Obsah (13)

§ 113§ 492§ 422§ 127§ 452§ 445§ 444§ 450§ 35§ 37§ 42§ 427§ 137

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 14.04.2023, Tallinn Kohtuas

) § 452 lõike 2 punktiga 2 ja on § 427 lõike 1 kohaselt tühine. 4. Maakohtumenetluse ajal hüvitas X Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.2019 määruse nr 2-17121566 alusel hagejale kahju 4250 eurot. Kuna X ja kindlustusandja on hageja suhtes solidaarvõlgnikud, loeb hageja praeguses asjas esitatud põhinõude täidetuks ja vähendas selle 0 euroni. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 1017.48 eurot

§ 113

lõikes 1 sätestatud määras, arvestades nõude sissenõutavaks muutumist alates 19.01.2016 ja X poolt maksegraafiku alusel tasutud osamakseid. Kuna X töötas hageja juures töölepingu alusel, asus ringkonnakohus seisukohale, et viivist ja menetluskulusid ei ole X-lt töölepinguseadusest (TLS) tulenevatest piirangutest õiglane nõuda.

1. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2 2-18-19650
3. Mõlema kahjujuhtumi toimumise ajal juhtis hageja töötaja kostja juures kindlustatud sõidukit ajal, kui tema juhtimisõigus oli PPA poolt peatatud, mistõttu ei ole kostjal hüvitamise kohustust. Kuna hageja ja X jõudsid kahju hüvitamise osas kokkuleppele, ei ole kostjal hüvitamise kohustust ka vastavalt tingimuste TSP 20121 punktile 85 ja TG-20131 punktile 50.
4. Hageja loobus kokkuleppe sõlmimisega tsiviilasjas nr 2-17-121566 osaliselt nõudest X vastu, mistõttu ka kindlustusandja vabaneb oma kohustusest vastavalt

§ 492lõikele 2.

1. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Maakohtu otsus ja põhjendused
2. Harju Maakohus leidis, et hageja viivise nõue kuulub rahuldamisele.
3. Kindlustusandja põhikohustuseks on

§ 422lõike 1 järgi kahju hüvitamine kindlustusjuhtumi toimumise korral.

Kui kindlustusvõtja on tõendanud kindlustusjuhtumi toimumise, tekib kindlustusandjal hüvitamise kohustus ning selle puudumist peab tõendama kindlustusandja. Pooltevahelise kindlustuslepingu tüüptingimuste TSP 20121 punktist 92 tuleneb, et kindlustusandjal ei ole kohustust hüvitada kahju, kui kindlustusobjekti juhil puudus liiklusõnnetuse toimumise ajal õigusaktiga ette nähtud Eesti Vabariigis kehtiv vastava kategooria juhtimisõigus, kehtiv vastava kategooria juhtimisõigust tõendav dokument (juhiluba) või kui vastava kategooria juhtimisõigus oli liiklusõnnetuse toimumise ajal peatatud.

1. Kohus ei nõustu hagejaga, et juhtimisõiguse äravõtmist karistusena väärteo asjas ei saa pidada juhtimisõiguse puudumiseks kindlustuslepingu tüüptingimuste tähenduses. Kui juhtimisõigus on karistuse kehtivuse ajaks ära võetud, puudub isikul sel ajal juhtimisõigus.
2. Selleks, et tuvastada, kas kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmisest, tuleb kohtul hinnata, kas kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustusi viisil, mis oluliselt suurendas kindlustusriski ning kas kindlustusvõtja rikkumine on aluseks kindlustusandja hüvitamiskohustusest vabanemiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-11, punkt 9).

§ 127

lõike 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta ei oleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-45-08, punkt 17).

§ 452

lõike 2 punkti 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlustusandja täitmise kohustust. 13.

