lg 21 p 2 järgi iseseisvaks tõendiks tunnistajate C ja W ütlused, sest kannatanu oli nii naabrinaisele, kui väljakutsele reageerinud politseiametnikule sündmustest rääkides alles tajutu mõju all. Patsiendikaart ja ambulatoorne epikriis on tõend
RKKKo selgitas lahendis nr 3-1-1-67-10, millal võib menetlusväliselt saadud dokumendis (patsiendikaardil) sisalduvaid ütlusi arvestada. Seda, et patsiendikaart ei ole tõend, pole riigikohus leidnud. Viidatud lahendis toodi välja, millisel juhul võib menetlusväliselt saadud dokumendis sisalduvaid ütlusi tõendina kasutada. Lahendis esitatud kriteeriumid on antud juhul täidetud: kaitsjal oli võimalik kannatanut küsitleda, kannatanu ütlused pole vastuolus patsiendikaardil 2 sisalduvate ütlustega ning Jaanus Ilula süü tõendamisel ei tugineta üksnes või olulisel määral patsiendikaardil kajastatud ütlustele. Kaitsjal ei ole võimalik 27.02.2021 lähisuhtevägivalla infolehega tõendada kannatanu joovet, puuduvaid tervisekahjustusi, valu mittetundmist ning soovi oma abikaasale kätte maksta. Esitatud tõend tõendab üksnes seda, et 27.02.2021 kell 20.00 sai politsei väljakutse seoses vägivallajuhtumiga ning sündmus fikseeriti infolehel. Kaitsjal oli võimalik küsitleda infolehte täitnud tunnistajat W ning taotleda vastuolude korral ütluste avaldamist.
lg 1 mõtte kohaselt tuleb tunnistaja ütlused, mis on talletatud tunnistaja ülekuulamise protokollis või dokumendis, jätta üldjuhul kõrvale, kui tunnistajat ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta küsitleda. Tunnistajale esitati ainult üks küsimus – kas võib eeldada, et infolehele kantud teave on õige. Kaitsja jättis seega infolehe tunnistajale
lg 9 p-de 2, 3 alusel tutvustamata ning küsimata mida ja miks too lehele kirja pani. Kannatanu fikseeris kehavigastused EMO-s, kus koostati patsiendikaart ja ambulatoorne epikriis. Fakt, et politseinik kannatanul koha peal visuaalsel vaatlusel vigastusi ei tuvastanud ning kannatanu häirekeskuse töötajale nende tekitamist eitas, ei tähenda, et vigastusi poleks olnud. Politseiametniku vormikaamera salvestiselt on näha, et ametnik kontrollib ainult kannatanu nägu, mitte kaela. Häirekeskuse kõnesalvestise järgi ei soovi kannatanu sündmuskohale kiirabi. Süüdistatava versioon kannatanu kättemaksusoovist pole eluliselt usutav. Jaanus Ilula ütlused, et kannatanu viskas teda suhkrutoosiga ja vigastas huult, ei ühti teiste tõenditega. Jaanus Ilula pani teo toime kavatsetult, süüdistatava eesmärgiks oli end perekonnas füüsilise jõu abil kehtestada. Jaanus Ilulale mõistetud karistust põhjendas maakohus argumendiga, et vägivald ei olnud kestev, episoodid jäid ühe päeva sisse. Põhjust kannatanu kallal vägivallatsemiseks ei olnud ja lisaks valule tekitas süüdistatav kannatanule ka tervisekahjustusi. Vägivallateod pani süüdistatav toime kavatsetult. Katseajaks kontrollnõuetele ja -kohustustele allutamine oli kohtu arvates vajalik, sest varem kriminaalkorras karistamata süüdistatav suudaks kriminaalhooldaja järelevalve all oma käitumist kontrollida ja parandada. Kohus tegi kooskõlas
lg 8 motiveeritud kohtuotsuse menetlusosalistele avaliku etoimiku kaudu kättesaadavaks 08.12.2022. Jaanus Ilula kaitsja apellatsioon: Jaanus Ilula valitud kaitsja Teet Veer esitas 23.12.2022 Pärnu Maakohtu 23.11.2022 otsusele tähtaegse apellatsioonkaebuse. Apellant taotleb: 1) Pärnu Maakohtu otsuse täielikku tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista klient õigeks, jätta maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulu (riigi õigusabi tasu) riigi kanda ning mõista Jaanus Ilula menetluskulu välja Eesti Vabariigilt; 2) jätta apellatsioonimenetluse kulu Eesti Vabariigi kanda ja mõista kulud Eesti Vabariigilt Jaanus Ilula kasuks välja; 3) vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses; 4) avaldada ja uurida apellatsioonimenetluses kõiki asjas kogutud ja maakohtus uuritud tõendeid ning avaldada maakohtu istungi protokoll. 3 Alternatiivselt taotleb apellant maakohtu otsuse tühistamist kliendile mõistetud karistuse osas ning Jaanus Ilulale kergema karistuse mõistmist. Apellandi arvates rikkus maakohus
§-des 339 lg 2 p-s 12 ja 338 p 3 sätestatut. Maakohus pidas alusetult usaldusväärseks kannatanu ütlusi ja jättis süüdistatava ütlused põhjendamatult kõrvale. Kohtulik uurimine oli puudulik ja ühekülgne (
§-d 338 p 1 ja 339 lg 2), sest süüdistatavat iseloomustavatest tõenditest valiti selektiivselt ainult negatiivsed ning jäeti arvestamata kaitsja tõendid. Kriminaalasjas on tegemist sõna-sõna vastu tõendusliku olukorraga, kus kannatanu ütlused võivad küll tõstatada võimaliku kahtluse süüdistatava süüdiolekus, kuid tegemist on kõrvaldamata kahtlusega
Maakohtu minetused rikkusid kliendi kaitseõigust. Rikkumised päädisid materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega: maakohus mõistis Jaanus Ilula põhjendamatult KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi. Esimene, 27.02.2021 kell 12.00 episoodis ei ole maakohtu seisukoht, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, põhjendatud ja jälgitav. Kohus leidis, et tõe rääkimisele viitab ebahariliku ründe kirjeldamine, kuid puuduvad kriteeriumid, mille alusel hinnata üht rünnet ebaharilikuks ja teist mitte. Tegelikult on absurdne ja ebausutav just tavatu rünne. Kohtu väide, et kannatanu pole valetanud, sest tema ja süüdistatava kooselu jätkub, jääb arusaamatuks, sest nii võiks lugeda ju usaldusväärseks ka süüdistatava ütlused. Tunnistaja C ütlused ei ole
