KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Gea Lepik, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 10.03.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-1947

§ 152lg 1 ls 1).

Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest (

§ 152lg 1 ls 2).

Hageja peab regressinõude esitamiseks tõendama, et kostja oli võlgnik, hageja kinnisasjale oli kostja kohustuse tagamiseks seatud hüpoteek ja hageja tasus võla panga ees. 3.1. Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite alusel asja lahendamiseks järgmised asjaolud: - poolte abielu sõlmiti 22.11.2011 ning lahutati 05.03.2018; - poolte varasuhteks oli alates 23.11.2011 varalahusus; - hagejale kuulus enne abielu korteriomand; - 11.11.2011 ostis kostja hagejalt ½ suuruse mõttelise osa korteriomandist; - 18.11.2011 sõlmis kostja Swedpangaga laenulepingu, mille alusel võttis ½ suuruse mõttelise osa korteriomandi ostmiseks laenu ja kohustus tasuma laenumakseid kuni laenu tagastamise lõpptähtpäevani 11.11.2027; - laenukohustuse täitmise tagamiseks seati korteriomandile hüpoteek Swedpanga kasuks; - kostja kohustus tasuma korteri osa eest hageja laenude katteks 35 000 eurot, millest 33 438,40 eurot Äripangale ja 1561,60 eurot Airesile; - 11.10.2012 kinkis hageja kostjale ka ülejäänud korteriomandi mõttelise osa ning kostja sai kogu korteriomandi omanikuks; - 26.09.2017 kinkis kostja korteriomandi tagasi hagejale; - poolte abielu ajal tasus laenumakseid kostja; - 12.09.2018–28.04.2019 tasus hageja laenu- ja kindlustusmakseid kokku 1815,62 eurot; - kostja esitas 03.06.2019 Swedpangale avalduse, milles palus ennetähtaegselt kustutada eluasemelaen seoses korteriomandi müügiga; - 02.07.2019 võõrandas hageja korteriomandi ning tasus hüpoteegi kustutamiseks hüpoteegipidaja nõusoleku saamiseks tasumata jäänud laenujäägi 20 067,97 eurot; - kokku tasus hageja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks 21 937,48 eurot. 3

§ 175lg 2).

Kostja kohustus on tõendada üleminekukokkuleppe olemasolu ja võlausaldaja nõusolekut. Kostja on tõendanud kohustuse üleminekukokkuleppe olemasolu. Kostja väitel leppisid pooled korteriomandi kinkimise ajal 2017. aastal kokku, et kostja kingib korteri hagejale ning hageja tagastab laenu, mille tagatiseks oli kõnealusele korterile seatud hüpoteek. Sellega kohustus hageja võtma üle kostja kohustuse panga ees. Selliselt sõlmisid pooled suulise kokkuleppe kostja kohustuse ülevõtmiseks hageja poolt

§ 175lg 1 kohaselt.

Tõendamist on leidnud, et hageja tasus laenumakseid kostja eest septembrist 2018 kuni korteriomandi võõrandamiseni, ning tasus laenu lõppsumma hüpoteegi kustutamiseks. Kohus nõustus kostjaga, et panga poolt hageja tehtud maksete vastuvõtmisest ning hüpoteegi kustutamisel osalemisest saab järeldada panga kui võlausaldaja nõusolekut võlgniku asendumise kohta. Laenu ülevõtmise kokkulepe on tõendatud ka tunnistaja Q ütlustega. Korteriomand oli kinkelepingu sõlmimise ajal (26.09.2017) koormatud hüpoteekidega ning kinkelepingu punkti 2.4 kohaselt kohustus kingisaaja (hageja) alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Seega oli hageja korteri kinke saamisel nõus, et hüpoteek jääb kehtima, ja võttis panga poolt hüpoteegi realiseerimisega seotud võimalikud riskid enda kanda. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja kohustatud laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma ning seega ei ole hagejal nõuet kostja vastu. Seetõttu ei analüüsinud kohus, kas hagi esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus 4. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust. Pooled ei ole sõlminud kohustuse ülevõtmise lepingut (

§ 175lg 2 mõttes), millega võlausaldaja oleks nõustunud.