§ 445

lõike 2 ja § 452 lõike 2 punkti 2 kohaldamiseks peab kohus tuvastama, kas X poolt juhtimisõiguse peatamine kui tüüptingimuste TSP 20121 punkti 92 rikkumine kujutab endast hagejapoolset

§ 444

rikkumist ning kas ja kui palju selline rikkumine suurendas kindlustusriski võimalikkust. Liiklusõnnetuse korral peab kostja viidatud sätete kohaldamiseks tõendama, kas ja kuivõrd mõjutas juhtimisõiguse peatamine liiklusõnnetuse toimumist (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-1708, punkt 12). 3 2-18-19650

1. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole kahju hüvitamisest keeldumise aluste esinemist tõendanud. Samuti ei ole kostja esitanud tõendit, mis kinnitaks, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli just X juhtimisõiguse peatamine. Praeguses asjas ei ole tõendatud, et kindlustusvõtja oma kohustuse rikkumisega on mõjutanud liiklusõnnetuse toimumise võimalikkust. Selliselt ei ole juhtimisõiguse peatamise ja liiklusõnnetuse vahel põhjuslikku seost. Kostjale oli antud võimalus esitada tõendeid tõendamiskoormuse täitmiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõike 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega lähtuvalt eeltoodust puuduvad hagejale kahju hüvitamise keeldumise alused.
2. Kohtu arvates tuleb tuvastatud asjaoludel rahuldada hageja viivisenõue. Hageja võib kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel nõuda kostjalt viivist

§ 113lõike 1 alusel.

Hageja pidi tõendama, et kostjal oli kohustus tasuda hagejale viivist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-178-12 tehtud lahendi punktis 25 selgitanud, et viivist võib hageja nõuda kostjalt

§ 450

lõike 1 järgi hiljemalt ajast, mil kostja keeldus hagejale hüvitist maksmast (kindlustusjuhtumi menetluse lõppemise ajast). Seega käesoleval juhul alates 19.01.2016.

§-st 451 tuleneb, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-178-12, punkt 25). Hageja on esitanud viivisearvestuse, mille sisule ei ole kostja vastu vaielnud. Esitatud tabelist ja hagiavaldusest on võimalik aru saada, et sõiduki 234MPD suhtes jättis kostja kahjunõude rahuldamata 19.01.2016 ning hageja arvestab viivist sellest kuupäevast 0,022% päevas kuni nõude täitmiseni. Kohtul on võimalik hageja viivise arvestuse järgi tuvastada, millises ulatuses on kostjal kohustus tasuda hagejale viivist. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud kostja poolt hagejale viivise maksmise kohustus. Hageja nõue mõista kostjalt välja viivis 1017.48 euro ulatuses tuleb rahuldada.

1. TsMS § 162 lõige 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
2. Hageja menetluskulud hõlmavad hagiavalduselt tasutud riigilõivu 425 eurot ja õigusabikulu 1000 eurot.
3. TsMS § 138 lõike 1, § 144 punkti 1 ja § 175 lõike 1 alusel rahuldab kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse. Lepingulise esindaja toimingud, s.o arutelu kliendiga, hagiavalduse ja seisukohtade koostamine, on olnud põhjendatud ja vajalikud. Seetõttu peab kohus hagejale osutatud õigusabi tööaega vajalikuks ja põhjendatuks kokku 10 t ulatuses. Hagejale osutatud õigusabi tunnitasu määr oli 100 eurot tunnis (km-ta) on kooskõlas sarnase õigusteenuse osutamise tunnitasuga ning arvestades tsiviilasja olemust ja esindaja kvalifikatsiooni, on põhjendatud suuruses. Seega on hageja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud 1000 eurot (100 x 10). Kuna hageja ei taotle õigusabikulude väljamõistmist käibemaksuga, ei lisandu hüvitisele käibemaksu.
4. Lisaks taotleb hageja kostjalt tasutud riigilõivu 425 euro hüvitamist. Tegemist on põhjendatud kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada. Apellatsioonkaebus
5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse ja palub teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.
6. Kostja ei pea tõendama kas ja kuivõrd mõjutas X juhtimisõiguse peatamine liiklusõnnetuste toimumist. Vaidluse all ei ole, et liiklusõnnetused aset leidsid ja mõlemal juhul oli roolis isik, kelle 4 2-18-19650 juhtimisõigus oli PPA poolt peatatud. Sõidukikindlustuse lepingud sõlmitakse üldise lepinguvabaduse printsiipi järgides ja kindlustusandja otsustab, millised riskid ja millises ulatuses ta vabatahtliku kindlustuslepingu raames kindlustab ning kindlustusvõtja otsustab, kas ta sellistel tüüptingimustel on nõus lepingut sõlmima. Kindlustuslepingute sõlmimisega aktsepteeris vastustaja ühtlasi apellandi pakkumuse sõlmida lepingud Peugeot kindlustuse tingimustel TSP 20121, mille punkt 92 sätestab, et kindlustusandjal ei ole kohustust hüvitada kahju, kui kindlustusobjekti juhil oli vastava kategooria juhtimisõigus liiklusõnnetuse toimumise ajal peatatud. Seega oli üheselt kokku lepitud kindlustusandjal hüvitamise kohustuse puudumine juhil juhtimisõiguse peatamise korral.
7. Äärmisel juhul võiks kõne alla tulla, et kindlustusvõtja oleks pidanud tõendama, et kahjujuhtumi põhjuseks oli muu asjaolu kui juhil peatatud juhtimisõigus. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et

