Obsah (8)

§ 199§ 266§ 64§ 69§ 225§ 57§ 56§ 692

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. mail 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-10491 Kohtukoosseis Orvi Tali, Julia Katškovskaja ja Sten

§ 199

lg 2 p 8, 9, § 266 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 31.jaanuari 2017.a otsus lühimenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdistatav U.L ja tema kaitsja Leelo Viil Prokurör abiprokurör Helen Kiviloo Süüdistatav U.L , isikukood: XXX, XXX, emakeel: vene keel, haridus: XXX, XXX, elukoht: XXX, viibib Tallinna Vanglas, karistusregistri kohaselt kehtivaid kriminaalkaristusi 9 ja kehtivaid väärteokaristusi 8, kahtlustatavana kinni peetud 13.09.

1. a, alates 14.09.2016 kohaldatud tõkendit vahistamine. Kaitsja Leelo Viil Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 31.jaanuari 2017.a otsus kriminaalasjas nr 1-16-10491 muutmata. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid jätta rahuldamata. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks U.L-ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 72 (seitsekümmend kaks) eurot, sh käibemaks 12 eurot. 1 Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks U.L-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 72 (seitsekümmend kaks) eurot. Summa tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X); SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X); NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) või DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X). Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Summa tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav saadetavas makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
2. U.L tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi ajavahemikul 04.06.2016 kuni 30.06.2016, kokku 9 varguse toimepanemises, ajavahemikul 01.07.2016 kuni 22.07.2016, kokku 8 varguse toimepanemises, ajavahemikul 10.08.2016 kuni 26.08.2016, kokku 9 varguse toimepanemises ja ajavahemikul 04.09.2016 kuni 12.09.2016, kokku 10 varguse toimepanemises. Samuti tunnistati U.L süüdi

§ 266

lg 2 p 1 järgi selles, et tema 22.08.2016 ajavahemikul kell 22.00 kuni 22.05 tungis valdaja tahte vastaselt lukustamata ukse kaudu sisse Tallinnas XXX asuvasse KP´e kasutuses olevasse korterisse. MAAKOHTU OTSUS: 2. Harju Maakohtu 31.jaanuari 2017 otsusega lühimenetluses tunnistati U.L süüdi

§ 199lg 2 p 8, 9 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 2 aastat 6 kuud.

Samuti tunnistati U.L süüdi

§ 266

lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 2 aastat 6 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, lõplik karistus 1 aasta 8 kuud vangistust. 2.1 Kannatanute tsiviilhagid rahuldati ja U.L-ilt mõisteti välja kannatanute kasuks tsiviilhagid. Sama otsusega lahendati ka menetluskulude ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOONID:

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav U.L , kes taotleb tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse ja temalt välja mõistetud tsiviilhagi osas kannatanu IK kasuks. 2 3.1 Süüdistatav asub seisukohale, et kuna prokurör ei edastanud kõiki toimiku materjale kaitsjale novembris, vaid tegi seda detsembris, siis ei saanud kaitsja kõigi kriminaalasja materjalidega tutvuda ja kaitset täielikult ette valmistada, mistõttu on rikutud seadust. 3.2 Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et viies varguse episoodis tunnistas end süüdi uurija mõjutusel. Video ei kinnita tema süüd sada protsenti, kuid kuna kartis, siis tunnistas end süüdi. Samuti ei olnud Energia korterist toimepandud vargus tahtlik. 3.3 Maakohus ei arvestanud karistust kergendava asjaoluna seda, et ilmus esimesel kutsel uurija juurde, kuigi teadis, et teda tahetakse võtta vahi alla. Samuti aitas kaasa uurimisele ning näitas kus oli varastatud alkohol ja kus oli eraisikute vara. Palub neid asjaolusid arvestada karistust kergendavate asjaoludena. 3.4 Palub asendada temale mõistetud poolaastat vangistust üldkasuliku tööga või raviga, kuna oli narkootikumide sõltuvuses. 3.5 Ei ole nõus IK kasuks välja mõistetud tsiviilhagiga, kuna ratas oli kaks aastat vana ja rattakotis ei olnud 20 eurot sularaha.
2. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsus kriminaalasjas nr 1-1610491 U.L-ile karistuse mõistmise osas. Teha uus otsus, millega mõista U.L-ile kergem karistus, kohaldades

§ 69sätteid.

