1-18-5593 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12.detsember 2018.a Tallinn Kohtuasja number 1-18-5593 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed M
§ 121
järgi on teise inimese tervise kahjustamise kõrval karistatav ka valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Seega täidab süüdlane KarS § 121 objektiivse koosseisu juba teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei kaasne tervisekahjustust.
- Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava H.P ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli
- a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
- septembri
- a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Ebaõige on apellandi seisukoht, et maakohus ei ole süüdistatava H.P ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist piisavalt põhjendanud. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (lk 101) ning on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu ja tunnistaja ütlused kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava H.P poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava H.P versiooni toimunust. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi.
- KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiivaktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on 7
(10)vajalik KarS § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea. 8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt asunud seisukohale, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-60-10, p 16; 3-1-1-50-13, p 12). Siiski tuleb märkida,
§ 121
koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. 8.2 Kolleegium asub seisukohale, et H.P täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu. Süüdistataval oli kannatanuga kolmel korral füüsiline konflikt ja kolleegiumil puudub alus kahelda kannatanu XX ütlustes, mille kohaselt tundis ta süüdistatava tegevuse tõttu iga kord füüsilist valu. Samuti põhjustas H.P oma tegevusega XX-le ka kahel korral tervisekahjustuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud,
§ 121koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Selleks, et pidada füüsilist mõjutamist Kar
S § 121 alusel kuriteoks, tuleb tuvastada seega teo teatud intensiivsus. Maakohus asus seisukohale, et H.P tegusid ei saa käsitleda keha vähese intensiivsusega mõjutamisena, vaid sellise tegevusega kaasnes tüüpilise tagajärjena valu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõik asjaolud kogumis annavad aluse jaatada valu tekitamist. 8.3 Järgmisena tuleb lahendada küsimus sellest, kas siis, kui kannatanu kinnitab valu tundmist, piisab lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-29-15, p 11.3). Kolleegium asub ühiselt seisukohale, et antud juhul tundub objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna reaalne, et süüdistusaktis kirjeldatud süüdistatava tegevus kannatanu suhtes tekitas kannatanule valu. Käesoleval juhul ei olnud süüdistatava käitumise väline intensiivsus minimaalne ning see ületas süüdistuses märgitud kõikidel kordadel bagatellkäitumise piiri. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et H.P käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi. 9. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et süüdistatava H.P süüditunnistamine KarS § 120 lg 1 järgi on põhjendamatu. KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse,
§-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-11-7-07 p 13, 3-1-1-57-11, p 9.1). 8
(10)9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. 9.2 Maakohus võttis õigustatult H.P teo kvalifitseerimisel aluseks ähvardused, mida kannatanu ise tajus kui hirmu tekitavat ja mis maakohtu analüüsi alusel oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalvaatajas (t lk 102 pöördel). Kolleegium nõustub maakohtuga, et H.P olek, mis oli ärritunud ja karjuvalt lausutud sõnade sisu, on koostoimes sellised, mis tunduvad reaalsed ka keskmisele isikule. Kannatanule alust ähvarduse täideviimiseks andis kolleegiumi arvates see, et H.P on korduvalt tarvitanud füüsilist vägivalda kannatanu suhtes. Seejuures ei ole tähtis, kas süüdistataval oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus või mitte ning KarS § 120 lg 1 kohaldamisel ei ole ka tähtsust sellistel asjaoludel, kas süüdistataval oli olemas ründevahend või mitte. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites nr 3-1-1-7-07 ja 3-1-1-11-00 tooduga. Ka ei eelda ähvardamine seda, et see halvaks kannatanu igapäevategemised, oluline on see, et ähvardusega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Tuleb märkida, et isegi juhul kui kannatanu ei oleks hakanud hirmu tundma, n-ö kõri läbi lõikamisest, silmade peast välja torkamisel, tapmisest või tervise kahjustamisest, tuleks seega kaaluda kolleegiumi hinnangul, kas esineb alus rääkida ähvardamise katsest. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta, et ka KarS § 120 kirjeldatud süüteo katse on karistatav. On ilmselge, et süüdistatav alustas süüteo toimepanemist, kui püüdis kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada, kuid antud juhul õnnestus see ka lõpule viia, kuna kannatanu hakkas kartma. Seega nähtub, et süüdistatava eelnev vägivaldsus, ärritunud oleks ja konkreetne sõnakasutus andis kannatanule XX-le objektiivse aluse oma elu ja tervise pärast kartma hakata, mistõttu kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust H.P süüditunnistamisel KarS § 120 järgi. 10. Väide, et süüdistused on fabritseeritud kannatanu XX poolt kättemaksuks ja soovist vabaneda H.P-st, kuna saaks elada ühises elukohas majas, mis on pärandatud lastele, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo nr 3-1-177-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud 9
(10)tõendikogumiga. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega (lk 101) ja järeldusega, et selline kaitseversioon tõendamist leidnud ei ole ning käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
- Kaitsja ei nõustunud apellatsioonis menetluskulude väljamõistmisega, kuid mingeid argumente kaitsja apellatsioonis menetluskulude osas ei ole esitanud. Kolleegium asub seisukohale, et kuna H.P süü on leidnud tõendamist temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 121 lg 2 p 2, 3, § 120 lg 1 järgi, siis on põhjendatud ka välja mõistetud menetluskulud.
- Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 73 sätte kohaldamise osas.
- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
- novembri 2018.a otsuse H.P suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10
(10)