Obsah (6)

§ 8§ 6§ 3§ 7§ 2§ 5

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 14. aprill 2023, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-22-1249 Haldusasi X kaebus

” Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 5 lg 1 nimetatud andmete ning sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri määruse nr 15 § 2 lg 4 kehtestatud andmete päringu perioodide alusel. Töövõime metoodikast lähtuvalt teostatakse visiidipõhist hindamist vaid juhtudel, kui töövõime hindamise taotlusel välja toodud piirangud ja terviseandmed erinevad üksteisest olulisel määral või arstide poolt tervise infosüsteemi sisestatud terviseandmed on sisult vastuolulised. Visiidipõhist hindamist ei tehta, kui isik ei ole seoses töövõime hindamise taotlusel välja toodud piirangutega arsti vastuvõtul käinud või taotluses välja toodud piiranguid kirjeldavad terviseandmed on olemas ja terviseandmetes vastuolud puuduvad, samuti uute diagnooside püstitamiseks või ägenemiste ja remissioonidega kulgevatest haigustest tulenevate piirangute tuvastamiseks. Kaebaja on korduvalt käinud reumatoloogi vastuvõttudel, terviseandmed on piisavad hinnangu andmiseks ja neis puuduvad sisulised vastuolud. 9 6.7.

1. Töövõime hindamisel lähtutakse dokumenteeritud terviseandmetest ja ravimretseptid koostatakse personaalsest vajadusest lähtuvalt, mistõttu nende jagamine kolmandate isikutega ei ole aktsepteeritav ning kasutamine kontrollitav. Terviseandmete põhjal püsivalt retseptipõhist valuravi ei ole vajanud (osa koostatud retsepte on kaebaja jätnud välja ostmata nii 2020 kui ka 2021 aastal: formoterool+ budenosiid, kodeiin+ paratsetamool, tisanidiin, meloksikaam, metotreksaat). Lisaks märgib vastustaja, et ka käesolevalt ei ole välja ostetud 30.08.2022 ja 20.09.2022 koostatud reumatoidartriiti mõjutavate ravimite retsepte. 6.7.
2. Kaebaja väide ei ole aktsepteeritav, sest vaatamata COVID-19 pandeemiale toimusid vajadusel kontaktvisiidid (aastal 2020, enne vaktsiini kättesaadavaks muutumist eelistati eelkõige kaugvisiite). Et terviseandmetest nähtub, et kaebaja kui riskirühma kuuluv inimene on COVID-19 vastu vaktsineeritud (18.01.2022 ka revaktsineeritud), siis vajaduspõhised kontaktvisiidid olid teostatavad. Terviseandmetest nähtub, et perearstiga toimusid telefonikontaktid peamiselt saatekirjade ja kordusretseptide saamiseks, aeg-ajalt ka viirusinfektsiooni tunnuste ilmnemisel. Eriarstide vastuvõtud toimusid vahetute kontaktvastuvõttudena kohapeal (silmaarst, reumatoloog, neuroloog). Samas ei ole põhimõttelist vahet tervishoiuasutuste vahel viirusnakkuste leviku kontekstis. Pandeemia perioodil kasutati kõigis tervishoiuasutustes individuaalseid isikukaitsevahendeid ning teisi viiruse levikut tõkestavaid meetmeid. 6.7.
3. Vastustaja nõustub, et haigus on kestnud pikemat aega ja tõenäoliselt oskab kaebaja teatud võimlemisharjutusi iseseisvalt sooritada, kuid perioodiline taastusravi kontrollitud keskkonnas on oluline tegutsemisvõime täpsemaks hindamiseks dünaamikas, individuaalse treeningkava koostamiseks ja harjutuste õigete soorituste kinnistamiseks ning efektiivsuse hindamiseks. Vähetähtis ei ole ka isiku liikumisele motiveerimine ja töötamiseks ettevalmistamine. Raviarst dr. Pille Tuviku vastusest päringule selgub, et kaebaja on väheliikuva eluviisiga, mistõttu iseseisev võimlemine võib olla ebapiisav tegutsemisvõime parandamiseks. 6.7.
4. Vastustaja on juba varem selgitanud töövõime hindamise metoodikat ning asjaolu, et hindaja ei pea olema konkreetse eriala spetsialist. Haiglaravi iseenesest ei ole piirang , vaid üks võimalus isiku seisundi täpsemaks hindamiseks ja ravi korrigeerimiseks. Kaebaja poolt märgitud 13.09.2022 haiglaravi ei ole antud kohtuasja raames arvesse võetav, sest tegemist on tulevikuvisiidiga vaidlusaluse hindamisotsuse suhtes. Piiranguid hinnatakse sellisena nagu nad esinevad käesolevalt, mitte nii nagu nad võiksid olla (potentsiaalselt) tulevikus. Uute, töövõimet mõjutavate terviseandmete lisandumisel on kaebajal võimalik esitada uus töövõime hindamise taotlus. Ekspertarst peab vajalikuks lisada, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja on alates 13.09.2022 haiglaravil, ei mõjuta hinnangut kaebaja üldisele töövõimele, kuna püsivate tegutsemispiirangute hindamisel lähtutakse taotleja viimase viie aasta terviseandmetest kogumis. Kõikki asjaolusid kogumis arvestades on kaebajal ägenemistega kulgenud reumatoidartriit, mis määratud raviga suure tõenäosusega vähendab tema subjektiivseid vaevusi ning parandab tegutsemis- ja töövõimet. Juhul, kui kaebaja seisund halveneb ning seda kinnitavad ka uued objektiivsed terviseandmed, on õigus esitada uus töövõime hindamise taotlus. 6.7.
5. Vastustaja nõustub, et teatud tingimustel ja lühiaegselt on ravi katkestamine näidustatud ja vajalik. Samas terviseandmetest nähtub, et kaebaja ei ole ka varasemas ravis olnud järjepidev ega järgi adekvaatselt arstlikke korraldusi: Reumatoloog Pille Tuviku 15.04.2022 epikriisis on sissekanne” Määratud korduvalt HMRna kolmikravi, mida pole tarvitanud”. 11.05.2022 perearst TATIANA ARISOVA korranud vajadust jätkata ravi. Pulmonoloog Jelena Vinnikova 25.07.2022 epikriisi kohaselt suitsetab 40 aastat vaatamata soovitustele suitsetamisest loobuda. Vastustaja rõhutab siiski veelkordselt, et töövõime hindamisel on määrava tähtsusega hindamise hetkel esinevad reaalsed tegutsemispiirangud ja metoodika kohaselt hinnatakse tegutsemisvõimet alati koosmõjus stabiilse ja adekvaatse raviga, mis 10 tähendab, et taotleja tervisehäire kompenseerimiseks on ravi (kui see on võimalik) määratud ning ravimeetodid (ravimid, protseduurid jms) on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule. 6.7.
6. Toodud sümptomite osas ei ole tegemist pikaajalise tervisekahjustusega (püsiv terviseseisund, mis eelduste kohaselt vähemalt kuue kuu vältel oluliselt ei muutu) töövõime hindamise kontekstis. Terviseandmed ei kinnita püsivat (üle kuue kuu kestvat) topeltnägemist, pearinglust ja sagedast teadvusekaotust, kuid töövõime hindamise metoodikast lähtuvalt peavad inimese ütlusi kinnitama terviseandmed. Episoodiline topeltnägemine, pearinglus või ka lühiaegne teadvushäire ei mõjuta üldist töövõimet sel määral, et oleks tuvastatav osaline töövõime. Metoodika kohaselt hinnatakse piiranguid adekvaatse ravi foonil. Lisaks nähtub terviseandmetest et kaebaja jättis neuroloogilised uuringud
7. aastal pooleli ja kordusvastuvõtule ei ilmunud (neuroloog N.Bojarkina 21.07.2020 epikriis). Lülisamba kaelaosa kulumuslike muutuste korral on subjektiivsete kaebuste ilmnemisel määrava tähtsusega regulaarne võimlemine ja rühi jälgimine. 6.7.
8. Kaebaja on ise töövõime hindamise taotluses märkinud vaimse võimekuse piirangud Õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas: Esineb probleem mäluga, kõike asju panen kirja. Töövõime hindamise metoodikast lähtuvalt peavad inimese ütlusi kinnitama terviseandmed. Terviseandmed ei kinnita töövõimet mõjutavate mäluhäirete esinemist. Terviseandmete alusel kaebajal mälu- ega intellektihäireid ei ole diagnoositud. 6.7.