4.1 Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a otsus ei ole põhjendatud U.L-ile mõistetud karistuse osas. Maakohtu seisukohtadega süüdistatavale mõistetud karistuse liigi osas tuleb nõustuda. Samas leian, et U.L-i vangistuse määr peaks olema lühem ning kaaluda tuleks ka

§ 69kohaldamist.

4.2 Käesolevas asjas on tähelepanuväärne, et süüdistatav on andnud põhjalikke ütlusi ning aidanud olulisel määral kaasa menetlusele. Kuigi U.L on paljudele isikutele kahju põhjustanud, on ta varastatu (tahvelarvuti, alkoholipudelite jt esemete) võimaliku asukoha kohta politseitöötajatele selgitusi andnud ja püüdnud seega kahju heastada (kuigi reaalselt on vara tagastatud üksnes ühele kannatanule). 4.3 Kohtuistungil taotlesid nii U.L kui tema kaitsja kohaldada süüdistatavale asenduskaristusena üldkasulikku tööd (III kd lk 147 pöördel, 148 pöördel-149). Maakohus ei nõustunud sellega, et süüdistatavale võiks kohaldada vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kohus märkis Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 19.10.2012. a kohtuotsusele nr 3-1-183-12 osundades, et käesoleval juhul on mõistetud U.L ’ile liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust, mida lühimenetluse tõttu on vähendatud küll 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuseni, seega on välistatud U.L’ile üldkasuliku töö kohaldamine. 4.4 Leian, et

§ 69kohaldamist oleks siiski võimalik kaaluda.

U.L-i karistamine kahe aasta piiridesse jääva vangistusega ei oleks tema liialt leebe karistusõiguslik kohtlemine, kuna süüdistatav on juba ligi kaheksa kuud viibinud vahi all ning kaheaastane vangistus on sanktsiooni keskmäära lähedane karistus. Süüdistatavale lühemaajalise vangistuse mõistmisel oleks üldkasuliku töö kohaldamine võimalik. 3 4.5 U.L-i isikuandmetega seonduvalt tuleb märkida, et ta on küll kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid kergemate kuritegude eest. Karistuse mõistmisel tuleb kaaluda, milline karistus avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Leian, et ei ole alust kahelda U.L-i selgitustes, mille kohaselt ta on aktiivselt tegelenud oma sõltuvusprobleemiga ning soovib teha tööd. Seega on ta asunud oma hoiakuid ja eluviise muutma. Üksnes U.L-i varasemate karistuste põhjal ei saa välistada kontrollnõuete ja üldkasuliku töö tegemise kohustuse distsiplineerivat toimet süüdistatava suhtes. Süüdistatav oskab ja soovib tööd teha ning edaspidi käituda seaduskuulekalt. U.L-i isikuandmeid ning süüteo asjaolusid arvestades ei saa väita, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on vajalik tingimata kohaldada reaalset vangistust. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha süüdistatava apellatsioonile, et rikutud on KrMS § 224 lg 1, § 226 lg 1 nõudeid, mistõttu ei saanud kaitsja täielikult tema kaitset ette valmistada. KrMS § 224 lg 1 kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimiku koopia, mida kaitsja tutvustab KrMS §-s 2241 lg 1 sätestatud juhtudel ja korras ka kahtlustatavale või süüdistatavale. Sellise regulatsiooni mõte saab olla vaid see, et kohtumenetluse pooled ei tutvu kriminaaltoimikus olevate tõenditega esmakordselt alles kohtuistungil, vaid juba kohtuistungiks ette valmistudes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-90-11). Seda enam kui tegemist on lühimenetlusega, mille kohaselt lahendatakse isiku süü küsimus kriminaaltoimiku materjalide põhjal. 5.2 Tulenevalt KrMS § 226 lg 1 sõnastusest on kriminaaltoimiku tutvustamine süüdistusakti koostamise eelduseks ning menetlusosalised võivad tulenevalt KrMS § 225 lg 1 sättest kriminaaltoimiku tutvustamisest alates kümne päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi. Käesoleval juhul on prokuratuur esitanud osa kogutud materjalist kaitsjale tutvumiseks küll KrMS § 224 lg 1 korras, kuid teinud seda hilinenult. Kolleegiumil tuleb möönda, et prokuratuur oleks pidanud esitama kaitsjale kriminaaltoimikute kogu materjali enne süüdistusakti koostamist ja kriminaalasja kohtusse edastamist, kuid kolleegium ei saa nõustuda seisukohaga, et tegemist on antud asjas süüdistatava kaitseõiguse olulise rikkumisega. Käesolevas asjas süüdistatava apellatsioonis märgitud asjaolud ei anna piisavat põhjust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 12 ega ka lg 2 tähenduses. 5.3 Vaatamata asjaolule, et süüdistusakt saadeti kohtusse enne, kui kaitsjale olid üle antud kõik toimiku materjalid ning ei olnud möödunud taotluste esitamise tähtaeg tulenevalt

