Obsah (8)

§ 1132§ 403§ 4034§ 4036§ 4035§ 4037§ 113§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Reena Nieländer Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-132223 Tsiviilasi OÜ Aktiva F

§ 1132lg 2 ja lepingu üldtingimuste p 15.2 alusel.

3. Laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. X OÜ-l on olemas tegevusluba ning ta allub Finantsinspektsiooni järelevalvele. Kõik krediidiandja sise-eeskirjad ja laenu andmise kriteeriumid, samuti tüüptingimused on Finantsinspektsiooni poolt kinnitatud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Kostja on tunnistanud, et tal olid kohustused teiste võlausaldajate ees. Selline käitumine on vastuolus võlaõigusseaduse (

) § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Kostja poleks selle teadmise kohaselt tohtinud laenulepingut sõlmida. Kui taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa laenuandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenulepingu taotlemisel esitas kostja igakuiseks sissetulekuks 850 eurot ja väljaminekuteks 235 eurot. Laenuandja lähtus printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Lisaks on laenuandja kontrollinud avalikke andmebaase ja pensioniregistrit, samuti pangakonto väljavõtteid. Laenuandja on kontrollinud maksehäireregistrit. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud tuludest maha ning saanud teada, et kostja limiit on 448 eurot. Seega võis laenuandja järeldada kostja võimet täita laenulepingut.

1. Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära kohta paikneb lepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega pole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid oli kostjaga eraldi läbi räägitud. Hagis esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus viivisemäära vähendada. Kostja väited raske majandusliku olukorra kohta pole tõendatud, põhjendatud ega õigustatud. Ei ole eluliselt usutav, et kostja on maksejõuetu. 2 KOSTJA VASTUS
2. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja hagi ei tunnista ja esitab sellele vastuväited. X OÜ sõlmis kostjaga tarbijakrediidilepingu, kontrollimata kliendi sissetulekut ja olemasolevaid finantskohustusi. Kostja ainus sissetulek oli ja on pension summas 461,59 eurot ja sotsiaaltoetus ravimikulu hüvitamiseks 34,01 eurot kuus. Kostja sissetulek ei võimaldanud talle laenu anda. Kostjal oli juba eelnevalt palju finantskohustusi, mille tulemusel pidi kostja
3. aastal müüma sundtäitmise korras oma eluaseme. Seega rikkus X OÜ vastutustundliku laenamise põhimõtteid (KAS § 83 lg 3,

§ 403

lg 1,

§ 4034

lg 1,

§ 4036lg 6).

Kostja heidab ette ka seda, et laenuandja ütles laenulepingu üles alles 7 kuud pärast kostja poolt viimase makse tegemist. Lisaks ei nõustu kostja viivisesummaga. Kostja pole nõus tasuma nii õigusabikulusid kui ka menetluskulusid, sest 480 eurot on 58,44% põhinõudest, kuid hagiavaldus pole keerukas. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
2. Kohus tuvastab, et kostja ja X OÜ sõlmisid 01.09.2019 lepingu, mille alusel X OÜ andis kostjale laenu summas 1000 eurot ning kostja kohustus laenu tagastama vastavalt lepingus esitatud graafikule. Lepingu kohaselt oli intressimäär 15,3% aastas. Laenulepingu üldtingimuste p 12.1 kohaselt on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel laenuandjal õigus arvestada ja nõuda ning laenusaajal kohustus tasuda viivist. Üldtingimuste p 12.2.1 kohaselt arvestatakse viivis intressimääraga võrdses määras. X OÜ edastas kostjale 27.10.2020 teatise lepingu ülesütlemise kohta alates 11.11.2020 (dtl 58). X OÜ loovutas lepingust tuleneva nõude 10.03.2021 Aktiva Finants OÜ-le (dtl 59).
3. Tulenevalt kostja vastuväidetest vaidlevad pooled järgmise üle: 1) kas laenuandja järgis laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet; 2) kas laenuandja viivitas lubamatult kaua laenulepingu ülesütlemisega; 3) kas viivise suurus on kohane. Kostja pole esitanud vastuväiteid hageja esitatud nõude arvestuse, sh võlgnevuse katteks tasutud summade üle. Samuti ei ole kostja esitanud vastuväiteid lepingu ülesütlemisele, va kontekstis, et seda tehti liiga hilja.
4. Kostja peamine vastuväide on see, et krediidiandja on lepingut sõlmides rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Võlaõigusseaduse (

) § 4034 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma; 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet kontrollima.

