Obsah (5)

§ 121§ 120§ 64§ 73§ 78

1-18-5593 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.11.2018 Tallinn (Tallinna kohtumaja) Kriminaalasja number 1-18-5593 (kohtueelses menetluses 18231700211)

§ 121

lg 2 p 2, 3 ja § 120 lg 1 järgi üldmenetluses U.E, ik XXX, elukoht xxx, Eesti Vabariigi kodakondsus, keskharidus, emakeel eesti keel, töökoht xxx Merike Roosileht (kokkuleppel) Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON 1. U.E süüdi tunnistada

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi ja mõista temale karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

2. U.E süüdi tunnistada

§ 120lg 1 järgi ja mõista temale karistuseks 5 (viis) kuud vangistust.

3.

§ 64

lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning mõista U.E-le liitkaristuseks 1 (üks) aasta vangistust. 4.

§ 73

lg 1 ja lg 3 alusel jätta mõistetud vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et U.E ei pane temale määratud 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu. 5.

§ 78

p 1 alusel arvestada katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 13.11.

1. a.
2. U.E-lt välja mõista KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 4, 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel kaitsekulu 60.00 eurot ning sundraha 750.00 eurot.
3. Menetluskulud tuleb tasuda ühe kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank või EE401700017002872300 Luminor Bank ning makse tegemisel märkida viitenumber 99918700059962 ja selgitus „Menetluskulud kriminaalasjas nr 1-18-5593“.
4. U.E-lt välja mõista M R kasuks valitud esindaja kulu 680.00 eurot. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebekord Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
5. peatüki kohaselt. Määruskaebus menetluskulude osas tuleb esitada Harju Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Süüdistuse sisu
6. U.E süüdistatakse korduvas kehalise väärkohtlemise toimepanemises lähisuhtes.
7. aasta augusti keskel kella 5 paiku xxx majas lõi ta oma xxx M R (edaspidi M. R ) korduvalt kõvade kaantega raamatuga pea kaitseks pandud käsivarte pihta, millega põhjustas füüsilist valu. 23.09.2017 kella 10 paiku lõi ta M. korduvalt panniga pea kaitseks pandud käsivarte pihta, millega põhjustas füüsilist valu ja tervisekahjustuse – hematoomid. 27.09.2017 kella 17 paiku viskas ta M. R arvutitooliga, tabades kõhu ja rinna piirkonda; seejärel lõi U.E M. R korduvalt arvutitooliga vastu pea kaitsmiseks ette pandud käsi. Sellega põhjustas U.E M. R füüsilist valu ja tervisekahjutusi – hematoomi vasakul õlavarrel ja parema rinna all.
8. U.E süüdistatakse tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. U.E ähvardas alates augusti lõpust 2017 kuni 02.01.2018, keskmiselt kaks kuni kolm korda nädalas M. R kõri läbi lõigata, silmad peast välja torgata ja teda ära tappa. M. R oli alust karta ähvarduste täideviimist, sest U.E käitus agressiivselt ja oli korduvalt kasutanud M. R suhtes vägivalda.
9. U.E end süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse põhjendused
10. Kohus annab esmalt hinnangu tõendite usaldusväärsusele ja asjas tõusetunud menetluslikele küsimustele (I), võtab seisukoha süüteokoosseisu täidetuse osas (II), lahendab karistusega seonduvad küsimused (III) ja menetluskulud (IV). I
11. U.E süüdistatakse oma abikaasa korduvas kehalises väärkohtlemises ja ähvardamises. Sündmused leidsid aset poolte ühises elukohas xxx asuvas majas. Lisaks süüdistatavale ja kannatanule elab selles majas nende noorim laps, xxxx. aastal sündinud M R. Süüdistatava ja kannatanu seisukohad on vastandlikud nii U.E-le etteheidetavate tegude, poolte üldise käitumise kui ka selle osas, kas M R on oma vaimse seisundi tõttu võimeline toimunut adekvaatselt tajuma ja ütlusi andma. Esmalt annab kohus hinnangu kogutud tõendite usaldusväärsusele. Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab kohtu veendumust, et tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast 2 ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega (RKKKo 3-1-1-100-15 p 16 koos edasiste viidetega).
12. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
13. Kohus loeb M R ütlused usaldusväärseteks. Ta on täielikult võimeline ümbritsevat tajuma ning sellest adekvaatseid järeldusi tegema. M. R märkis, et xxx on tema külge klammerdunud. Ütluste andmisel oli täheldatav, et M R suhted emaga on paremad kui isaga. Samas kaitse tõstatatud hüpotees, et M R annab ütlusi asjaolude kohta, millest ta sai teadlikuks M. R vahendusel, kinnitust ei leidnud. Ülekuulamise käigus pöörduti korduvalt erineva nurga all tagasi samade teemade juurde. Kuigi küsimusi esitati läbisegi erinevate episoodide kohta, andis M R toimunu kohta ühesuguseid ütlusi. Vanemate poolt M R tervise kohta avaldatu ilmneb kõrvaltvaatajale mõnevõrra lihtsustatumas mõttekäigus ja väljenduslaadis. See omakorda tingib kohtu järelduse kavaldamisvõime puudumisest.
14. U.E eitab kategooriliselt igasuguse vägivalla tarvitamist. Ta kirjeldab end leplikuna ja äärmiselt agressiivse abikaasa vägivalla ohvrina. See kuvand ei kattu tema enda selgitustega sellest, kuidas ta on oma haiguse tõttu kergesti ärritatav ning ärrituse tõttu on asunud mööblit ümber keerama. M. R kirjeldab ta isikuna, kes jõi vähemalt igal nädalavahetuse kanget alkoholi läbisegi tablettidega, kellel tuli joomapunkrites järel käia ja autosse lohistada, kes oli ülieluohtlik alkoholijoobes, lükkas U.E peaga vastu kaminat, loopis, sõimas, mõnitas, ähvardas kogu aeg tappa. Samas kirjeldab ta augustis 2017 koos abikaasaga nädalate kaupa ühise perereisi planeerimist, reisil käimist, septembris 2017 peaaegu igal õhtul aset leidnud tunde kestnud kodust tantsimist ja ühist klubis käimist. U.E väited on ainuüksi tema enda teiste väidete tõttu mitteusutavad. U.E ütlusi süüdistuses ette heidetavate tegude ja ka üldise koduse olukorra osas ei kinnita ükski teine tõend. Kohtu hinnangul ei ole U.E ütlused usaldusväärsed.
15. Kaitse on seadnud kahtluse alla M. R ütluste usaldusväärsuse väites, et teda ajendab kättemaks ja soov U.E-st vabaneda. Kohtuliku uurimise käigus see kaitseversioon tõendamist ei leidnud. Poolte ühiseks elukohaks olnud maja on U.E ema pärandanud U.E ja M. R ühistele lastele, määrates M. R eelpärijaks (tl 45). U.E on õigus maja kasutada ning M. R seda kahtluse alla ei sea. M. R rääkis liigse emotsionaalsuseta probleemidest, mis aegade jooksul on koosolelus olnud, samuti sellest, et
16. aastal tekkis U.E kõrvalsuhe oma tantsupartneriga. Sellest hoolimata ta U.E-st lahutada ei soovinud – avalduse esitamine toimus viimase nõudmisel. M. R hinnangul oli tülide vahelisel ajal U.E normaalne ja neil olid head ajad. Ta varjas lahutust töökaaslaste eest häbi tõttu. M. R ei mäleta täpselt kuupäevi ja U.E käitumist etteheidetavate tegude eelsel ja järgsel ajal. Osad kehalise väärkohtlemise juhtumid on arsti juures fikseerimata. See ei ole omane isikule, kelle eesmärgiks on politseisse pöördumine. Eluliselt usutav on selgitus ka selle kohta, miks ta lõpuks avalduse esitas. M. R saatis U.E tantsupartnerile sõnumeid, mille tõttu viimane politseisse pöördus. Politseis pidi M. R seni varjatuna hoitud perekonnaeluga seonduvad asjaolud kolmandatele isikutele avaldama. Selle tulemusena anti talle soovitus ise avaldus kirjutada. Kohtule on esitatud M. R ütluste mitteusaldusväärsuse tõendamiseks väljatrükid tema sotsiaalmeedia kontolt, kus ta on märkinud, et osaleb üritustel koos M R ja U.E-ga ning tunneb end õnnelikuna. Sellis ed avaldused ei välista kuriteosündmust ega väära selle toimumise kohta antud ütluste usaldusväärusust. Kannatanu sõnul oli neil vägivallaepisoodide vahel häid aegu. Koos väljasõitudel käimine kinnitab vaid seda, et pooled soovisid koos aega veeta. Kannatanu ise kinnitas korduvalt, et tema abielu lahutada ei soovinud ja tegi kodurahu huvides paljutki. 3 M. R ütlused riimuvad teiste asjas kogutud tõenditega. Oma tegevusi suudab ta arusaadavalt ja vastuoludeta põhjendada. Kohus hindab M. R ütlused usaldusväärseteks.