Tunnistajale öeldu ja politseiniku rinnakaamerale jäädvustunud väide, et abikaasa väärkohtles teda samal päeval varemgi, lähtub ainult kannatanust. Y ei rääkinud 27.02.2021 kell 12.00 toimunud väidetavast väärkohtlemisest ei oma emale, kes aitas kannatanul pärast poeskäiku lapsi hoida ajal, mil Jaanus Ilula läks torti tooma ega hiljem, lapse sünnipäevale kogunenud sugulastele-tuttavatele. Politseiniku rinnakaamera salvestisel väidab kannatanu, et viimane rünnak oli nädal aega tagasi. Pole usutav, et kannatanu õhtul ei mäleta, mis hommikul toimus. Auto käigukang on reegeljuhtumil ümar, kõvast materjalist ese, mille vastu pea löömisel jääb jälg. Kannatanul ei olnud väliseid vigastusi. Kannatanu käis 27.02.2022 õhtul haiglas oma vigastusi fikseerimas, kuid ei rääkinud pea löömisest vastu sõiduki käigukasti kangi. Maakohus märkis meelevaldselt, et süüdistatavat iseloomustavad tõendid (eelkõige tunnistajate ütlused) räägivad kliendi agressiivsusest ja vägivaldsusest. Kannatanu tütar ja poeg ei ole midagi sellist öelnud. Kannatanu ema hinnangud on tingitud tema negatiivsest suhtumisest süüdistatavasse, oma tütre perega tunnistaja tihedalt läbi ei käinud. Maakohtu väide, et Jaanus Ilula on vormikaamera salvestisel ülbe ja agressiivne, pole õige. Klient on üllatunud, tegemist on inimliku reaktsiooniga olukorrale, kus inimese koju ilmuvad äkki politseinikud. Episoodis, mis leidis väidetavalt aset 27.02.2021 kella 19.30 paiku, on taas tõendiks ainult kannatanu ja süüdistatava ütlused, ülejäänud tõendid lähtuvad kannatanust ja/või süüdistatavast. Maakohus jättis kõrvale süüdistatava versiooni kannatanu armukadedusest, mis avaldus reeglina siis, kui kannatanu oli tarvitanud alkoholi. Kõnealusel õhtul oli Y joobes ja heitis Jaanus Ilulale ette flirtimist. Kannatanu andis abikaasat süüstavaid ütlusi, sest Jaanus Ilula pettis teda 2 aastat tagasi. Y täitis abikaasale antud kättemaksulubaduse ja n.ö tegi talle kriminaalasja. Kannatanu väite, et ta maksis mehele kätte, fikseeris politsei rinnakaamera. Seda, et süüdistatav rääkis sündmuskohal kannatanu armukadedusest ja lubas mehele kätte maksta, kinnitas kohtus politseiametnik W. Pole eluliselt usutav, et Jaanus Ilula suutis koha peal välja mõelda ja esitada politseinikele loo naise armukadedusest. Süüdistatava ütlused selles osas pole 4 muutunud. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Nii näiteks on vormikaamera salvestisel näha, kuidas Y väidab, et laps kardab süüdistatavat, kuid järgnevalt on salvestiselt näha vastupidine. Tunnistaja C ütlusi ei saa pidada
lg 22 p 2 alusel iseseisvaks tõendiks, sest on alus arvata, et kannatanu moonutas tõde. Lisaks on tunnistaja ütlused üldsõnalised ja ebamäärased. Tunnistaja ütlused vigastuste iseloomu kohta ei ühti hiljem meditsiiniasutuses tuvastatuga. Väljakutsele reageerinud politseinik ei tuvastanud kannatanul vigastusi, need ei nähtu ka vormikaamera salvestiselt. Salvestisel ei ole näha, et kannatanu kurdaks vigastuste üle või räägiks, mida süüdistatav talle tegi. Patsiendikaardile on vigastusena kantud kaela piirkonnas nähtuv punane vorp ja punetavad laigud struuma piirkonnas, kuid kannatanu kinnitas kohtus, et kui ta ärritub, läheb tal kael punaseks. On eluliselt usutav, et kannatanu oli ärritunud ka tol õhtul. EMO-s ei leitud kannatanu kaelalt kägistamise või pigistamise jälgi. Maakohus pidas patsiendikaarti ja ambulatoorset epikriisi tõendiks
lg 1 tähenduses, kuid kohus ei põhjenda, mis osas ja millistele kriteeriumitele tõendid vastavad. Tegelikult ei nähtu patsiendikaardist objektiivset infot tõendamiseseme asjaolude kohta, samuti ei saa sellega tõendada kuriteosündmuse asjaolusid. RKKKo 3-1-1-67-10 p-des 10-12 väljendatu järgi ei ole patsiendikaardil sisalduv teave vägivalda tarvitanud isikute kohta hõlmatud arsti eriteadmiste ja pädevusega. Teave kajastab kannatanu ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta, mille arst kandis kaardile patsiendi selgituste järgi.
lg 1 lubab kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada vaid tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Tunnistaja ütlused, mis on talletatud tunnistaja ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, tuleb jätta üldjuhul kõrvale, kui tunnistajat ennast on võimalik kohtus küsitleda. Riigikohus on seega järeldanud, et tõend tuleb jätta kõrvale ainuüksi juhul, kui tunnistajat (kannatanut) on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta kohtus küsitleda. Maakohus aktsepteeris tõenditena patsiendikaarti ja ambulatoorset epikriisi, kuid jättis tõendite kogumist sisuliselt kõrvale lähisuhtevägivalla (LSV) infolehe leides, et see tõendab iseseisvalt üksnes asjaolu, et 27.02.2021 kella 20.01 ajal sai politsei väljakutse süüdistatava ja kannatanu elukohta seoses vägivallajuhtumiga. Maakohus kohtles võistlevas menetluses pooli ebavõrdselt. Sarnaselt patsiendikaardi ja ambulatoorse epikriisiga pidanuks maakohus lugema LSV infolehe iseseisvaks tõendiks ja arvestama selles sisalduvat infot täies ulatuses otsuse tegemisel. Juhul, kui kaitsja mõttekäik patsiendikaardi ja ambulatoorse epikriisi kohta on õige, tuleb need sarnaselt LSV infolehega tõendite kogumist välja jätta. Maakohus leidis, et LSV infolehes sisalduva info osas pidanuks kaitsja küsitlema tunnistaja W ja taotlema vastuolude esinemisel avaldamist. Infolehel sisalduv teave ja tunnistaja ütlused ei olnud vastuolus (v.a küsimus Jaanus Ilula katkisest huulest), samuti ei sisaldu LSV lehel mitte tunnistaja, vaid kannatanu ja süüdistatava ütlused (mis on kirja pandud politseitöötaja poolt, nii nagu meditsiinitöötaja fikseerib patsiendi selgituse patsiendikaardile). Kannatanu ja süüdistatav on LSV-s fikseeritud asjaolude osas üle kuulatud, järelikult puuduvad maakohtu enda seisukohale tuginevalt takistused LSV iseseisva tõendina kasutamiseks. LSV infoleht on oluline tõend. Sellega on tõendatud järgmised asjaolud: Y oli alkoholijoobes (vähemalt 0,83 promilli), Y-l puudusid nähtavad tervisekahjustused, kannatanu ei tundnud valu, kannatanu ähvardas enne majast lahkumist abikaasat, et maksab mehele kätte ja mees kahetseb pärast kõike, Jaanus Ilulal oli huul katki ja ühel käeseljal kriimustus, Q käitumisest oli aru saada, 5 et laps soovis olla koos isaga ja mängida. Ametnik markeeris LSV infolehel kannatanu ütluste alusel 3-palli süsteemis hindega 3 (maksimaalne) etteantud väite, et kogetud vägivald mõjutas tema (sh peres elava lapse) tervist, turvalisust ja toimetulekut. Arvestades lapse käitumist, on kannatanu väide pahatahtlik ning järelikult realiseeris naine oma kättemaksusoovi. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kliendi süü on tõendatud, pole maakohus põhjendanud Jaanus Ilulale mõistetud karistuse määra. Olukorras, kus karistust raskendavaid asjaolusid pole, inimesel ei ole kehtivaid karistusi ja kannatanule ei põhjustatud märkimisväärseid tervisekahjustusi, on võimalik karistus mõista oluliselt alla keskmise sanktsioonimäära. Abikaasaks olemine ehk KarS § 121 lg 2 p 2 koosseisuline asjaolu ei saa olla isiku süüd suurendav asjaolu. Samuti ei ole õige maakohtu järeldus, et süüdistatav pani teod toime kavatsetult. Süüdistatava ja kannatanu ütlustest nähtub, et neil tekkis spontaanne konflikt, seega pole õige heita Jaanus Ilulale ette eesmärgi seadmist süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamiseks. Pigem saab kõne alla tulla kaudne tahtlus, mis omakorda vähendab süü suurust. Maakohus on sedastanud, et süüdistatav suudaks oma käitumist kontrollida ja parandada kriminaalhooldaja järelevalve all, kuid seda, millest on tingitud vajadus kohaldada süüdistatava suhtes KarS § 74 ja 75 on jäetud põhjendamata. Kohus ei selgita, miks KarS § 75 lg 1 p-des 16 sätestatud kontrollnõuete täitmine tagab selle, et Jaanus Ilula parandab ja kontrollib oma käitumist. Tuvastatud asjaolude kohaselt on süüdistatav jätkanud seadusekuulekat elu pärast kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude toimumist, juba 1 aasta ja 10 kuu jooksul. Kannatanul pretensioone süüdistatava vastu pole. Järelikult ei ole Jaanus Ilula eluviis kuritegelik ning kohtu poolt määratud käitumiskontroll ja kontrollnõuete täitmise kohustus on ebavajalik ning süüdistatavat põhjendamatult koormav. Menetluse edasine käik ringkonnakohtus: Prokuratuurilt, kannatanult ja süüdimõistetult kaitsja apellatsioonkaebusele
Tallinna Ringkonnakohus määras 15.03.2023 määrusega apellatsiooni arutamisele kirjalikus menetluses, suulist menetlust kohtult ei taotletud. Tarvidust suuliseks menetluseks ringkonnakohus ei näinud. Apellatsioonimenetluse pooltele tehti teatavaks asja arutav kohtukoosseis, anti tähtaeg taanduste, taotluste ja kirjalike seisukohtade esitamiseks ning tehti teatavaks otsuse kuulutamise aeg. Ringkonnakohtu määratud tähtaja jooksul laekus prokuratuurilt kirjalik seisukoht ja Jaanus Ilula kaitsjalt taotlus hüvitada apellatsioonimenetluse kulud koos menetluskulude nimekirjaga. Prokuratuur palub oma kirjalikus seisukohas jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht: Ringkonnakohus esitab põhistused järgnevas järjekorras: tõenditega seotud küsimused ja seisukohad apellatsiooniväidete osas episoodide kaupa (I), karistus (II) ja menetluskulu otsustus apellatsioonmenetluses (III). I Maakohus tuvastas, et abikaasad Jaanus Ilula ja Y istusid 27.02.2021 kella 12.00 paiku XXX kauplus-lao XXX parklas autos ja tülitsesid, sest Y-l ei olnud raha, et poes maksta. Neid faktilisi 6 asjaolusid pole apellant vaidlustanud. Apellandi hinnangul seisneb maakohtu eksimus selles, et kohus kasutas edasiste sündmuste rekonstrueerimiseks kannatanu, mitte süüdistatava ütlusi. Erinevalt kaitsjast leiab kolleegium, et maakohus pole tõendite hindamisel eksinud. Maakohtu asjakohaseid seisukohti üle kordamata lisab ringkonnakohus järgmist. Arvestades, et perevägivallajuhtumid toimuvad sageli suletud uste taga, on neid juhtumeid käsitavates kriminaalasjades sõna sõna vastu olukord pigem reegel, kui erand. Maakohtuga on põhjust nõustuda (vt tlk 155, maakohtu otsuse lk 5 ülevalt teine lõik), et iga usaldusväärne infokild, mis annab aimu poolte iseloomust ja peresuhetest üldisemalt võib olla oluline, hindamaks nende ütluste usaldusväärsust võimaliku vägivallajuhtumi puhul. Maakohtus üle kuulatud isikutest teadsid üht-teist kannatanu ja süüdistatava pereelu kohta H, Z, N ning C. Kaitsja heitis maakohtule ette, et viimane on käinud klienti iseloomustavate tõenditega meelevaldselt ringi ning jõudnud sestap väärale järeldusele, et süüdistatav on agressiivne ja vägivaldse loomuga. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et kannatanu lapsed eelmisest kooselust, tunnistajad H ja Z kirjeldasid küll konflikte kasuisaga, kuid tänaseks veidi küpsemad tunnistajad on hakanud mõistma, et tülide põhjused võisid olla tingitud neist endist. Noored on sel põhjusel varasemad konfliktsituatsioonid enda jaoks lahti mõtestanud ja adekvaatselt ümber hinnanud. Tunnistajad viitasid riimuvalt, et tülid said reeglina alguse sellest, kui nad ei teinud kodutöid või ei täitnud kokkulepitud reegleid. Süüdistatava ja kannatanu omavaheliste suhete kohta ütlesid nendega ühe katuse all elanud lapsed, et ema ja kasuisa tõesti aeg-ajalt tülitsesid (vt Z ütlused tlk 87, 88 või H ütlused tlk 69). Tõele vastab kaitsja väide, et maakohus on otsuses toonud süüdistatavat iseloomustades tunnistajate ütlustest välja kõik negatiivse ja kannatanut iseloomustades vastupidise. Nii on maakohus tunnistajate ütluste põhjal leidnud, et süüdistatav oli ülbe, kamandav, dikteeriv, kergesti ärrituv, otsekohene ja konkreetne ning kannatanu vaikne, tagasihoidlik, rahulik ja leebe (tlk 155, maakohtu otsuse lk 5). Kolleegium möönab, et nii jääb lugejale tõesti mulje klassikalisest vägivaldsest peremudelist, kus süüdistatav on domineeriv ning kannatanu tingimusteta allaheitlik, kuid kohtus uuritud tõendid ei võimalda teha nii mustvalget järeldust. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et pooltevahelisi tülisid võis alustada ka Y (vt näiteks Z ütlused tlk 87) ning süüdistatava ja kannatanu karjumine oli sageli vastastikune (vt näiteks H ütlused tlk 70). Vaatamata eeltoodule põhineb maakohtu väide, et just süüdistatav, mitte kannatanu võib tülitsedes muutuda vägivaldseks, kohtus uuritud tõenditel. Esmalt on tunnistaja H selgitanud, et kui nad kasuisaga tülitsesid, siis oli nii tõukamist ja lükkamist, samuti mäletab ta ukse vahele löömist (tlk 66). Seega on täiesti kohane järeldada, et ühel hetkel võib Jaanus Ilula tüli käigus tarvitada jõudu. Kannatanu sõnul on abikaasa teda varemgi (s.o enne 27.02.2022) tõuganud ja lükanud, juustest tõmmanud ja kuklast alla surunud (tlk 38, 47). Seda, et tõukamisi on olnud, möönis ka süüdistatav (tlk 90). Tunnistaja ja kannatanu ema, N selgitasid riimuvalt, et nad on märganud kannatanu ihul kriime ja sinikaid, mille kohta on Y öelnud, et need on abikaasa tehtud (vt N ütlused tlk 77 ja H ütlused tlk 6869). Apellandi väitel, et kannatanu ema ütlused olid tingitud negatiivsest suhtumisest oma väimehesse, ei ole kaalu, sest süüdistatav on tõukamisi tunnistanud ning sisuliselt sama, mida N, on öelnud kannatanu poeg. Viimasel süüdistatava vastu mingisugust vihavaenu pole: 7 tunnistaja ütles istungil, et saab kasuisaga pärast välja kolimist väga hästi läbi ning mõistab, miks too temaga minevikus nii käitus. Tulles tagasi 27.02.2021 kell 12.00 toimunud sündmuse juurde, märgib ringkonnakohus, et tegelikult puudub vaidlus ka tüli põhjuse üle. Nii kannatanu kui ka süüdistatav andsid kooskõlalisi ütlusi selle kohta, et Y pidi kaupluses maksma ostude eest, kuid ta ei saanud seda teha, sest tal ei olnud raha (vt kannatanu ütlused tlk 39 ja süüdistatava ütlused tlk 94). Maakohtu seisukoht, et järgneva taastamisel saab toetuda kannatanu ütlustele, sest need on usaldusväärsed, on kolleegiumi arvates õige. Kannatanu ja süüdistatava ütlustega on tõendatud, et Y-l ei olnud raha, sest ta oli selle kandnud oma pojale viimase toetamiseks. Pidades silmas summa suurust ja seda, et probleem ei olnud esmakordne (vt uuesti süüdistatava ütlused tlk 94) on äärmiselt tõenäoline, et kannatanu ei soovinud tüli jätkumist peljates telefoni vabatahtlikult käest anda ning sel põhjusel rakendaski süüdistatav jõudu. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et ta ütles vahetult pärast seda, kui mees nägi, et ta on pojale raha kandnud, et see pole sinu asi ning siis võttis abikaasa tal juustest ja lõi otsaesisega vastu auto käigukasti kangi (tlk 39). Y ütlustest nähtub seega, et süüdistatava tegu oli vahetu reaktsioon kannatanu väljaütlemisele. Süüdistatav taunis seda, et naine annab regulaarselt oma täiskasvanud pojale, kes võiks ise tööle minna raha määral, et oma pere jääb kuu lõpus kitsikusse (vt süüdistatava ütlused tlk 94) ning sel põhjusel on kannatanu kirjeldatud sündmuste käik tegelikult usutav. Süüdistatav ilmselt ärrituski abikaasa osatamise peale ning reageeris nii, et lõi naise otsaesisega vastu käigukangi. Sellest tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et kannatanu kirjeldatud ründe välja mõtlemine puhtalt kättemaksuks pole loogiline. Maakohtuga nõustuvalt tuleb märkida, et kuklast juuste haaramine ja pea löömine vastu sõiduki käigukangi pole tavapärane rünne. Vastuseks kaitsjale märgib kolleegium, et tõesti ei ole välja töötatud ühtseid kriteeriume, mille alusel hinnata üht rünnet standardseks ja teist mitte, kuid praktikas tähendab füüsiline vägivald väga sageli seda, et üks inimene lööb oma jäsemega teist inimest. Kaitsjal on õigus, et vaidlusaluses episoodis pole tunnistaja C ütlused
Tol hetkel, kui kannatanu seda naabrile (ja politsei rinnakaamerasse) ütles, oli sündmusest möödunud juba mitu tundi ning Y oli ilmselgelt endast väljas vahetult enne politsei saabumist toimunud intsidendi tõttu. Samas on fakt, et kannatanule meenus hommikune intsident ning järelikult on seda kogu aeg kirjeldanud sarnaselt, s.o nii rinnakaamera salvestisele talletatu kui C kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust (tunnistaja ütluste kohta vt nt RKKKo 1-21-5229 p 17). Apellant juhtis tähelepanu tõsiasjale, et rinnakaamera salvestisele on jäädvustatud, kuidas kannatanu vastab politseiametnikule, et viimane sarnane rünnak (nagu 27.02.2021 õhtul toimunu) oli nädal tagasi. Kaitsja järeldab, et seega ei rääkinud Y midagi hommikusest vahejuhtumist ning on veider, et õhtul hommikut ei mäletata. Samas on salvestisel näha, kuidas kannatanu siiski mainib käigukangiga seotud intsidenti ning samuti see, et naine nuuksub ning on väga endast väljas. Arvestades kannatanu seisundit ei ole tegelikult mitte midagi enneolematut selles, et ta vastab küsimustele kord üht ja siis teistmoodi. Apellandi hinnangul õõnestab kannatanu ütluste usaldusväärsust tõsiasi, et ta ei rääkinud vahejuhtumist oma emale, tunnistaja N-le ning hiljem lapse sünnipäevale kogunenud sugulastele-tuttavatele. Ringkonnakohtu hinnangul jäävad argumendid tagajärjetuks. Esiteks on tunnistaja N ütlustega tõendatud, et väga paljuski teadis ta tütre pereelust lapselapse kaudu, sest tütar ei taha ise väga rääkida (tlk 74). Nii näiteks sai kannatanu ema 27.02.2021 õhtul 8 toimunud intsidendist teada B-lt (B ehk kannatanu vanem poeg varasemast kooselust) ning viimane omakorda H-lt (tunnistaja H). Tunnistaja C selgitas (tlk 63), et talle oli naabrite juures toimuv [võimalik perevägivald] totaalne üllatus. Eeltoodu tõttu järeldab kolleegium, et kannatanu ei jaganud oma eraelu ei lähedaste ega tuttavatega ning seetõttu ei olegi mõistlik eeldada, et tema vaikimine viitab kell 12.00 toimunud vahejuhtumi väljamõtlemisele. Apellant juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et auto käigukang on reegeljuhtumil ümar, kõvast materjalist ese, mille vastu pea löömisel jääb jälg, kuid kannatanul ei olnud väliseid vigastusi, mida keegi veidi hiljem toimunud lapse sünnipäeval märganuks. Samuti käis Y 27.02.2021 õhtul haiglas oma vigastusi fikseerimas, kuid ei rääkinud seal pea löömisest vastu sõiduki käigukangi. Vastuseks kaitsjale märgib kolleegium, et auto käigukangid on erinevad. Ringkonnakohtule arusaadavalt puudub vaidlus, et süüdistatav ja kannatanu tülitsesid pere autos, mis on C-klassi Mercedes (vt politsei pardakaamera salvestis ja süüdistatava ütlused tlk 94). Tõendeid, et konkreetse sõiduki käigukangi nupp on kõvast materjalist, mille vastu löömise korral peab jääma jälg, kohtule ei esitatud. Kaitsja esitas seega väite, mille paikapidavust ei võimaldatud kontrollida. Ringkonnakohus nõustub sel põhjusel maakohtuga, et kõik valu põhjustanud löögid võivad, kuid ei pruugi nähtavaid jälgi jätta, vahel võib löögi kohta tekkida punetus, mis mõne aja pärast möödub. Õhtul haiglas vigastusi fikseerides ei pidanudki kannatanu mainima midagi, mida arst ei märganud. Lisaks on pardakaameralt näha (ja tõenditega tõendatud), et õhtune vägivallaintsident oli hommikusest mõnevõrra intensiivsem ja seega võis hommikul toimunu kannatanu jaoks sel hetkel olla juba teisejärguline. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et apellandi argumendid jäävad episoodis, mis leidis aset 27.02.2021 kell 12.00, tagajärjetuks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et Jaanus Ilulale ette heidetud tegu on tõendatud. Apellandi väitel on 27.02.2021 õhtul kella 19.30 paiku aset leidnud intsident sarnaselt hommikusele taandatav ainult kannatanu ja süüdistatava ütlustele. Kõik ülejäänud tõendid, mida maakohus kliendi süüdi tunnistamisel kasutas, lähtuvad kannatanust, kuid Y ütlused on tegelikult ebausaldusväärsed. Maakohus tuvastas, et 27.02.2021 õhtul tekkis kannatanu ja süüdistatava vahel uuesti tüli. Kaitsja seda fakti ei vaidlusta, kuid apellandi hinnangul oli konflikti põhjuseks kannatanu armukadedus. Kannatanu fabritseeris kriminaalasja, sest soovis oma abikaasale abieluvälise suhte eest kätte maksta. Apellandi hinnangul jättis maakohus kliendi usaldusväärsetel ütlustel põhineva versiooni põhjendamatult kõrvale. Kolleegium märgib, et maakohus on konflikti tekkepõhjuste kohta märkinud, et kannatanu ja süüdistatava ütlused selles osas erinevad, kuid see, miks tülitseti, ei olegi oluline, sest teist inimest ei tohi füüsiliselt rünnata (tlk 161, kohtuotsuse lk 11 ülevalt 5 lõik). Kolleegium ei välista, et õigus on nii kannatanul kui ka süüdistataval. Y selgitas (tlk 41), et sõnavahetus tekkis sel põhjusel, et mees hakkas ette heitma, miks ta pidi lapse sünnipäeval üksi nõusid pesema. Ta vastas mehele, et kuna viimane on nagunii nädal aega Tallinnas, siis võiks nädalavahetusel rohkem teda aidata, et ta saaks ka veidi puhata. Seda, et ta meest sünnipäeval ei aidanud, Y kinnitas (tlk 50). Kannatanu ütlused on ilmselt tõde, sest süüdistatav märkis, et ta käis töö tõttu kodus ainult nädalavahetustel ning sel põhjusel on kogu koormus (kütmine, kodutööd) naisel. Abikaasa heidab talle ette, et ta saab komandeeringus olles kogu aeg puhata ning töölt tulles ta ei korista, vaid tahab puhata (tlk 89-90). Arvestades kannatanu ja süüdistatava ütlusi, on selge, 9 et elukorraldusest tingitud olmekohustuste jagamine põhjustas paarisuhtes pidevalt pingeid ning on eluliselt usutav, et kannatanu rääkis tõtt. Süüdistatava sõnul hakkas tüli, sest talle tuli sõnum. Kannatanu süüdistab teda paari aasta taguse kõrvalhüppe pärast kogu aeg petmises ning sünnipäeval heitis naine talle ette mängumaa omanikuga flirtimist (tlk 96). Kannatanu oma isiklikku elu ja armukadedust kommenteerida ei soovinud (tlk 51). Kolleegium ei näe, miks peaks Jaanus Ilula valetama. Kaitsjaga tuleb nõustuda, et süüdistatav rääkis naise armukadedusest politseile (vt rinnakaamera salvestus) ja Jaanus Ilula jutt oli koha peal kiiresti välja mõtlemiseks liiga ladus. Kolleegium ei välista, et tüli algas olmekohustuste jagamisest ning tekkinud sõnavahetuse käigus heitis kannatanu süüdistatavale ette teise naisega flirtimist. See, et tüli kasvab ja etteheited ei piirdu arenedes konkreetse, lahkheli tekitanud teemaga, on tegelikult eluliselt usutav. Kuigi ringkonnakohus jagab kaitsja seisukohta, et armukadedus võis olla üks konflikti põhjustest, ei ole põhjust olla päri apellandiga selles, et kannatanu andis valeütlusi, sest soovis kriminaalasja alustamisega abikaasale kätte maksta. Esmalt on maakohus adekvaatselt põhjendanud, miks see pole eluliselt usutav (vt tlk 160, maakohtu otsuse lk 10 ülevalt neljas lõik). Teiseks on ringkonnakohus päri maakohtuga, et kannatanu ütlused, mis puudutavad tüli edasist käiku, on usaldusväärsed ning nende abil on võimalik ja tuleb sisustada süüteokoosseisu objektiivne koosseis. Apellandiga on põhjust nõustuda, et kannatanu ütlused tunduvad tegelikkusega vastuolus, mis puudutab rinnakaamera salvestisele jäädvustunud väidet, et laps kardab abikaasat. Salvestisel on edasi näha, et majas on süüdistatav ja alaealine Q, laps ei pelga Jaanus Ilulat, vaid soovib temaga mängida ning läheb lõpuks isa sülle. Kohtus väitis kannatanu, et ta pole kunagi politseile öelnud, et laps kardab isa, sest tütar ja abikaasa saavad hästi läbi (tlk 50-51). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastuolu kaalukas. Y sõnu selle kohta, et laps karjus ja kartis tüli ajal (tlk 50) on põhjust pidada usaldusväärseks: lapsed tõenäoliselt reageerivad negatiivselt, kui satuvad vanemate konflikti tunnistama. Kannatanu kirjelduste järgi läks ta uksest välja õue, sest soovis naabri juurde minna, süüdistatav tuli talle järgi ning kui nad õues olid, siis laps karjus hüsteeriliselt (tlk 42, 50). Pärast kõrist haaramist ja löömist läks abikaasa tuppa ning kannatanu naabri, tunnistaja C juurde (tlk 43). Järelikult nägi kannatanu last viimast korda siis, kui ta õues karjus, ta tegelikult ei teadnud, millises emotsionaalses seisundis laps on ning sestap ei saa pidada kannatanu viidet, et tütar kardab isa, pidada otsesõnu valetamiseks. Seda, miks on põhjust kannatanu sõnu süüdistatava rakendatud vägivalla osas uskuda, on maakohus ringkonnakohtu hinnangul läbivalt, kannatanu ütlusi teiste tõenditega kõrvutades põhistanud (tlk 156-161, maakohtu otsuse lk-d 6-11) ning kolleegium piirdub ainult apellatsiooniväidetele vastamisega. Täiendavalt märgib ringkonnakohus üksnes seda, et kannatanu ütluste usaldusväärsuse poolt ning kaitsja viidatud kättemaksusoovi vastu räägib see, et oma pereelu osas madalat profiili hoidev (vt uuesti kannatanu ema, tunnistaja N ütlused) kannatanu läks õhtul räsitud välimusega (katkine ja määrdunud kleit, sassis juuksed) ja alkoholi tarvitanuna vaatamata kõigele oma töökohta (XXX) vigastusi fikseerima. Pole eluliselt usutav, et kannatanu kättemaksuplaani kuulus oma maine teadlik kahjustamine. Ringkonnakohus on päri maakohtuga, et C ütlused on iseseisvaks tõendiks