§ 225

lg 1 sättest, oli kaitsjal ja süüdistataval enne kohtuistungit tagatud piisav võimalus kriminaalasja kogu materjalidega tutvumiseks. Süüdistusakt saadeti kohtusse

1. novembril 2016.a (kd 3 lk 29), kaitsja sai puuduolevad materjalid 14.detsembril 2016.a (kd 3 lk 146 pöördel) ja kohtuistung toimus 31.jaanuaril 2017.a (kd 3 lk 134). Kaitsja ja süüdistatav said nimetatud materjalidega tutvuda üle kuu aja enne istungit, mis on piisav ajavaru, et tagada kaitseõigus, kujundada kaitsetaktika ning süüdistataval oli võimalus otsustada, kas jääda maakohtus lühimenetluse taotluse juurde. 5.4 Kolleegiumi arvates ei ole vähetähtis, et maakohtus toimunud istungil ei olnud kaitsjal ega süüdistataval mingeid taotlusi. Lisaks märkis kaitsja, et takistusi toimikuga tutvuda ei olnud 4 kuni istungini, puudused on kõrvaldatud, koopiad kaitsealusele tehtud ja ei taotle toimiku tagastamist prokuratuurile. Ka ei viidanud kaitsja ega süüdistatav mingitele asjaoludele, et maakohtul tulnuks kaaluda materjalide tagastamist prokuratuurile põhjusel, et kaitsja ei saanud esitada kohtueelsel uurimisel mingeid taotlusi, mida maakohtus ei olnud võimalik enam hiljem esitada, kuna tegemist on lühimenetlusega. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et olukorras kus kaitsjal ja süüdistataval oli võimalus aegsasti enne maakohtu istungit kriminaalasja materjalidega tutvuda ning süüdistatavale jäi piisav aeg otsustada, kas loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, pole põhjust lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 12 ega ka lg 2 mõttes, mistõttu on ainetu süüdistatava väide tema kaitseõiguse rikkumisest.
2. Süüdistatav U.L on apellatsioonis märkinud, et tema ei pannud toime viite varguse episoodi ning süüdi tunnistas end nendes episoodides, vaid uurija mõjutusel. Video ei kinnita tema süüd sada protsenti. Kolleegium asub seisukohale, et valitud kaitsetaktikale, tunnistas süüdistatav maakohtu istungil ennast täielikult süüdi temale esitatud süüdistuses

§ 199lg 2 p 8, 9 järgi ja seda kõigis temale inkrimineeritud vargustes.

Enda ülekuulamist ei taotlenud ja üksikasjalikke ütlusi süüdistatav maakohtu istungil anda ei soovinud. U.L on üheselt kohtuistungil kinnitanud, et saab temale esitatud süüdistustest aru ja kahetseb toimepandut. Samuti oli nõus esitatud tsiviilhagidega ja hüvitama kannatanutele tekitatud kahju (kd 3 lk 146-147 pöördel). Kohtuistungil oli süüdistatavale tagatud ka kaitseõigus ning kaitsja pidas samuti esitatud süüdistusi põhjendatuks ning leidis, et süüdistatavale inkrimineeritud kuriteod on õigesti kvalifitseeritud (kd 3 lk 146). 6.1 Asjaolusid, miks süüdistatav maakohtu istungil oma süüd täielikult kõigis vargustes tunnistas ja apellatsioonis jälle eitab, apellatsioonis esitatud ei ole. On vaid paljasõnaline väide, et tunnistas end süüdi viies varguse episoodis uurija mõjutusel, kusjuures jättes märkimata millistes konkreetsetes vargustes. Maakohus on põhjendatult lähtunud U.L-i süüküsimuse otsustamisel temale inkrimineeritud kuriteos