9. Vastustaja selgitab veelkordselt, et tegutsemisvõimet hinnatakse alati koosmõjus stabiilse ja adekvaatse (parima saadaoleva) raviga, mis tähendab, et taotleja tervisehäire kompenseerimiseks on ravi (kui see on võimalik) määratud ning ravimeetodid (ravimid, protseduurid jms) on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule. Bioloogiline ravi on uut tüüpi ravimeetod, mis ei ole tavapäraselt esmavalik ja mille eesmärgiks on põletikuprotsessi pidurdamine/peatamine. Bioloogiline ravi on näidustatud aktiivse, mõõduka kuni raske ja progresseeruva haiguse raviks ja reumatoidartriidi ravijuhendi põhjal on see näidustatud haigetele, kellel tavapärane kombineeritud ravi, sh MTX (metotreksaat) annuses vähemalt 15mg/nädalas, soovitatavalt kuni 25mg/nädalas, on osutunud ebaefektiivseks, kõrvaltoimete tõttu halvasti talutavaks või on vastunäidustatud ning püsib haiguse kõrge aktiivsus. Kaebajal kasutatud konkreetse ravimi (Etanertsept) toime avaldub meditsiiniteadmiste kohaselt 2-4 nädala pärast ravi alustamise järgselt. Korduval ravimi manustamise katkestamisel pikeneb toime avaldumise aeg ja tõenäoliselt ka efektiivsus. Bioloogiline ravi manustatuna adekvaatses annuses ja küllaldase sagedusega peaks 12 nädala jooksul tagama haiguse aktiivsuse olulise ja dokumenteeritava paranemise. Kõikides teostatud kliinilistes uuringutes ilmes, et bioloogiline ravi pidurdab tõhusamalt ka röntgenoloogilisi muutusi ja parandab funktsionaalset võimekust võrreldes MTX monteraapiana ravitutega. Antud juhul, tuginedes tõenduspõhise meditsiini tänastele teadmistele, puuduvad adekvaatsed põhjendused, mille tõttu ei oleks oodatav positiivne ravivastus ja tegutsemisvõime paranemine. 6.7.
10. Vastustaja selgitab veelkordselt, et töövõime hindamise eesmärgiks on pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatuse tuvastamine ja töövõime hindamisel ei arvestata ravimitele kuluva summaga. Ravimite maksumust reguleerib Eesti Haigekassa ja alates
11. aastast on kehtestatud haigekassa poolt kompenseeritav täiendav ravimihüvitis, mille kohaselt saavad ravimitele keskmisest rohkem raha kulutavad inimesed haigekassalt täiendavat soodustust. Sotsiaalmajanduslike toimetulekuraskuste korral tuleb pöörduda asjaomaste organite poole (kohalik omavalitsus). 6.
12. Vastustaja rõhutab vastuseks kaebaja täiendavatele seisukohtadele veelkordselt, et töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse isiku töövõime ulatust mitte otseselt meditsiinilise diagnoosi, vaid sellest põhjustatud ja hindamise ajal olemasolevate reaalsete tegutsemispiirangute põhjal. Töövõime hindamisel ei anta hinnangut ravi efektiivsusele. 11 Töövõime hindamise käigus võetakse arvesse eelkõige objektiivselt kinnitatud püsivad tegutsemispiiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust ning vajaduse korral antakse soovitusi töötingimuste, abivahendite kasutamise ja töövõime toetamise kohta. Siinkohal lähtutakse prognoosi hindamisel sellest, kas haigus on olemasolevate ravivõimaluste ja hea ravisoostumuse korral ajas paranev ning haigustest põhjustatud funktsioonipiirangud eeldatavalt vähenevad ja/või taanduvad ning isiku töövõime selle tulemusena paraneb. Kaebaja töövõime hindamise ajal (seisuga kuni vaideotsuseni 25.05.2022) tervise infosüsteemis olevate terviseandmete kohaselt esinevad püsivad tegutsemispiirangud on hinnatud adekvaatselt, arvestades seejuures raviarsti dr Pille Tuviku 20.09.2022 vastust päringule ja asjaolu et 14.04.2022 alustati bioloogilise raviga. Kaebajale ordineeritud bioloogilise ravi kohta teadaoleva meditsiinilise informatsiooni alusel hinnati prognoos subjektiivsete vaevuste ja tegutsemispiirangute vähenemisele positiivseks. Hilisem haiguse kulg ja uus ägenemine (haiglaravi alates 13.09.2022) ei olnud hindamise hetkel teada, kuid ei mõjuta vaidlustatud otsuste õigsust, sest püsivaid tegutsemispiiranguid ei hinnata haiguse ägenemise foonil. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et reumatoloogi dr Piia Tuviku poolt 20.09.2022 saadetud vastuses nr 2.1 22/3228-3 leidis veelkordselt kinnitust, et tegemist on mõõdukate piirangutega, puuduvad viited rasketele või täielikele piirangutele või et igapäevatoimingud oleksid täielikult takistatud. Lisaks on dr Piia Tuvik vastuses märkinud, et kaebajale määratud ravi on seni olnud väheefektiivne. See aga ei kinnita vastustaja hinnangul kaebaja väidet, et ravi on ebaefektiivne. Vastustaja rõhutab, et käesoleval vaidlusalusel juhtumil on adekvaatse regulaarse bioloogilise raviga võimalik saavutada sümptomite kontroll, tingimusel, et raviskeemi järgitakse. Kaebaja ravisoostumus ei ole olemasolevate retseptikeskuse andmetel andmete alusel alati olnud hea, millele on viidanud ka töövõime hindamise ekspertarstid. Puuduvad adekvaatsed põhjendused, mille tõttu ei oleks kaebajal bioloogilise raviga oodatav positiivne ravivastus ja tegutsemisvõime paranemine. 6.
13. Vastustaja palub jätta kaebaja seisukoha tähelepanuta, sest kaebajal jaanuaris
14. aastal aset leidnud insult ja sellest tingitud piirangud ei ole käesolevas vaidlusaluses asjas asjakohased. Vastustaja selgitab, et terviseandmeid, mis lisandusid või lisanduvad peale 25.05.2022, st peale vaideotsuse koostamist, ei saa vastustaja hindamisel arvesse võtta ja palub need jätta tähelepanuta. 6.
15. Vastustaja jääb kokkuvõtlikult oma seisukoha juurde, et on kaebaja 14.03.2022 taotluse hindamisel arvestanud kõikide hindamise hetkel tervise infosüsteemi alusel kinnitust leidnud haigusseisunditest põhjustatud püsivate tegutsemispiirangutega. Sellest tulenevalt on vaidlustatud otsused õiguspärased ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
16. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus tuleb rahuldada järgmistel põhjendustel.
17. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 2, teeb kohus juhul, kui seadus ei sätesta teisiti, asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Sama sätte teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Seega tuleb kohtul otsuse õiguspärasuse hindamisel lähtuda kaebaja tervislikust seisundist otsuse tegemise eel, s.o enne 19.04.
19. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 12 lg 2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3).
20. Eesti Töötukassa (ETK) 19.04.2022 otsuse nr TVH/22/016257 õiguslike alustena on märgitud töövõimetoetuse seadus (TVTS) §-d 5-
21. Samuti on korrektselt viidatud tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrusele nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39).
22. TVTS § 5 lg 1 alusel tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust (TVTS § 5 lg 2). Lisaks võetakse arvesse ka isiku hinnangut oma tegutsemisvõimele. Pikaajaliseks tervisekahjustuseks loetakse tervisekahjustust, mis eeldatavalt kestab 6 kuud või kauem. Kui inimesel esinevad tegutsemis- ja osaluspiirangud, prognoosib töövõimet hindav arst nende piirangute edaspidist ulatust, võimalikku muutust ja eeldatavat kestust. Samuti antakse soovitused töötingimuste või töö iseloomu kohta, mis oleksid inimesele tema terviseseisundist tulenevalt sobivad ja ei kahjusta inimese tervist.1 . TVTS § 5 lg 3 kohaselt tuvastatakse isikul töövõime hindamise tulemusena töövõime ulatus järgmiselt: 1) töövõime ei ole vähenenud, kui tema töötamine ei ole sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes takistatud; 2) osaline töövõime, kui tema töötamine on sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes osaliselt takistatud, 3) puuduv töövõime, kui ta ei ole võimeline sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes töötama. ETK 19.04.2022 otsuses nr TVH/22/016257 on TVTS § 5 lg 3 p 2 alusel tuvastatud, et kaebaja töövõime on osaline. ETK 20.04.2022 otsusega nr TVT/22/021014 määrati kaebajale töövõimeteotus lähtudes ETK 19.04.2022 otsusest nr TVH/22/016257, millega tuvastati kaebajal osaline töövõime. ETK 25.05.2022 vaideotsusega nr VO/22/1223 jäeti kaebaja vaie rahuldamata ning ETK jäi seisukohale, et kaebajal on osaline töövõime. Sellest tulenevalt on määratud õigesti ka töövõimetoetus.
23. TVTS § 7 lg 1 järgi hindab töötukassa isiku töövõimet, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte.

