KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 14. märts 2023, Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-23-94 Haldusasi Chemron UÜ kaebus Maksu- ja Tolliamet

) § 9 lg-s 3 nimetatud tõendit selle kohta, et ta on kolm viimast aastat tegelenud Eestis põllumajandustoodete tootmisega. Tõend võimaldaks omandada kinnisasja, mis sisaldab põllu- ja/või metsamaad rohkem kui 10 ha. 2. MTA keeldus 04.11.2022 otsusega nr 8-8/025293-1 Chemron UÜ-le väljastamast

§ 9

lg 3 nimetatud tõendit ning jättis taotluse rahuldamata, millele Chemron UÜ esitas 05.12.2022 vastuväite (vaide).

1. MTA koostas 02.01.2023 vaideotsuse nr 6-1/5259-2, millega jättis Chemron UÜ vaide rahuldamata.
2. Chemron UÜ esitas 16.01.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Maksu- ja Tolliameti 02.01.2023 vaideotsuse nr 6-1/5259-2 tühisuse tuvastamist. Kaebaja selgituste kohaselt on tuvastusnõue kaebaja õiguste riive perspektiivist vaadatuna vajalik, kuivõrd vaidlusalune väljastatav luba on iga-aastane, mis tähendab, et
3. aastal tuleks kaebajal taotleda uut luba. Tuvastusnõude esitamata jätmisel ja õigusvastasuse mittetuvastamisel jätaks vastustaja ka uue taotluse esitamisel loa väljastamata ning kaebaja jaoks võib tekkida reaalne oht planeeritult soetatava metsa- või põllumaa ostutehingu katkemiseks.
4. Tallinna Halduskohus jättis 08.02.2023 määrusega kaebuse käiguta selgitades, et vaideotsust on küll võimalik iseseisvalt ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta vaidlustada (HKMS § 45 lg 4), kuid sellisel juhul tuleb selgitada kuidas rikub vaideotsus kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest. Kohus selgitas ka seda, et kaebuse materjali pinnalt vaadatuna võib puududa kaebajal tuvastamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus, sest MTA vaideotsuse või ka 04.11.2022 otsuse nr 8-8/ 025293-1 õigusvastasuse tuvastamisel ei kohustaks see maksuhaldurit tulevikus mingil kindlal viisil käituma. Ka ei olnud esitatud materjali põhjal äratuntav kaebaja (võimalik) eriline preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, sest abstraktne oht, et maksuhaldur võib tulevikus sarnaselt tegutseda, ei ole preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamiseks piisav.
5. Kaebaja teatas 09.02.2023 vastuses, et kaebuse nõueteks jääb nõue tuvastada vastustaja poolt 02.01.2023 tehtud haldusakti nr 6-1/5259-2 õigusvastasus või alternatiivselt eelnevalt märgitule tuvastada vastustaja 02.01.2023 haldusakti nr 1/5259-2 (sama vaideotsus) ja 04.11.2022 haldusakti nr 8-8/ 025293-1 õigusvastasus (Vt kaebaja 09.02.2023 vastuse taotlusi puudutavat osa esimesel leheküljel). 6.
6. Kaebaja selgituste kohaselt on

§ 4

lg-tes 3-5 sätestatud eelduste arvestusperioodiks „…omandamise tehingu tegemise aastale vahetult eelnenud kolm aastat.“, mis tähendab, et

§ 9

lg-st 3 tuleneva loa väljastamise kontrollperiood algab loa taotlemise aastale eelnenud aastast. Praktikas tähendab see seda, et kui kaebaja esitas loa taotluse

1. aasta detsembris, siis kontrollperiood algas
2. aastast ja kui esitada loataotlus
3. aastal, siis algab kontrollperiood
4. aastast. Vastustaja väljastab loa tulenevalt samast loogikast aastase perioodiga ehk siis
5. aasta detsembris väljastatud luba kehtib kuni sama detsembrikuu lõpuni ja
6. aastal jaanuaris väljastatud luba kehtiv kuni
7. kalendriaasta lõpuni. Eelnevast tulenevalt on kaebuse eesmärgiks saavutada piisav õigusselgus