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi kõigis vargustes süüdistatava poolt maakohtu istungil vahetult tehtud süü tunnistamisest, kuna süü omaksvõtt on kooskõlas ka kriminaalmenetluses kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõenditega. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu asjaolule, et maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat kohtuotsust üksnes sellele, et süüdistatav end kohtuistungil süüdi tunnistas. Maakohus on üksikasjalikult andnud hinnangu kohtueelsel uurimisel kogutud ja maakohtus avaldatud ja uuritud tõenditele (kd 3 lk 192 pöördel-216). Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonis ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta, sh ei jätnud maakohus tähelepanuta ka asitõendite vaatlusprotokolle koos fototabelitega, millega vaadeldud videofaile, mistõttu kohtukolleegiumil puudub alus apellatsioonis toodud paljasõnalise väite alusel ümber hinnata maakohtu poolt kohtuotsuses põhjalikult motiveeritud tõenditele antavat hinnangut ja teha nende põhjal süüdistatava süüküsimuses maakohtule vastupidine järeldus. 6.2 Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud sisutute väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva 5 kohtuotsuse tühistamiseks ja U.L-i suhtes osaliselt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.
3. Süüdistatava U.L-i ja tema kaitsja apellatsioonides esitatud täiendavate karistust kergendavate asjaolude esinemise kohta vastab kolleegium järgmist. Maakohus on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse

§ 57lg 1 p 3 alt 2 mõttes.

Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. 7.1 Kolleegium ei nõustu arvestada karistust kergendavaks asjaoluks uurija juurde ilmumise esimesel kutsel, kuivõrd KrMS § 34 lg 3 p 1 alusel on kahtlustatav kohustatud ilmuma uurimisasutuse kutsel, mistõttu ei saa nimetatud asjaolu olla karistust kergendavaks asjaoluks ning süüd vähendavaks asjaoluks. 7.2 Süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine tähendab koostööd politseiga, uurijaga või prokuröriga ning nimetatud tegevus peab olema aktiivne. Kolleegium märgib, et süüdistatava ja tema kaitsja poolt märgitud kaasaaitamine uurimisele, kuna näitas kus oli varastatud alkohol ja kus oli eraisikute vara (tahvelarvuti jms. vara) kui karistust kergendav asjaolu ei tulene toimiku materjalidest. Nii ei ole süüdistatav U.L kordagi enda ülekuulamisel andnud ütlusi, kus on varastatud vara ja kuidas seda leida. Süüdistatav on ülekuulamistel väitnud, et kauba müüs kas tundmatutele isikutele või suvalistele isikutele. Samuti ei olenenud süüdistatava käitumisest kannatanule PV-le jalgratta tagastamine. Kolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et antud juhul ei ole süüdistatav U.L aidanud süüteo avastamisele aktiivselt kaasa, mistõttu ei esine karistust kergendavat asjaolu KrMS § 57 lg 1 p 3 alt 3 mõttes.

1. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja
4. mai
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. 8.1

§ 199näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

Maakohus on U.L-ile mõistnud

§ 199

lg 2 p 8, 9 järgi vangistuse 2 aastat 6 kuud, seega sanktsiooni keskmises määras. Antud asjas ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavat asjaolu ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites ( nt nr 3-1-1-76-12; 3-1-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja 6 esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud varguse (

§ 199

) kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o sissetungimisega (p 8) ja süstemaatilisus (p 9), mistõttu on U.L-i süü keskmisest suurem. Ka ei ole vähetähtis, et U.L mõisteti süüdi 36-s varguse toimepanemises ja 1-s omavolilise sissetungi toimepanemises, mistõttu mõjutab toimepandud kuritegude arv süü suurust. 8.2 Kolleegium asub seisukohale, et süü suuruse arvestamisel tuleb arvestada ka objektiivseid asjaolusid, s.o tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o motiivi ja eesmärki. Maakohus on õigustatult arvestanud süü suuruse vaagimisel tahtluse liiki, kuivõrd süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele erilistele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti liitkaristuseks vangistus 2 aastat 6 kuud. Maakohus on liitkaristuse moodustamisel kohaldanud süüdistatavale soodsaimat ehk absorptsioonipõhimõtet. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega.