§ 445

lõike 2 ja § 452 lõike 2 punkti 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus

§-s 444 sätestatud kohustust (kindlustusriski suurendamise keeld) (otsus nr 3-2-1-112-14, punkt 13) (analoogia alkoholijoobe mõju tuvastamisega kindlustusjuhtumi toimumisele). 23. Maakohus ei võtnud seisukohta kostja vastuväite kohta, et kuna hageja ja X jõudsid kohtumenetluses kokkuleppele, siis vastavalt kindlustuslepingu tingimuste TSP 20121 punktile 85 ja TG-20131 punktile 50.8 ei ole kostjal hüvitamise kohustust ka sel põhjusel. Hageja on kokkuleppe sõlmimisega tsiviilasjas nr 2-17-121566 loobunud osaliselt nõudest kahju tekitanud isiku vastu, mis tingib kindlustusandja vabanemise oma täitmise kohustusest vastavalt

§ 492lõikele 2.

Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning jaotab ja määrab kindlaks menetluskulud mõlemas kohtuastmes (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
3. TsMS § 442 lõike 5 alusel (koosmõjus § 639 lõikega 1) lahendab kolleegium esmalt seni lahendamata menetlusliku taotluse. Hageja on lisanud kaebuse vastusele Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2019 korraldava määruse tsiviilasjas nr 2-17-
4. Selgesõnalist taotlust kohtulahendi täiendava dokumentaalse tõendina vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses hageja esitanud ei ole, kuid kolleegium järeldab menetlusosalise vastavat tahet, kuna dokumendile on viidatud vastuse põhjenduste punktis
6. Ringkonnakohus on seisukohal, et praeguses asjas puuduvad TsMS § 652 lõike 3 punktis 2 ja/või lõikes 4 sätestatud alused täiendava tõendi vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses. Vastuses kaebusele ei ole hageja põhjendanud, miks ei saanud ta seda tõendit esitada maakohtus. Mõjuvat põhjust selle alles apellatsiooniastmes esitamiseks ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Kostja esitas vastuväite viivisenõudest loobumise kohta X vastu teises kohtuasjas maakohtus 10.06.2019 menetlusdokumendis. Hageja vastas sellele 10.09.
7. Seega oli hagejal võimalik esitada tõend õigeaegselt maakohtus ja ringkonnakohus keeldub selle vastuvõtmisest apellatsioonimenetluses. TsMS § 329 lõike 1 kohaselt peavad menetlusosalised esitama mh tõendid nii varakult, kui menetluse 5 2-18-19650 seisund seda võimaldab. Kuna dokument on esitatud digitaalselt, selle tagastamist esitajale ei toimu, kuid see eemaldatakse pabertoimikust.
8. Puudub vaidlus, et poolte vahel oli kahjujuhtumite toimumise ajal liiklusõnnetustes osalenud sõidukite suhtes sõlmitud vabatahtlikud kahjukindlustuslepingud (kaskokindlustuslepingud) ja kindlustustingimused olid kokku lepitud vastavalt kindlustuse üldtingimustele TG-20131 ja Peugeot kindlustuse tingimustele TSP
9. Kuigi kohtumenetluses tingimuste väljatrükki ei ole esitatud (viited on küll kostja 10.06.2019 menetlusdokumendis, aga kohtute infosüsteemist nähtuvalt lisasid nr 8 ja 9 ei esitatud), puudub poolte vahel vaidlus nende üldtingimuste sõnastuse üle, mille alusel kindlustusandja kahju hüvitamisest keeldus (TSP 20121 punkt 92) ja millised tõi täiendavalt esile maakohtumenetluses (TG-20131 punkt 50.8, TSP 20121 punkt 85).
10. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lõige 8), kui jättis vastamata

