Obsah (5)

§ 204§ 38§ 19§ 76§ 55

4-20-615 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Kohtuistungi sekretär Väärteoasi Kaebuse esitanud isik (menetlusalune isik) Kaitsja Kohtuväline

) § 132 p-st 1 ja §-dest 133-135, § 38 lg 1 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KRMS) § 180 lg 1 maakohus otsustas:

1. Jätta menetlusaluse isiku B.V kaebus rahuldamata ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 24.01.2020 kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 10220142849986 muutmata.
2. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. 3.

§ 204

lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadetakse lahendi koopia vastavalt

§-le 202 kümne päeva jooksul kohtutäiturile. 1 4-20-615 4.

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 180 lg 1 alusel jätta rahuldamata kaitsja taotlus hüvitada menetluskulud summas 576 eurot.

1. Otsuse koopia anda B.V-le , kaitsjale Jaanus Krevaldile ning Politsei- ja Piirivalveametile. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav Harju Maakohtu kantseleis
2. märtsil
3. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. VÄÄRTEOETTEHEIDE B.V juhtis 24.01.2020 kell 20.20 Saue vallas Kaasiku külas Hingu teel ja Ristheina 13 maja juures mootorsõidukit Opel Meriva (xxx), omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Oma tegevusega rikkus B.V LS § 90 lg 1 p 1 nõudeid ning väärtegu on kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 järgi. ASJAOLUD JA KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne-Harju politseijaoskonna 24.01.2020 kiirmenetluse otsusega nr 2317,20,000777 karistati B.V LS § 201 lg 1 järgi rahatrahviga 240 eurot.
5. B.V esitas kaitsja vahendusel mainitud otsuse peale kaebuse, milles taotleb otsuse tühistamist ja menetluskulude jätmist Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja arvates on tõendid ebapiisavad ning need on saadud ebaseaduslikult. Tõendite kogumise ebaseaduslikkus seisneb selles, et politseiametnikel ei olnud kaebaja luba eravaldusesse sisenemiseks. Kaebaja lubas politseiametnikud oma valdusesse, sest need edastasid kaebajale eksitavat informatsiooni, et otsivad vabanenud kinnipeetavat. Isiku valdusesse sisenemiseks on vaja läbiotsimise määrust või muud seadusliku alust, mis käesolevas asjas puudus. In dubio pro reo printsiibist tulenevalt tuleb tühistada kiirmenetluse otsus ning tunnistada kaebaja talle etteheidetavas teos õigeks.
6. Kohtuistungil 04.03.2020 jäi kaebaja esitatud taotluse juurde. B.V selgitas, et pidi sõitma poodi, kuna kodus oli kõik otsas ja ta ei saa ilma kuuma piimata magada. Politseiametnikele heitis ta ette seda, et nad olid teel täistuledega, sisenesid teisel ettekäändel tema territooriumile ning ei tutvustanud end, samuti ei selgitanud talle arusaadavalt tema õigusi ning ei küsinud, mis põhjusel ta sõitis. Kaebaja kaitsja lisas täiendavalt, et politseiametnikud ei selgitanud kaebajale tema õigusi ja kohustusi, mistõttu B.V ei võtnud kaitsjaga ühendust. Lisaks ei võtnud politseiametnikud kaebajalt õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta enda paberitele allkirja. Juhtimisõiguselt kõrvaldamise otsus on arusaamatu, sest isik ei osalenud enam liikluses, vaid oli auto ära parkinud.
7. Kohtuväline menetleja ei nõustunud väärteomenetluse lõpetamisega, sest B.V süü on leidnud täielikult tõendamist. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata ja otsus muutmata. 2 4-20-615 KOHTU SEISUKOHT
8. Poolte vahel ei ole vaidlust väärteo toimepanemise asjaolude osas. B.V tunnistas nii kohtus kui ka kohtuvälises menetluses, et juhtis 24.01.2020 autot Opel Meriva (registrimärgiga xxx) ning mootorsõiduki juhtimise õigust ei ole tal kunagi olnud. Kaebaja poolt toimepandut tõendavad lisaks isiku enda ütlustele veel: - kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud politseitöötaja Mart Merikülli ning abipolitseiniku Kevin Edward Paloveri ütlused, kelle sõnul peatusid nad politseireidi ajal 24.01.2020 õhtul Laitse kandis bussipeatuses. Neist sõitis mööda sõiduauto, mille juhti otsustati kontrollida. Tunnistajad keerasid oma sõiduki ringi ja sõitsid sõidukile järgi. Sõidukile jõuti järgi siis, kui see oli juba hoovi keeranud ja juht väljus sõidukist juhi kohalt. Kontrollimisel selgus, et juhil ei olnud juhtimisõigust; - sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millest nähtuvalt kõrvaldati B.V 24.01.2020 kell 20.20 mootorsõiduki juhtimiselt, sest tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus; - liiklusregistri päring, millest tulenevalt puudub B.V seisuga 14.02.2020 kehtiv juhiluba, küll aga on ta märgitud sõiduauto Opel Meriva (registrimärgiga xxx) kasutajaks.
9. Kohtu hinnangul on B.V talle etteheidetava teo toime pannud kavatsetult. Tal oli suur soov (eesmärk) sõita poodi autoga endale uinumiseks vajalikku piima tooma. Samas ta teadis, et tal ei ole mootorsõiduki juhtimiseks vajalikku juhtimisõigust. Ta talitas vastavalt tekkinud soovile ja juhtiski 24.01.2020 mootorsõidukit Opel Meriva (registrimärgiga xxx) juhtimisõigust omamata. Keskmise mõistliku inimesena pidi ta teadma, et mootorsõidukit võib juhtida üksnes isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus.
10. Eeltoodust tulenevalt on B.V poolt juhtimisõiguseta sõitmine, s.o LS § 90 lg 1 p-s 1 kirjeldatu kogutud tõenditega kinnitust leidnud ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 järgi.
11. B.V süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kaebaja leidis, et poes käimine oli hädaolukord. Kohus sellega ei nõustu. Nimelt ei leidnud kohtus tuvastamist, et poes käimata jätmine oleks tekitanud ohu kaebaja õigushüvele (näit. elule või tervisele). Häiritud oli üksnes kaebaja magama jäämine. Uinumist soodustavate toiduainete ostmiseks poodi minek ei ole kohtu hinnangul käsitatav hädaolukorrana, mistõttu ei esinenud hädaseisundit KarS § 29 mõttes.
12. Kaebaja ja tema kaitsja leidsid, et menetlus tuleb lõpetada menetlusnormide rikkumise tõttu. Väidetavalt politseiametnikud ei tutvustanud end, sisenesid teisel ettekäändel kaebaja hoovi, ei selgitatud

