menetluse aja hulka ajavahemikku alates maakohtu süüdimõistva otsuse jõustumisest kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni. Menetluse mõistliku aja põhimõtte eesmärk on vältida olukorda, kus isik jääb oma kohtuasja tulemuste osas ebamõistlikult pikaks ajaks selgusetusse olukorda. Kui kriminaalasjas on isiku suhtes tõusetunud mingi kahtlustus või talle on esitatud süüdistus, peab see leidma mõistliku aja jooksul lahenduse. M. Jürimäe puhul päädis kriminaalmenetlus süüdimõistva kohtuotsusega ja kuigi see teistmismenetluses hiljem tühistati, ei olnud M. Jürimäe pärast algset kohtuotsust oma süüküsimuses enam selgusetus olukorras – ta teadis, kuidas tema asi lahendati, ja kandis mõistetud karistust. Eelnevast tulenevalt kestis kriminaalmenetlus M. Jürimäe suhtes alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest
20. oktoobrist 2013 kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni
21. detsembril 2017 (s.o veidi vähem kui 4 aastat ja 2 kuud) ning seejärel alates Riigikohtu
22. veebruarist
23. a otsuse tegemisest kuni Tartu Ringkonnakohtu
24. novembri
25. a määruse jõustumiseni
26. novembril 2022 (s.o ca 2 aastat ja 9 kuud). Kokku kestis kriminaalmenetlus seega ca 6 aastat ja 11 kuud. 10.8 Mõistliku menetlusaja üle otsustamisel arvestada lisaks kriminaalasja kestvusele ka muid asjaolusid. Kuna M. Jürimäe kaitsja ei esitanud kohtule konkreetseid etteheiteid menetlusega viivitamise kohta enne kriminaalasja teistmist, pole ka kohtul põhjust nendel kriteeriumidel pikemalt peatuda. Süüdistusaktist nähtuvalt on kriminaalasi olnud varem märkimisväärselt mahukas, pole piirdunud vaid 2 süüdistatavaga ja kahtlustus on ajas muutunud. Seega ei osuta ainuüksi eelmises punktis välja toodud ajavahemik mõistliku menetlusaja möödumisele. 10.9 Alates Riigikohtu
27. veebruari
28. a otsusest kuni uue süüdistusakti kohtusse saatmiseni
29. mai 2022 kulus veidi enam kui 2 aastat ja 2 kuud. Seejärel korraldas kohus eelistungi
30. augustil 2022, arvestades kaitsjate soovi kriminaaltoimikuga tutvuda ja piisavalt ette valmistuda. Kuigi pärast teistmist kuni esimese dokumenteeritud menetlustoiminguni
31. juuli 2021 (s.o kriminaalmenetlus osalise lõpetamiseni KarS § 255 järgi) kulus ca 1 aasta ja 4 5 kuud, selgitas prokurör eelistungil arusaadavalt, miks selle ajavahemiku jooksul tehtud töö toimikus ei kajastu. Kohtu arvates pole 1 aastat ja 4 kuud niivõrd pikk aeg, et rääkida menetluse mõistliku aja ületamisest. Seda enam, et täiendav ajakulu on vähemalt osaliselt olnud põhjendatud, sest prokuröri poolt eelistungil antud selgituste kohaselt oli süüdistuse kontseptsiooni muutmise tõttu vaja kogu materjal uuesti üle vaadata ja analüüsida ning esitada uued õiguslikud etteheited. Eelnevast tulenevalt pole menetluse mõistlik aeg ületatud ja M. Jürimäe kahju hüvitamise taotlus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. MÄÄRUSKAEBUS
32. Maakohtu määruse vaidlustas kaitsja, kes palub maakohtu määruse osaliselt tühistada (resolutsiooni p-d 3,4) ja teha uus kohtumäärus, millega rahuldada M. Jürimäe taotlused kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Välja mõista M. Jürimäele tekitatud kahju hüvitis mõistliku menetlusaja rikkumise tõttu. Välja mõista M. Jürimäele topeltmenetlemise keelu rikkumisega tekitatud kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Välja mõista M. Jürimäele alusetu karistuse ärakandmisega tekitatud kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Jätta riigi kanda määruskaebuse lahendamisega seotud kulud.
33. Tartu Maakohtu otsustus jätta läbi vaatamata kaitsja
34. novembri
35. a seisukohad ei ole materiaal- ega menetlusõiguslikult põhjendatud. Maakohtu määruse kohaselt tulnuks taotlus kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kaitseaktis või hiljemalt eelistungiks – seda kaitsja ka tegi. Kaitseakti lk 2 p-des 1.10-1.12 ja täiendavate seisukohtade võrdlusest on selgelt tuvastatav, et uusi taotlusi kaitsja ei esitanud. Materiaalõiguslike aluste selgitamine ei kvalifitseeru uueks taotluseks ning selle esitamine on lubatav kuni maakohtu poolt taotluse lahendamiseni. Menetlusõiguslikku alust õigeaegselt esitatud taotluse läbi vaatamata jätmiseks ei ole maakohus välja toonud.
36. novembri
37. a menetlusdokumendis kordas kaitsja kohtule varasemalt juba kahel korral detailselt selgitatud ülevaadet mõistliku menetlusaja ületamise kohta.
38. septembri ja
39. oktoobri
40. a määruskaebuses on kaitsja andnud põhjaliku ülevaate, miks on Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikas kujunenud seisukohtade järgi menetlusaja mõistlikkust rikutud. Enne määruskaebuse edastamist ringkonnakohtule ja viimase poolt
41. novembri
42. a kriminaalmenetlust lõpetava määruse tegemist maakohus nendega tutvus.
43. M. Jürimäel on õigus hüvitisele ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju eest