§ 8

lg 6 järgi tuvastab Töötukassa isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel.

§ 6

lg 1 kohaselt ning koosmõjus § 3 lg 2 antakse eksperdiarvamus isiku tegutsemisvõime kohta võtmetegevuste kaupa: liikumine, käeline tegevus, suhtlemine, teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste elluviimine; muutustega kohanemine ja ohu tajumine ning inimestevaheline lävimine ja suhted. Samuti arvestatakse iga valdkonna ja võtmetegevuse kohta hinnangu andmisel

§ 3

lg-s 3 nimetatud asjaolusid.

§ 3

lg-s 2 nimetatud valdkondades ja võtmetegevustes esinevate piirangute ning § 3 lg-s 3 nimetatud asjaolude kohta annavad hinnangu nii ekspertarst kui ka taotleja ise (vt

§ 3

lg-d 2 ja 3).

§ 3

lg-s 2 on toodud välja järgmised kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnad ja võtmetegevused: 1) liikumine – liikumine eri tasapindadel, ohutu ringiliikumine, seismine ja istumine, muud liikumise piirangud; 2) käeline tegevus – käte sirutamine, asjade ülestõstmine ja liigutamine, käteosavus, muud käelise tegevuse piirangud; 1 Seletuskiri töövõimetoetuse seaduse eelnõu 678 SE juurde, lk https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/af07a9ca-c54e-4f05-a82b841339be10cf/Töövõimetoetuse%20seadus). 13 17 (leitav arvutivõrgus: 3) suhtlemine – nägemine, kuulmine ja kõnelemine, teiste inimestega suhtlemine, muud suhtlemise piirangud; 4) teadvusel püsimine ja enesehooldus – teadvusel püsimine ärkveloleku ajal, soole ja põie kontrollimine, söömine ja joomine, muud teadvusel püsimise ja enesehoolduse piirangud; 5) õppimine ja tegevuste elluviimine – tegevuste õppimine, tegevuste alustamine ja lõpetamine, muud õppimise ja tegevuste elluviimise piirangud; 6) muutustega kohanemine ja ohu tajumine – väljaskäimine, ohu tajumine, toimetulek muutustega, muud muutustega kohanemise ja ohu tajumise piirangud; 7) inimestevaheline lävimine ja suhted – sotsiaalsete olukordadega hakkamasaamine, olukorrale kohane käitumine, muud inimestevahelise lävimise ja suhete piirangud.

§ 3

lg-s 3 on toodud sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud valdkondades piiranguid mõjutavate asjaoludena välja: 1) alkoholi, narkootiliste, psühhotroopsete ja teiste sõltuvust tekitavate ainete ning ravimite mõju; 2) muud tervisehäired.