17. Kaitse on seadnud kahtluse alla perearstikeskuses hematoomide fikseerimisega seonduva, kuivõrd tõend on väljastanud 01.02.
18. a perearst M P, kes kannatanut läbi vaadanud ei ole. Nii kannatanu kui ka tunnistajana üle kuulatud perearstikeskuse õe T R ütluste kohaselt kannatanu perearstikeskusesse pöördumise päeval tõendit saada ei soovinud. Haigusloos fikseeritu võib tõendina vormistada igal ajahetkel. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 3 lg 1 kohaselt on õde tervishoiutöötaja. TTKS § 7 lg 4 kohaselt on pereõde koos perearstiga töötav õde, kes osutab tervishoiuteenust perearsti nimistusse kuuluvatele isikutele sotsiaalministri 06.01.2010 määruses nr 2 „ “ (edaspidi määrus) sätestatud ulatuses ja korras. Määruse § 4 sätestab pereõe töövaldkonnad ja tegevused. Selle kohaselt oli pereõde T R pädev vestlema haigega, teda läbi vaatama ja koguma anamneesi. 01.02.
19. a tõendis on selgelt fikseeritud see, et patsiendi võttis vastu T. R. Asjaolu, et T. R on ühtlasi naaber, tema ütluste usaldusväärsust mingil viisil ei väära. Tunnistaja ja kannatanu vaid teavad üksteist.
20. Kaitsja omistas menetluses tähelepanu süüdistuses etteheidetavate tegude toime panemise kuupäevadele. Ka kannatanu on ütlusi andes viidanud sellele, et süüdistuses võib olla „näpuviga“. Kohus sellele samaväärset tähendust ei omista. KrMS § 62 p 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaoluks mh kuriteo toimepanemise aeg. Kuriteo toimepanemise aja ja koha määratlemine on oluline eelkõige selleks, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Kuriteo toimepanemise aja täpsus sõltub kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt RKKKo 3-1-1-45-07 p 10 koos edasiste viidetega). Selles kriminaalasjas eristavad kõik asjaga seotud isikud vägivallategude erinevaid episoode kasutatud vahendite järgi. Kõigepealt oli episood raamatuga, seejärel panniga ja siis tooliga. Ajaliselt arusaadavalt piiritletuna on esitatud süüdistus ka ähvardamises. Asja tehioludest tulenevalt on kuriteosündmus võimalik lugeda tuvastatuks ka siis, kui see ei ole määratletud päeva täpsusega. II
21. U.E süüdistatakse selles, et ta lõi augusti keskel 2017 kella 5 paiku xxx majas xxx M. R korduvalt kõvade kaantega raamatuga pea kaitseks pandud käsivarte pihta, millega põhjustas füüsilist valu. M. sõnul ta kuupäeva täpselt ei mäleta, kuna selliseid asju on ka varem juhtunud. Toimunut kirjeldab ta järgmiselt. Tüli sai alguse kui U.E hakkas varahommikul laadale minema koos naisega, kellega tal oli suhe. U.E röökis. Kui ta närvi läheb ja karjub, siis ei ole võimalik midagi vahele rääkida. M. R oli pikali voodis, raamatuga. U.E peksis teda raamatuga pähe, M. R kaitses oma pead kätega. Kui poeg tuli uksele, lõpetas süüdistatav peksmise ära. M R sõnul ärkas isa hommikul üles ja hakkas karjuma. Tunnistaja vaatas üle ukse, isal oli raamat käes ja ta lõi sellega voodis olnud ema pähe. U.E hinnangul neil augustis mingit peretüli ei olnud, oli ainult väike sõnelus, mille algatas M. R armukadedusest. Kohtu hinnangul on M. R ja M R ütlustega U.E-le ette heidetud tegevus tõendamist leidnud.
22. M. R sõnul tundis ta solvumise ja alanduse kõrval valu.