§ 11alusel.

Maakohus jätab tähelepanuta, et

§ 11

lg 1 normi koosseisu kuulub mittevaralise kahju hüvitamise alusena ka mõistliku menetlusaja ületamine. Kriminaalmenetlus on koormanud M. Jürimäed kahtlustuse esitamisest kokku 9 aastat, s.o alates

1. novembrist
2. Sellesse perioodi jääb alusetu kriminaalmenetlus ja karistuse kandmine 2/3 ulatuses, kohtuotsuse tühistamine Riigikohtus, taas alusetu kriminaalmenetluse alustamine ning selle osaline lõpetamine, kuni menetluse lõpetas Tartu Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a määrus. Allesjäänud osas viidi menetlust läbi kriminaalasjas, mille eest isik juba valdavas osas karistuse ära kandis (topeltkaristamise keelu rikkumine). 9 aastat kestnud kriminaalmenetlus ei ole kuidagi heastatav vabanduse või eksimuse tunnistamisega. Isegi rahaline hüvitis ei kompenseeri seda. Tartu Maakohus ei arvesta menetlusaja hulka 2 aasta ja 2 kuu pikkust perioodi. Samas selgitas M. Jürimäe juba kokkuleppe sõlmimisel
5. a, et jääb ootama üldmenetluse otsust ning õigeksmõistva otsuse korral esitab teistmisavalduse – seega jäi tema ebakindlus kriminaalmenetluse resultaadi osas kestma. Ta kandis karistust kokku 2 aastat ja 3 kuud kuni
6. veebruaril 2020 Riigikohus maakohtu
7. novembri
8. a otsuse tühistas.
9. Kohus heitis kaitsjale ette mõistliku menetlusaja rikkumise sisustamata jätmist. Kaitsja nentis eelistungil, et on äärmiselt raske välja tuua kriminaalmenetluse seiskumise perioode. 6 Kaitseaktis selgitas kaitsja põhjalikult, et prokuratuur koostas süstematiseerimata ja sisukorrata 11 000 leheküljelise segipaisatud tõenditega toimiku, mis muutis selles orienteerumise võimatuks. Prokuratuur ei vastanud
10. augusti
11. a eelistungil kohtu nõudele kriminaalmenetluses toimunud seisakute ja toimingute kohta, sest mõistlik menetlusaeg oli ületatud. Prokurör aga ei suutnud ka ise orienteeruda 11 000 leheküljelises süstematiseerimata toimikus. Samas andis kaitsja
12. septembri ja
13. oktoobri
14. a määruskaebustes kohtule põhjaliku ülevaate, millal seisis kriminaalmenetlus uurimisasutuste tegevusetuse tõttu ja neid selgitusi ei saanud maakohus eirata.
15. Asjaomaste asutuste tegevuse välja selgitamata jätmisega ei saa maakohus põhjendada menetlusaja mõistlikku kestust. Kohus ei selgita, miks ta tõlgendab ülevaate küsimata jätmist prokuratuuri kasuks olukorras, kus viimane ei ole esitanud ühtki vastuväidet kaitsja poolt
16. septembril ja
17. oktoobril 2022 määruskaebustes esitatud detailsele käsitlusele mõistliku menetlusaja ületamise kohta. Prokuratuur ei ole vaielnud vastu kaitsja
18. septembri ja
19. oktoobri