§ 7

lg 1 p-de 1-6 kohaselt koosneb eksperdiarvamus võtmetegevuste kaupa järgmistest andmetest: 1) taotleja täidetud andmete alusel piirangu raskusaste vastavalt käesoleva määruse §-s 6 kirjeldatule; 2) võtmetegevuste kaupa eksperdiarvamuse andja hinnang selle kohta, kas meditsiiniliste andmete alusel taotleja terviseseisund vastab või ei vasta taotleja hinnatud piirangu raskusastmele; 3) võtmetegevuste kaupa piirangu raskusaste koos eksperdiarvamuse andja põhjendusega, kui meditsiiniliste andmete alusel taotleja terviseseisund ei vasta taotleja hinnatud piirangu raskusastmele; 4) võtmetegevuste kaupa diagnoosid, millele eksperdiarvamus tugineb; 5) valdkondade kokkuvõtted; 6) taotleja tegutsemisvõimet kokkuvõttev arvamus. Töövõime hindamiseks koostatakse eksperdiarvamus taotlusel olevate andmete, töövõimetoetuse seaduse § 7 lg 5 alusel sätestatud terviseandmete ja taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral andmete alusel, mis on saadud taotlusel nimetatud arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt (määrus nr 39 § 5 lg 1). Kui töötukassa on saatnud isiku töövõimetoetuse seaduse § 7 lõike 3 alusel tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule, lähtub tervishoiuteenuse osutaja eksperdiarvamuse andmisel lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetele järgmistest vastuvõtu käigus saadud andmetest: 1) vaatluse tulemused ja inimese antud selgitused; 2) vajaduspõhiste tegutsemis- ja osalemisvõime testide tulemused (määrus nr 39 § 5 lg 2). Töövõime hindamisel arvestatakse isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist ning kirjeldatakse isikul esinevate piirangute avaldumist, põhjuseid ja mõju tegevusvõimele ning isiku kohanemist piiranguga (määrus nr 39 § 5 lg 3). Ka töövõime hindamise metoodika (edaspidi metoodika) kohaselt hinnatakse tegutsemisvõimet alati koosmõjus stabiilse ja adekvaatse raviga, mis tähendab, et taotleja tervisehäire kompenseerimiseks on ravi (kui see on võimalik) määratud ning ravimeetodid (ravimid, protseduurid jms) on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule (metoodika lk 6). Eksperdiarvamus antakse isiku tegutsemisvõime kohta

§ 3

lgs 2 nimetatud valdkondade võtmetegevuste kaupa, välja arvatud §-s 4 nimetatud töövõimet välistava seisundi kinnitamisel (määrus nr 39 § 6 lg 1). Eksperdiarvamuses võetakse iga valdkonna ja võtmetegevuse kohta hinnangu andmisel arvesse

§ 3

lg-s 3 nimetatud asjaolusid (

§ 6lg 2).

Eeltoodud sätete alusel tuleb vastustajal töövõime ulatus tuvastada eksperdiarvamuse alusel ning ekspertarvamuses tuleb kajastada muuhulgas taotleja andmeid piirangu raskusastme kohta 14 ja meditsiinilised andmed ja anda hinnang, kas taotleja terviseseisund vastab või ei vasta meditsiiniliste andmete alusel taotleja hinnatud piirangu raskusastmele. Kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata, on töötukassal õigus suunata isik tema töövõime kohta arvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule ning sel juhul tuleb töövõime hindamisel arvestada ka vastava visiidi tulemusi. Kaebaja hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest, et kaebaja enda hinnangut töövõimele oleks arvestatud ning otsus on tema hinnangul rajatud ebaõigele eksperthinnangule. Esiteks ei hinnanud kaebaja tervislikku seisundit reumatoloog. Teiseks toob kaebaja välja, et töövõime hindamisel oleks pidanud arvestama sellega, et kaebaja tervislik seisund on halvenenud, mitte paranenud. Seropositiivse reumatoidartriidi diagnoos on kaebajal alates 1999 aastast ja tegemist on ravimatu haigusega, mille arengut on võimalik üksnes pidurdada. Kaebaja märgib veel, et viited sellele, et kaebaja ei ole taastusravi kasutanud ei ole asjakohased, kuivõrd kaebaja ei olnud selle kasutamise võimalusest teadlik ning talle ei ole seda võimalust pakutud. Bioloogilise ravi osas selgitab kaebaja, et esimene kord ei olnud võimalik seda kaebajale teha seoses keemiaraviga ja järgmine konsiilium toimus alles 14.04.2022, kus kaebaja käis ja raviga alustas. Ühtlasi tekkisid komplikatsioonid ning ravi tuli katkestada. Vastustaja on ebaõigesti lähtunud sellest, et bioloogilise ravi tulemusena võib kaebaja tervislik seisund oluliselt paraneda ja seetõttu oli põhjendatud määrata osaline töövõime. Osade valuvaigistite välja ostmata jätmine (nii majandusliku seisundi kui ka selle tõttu, et korraga kirjutati mitu retsepti ja kaebajal ei olnud võimalik osta neid korraga välja, kuid hiljem olid retseptid aegunud) ei saa kaasa tuua kaebajal osalist töövõimet ega tähenda tervise paranemist (kaebajal oli määratud töövõime täielik puudumine perioodi 04.04.2018- 03.04.2022). Samuti asjaolu, et kaebaja kasutas kaugvastuvõtu võimalust kahe aastase pandeemia tingimustes. Kaebajale jääb selgusetuks, kuidas sai hinnata piirangud käte ja liikumise valdkonnas mõõdukaks, kui terviseandmete kohaselt on funktsioonid oluliselt kahjustatud/häiritud. Kohus nõustub kaebaja seisukohtadega osaliselt märkides, et vaidlustatud otsusest ega ka vaideotsusest ei nähtu põhjendatud kaalutlusi, miks asus vastustaja seisukohale, et kaebaja töövõime on osaline mitte aga puuduv. Küll aga märgib kohus, et kuigi vaidlustatud otsuses ei ole kaebaja enda hinnanguid lahti kirjutatud ja viidatud on eksperdiarvamuse saamiseks kaasatud tervishoiuteenuse osutajale ning toodud on kokkuvõtlik töövõime ulatuse hinnang, on käesoleval juhul siiski kontrollitav, et vastustaja on otsuse tegemisel lähtunud eksperthinnangust. Samuti ei nähtu aluseks võetud eksperthinnangust ilmselgeid eksimusi seoses piirangute raskusastmete määramisega. Sealhulgas on otsuse aluseks olevas eksperthinnangus arvestatud ka kaebaja enda antud hinnangutega ja põhjendatud nendega mittenõustumist (vt ka 25.05.2022 vaideotsus dtl 2-7). Samuti on kontrollitav, et TIS andmeid on õigesti kajastatud. Kohus analüüsibki alljärgnevalt esmalt lühidalt piirangute raskusastmetega seonduvat ja seejärel kaalutlusõiguse kasutamist. 13. Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt TVTS § 5 lg 3 p 2 kohaselt on isikul osaline töövõime, kuna isiku töötamine on tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes osaliselt takistatud. Taotlejal on mõõdukad tegutsemispiirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkondades, mille põhjuseks on põletikulised polüartropaatiad. Taotleja kirjeldatud piiranguid teabe edastamise ja vastuvõtmise valdkonnas on hinnatud koos abivahendi (prillid) kasutamisega ning sellest lähtuvalt ei ole tegutsemisvõime piiratud. Taotleja kirjeldatud piirangud teadvusel püsimise ja enesehoolduse ning õppimise ja tegevuste sooritamise valdkondades ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust. 15 Taotlejal on liigeste valu tõttu piiratud pikkade vahemaade läbimine, treppidel või muudel ebatasastel pindadel käimine, kehaasendite muutmine ja sundasendite säilitamine. Taotlejal on liigeste valu tõttu piiratud käte sirutamine ja käte täppisliigutused. Arvestades taotleja tervisekahjustuse muutlikku iseloomu, on tema töövõime 1 aasta jooksul raskesti prognoositav. Kohus märgib, et haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 teine lause). Riigikohus on rõhutanud, et kui haldusaktis on viidatud põhjenduste osas teisele haldusaktile või muule dokumendile, siis peab haldusakt sisaldama vähemalt selle tegemise põhimotiive (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.05.2015 otsus nr 3-3-1-90-14, p 17). Käesoleval juhul ühtib kohtu arvates otsuses toodud hinnang otsuse aluseks oleva eksperthinnangu (kaebuse lisa dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang 17.04.2022 dtl 13-24) vaidemenetluses K. Kanguri hinnanguga ja kohtumenetluses ETK ekspertarsti L. Aug seisukohtadega kaebaja poolt esitatud töövõime hindamise taotluses, vaides ja kaebuses kirjeldatud piirangutele (vastustaja 09.08.2022 vastuse lisa 6-7 dtl 152-173) põhijäreldustega. Kohus märgib, et kaebaja enda hinnang piirangu raskusastmele on seejuures küll oluline, kuid vastava hinnangu vastavust hindamiskriteeriumitele ja tegelikkusele peavad eelnevalt viidatud sätete alusel kinnitama ka terviseandmed. Kohus kontrollib oma otsuse langetamisel ka seda, kas ekspertarvamuses on esitatud nõutud andmed ja kas kaebaja antud hinnangutega on arvestatud. Kohus ei saa hinnata ekspertarvamust sisuliselt, kuid saab kontrollida, kas aluseks võetud andmed on õiged ning kas on arvestatud kõigi oluliste asjaoludega. 14.