§ 121

järgi karistatavana ei käsitata selliseid tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Valu või tervisekahjustuse tekkimine peab olema ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav tagajärjena (vt RKKKo 1-164 10326/51 p 27). U.E tegu ei saa käsitada keha vähese intensiivsusega mõjutamisena, vaid sellega kaasneb tüüpilise tagajärjena valu. 14. U.E süüdistatakse selles, et ta 23.09.2017 kella 10 paiku lõi M. R korduvalt panniga pea kaitseks pandud käsivarte pihta, millega põhjustas füüsilist valu ja tervisekahjustuse – hematoomid. M. R sõnul oli tegemist ühe nädalavahetuse hommikuga. Tema ja poeg olid köögis. U.E tuli ülevalt alla ja algul peksis panniga vastu pliiti. Siis hakkas pähe peksma. Kannatanu tõstis käsivarred pea kaitseks ette. Süüdistatav eitab nii M. R löömist panniga kui ka selle vastu pliiti peksmist, kuid möönab sõnavahetust. M R sõnul peksis isa köögis ja karjus emale näkku, sõimas ropusti. Võttis praepanni ning peksis seda nii kõvasti vastu pliiti. M R ütlustest ei ole üheselt arusaadav, et ta oleks pealt näinud seda, kuidas isa ema panniga lõi. Kohtu hinnangul on see seletatav. Tegemist oli ootamatult tekkinud situatsiooniga, kus toimus samaaegselt karjumine ja asjade lõhkumine. M R mõjusid tema vanemate tülid halvasti ja ta püüdis situatsioonist põgeneda. M. R sõnul tahtis poeg välja joosta. Seda kinnitab ka M R ise: „ “. Sellistes situatsioonides on sündmuste käigu jälgimine raskendatud ning inimene ei pruugi kõike tähele panna ja mälus talletada. Kohtupraktikas ei ole välistatud isiku süüdi tunnistamine ainuüksi ühele tõendile tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-67-15 p 18). Kohtul puudub alus kahelda M. R ütlustes. Situatsiooni alguse ja panni vastu pliiti peksmise kohta on ütlused kokkulangevad. Selle edasise arengu tõttu on ütluste erinevus selgitatav. Kannatanu M. R sõnul tundis ta valu ja käte peale tekkisid plekid. Hematoom on käsitatav tervisekahjustusena

§ 121mõttes (vt RKKKo 3-1-1-91-09 p 7.2).

Kohtu hinnangul on objektiivne teokoosseis tõendamist leidnud.