20. a seisukohtadele, et maksusüüteod ei ole nii keerukad, mis õigustaksid pikemat mõistlikku menetlusaega kui seni on Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt selgitatud (5 aastat), M. Jürimäe ei ole kordagi menetlust venitanud ega taotlenud menetlustoimingute edasi lükkamist. Menetlus alates kahtlustuse esitamisest kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni kohtu poolt kestis 9 aastat ja 1 kuud ning et menetlus seisis asjaomaste asutuste tõttu enam kui 6 aastat. Edasi toob kaitsja välja kronoloogiliselt asjaomaste asutuste tegevuse ning perioodid, mil M. Jürimäe osas tegevust ei toimunud ning järeldab, et asjaomaste asutuste tõttu on kriminaalasi seisnud enam kui EIK praktika järgi on mõistliku menetlusaja kestus.
21. M. Jürimäe ei ole kunagi end etteheidetavas teos süüdi tunnistanud. Kokkuleppemenetluse valis ta tervisliku olukorra tõttu. Ta on pidanud taluma kriminaalmenetluse toimingute tegemisest tulenevaid piiranguid, kandnud ära karistuse, tema elukoht on läbi otsitud, uuritud andmekandjaid, sh isiklikke andmeid, rikkudes nii eraelu ja kodu puutumatust ning ära on võetud M. Jürimäele kuuluv vara. 9 aasta ja 1 kuu vältel on ta pidanud taluma pinget ja stressi.
22. Topeltmenetlemise keelu rikkumisega seotud kahju tuleb M. Jürimäele hüvitada. Ne bis in idem põhimõtte puhul eristatakse topeltmenetlemise ja topeltkaristamise keeldu. EIÕK
23. lisaprotokolli art 4 lg 1 ja lg 2 ei keela menetluse taasavamist süüdimõistetud isiku kasuks. EIÕK
24. lisaprotokolli art 4 lg 2 võimaldab teatud erialustel kriminaalmenetluse jätkumist, kui on tõendeid uutest või äsja ilmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjutada. Praegusel juhul ei ole Riigikohtu
25. veebruari
26. a otsus M. Jürimäe suhtes teistmismenetluses tuginenud uutele või äsja ilmnenud faktidele ega menetluses ilmnenud olulisele puudujäägile, mis võis asja lahendit mõjutada. Uusi fakte ja tõendeid ei ilmnenud, mis nähtub ka kriminaalasja toimikust. Teistmisavalduse esitamise aluseks oli asjaolu, et Tartu Ringkonnakohtu
27. veebruari
28. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-9978 mõisteti kõik süüdistatavad õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu. Süüdistus oli põhjendamatu ja tegusid ei kvalifitseeritud tõendite hindamise tulemusena kuritegudeks. Edasiselt toob kaitsja välja ne bis in idem põhimõtte rikkumisega M. Jürimäe jaoks kaalul olevate asjade olulisuse.
29. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetlust jätkati kindlas teadmises, et süütegu on kindlalt aegunud, M. Jürimäed sama asja eest teist korda karistada ei tohi (sest ta on karistuse ära kandnud) ja mõistlik menetlusaeg on ületatud ning kriminaalmenetluse jätkamisel oli ainult üks eesmärk – tekitada inimesele kahju läbi kriminaalmenetluse enda (ehk rängalt koormava menetluse endaga karistamine teadmises, et süüdimõistvat kohtuotsust selles asjas kunagi teha ei saa). Jätkates sellises olukorras menetlust, on menetleja süüliselt rikkunud menetlusõigust 7 ning kõne alla saab tulla

§ 7lg 1 kohaldamine.

