2-19-19478/106

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Gea Lepik, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 10.03.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-19478 Tsiviilasi X hagi Y vastu regressinõudes Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 14.07.2022 kohtuotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 21 937,48 eurot Menetlusosalised ja nende Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja esindajad ringkonnakohtus vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Robert Sprengk Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON 1. Võtta asja juurde hageja apellatsioonkaebusele lisatud tõend.

2.Tühistada Harju Maakohtu 14.07.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-19478 ja teha uus otsus, millega mõista välja Y-lt X kasuks 21 937,48 eurot.

3.Rahuldada X apellatsioonkaebus.

4.Maakohtu ja apellatsiooniastme menetluskulud jätta Y kanda.

Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

1(7) Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1. X (hageja) esitas 11.12.2019 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 21 937,48 eurot hageja kasuks.

Hageja tugines järgmistele asjaoludele:

-hagejale kuulus enne poolte abielu sõlmimist korteriomand asukohaga XXX, Tallinn (korteriomand);

-kostja võttis enne abielu sõlmimist laenu AS-lt Swedbank (Swedpank), mille tagatiseks seati hüpoteek laenuandja kasuks hagejale kuuluvale korteriomandile;

-abielu ajal oli poolte vahel lahusvara varasuhe;

-pärast abielu lahutamist lõpetas kostja laenukohustuste täitmise ja korteri sundvõõrandamise vältimiseks hakkas hageja laenukohustust täitma;

-03.06.2019 esitas kostja laenuandjale avalduse, milles taotles laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist ning kogu laenujäägi kustutamist seoses hüpoteegiga koormatud korteriomandi müümisega;

-12.09.2018-02.07.2019 tasus hageja laenu tagasimakseid 1869,51 eurot;

-seoses tervise halvenemisega soovis hageja korteriomandi võõrandada ja tagastada saadud laenu ennetähtaegselt, sest ta polnud enam suuteline laenukohustusi täitma;

-02.07.2019 võõrandas hageja korteriomandi ja tasus müügihinnast hüpoteegi kustutamiseks laenujäägi 20 067,97 eurot pangale.

Hageja taotleb kostja eest pangale tasutud summade väljamõistmist kostjalt. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kuna kostja võttis laenu enne abiellumist, ei oma laenu võtmise eesmärk asja lahendamisel tähtsust. Laenusaajal on õigus laen ennetähtaegselt tagastada. Seega oli ka hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul õigus kohustus ennetähtaegselt tagastada, millega muutus kogu summa sissenõutavaks.

Kostja vastuväited 2. Kostja hageja nõudeid ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele:

-kostja ostis pangalaenuga ½ korteriomandist ja maksis selle eest 35 000,00 eurot;

-hageja soovis ennetähtaegselt täita Tallinna Äripanga AS-iga (Äripank) sõlmitud laenulepingust ning OÜ-ga AIRES LIISING (Aires) sõlmitud liisingulepingust tulenevad kohustused 35 000 euro ulatuses;

2(7)

-seejärel kinkis hageja kostjale ülejäänud korteriomandi ½ osa ja kostja sai kogu korteriomandi omanikuks;

-2017. aastal kinkis kostja korteriomandi tervikuna uuesti tagasi hagejale;

-poolte vahel oli kokkulepe, et kostja kingib korteriomandi hagejale ja hageja tagastab laenu, mida tagas korteriomandile seatud hüpoteek;

-hageja tasus laenumakseid ise juba alates aprillist 2018 pangale.

Pooltevahelist kokkulepet tõendab asjaolu, et hageja jätkas laenukohustuse täitmist pärast lahutust ja ei võõrandanud kinnisasja koos hüpoteegiga, vaid tasus kinnisasja võõrandamisel hüpoteegiga tagatud kohustused.

Hageja rikastub kostja arvel, kui saab nõuda enda tasutud maksed kostjalt tagasi. Seda põhjusel, et kostja ostis hagejalt korteriomandi, et maksta hageja laene, ja kinkis seejärel korteriomandi hagejale tagasi. Kostja leiab, et hageja on eeltoodu põhjal käitunud vastuolus hea usu põhimõttega.

Maakohtu otsus ja põhjendused 3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle (AÕS § 349 lg 3 ls 1). Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid (AÕS § 349 lg 3 ls 2). Põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu (VÕS § 152 lg 1 ls 1). Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest (VÕS § 152 lg 1 ls 2). Hageja peab regressinõude esitamiseks tõendama, et kostja oli võlgnik, hageja kinnisasjale oli kostja kohustuse tagamiseks seatud hüpoteek ja hageja tasus võla panga ees.