Politsei pardakaamera salvestisel on näha, et kannatanu nuuksub, on endast väljas, tema 10 kleit on määrdunud ning ta hoiab kleidihõlmu kinni. Kannatanu välimus ühtib täielikult tunnistaja kirjeldusega, et Y oli räsitud ja nuttis (tlk 61). Kaitsja (ja süüdistatava) esitatud kättemaksuversioon ei haaku salvestisega juba sel põhjusel, et kolleegiumi hinnangul on võrdlemisi keeruline mõelda nii kiiresti (süüdistatava ütlusi vaadates ei kestnud tüli tunde) läbi kõik pisidetailid (määrdunud ja rebitud nööpidega kleit, sassis juuksed) ning püsida veenvalt väljamõeldud rollis. Tunnistaja C sõnul (tlk 61) rääkis Y talle, et abikaasa lohistas teda kusagil, pigistas kõrist. Ta ise märkas, et naabrinaise kõri oli nagu pigistatud ning põlved marraskil ja lõhki (tlk 63-64). Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et tunnistaja ütlused ei ole nii üksikasjalikud, kui kannatanul, kuid esiteks ei kogenud tunnistaja erinevalt kannatanust vägivalda vahetult. Teiseks on pardakaameralt näha, et Y on väga endast väljas, vaidlust pole, et ta oli alkoholi tarvitanud (vt kannatanu enda ütlused tlk 50, pardakaamera salvestis) ning seega on alust arvata, et ta andiski naabrile üldise ülevaate juhtunust. Kannatanu ütlused süüdistatava poolt rakendatud vägivalla kohta (tlk 42-43) ühtivad väga suures osas sellega, mida kannatanu tunnistaja sõnul talle rääkis ning mida ta Y välimuse juures tähele pani. Kaitsja arvates ei ühti C ütlused vigastuste iseloomu kohta meditsiiniasutuses tuvastatuga, kuid patsiendikaardi järgi fikseeriti kannatanul tervisekahjustused samas kohas (kael, põlv, tlk 23) millest rääkis tunnistaja. Kaitsja hinnangul ei nähtu kannatanu vigastused vormikaamera salvestiselt. Need väited esitas kaitsja juba maakohtus ning kohus on lahendis (tlk 158, otsuse lk 8 ülevalt neljas lõik) ammendavalt vastanud. Kaitsja tõstatas nii maakohtus, kui apellatsioonis küsimuse sellest, kas ja millises osas on tõendiks patsiendikaart ja ambulatoorne epikriis (tlk 22-25) ning LSV infoleht (tlk 79-80). Kaitsja seisukohta mõistab ringkonnakohus nii, et maakohus pidanuks kooskõlas kohtupraktikaga (RKKKo 3-1-1-67-10 p-d 10-12) patsiendikaardi ja ambulatoorse epikriisi tervikuna kõrvale heitma põhjusel, et kannatanu andis kohtus ütlusi selle kohta, mis on dokumentidele kantud. Kaitsja seisukoht, et maakohus pidanuks patsiendikaardi ja ambulatoorse epikriisi tervikuna tähelepanuta jätma, sest dokumendid pole tõendiks
Riigikohus selgitab lahendis seda, et konkreetses kaasuses ilmnesid väga piiratud eeldused, mis võimaldasid patsiendikaardile kantud patsiendi selgituse paigutada tõendite kogumisse. Lisaks märgib riigikohus, et patsiendikaart on küll dokumentaalne tõend
§-de 63 lg 1 ja 123 lg 1 mõttes (vt otsuse p 10), kuid patsiendikaardil sisalduv teave, mille meditsiinitöötaja on kaardile kirja pannud patsiendi sõnade järgi ei ole kohtueelses menetluses antud ütlused menetlejale
lg 1 tähenduses, vaid eravestluses arstile edastatud teave, mis on patsiendikaardi vahendusel jõudnud kriminaalmenetlusse (vt otsuse p 12). Eeltoodu tõttu nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et patsiendikaart ja ambulatoorne epikriis on tõend
lg 1 mõttes ning maakohtul ei olnud põhjust dokumente tõendite kogumist kõrvale jätta. Patsiendikaart ja ambulatoorne epikriis tõendavad seda, millal kannatanu pöördus meditsiiniasutusse ning mis tema läbivaatuse tulemusel selgus. Dokumentidele kantud kannatanu selgitus ei ole küll ütlus ja järelikult pole see ka tõendiks
lg 1 mõttes, kuid kaardile kantut pole keelatud kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Käsiloleval juhul ei esitatud kannatanule küsimusi selle kohta, mida ta arsti juures rääkis, sest vastuolusid ei ilmnenud ning maakohus ei ole otsuse tegemisel tuginenud patsiendikaardile kantud selgitustele, vaid kannatanu kohtus antud ütlustele. Meditsiinidokumendid tõendavad, et kannatanul fikseeriti 27.02.2021 õhtul arstlikul läbivaatusel tervisekahjustused, mille iseloom ja paiknemine ühtib 11 kannatanu ütlustega süüdistatava rakendatud vägivalla kohta (kõrist haaramine ja tõukamise tagajärjel kukkumine). LSV-infolehe osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tegemist on dokumentaalse tõendiga
Eelkõige lahtrisse „lisainformatsioon, märkused“ kantu osas tulnuks tunnistaja W ristküsitleda, kuid seda kaitsja ei teinud. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et pardakaamera salvestisele on sündmus jäädvustatud alates politseiametniku saabumisest süüdistatava ja kannatanu juurde kuni lahkumiseni. Salvestisele on talletatud ka hetk, kui tunnistaja W LSVinfolehte täidab. Kõik, mida kaitsja soovib LSV-infolehe abil tõendada (kannatanu joobe tuvastamine, politseiniku suutmatus leida kannatanu oimukohalt löögijälge, kannatanu ei kurda valu üle, ähvardus mehele kätte maksta, süüdistatav oma huult näitamas) on salvestisel olemas ning viimase lubatavuse üle tõendina vaidlust ei tekkinud. Puutuvalt kaitsja väitesse, et kannatanu kael võis punetada ärritusest ning kannatanut läbi vaadanud arst ei tuvastanud EMO-s kannatanul kägistamise/pigistamise jälgi ning seda pole märgitud ka meditsiinidokumentides, märgib ringkonnakohus järgmist. Meditsiinitöötaja ei märgigi patsiendikaardile ja ambulatoorsele epikriisile infot selle kohta, millega võidi tervisekahjustus tekitada. Patsiendi läbivaatusel kantakse dokumentidesse läbivaatuse tulemus ehk tervisekahjustus (nt pindmine või organit läbiv vigastus, luumurd või venitus vms). Küsimuse, millega võidi tuvastatud tervisekahjustus selle iseloomu silmas pidades tekitada, lahendab siiski reeglina ekspert. Selle, et kannatanu väitel võib tal ärritudes kael punetama hakata, tõi kaitsja õigesti välja (vt kannatanu ütlused tlk 51), kuid kolleegiumi hinnangul ei kummuta Y füsioloogiline eripära kriminaalasjas esitatud ja uuritud ning omavahel riimuvate tõenditega tõendatud fakti, et süüdistatav väärkohtles 27.02.2021 õhtul kannatanut tema kirjeldatud viisil. Lisaks väärib märkimist, et süüdistatav esitas kohtus rea põhjuseid (tlk 92), miks võisid kannatanul olla sinikad, mille märkamist kirjeldasid Y poeg ja ema. Perevägivallajuhtumites on paraku üsna tavapärane, et vägivallatseja õigustab ohvril nähtavates kohtades paiknenud tervisekahjustusi kas organismi eripäraga või juhuslikult saadud löökidega. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et apellandi argumendid jäävad episoodis, mis leidis aset 27.02.2021 kella 19.30 paiku, tagajärjetuks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et Jaanus Ilulale ette heidetud tegu on tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus Jaanus Ilula tegevuse õigesti kvalifitseerinud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning kolleegium nõustub maakohtu argumentidega, et süüdistatav pani teod toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Kaitsja väited, mis puudutavad tahtlust, jäävad tagajärjetuks. Tüli käigus jõu rakendamise puhul on keeruline väita, et inimene üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. II Ringkonnakohtu hinnangul väärivad tähelepanu apellatsioonis esitatud argumendid, mis puudutavad Jaanus Ilulale mõistetud karistust. Kaitsja vaidlustab kliendile mõistetud karistuse määra ja leiab, et maakohus pole põhjendanud, miks jäeti karistus tingimisi täitmisele 12 pööramata KarS § 74, mitte KarS § 73 alusel. Maakohtu põhjendused, mis puudutavad Jaanus Ilulale mõistetud karistust, on väga napid (tlk 162, otsuse lk 12). KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on karistuseks ette nähtud vangistus kuni 5 aastat. Maakohus mõistis Jaanus Ilulale karistuseks vangistuse 2 aastat. Kohtu põhjendustest võib aru saada nii, et maakohus võttis rangelt aluseks sanktsiooni aritmeetilise keskmise. Viimast on riigikohus oma järjepidevas praktikas korduvalt rõhutanud, kuid samas on antud ka juhised, kuidas ja mida peab süü suuruse hindamisel silmas pidama. Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et maakohtus poleks pidanud arvestama tõsiasja, et kannatanu oli süüdistatava abikaasa. Süü suuruse puhul tuleb paratamatult arvestada sellega, mitu kvalifitseerivat koosseisutunnust isik oma teoga täitis (vt RKKKo 3-1-1-58-13 p 7). Kaitsjaga tuleb päri olla selles, et süü suurust hinnates tuleb arvestada vägivalla intensiivsust ja tagajärge kannatanule ning see on kolleegiumi hinnangul kõige olulisem maakohtu eksimus. Ringkonnakohus märgib, et KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alla paigutatakse sellised vägivallateod, millega ei kaasne rasket tagajärge (raske tervisekahjustus või surm) ning seega on skaala madalamas otsas teod, millega põhjustatakse kannatanule valuaisting ilma nähtava tervisekahjustuseta ning ülemises otsas teod, millega võib kannatanule kaasneda ka organit läbiv kahjustus, mis loetakse meditsiiniliselt paranenuks vähem kui 4 kuu kestel. Apellandi argument, et süü suuruse hindamisel tuleb arvestada seda, et kannatanule ei põhjustatud märkimisväärseid tervisekahjustusi, on eeltoodu valguses õige. Käsilolevas asjas põhjustas süüdistatav kannatanule 27.02.2021 lõuna ajal üksnes valu, nähtavaid tervisekahjustusi Yl ei olnud. Õhtul toimunud intsidendi käigus tundis naine valu ning tal tuvastati tervisekahjustused, mis kvalifitseeruvad kergeks (punetus, marrastus). Arvestades seda, et koosseis hõlmab endas märksa raskemat vägivalda, ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et tegemist ei olnud kerge vägivalla kasutamisega. Maakohtu otsuse pinnalt jääb arusaamatuks, kas vägivalla kestus (kaks episoodi ühe päeva jooksul) on Jaanus Ilula süüd suurendav või vähendav asjaolu. Kolleegium nendib, et korduvus on kvalifitseeriva tunnusena küll olemas (kaks tüli, mis tekkisid eri põhjustel ning vägivalla kasutamise põhjuski erinev – esimesel juhul reaktsioon kannatanu tegevusele ja teisel juhul naise takistamine, et ta naabri juurde ei läheks), kuid ajalises mõttes ei olnud süüdistuse esemeks vägivald, mida tarvitati nädalate, kuude või lausa aastate vältel. Vaatamata sellele, et 27.02.2021 oli kannatanu jaoks võrdlemisi keeruline päev, leidis süüdistatava süü tõendamist kahes vägivallaepisoodis. Maakohus on õigesti leidnud, et süüdistatava suhtumine toimepandusse pole selline, mis süüd vähendaks. Jaanus Ilula oma tegusid ei tunnista, ega kahetse. Vaatamata eeltoodule on suhted peres paranenud: nii kannatanu, kui süüdistatava ja kannatanuga koos elav tunnistaja Anete Talts märkisid, et pärast 27.02.2021 on abikaasade omavaheline läbisaamine hea. Kannatanu sõnul ei ole süüdistatav enam tema vastu vägivaldne olnud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et Jaanus Ilula on varem kriminaalkorras karistamata. Järelikult puudub vajadus reageerida tema tegudele rangemalt, kinnistamaks arusaama, et abikaasa suhtes jõu tarvitamine on keelatud ja kuritegu. Kõike eeltoodut silmas pidades leiab ringkonnakohus, et maakohus kohaldas Jaanus Ilulale karistust mõistes ebaõigesti materiaalõigust