1. Kolleegiumil tuleb märkida, et süüdistatava taotlus vangistuse asendamiseks on ebaselge. Nii on süüdistatav taotlenud asendada mõistetud poolaastat vangistust üldkasuliku tööga või raviga, kuna oli narkootikumide sõltuvuses. Riigikohus on varem leidnud, et juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 13.1, 3-1-1-48-10). Käesolevas kriminaalasjas saab süüdisatava apellatsiooni motiividest ühemõtteliselt järeldada, et süüdistatav taotleb kogu temale mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga või raviga. 9.1 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja taotlusega karistusmäära vähendamiseks, mistõttu puuduvad seaduslikud alused maakohtu poolt mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga või raviga. Nii vangistuse asendamine üldkasuliku tööga kui ka raviga näeb ette nende kohaldamise formaalsed eeldused.

§ 69

lg 1 sätestab üheselt, et kohus võib aresti või kuni kaheaastast vangistust mõistes või käesoleva seadustiku §-s 73 või 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates asendada selle üldkasuliku tööga. Seadusandja on tunnistanud lubatavaks ainult vangistuse asendamise üldkasuliku tööga juhul, kui isikule on mõistetud maksimaalselt kuni kaheaastane vangistus. Antud juhul mõistis maakohus süüdistatavale 2 aastase 6 kuulise vangistuse, mistõttu puudub materiaalõiguslik alus karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt märkinud, et karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse

§ 69

sätteid just

§ 56lg 1 alusel mõistetud, mitte Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, seega kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks 7 üldkasuliku tööga

§ 69alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-8312 p-d 10-11).

9.2

§ 692näeb ette vangistuse asendamise raviga.

Sarnaselt üldkasuliku tööga saab vangistust asendada raviga üksnes juhul kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu (

§ 692lg 1).

Seega antud juhul nagu kolleegium eelnevalt juba märkis, mõistis maakohus süüdistatavale 2 aastase 6 kuulise vangistuse, mistõttu puudub materiaalõiguslik alus vangistuse asendamiseks raviga.

1. Maakohtus U.L ega tema kaitsja kannatanute tsiviilhagide vastu ei vaielnud ja U.L kinnitas, et on nõus hagidega, ei vaidlusta esitatud tsiviilhagisid ja tunnistab kõiki esitatud hagisid (kd 3 lk 147 pöördel). TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. TsMS § 440 lg-st 4 järeldub, et kostja õigeksvõtt ei ole kohtule siduv üksnes abielu- või põlvnemisasjas või asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad. Ülejäänud juhtudel, nagu ka käesoleval juhul, oli hagide õigeksvõtt maakohtule siduv. TsMS § 444 lg 4 vabastab kohtu kostja õigeksvõtu korral põhistamiskohustusest. Nimetatud seisukohale on asunud Riigikohus oma lahendis 3-1-1-79-
2. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohtadest oli maakohus käesolevas asjas õigustatud ja kohustatud esitatud tsiviilhagisid täies ulatuses rahuldama. 10.1 Kolleegiumil tuleb märkida, et süüdistataval ja tema kaitsjal oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu IK nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt RKKKo 3-1-1-79-09). Kannatanule IK-le kuriteoga tekitatud kahju suurus oli määratletud juba esitatud kahtlustuses (kd 1 lk 60-61, 195-198) ja hiljem süüdistusaktis p 3 (kd 3 lk 81), kus märgitud kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus ning tekitatud kahjuks ja tsiviilhagi summaks oli märgitud kokku 840 eurot. Süüdistusakt on edastatud nii süüdistatavale ja kaitsjale. Samuti oli süüdistataval võimalus tutvuda kuriteoga kannatanule põhjustatud kahju suurusega ja seda kinnitavate tõenditega. Seetõttu oli süüdistataval ja tema kaitsjal juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel saadud andmete alusel võimalus hinnata kannatanu esitatud tsiviilhagi põhjendatust ning esitada soovi korral sellele omapoolseid tõendeid ja vastuväiteid. Midagi sellist ei ole aga süüdistatav ega ka tema kaitsja teinud. Juhul kui süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks kannatanu tsiviilhagiga seonduvat, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses.
3. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Apellatsioonimenetluse kulu on U.L-ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. U.L-i kaitsja Leelo Viil esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks üks tund, s.o 40 eurot ja nõustamiseks Tallinna Vanglas pool tundi, s.o 20 eurot. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 60 eurot, millele lisandub käibemaks 12 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks ja tasu suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.
4. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Vanalinna Advokaadibüroo kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 72 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon 8 esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse U.L-i suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis tuleb see summa U.L-ilt riigi kasuks välja mõista.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 31.jaanuari 2017.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9