§ 492

lõike 2 alusel esitatud kostja vastuväitele, samuti kui jättis omal algatusel hindamata, kas vaidluses asjakohased kindlustustingimused (TSP 20121 punktid 92 ja 85, TG-20131 punkt 50.8) on tüüptingimused, kas need said kindlustuslepingute osaks ja kas need on seaduslikud (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-112-14, punkt 14 ja selles viidatud varasemad lahendid). Esmalt kõrvaldab kolleegium maakohtu rikkumise, mis seisneb selles, et kohus jättis omal algatusel analüüsimata tüüptingimuste temaatika. Kolleegium on seisukohal, et konkreetne rikkumine ei viinud küll kokkuvõttes ebaõige otsuse tegemiseni, kuid maakohtu poolt oli tegemist menetlusõiguse normide rikkumisega (TsMS § 438 lõige 1, § 436 lõige 7, § 442 lõige 8). 30. Ringkonnakohus on seisukohal, et viidatud lepingupunktid olid tüüptingimused

§ 35

mõttes ja said lepingute osaks, kuid TSP 20121 punkt 92 on tühine osas, milles see oli vastuolus

§ 452lõikega 2.

Kostja ei toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et tegemist ei olnud eelnevalt kindlustusandja poolt välja töötatud lepingutingimustega tüüplepingutes kasutamiseks või et neid oleks eraldi läbi räägitud (

§ 35lõige 1).

Samas ei ole hageja toonud esile, et ta ei oleks lepingute sõlmimise ajal saanud kindlustusandja üldtingimuste sisust teada või et need oleksid olnud sisult, väljendusviisilt või esituslaadilt niivõrd ebatavalised või arusaamatud, et ta ei võinud nende olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või neid olulise pingutuseta mõista. Seega said konkreetsed punktid lepingute osaks (

§ 37lõiked 1, 3).

Küll aga on õige hageja seisukoht, et TSP 20121 punkt 92 (Kindlustusandjal ei ole kohustust hüvitada kahju kui kindlustusobjekti juhil puudus liiklusõnnetuse toimumise ajal õigusaktiga ette nähtud Eesti Vabariigis kehtiv vastava kategooria juhtimisõigus, kehtiv vastava kategooria juhtimisõigust tõendav dokument (juhiluba) või kui vastava kategooria juhtimisõigus oli liiklusõnnetuse toimumise ajaks peatatud) on tüüptingimusena tühine (kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustav)

§ 42

lõike 1 alusel osas, milles see on vastuolus

§ 452

lõike 2 punktis 2 sätestatud põhimõttega, et kindlustusandja ei või tugineda kokkuleppele, mille kohaselt vabaneb ta kindlustusjuhtumi toimumisel täitmise kohustusest kindlustusvõtja sellise kohustuse rikkumise puhul, millel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele.

§ 427

lõike 1 kohaselt on sellised kindlustusvõtja kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped tühised ka juhul, kui tegemist ei oleks ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega.