§ 6

lg 3 kehtestab järgmised võtmetegevuste raskusastmed: 1) 0 – piiranguid ei tuvastatud; 2) 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast; 3) 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel; 4) 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav; 5) 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub.

§ 6lg-d 4-6 kehtestavad raskusastmetega arvestamise alused.

Ühe võtmetegevuse kokkuvõtlik raskusaste võrdub küsimuste punktiväärtustest suurimaga. Valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste võrdub valdkonna võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga. Võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse töövõime ulatuse tuvastamiseks, v.a raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1.

§ 8

lg-st 5 nähtuvalt hindab eksperdiarvamuse andja isiku töövõimeliseks, kui võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste summa on 3 või väiksem. Sama paragrahvi lg 1 kohaselt hindab eksperdiarvamuse andja töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on 4 või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui suhtlemise valdkonna võtmetegevuse piirangute raskusaste on hinnatud arvväärtusega

1. 16
2. Kaebaja hinnangul esinevad tal taotluse kohaselt piirangud viies valdkonnas – liikumise valdkonnas, käelise tegevuse valdkonnas, teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas, teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas ja õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas (vt kaebaja taotlus, vastustaja 09.08.2022 vastuse lisa 1 dtl 70-80). Kaebaja töövõimet ja kaebaja poolt taotluses antud hinnanguid on hinnanud dokumendipõhiselt 17.04.2022 ja 30.04.2022 (vaidemenetluses) ekspertarst Kaido Kangur Sihtasutus Jõhvi Taastusravi Keskus (ekspertarvamus kaebuse lisa dtl 13-24 ja 09.08.2022 vastustaja seisukoha lisa 6 dtl 152-163).
3. Kohus leiab, et nii 17.04.2022 ekspertiisiaktist kui ka vaidemenetluse käigus tehtud korduvast 20.04.2022 eksperthinnangust nähtub, et hinnang kaebaja töövõimele on antud kõigi määruses nr 39 nimetatud valdkondade ja võtmetegevuste kaupa. Kohus, võrrelnud kaebaja taotlust ja eksperthinnanguid, märgib, et eksperthinnangutes on kaebaja esitatud andmed välja toodud ning olukorras, kus ekspertarst ei ole taotleja hinnanguga nõustunud, on esitatud kaebaja hinnangutele vastuseks ekspertarsti hinnangud ja põhjendused. Seega ei ole õige kaebaja väide justkui kaebaja antud hinnanguid arvesse ei oleks võetud. Kohus leiab, et ekspertarvamustes on esitatud andmed kooskõlas

§ 7lg 1 p-dega 1-6.

17. Eksperthinnangutest nähtub, et kaebajal hinnati võtmetegevuste kaupa taotleja täidetud andmete alusel piirangu raskusastet vastavalt

§-s 6 kirjeldatule (

§ 7lg 1 p 1).

