KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 3. aprill 2023. a, Tallinn Haldusasja number 3-22-2497 Haldusasi X kaebus Politsei- ja Pii

§ 59

mõttes, kelle elamisloa kehtivus sõltuks ajutise kaitse saaja elamisloa kehtivusest (samas lg 4), vaid on ise ajutise kaitse saaja. 6. Nõukogu direktiiv 2001/55/EÜ3 miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel art 2 alapunkt a) reguleerib, et ajutine kaitse on erandlik menetlus, mille eesmärk on anda (eeldatava) massilise sissevoolu korral viivitamatut ja ajutist kaitset kolmandatest riikidest pärit ümberasustatud isikutele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda. Nõukogu otsusega nähakse selles osutatud ümberasustatud isikutele ette käesoleva direktiivi sätetele vastav ajutine kaitse kõikides liikmesriikides; sh ajutise kaitse jõustumise kuupäev (art 5 lg 3). Ajutise kaitse lõpetab samuti nõukogu oma otsusega (art 6). Liikmesriigid võtavad vastu vajalikud meetmed, et anda ajutist kaitset saavatele isikutele kogu kaitsetähtajaks elamisload (art 8). Euroopa Komisjon selgitas täiendavalt, et Nõukogu otsusega kehtestati artikli 2 lõigetes 1 ja 2 loetletud isikute kategooriate suhtes viivitamatu ajutine kaitse. Puudub ajutise kaitse või siseriikliku õiguse kohase piisava kaitse taotlemise menetlus. Seetõttu peaks asjaomane isik end ametivõimudele ajutise kaitse või piisava kaitsega kaasnevate õiguste kasutamiseks esitledes tõendama vastavalt vajadusele üksnes oma kodakondsust, rahvusvahelist kaitset või samaväärset kaitset, elamist Ukrainas või perekondlikku sidet. Õigus ajutisele kaitsele tekib viivitamatult. Asjaomase isiku puhul vajalike haldus- ja registreerimistoimingute tagamiseks võib liikmesriik siiski otsustada, et täita tuleb teatavad nõuded, näiteks seoses registreerimisvormi ja tõendite esitamisega, nagu on ette nähtud nõukogu otsuses. Ajutise kaitse üks eesmärke on tagada kiire protsess, vähendades formaalsusi miinimumini. Vastavalt nõukogu otsuse põhjenduses 12 märgitule peaksid kaitset saada soovivad isikud suutma 2 3 https://www.riigiteataja.ee/akt/308032022010 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX%3A32001L0055 3

: - Ümberasustatud välismaalaste massilise sisserände olemasolu tõdeb ja ajutise kaitse kohaldamise vajaduse otsustab Euroopa Liidu Nõukogu - § 52 lg 1 - Ajutise kaitse alusel saab isik taotleda elamisluba - § 54 - Ajutise kaitse kohaldamisest ja elamisloa andmisest saab keelduda - §-d 57 ja 58 Eeltoodust tuleneb, et tegemist on automaatse staatusega, mis on isikul olemas. Vastustajal on õigus ajutise kaitse staatus lõpetada, kuid vaikimisi tuleb piisava tõendusmaterjali korral eeldada staatuse olemasolu. Komisjoni 21.03.2022 teatises on toodud soovitused: - Seetõttu peaks asjaomane isik end ametivõimudele ajutise kaitse või piisava kaitsega kaasnevate õiguste kasutamiseks esitledes tõendama vastavalt vajadusele üksnes oma kodakondsust, rahvusvahelist kaitset või samaväärset kaitset, elamist Ukrainas või perekondlikku sidet. - See võib hõlmata dokumentaalseid tõendeid, mis võivad aidata kindlaks määrata isikut ja elukohta; ja tõendada peresuhet või perekonna ühtsust ja sõltuvust lähisugulastest. - Kui esitatud dokumentide kehtivusaeg on lõppenud, soovitatakse liikmesriikidel käsitada neid tõendina asjaomase isiku isikusamasuse või riigis elamise staatuse kohta. 8. Käesolevas asjas ei ole vastustaja seadnud kahtluse alla, et kaebaja on Ukraina kodaniku abikaasa ning nad elasid eelnevalt Kiievis. Eeltoodu nähtub ka kaebajal kinnipidamiskeskusest vabastamise otsusest, kuna kaebajal on olemas nii Ukraina ID-kaart kui ka abielutunnistus (dtl 87). Seetõttu on kaebaja ajutise kaitse saaja rakendusotsuse art 2 lg 1 alapunkti c ja lg 4 alapunkti a mõttes. Kaebajal ei ole sellest tulenevalt keeldutud ajutise kaitse kohaldamisest

§ 57korras ja alustel (ennekõike lg 1 p 6 – isik ei ole ajutise kaitse saaja).