Arvestades EIKi praktikat (asjas Mihalache vs Rumeenia) tuleks topeltmenetlemise keelu tõttu mõista välja kahjuhüvitis vähemalt 5000 euro suuruses summas. 19. Hüvitis kahju eest, mis on tekkinud karistuse kandmisega asja eest, milles puudub süüdimõistev kohtuotsus tuleb

§ 6alusel hüvitada.

M. Jürimäe on valdavas osas ära kandnud karistuse tänaseks tühistatud otsuse alusel. Samas asjas algatatud kriminaalmenetlus on lõpetatud.

1. Alusetu karistuse ärakandmisega on kahjustatud ulatuslikult M. Jürimäe vaimset ja füüsilist tervist. Süüliselt alandatud tema väärikust ja rikutud eraelu ning läbiotsimisega kodu puutumatust. M. Jürimäele tekitati ka varalist kahju saamata jäänud tulu näol, mis on arvestades 2018-
2. a miinimumkuutasu kokku 13 856 eurot.
3. M. Jürimäe jõudis Tartu Maakohtu
4. novembri
5. a kokkuleppemenetluses tehtud otsusega ära kanda 2 aastat 3 kuud (tingimisi karistus katseajaga). Lõuna ringkonnaprokuratuuri määrusega lõpetati menetlus KarS § 255 lg 1 järgi KrMS § 199 lg 1 p-s 1 märgitud alusel – seega on M. Jürimäe alusetult kandnud karistust kuriteo eest, mida ta ei ole sooritanud ja mis ei ole süütegu. Lisaks on ta ära kandnud Tartu Maakohtu 15.11.
6. a kohtuotsusega kokkuleppemenetluses KarS § 3891 lg 2 - § 22 lg 3 järgi määratud karistuse ehk see sisaldub samuti 2 aasta ja 3 kuu sees.
7. Karistusest tingimisi vabastamine on olemuslikult vangistuse alternatiiv. Individualiseeritud karistus oli M. Jürimäel valdavas enamuses ära kantud kuni Riigikohtu lahendini teistmismenetluses, millega maakohtu
8. novembri
9. a otsus tühistati. Seega on põhjendatud M. Jürimäele kahju hüvitise väljamõistmine teo eest, mille karistuse ta on ära kandnud, kuigi ta seda toime pannud ei ole ning milles teda ei ole süüdi tunnistatud. Hüvitise suurus peaks olema suurem, kui

§ 11lg 5 järgi ebamõistliku menetlusaja korral kahjuhüvitis ette näeb.

1. Mittevaralise kahju hüvitamata jätmine olukorras, kus isik on kandnud ära alusetult mõistetud karistuse, ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kohustus kanda karistust asja eest, mida isik ei ole toime pannud ja kohustus taluda sellega seonduvat mõju, ei kuulu isiku talumiskohustuse piiridesse. Riik on hoidnud M. Jürimäed 9 aastat menetluses (sh aegunud süüteos ja topeltmenetlemise keeldu rikkudes ning nõudes temalt karistuse ärakandmist) nentides, et süüdimõistvat otsust ei tule ega saagi tulla. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Esmalt leiab kaitsja, et tühistada tuleks maakohtu resolutsiooni punkt 3, s.o otsustus jätta läbi vaatamata kaitsja
3. novembri
4. a seisukohad. See ei ole materiaal- ega menetlusõiguslikult õige. Tegemist ei ole uue taotlusega, vaid kaitseaktis esitatud taotluste kordamisega ning materiaalõiguslike aluste selgitamisega.
5. Ringkonnakohus märgib, et kahju hüvitamise taotluse lahendamine on seatud sõltuvusse sellest, kas kahjuhüvitist taotletakse õigel ajal. Üldreeglina tuleb kahju hüvitamise taotlus kohtumenetluse kestel esitada maakohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist (

§ 18lg 1).

