← Eesti

4-23-97/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. aprill 2023. a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-23-97 Kohtukoosseis kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistungi sekretä

§ 51lg 1 kohaselt tohib juht eesliikuvast sõidukist mööda sõita vasakult.

Kui eesliikuv sõiduk pöörab vasakule või tagasi ja see on selgelt arusaadav, tuleb sellest mööda sõita paremalt. Otsuses on viidatud ka LS § 52 lg 2 p 3, mille kohaselt pärisuunavööndis ei tohi juht mööda sõita aeglustus- või kiirendusraja, teepeenra või ühissõidukipeatuskoha teelaiendi kaudu, välja arvatud juhul, kui sõidetakse paremalt mööda sõidukist, mis on vasak- või tagasipöördel. Kohtuväline menetleja leiab, et kuna E.U. neid sätteid järgis, siis käitus ta seaduspäraselt. Menetlusalune isik on kaebuses välja toonud,

§ 53

lg 1 kohaselt peab möödasõidul olev sõiduki juht hoidma möödasõidetava sõiduki suhtes ohutut piki- ja külgvahet. Samuti on T.S.kaebuses välja toonud,

§ 52lg 2 p 3 ei anna juhile õigust paremalt mööda sõita kasutades selleks kõnniteed.

Kohane on menetlusaluse isiku viide LS § 45 lg-le 11, mis käsitleb sõiduki asukohta sõites ja mille kohaselt tohib eritalituse sõidukiga sõita kõnniteel, jalgteel, jalgrattarajal, jalgrattateel, jalgratta- ja jalgteel, ohutussaarel ja eraldusribal ning peatuda ja parkida kohtades, kus parkimine ja peatamine on keelatud, või kõnniteel, jalgteel, jalgrattarajal, jalgrattateel, jalgratta- ja jalgteel, ohutussaarel ja eraldusribal juhul, kui täidetakse tööülesandeid ja ülesande täitmine sõiduteelt ei ole võimalik. Eritalituse sõiduki juht peab sõitmisel ja sõiduki peatumisel või parkimisel tagama liikluse ohutuse ning peatatud või pargitud sõiduk ei tohi takistada teisi liiklejaid. Kohus nõustub menetlusaluse isikuga selles,

§ 52

lg 2 p 3 ei anna juhile õigust paremalt mööda sõites kasutada selleks manöövriks kõnniteed. Kõnnitee kasutamine on LS mõtte kohaselt lubatud vaid eritalituse sõidukitele ja see on ka mõistetav erisäte, silmas pidades eritalituse sõidukite liikumise vajadusi ja tegevuse eesmärke. Samuti on kohus seisukohal, et kõnniteed ei saa võrdsustada teepeenraga LS § 52 lg 2 p 3 mõtte kohaselt. Kohtule esitatud fotol (tl 8) ja liiklusõnnetuse skeemil (tl 20p) on näha, et Volvo tagumise parempoolse rehvi ja kõnnitee serva vahe on 180 cm, haagise parempoolse rehvi ja kõnnitee serva vahe on 190 cm ning Volvo parempoolse esirehvi vahe kõnnitee ääre mõttelise joone vahel on 200 cm. Kia mõõte ei ole millegipärast pidanud kohtuväline menetleja vajalikuks skeemile kanda, kuid Google’i otsingu põhjal ja väidetavalt politseiniku märkmete alusel fotole kantud (tl 8) mõõtmete kohaselt on Kia Carnival laius 198, 5 cm. Samuti on fotol (tl 10) selgelt nähtav rehvijälg kõnniteel. Menetlusalune isik kinnitas, et avarii järgselt pole ta Volvo asukohta muutnud. Ainus, mida ta tegi, oli see, et instinktiivselt pööras rattad vasakule, kuid enne avariid olid need juba pööratud paremale. Ka tunnistaja K.K. kinnitab, et Volvo ristmikul sisuliselt seisis. Tunnistaja E.U. kinnitas samuti, et ristmikul jäi Volvo vasakpööret oodates tunnistaja ees seisma. Seega pidi 198, 5 cm laiune Kia Carnival mööda sõites seisvast Volvost ilmselgelt selle manöövri tegemise ajal sõitma kõnniteele. Tunnistaja E.U. avaldas kohtus, et tema sõitis sõiduteel. Kohtule vastas tunnistaja, et tema nägemuse järgi ta kõnniteed ei riivanud. Samas on selge, et 198,5 cm laiune sõiduk ei saa mööda sõita sõiduteed pidi Volvost ja selle haagisest, mille vahemaa kõnniteest oli väiksem kui Kia laius. Kõnniteel sõitmist on jaatatud ka kohtuvälise menetleja otsuses ja sellega on kooskõlas ka rehvijälg kõnniteel. 7 Kui T.S. poolt juhitud Volvo ristmikul ei liikunud peale seda kui ta oli otsustanud vasakpöörde asemel teha parempöörde, siis on ilmne, et Kia juht, sõites Volvost paremalt mööda ja sattus kokkupõrkesse Volvoga, ilmselt ei hoidnud Volvo suhtes ohutut külgvahet, sest piisava külgvahega poleks avariid toimunud. Samas polnud piisava külgvahe hoidmine sõidutee vaba ala laiust arvestades ei teoreetiliselt ega ka praktiliselt võimlaik. Riigikohus on 21.05.