Puudub kirjalik leping kohustuse ülevõtmise kohta hageja poolt ja võlausaldaja selgelt väljendatud nõusolek kohustatud isiku asendamise kohta laenulepingus. Pankade üldlevinud praktika kohaselt sõlmitakse kohustuse ülevõtmisel kolmanda isikuga kas uus laenuleping või siis vormistatakse laenulepingu lisa, milles asendatakse võlgnik kolmanda isikuga. Selles väljenduks panga nõusolek kohustuse ülevõtmisega hageja poolt.

§ 175

lg 3 viimase lause kohaselt, kui võlausaldaja ei anna nõusolekut võlgniku asendamiseks võlgniku või kolmanda isiku esitatud teates märgitud tähtajaks, siis loetakse ta nõusoleku andmisest keeldunuks. Seadusest tulenevalt ei saa lugeda panka vaikimisi kohustuse ülevõtmisega nõustunuks seetõttu, et ta on kolmanda isiku poolt tasutud rahalise kohustuse vastu võtnud. Pank ei osalenud poolte 27.09.2017 kinkelepingu sõlmimisel. Seetõttu ei saanud pank sellisel viisil nõustuda kohustatud isiku asendamisega. 4

§ 175

, sest tegemist ei ole võlaõigusliku õigussuhtega võlgniku ja kolmanda isiku vahel, vaid asjaõigusliku õigussuhtega võlgniku ja hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vahel. Samuti ei kuulu kohaldamisele

§ 175

lg-s 6 sätestatu, sest kostja sõlmis laenulepingu, mille tagatiseks oli vaidlusalune hüpoteek, juba enne 27.09.2017 kinkelepingu sõlmimist ning mõlemad pooled olid sellest teadlikud. Laenulepingust tulenevat võlakohustust täideti nii enne kui ka pärast kinkelepingu sõlmimist üksnes kostja poolt. Mingit teadet kohustatud isiku asendamise kohta pangale ei saadetud, ta ei osalenud kinkelepingu sõlmimisel. Seega ei asendatud kinkelepingu sõlmimisega kohustatud isikut. Kostja tasus laenumakseid pärast kinkelepingu sõlmimist kuni augustini

1. aastal. Maakohus tuvastas õigesti, et laenukohustus muutus sissenõutavaks kostja poolt pangale 03.06.2019 esitatud avaldusega, milles kostja taotles laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist. Võla tasumise lõplik tähtaeg oli sellega saabunud. Maakohus jättis tähelepanuta, et sellega saabus ka igakuiste hageja poolt alates 12.09.2018 kuni korteri realiseerimiseni tasutud maksete hüvitamise tähtpäev. Hagejal on kostja eest täidetud rahalise kohustuse tagasinõudeõigus ulatuses, milles ta täitis kostja kohustuse. Hageja esitas tagasinõude kostja vastu pärast seda, kui kostja kohustuse täitmise tähtaeg oli saabunud. Seda tõendab nii kostja 03.06.2019 avaldus pangale kui ka viimase vastus 10.08.2022 hageja päringule. Maakohus esitas pangale päringu laenulepingu lõpetamise asjaolude kohta, kuid vastuseks saatis pank üksnes kostja 03.06.32019 avalduse pangale. Pank ei esitanud oma seisukohta laenulepingu lõpetamise kohta. Hageja pöördus panga poole. Viimane kinnitas, et pank lõpetas laenulepingu ennetähtaegselt kostja avalduse alusel ja seoses kogu laenujäägi tasumisega 02.07.2019 sõlmitud tagatisvara müügilepingu sõlmimisel. Apellant esitab panga vastuse päringule lisana apellatsioonkaebusele ja palub selle võtta asja juurde. Hageja tasus laenumakseid ja laenujäägi selleks, et vältida kinnisasja sundmüüki laenuandja poolt olukorras, kui põhivõlgnik jättis kohustuse täitmata. Hagejal ei olnud kohustusi kostja ees, mis võinuks teda ajendada võtma kostja laenukohustus enda kanda või mille tõttu kostjal oleks olnud tasaarvestusõigus hageja poolt kostja eest laenuandjale tasutud maksetega. Kostjal on kohustus hageja poolt kostja eest täidetud rahaline kohustus hüvitada. Tunnistaja Q ei saanud anda kohtule tõest teavet poolte õigussuhete kohta. Tunnistaja ei olnud teadlik sellest, et pooltel oli sõlmitud abieluvaraleping, ega sellest, et pooled tegid pärast abieluvaralepingu sõlmimist tehinguid korteriomandiga, et see oli hageja lahusvara enne abielu sõlmimist ja pärast 27.09.2017 kinkelepingu sõlmimist. Tunnistaja teadmist mööda moodustas korter poolte ühisvara. Tunnistaja ütlustega ei olnud võimalik tuvastada kohustuse ülevõtmise lepingu sõlmimist. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. 5

§ 151

lg 2 kohaselt, kui põhivõlgniku kohustus on muutunud sissenõutavaks, võib käendaja igal ajal täita kohustuse põhivõlgniku asemel.

1. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja 03.06.2019 avaldus on käsitatav laenulepingu ülesütlemise avaldusena ning sellest tulenevalt muutus laenulepingust tulenev kohustus sissenõutavaks.
2. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et laenulepingust tulenev kohustus läks üle hagejale. Kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub (

§ 175lg 2).

Kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine,

§ 178lg 1).

Kohustusega ühinemisel tekib solidaarkohustus (

§ 178lg 4).

11.

1. Kostja väidete kohaselt sõlmisid pooled suulise kokkuleppe kostja kohustuse ülevõtmiseks hageja poolt. Kokkulepet, et hageja võtab üle või ühineb kostja kohustusega, ei saa järeldada korteri kinkimisest. Kui pooled leppisid korteriomandi võõrandamise ajal
2. aastal suuliselt kokku, et kostja võõrandab korteri hagejale ning hageja tagastab laenu (võtab üle kostja kohustuse panga ees), vastaks selline kokkulepe sisuliselt müügilepingu tunnustele ja oleks tühine vorminõude rikkumise tõttu. Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud (asjaõigusseadus (AÕS) § 119 lg 1). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. 11.
3. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et panga nõusolek kohustuse ülevõtmiseks hageja poolt nähtub sellest, et pank lasi hagejal laenumakseid tasuda ja sõlmis kogu laenu ennetähtaegsel maksmisel hüpoteegi kustutamise lepingu. Kostja ei pidanud laenulepingust tulenevat kohustust täitma isiklikult ja hageja võis selle täita kolmanda isikuna (

§ 78lg 1 I lause mõttes).

Panga nõusolekut kohustuse ülevõtmiseks kostja tõendanud ei ole. Nimetatu ei nähtu Swedpanga 06.12.2021 vastusest (II kd, tl 16). Tunnistaja Q ütluste kohaselt (II kd, tl 23 6

§ 175lg 2).

11.3. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et kui hageja soovis võlga tasuda ennetähtaegselt või tal tekkis vajadus võõrandada kinnisasi, ei muutunud laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks ja see oleks lõppenud 11.11.2027 (

§ 82lg 1).

Maakohus tuvastas, et kostja pöördus panga poole laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks (II kd, tl 17). Samuti nähtub hageja apellatsioonimenetluses esitatud tõendist (II kd, tl 44), et laenuleping lõppes hüpoteekidega tagatud nõude täitmiseks 20 067,97 euro tasumisega 03.07.2019 ennetähtaegselt. Sellest tulenevalt ei ole võimalik öelda, et hageja täitis kostja kohustuse enne selle sissenõutavaks muutumist. Seoses sellega ei kuulu asjas kohaldamisele

§ 175

lg 1, mille järgi, kui käendaja on kohustuse põhivõlgniku asemel täitnud enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, ei või käendaja käendusest tulenevaid nõudeid põhivõlgniku vastu esitada enne põhivõlgniku kohustuse täitmise tähtpäeva. 12. Hageja poolt kogu Swedpangale tasutud laenu korraga tasumise nõudmine kostjalt ei ole vastuolus hea usu põhimõttega (

§ 6lg 1 mõttes).

Laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise avaldust pangale esitades pidi kostja arvestama asjaoluga, et laenusumma tuleb pangale koheselt tagastada ja see võib oluliselt muuta tema varanduslikku olukorda. Kostja ei saa arvestada laenulepingu sõlmimisel kokkulepitud laenu osamaksetega tagastamise võimalusega, sest laenuleping on lõppenud ja kostja kohustus hageja ees (regressinõue) tuleneb seadusest. Kostja ei ole tuginenud asjaoludele, millest saaks järeldada, et hageja on käitunud vastuoluliselt või loonud kostjale usaldusel põhineva ettekujutuse õigusest, mida kostjal tegelikult ei ole.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 21 937,48 eurot.
2. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1). TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
3. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) 7