§ 4034

lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja.

1. Seega tuleb kohtul kontrollida: 1) kas laenuandja kogus kostja maksevõime kohta vajalikku teavet; 2) kas laenuandja kontrollis kostja esitatud teavet; 3) kas ja kuidas kostja hindas tarbija võimekust laenu tagasi maksta.
2. Hageja kinnitusel on laenuandja kogunud kostja maksevõime kohta järgmist teavet:
3. kostja enda täidetud küsitlus tema maksevõime kohta, milles kostja kinnitas, et tema igakuine sissetulek on 850 eurot ja väljaminek 235 eurot (06.12.2022 seisukoha lisa 3). 3 - - avalike andmebaaside ja registrite kontroll (06.12.2022 seisukoha lisa 5 kohaselt kontrolliti 01.09.2019, et kostja kohta puuduvad võlgnevust kinnitavad andmed krediidiinfos, taust.ee-s ja pensioniregistris); pangakonto väljavõtted (06.12.2022 seisukoha lisad 7-13).
4. Kohus märgib, et hageja väitel kontrollitud kostja pangakonto väljavõtted ei puuduta perioodi enne 01.09.2019, vaid on esitatud ajavahemike 01.10.2020 – 24.02.2021 kohta (06.12.2022 seisukoha lisa 7); 01.01.2020 – 11.05.2020 kohta (06.12.2022 seisukoha lisa 8), 01.01.2020 – 11.05.2020 kohta (06.12.2022 seisukoha lisa 9); 01.10.2020 – 19.02.2021 kohta (06.12.2022 seisukoha lisa 10), 01.10.2020 – 19.02.2021 kohta (06.12.2022 seisukoha lisa 11), 01.10.2020 – 19.02.2021 kohta (06.12.2022 seisukoha lisa 12) ja 01.10.2020 – 23.02.2021 kohta (06.12.2022 seisukoha lisa 13). Seega ei kinnita hageja esitatud tõendid, et laenuandja oleks kontrollinud enne laenulepingu sõlmimist kostja esitatud andmeid pangakonto väljavõtete esitamiseks kohustamise teel.
5. Eeltoodust järeldub, et laenuandja tegi laenuotsuse, tuginedes kostja esitatud ning avalikest registritest kättesaadavatele andmetele.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustuste kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Kohus selgitab, et ehkki laenutaotlejal on kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3).
3. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kostja konto väljavõttest on nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused.

§ 4035

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Õiguskirjanduses on kinnitatud, et krediidiasutus peab hindama vähemalt laenusaaja varasemat maksekäitumist ja teavet kliendi rahaliste võimaluste kohta 6–12 kuu vältel enne laenuotsust ning seda teavet tuleb pidevalt uuendada („Vastutustundliku laenamise põhimõte“, Siibak. K; Juridica nr 2009/10). Kohtul tuleb arvestada, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist tuleb tõendada hagejal. Kuivõrd laenuandja pole 01.09.2019 laenu väljastamise eel kostja konto väljavõtteid küsinud, asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevat kohustust omandada krediidivõimelisuse hindamiseks vajaminev teave. Laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine on põhjuslikus seoses laenu andmisega. 16.

§ 4034

lg 7 kohaselt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 4037

lg 7 neljanda lause kohaselt ei kohaldata nimetatud lõikes sätestatut, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul on kostja esitanud krediidiandjale laenutaotlustes 4 ebatäpset teavet oma tegeliku sissetuleku kohta – laenuandjale esitatud taotluses nimetas kostja enda sissetulekuks 825 eurot, kuid kohtus kinnitas kostja, et tema sissetulek koosneb pensionist summas 461,59 eurot ja sotsiaaltoetusest summas 34,01 eurot. Kohtu hinnangul saab sättes nimetatud piirangut kohaldada aga üksnes juhul, kui laenuandja on omalt poolt teinud miinimumstandardile vastavad pingutused laenutaotleja esitatud andmete kontrollimiseks (

§ 4034lg-d 1 ja 2, lg 3 esimene lause ja lg 6).

