← Eesti

1-18-6723/107

Obsah (5)§ 75§ 141§ 64§ 68§ 74

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev 8. detsember 2022 Kohtuasja number 1-18-6723 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kohtuasi Ranno Mutteli (37501296028) suhtes

§ 75

lg 2 p 7 alusel karistusjärgse käitumiskontrolli ajal viibida lähemal kui 50 meetrit alaealiste koolitamisega tegelevatele asutustele (nt alg-, põhi- ja keskkoolidele, aga ka lasteaedadele, laste muusikakoolidele jms) ning suhelda alaealiste tütarlastega (v.a lähisugulased).

  1. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
  2. Tartu Maakohtu
  3. mai 2019 otsusega tunnistati Ranno Muttel süüdi karistusseadustiku (

) § 142 lg 2 p 1 (kehtivas seaduses vastab

§ 141

lg 2 p-le 1) ja § 144 lg 2 järgi ning liitkaristuseks mõisteti talle

§ 64lg 1 alusel 5 aastat vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 alusel vähendati vangistust 3 aasta ja 4 kuuni.

§ 68lg 1 alusel arvati karistusaja hulka R.

Mutteli eelvangistus ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 3 kuud ja 29 päeva vangistust.

§ 74

alusel jäeti see vangistus tingimisi 3 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata, R. Muttel allutati katseajaks käitumiskontrollile ning teda kohustati järgima käitumiskontrolli ajal

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75lg 2 p 2 alusel keelati R.

Muttelil käitumiskontrolli ajal alkoholi tarvitamine,

§ 75

lg 2 p 8 alusel kohustati teda katseajal osalema sotsiaalprogrammis ning

§ 75

lg 4 alusel käima käitumiskontrolli ajal regulaarselt seksuoloogi ja psühhiaatri vastuvõtul.

  1. Tartu Maakohtu
  2. mai 2020 määrusega pöörati R. Mutteli kandmata karistusosa kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel täitmisele. Vangistuse kandmisele asus R. Muttel
  3. augustil 2020 ning tema karistusaeg lõppeb
  4. detsembril
  6. Tartu Vangla esitas
  7. septembril 2022 Tartu Maakohtule materjalid R. Mutteli suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamiseks.
  8. Tartu Vangla ei toeta R. Mutteli suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist. Prokuratuur aga peab sellise kontrolli kohaldamist vajalikuks. Vaidlustatud kohtumäärus
  9. Tartu Maakohus allutas
  10. oktoobri 2022 määrusega R. Mutteli 1 aastaks ja 6 kuuks karistusjärgsele käitumiskontrollile ning kohustas teda karistusjärgse käitumiskontrolli ajal järgima

§ 75lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid.

Lisaks ei tohi R. Muttel vastavalt

§ 75

lg 2 p-le 2 tarvitada karistusjärgse käitumiskontrolli ajal alkoholi, peab vastavalt

§ 75

lg 2 p-le 4 otsima endale töökoha või võtma ennast arvele Eesti Töötukassas kahe kuu jooksul alates vanglast vabanemisest, ei tohi vastavalt

§ 75

lg 2 p-le 7 viibida kohtu poolt määratud kohtades (eelkõige koolide läheduses) ega suhelda alaealiste tütarlastega (v.a lähisugulased) ning peab vastavalt

§ 75lg 2 p-le 8 osalema sotsiaalprogrammis.

Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

  1. Täidetud on formaalsed eeldused R. Mutteli suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks.
  2. R. Muttelil on vabaduses olemas elukoht XXX. Kindlat töökohta tal Eestis ei ole, kuid ta soovib minna
  3. aasta jaanuaris tööle Soome ehitajana. Varem on ta Soomes töötanud ja praegu on suhelnud sinna töölesaamise osas oma sugulasega.
  4. Vangistust kannab R. Muttel XXX ja XXX vastaste suguliste tegude toimepanemise eest. Iseloomustuse kohaselt on R. Mutteli üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 16% ning seksuaal- ja vägivallakuriteo toimepanemise tõenäosus 5 aasta jooksul 22%. Ohustatud on ühiskond tervikuna, sealhulgas alaealised tütarlapsed. Ohtu vähendavateks teguriteks on toetavad sotsiaalsed suhted ja töö leidmine, mis hoiaks R. Muttelit tegevuses.
  5. R. Muttelit ei ole vanglas distsiplinaarkorras karistatud. Küll aga katkestas R. Muttel sotsiaalprogrammis „Uus suund“ osalemise. Sotsiaalprogrammi katkestamine ja asjaolu, et R. Muttel ei tunnista senini oma kuritegu, osutab sellele, et tal puudub motivatsioon oma probleemkäitumisest vabanemiseks. R. Mutteli kuritegusid võib soodustada ka tema suhtumine sõltuvusainetesse, sh alkoholi – Tartu Maakohtu
  6. mai 2020 määrusega käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et R. Muttel rikkus korduvalt alkoholi tarvitamise keeldu.
  7. Arvestades R. Mutteli kuritegusid, tema isikut, varasemat käitumist ja ohtlikkuse taset, on põhjendatud kohaldada talle 1 aastaks ja 6 kuuks karistusjärgset käitumiskontrolli. Käitumiskontrolli ajal peab R. Muttel järgima

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid, kuritegude soodusteguri vältimiseks ei tohi ta vastavalt

§ 75

lg 2 p-le 2 tarvitada alkoholi ning seaduslike sissetulekute puudumisest tulenevate võimalike riskide vähendamiseks peab ta vastavalt

§ 75

lg 2 p-le 4 otsima endale töökoha või võtma ennast Eesti Töötukassas arvele kahe kuu jooksul alates vanglast vabanemisest. Selleks, et vähendada uute kuritegude 2

(5)toimepanemise riske ja et ei toimuks tagasilangust, tuleb R. Muttelil

§ 75

lg 2 p 7 alusel keelata viibimine kohtu poolt määratud kohtades (eelkõige koolide läheduses) ning suhelda alaealiste tütarlastega (v.a lähisugulased), samuti peab ta vastavalt

§ 75lg 2 p-le 8 osalema sotsiaalprogrammis.