Erandjuhul võib hüvitistaotluse esitada kuue kuu jooksul maakohtu lahendi kuulutamisest arvates ringkonnakohtule, kui taotlust polnud mõjuval põhjusel võimalik maakohtule esitada (

§ 21

lg-d 1 ja 3), või kuue kuu jooksul ringkonnakohtu või Riigikohtu lahendi jõustumisest arvates prokuratuurile, kui isik jättis mõjuval põhjusel taotluse ringkonnakohtule 8 esitamata või kui kahju hüvitamise nõude aluse olemasolu selgus alles kassatsioonimenetluses ning isik jättis mõjuval põhjusel taotluse Riigikohtule esitamata (

§ 21lg 4).

1. Praegusel juhul luges kohus tähtaegseks kaitseaktis esitatud nõuded süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, ent jättis läbi vaatamata kirjalikud täiendavad seisukohad, milles kaitsja jäi kaitseaktis esitatud kahju taotluse juurde, taotledes lisaks
2. novembri
3. a otsusega mõistetud karistusega tekitatud varalise kahju (s.o saamata jäänud tulu) hüvitamist summas 13 856 eurot ning põhjendas täiendavalt menetluse mõistliku aja ületamist ja karistuse alusetu kandmisega tekitatud kahju hüvitamise vajalikkust.
4. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus õigesti läbi vaatamata
5. novembri
6. a seisukohad. Esiteks on väär kaitsja osundus, et tegemist oli üksnes kaitseaktis esitatud taotluste kordamisega, kus selgitati täiendavalt materiaalõiguslikke aluseid. Seisukoht sisaldas ringkonnakohtu hinnangul täiesti uut nõuet – hüvitada
7. novembri
8. a otsusega mõistetud karistusega tekitatud varaline kahju (s.o saamata jäänud tulu) summas 13 856 eurot. Kaitseaktis aga taotleti alapunktis „hüvitis kahju eest, mis on tekkinud karistuse kandmisega asja eest, milles puudub süüdimõistev kohtuotsus“ üksnes mittevaralise kahju hüvitamist. Teiseks tühistati Tartu Ringkonnakohtu
9. novembri
10. a määrusega süüdistatavate kohtu alla andmise määrus ja M. Jürimäe suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 ning § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumistähtaja tõttu. Seega lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel juba eelmenetluses. Isik peab üldjuhul arvestama juba ette võimalusega, et tema suhtes tehakse selline otsustus, mis annab talle aluse nõuda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. M. Jürimäe kaitsja taotles kaitseaktis kriminaalmenetluse lõpetamist mitmel erineval alusel, s.t iseenesest pidi ta juba ette arvestama võimalusega, et kriminaalasi võidakse lõpetada juba eelistungil. Seetõttu tulnuks kõik taotlused esitada kaitseaktis või taotleda kohtult lisaaega täiendavate seisukohtade esitamiseks.
11. Järgmiseks taotleb kaitsja maakohtu määruse p 4 tühistamist ja kahju hüvitamist seoses süüteomenetluses mõistliku menetlusaja ja topeltmenetlemise keelu rikkumisega ning maakohtu
12. novembri
13. a otsusega mõistetud alusetu karistuse ärakandmisega.
14. Antud asjas tühistas Riigikohus täielikult Tartu Maakohtu
15. novembri
16. a otsuse, millega M. Jürimäe tunnistati süüdi KarS § 255 lg 1 ja § 3891 lg 2 - § 22 lg 3 järgi, ning saatis kriminaalasja Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks.
17. Kaitsja arvates rikutakse topeltmenetlemise keeldu. Riigikohus ei ole oma otsuses M. Jürimäe teistmismenetluses tuginenud uutele asjaoludele või äsja ilmnenud faktidele ega menetluses ilmnenud olulistele puudujääkidele, mis võiksid lahendit mõjutada. Kaebaja hinnangul oli tegemist põhjendamatu süüdistusega ja süüdistuses arvatud tegusid ei kvalifitseeritud tõendite hindamise tulemusena kuritegudeks.
18. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses määruskaebemenetluses võimalik vastata küsimusele, kas süüdistus oli põhjendatud või mitte, kuivõrd kriminaalmenetlus antud asjas on lõppenud. Küll aga ei ole nn topeltmenetlemise keeldu rikutud. Prokuratuur saatis M. Jürimäe süüdistuse maakohtusse § 3891 lg 2 - § 22 lg 3 järgi vähendatud mahus ja kaebuse väiteid arvestades faktiliselt samadel asjaoludel (idem), milles M. Jürimäe Tartu Maakohtu
19. novembri
20. a otsusega süüdi tunnistati ja karistati. KrMS § 199 lg 1 p 5 sätestab, et kriminaalmenetlust ei alustata ja lõpetatakse kui samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend. Praegusel juhul leidsid nii prokurör kui ka maakohus asja uuel menetlemisel, et lõplikku otsust (bis), mis välistaks sama teo korduva menetlemise, antud asjas ei ole. Riigikohtu otsusega kaotas Tartu Maakohtu
21. novembri
22. a jõustunud kohtuotsus formaalse 9 seadusjõu. Ringkonnakohus leiab samuti, et kuivõrd Riigikohus saatis kriminaalasja kohtueelse menetluse korraldamiseks prokuratuurile, tühistades eelnevalt täielikult maakohtu otsuse, tuligi maakohtul uue süüdistusakti saamisel otsustada kriminaalasi sisuliselt. Kuivõrd allakirjutanute arvates ei ole maakohus topeltmenetlemise keeldu rikkunud, puudub vajadus käsitleda neid määruskaebuse alapunkte, mis käsitlevad selle olulisust, mis M. Jürimäe jaoks seoses väidetava rikkumisega kaalul on.
23. Määruskaebuses leitakse, et M. Jürimäel on õigus hüvitisele 2 aasta ja 3 kuu pikkuse karistuse ärakandmise eest. See kahjustas ulatuslikult M. Jürimäe tervist, tal süvenesid mitmed kroonilised ja avaldusid uued haigused.
24. Kahju hüvitamise nõude olemasolu