3.1. Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite alusel asja lahendamiseks järgmised asjaolud:

-poolte abielu sõlmiti 22.11.2011 ning lahutati 05.03.2018;

-poolte varasuhteks oli alates 23.11.2011 varalahusus;

-hagejale kuulus enne abielu korteriomand;

-11.11.2011 ostis kostja hagejalt ½ suuruse mõttelise osa korteriomandist;

-18.11.2011 sõlmis kostja Swedpangaga laenulepingu, mille alusel võttis ½ suuruse mõttelise osa korteriomandi ostmiseks laenu ja kohustus tasuma laenumakseid kuni laenu tagastamise lõpptähtpäevani 11.11.2027;

-laenukohustuse täitmise tagamiseks seati korteriomandile hüpoteek Swedpanga kasuks;

-kostja kohustus tasuma korteri osa eest hageja laenude katteks 35 000 eurot, millest 33 438,40 eurot Äripangale ja 1561,60 eurot Airesile;

-11.10.2012 kinkis hageja kostjale ka ülejäänud korteriomandi mõttelise osa ning kostja sai kogu korteriomandi omanikuks;

-26.09.2017 kinkis kostja korteriomandi tagasi hagejale;

-poolte abielu ajal tasus laenumakseid kostja;

-12.09.2018–28.04.2019 tasus hageja laenu- ja kindlustusmakseid kokku 1815,62 eurot;

-kostja esitas 03.06.2019 Swedpangale avalduse, milles palus ennetähtaegselt kustutada eluasemelaen seoses korteriomandi müügiga;

-02.07.2019 võõrandas hageja korteriomandi ning tasus hüpoteegi kustutamiseks hüpoteegipidaja nõusoleku saamiseks tasumata jäänud laenujäägi 20 067,97 eurot;

-kokku tasus hageja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks 21 937,48 eurot.

3(7) 3.2. Kostja 03.06.2019 avaldus on käsitatav laenulepingu ülesütlemise avaldusena ning sellest tulenevalt on laenukohustus muutunud sissenõutavaks.

Kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub (VÕS § 175 lg 2). Kostja kohustus on tõendada üleminekukokkuleppe olemasolu ja võlausaldaja nõusolekut. Kostja on tõendanud kohustuse üleminekukokkuleppe olemasolu. Kostja väitel leppisid pooled korteriomandi kinkimise ajal 2017. aastal kokku, et kostja kingib korteri hagejale ning hageja tagastab laenu, mille tagatiseks oli kõnealusele korterile seatud hüpoteek. Sellega kohustus hageja võtma üle kostja kohustuse panga ees. Selliselt sõlmisid pooled suulise kokkuleppe kostja kohustuse ülevõtmiseks hageja poolt VÕS § 175 lg 1 kohaselt.

Tõendamist on leidnud, et hageja tasus laenumakseid kostja eest septembrist 2018 kuni korteriomandi võõrandamiseni, ning tasus laenu lõppsumma hüpoteegi kustutamiseks. Kohus nõustus kostjaga, et panga poolt hageja tehtud maksete vastuvõtmisest ning hüpoteegi kustutamisel osalemisest saab järeldada panga kui võlausaldaja nõusolekut võlgniku asendumise kohta. Laenu ülevõtmise kokkulepe on tõendatud ka tunnistaja Q ütlustega.

Korteriomand oli kinkelepingu sõlmimise ajal (26.09.2017) koormatud hüpoteekidega ning kinkelepingu punkti 2.4 kohaselt kohustus kingisaaja (hageja) alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Seega oli hageja korteri kinke saamisel nõus, et hüpoteek jääb kehtima, ja võttis panga poolt hüpoteegi realiseerimisega seotud võimalikud riskid enda kanda. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja kohustatud laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma ning seega ei ole hagejal nõuet kostja vastu. Seetõttu ei analüüsinud kohus, kas hagi esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega.

Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebus 4. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust. Pooled ei ole sõlminud kohustuse ülevõtmise lepingut (VÕS § 175 lg 2 mõttes), millega võlausaldaja oleks nõustunud.

Puudub kirjalik leping kohustuse ülevõtmise kohta hageja poolt ja võlausaldaja selgelt väljendatud nõusolek kohustatud isiku asendamise kohta laenulepingus. Pankade üldlevinud praktika kohaselt sõlmitakse kohustuse ülevõtmisel kolmanda isikuga kas uus laenuleping või siis vormistatakse laenulepingu lisa, milles asendatakse võlgnik kolmanda isikuga. Selles väljenduks panga nõusolek kohustuse ülevõtmisega hageja poolt.

VÕS § 175 lg 3 viimase lause kohaselt, kui võlausaldaja ei anna nõusolekut võlgniku asendamiseks võlgniku või kolmanda isiku esitatud teates märgitud tähtajaks, siis loetakse ta nõusoleku andmisest keeldunuks. Seadusest tulenevalt ei saa lugeda panka vaikimisi kohustuse ülevõtmisega nõustunuks seetõttu, et ta on kolmanda isiku poolt tasutud rahalise kohustuse vastu võtnud.