Eelnevast nähtub, et eksperthinnangutes on põhjendatud kaebaja hinnangutega mittenõustumist. Seejuures ei ole kaebaja tõendanud, et eksperthinnangutes aluseks võetud TIS andmed oleks ebaõiged. Täievavalt on vastustaja kohtumenetluses esitanud ETK ekspertarst L. Augi 05.08.2022 arvamuse, mis samuti ühtib piirangute raskusastmete määramise osas varasemate eksperthinnangutega. Kohus selgitab siinkohal kaebajale, et töövõime hindamisel ei hinnata mitte iga diagnoosi ja selle suhtes välja kirjutatud ravimeid eraldi, vaid seda, kas vastava diagnoosiga kaasnevad võtmetegevuste sooritamisel piirangud ehk kas esinevad funktsionaalsed tegutsemispiirangud. Ekspertarst on viidanud TIS andmetele ja vastavad andmed on kohtumenetluses üle kontrollinud ETK ekspertarst (dtl 164-173). Kaebaja ei ole eksperthinnangus esile toodud tegevuste sooritamise suutlikkust sisuliselt vaidlustanud ning kohtul ei ole alust kahelda ka arstide poolt tuvastatud asjaoludes. Töötukassa ekspertarsti seisukohad kaebaja poolt esitatud töövõime hindamise taotluses ja kohtukaebuses kirjeldatud piirangutele ühtivad eksperthinnangus märgituga. Seejuures ei ole kaebaja kaebuses välja toonud ega kirjeldanud täiendavaid piiranguid. Arvestades eeltoodud kaebaja tervislikku seisundit käsitlevaid andmeid, ekspertarsti hinnanguid ja ETK ekspertarsti hinnangut, on selge, et kaebaja tegutsemisvõime on mõõdukalt piiratud liikumise ja käelise tegevuse valdkonnas. Selle tulemusena on õigesti jõutud ka järeldusele, et võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuse summa on kaebaja puhul 4 (neli). Kohtul puudub alus kahelda selles osas ekspertarstide arvamuse paikapidavuses. 18. Samas esinevad otsuses ja ka vaideotsuses olulised puudused selles osas, mis puudutab

§ 8

lg 1 kohaldamist ja mis sätestab, et eksperdiarvamuse andja hindab töövõime, kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on neli või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonna võtmetegevuse piirangu raskusaste on hinnatud arvväärtusega neli. Esiteks peab kohus vajalikuks märkida, et olukorras, kus isikul oli varasemalt tuvastatud puuduv töövõime (kaebajale oli määratud perioodil 04.04.2018-03.04.2022 puuduv töövõime ja selle üle vaidlust ei ole) ning uue hindamise käigus leitakse, et isiku tervislik seisund on paranenud ning puuduva töövõime asemel määratakse osaline töövõime, peab isikul (ja ka 17 kohtul) olema võimalik aru saada, milliste kaalutluste ning millistele terviseandmetele tuginedes täpselt ETK varasemalt erinevale seisukohale on jõudnud. Selliseid põhjendusi ega andmeid vaidlustatud otsusest ega vaideotsusest ei nähtu. Selliseid arusaadavaid põhjendusi ei ole esitatud ka kohtumenetluses. Vastustaja märgib küll õigesti, et vastustaja ei ole seotud varasema otsusega ning seda on kinnitanud ka kohtupraktika (seda eelkõige olukordades, kus hindamine toimus vana regulatsiooni alusel ja hinnati töövõimetust, mis ei ole võrreldav kehtiva regulatsiooniga, kus hinnatakse töövõimet töövõimetoetuse seaduse alusel) ja et isikul ei ole õiguspärast ootust, et hinnang tuleb täpselt sama. Samas olukorras, kus hindamine on läbi viidud sama regulatsiooni alusel ja ETK leiab, et isiku töövõime on paranenud (nagu käesoleval juhul), peab otsusest ja selle põhjendustest olema üheselt arusaadav, milles see paranemine seisneb lähtudes meditsiinilistest andmetest ehk välja tuleb tuua, kas mõni varasem piirang on ära langenud või selle raskusaste muutunud või kui võtmetegevuste piirangute raskusastmed ei ole muutunud ning summa on jätkuvalt sama, siis kuidas ETK jõudis järeldusele, et isikul on nüüd varem tuvastatust erinev (käesoleval juhul siis puuduva asemel osaline) töövõime. Seda eriti olukorras, kus piirangud isikule tulenevad endiselt samast haigusest ehk antud juhul reumatoidartriidist, milline diagnoos on kaebajal kaebuse kohaselt alates 1999 aastast ja millele vastustaja ei ole vastu vaielnud. Käesoleval juhul vastustaja isegi kinnitab, et kaebaja on vastava diagnoosi saanud TIS andmetel juba