§ 6

lg 1 kohaselt sõltub mh uuendatud kriminaalmenetluse tulemusest: kahju hüvitamise üheks eelduseks on asjaolu, et teistmise tõttu uuendatud kriminaalmenetluses mõistetakse isik kas täielikult või osaliselt õigeks, tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus või talle mõistetakse vähemalt kergem karistus. Kuivõrd ringkonnakohus lõpetas M. Jürimäe suhtes kriminaalmenetluse KarS 3891 lg 2 ̶ § 22 lg 3 järgi KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel, on nõude üks

§ 6lg-s 1 nimetatud alternatiivsetest alustest täidetud.

Kahjuhüvitise summa kindlakstegemisel peab menetleja juhinduma

§-des 9– 11 sätestatust.

§ 11

lg-st 1 sätestab, et

§ 5

ja 6 alusel hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus (vt ka maakohtu viited

-i eelnõu (653 SE) seletuskirjale, määruse p-s 14). Seega sõltumata asjaolust, et M. Jürimäel oli karistus valdavas enamuses ära kantud juba ajal, mil Riigikohtu lahendiga teistmismenetluses Tartu Maakohtu

1. novembri
2. a otsus osaliselt tühistati ning prokuratuur lõpetas kriminaalmenetluse KarS § 255 lg 1 alusel KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud põhjusel, ei ole tal õigust süüteomenetluses kahju hüvitamisele ärakantud tingimisi vangistuse eest.
3. M. Jürimäe kaitsja on lisaseisukohtades ja määruskaebuses viidanud ka varalise kahju olemasolule. Nimetatu seisnes selles, et M. Jürimäe kandis kehtivat karistust, mis piiras tema võimalust leida tööd ja teenida elatist.
4. Ringkonnakohus leidis punktis 27, et lisaseisukoht on esitatud hilinenult. Siiski märgib ringkonnakohus selgitavalt, et

§ 5lg 1 p 4 kohaselt võib isik sõltuvalt menetluse lõpptulemusest (sh kriminaalmenetluse lõpetamise korral Kr