Määruskaebus

  1. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse R. Mutteli kaitsja jurist Toomas Alp, paludes määruse tühistada ja jätta karistusjärgne käitumisekontroll kohaldamata. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
  2. Kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja see tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Nimelt ei oleks kohus tohtinud arutada R. Mutteli suhtes karistusjärgse käitumisekontrolli kohaldamist ilma kaitsja osavõtuta ja seda vaatamata asjaolule, et R. Muttel ei soovinud kaitsja osavõttu. KrMS § 46 lg 2 p 2 näeb ette, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest on kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise või füüsilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud. Praeguses asjas on viiteid sellele, et R. Muttelil on psüühiline puue. Seda näitab esiteks asjaolu, et vangla iseloomustuse kohaselt on R. Muttel viibinud Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus ravil, ambulatoorsetel vastuvõttudel ning on suunatud teraapia läbiviimiseks psühholoogi vastuvõtule. Ambulatoorsel ravil on R. Muttel viibinud seoses traumajärgse ajukahjustusega ning kohtuistungil viitas R. Muttel sellele, et temal esinevad traumajärgsed vigastused on parandamatud. Teiseks on R. Muttel kategooriliselt eitanud oma süüd kuritegude toimepanemises isegi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja seda vaatamata asjaolule, et süü eitamine on täielikult tarbetu ega too kaasa mingit tema seisundit parandavat tagajärge. Ta saab aru, et kui ta järjekindalt oma süüd mistahes menetluse käigus eitab, jäetakse ta tõenäoliselt tingimisi enne tähtaega vabastamata ja kuigi ta tunneb end vanglas halvasti, ei loobu ta siiski enda kaitsepositsioonist ega tee midagi reaalset tulemust andvat selleks, et vanglast võimalikult kiiresti vabaneda. Seetõttu on ilmne, et R. Muttel vajab oma protsessuaalsete õiguste realiseerimisel professionaalse kaitsja abi.
  3. Sisulist otsustust tehes rikkus kohus kaalutlusõigust ja jättis määruse motiveerimata. Kohus viitas sellele, et kuivõrd R. Muttel ei tunnista oma kuritegu, siis puudub tal motivatsioon oma probleemkäitumisest vabaneda. Samas ei ole kellelgi kohustust oma süüd tunnistada ning süü mittetunnistamise põhjal ei saa teha järeldusi tema edasise suunitluse kohta. Ka ei saa karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist põhjendada üksnes kuriteo raskusega. Kohus üritus siduda R. Mutteli ohuprognoosi alkoholi tarvitamisega jäi edutuks. R. Muttelit süüdi mõistva kohtuotsuse resolutsioonist (põhiosa ei koostatud) ei nähtu, kas ta pani teod toime joobeseisundis või mitte. Kohus viitas määrusele, millega R. Mutteli vangistus pöörati täitmisele, kuid see viide ei olnud asjakohane. Esiteks saab isiku edasise käitumise suhtes järeldusi teha vaid kuriteo toimepanemise järgselt ning seetõttu on spekulatiivne tugineda üksnes faktile, et R. Muttelil tuvastati aasta jooksul pärast kohtuotsuse tegemisest kahel korral alkoholijoove. Teiseks võis kohus R. Mutteli vangistust täitmisele pöörates ka üle reageerida, sest reeglina esmakordse kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel karistust täitmisele ei pöörata.
  4. Kohus jättis viitamata sellele, et R. Muttelil puuduvad distsiplinaarkaristused. Samuti jättis kohus arvestamata, et R. Muttel plaanib minna tööle Soome, ta on seal varem töötanud ja tal elab seal onupoeg, kellega ta on tööle saamise osas suhelnud. Karistusjärgne käitumiskontroll takistab R. Mutteli vaba eneseteostust. Nimelt ei ole haruldased juhud, mil kriminaalhooldajad ei anna isikule luba välismaale siirdumiseks ja seda isegi töö eesmärgil. Kui inimene elab ja töötab alaliselt välisriigis, kaob kriminaalhoolduse sisuline mõte üldse ära. 3