1. Vastustaja ei ole ei kohtumenetluses ega ka varasemas haldusmenetluses sisuliselt ümber lükanud ka kaebaja väidet, et tegemist on sisuliselt ravimatu haigusega, mille arengut on võimalik üksnes pidurdada. Vastustaja peamiseks väiteks ongi nii vaideotsuses kui ka vastuses kaebusele toodud, et tegutsemispiirangud liikumise ja käelise tegevuse valdkonnas on mõõdukad ning põhiliseks töövõimet mõjutavaks haigusseisundiks on reumatoidartriit, kuid arvestades asjaoluga, et esiplaanil on kaebused valudele, liigesmuutused on vähe väljendunud, ägenemised on olnud otseses seoses ravi katkestamisega, ravipotentsiaal on osaliselt kasutamata ja nüüd on alustatud uue efektiivse raviga (bioloogiline ravi), on eeldatav subjektiivsete vaevuste vähenemine ning tegutsemis- ja töövõime paranemine. Seega lähtub vastustaja eeldusest, et bioloogilise ravi tulemusena kaebaja tervislik seisund võrreldes varasemaga paraneb. Samas on vastustaja ise välja toonud, et terviseseisundit tuleb hinnata hindamise hetke seisuga. Vastustaja enda seisukohast nähtub, et hindamise hetkel ei ole kaebaja terviseseisund veel paranenud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja järeldus on ennatlik. Õige on küll see, et töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse piiranguid adekvaatse ravi foonil. Kuid olukorda, kus 14.04.2022 toimus bioloogilise ravi konsiilium ning, mille tulemusel alustati bioloogilist ravi halva prognoosiga RA tõttu, mis MTX ravile allumatu ja vastustaja tegi oma otsuse 19.04.2022 (ehk 5 päeva möödumisel konsiiliumi toimumisest) eeldades, et ravi annab häid tulemusi, ei saa pidada õiguspäraseks. Nii nagu taotleja terviseprobleeme ning tema võtmetegevuste piiranguid peavad kinnitama terviseandmed, peavad ka vastustaja väiteid tervise paranemisest kinnitama adekvaatsed terviseandmed. See nõue antud juhul täidetud ei ole. Vastustaja ei saa rajada oma otsust eeldusele, et ravi tulemusena isiku tervis oluliselt paraneb ja sellega seoses paraneb ka töövõime. Vastustaja ise rõhutab oma vastuses kaebusele, et piiranguid hinnatakse sellisena nagu nad esinevad käesoleval ajal, mitte nii nagu nad võiksid olla tulevikus, kuid vaideotsuses lähtub just nimelt sellest, millised need võiksid olla tulevikus. Seejuures on vastustaja ise oma 19.04.2022 otsuses märkinud, et isiku töövõime 1 aasta jooksul on raskesti prognoositav, kuna tervisekahjustus on muutliku iseloomuga. Vastustaja on veel lisanud, et kui aga vaatamata bioloogilise ravi saamisele vaevused endiselt püsivad on isikul õigus esitada uus töövõime hindamise taotlus, mille alusel saab tervisliku seisundi uue raviskeemi foonil üle vaadata. Kohus leiab, et terve mõistusega ei ole kooskõlas ETK vaideotsusest nähtuv, mille kohaselt eeldusel, et ravi mõjub efektiivselt, on isik juba enne selle tegelikku alustamist osalise töövõimega ja peaks töötama (so tegelikult ajal, mil isik alles alustab ravi ja kus tervise paranemine on üksnes prognoos ja seda ei kinnita terviseandmed) ja alles siis, kui peaks 18 selguma, et ravi ei olnud efektiivne ja seda kinnitavad terviseandmed, tuleks isikul esitada uus taotlus ja ETK saab isiku tervisliku seisundi üle hinnata. Haldusmenetluse üldiste põhimõtete kohaselt tuleb ETK-l hinnata isiku tervislikku seisundit ja sellest lähtuvat töövõimet taotluse esitamise seisuga tuginedes olemasolevatele terviseandmetele (viimase viie aasta terviseandmed, viimase 2 aasta retseptikeskuse andmed ja viimase 2 aasta haiguslehtede episoodid) ja juba rakendatud ravi foonil, mitte võimaliku tulevikus tehtava ravi foonil. Vastustaja viitas veel, et kaebajale pakuti esimest korda uudse bioloogilise ravi võimalust juba 2017 aastal, kuid kaebaja ei ilmunud bioloogilise ravi konsiiliumi. Kaebaja on selgitanud ja põhjendanud, miks tookord otsustati bioloogiline ravi edasi lükata - nimelt oli tal sel ajal üksnes aasta möödas onkoloogiajärgsest keemiaravist. Vastustaja ei ole vastavaid kaebaja väiteid üheselt ümber lükanud. 2017 aasta kohta pole kohtule esitatud täpsemaid terviseandmeid. Küll aga on 12.12.2019 dr P. Tuvik märkinud /…/ 2017 kolmikravi, kutsutud bioloogilise ravi konsiiliumisse, edasised andmed puuduvad, vist ei tulnud. Kuna on onkoloogine minevik. /…/ Kohus leiab, et eeltoodust ei saa järeldada, et isik oleks jätnud pahatahtlikult ravivõimaluse kasutamata. Ka dr P. Tuvik viitab onkoloogilisele minevikule, samuti märgib ta, et vist ei tulnud ja edasised andmed puuduvad. Kui vastustaja soovis tugineda väitele, et isik oleks pidanud juba varasemalt vastavat ravi kasutama ja mh sellest tulenevalt hindas vastustaja kaebaja osaliselt töövõimeliseks oleks vastustaja pidanud rakendama uurimispõhimõtet (HMS § 6) ja selgitama välja täpsed asjaolud seoses antud küsimusega. Vastustaja seda teinud ei ole. Seega ei saa vastustaja teha ka kaebajale etteheiteid kõigi ravivõimaluste kasutamata jätmise kohta ja sellest tulenevalt hinnata isiku töövõimet isikule kahjulikumas suunas. Teisisõnu leiab kohus, et tegemist ei ole asjakohased kaalutlusega. Veel märkis vastustaja vaideotsuses, et kaebaja ei ole osalenud taastusravis, mis on oluline isiku liikumisele motiveerimiseks ja ka töötamiseks ettevalmistumiseks. Kohus leiab, et kuigi õige on vastustaja seisukoht selles, et töövõime hindamisel võetakse arvesse ka isiku enda poolselt panust oma tervise parandamisel, siis käesoleval juhul ei saa pidada vastavat etteheidet asjakohaseks. Kaebaja terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja oleks suunatud arsti poolt taastusravile või et kaebajale oleks üldse selgitatud, et ta peab taastusravi võimalusi otsima. Seega jäävad vastustaja kaalutlused seoses taastusravis mitte osalemisega kohtule arusaamatuks ning need ei ole seostatavad vastustaja lõppjäreldusega, et kaebajal on osaline töövõime. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja on nii 19.04.2022 otsuse nr TVH/22/016257 kui ka 25.05.2022 nr VO/22/1223 vaideotsuse tegemisel oluliselt rikkunud HMS § 56 lg 3 ning juba üksnes sellest tulenevalt tuleb nimetatud haldusaktid tühistada. Kuivõrd tühistamiskaebus töövõimehindamise hindamise otsuse suhtes on põhjendatud, siis tuleb rahuldada ka tühistamiskaebus ETK 20.04.2022 otsuse nr TVT/22/021014 tühistamiseks, millega määrati kindlaks töövõimetoetuse suurus, kuivõrd töövõime hindamise otsus on aluseks töövõimetoetuse määramisele. Vastustajal tuleb kaebaja taotlus uuesti lahendada ning teha vastavad põhjendatud kaalutletud otsused.
2. Kohus peab vaatamata eeltoodule vajalikuks lühidalt peatuda ka teistel kaebuse esitaja väidetel ning vastustaja vastuväidetel. 19.
3. Kaebaja leidis, et kuivõrd ekspertarst, kes viis läbi kaebaja töövõime hindamist, ei ole reumatoloog, siis ei saanud ta objektiivselt ja täies ulatuses hinnata reumatoidartriidi diagnoosiga patsiendi ehk kaebaja seisundit. Kohus selgitab, et kaebaja seisukoht on ekslik. Ühestki õigusaktist ei tulene nõuet, et töövõime hindamisel tuleks kasutada eksperdiarvamuse küsimisel konkreetse diagnoosi puhul just nimelt üksnes sama eriala arsti. Praktikas ei oleks see ka võimalik, sest isikul võib esineda väga erinevaid diagnoose. 19

§ 2

p 3 sätestab, et eksperdiarvamus on töövõime hindamisel tervishoiuteenuse osutaja või arstiõppe läbinud ETK töötaja antud arvamus isiku kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades piirangute esinemise või puudumise kohta, töövõime ulatuse, seisundi muutumise prognoosi ja töövõimet välistava seisundi või erijuhtumi esinemise kohta koos asjakohaste põhjenduste ning töötingimusi, abivahendeid ja töövõime toetamist puudutavate soovitustega. Seega ei pidanud kaebaja suhtes eksperdiarvamust andma reumatoloog. 19.2. Veel heitis kaebaja vastustajale ette üksnes dokumendipõhise ekspertiisi tegemist, leides, et isikut üle vaatamata ei ole võimalik teha õiguspärast otsust. Seejuures heitis kaebaja veel ette seda, et vastustaja ei arvestanud perearsti epikriisiga vaatamata sellele, et perearst näeb patsienti tihedamini kui reumatoloog. Lisaks viitas kaebaja mitmele arsti visiidile, mis toimusid pärast vaidlusaluse 19.04.2022 otsuse tegemist. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisusukohaga selles, et lähtuvalt

§ 5lg 1 teostatakse valdavalt dokumendipõhine ekspertiis.