Nii tuleb eeldada ajutise kaitse staatuse jätkuvat olemasolu ning seega oli kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks (

§ 10lg 2 p 2).

Vastustaja seisukoht, et kaebaja ei ole oma pereliikmega, sh Ukraina kodanikust abikaasaga koos, ei oma asjas tähtsust. Ajutise kaitse saamine, eriti olukorras, kus kaebaja on ise ajutise kaitse subjekt, mitte ajutise kaitse saaja pereliige, ei sõltu pere koos reisimisest ega Eestisse saabumisest, samuti mitte sellest, kas ja millal võib perekond soovida taasühineda. Perekonna taasühendamine on eraldi menetlus (

§ 65jj), mille läbiviimisest ei sõltu kaebaja Eestis viibimise õiguslik alus.

Ajutise kaitse saamine ei sõltu ka abikaasade vahelisest tihedast sidemest või selle puudumisest. Ajutise kaitse saamine ei sõltu sellest, kas kaebajale selgitati Norra võimude poolt Schengeni ruumist lahkumise kohustust. Käesolevas asjas ei ole vastustaja ka välja selgitanud, kas tegemist oli soovituse või suunisega, kohustusega, mis tuli seadusest või kaebaja suhtes tehtud haldusaktist. Kehtiv õiguskord ei näe ette, et Norra, kui Euroopa Liidu liikmesriigiks mitteoleva (kuid Schengeni alasse kuuluva) riigi seatav lahkumiskohustus välistaks ajutise kaitse staatuse Eestis; mh rakendusotsusest tulenevalt. Kohtu järeldus ei välista vastustaja poolt edasise korrakohase menetluse läbiviimist, milles kontrollitakse põhjalikumalt, kas kaebaja ikka on ajutise kaitse saaja ning kus lõppjäreldusena võidakse 4 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=OJ:C:2022:126I:FULL&from=EN - KOMISJONI TEATIS - Tegevussuunised nõukogu rakendusotsuse (EL) 2022/382 (millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse) rakendamiseks (2022/C 126 I/01) 4

§ 57lg 1).

Hetkel aga puudub selline mistahes haldusakt, mis välistaks Nõukogu otsusest tuleneva ajutise kaitse saaja staatuse.

1. Eeltoodust tulenevalt puudus alus lahkumisettekirjutuse tegemiseks, kuna selles toodud seisukoht, et isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, on ebaõige. Seega puudus ka alus VSS
2. peatüki alusel koos lahkumisettekirjutusega sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1 ja § 74).
3. Ka siis, kui Eestil olnuks alus Norra poolt algatatud lahkumismenetlust lõpule viia, ei nähtu kohtule vajadust sissesõidukeelu kohaldamiseks. VSS sätestab asjakohases osas järgmist: - Sissesõidukeeld on tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (§ 6 lg 1). - Lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu (§ 7 lg 2). - Sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata (§ 74 lg 4). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ5 sätestab sisenemiskeelu otsuste kohta järgmist: - Sisenemiskeelu pikkus tuleks igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat (preambuli p 14, art 11 lg 2). - Artikkel 11 – Sisenemiskeeld
4. /…/ Liikmesriigid võivad üksikjuhtudel humanitaarkaalutlustel sisenemiskeelu väljastamisest loobuda, selle tühistada või peatada. Liikmesriigid võivad muude kaalutluste korral üksikjuhtudel või teatavat liiki juhtudel sisenemiskeelu väljastamisest loobuda, selle tühistada või peatada. Riigikohus on sissesõidukeelu kohaldamise kohta selgitanud järgmist: - Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 18). (01.10.2019, 3-18-1891, p 18). - 23.09.2019 lahend nr 3-16-2088: VSS
5. ptk-st koostoimes direktiiviga 2008/115/EÜ nähtub, et selles sätestatud sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus. Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt ka RKHK otsus nr 3-171545/81, p 34, ja otsus nr 3-17-1927/37, p 13). - 19.02.2019 lahend nr 3-17-1545: Nõustuda ei saa seisukohaga, et sissesõidukeelu pikkuse määramisel kaalumiskohustust pole, kuna seadus sätestab üldreegli, mis on vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisel viis aastat, ja sätte sõnastuses ei ole viidet „kuni“ viis aastat. VSS § 7 4 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t
6. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja
7. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas 5 Kehtiv konsolideeritud versioon: https://eur-lex.europa.eu/legalcontent/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32008L0115&from=EN 5