KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 24. märts 2022; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-21-956 Haldusasi X kaebus Ta

§ 63

lg 1 punktile 4 võib vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusena kuni 45 ööpäevaks kartserisse 3 paigutamist, kusjuures distsiplinaarmenetluse läbiviimise osas kohaldub vangistusseaduse §

1. Seega taandub vaidlusalune küsimus peamiselt sellele kas distsiplinaarsüütegu on tõendatud ja kas distsiplinaarmenetlus on nõuetekohaselt läbi viidud.
2. Vangistusseaduse § 64 lg 4 kohaselt määratakse distsiplinaarkaristus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Sama seaduse ja paragrahvi kolmandas lõikes on sätestatud, et distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse ja protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Vastustaja on 16.03.2021 koostatud distsiplinaarmenetluse protokolli haldusasja materjalide juurde esitanud.
3. Haldusasja materjalist nähtuvalt on vangla distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ettenähtud korda järginud ning käskkirja on piisavalt põhjendatud. Distsipliinirikkumine on fikseeritud vangla kolmanda üksuse valvuri U.-J. Salumaa 20.02.2021 ettekandega nr 1-21-1589, vanemvalvuri R. Algma 21.02.2021 ettekandega nr 1-21-1602, vanemvalvuri K. Pardel 23.02.2021 ettekandega nr 121-1710 ning järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidaja V. Ventmann 25.02.2021 ettekandega nr 1-21-
4. Distsipliinirikkumisest on kaebajat

§ 64lg 2 informeeritud 25.02.2021 teatisega.

Kaebaja on märkinud 25.02.2021 teatisele, et ei ole sellega (küll) tutvunud, kuid on koopia kätte saanud. Vastustaja esindaja omakorda on kirjutanud teatise pöördele, et teatise sisu on kaebajale tutvustatud (ka) suuliselt ning informeeritud, et tal on õigus selgitusi esitada. Nähtuvalt vaidlustatud käskkirjast on X hiljem (28.02.2021) teatises kajastatud juhtumite kohta selgitusi andnud. Kaebajal on olnud võimalik esitada korralduse eiramisega seonduvaid selgitusi ja põhjendusi veel ka vaidemenetluses. Seega on olnud kaebajal piisavad võimalused oma seisukohti esile tuua.

1. Vaidlustatud käskkirjas on õigesti märgitud, et vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse eiramist võib vaadelda raske rikkumisena. Vangla peabki sellele reageerima. Olenemata erinevatest arusaamistest, on kinnipeetavatel kohustus korraldustele siiski alluda, sest korraldustele mitteallumise puhul on tegemist vangla üldist julgeolekut ohustava rikkumisega. Korralduste täitmata jätmist ei saa õigustada näiteks sellega, et tunnitasu on kinnipeetava arvates liiga väike või et koristustööde eest ei ole määratud lisatoitu. Vanglateenistuse ametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse (kui vastupidine ei ole ilmselge) ning kinnipeetav on kohustatud talle antud korralduse täitma sõltumata oma subjektiivsest arusaamast ja arvamusest korralduse seaduslikkuse kohta.
2. Vastustaja on pidanud tööle asumise korralduste eiramist tõsiseks rikkumiseks ning seda, et tegemist ei oleks olnud korralduse täitmata jätmisega, ei ole ka kaebaja väitnud. Haldusasja materjalist ei saa seda samuti järeldada. Seega määrati distsiplinaarkaristus konkreetsete korralduste täitmata jätmise eest. Selles osas on distsiplinaarsüütegu ühtlasi ka tõendatud. Vaidlust ei saa olla selles, et Tallinna Vangla 19.02.2021 käskkirjaga nr 5-3/21/223 oli kinnipeetav X määratud majandustöödele abitööliseks alates 20.02.2021 kuni 20.03.2021 tunnitasuga 0,63 eurot. Nimetatud käskkirja pöördelt ilmneb, et seda käskkirja oli kaebajale ka tutvustatud. Vastustaja on õigesti selgitanud, et vangistusseaduse § 37 lõikest 1 tuleneb kinnipeetava üldine kohustus töötada ja et see võib olla välistatud üksnes juhul kui esinevad sama paragrahvi teise lõike punktides 1-4 viidatud asjaolud või vangistusseaduse § 38 lõikes 22 sätestatud töökohustusest vabastamise eeldused. Haldusasja materjalist nähtuvalt taolisi asjaolusid ega eeldusi antud juhul ei esinenud.