Pank ei osalenud poolte 27.09.2017 kinkelepingu sõlmimisel. Seetõttu ei saanud pank sellisel viisil nõustuda kohustatud isiku asendamisega.

4(7) Asjas ei kohaldu VÕS § 175, sest tegemist ei ole võlaõigusliku õigussuhtega võlgniku ja kolmanda isiku vahel, vaid asjaõigusliku õigussuhtega võlgniku ja hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vahel. Samuti ei kuulu kohaldamisele VÕS § 175 lg-s 6 sätestatu, sest kostja sõlmis laenulepingu, mille tagatiseks oli vaidlusalune hüpoteek, juba enne 27.09.2017 kinkelepingu sõlmimist ning mõlemad pooled olid sellest teadlikud.

Laenulepingust tulenevat võlakohustust täideti nii enne kui ka pärast kinkelepingu sõlmimist üksnes kostja poolt. Mingit teadet kohustatud isiku asendamise kohta pangale ei saadetud, ta ei osalenud kinkelepingu sõlmimisel. Seega ei asendatud kinkelepingu sõlmimisega kohustatud isikut. Kostja tasus laenumakseid pärast kinkelepingu sõlmimist kuni augustini 2018. aastal.

Maakohus tuvastas õigesti, et laenukohustus muutus sissenõutavaks kostja poolt pangale 03.06.2019 esitatud avaldusega, milles kostja taotles laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist. Võla tasumise lõplik tähtaeg oli sellega saabunud. Maakohus jättis tähelepanuta, et sellega saabus ka igakuiste hageja poolt alates 12.09.2018 kuni korteri realiseerimiseni tasutud maksete hüvitamise tähtpäev.

Hagejal on kostja eest täidetud rahalise kohustuse tagasinõudeõigus ulatuses, milles ta täitis kostja kohustuse. Hageja esitas tagasinõude kostja vastu pärast seda, kui kostja kohustuse täitmise tähtaeg oli saabunud. Seda tõendab nii kostja 03.06.2019 avaldus pangale kui ka viimase vastus 10.08.2022 hageja päringule.

Maakohus esitas pangale päringu laenulepingu lõpetamise asjaolude kohta, kuid vastuseks saatis pank üksnes kostja 03.06.32019 avalduse pangale. Pank ei esitanud oma seisukohta laenulepingu lõpetamise kohta. Hageja pöördus panga poole. Viimane kinnitas, et pank lõpetas laenulepingu ennetähtaegselt kostja avalduse alusel ja seoses kogu laenujäägi tasumisega 02.07.2019 sõlmitud tagatisvara müügilepingu sõlmimisel. Apellant esitab panga vastuse päringule lisana apellatsioonkaebusele ja palub selle võtta asja juurde.

Hageja tasus laenumakseid ja laenujäägi selleks, et vältida kinnisasja sundmüüki laenuandja poolt olukorras, kui põhivõlgnik jättis kohustuse täitmata. Hagejal ei olnud kohustusi kostja ees, mis võinuks teda ajendada võtma kostja laenukohustus enda kanda või mille tõttu kostjal oleks olnud tasaarvestusõigus hageja poolt kostja eest laenuandjale tasutud maksetega. Kostjal on kohustus hageja poolt kostja eest täidetud rahaline kohustus hüvitada.

Tunnistaja Q ei saanud anda kohtule tõest teavet poolte õigussuhete kohta. Tunnistaja ei olnud teadlik sellest, et pooltel oli sõlmitud abieluvaraleping, ega sellest, et pooled tegid pärast abieluvaralepingu sõlmimist tehinguid korteriomandiga, et see oli hageja lahusvara enne abielu sõlmimist ja pärast 27.09.2017 kinkelepingu sõlmimist. Tunnistaja teadmist mööda moodustas korter poolte ühisvara. Tunnistaja ütlustega ei olnud võimalik tuvastada kohustuse ülevõtmise lepingu sõlmimist.

Vastus apellatsioonkaebusele 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

5(7) RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostjalt 21 937,48 euro väljamõistmiseks ja jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lg 1 p 2).

7.Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 3.1 toodud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel.

8.Hageja esitas apellatsioonkaebusega täiendava tõendi (Swedpanga kirja), millega soovib tõendada, et Swedpank lõpetas laenulepingu ennetähtaegselt kostja avalduse alusel ja seoses kogu laenujäägi tasumisega 02.07.2019 sõlmitud tagatisvara müügilepingu sõlmimisel. Kostja on vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et ei vaidle tõendi vastuvõtmisele vastu. Nimetatu tähendab, et kostja on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kuna tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus, võtab ringkonnakohus tõendi vastu (TsMS § 652 lg 4 II lause).

