KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Siiri Malmberg Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 30. märts 2023, Pärnu kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-1262

§ 416erakorraliselt üles 08.05.2022.

BB Finance OÜ loovutas oma nõude hagejale 09.05.

2. Kohus jättis 24.10.2022 määrusega hagi käiguta. Hageja esitas 24.10.2022 puuduste kõrvaldamise.
3. 17.02.2023 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1).
4. 17.02.2023 tegi kohus hagejale kohtunõude vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas. Hageja esitas oma vastuse 20.02.
5. Kohtuotsuse põhjendused
6. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 2 eeldatakse TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud hageja nõusolekut, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. Kohus toimetas hagimaterjalid kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu 17.02.
7. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 21.03.
8. Kostja hagile vastust esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud.
9. Kohus on seisukohal, et hagiavaldus on selles märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud osaliselt. 8.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid BB Finance OÜ ja kostja 24.09.2021 lepingu, mille alusel sai kostja laenu 1240 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et BB Finance OÜ, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule laenu, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 9. Vastavalt

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on 20.02.2023 ja 29.03.2023 vastustes esitanud asjaolud, millest nähtub, et BB Finance OÜ on teinud kostja 3

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust veenduda kostja krediidivõimelisuses.

10.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,95%. Seega kolmekordne määr oli 50,85%. Hagiavalduses on esitatud asjaolu, mille kohaselt oli laenu intressimäär 24% aastas ja lepingu personaalsetes tingimustes on kokkulepitud krediidikulukuse määr 27,25% aastas. Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. 11.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kostja tegi pärast laenusummade väljamaksmist neli graafikujärgset makset summas 125,99 eurot, mis arvestati põhivõla katteks. Kostja ei täitnud oma lepingust tulenevat kohustust kohaselt ning BB Finance OÜ ütles lepingu üles 08.05.2022 ja loovutas nõude hagejale 09.05.2022. Kostja ei ole põhinõude suurust ega arvestust vaidlustanud. Kohus rahuldab nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 24.09.2021 sõlmitud lepingust tuleneva põhivõla summas 1114,01 eurot. 12.

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. BB Finance OÜ ja kostja on 24.09.2021 lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 24% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress kokku summas 76,34 eurot. Hageja on intressi arvestanud alates 21.02.2022 kuni 08.05.2022. Kohus rahuldab hageja nõude intressi summas 76,34 euro väljamõistmiseks kostjalt. 13.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 101

lg 2 esimene lause sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

§ 415lg 1 esimese lause kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate 4

§ 415

lg-s 1 sätestatuga.

§ 415

lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega võimaldab

§ 113

lg 1 nõuda kas seaduses sätestatud määras viivis või määras kuni lepingus sätestatud intressimäär, kui see on seaduses sätestatud määrast kõrgem. Lepingus kokku lepitud viivisemäär on kõrgem (s.o 0,12% päevas, 43,8% aastas) kui kokkulepitud intressimäär (24% aastas).

§ 421

sätestab, et käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et viivisekokkulepe on tühine. 14.

§ 113

lg 1 kolmas lause sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega kehtib viivisemäärana lepingus kokkulepitud intressimäär, s.o 24% aastas. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (s.o summas 1114,01 eurot) summas 114,27 eurot (1114,01*24/100/365*156=114,27 eurot) perioodi 09.05.2022 – 11.10.2022 eest. 15. Hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist nii

§ 1132

lg 1 kui ka

§ 1132lg 2 p-i 3 alusel. Kohus märgib, et vastavalt Ts

MS § 5 lg-le 1 menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. S.t kohus ei saa hagi rahuldada ulatuses, mis ei ole hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Tagaseljaotsust tehes saab kohus hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. Kohus ei saa tagaseljaotsust tehes hinnata ega arvestada võimalikke hagile lisatud tõendeid. Hagi õiguslikult põhjendatus peab nähtuma hagist endast. Kui hageja on hagisse asjaolud kirjutanud puudulikult või on rikkunud seaduses sätestatud piiranguid, siis ei saa sissenõudmiskulude hüvitise nõuet pidada vastavas ulatuses õiguslikult põhjendatuks. Õiguslikult põhjendamatus ulatuses peab kohus nõude jätma rahuldamata. 16. Kohus käsitleb esmalt hageja võla sissenõudmiskulude nõuet summas 13,88 eurot

§ 1132

lg 1 ja lepingule lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p-i 3 alusel. Kostjale on edastatud tasuta meeldetuletuskiri 24.02.2022 ja tasulised meeldetuletuskirjad 28.02.2022 summas 3,88 eurot, 30.03.2022 summas 5 eurot ja 23.04.2022 summas 5 eurot.