1. U.E süüdistatakse ka selles, et ta 27.09.2017 kella 17 paiku viskas M. R arvutitooliga, tabades kõhu ja rinna piirkonda; seejärel lõi U.E M. R korduvalt arvutitooliga vastu pea kaitsmiseks ette pandud käsi. Sellega põhjustas U.E M. R füüsilist valu ja tervisekahjutusi – hematoomi vasakul õlavarrel ja parema rinna all. M. R sõnul tuli U.E 27.09.2017 õhtul koju ja ilma, et oleks saanud ühtegi sõna vahetada, hakkas asi pihta. Kannatanu istus koos pojaga diivanil ning süüdistatav lõi tooli nende vahele. Tool tabas M. R parema rinna alla. Tekkis sin ine plekk. Pärast peksis veel tooliga, sellest tekkis sinine plekk käele. Kannatanu ütlustega sarnaseid ütlusi to imunu kohta andis ka tunnistaja. M R ütluste kohaselt ei julenud ta enam midagi teha, oli ühe koha peal, seisis ja vahtis. Süüdistatav võtab omaks tooli ümberpööramise, mida ta põhjendab sellega, et M. R solvas tema tantsupartnerit.
2. Sellel korral läks kannatanu vigastusi fikseerima perearstikeskusesse. Kohtus kuulati tunnistajana üle perearstikeskuse pereõde vanemõe kohustustes T R. Tema sõnul pöördus M. R perearstikeskuse registratuuri sooviga saada vastuvõtule. Patsient oli väga erutatud. Oli vaja välja selgitada, miks ta sellises olukorras on ja ta sai koheselt tunnistaja vastuvõtule. M. R sõnul oli teda kodus rünnatud. Keha peal olid hematoomid, mida ta soovis näidata. Üks oli vasakul õlavarrel ja teine paremal rinna all. Tunnistaja mõõtis hematoomid ja fikseeris need haigusloos. Selliste vigastuste fikseerimine on õe töö. Kui arstil on parasjagu vaba aega, vaatab patsiendi üle arst. Mingit dokumenti perearstikeskusesse pöördumise kohta kannatanu sellel korral saada ei soovinud. 01.02.
3. a OÜ S T väljastatud tõendi kohaselt pöördus M. R 28.09.2017 perearstikeskusesse ning tema sõnul oli abikaasa eelmisel päeval toime pannud vägivallaakti. Objektiivselt esineb vasakul õlavarrel 9x 6 cm hematoom ja parema rinna all 5x6 cm hematoom. Ka selle episoodi puhul on objektiivne teokoosseis täidetud. 5
4. U.E pani talle etteheidetavad teod toime kavatsetult, teades, et nende tagajärjel tekib valu ning mööndes tervisekahjustuse tekkimise võimalikkust.
5. U.E-le heidetakse ette augusti lõpust 2017 kuni 02.01.2018 keskmiselt kaks kuni kolm korda nädalas tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, kui on alust karta ähvarduse täideviimist.

§- ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist. Ähvardamine on psüühiline vägivald. Sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet (vt RKKKo 3-1-1-59-11 p 9.1).

1. Kannatanu sõnul on U.E lubanud ta kirvega ära tappa, une pealt kõri läbi lõigata, silmad peast välja torgata, kirjeldanud, kuhu ta viskab kannatanu surnukeha, lubanud, et ise oma käsi ei määri, vaid laseb tappa. Lubadust une pealt kõri läbi lõigata kuulis ka tunnistaja M R. Tunnistaja sõnul on ähvardamisi olnud rohkem. Sellised avaldused on käsitatavad tapmisega ja tervisekahjustusega tekitamisega ähvardamisena.
2. Kohtu hinnangul oli kannatanul alust karta ähvarduste täideviimist. M. R sõnul oli tal hirm väga suur – kunagi ei tea, mida süüdistatav teha võib. On olnud väga hullusid hoogusid kui ta närvi läheb. M. R kirjeldas olukorda järgnevalt: „ .“. Kohtuniku tajutu kohaselt on süüdistatava enesekontroll nõrk ja suhtlemismaneer ülimalt intensiivne. Seda ka ülekuulamisel, s .o olukorras, kus eesmärgiks on veenda kohut selles, et ta vägivallategusid toime ei ole pannud. U.E enda hinnangul on tema kui südamehaige ärrituvus tavainimesest 30 % suurem. Süüdistatav ise väitis end kohtuistungil ärritunuks, märkides, et 10-palli süsteemis oli see 5 palli. Kriminaalasjas rakendati lepitusmenetlust (tl 32- 34). Pooled läksid lepitaja juures vaidlema. M. R jäi rahulikuks, U.E ärritus, tõstis häält ja teatas, et üks pooltest peab surema. Olukord tundus sedavõrd tõsine, et info edastati politseile (tl 35). Oludes, kus ärrituvus on suurem, kõrvalised inimesed puuduvad ning eelnevalt on kasutatud füüsilist vägivalda, hindaks ähvardust reaalseks iga mõistlik inimene.
3. Kohtu hinnangul on ähvardamine pandud toime tahtlikult. Süüdistatav kirjeldas tegevusi, mis üldiselt arusaadavalt tähendavad inimese tapmist või vigastamist ja vähemalt möönis võimalust, et kannatanu võtab neid ähvardusi reaalsetena. III 22.