§ 37lõikele 3 hindab kinnipeetava töövõimelisust arst.

Vastustaja on esitanud haldusasja materjalide juurde väljavõtte vastavasisulisest 28.05.2020 haigusjuhust nr A9366 202, milles arst asus seisukohale, et kaebaja võib töötada, kuid mitte toiduga kokkupuutuvalt. Hiljem on hinnatud kaebaja töövõimelisust veel ka 08.03.2021, kusjuures haigusjuhus nr A4237 202 on märgitud, et kaebaja võib majandustöölisena töötada. Seega ei pidanud vastustaja nõustuma kaebaja 4 väidetega, mille kohaselt olid tal (majandus)tööst keeldumiseks tervislikud põhjused. Seoses kaebaja väitega selle kohta, et teda ei oldud enne tööle asumist õpetatud ega instrueeritud, märkis vastustaja, et koristustöö on oma olemuselt lihtne, mis ei nõua eriväljaõpet ja et selle käigus ei kasutata eriotstarbelisi puhastusvahendeid. Seejuures osundab vastustaja ka vangistusseaduse § 67 punktile 4, mille kohaselt peab kinnipeetav hoidma korras (koristama) tema kasutuses olevaid eluja olmeruume. Seega oleks olnud töö iseloom sama. Vastustaja eelnimetatud seisukohaga tuleb nõustuda, samuti sellega, et spetsiaalsete tööriiete puudumine ei ole (tavalisest) koristustööst keeldumise alus. Kaebuse kohta esitatud kirjaliku vastuse kolmanda lehekülje joonealuses märkuses nr 3 on toodud välja ka asjakohane kohtupraktika. Kaebaja viide nakatumisohule ei ole samuti piisavalt põhjendatud, sest eelnimetatud vastuse punktis 8 on vastustaja selgitanud, et olenemata liikumispiirangutest oleks olnud võimalik töötada ja kasutada (koristamisel) ka kindaid. Vastustaja eelnimetatud selgitusest on võimalik lähtuda, vastupidist haldusasja materjalist järeldada ei saa. 16. Vangla on karistanud kaebajat kartserisse paigutamisega kaheksaks ööpäevaks, arvestades seejuures rikkumiste iseloomu.

§ 63

lg 1 punktile 4 võib vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Seega ei saa selles tähenduses asuda seisukohale, et 8 ööpäevase kartserikaristuse puhul oleks olnud tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse meetmega. Mis puutub kaebaja väidetesse seoses sellega, et teda oleks nagu karistatud neli korda ühe ja sama asja eest, siis ei saa neid etteheiteid põhjendatuks pidada. Distsiplinaarkaristuse kaalumisel on Tallinna Vangla tuginenud küll neljale erinevale ettekandele ja leidnud, et vastavaid episoode eraldi arvesse võttes oleks olnud piisav 2 ööpäevane kartserikaristus, kuid sisuliselt toimus vanglateenistuse ametnike seaduslike korralduste eiramine ajavahemikul 20.02.2021 kuni 24.02.2021 ning selle eest peeti põhjendatuks kartserisse paigutamist kaheksaks ööpäevaks. Vastavad kaalutlused leidsid aset ühe konkreetse distsiplinaarmenetluse raamistikus.

1. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust, sest distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ettenähtud korda on järgitud, distsiplinaarsüütegu on tõendatud ning tegemist ei ole ebaproportsionaalse karistusega. Kaebaja vaidlustas ka vaideotsust, kuid selle tühistamiseks ei ole samuti alust, sest distsiplinaarkaristuse määramist puudutav käskkiri osutus õiguspäraseks ning haldusasja materjalist ei nähtu, et vaideotsusega oleks rikutud kaebaja õigusi mingisugusel muul moel peale selle, et kaebaja ei nõustunud vaide rahuldamata jätmisega kui sellisega.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on see kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 5