  1. a lahendi nr 3-1-1-94-07 punktis 6 avaldanud järgmist:“ /…/ Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Sealjuures tuleb tähele panna, et ettevaatamatusdelikti mõttes eeldab tegu mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, ei tähenda see tingimata seda, et isik tagajärje põhjustamise eest vastutab. Seejärel on vaja analüüsida, kas tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Näiteks saab tulenevalt kriminaalkolleegiumi varasemast praktikast öelda, et normatiivselt ei saa isikule omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-05, p 9 ja
  4. novembri
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06, p 21). Peale selle võib tagajärje normatiivne omistamine isikule olla välistatud ka seetõttu, et kahju kannatanu asetas ise ohtu mõne enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve. Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Sellest tulenevalt on kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. veebruari
  7. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-2-05, p 8,
  8. oktoobri
  9. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-79-06, p 6 ja
  10. novembri
  11. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve“. LS § 223 lg 1 kohaselt on tegemist ettevaatamatusdeliktiga. Kohus peab seega ka käesoleva kaasuse puhul vastama küsimusele, et kas T.S-lesaab ette heita mingi objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Väärteoprotokolli ja kohtuvälise menetleja otsusest saab järeldada, et hoolsuskohustuse rikkumiseks peetakse LS § 33 lg 2 p 8 ja § 48 lg 1 rikkumist. LS § 33 lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. LS § 48 lg 1 sätestab nõude, et enne vasak- või tagasipööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre ja enne parempööret parema ääre lähedale või selle pöörde jaoks liikluskorraldusvahendiga ettenähtud sõidurajale. Kohtu poolt uuritud tõendid kinnitavad, et T.S. ei suundunud oma Volvo ja selle järelhaagisega enne vasakpöörde sooritamist (esmalt soovis ju T.S. sooritada vasakpöörde) sõidutee pärisuunavööndi 8 vasaku ääre lähedale. Menetlusalune isik on seda põhjendanud asjaoluga, et ta pidi arvestama tulevase pöörde diameetriga, sest koos haagisega on tegemist suurema diameetriga. Kohtuväline menetleja on otsuses teinud viite LS § 33 lg 2 punktile 8 ja ette heitnud T.S-le, et manöövri (väärteoprotokollis ja otsuses on silmas peetud parempöörde sooritamist) sooritamise ajal ei veendunud ta enda tegevuse ohutuses, keeras ette tagant paremalt poolt juba mööduvale mootorsõidukile Kia Carnival, põhjustades sõiduki omanikule varalise kahju. Väärteoasjas pole vaidlust selle üle, milline oli kahe sõiduki kokkupõrke tagajärg. Sõidukite vigastused on kirjeldatud nii menetlusalause isiku kui ka tunnistajate poolt ja need kajastuvad ka sündmuskoha vaatlusprotokollis. Seega on käesoleva väärteoasja üheks olulisemaks küsimuseks teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine. Eelnevalt viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi valguses tuleb selleks esmalt küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Siinjuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et T.S-le ei heideta ette mitte valet suundumist enne vasakpöörde sooritamist, mis oli tema esialgne soov, vaid enne parempöörde sooritamist. Seega peaks kohus mõtteliselt eemaldama T.S. poolt Volvo asukoha valiku enne parempöördele asumist. Samas on väärteoasjas leidnud ju tõendamist, et T.S. soov oli esmalt teha hoopis vasakpööre ja kui ta veendus selles, et tal pole võimalik koos haagisega vasakule pöörates parkida, siis otsustas ta sooritada parempöörde. Seega kui mõtteliselt eemaldada T.S. poolt Volvo asukoha valik enne parempöördele asumist, st asjaolu, et ta asus sõidurea keskele, kas siis oleks jäänud tagajärg saabumata? Kohus saab sellele küsimusele vastata eitavalt, sest sellises olukorras poleks E.U. tohtinud liiklusseaduse