MS § 199 lg 1 p 2 alusel) nõuda kahju hüvitamist üksnes ametist kõrvaldamisega seoses. Kohtupraktika kohaselt ei saa aga iga kord ka saamata jäänud töötasu lugeda kriminaalmenetlusega tekitatud varaliseks kahjuks. Riigikohus on selgitanud, et esiteks võib töötasu kui saamata jäänud tulu hüvitamine

-i alusel tulla kõne alla juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on vahistatud ja ta ei saa just temalt vabaduse võtmise tõttu teenistusülesandeid täita ning ta kaotab seetõttu sissetuleku. Teine võimalik kriminaalmenetluslik meede, mis võib kaasa tuua kahjuhüvitise, on sätestatud KrMS § 141 lg-s 1, s.o kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamine. Samuti pole välistatud, et teistmise tulemusena tühistatakse süüdimõistev kohtuotsus, millega materiaalõigusliku järelmina kaasnes senise töö- või ametikoha ja seeläbi ka sissetuleku kaotus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 17). 36.

§ 5

lg 1 p 6 järgi on isikul õigus taotleda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist ebamõistliku menetlusaja tõttu ning selle hüvitamist

§ 11järgi.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et praeguses asjas pole mõistlikku menetlusaega ületatud. Maakohus tugines seejuures kaitseaktile, kus eeskätt kirjeldati kriminaalmenetluse kestuse teemat, ent muud mõistliku menetlusaja seisukohast olulised asjaolud jäeti sisulise tähelepanuta. Maakohus ka selgitas, et ei pidanud olukorras, kus kaitsja konkreetseid etteheiteid menetluse kulgemise 10 osas ei esitanud, vajalikuks nõuda prokuratuurilt välja üksikasjalikku ülevaadet senise menetluse käigu kohta ja kohustada teda tegema sedavõrd mahukat tööd. Nõustumisväärsed on ka maakohtu põhjendused, mis puudutavad seisukohta mõistliku menetlusaja pikkuse kohta. Allakirjutanud soostuvad maakohtu määruses toodud põhjendusel seisukohaga, et menetluse aja hulka pole alust arvata ajavahemikku kohtuotsuse jõustumisest kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni. Ringkonnakohus leiab, et erandlikud abinõud, nt kaebetähtaja ennistamise või kohtuasja teistmise taotluse esitamise võimalus (isegi kui M. Jürimäe sellest prokuratuuri kokkuleppe sõlmimisel teavitas) ei mõjuta otsuse lõplikkust: alates maakohtu poolt