§ 121

lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

§ 120näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Kuigi U.E on eelnevalt karistamata isik, ei vastaks rahaline karistus tema süü suurusele. Ta on toime pannud kolm erinevat vägivallategu ning ähvardamise pikema aja vältel. Tulenevalt rakendatud vägivalla intensiivsusest hindab kohus süüd keskmisest mõnevõrra väiksemaks. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Tegemist on lähisuhtes toime pandud tegudega ning tänaseks on süüdistatava ja kannatanu kokkupuuted muutunud minimaalseks. U.E on varem karistamata isik. Karistuse eripreventiivsele mõjule allumist saab seetõttu prognoosida heaks. Õiguskorra kaitsmise huvid saavad kohtu hinnangul tagatud juba sellega, et varem karistamata isikule mõistetakse karistusliigina vangistus. Nendel kaalutlustel nõustub prokuröri karistusettepanekuga. 23. U.E tunnistatakse süüdi

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi ja teda karistatakse 1-aastase vangistusega;

§ 120

lg 1 järgi ja karistatakse 5-kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga mõistes karistuseks 1 aasta vangistust. 6

1. Võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut (vt otsuse p 22) ei ole mõistetud vangistuse reaalne kandmine U.E puhul otstarbekas. Kohus jätab karistuse täielikult tingimisi kohaldamata määrates katseaja pikkuseks ühe aasta ja kuus kuud. IV
2. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus küsimuse, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p 1, 4 ja 9 kohaselt menetluskulud on mh valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu; määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses; süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.
3. KrMS § 41 lg 1 kohaselt füüsilisest isikust kannatanu võib kriminaalmenetluses osaleda isiklikult või esindaja kaudu. Kannatanu M. R osales kriminaalmenetluses esindaja kaudu ning taotleb esindajale makstud tasu väljamõistmist süüdistatavalt. Esitatud aruande ja arvete kohaselt on osutatud õigusabi tunnihinnaga 125 eurot kokku 13 tunni ulatuses. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on koostatud dokumendi argumendid põhjendatud, missugune on ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt RKKKo 3-1-1-58-15, p 14 koos edasiste viidetega). Samuti tuleb kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi menetluskulu mõistlikkuse hindamisel anda hinnang ka tööühiku hinna mõistlikkusele, arvestades muu hulgas tõstatud õiguslike küsimuste keerukust (vt RKKKm 1-17-5176).
4. Tegemist on õiguslikult lihtsa vaidlusega, mistõttu loeb kohus mõistlikuks tööühiku hinnaks 80 eurot ja ajakuluks 8,5 tundi. Kannatanule kuulub hüvitamisele 680 eurot.
5. Kohtueelses menetluses on U.E määratud kaitsjale määratud tasu 60 eurot, mis kuulub U.E-lt väljamõistmisele.
6. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Sundraha väljamõistmisel lähtutakse kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast (vt RKKKo 3-1-1-83-10 p 28). Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 „ “ § 1 kohaselt alates
7. jaanuarist
8. a on kuutasu alammääraks 500 eurot. U.E-lt tuleb välja mõista sundraha summas 750 eurot.
9. Kohus selgitab, et süüdimõistetul on mõjuvate põhjuste olemasolu korral kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist, õigus KrMS § 423 ja § 424 alusel taotleda kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra. ( ) Ingrid Kullerkann kohtunik 7