(5)
  1. Vangla iseloomustus R. Mutteli kohta on äärmiselt primitiivne. Selles tuuakse küll välja R. Mutteli positiivsed iseloomuomadused (näiteks see, et tal pole probleeme narkootiliste ainetega jne), kuid siis pöördutakse jälle tagasi kohtuotsuse sisuni ning väidetakse kõigest hoolimata meelevaldselt, et lapseealised tütarlapsed on R. Mutteli impulsiivse käitumise tõttu pidevas ohus. Kui R. Muttel läheb Soome tööle, ei saa ta kujutada endast ohtu temast vähemalt 300 kilomeetri kaugusel Viljandimaal elavatele alaealistele tütarlastele. Kohus ei oleks tohtinud arvestada vangla iseloomustuses märgitud uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsente. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Esmalt peatub ringkonnakohus kaitsja etteheitel, et maakohus ei oleks tohtinud asja arutada ilma kaitsja osavõtuta. KrMS § 45 lg 2 p 2 näeb ette, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest on kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise või füüsilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb sellest sättest lähtuda ka kriminaalasjas kohtulahendi täitmisega seonduvates menetlustes. Siiski ei leia ringkonnakohus, et praeguses asjas oleks maakohus pidanud nimetatud sättest lähtuvalt R. Muttelile kaitsja määrama. Tõsi, asja materjalides on viiteid sellele, et R. Muttelil on olnud vaimseid probleeme ning tõenäoliselt on tal neid praegugi. Samas ei ole iga vaimsete probleemidega isik võimetu end ise kaitsma. Seda saaks eeldada eeskätt raskete vaimsete probleemide puhul. R. Mutteli puhul sellistest probleemidest rääkida ei saa. Nähtuvalt vangla iseloomustusest on tal traumajärgselt tekkinud käitumis- ja isiksushäired, mille tõttu on ta viibinud varasemalt ravil, tal on madal enesehinnang, tal on esinenud enesevigastamise ja suitsiidiohtu ning tal on tõenäoliselt hälbeline seksuaalhuvi laste vastu. Ükski neist asjaoludest ei anna aga põhjust kahelda, et R. Muttel ei suuda end praeguses menetluses ise kaitsta. Ka maakohtu istungiprotokolli põhjal ei teki ringkonnakohtul seesugust kahtlust. Seesugusele kahtlusele ei saa anda alust ka asjaolu, et R. Muttel ei tunnista oma kuritegu. On üsna tavaline, et kurjategijad (eriti seksuaalkurjategijad) oma süüd ei tunnista.
  3. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohtu põhjendused R. Mutteli retsidiivsusohu osas on üsna napid. Siiski ei saa öelda, et kohus jättis oma otsustuse täielikult põhjendamata ning lähtus asjaoludest, millest lähtuda ei oleks tohtinud või jättis karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise vastu rääkivad asjaolud arvestamata. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine on R. Mutteli suhtes põhjendatud ja seda järgmistel põhjustel.
  4. R. Muttel kannab vangistust raskete seksuaalkuritegude eest: XXX. Need on rasked kuriteod, mistõttu ei eelda R. Muttelile käitumiskontrolli seadmine kuigivõrd kõrget uute kuritegude ohtu. Praegu esineb piisav oht.
  5. Et R. Mutteli ebakohane seksuaalne käitumine ei olnud ühekordne ega toimunud ka mingi lühikese perioodi jooksul, viitab sellele, et R. Muttelil võibki olla püsiv hälbeline seksuaalhuvi laste suhtes. See huvi võib edaspidigi tingida R. Mutteli kuriteod.
  6. R. Muttel ei tunnista, et ta oleks lastest seksuaalselt huvitatud ja kuritegusid ei ole ta enda sõnul toime pannud. Seetõttu on alust kahelda, et ta oleks motiveeritud oma samalaadse käitumise riske maandama. Seda näitab ka asjaolu, et kuigi vanglas alustas ta seksuaalkurjategijatele mõeldud sotsiaalprogrammis osalemist, katkestas ta selle programmi muu hulgas seetõttu, et ei pidanud seda endale vajalikuks ning sai teada, et ka programmi läbimisel teda ennetähtaegselt välja ei lastaks. Enne vangistust pöördus R. Muttel seksuaalkäitumise alasele nõustamisele. Tema enda sõnul tegi ta seda aga vaid seepärast, et talle oli pandud selline kohustus. On tõsi, et inimesel on õigus oma kuritegu mitte tunnistada – põhiseaduse § 22 lg 2 kohaselt ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Miski ei keela aga võtta kuriteo 4
