1-23-2648/5

(23231700345)Kohtunik Elina Elkind Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. märtsi
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kannatanu X esindaja vandeadvokaat Toomas Kõiv, kaebus RESOLUTSIOON Jätta X esindaja Toomas Kõivu
3. märtsi
4. a määrus muutmata. kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri EDASIKAEBAMISE KORD KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Politsei- ja Piirivalveametis (PPA-s) registreeriti
6. jaanuaril 2023 X (X) süüteoteade selle kohta, et
7. novembril 2022 kella 10–12 vahel Tallinnas, XXX kinnistul haaras Y tal rinnast kinni ning ähvardas ja sõimas teda. Kui ta üritas Y haardest vabaneda, lõi viimane teda rusikaga näo piirkonda mitmel korral. Lahti rabeledes kukkus X selili maha. Seejärel püsti tõustes läks ta uuesti takistama Y majja sisenemisel ja siis lõi viimane teda jalaga vastu reie sisekülge. Pärast seda hakkas Y eemaldama aiaväravat. Kui X läks teda takistama ja möödus W-st, lõi viimane teda. Löömistest oli avaldajal vasak silmaalune paistes ja sinine ning jala siseküljel oli sinine plekk. Y ja W panid toime avaldaja kehalise väärkohtlemise.
9. jaanuari
10. a teatega jättis uurimisasutus kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, põhistades otsust kokkuvõtlikult järgmiselt. Videosalvestist vaadates selgub, et X tõukas omaniku abikaasat esimesena. Omanikul on vaja täita Päästeameti korraldus ja parandada torusid. Üürnik ei luba omanikke maja juurde ega hoonesse sisse, seega jääb ka Päästeameti korraldus täitmata.
11. X esitas telefoniga salvestatud videod konfliktist. Kahes videos on näha, kuidas 1

(7)X ajab W aiast välja, teda korduvalt tõugates. Ühel videol on näha, kuidas X läheneb meesterahvale, kes suundub seepeale maja välisukse juurdX tõukab vähemalt kolmel korral käega meesterahvast, mispeale toimub nende vahel rüselus. Näha on ka üks löök jalaga meesterahva poolt X suunas. Pole näha, kuhu löök tabab. X väitel olid tal löökide tagajärjel hematoomid näo ja jala piirkonnas, kuid tõendeid tervisekahjustuste kohta esitatud ei ole. Isik teatas, et arsti poole ta ei pöördunud ning fotosid ei teinud. Väljakutsele reageerinud politseipatrull osapooltel tervisekahjustusi ei tuvastanud.

1. Riigikohtu praktika kohaselt igasugune füüsiline kontakt isikute vahel ei tähenda automaatselt KarS § 121 koosseisu realiseerumist. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimestel erinev. Sätte kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Kui objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt kohtupraktika kohaselt. Igasugune füüsiline puutumus ei ole vägivald sätte kontekstis, isegi kui on tegemist tavaühiskonnas taunimisväärsete tegudega. Samuti peab olema põhjendatud alus arvata, et selline tegevus ka reaalselt valu võis tekitada. Seega puuduvad sündmuses KarS § 121 kuriteo tunnused.
2. X lepingulise esindaja Madis Truberi
3. veebruari
4. a kaebuses Põhja Ringkonnaprokuratuurile taotleti kriminaalmenetluse alustamist KarS 121 lg 1 tunnustel. Taotlust põhjendati kokkuvõtlikult järgmiselt. X tundis Y ründest tugevat valu ning sai kuriteokaebuses kirjeldatud tervisekahjustusi. Paistetus ja sinikad ei teki vahetult rünnaku hetkel, vaid hiljem. Seega on KarS § 121 lg 1 koosseis täidetud. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Näopiirkonnas ründe tagajärjel tekkinud hematoomid ja paistetus ning hematoom reiel on otseseks tõendiks kudede kahjustamisele. Viited Riigikohtu praktikale pole asjakohased.
5. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis
6. veebruari
7. a määrusega kaebuse rahuldamata, nõustudes kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates märgitud seisukoha ja põhisustega kriminaalmenetluse aluse puudumises. Täiendavalt märgiti järgmist.
8. KarS § 121 on tagajärjedelikt, s.t lisaks teole tuleb tuvastada ka koosseisupärase tagajärje, s.o tervisekahjustuse või valu teke. Tagajärje omistamine eeldab ühelt poolt naturaalset põhjuslikku seost ja teiselt poolt piisavat normatiivset seost ehk tagajärje objektiivset omistatavust teo toimepanijale. Tagajärg on isikule objektiivselt omistatav juhul, kui tagajärjes realiseerub just see oht, mille isik oma teoga lõi. Kannatanu vabatahtlik eneseohustamine võib vastavalt kohtupraktikale samuti välistada teo tagajärgede objektiivse omistatavuse ohu algpõhjustajale. Videosalvestised kajastavad üheselt, et X-l oli konfliktis ja selle käigus toimunud rüseluses aktiivne roll – ta asus korduvalt W ja X-ga füüsilisse kontakti. Tegemist on vabatahtliku eneseohustamisega X poolt, mis välistab teise konfliktis osalenud osapoole vastutuse. 2