§ 9

lg-st 3 tuleneva tõendi väljastamise eelduste osas (

§ 4lg-d 3 – 5) selliselt, et kui kaebajal peaks tekkima vajadus 2023.

aastal omandada 10 või enam hektarit põllu- või metsamaad ja kaebaja vastab seadusest tulenevatele nõuetele, siis on tal võimalik taotleda vastustajalt 2023. aastale

§ 9

lg-st 3 tulenevat tõendit, ilma, et kaebaja peaks uuesti läbima nii vaide- kui ka kohtumenetlust ja kandma selle tulemusel tehingu tühistamise ja sellest tingitud varalise kahju kandmise riisikot. Kuna kaebaja majandustegevuse näitajad ei ole

1. aastal võrreldes sellele eelnenud aastaga hüppeliselt muutnud, siis tugineks vastustaja uue negatiivse otsuse tegemisel samadele alustele ja õigusvaidlus haldusakti õigusvastasuse osas (kas kohustamis- või tühistamisnõudes) oleks sisuliselt identne. Kohtuotsus küll ei too 2 vastustaja ametnikule kaasa otsest sundi mingi otsuse tegemiseks, kuid samas tuleb möönda seaduslikkuse põhimõtte kui õigusriigi ühe fundamentaalse põhimõtte olemasolu ja vastustaja kohustust seda järgida. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 punktide 1 ja 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus või kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki.
3. Kaebaja on taotlenud vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamist eesmärgiga saavutada õigusselgus ja et määratleda vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamisel

§ 4

lõigetest 3 – 5 tulenevate nõuete täitmise eeldused ja vastustaja võimuvolituse piirid nende eelduste täitmise tuvastamisel (vt kaebaja 09.02.2023 täpsustuste p 2.5.1.). 8.1. Lähtuvalt kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse esimese paragrahvi esimese lõike esimesest lausest sätestatakse eelnimetatud seadusega avalikust huvist tulenevad maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja ning riigi julgeoleku kaalutlustest lähtuvad kinnisasja omandamise kitsendused, kusjuures avalik huvi selle seaduse tähenduses on eelkõige põllumajandus- ja metsamaad sisaldava maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja sihtotstarbelise ja jätkusuutliku majandamise edendamine. Maksu- ja Tolliameti 04.11.2022 otsuses nr 8-8/025293-1 on samuti piirangute eesmärki selgitatud, märkides, et enam kui kümne hektari suurune põllu- ja/või metsamaa ei tohiks sattuda juriidiliste isikute kätte, kellel ei ole pädevust seda maad sihtotstarbepäraselt ja jätkusuutlikult kasutada ja et seetõttu on seadusandja kehtestanud nõude, mille kohaselt peaks Eestis asutatud juriidilisel isikul olema vähemalt kolme-aastane valdkonnapõhine kogemus (

§ 4

lõiked 3-5) või siis tuleb konkreetse kinnisasja omandamiseks taotleda luba kohalikult omavalitsuselt (

§ 4lõige 6).

Veel selgitatakse 04.11.2022 otsuses, et (vastav) tõend väljastatakse üksnes juhul, kui on veendutud, et Eestis registreeritud äriühing tegeleb

§ 4

lõigetes 3-5 sätestatud nõuete kohaselt Eestis põllumajandustoodete tootmisega või metsa majandamisega ja kui MTA-l sellist veendumust esitatud taotluse ja faktiliste asjaolude pinnalt ei teki, siis tõendit ka ei väljastata. Antud juhul asus Maksu- ja Tolliamet seisukohale, et 123 euro suuruses mahus põllukultuuride müümist kolme viimase majandusaasta jooksul ei saa pidada põllumajandustoodete tootmiseks

eesmärki silmas pidades. Samas on maksuhaldur selgitanud täiendavalt, et

§ 9

lõikes 3 nimetatud tõendi väljastamata jätmine ei võta taotlejalt võimalust põllu- või metsamaa soetamiseks, kuid selleks tuleb taotleda luba omandatava kinnisasja asukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse volikogult vastavalt

§ 4lõikele 6 ning § 6 lõigetele 1 ja 3-6.