sätete kohaselt Volvost paremalt mööduda ja kui ta seda tegi, siis eiras ta liikusseaduse nõudeid. Samas saaks jaatada olukorda, et kui T.S. oleks Volvoga liikunud enne vasakpöörde tegemist pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale, siis oleks ilmselt Kia saanud Volvost paremalt takistuseta mööda sõita. Seega tuleb kohtul edasi analüüsida, kas tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, sest nagu Riigikohus eelnevalt viidatud lahendis selgitab, siis mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Riigikohtu lahendis märgitakse, et liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt juhul, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et E.U-l ei olnud liiklusseaduse sätete alusel õigus linnatänaval mööda sõita vasakpöördele asunud Volvost kasutades selleks osaliselt kõnniteed. Seega kui sõiduteel oli Volvost paremalt möödumiseks liialt vähe ruumi, oleks pidanud E.U. ära ootama millal T.S. vasakpöörde sooritab, ja oleks alles siis saanud edasi liikuda. Juhul kui ta oleks seda teinud, oleks ta ka märganud, et Volvo juht otsustas vasakpöörde asemel teha parempöörde ning sellises olukorras poleks E.U. tohtinud samuti Volvost paremalt mööduda. Paraku valis E.U. liiklusseadusega mittekooskõlas oleva manöövri kasuks. Siinkohal on asjakohane küsida, et kas T.S. pidi ja sai ette näha, et kui ta asub oma sõidukiga sõidurea keskel, et tema taga olev sõiduk võib asuda temast mööda sõitma paremalt poolt, kasutades selleks ka 9 kõnnitee osa. Kohus on arvamusel et sellist tegutsemist ette näha pole võimalik, sest liiklusseadus ei luba sõiduautoga kõnniteel liigelda. Kas T.S-le saab ette heita, et ta ristmikul olles otsustas ümber ja soovis teha vasakpöörde asemel parempöörde. Kohus ei oska viidata sättele, mis keelaks juhil oma manöövrit muuta, kuid ilmselgelt tuleb seejuures veenduda enda tegevuse ohutuses. Kuid ka siin jõuab kohus taas selle juurde, et sellises olukorras ei oska ükski mõistlik liikleja ette näha, et mõni teine liikleja võiks mööda sõita paremalt poolt kõnniteed kasutades. Kohus on seisukohal, et käesolevas väärteoasjas ei ole kohtuväline menetleja igakülgselt kaalunud ja hinnanud mõlema liiklusõnnetuses osalenud juhi käitumist. Kohus leiab, et usalduspõhimõttest lähtudes puudus menetlusalusel isikul igasugune hoolsuskohustus ette näha, et E.U. saaks ja tohiks Volvost (koos haagisega) mööda sõita paremalt poolt, kasutades selleks osaliselt kõnniteed. Seega ka olukorras, kus T.S. otsustas vasakpöörde asemel teha parempöörde ei pidanud ta ette nägema, et keegi möödub temast paremalt poolt, sest sõiduteel polnud ruumi paremalt poolt mööda sõitmiseks. Kohus on samas aga seisukohal, et väärteoasjas kogutud tõendite põhjal ei põhjustanud E.U. sõidukile Kia Carnival varalist kahju mitte T.S. poolt enne parempöörde sooritamist sõidutee parema ääre lähedale sõitmata jätmine ega otsustuse tegemine jätta vasakpööre tegemata ja teha selle asemel parempööre, vaid E.U. enda poolt lubamatu Volvost paremalt mööda sõitmine, millist manöövrit polnud T.S-l võimalik ette näha. Just sellise E.U. tegevuse mõtteline eemaldamine annab vastuse, et sellisel juhul poleks liiklusõnnetust juhtunud ja varalist kahju tekkinud. Liiklusseaduse § 223 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Kohus on seisukohal, et T.S.pole 11.11.
  12. a liiklusseaduses § 223 lg 1 sätestatud väärtegu toime pannud. VTMS § 132 p 3 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetada väärteomenetluse käesoleva seadustiku §-s 29 või 30 sätestatud alusel. VTMS § 29 lg 1 p 1 kohaselt ei alustata väärteomenetlust või alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Seega tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kõike eelnevat silmas pidades rahuldab kohus T.S.kaebuse, tühistab kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetab väärteomenetluse. /allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.