(7)maininud näkku ega jalaga löömist. Küsimusele kas tal on vigastusi, isik ei vastanud. Korduva küsimuse peale märkis ta vaid, et vigastused on väiksed. Kiirabi saatmist ei pidanud ta vajalikuks.

1. Kõik eelmärgitu seab kahtluse alla isiku poolt esitatud väited enda kehalisest väärkohtlemisest. Seda kinnitavaid tõendeid pole ega tekiks ka kriminaalmenetluse käigus. X esitatud salvestised kinnitavad, et ta ise oli tekkinud konfliktis agressiivseks ja ründavaks pooleks. W üritas talle selgitada oma tuleku põhjust, viidates Päästeameti ettekirjutusele, mille olemasolus pole põhjust kahelda, kuna see nähtub ka tsiviilasja nr 2-22-10564 materjalidest. X ei soovinud seda näha. Ühel salvestisel alustab X füüsilist kontakti Y-ga, mille kõigus tekib rüselus. Väidetav näkku löömine salvestiselt ei nähtu. Ei nähtu ka tegevust, mida saaks käsitleda Y tahtliku tegevusena eesmärgiga kannatanule füüsilist valu või tervisekahjustust tekitada. Rüseluse lõpus on näha jalaliigutust Y poolt, kuid näha pole, kas ja kuhu see tabas või kas sellega tõrjuti X rünnakut.
2. X tegevusest ei nähtu esitatud videomaterjali pinnalt ka valuaistingule viitavat, mis annaks aluse arvamaks, et teda löödi. X kõnnib mitmel videosalvestisel W ja Y taga ja räägib pidevalt, kuid ei maini enda löömist. W ütleb mitmel salvestisel, et X ei puutuks tema meest. Tavapäraselt kui isikut on selliselt rünnatud nagu X seda esitab, ning see väärib hiljem politseisse pöördumist, siis kannatanu varjuks kas majja või vähemalt lõpetaks provotseeriva käitumise. Isik ei pea koheselt tema suhtes väidetavalt toime pandud kuriteost politseid teavitama ega fikseerima võimalikke kuriteojälgi. Kuid seda tegemata jättes tuleb arvestada olukorraga, kus hiljem kuriteokaebust esitades pole peale tema paljasõnalise väite ühtki võimalikule kuriteole viitavat asjaolu.
3. Suure osa kaebusest moodustab KarS § 266 koosseisuliste tunnuste lahti kirjutamine viidetega kohtupraktikale, kinnitamaks isiku ekslikku seisukohta nagu oleks tema poolt füüsiline rünnak kinnistu omanike suhtes tingitud viimaste poolt toimepandud ebaseaduslikust sissetungist isiku valduses olevale kinnistule. X-le oli kaebuse esitamise ajaks teada, et ebaseaduslikku sissetungi kinnistu omaniku(e) poolt polnud. See nähtub Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a kohtumäärusest väärteoasjas nr 2317,23,
6. Kohus jättis selles asjas rahuldamata X kaebuse väärteomenetluse alustamata jätmisele PPA poolt. Viidatud väärteoasjas esitas X
7. jaanuaril 2023 PPA-le kaks süüteoteadet W ja Y suhtes. Avalduste kohaselt tungisid isikud ebaseaduslikult sisse X poolt üüritavale kinnistu hoovile aadressil XXX. PPA asus
8. veebruari
9. a määruses seisukohale, et käimas on pooltevaheline tsiviilkohtumenetlus, mille lõppemiseni ei ole selge, kas avaldajal oli õiguslik alus nimetatud territooriumi vallata ning kas pärast
10. septembrit 2022 on õiguslik siduv avaldaja tahe keelata maja omanikul territooriumile sisenemist. Kohus nõustus PPA põhjendustega.
11. Seega langeb ära X tegevust õigustav argument. Tõendatuks tuleb lugeda, et X ründas füüsiliselt esimesena nii W, kui ka Y ning vähemalt W-le tekitas oma tegevusega ka füüsilist valu. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast õigusriiklikku garantiid üksikisiku põhiõiguste kaitsel, et vältida kriminaalmenetluslike vahendite alusetut kasutamist. 4

(7)Kriminaalmenetlust alustatakse, kui menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on menetluse alustamine välistatud. Praegusel juhul puudub kuriteole viitav teave. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE

1. Riigiprokuratuuri määrusele esitas
2. aprillil 2023 kaebuse X esindaja vandeadvokaat Toomas Kõiv, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrus ning kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
3. Riigiprokuratuuri määrus on põhjendamatu. Nõustuda ei saa sellega, et puudub kuriteole viitav teave, mistõttu pole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu ning seega on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Tuleb märkida, et Y lõi X korduvalt näkku esialgsel ründamisel, kui ta sisenes hoovi esimest korda ja selle kohta puudub video. See sündmus toimus, kui Y haaras kannatanul jope rinnust kinni ja ei lasknud enam lahti. Kui isik üritas lahti rabeleda, lõi Y teda kaks korda järjest rusikaga näkku. Käesoleval juhul tuleb lähtuda kannatanu selgitustest. Reaalses elus ei õnnestu kõiki kuritegusid videotena fikseerida, seda ei saa uurimisasutused eeldada. Olemas on kehalise väärkohtlemise koosseis.
4. Arvestades Riigikohtu seisukohti KarS § 121 lg 1 kohaldamisel, tuvastasid eelnevad menetlejad selles asjas koosseisupärase tagajärje ja selle tekkimise põhjuse. Y lõi kannatanut kahel korral näkku, mille tulemusena kannatas ta valu, mis väljendus ebameeldiva aistinguna ja kudede kahjustamisena (hematoom). Nõustuda ei saa, et väited isiku rusikaga näkku löömisest ei ole eluliselt usutavad. Riigiprokuröri väide, et isikud olid pidevas liikumises, ei ole tõendatud, sest puudub selle osas videomaterjal. Käesoleval juhul saab lähtuda X avaldusest ning ei ole mõistlik eeldada, et kuriteo tõendamiseks on vaja videomaterjali.
5. Asjas kogutud videoid uurides, arvestamata nende konteksti, võib oletada, et X algatas konflikti ja oli agressiivne. Isiku tegevust ei saa aga käsitleda kontekstiväliselt, sest ta tõrjus Y ja W ebaseaduslikku sissetungi tema valduses olevale kinnistule. Samuti tõi kannatanu kuriteoavalduses välja, et ka W lõi teda.
6. Nõustuda ei saa, et X-l ei tekkinud kehavigastusi. Kähmlus toimus vahetult enne politsei saabumist. Enamuse ajast olid Y ja W aia taga ning kui politsei ei tulnud, muutusid nad agressiivsemaks ning ründavamaks. Meditsiinilisi eriteadmisi omav isik on avaldanud, et turse ei pruugi nii lühikese ajaga tekkida ja punetus ei pruugi olla märgatav. Kuna otseseid sümptomeid peale valu ei olnud, ei pidanud kannatanu vajalikuks kiirabi sündmuskohale saatmist. Kuna X tegevuse eesmärk oli ebaseadusliku sissetungi tõrjumine, siis ei olnud võimalik lõpetada enda provotseerivat käitumist ega varjuda majja.
7. Nõustuda ei saa Harju Maakohtu
8. veebruari
9. a kohtumäärusest tulenevaga, et ebaseaduslik tungimine X otseses valduses olevale kinnistule ei ole aset leidnud. Arvestades KarS § 266 lg 1 koosseisu kohta käivat kohtupraktikat on Riigiprokuratuuri poolt liigse tähenduse andmine toimuvale tsiviilvaidlusele üürilepingu kehtivuse üle KarS § 266 lg 1 kooseisu olemasolul 5