9.Maakohus leidis õigesti, et hageja nõude aluseks on AÕS § 349 lg 3, mille kohaselt, kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. VÕS § 151 lg 2 kohaselt, kui põhivõlgniku kohustus on muutunud sissenõutavaks, võib käendaja igal ajal täita kohustuse põhivõlgniku asemel.

10.Maakohus leidis põhjendatult, et kostja 03.06.2019 avaldus on käsitatav laenulepingu ülesütlemise avaldusena ning sellest tulenevalt muutus laenulepingust tulenev kohustus sissenõutavaks.

11.Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et laenulepingust tulenev kohustus läks üle hagejale. Kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub (VÕS § 175 lg 2). Kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine, VÕS § 178 lg 1). Kohustusega ühinemisel tekib solidaarkohustus (VÕS § 178 lg 4).

11.1. Kostja väidete kohaselt sõlmisid pooled suulise kokkuleppe kostja kohustuse ülevõtmiseks hageja poolt. Kokkulepet, et hageja võtab üle või ühineb kostja kohustusega, ei saa järeldada korteri kinkimisest. Kui pooled leppisid korteriomandi võõrandamise ajal 2017. aastal suuliselt kokku, et kostja võõrandab korteri hagejale ning hageja tagastab laenu (võtab üle kostja kohustuse panga ees), vastaks selline kokkulepe sisuliselt müügilepingu tunnustele ja oleks tühine vorminõude rikkumise tõttu. Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud (asjaõigusseadus (AÕS) § 119 lg 1). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.

11.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et panga nõusolek kohustuse ülevõtmiseks hageja poolt nähtub sellest, et pank lasi hagejal laenumakseid tasuda ja sõlmis kogu laenu ennetähtaegsel maksmisel hüpoteegi kustutamise lepingu. Kostja ei pidanud laenulepingust tulenevat kohustust täitma isiklikult ja hageja võis selle täita kolmanda isikuna (VÕS § 78 lg 1 I lause mõttes). Panga nõusolekut kohustuse ülevõtmiseks kostja tõendanud ei ole. Nimetatu ei nähtu Swedpanga 06.12.2021 vastusest (II kd, tl 16). Tunnistaja Q ütluste kohaselt (II kd, tl 23 6(7) pöördel–24) saavutasid hageja ja kostja suhete halvenemisel kokkuleppe, et hageja tasub laenu ja kostja kolib korterist välja. Tunnistaja ütlused ei tõenda panga nõusolekut kohustuse ülevõtmiseks.

Kuna pank kohustuse ülevõtmiseks nõusolekut ei ole andnud, siis kostja kohustus hagejale üle ei läinud (VÕS § 175 lg 2).

11.3. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et kui hageja soovis võlga tasuda ennetähtaegselt või tal tekkis vajadus võõrandada kinnisasi, ei muutunud laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks ja see oleks lõppenud 11.11.2027 (VÕS § 82 lg 1). Maakohus tuvastas, et kostja pöördus panga poole laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks (II kd, tl 17). Samuti nähtub hageja apellatsioonimenetluses esitatud tõendist (II kd, tl 44), et laenuleping lõppes hüpoteekidega tagatud nõude täitmiseks 20 067,97 euro tasumisega 03.07.2019 ennetähtaegselt. Sellest tulenevalt ei ole võimalik öelda, et hageja täitis kostja kohustuse enne selle sissenõutavaks muutumist. Seoses sellega ei kuulu asjas kohaldamisele VÕS § 175 lg 1, mille järgi, kui käendaja on kohustuse põhivõlgniku asemel täitnud enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, ei või käendaja käendusest tulenevaid nõudeid põhivõlgniku vastu esitada enne põhivõlgniku kohustuse täitmise tähtpäeva.

12.Hageja poolt kogu Swedpangale tasutud laenu korraga tasumise nõudmine kostjalt ei ole vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 1 mõttes). Laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise avaldust pangale esitades pidi kostja arvestama asjaoluga, et laenusumma tuleb pangale koheselt tagastada ja see võib oluliselt muuta tema varanduslikku olukorda. Kostja ei saa arvestada laenulepingu sõlmimisel kokkulepitud laenu osamaksetega tagastamise võimalusega, sest laenuleping on lõppenud ja kostja kohustus hageja ees (regressinõue) tuleneb seadusest. Kostja ei ole tuginenud asjaoludele, millest saaks järeldada, et hageja on käitunud vastuoluliselt või loonud kostjale usaldusel põhineva ettekujutuse õigusest, mida kostjal tegelikult ei ole.

13.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 21 937,48 eurot.

14.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1).

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

15.Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) 7(7)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.