1. Järgnevalt täpsustab ringkonnakohus maakohtu seisukohta, milles kohus ei nõustunud hagejaga, et juhtimisõiguse äravõtmist karistusena väärteo asjas ei saa pidada juhtimisõiguse puudumiseks kindlustuslepingu üldtingimuste kohaselt. Vastuses kaebusele jäi hageja maakohtus esitatud põhjenduste juurde. Kolleegium täpsustab maakohtu seisukohta järgmiselt. Kostja tüüptingimuste TSP 20121 punkti 92 kohaselt ei olnud kindlustusandjal kohustust hüvitada kahju, kui kindlustusobjekti juhil puudus liiklusõnnetuse toimumise ajal õigusaktidega ette nähtud Eesti Vabariigis kehtiv vastava kategooria juhtimisõigus, kehtiv vastava kategooria juhtimisõigust tõendav 6 2-18-19650 dokument (juhiluba) või kui vastava kategooria juhtimisõigus oli peatatud. Praeguses asjas puudub vaidlus, et hagejale kuulunud kindlustatud sõidukite juhil oli väärteo eest kohaldatud karistust karistusseadustiku (KarS) alusel. KarS § 481 lõike 1 kohaselt võis kohus või kohtuväline menetleja mh mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud väärteo eest kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni 2 aastaks. Liiklusseaduse (LS) § 125 lõike 1 kohaselt on juhtimisõiguse äravõtmine LS-i või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisega seotud süüteo eest kohtu poolt mõistetud või kohtuvälise menetleja poolt määratud põhi- või lisakaristus, mille sisuks on keeld juhtida sõidukit. LS § 124 lõike 4 kohaselt mootorsõiduki juhtimisõigus peatatakse, kui juhi tervislik seisund ei vasta sama seaduse § 101 lõike 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. Lisaks eelnevale sätestab LS ka mõiste juhtimisõiguse kehtetuks tunnistamine, mis § 126 lõike 1 kohaselt saab toimuda juhul, kui isik on juhtimisõiguse saanud pettuse teel või kui talle on juhiluba antud välja võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi alusel. Praeguses asjas seega LS-i mõttes juhtimisõiguse peatamise olukorda ei esinenud. Praeguses asjas esines kindlustusjuhtumite toimumise ajal olukord, kus juhil oli juhtimisõigus ajutiselt ära võetud, mistõttu tal oli keeld sõidukit juhtida. Seega puudus tal ajutiselt kehtiv juhtimisõigus ja asjakohane viide kostja poolt oleks olnud tüüptingimuse esimesele alternatiivile.
2. Ringkonnakohus nõustub iseenesest maakohtu põhjendustega, mille kohaselt sõltub kindlustusandja õigus vabaneda kindlustuslepingu täitmise kohustusest sellest, kas kindlustusvõtja rikkumine tõi kaasa kindlustusandja vabanemise lepingu täitmise kohustusest

§ 445ja § 452 alusel.

Maakohus viitas asjakohasele Riigikohtu praktikale ja tuvastas, et kindlustusandja ei tõendanud, et nimelt see rikkumine mõjutas liiklusõnnetuste toimumise võimalikkust. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tema ei pidanud kohustuse täitmisest vabanemise alust tõendama või et seda peab tõendama kindlustusvõtja, st tõendama, et kahjujuhtumi põhjustas muu asjaolu, kui see, et juhil oli ajutiselt keelatud sõidukit juhtida. Kohtupraktikas on sarnastes vaidlustes tõendamiskoormuse jaotumist selgitatud (nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-112-14, punkt 13). 33. Praeguses asjas on õige kostja etteheide, et maakohus jättis vastamata väitele, et kindlustusandja vabanes viivise hüvitamise kohustusest

§ 492

lõike 2 alusel põhjusel, et hageja kindlustusvõtjana oli loobunud kindlustusjuhtumite toimumise ajal sõidukeid juhtinud isiku vastu kahju hüvitiselt viivise nõudest. Kostja väitele vastamata jätmisega rikkus maakohus TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud otsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise ise kõrvaldada. 34. Ringkonnakohus on seisukohal, et praeguses asjas vabaneb kindlustusandja

§ 492lõike 2 alusel hagejale viivise maksmise kohustusest.