(7)ebatähtis ja ei takista kriminaalasja alustamist ebaseadusliku sissetungimise episoodis. Oluline on otsese valduse olemasolu, mille heausksust eeldatakse. Arvestada tuleb, milline oli kannatanu arusaam sündmuse toimumise hetkel. X tunnetas igal juhul ohtu oma valdusele. Valdust oli tal õigus kaitsta, tõrjudes tegevust, mida tavainimene käsitleks ebaseadusliku sissetungina. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse, Riigiprokuratuuri määruse kui ka teised käesoleva asja materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri
2. märtsi
3. a määruse tühistamiseks ning prokuratuuri kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel kaalutud piisava põhjalikkusega tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses.
5. KarS § 121 lg 1 kohaselt on karistatav teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Nagu riigiprokurör õigesti märgib, pole olemasolevates materjalides piisavalt teavet, mis viitaks, et X tervist on kahjustatud, samuti et talle oleks põhjustatud valu. X kordab kaebuses varasemalt esitatud väiteid, et Y lõi teda korduvalt näkku ning jalaga reie sisekülje pihta. Selle tulemusena tekkisid isiku enda sõnul talle sinikad ja hematoomid. Kohtu hinnangul aga pole olemasoleva materjali pinnalt tuvastatav, et Y lõi X.
6. Ringkonnakohus ei pea sellega seoses vajalikuks korrata Riigiprokuratuuri määruse põhjendusi, kuid märgib täiendavalt järgmist. Kaebuses sisalduvad selgitused on vastuolulised selles osas, millal toimus X näkku löömine. Esmalt selgitab ta, et Y lõi teda rusikaga näkku millalgi alguses ja selle kohta videot ei ole. Seejärel nenditakse, et kähmlus toimus vahetult enne politsei saabumist ja just seetõttu ei näinud politsei mingeid jälgi, kuna need ei olnud veel jõudnud tekkida. Ka olemasolevatel videosalvestistel ei maini X midagi sellest, et teda on juba löödud näkku ja esimesel kahel korral Häirekeskusele helistades ning ka politseiametnikuga telefonitsi suheldes ei räägi kannatanu samuti löömisest, vaid ainult sissetungist ja ebamäärasest ähvardamisest. Alles viimasel korral Häirekeskusele helistades räägib X küll sellest, et „tuldi kätega kallale“, kuid ei kirjelda konkreetset vägivalda (löögid rusikaga näkku ja jalalöök) ega maini ka valu. Seejuurel täpsemal küsitlemisel kinnitab kannatanu, et kallale tuli Y, mainimata seega üldse W tegevust.
7. Kaebaja enda videosalvestistelt nähtub piisava selgusega, et ta käitub Y ja W suhtes füüsiliselt agressiivselt, nõudes, et viimased lahkuksid hoovist, sh lükkab neist. Muu hulgas nähtub salvestiselt, et X üritab füüsiliselt takistada Y majja sisenemast, misjärel tekib nende vahel kähmlus, Y teeb liigutuse jalaga, seejärel eemaldub ja X jätkab filmimist. Kuigi salvestisel on pidevalt sees heli ja X ka kinnitab vahepeal näiteks, et teda ähvardatakse või et isikud ei allu tema korraldustele, ei ütle ta pärast kähmlust kordagi, et teda on löödud või et tal on valus, ka kähmluse käigus ei kostu näiteks valukarjet. Vastupidi, pärast kähmlust järgneb kannatanu Y-le ka väravast välja ja üritab (füüsiliselt) takistada viimast värava eemaldamisel. Samuti ei selgu ka ringkonnakohtule esitatud kaebusest, kuhu täpselt lõi teda W, kuna kannatanu viitab oma 6

(7)kuriteoteatele, milles ta käsitleb mõlema isiku tegevust koos, nentides, et talle tekitati kehavigastusi. Samas eelnevalt kinnitab X, et näkku ja jalga lõi teda just Y. Enda löömisele ei viita X ka selgitustes politseiametnikele.

1. Nagu Riigiprokuratuuri määruses kinnitatakse, ei ole kriminaalasjas võimalik koguda täiendavaid tõendeid X-l esinenud vigastuste kohta – neid ei nähtu videosalvestiselt, nende olemasolu ei kinnita kohal käinud politseipatrulli ametnikud ja neid ei ole fikseeritud pärast sündmust ühelgi teisel viisil. Kannatanu ei viita isegi tunnistajatele, kes võiks kinnitada vähemalt näovigastuse olemasolu. Märkimisväärselt esitas kannatanu süüteoteate politseisse enam kui kuu aega pärast sündmust, mis tegi selles osas täiendavate tõendite kogumise ka sisuliselt võimatuks ja ühtlasi seab kahtluse alla ka väidetud tegude asetleidmise – vigastuste tekkimisel ja valuaistingu tundmisel ei olnud X-l takistusi pöörduda politseisse kohe pärast sündmust.
2. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses leiab kannatanu jätkuvalt, et tema enda agressiivne käitumine oli tingitud vajadusest kaitsta end ebaseadusliku sissetungi eest isegi kui süüteomenetlus selles osas lõpetati. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud, et X pidas enda tegevust valduse kaitsel õigustatuks, kuid olukorras, kus W ja Y tegevuse, s.o hoovi sisenemise õigusvastasus ei ole tuvastatav, ei saa täielikult eitada nende õigust omakorda tõrjuda X füüsiliselt agressiivset käitumist. Olukorras, kus objektiivsete tõendite pinnalt on tuvastatav vaid vastastikune tõuklemine ja täiendavate tõendite kogumine võimalik ei ole, ei ole kriminaalmenetluse alustamine põhjendatud.
3. Seega ei ole olemas piisavalt andmeid selle kohta, et Y ning W võisid toime panna KarS § 121 lg 1 tunnustele vastava kuriteo. Seetõttu nõustub ringkonnakohus eelnevate menetlejatega, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
4. märtsi
5. a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 7