(5)mittetunnistamist arvesse isiku retsidiivsusriski prognoosides – süüküsimuse lahendamisega seotud põhiseaduse § 22 lg 2 sellega seoses asjasse puutuv ei ole.
  1. Põhjendatult viitas maakohtus sellele, et R. Mutteli kuritegelikku käitumist võib soodustada tema suhtumine alkoholi tarvitamisse ning asjakohane oli ka viide määrusele, millega R. Mutteli praegune karistus pöörati täitmisele. Kuigi praeguse vangistuse aluseks olevast kohtuotsusest ei nähtu tõesti, kas R. Muttel pani selle kohtuotsuse aluseks olevad teod toime alkoholi tarvitanuna või mitte, annab selle kohta teavet R. Mutteli süüküsimuse arutamisel koostatud kohtuistungi protokoll. Nähtuvalt
  2. märtsi 2019 istungiprotokollist tunnistas R. Muttel, et võis olla süüdistuses kirjeldatud sündmuste ajal alkoholi tarvitanud, see võis tema käitumist mõjutada ning et alkoholi tarvitamine on talle üldse probleemiks olnud ja ta on sellega seoses ka ravi saanud. Ka vangla iseloomustuses on kirjas, et
  3. aastal diagnoositi R. Muttelil alkoholisõltuvus, ta sai sellega seoses ravi, kuid hakkas mõne aja möödudes jälle ohtralt alkoholi tarvitama. Enne vangistuse kandmisele asumist oli alkoholi tarvitamine R. Mutteli jaoks jätkuvalt probleemne ning sellest ei suutnud ta hoiduda ka vanglasse sattumise hirmus. Nähtuvalt vangla iseloomustusest oli R. Muttel isegi vanglasse saabudes purjus. Eelmise aasta lõpus keeldus R. Muttel vanglas sõltuvusainete kuritarvitajatele mõeldud sotsiaalprogrammi läbimisest, sest ei näinud selles kasu ja leidis, et iga inimene peaks saama alkoholi tarvitada.
  4. Õige pole kaitsja väide, et maakohus ei viidanud distsiplinaarkaristuste puudumisele – maakohtu seda tegi. Distsiplinaarkaristuste puudumine ei viita aga kuigivõrd R. Mutteli edasisele kuritegevusvabale elule. Nimelt avalduvad R. Mutteli kuritegeliku käitumise riskitegurid – hälbeline seksuaalhuvi laste suhtes ja alkoholi tarvitamine – eelkõige väljaspool vanglat.
  5. Alusetu on ka kaitsja etteheide, justkui oleks maakohus tuginenud vangla nimetatud uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsentidele. Maakohus märkis need protsendid küll ära, aga ei arvestanud neid.
  6. Karistusjärgne käitumiskontroll piirab tõesti sellele allutatud isiku vaba eneseteostust, sh võib piirata ka võimalusi töökohavalikuks. Need piirangud on aga õigustatud ja vajalikud, et maandada kurjategijast lähtuvat jätkuvat ohtu ning kaitsta teisi ühiskonnaliikmeid. Seetõttu peab ringkonnakohus R. Mutteli suhtes karistusjärgse käitumisekontrolli kohaldamist põhjendatuks ning põhjendatuks saab pidada ka selle kohaldamist 1 aasta ja 6 kuu jooksul.
  7. Maakohtu määratud kontrollnõuded ja kohustused on iseenesest põhjendatud ning vajalikud. Liialt ebakonkreetne on aga R. Mutteli keelamine viibida kohtu poolt määratud kohtades (eelkõige koolide läheduses). Sellisest sõnastusest jääb ebaselgeks, kas maakohus peabki silmas üksnes koolide lähedust või veel mingisuguseid paiku. Ka määratlus „koolid“ on ebakonkreetne, kuna koole on erisuguseid: osades õpivad alaealised, osades aga täiskasvanud. Et need ebaselgused võivad raskendada määruse täitmist, tekitada vaidlusi ning tuua R. Muttelile kaasa ka ülemäärased piirangud, peab ringkonnakohus vajalikuks maakohtu määrust selle keelu osas täpsustada. Ringkonnakohus täpsustab R. Muttelile

§ 75

lg 2 p 7 alusel määratud keeldu nii, et tal on keelatud viibida lähemal kui 50 meetrit alaealiste koolitamisega tegelevatele asutustele (nt alg-, põhi- ja keskkoolidele, aga ka lasteaedadele, laste muusikakoolidele jms).

  1. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  2. oktoobri 2022 määruse sisuliselt muutmata, kuid täpsustab selle resolutsiooni. Määruskaebuse jätab ringkonnakohus rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.