1. novembril 2017 otsuse tegemisest ei olnud M. Jürimäe enam oma süüküsimuses selgusetus olukorras.
2. Kaitsja on esitanud üksikasjaliku kokkuvõtte menetluse kulust ja seisakutest. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kriminaalasja hinnata tervikuna – kriminaalmenetluslikele kogemustele tuginedes võib väita, et menetluses ongi aeg ajalt perioodid, mil nt oodatakse päringute vastuseid, analüüsitakse juba kogutud tõendusteavet, kujundatakse menetlusstrateegiat. Seega ei saa iga seisakut pidada mõistliku menetlusaja kontekstis rikkumiseks. Kaitsja määruskaebusest nähtuvalt tehti
3. a suuremahulised menetlustoimingud, 2014 ca 40 toimingut ning 2015 ca 70-80 toimingut – seega on kriminaalasja menetlus toimunud küllaltki intensiivselt ning arvestades materjali mahtu (55 toimikut, 55 ülekuulatud tunnistajat, 13 kahtlustatavat, süüdistus käsitles mitmete äriühingute tegevust ning kahjusumma ületas miljonit eurot), on arusaadav, et menetlus kätkes endas ka materjali läbi töötamist ja analüüsi. M. Jürimäe peeti kahtlustatavana kinni
4. oktoober 2013, millisest ajast hakkas maakohus lugema mõistlikku menetlusaega.
5. novembril 2016 esitas Lõuna ringkonnaprokuratuur süüdistusakti maakohtule. Sedavõrd mahuka kriminaalasja kohtueelne menetlus ei ületanud ka ringkonnakohtu hinnangul mõistlikku menetlusaega mitte kuidagi ning prokuratuurilt üksikasjaliku ülevaate nõudmine ei olnud seetõttu põhjendatud. Ehkki kaitsja väitel ei toimunud M. Jürimäe jaoks seejärel menetluses 11 kuu ja 25 päeva jooksul menetluses midagi, nähtub määruskaebusest ometi, et ka kohtus asi ei seisnud, vaid M. Jürimäe anti kohtu alla (
6. märts 2017), seejärel eraldati M. Jürimäe kohtuasi eraldi menetlemiseks (
7. september 2017), ta anti kohtu alla (
8. oktoobril 2017) ning tehti kohtuotsus kokkuleppemenetluses (
9. november 2017).
10. Kaitsja heidab prokuratuurile ette ka seda, et alates Riigikohtu
11. veebruari 2020 otsusest kuni kriminaalasjas osalise lõpetamise määruse tegemiseni (
12. juuli 2021) midagi ei toimunud 1 aasta ja 4 kuu vältel: ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et mõistlikku menetlusaega arvestades kogumis kõiki hinnatavaid kriteeriume ületatud ei ole. Allakirjutanute arvates ei ole põhjendatud määruskaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt saanuks maakohus vaid prokuratuuri poolt eelistungil kuupäevaliselt ja kellaajaliselt tehtud ülevaate pinnalt hinnata tehtud toiminguid. Prokurör selgitas istungil, milles seisnes kriminaalasja uus läbivaatamine, et esitada kahtlustus pärast teistmismenetlust ning kinnitas, et uurimine toimetati nii kiiresti kui võimalik. Maakohus sai hinnata mõistliku menetlusaja ületamise küsimust ka nende selgituste pinnalt.
13. Kaitsja arvates saab lugeda asjaolust, et prokuratuur ei vaielnud vastu kaitsja
14. septembri ja
15. oktoobri
16. a seisukohtadele määruskaebuses, nõustumist sellega, et mõistlik menetlusaeg oli ületatud.
17. septembri
18. a määruskaebuse jättis ringkonnakohus läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu (prokuratuurilt arvamust ei küsitud).
19. oktoobri
20. a määruskaebusele prokuratuur vastas, leides, et aegumise tõttu tuleks kriminaalmenetlus lõpetada. Absoluutse menetlustakistuse ilmnemisel puudub ilmselgelt vajadus täiendavalt analüüsida menetluse lõpetamise aluseid mõistliku menetlusaja ületamise põhjendusel. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja leiab, et ligikaudu 6 aastat 11 ja 11 kuud kestnud kriminaalmenetlus ei ole arvestades ka muid hinnatavaid kriteeriume (vt maakohtu määruse p 20) mõistlikku menetlusaega ületav.
21. Kaitsja arvates sooviti tekitada M. Jürimäele kahju läbi kriminaalmenetluse enda (ehk rängalt koormava menetlusega karistamine teadmises, et süüdimõistvat kohtuotsust selles asjas kunagi teha ei saa). Riigikohus on leidnud, et kriminaalmenetluse kui ajas kulgeva protsessiga ei saa isikule abstraktselt kahju tekitada, vaid see kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses konkreetse meetme ehk menetlustoiminguga. Seda kinnitab ka asjaolu, et kuigi

§ 11

lg 3 esimese lause järgi mittevaralise kahju teket eeldatakse, on see sama seaduse § 7 juhtudel expressis verbis seotud konkreetselt loetletud põhiõiguste riivega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a määrus asjas nr 3-1-1-34-16).
3. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse M. Jürimäele riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute eest tasu kindlaksmääramiseks. Kaitsja koostas määruskaebust 180 minutit ning taotleb kaitsja 259,20 eurot (sh käibemaks 43,20 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja teostatud toimingud on vajalikud ning taotletud tasu mõistlik. Seetõttu rahuldab kohus taotluse. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jäävad KrMS § 187 lg 2 alusel menetluskulud M. Jürimäe kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 12