§ 1132

lg 1 sõnastust võib lepingu kehtivuse ajal võlgnikule saata iga sissenõutavaks muutunud kohustuse eest ühe tasulise meeldetuletuskirja ja seda tingimusel, kui tasulise kirja saatmisele eelneb tasuta meeldetuletuskirja saatmine. Nimetatud tõlgendus on kooskõlas võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seaduse seletuskirjas tooduga.1 Hagiavaldusest nähtuvalt on kostjale saadetud üks tasuta meeldetuletuskiri 24.02.2022 ja sellele on järgnenud tasuline meeldetuletuskiri hinnaga 3,88 eurot. Kohtu hinnangul on hageja nõue nimetatud summas põhjendatud ja tuleb kostjalt välja mõista. Samas ei ole hageja hagiavalduses esitanud asjaolusid, et 30.03.2022 ja 23.04.2022 meeldetuletuskirjadele oleksid eelnenud tasuta meeldetuletuskirjade saatmist, mis on tasuliste meeldetuletuskirjade saatmise kohustuslikuks eelduseks, kui tegemist on iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetud kirjadega. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue võla sissenõudmiskulude hüvitamiseks 10 euro ulatuses on põhjendamatu ja jääb rahuldamata. Kohtu seisukoht ei muutuks ka juhul, kui tegemist oleks sama sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetud meeldetuletuskirjadega, sest

§ 1132

lg 1 võimaldab võla sissenõudmiskulu hüvitamist maksimaalselt 5 euro ulatuses sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta, s.t sama kohustuse kohta ei saa saata piiramatut arvu tasulisi kirju.

§ 1132

lg-s 1 sätestatud piiridest tarbija kahjuks väljuvad kokkulepped on

§ 1132lg 6 järgi tühised.

17. Järgnevalt käsitleb kohus hageja võla sissenõudmiskulude nõuet summas 50 eurot

§ 1132

lg 2 p-i 3 alusel, mis sätestab, et majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda pärast lepingu lõppemist tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni üle 1000 euro. Kohus märgib, et

§ 1132

seab piirangud tarbijast võlgnikult nõutavatele sissenõudmiskuludele ning seab neile konkreetsed ülempiirid ning tarbija kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped on tühised (

§ 1132

lg 6).

§ 1132

alusel on võlausaldajal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist vaid siis, kui ta on need kulud reaalselt kandnud ning võlausaldaja peab olema võimeline neid ka tõendama. Tegemist ei ole seadustatud hinnakirjaga. Tarbijalt on õigus nõuda tasu konkreetsete meeldetuletuskirjade eest ning lisaks sissenõudmiseks tehtud muude toimingute kulud (nt telefonikõned, võimalikud registripäringud, võlgnikuga kohtumine jne) piirmäära ulatuses. Samuti tuleb lähtuda ka sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud piirangust, s.o lepingu lõppemisest või eelmise tasulise meeldetuletuskirja saatmisest on möödunud vähemalt 7 päeva, mida tuleb nõude hindamisel arvestada. Teave meeldetuletuskirjade saatmise, sisu, aja ja viisi kohta ning muude toimingute tegemise aeg, sisu ja kulud peavad nähtuma hagist, sest hageja märgib hagis

§ 1132

lg 2 p-i 3 alusel esitatud nõude osas, et on teinud kohtuvälises menetluses mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti kokkulepe saavutamiseks kohtuväliselt, tehes erinevaid toiminguid võlamenetleja töö, tasulised päringud, meeldetuletus- ja nõudekirjade edastamised 19.05.2022, 30.05.2022, 06.06.2022, 16.06.2022, 01.07.2022, 12.07.2022 nii sms-i, posti, kui ka e-posti teel. Hageja ei too aga hagiavalduses välja, mis päringuid hageja tegi, milles seisnes võlamenetleja töö ning millal ja kuhu hageja meeldetuletus- ja nõudekirju saatis. Hageja nimetab, et on teinud tasulisi päringuid, kuid nimetatud kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Lähtuda ei 1 Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/42f33ec8-c1cb-46ff-bb991d44fe861c5a/V%C3%B5la%C3%B5igusseaduse%2C+tarbijakaitseseaduse+ning+%C3%B5ppetoetuste+ja+%C3%B 5ppelaenuseaduse+muutmise+seadus, vt seletuskirja lk 3, lk 13. 6

§ 1132regulatsioon seob suures osas hüvitise meeldetuletuskirjade saatmisega.

Meeldetuletuskirju tuleb mõista kitsendavalt arvestades

§ 1132tarbijakaitselist iseloomu.

Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk

-i regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, § 1132 kommentaarid, lk 580). Hagi materjalide pinnalt peab olema võimalik tuvastada

§ 1132eelduseid, sh sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud piiranguid.

Käesolevalt ei ole see võimalik, sest hagi ei sisaldanud vastavat teavet. Seega ei ole hageja sissenõudmiskulude hüvitise nõue 50 euro osas õiguslikult põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
2. Menetluskulud jäävad kostja kanda (TsMS § 163 lg 1). Kuigi kohus rahuldab hagi osaliselt, arvestab kohus asjaolu, et hagiavaldus rahuldatakse 89,45% ulatuses ja väljamõistetava riigilõivu suurus on nii hagiga taotletu kui väljamõistetuga võrreldes sama (riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt on riigilõivu suurus hagi esitamisel hinnaga vahemikus 1001 – 1500 eurot summas 280 eurot). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 280 eurot. Kohus rahuldab hageja menetluskulude taotluse. Riigilõiv on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hagiavalduselt kokku tasutud riigilõiv 280 eurot. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.
3. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud kohtule Ts

MS § 177 lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 21. Ts

MS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Kuna kostja elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult. 7