Ringkonnakohtu 13 hinnangul vastab süüdistatava süü suurusele ja talle tuleb karistuseks mõista 1 aasta ja 3 kuu pikkune vangistus. Maakohus jättis Jaanus Ilulale mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel ning allutas süüdistatava 2 aasta pikkuse katseaja jooksul KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõuetele ja -kohustustele. Ringkonnakohus on päri kaitsjaga, et maakohtu põhjendused on napivõitu osas, miks tuleks vangistus jätta tingimisi täitmisele pööramata just KarS § 74 alusel. Maakohus on märkinud üksnes seda, et süüdistatav suudaks oma käitumist kontrollida ja parandada kriminaalhooldaja järelevalve all (tlk 162, otsuse lk 12). Kolleegium märgib esmalt, et katseaja pikkust apellant ei vaidlusta ning see on antud juhul ka põhjendatud vaatamata sellele, et ringkonnakohus pidas võimalikuks nõustuda kaitsja argumentidega, mis puudutavad karistuse määra. Kolleegium märgib, et katseaja pikkus sõltub tõesti mõnevõrra süüdlasele mõistetud karistuse määrast (kehtiva kohtupraktika järgi peab katseaeg olema pikem kui inimesele mõistetud karistus), kuid eeltoodu ei tähenda, et katseaeg peaks olema kõigest kuu või paar pikem, kui vangistuse kestus. Katseaega määrates tuleb silmas pidada ka süüdimõistetu isikut ja temast lähtuvaid riske. Juhul, kui katseaega kohaldav kohus leiab, et normikuuleka käitumise kinnistamiseks on vajalik veidi pikem aeg, siis võib katseaeg olla ka oluliselt pikem, kui süüdlasele mõistetud vangistus. Käsilolevas kaasuses annab vangistusega võrreldes poole pikema katseaja määramiseks põhjust tõsiasi, et kannatanu ja süüdistatava omavahelised suhted on olnud pingelised. Kriminaalasjas leidis tõendamist, et Jaanus Ilula ei suutnud tüliküsimusi sõnadega lahendada, vaid tõstis endast nõrgema abikaasa vastu kätt. Paraku on praktikas leidnud kinnitust fakt, et perevägivald võib korduda. Konkreetses perekonnas on jõu kasutamisega päädinud tülid tekkinud küsimustes, mis võivad aeg-ajalt uuesti üles kerkida (näiteks kas ja kui palju peaks toetama täiskasvanud lapsi, kuidas jagatakse kodutööd), nii kannatanu, kui tunnistajad viitasid oma ütlustes ka varasematele intsidentidele. Eeltoodud põhjustel on võimalikud konfliktid pigem tõenäolised ning sel põhjusel on katseaeg meetmeks, mis suunab süüdistatavat tüliküsimusi tulevikus sõnadega lahendama. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et süüdimõistetu allutamist katseajal kontrollnõuetele ja kohustustele tuleks põhjendada ning seda eriti olukorras, kus inimene on varem karistamata ning kuriteo toime panemisest on möödunud teatav aeg (käsiloleval juhul 1 aasta ja 10 kuud) ja uusi rikkumisi pole. Kriminaalhooldus on piiratud ressurss, mida tuleks suunata sinna, kus see on vältimatult vajalik. Kaitsja on õigesti viidanud, et maakohus on allutanud süüdistatava kontrollnõuete standardpaketile selgitamata, kuidas nõuded parandavad Jaanus Ilula käitumist. Ringkonnakohus märgib, et kontrollnõuete kohaldamine sõltub süüdistatavast lähtuvatest riskidest. Juhul, kui on alust eeldada, et varem karistamata süüdimõistetu võib oma senise eluviisi või -korralduse tõttu uuesti ühiskonnas kokku lepitud reeglite vastu eksida, siis on mõistlik ja põhjendatud allutada ta riskide maandamiseks kriminaalhooldaja järelevalve alla, et inimene saaks ametniku abiga oma edasist elu jätkata õiguskuulekalt. Nii näiteks võib olla tarvilik varavastaseid kuritegusid toime pannud inimese puhul regulaarselt kontrollida, kas ta töötab ning kas tal on sellest tulenevalt piisavalt elatusvahendeid. Kindlat elu- ja töökohta omava, alkoholiprobleemita perevägivallas süüdimõistetu puhul võiks ringkonnakohtu arvates riske maandava tegurina kõne alla tulla KarS § 75 lg 2 p 8 sätestatud sotsiaalprogramm (nt viha juhtimine), kuid seda kohustust Jaanus Ilula puhul maakohus ei kohaldanud. 14 Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et Jaanus Ilulale mõistetud 1 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistuse võib jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et Jaanus Ilula kaitsja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Pärnu Maakohtu 23.11.2022 otsus tuleb tühistada osaliselt, Jaanus Ilulale mõistetud karistuse osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. Jaanus Ilulale tuleb KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõista karistuseks 1 aasta ja 3 kuu pikkune vangistus, mis tuleb jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata, kui Jaanus Ilula ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. III Jaanus Ilula kaitsja esitas taotluse 2100 euro (summa koos käibemaksuga) apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. Taotluse järgi sõlmis süüdistatav AB Järve, Otti ja Partnerid OÜ õigusteenuse osutamise lepingu, mille täitmiseks osutas büroo süüdistatavale kriminaalasjas nr 1-22-3644 õigusabiteenust hinnaga 150 eur/h (summa koos käibemaksuga). Taotlusele lisatud kuluarvestuse järgi osutas kaitsja Jaanus Ilulale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku vähemalt 17 tundi ja 30 minutit (mõned tunnid rohkem, kui kaks täistööpäeva), klient on tasunud 14 töötunni eest 2100 eurot (vt taotlusele lisatud sularahaarve). Kaitseülesannete kirjelduse järgi kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele 2,5 tundi, konsulteeris seejärel 1 tunni kliendiga ning koostas apellatsioonkaebuse 14 tunniga. Apellatsioonkaebuse koostamiseks tutvus ja analüüsis kaitsja riigikohtu praktikat ja tutvus täiendavalt maakohtu istungi protokollidega. Kolleegiumi hinnangul on baastoimingud (maakohtu otsusega tutvumine, konsultatsioon kliendiga ja apellatsiooni koostamine) vajalikud, kuid kaebuse kirjutamisele kulunud aega tuleb mõnevõrra vähendada. Esiteks hõlmab apellatsioonkaebusest 4 lk maakohtu otsuse kokkuvõtet, mis on tarbetu. Teiseks on apellatsioonis osaliselt korratud argumente, mida kaitsja esitas maakohtus toimunud kohtuvaidluses. Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ja mõistlik ajakulu on 10 tundi. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt, ringkonnakohus teeb
Kooskõlas
lg 1 kannab menetluskulud riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks
Järelikult tuleb Eesti Vabariigil Jaanus Ilulale hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu 1500 eurot (summa sisaldab käibemaksu). /allkirjastatud digitaalselt/ 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.