Nimetatud sättest tulenevalt, kui kindlustusvõtja loobub nõudest kolmanda isiku vastu või õigusest, mis seda nõuet tagab, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest kindlustusvõtja ees niivõrd, kuivõrd ta oleks saanud nõuda hüvitist selle nõude või õiguse alusel. Praeguses asjas ei ole vaidlust, et kostja ja sõidukeid juhtinud isik (hageja tolleaegne töötaja) vastutasid hageja ees liiklusõnnetustega tekitatud kahju eest solidaarselt (

§ 137

lõige 1); hageja sõlmis tsiviilasjas nr 2-17-121566 kohtuliku kompromissi töötajaga selliselt, et viimane kohustus hüvitama hagejale vaid põhivõlgnevusena nõutud kahjuhüvitise 4250 eurot; seadusjärgses määras (

§ 113

lõike 1 teine lause) viivise tasumist kokku ei lepitud; töötaja tasus põhivõlgnevuse igakuuliste osamaksetena (kohtumäärus tl 44-45, tasumised tl 55). Kostja on seisukohal, et kompromisslepingus viivise nõudmata jätmisega loobus hageja sellest nõudest. Hageja sellega ei nõustu, leides, et tsiviilasjas nr 2-17-121566 asus ringkonnakohus seisukohale, et viivise ja menetluskulude nõudmine töötajalt ei ole õiglane. Samuti on hageja seisukohal, et hagi sel alusel rahuldamata jätmine oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kuna kostja keeldus kahjuhüvitise väljamaksmisest ebaõigesti. 7 2-18-19650 35. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Õiguskirjanduse kohaselt ei tohi kindlustusvõtja kindlustusandja positsiooni kahjustada mh sellega, et loobub kahju hüvitamise nõudest, sõlmides vastavas osas kahju tekitajaga kompromissi ning sellisel juhul ei saa kindlustusvõtja

§ 492

lõike 2 kohaselt nõuda kindlustusandjalt täitmist niivõrd, kuivõrd ta oleks saanud nõuda hüvitist selle nõude või õiguse alusel (Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2021, lk 225). Praegusel juhul oli kompromiss tsiviilasjas nr 2-17-121566 sõlmitud kahju tekitajaga selliselt, et hageja ei nõudnud endiselt töötajalt viivist seadusjärgses määras, kuigi hagiavalduses oli ka kõrvalnõue esitatud. Selliselt loobus hageja viivisenõudest, sest TsMS § 432 kohaselt ta peale kohtumenetluse lõpetamist kahju tekitaja vastu enam selle nõudega uuesti kohtusse pöörduda ei saa. Asjakohane ei ole hageja väide nagu oleks asjas nr 2-17-121566 ringkonnakohus otsustanud, et viivise nõudmine endiselt töötajalt ei ole õiglane. Tsiviilasja lõpetamise määruse põhjendustest nähtuvalt esitasid pooled kohtule kompromissi kinnitamiseks kirjalikus menetluses ja sisulist lahendit apellatsioonikohus asjas ei teinud. Kompromisslepingu sõlmimine toimus poolte vabal tahtel. Ka oli hagejal vaba tahe otsustada, mida, millal ja milliselt solidaarvõlgnikult ta hageb. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine 36. Maakohtu otsuse tühistamise korral tuleb uuesti jaotada menetluskulud. Hagi rahuldamata jäämise ja apellatsioonkaebuse rahuldamise alusel jäävad menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. 37. Kuigi maakohus ei määranud kindlaks kostja menetluskulude rahalist suurust, peab ringkonnakohus menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt õigeks kostja kulud apellatsiooniastmes kindlaks määrata, kuna tema kulu kahes kohtuastmes kokku koosneb vaid apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 280 eurot. Tegemist on TsMS § 138 lõike 2 kohase kuluga, mis kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. (allkirjastatud digitaalselt) 8