Vastasel juhul muutub vastutustundliku laenamise põhimõte sisutühjaks – laenuandjal oleks lihtsam lähtuda laenutaotleja esitatud andmetest, jättes andmeid kinnitavad pangakonto väljavõtted küsimata, sest need võivad taotleja esitatud teavet kummutada. Laenuandja peab analüüsima maksevõime andmeid kogumis, kuid selle eelduseks on andmete piisav kogumine. Vastutustundliku laenamise põhimõtte eesmärgi järgi tuleb kaitsta laenutaotlejat, kes ei pruugi osata enda maksevõimet korrektselt hinnata. 17.

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega oli kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa, 1000 eurot, ning tasuda laenult

§-s 94 sätestatud määras intressi, mis Eesti Panga veebilehel avaldatud andmete kohaselt on olnud perioodil kuni 31.12.2023 0% ja alates 01.01.2023 2,5%. Hageja esitatud laenu tagasimaksmise arvestuse (hageja 06.12.2022 menetlusdokumendi lisa 16) kohaselt on kostja teinud laenu katteks makseid summas 377,91 eurot. Kohus loeb maksed põhivõlgnevuse katteks, kuna vaadeldaval perioodil (alates 01.09.2019 kuni lepingu ülesütlemiseni 11.11.2020) oli kohalduv intressimäär 0%. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 622,09 eurot. 18. Kuna kostja vastuväide seoses lepingu ülesütlemisega viivitamisega puudutab eelkõige intressi tasumise nõuet (sest lepingu kehtivuse ajal tuleb tasuda intressi), kuid kohus jätab intressi välja mõistmata, ei käsitle kohus nimetatud kostja argumente lähemalt. 19.

§ 113

lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 12.11.2020 kuni põhinõude täitmiseni määras 15,3% aastas. Kohus eelnevalt tuvastas, et tulenevalt

§ 4034

lg-st 7 on antud juhul tarbijakrediidilepingu intressimääraks perioodil kuni 01.01.2023 0% ja alates 01.01.2023 2,5%. Seega on tulenevalt

§ 113

lg-st 1 viivisemääraks perioodil 12.11.2020 – 31.12.2022 8% aastas ning perioodil 01.01.2023 kuni 28.02.2023 10,5% aastas. Viivis on seega kokku 116,89 eurot (viivitatud päevi kokku 839). 20. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus mõistab viivise välja summas 116,89 eurot 28.02.2023 seisuga ning edasi

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras (hetkel 10,5% aastas).

21. Kostja on esitanud taotluse viivise vähendamiseks.

§ 113

lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule.

§ 162

kohaselt tuleb viivise vähendamise taotluse lahendamisel arvestada viivise suurust, kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja peaks seega viivise vähendamise taotluseks tooma välja järgmised asjaolud ning neid põhistama ja tõendama: 1) nõutav viivis on ebamõistlikult suur 5 (viivise määr, viivise kogusumma suhe põhivõlga); 2) võla täitmise ulatus; 3) kostja majanduslik seisund. Kuna kohus arvestab viivist seadusjärgses määras ning kostja on põhivõlga tasunud üksnes 1/3 ulatuses, pole kohtu hinnangul alust väljamõistetava viivise vähendamiseks. 22. Hageja taotleb ka sissenõudmiskulude summas 40 eurot väljamõistmist.

§ 1132

lg 2 p 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Võlausaldaja on kostjale saatnud kohtule esitatud tõendite kohaselt kolm tasulist kirja (dtl 6264). Hageja on toonud hagiavalduses välja, et tekkinud on ka muud makseviivitusega seotud kulud summas 10 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikuga suhtlus telefoni, e-posti teel). Viimaste toimingute tegemist pole hageja aga millegagi tõendanud. Seega leiab kohus, et põhjendatud on hageja sissenõudmiskulu nõue summas 30 eurot.

1. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagejal on nõue kostja vastu laenu põhisumma 622,09 euro, 28.02.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 116,89 euro, sissenõudmiskulude 30 euro ning edasiulatuva viivise väljamõistmiseks põhinõudelt. Ülejäänud osas (põhinõue summas 199,22 eurot, intressinõue 30,37 eurot, sissenõudekulud 10 eurot) jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi ca 68% ulatuses, jääb 68% menetluskuludest kostja kanda ja 32% hageja kanda.
3. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
4. Hageja taotleb menetluskuludena lepingulise esindaja kulude kokku 810 euro hüvitamist. Hageja lepinguline esindaja on menetluses teinud järgmisi toiminguid: 1) maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamine - 20 EUR; 2) nõude aluseks olevate dokumentide tellimine, kogumine, analüüs, hagiavalduse koostamine – 3 h 50 min; 3) kostja 21.03.2022 vastusega tutvumine, kompromissilepingu koostamine – 0,5 h; kostja 04.04.2022 seisukohaga tutvumine, hageja 27.04.2022 seisukoha koostamine ja kohtule esitamine – 0,5 h; 4) hageja 06.12.2022 seisukoha koostamine, lisade komplekteerimine – 6,5 h; hageja 21.12.2022 lõpliku seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine – 0,5 h. Hageja esindaja tunnitasu on olnud 120 eurot (ilma käibemaksuta).
5. Kohtul tuleb analüüsida hageja esindaja menetluses tehtud toimingute vajalikkust ja nendeks kulunud aega. Kohus leiab, et tegemist pole ülemäära keeruka tsiviilasjaga – see on krediidilepingust tuleneva võlgnevuse nõue, millesarnaseid hagisid on hageja esitanud märkimisväärsel arvul. Hagiavaldus oli lühike ning asjaolud lihtsad, mistõttu peab kohus selle koostamiseks ja lisade kogumiseks põhjendatud ajakulu 2 h (kohus vähendab ajakulu 1 h 50 min võrra). Käesoleval juhul tuli hagejal kostja vastuväidetest tulenevalt analüüsida täiendavalt vastutustundliku laenamise põhimõttega seotut ning koguda vastavaid tõendeid. Selleks aga ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud kulutada 6,5 h, arvestades, et enamus hageja väidetest vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta olid üldised ning konkreetset kostjat ja 6 lepingut puudutav osa oli väikese mahuga. Kohus leiab, et hageja 06.12.2022 seisukoha koostamisele oli seetõttu põhjendatud kulutada 2,5 h (kohus vähendab ajakulu 4 h võrra). Ülejäänud osas on hageja esindaja toimingud olnud vajalikud ja näidatud mahus põhjendatud. Arvestades, et hageja esindaja pole advokaadi kvalifikatsiooniga, on keskmine hinnatase juristist esindaja puhul, arvestades ka vaidluse olemust, 100 eurot (ilma käibemaksuta). Lähtudes tunnitasust 100 eurot ning toimingutele kulunud põhjendatud ajast (kokku 6,5 h), on hageja põhjendatud esinduskulud 650 eurot. Kohus mõistab kulud vastavalt taotlusele välja ilma käibemaksuta.
6. TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause kohaselt arvatakse asja edasisel lahendamisel hagimenetluses maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. TsMS § 4842 määrab, et maksekäsu kiirmenetluse avaldaja menetluskulude katteks on võimalik määrata 20 eurot ning muid avaldaja menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Seega saab kohus maksekäsu kiirmenetluse avaldusega seotud kuluna välja mõista 20 eurot.
7. Lisaks peab kostja hüvitama hagejale riigilõivu 280 eurot. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud 950 eurot. Kuna kostja kanda jääb menetluskuludest 68% ning kostjal endal pole toimikust nähtuvalt hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 646 eurot.
8. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer Kohtunik 7