Visiidipõhist hindamist teostatakse üksnes siis, kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata (vt TVTS § 7 lg 3). Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei olnud. Kohtule ei nähtu ka, et vastustaja oleks jätnud arvestamata epikriisidega, mis olid vaidlusaluste otsuste tegemiste ajaks TIS-s olemas. Küll aga ei saanud ega pidanud vastustaja arvestama epikriisidega ega ka kaebaja poolt välja toodud terviseprobleemidega, mille osas on kaebaja pöördunud arsti poole peale vaidlusaluste otsuste tegemist (näiteks neerude uuring 07.06.2022, psühhiaatri vastuvõtt 28.07.2022). Kohus nõustub selles osas vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. 19.

1. Järgmiseks heitis kaebaja vastustajale ette, et vaidlustatud otsustest ei nähtu, millised valuvaigistid on välja ostmata – kaebaja on selgitanud, miks osad rohud jäid välja ostmata. Kohus märgib, et ei TVH otsuses ega vaideotsuses ei tuginenud vastustaja sellele, et osad valuvaigistid on välja ostmata, millest tulenevalt ei oma nimetatud otsuste õiguspärasuse hindamisel vastav asjaolu tähtsust. Küll aga on tõepoolest vastustaja kohtule esitanud ETK ekspertarsti L. Augi arvamuse, kus vastustaja ekspertarst vastavale asjaolule viitab. Kohus leiab, et kaebaja on asjakohaselt välja toonud, et isegi kui mõned valuvaigisti retseptid jäid välja ostmata, on kaebaja adekvaatselt põhjendanud, miks see nii oli (v.a sõbranna käest saadud ravimid) ja see ei saa olla põhjendatud ja otsustavaks kaalutluseks otsuse tegemisel, kas isikul on osaline töövõime või töövõime puudub. Kaebaja juhib ka asjakohaselt vastustaja tähelepanu sellele, et vastavale seisukohale tuginedes tuleks konkreetselt välja selgitada, kui palju valuvaigisteid kaebajale kirjutati (mitu retsepti korraga) ja kui suure osa ta välja ostis, kas osad retseptid aegusid välja ostmata (kui suur osa) jne. Mis puudutab ravimite soodustuste küsimust, siis väljub see teema käesoleva kaebuse esemest (milleks on töövõime hindamise otsuse, töövõimetoetuse määramise otsuse ja nende suhtes tehtud vaideotsuse õiguspärasus) ning kohus ei pea vajalikuks sellel pikemalt peatuda. 19.
2. Pooled on erimeelt veel telefoni teel perearstiga suhtlemise osas. Kohtule jäävad mõlema poole väidete seosed vaidlusaluste otsuste õiguspärasusega ebaselgeks. Kohus leiab, et vaidlustatud otsuste õiguspärasuse hindamisel ei oma asjaolu, kas kaebaja suhtles perearstiga telefoni teel või kontaktvastuvõtul, mingit tähtsust. Vastustaja etteheited selles osas kaebajale on arvestades üldteada olevaid asjaolusid seoses COVID-19 pandeemiaga samuti arusaamatud. Eluliselt on usutav, et perearst soovitas kaebajal kliinikut mitte külastada vaatamata sellele, et kaebaja oli vaktsineeritud, kuivõrd reumatoidartriit on autoimmuunne haigus. Kuidas see aga vaidlustatud otsuseid mõjutas, ei selgu kummagi poole argumentidest. Kohus leiab, et antud küsimus vaidlusaluste otsuste õiguspärasust kuidagi mõjutada ei saa. 20 19.
3. Pooled esitasid kohtule oma seisukohad ka seoses bioloogilise ravi katkestamisega. Kohus selgitab, et arvestades, et bioloogilise ravi konsiilium toimus 14.04.2022 ja TVH otsus tehti 19.04.2022 ja selleks ajaks ei olnud bioloogilist ravi katkestatud, siis ei oma vastavad väited seoses vaidlusaluste otsuste õiguspärasusega tähtsust. Küll aga selgitab kohus, et juhul kui vastustaja soovib tugineda järgmise töövõime hindamise taotluse lahendamisel vastavale asjaolule (kaebajal tuleb läbida kordushindamine perioodil 23.01.2023-03.04.2023), tuleb vastustajal kontrollida, kas ravi katkestamine oli põhjendatud (vajadusel rakendada uurimispõhimõtet) ja hinnata ning kaaluda vastavaid asjaolusid koosmõjus kaebaja terviseandmetega. 19.
4. Kaebaja tõi välja, et vaidlustatud otsustes ei ole arvesse võetud, et kaebajal esineb topeltnägemine, pearinglus ja teadvusekaotus. Kohus leiab siinkohal, et vastustaja on asjakohaselt hinnanud antud kaebusi ja leidnud, et terviseandmed vastavaid tegutsemispiiranguid ei kinnita ning vaideotsuses seda ka selgitanud. Nagu kohus juba ülal märkis, siis puudub kohtul alus kahelda selles, et kõikide valdkondade võtmetegevuste piirangute raskusastmed on hinnatud õigesti, küll aga rikkus vastustaja HMS § 56 lg 3, millest tulenevalt kohus kaebuse ka rahuldas. Menetluskulud
5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kuivõrd kaebaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud (sh kaebus oli riigilõivu vaba), siis jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohtu selgitused
6. Kohus selgitab siinkohal täiendavalt kaebajale, et kuivõrd kaebaja ei toonud oma 25.10.2022 seisukohas välja ühtegi konkreetset küsimust, mida ta soovis veel dr P.Tuviku käest küsida, vaid märkis üksnes, et kohus saab ise otsustada, millised vastused küsimustele aitavad kohtul teha õiglase otsuse ning kohtul dr P. Tuvikule täiendavaid küsimusi ei olnud, siis ei pidanud kohus vajalikuks dr P. Tuvikult täiendavaid selgitusi küsida.
7. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja poolt väidetu, et ETK otsustas peatada kaebaja uue töövõimehindamise taotluse menetluse, kuivõrd uus hinnang tuleb anda uute asjaolude pinnalt ning kohus leiab, et hindamine ei ole takistatud selliselt, et peaks ära ootama käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumise. Vastustaja on seejuures oma viimases vastuses pidanud ka ise vajalikuks märkida, et kaebaja on töötukassale esitanud 14.03.2023 uue töövõime hindamise taotluse, uue taotluse menetluse raames võetakse arvesse kõiki selle hetke seisuga olemasolevaid püsivaid tegutsemispiiranguid põhjustavaid terviseseisundeid, kaebaja poolt esitatud uus taotlus vaadatakse läbi ja hinnatakse lisandunud terviseandmeid arvestades ning tehakse uus otsus. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik 21