Maksu- ja Tolliameti 02.01.2023 vaideotsuses, mille õigusvastasuse tuvastamist kaebaja samuti taotleb, on vaidlustatud otsuses nr 8-8/025293-1 tehtud järeldustega nõustutud. 8.2. Kaebaja ei pea põhjendatuks seda, et põllumajandustoodete tootmise kogemust hinnati läbi müügitulu ja et eiratud on ka võrdse kohtlemise põhimõtet, sest võrreldavatel juhtudel või võrreldava tegevuse korral on varasemalt taolisi tõendeid väljastatud. Kaebaja peab

§ 4

lõikeid 3-5 üldse imperatiivseteks säteteks ja ilmselt piisavaks kui põllumajandustoodete tootmisega või metsa majandamisega on (lihtsalt) tegeletud. Mis puutub vastustaja kaalutlusõiguse olemasolusse, siis

§ 9

lg 3 siiski eeldab küsimuse (sisulist) kaalumist, sest vastasel korral peaks MTA praktiliselt kõigile vastava tõendi väljastama kui kolme aastase 3 kestusega tootmist või majandamist väidetakse. Eelnimetatud aspektid seostuksid pigem võimaliku vaidluse sisulise küljega, kuid antud juhul taandub küsimus protsessuaalses mõttes esmajärjekorras sellele kas taoline haldusaktide õigusvastasuse tuvastamisele suunatud nõue on kaebeõiguse vastava piirangu tõttu üldse lubatav ja kas sellega oleks võimalik eesmärki saavutada kui nõue peaks lubatavaks osutuma. 8.3. Vastavalt HKMS § 45 lg 2 võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kohtupraktika kohaselt peab tuvastamiskaebuse esitamiseks isikul olema eriline preventiivne huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske. Preventiivne huvi ei saa väljenduda pelgalt väidetava õigusselguse saavutamises või

§ 4

lõigetest 3 – 5 tulenevate nõuete täitmise eelduste tuvastamises ega ka muudes õigusteoreetiliselt huvipakkuvates küsimustes. Otsus selle kohta, kas taotlejale

§ 9

lõikes 3 nimetatud tõend väljastada või mitte, tehakse vastava taotluse pinnalt igakordselt uuesti ning kohtu varasemalt antud hinnang mõnele varasemale taolisele keeldumise õigusvastasusele ei saa mõjutada MTA otsustuste tegemist edasiste

§ 9lõikes 3 nimetatud tõendite väljastamismenetluste läbiviimisel.

Siinkohal peab kohus vajalikuks veelkord märkida, et MTA kaalutlusõiguse puudumist lähtuvalt kinnisasja omandamise kitsendamise eesmärkidest ja

§ 9lg 3 sõnastusest siiski eeldada ei saa.

Järelikult ei ole vaidlustatud otsuste õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste tulevase kaitse jaoks vältimatult vajalik. Olukorras, kus MTA leiab, et kaebaja taotlus ei vasta

§ 4

lõigetes 3-5 toodud nõuetele, on võimalik esitada vastav tühistamiskaebus ning kiireloomuliste ja ilmselgete eduväljavaadetega kaasuste puhul võib osutuda põhjendatuks koheselt ka esialgse õiguskaitse taotlemine. Arvestades HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud piirangut, ei ole aga käesolevas haldusasjas esitatud tuvastamisnõuded lubatavad. 9. Lähtuvalt eeltoodust võib kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. Antud juhul on kaebuse tagastamise aluseks tegelikult veel ka HKMS § 121 lg 2 p 2, sest olenemata sellest kui ilmselgeks kaebeõiguse puudumist lugeda, ei oleks vaidlustatud otsuste tagantjärele õigusvastaseks tunnistamisega võimalik tulevikus automaatselt

§ 9

lg 3 kohase tõendi väljastamise- ega ka teatava põllu- või metsamaa soetamise eesmärki saavutada. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 4