§-s 19 olevaid õigusi ja kohustusi ning ei pärinud kaebajalt, mis põhjusel ta lubadeta autot juhtis.

1. Kohus on seisukohal, et esitatud väited ei õigusta kaebaja poolt toimepandud õigusrikkumist ega tingi menetluse lõpetamist. Kogutud tõenditega on tuvastatud, et kaebajat kontrollis ametiautoga sõitnud politseiametnik koos abipolitseinikuga. Kohus ei kahtle politseiametniku Mart Merikülli ja abipolitseiniku Kevin Edward Paloveri pädevuses ning õiguses tegutseda korrakaitseseaduse sätete alusel, sh kontrollida korrakaitseseaduse alusel isiku dokumente, tuvastada isikusamasus ja siseneda vajadusel isiku valdustesse. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas asjaolu, et kaebaja väidetavalt ei teadnud algselt politseiametniku nime, võis viia väidetavalt ebaõige otsuse tegemiseni. Kui tutvustamine oli kaebaja jaoks sedavõrd oluline, siis oli tal võimalus seda politseiametnikele öelda. Pealegi on kaebaja õigusrikkumist menetlenud ametniku nimi ja ametikoht kirjas kiirmenetluse otsuses, mille ärakirja 3 4-20-615 kättesaamist B.V oma allkirjaga kinnitas. Niisamuti kannavad politseiametnikud vormi, mille rinnal on suurelt trükitähtedes kirjas ametniku nimi. Seega ei ole usutav, et menetleja isik ja tema amet jäid kaebajale sündmuskohal teadmata.
2. Mis puudutab kaebajale tema õiguste selgitamist, siis B.V on andnud kiirmenetluse otsuses mitu allkirja selle kohta, et temale on

§-s 19 toodud õigused ja kohustused teatavaks tehtud ning kiirmenetluse kohaldamise alused on talle selged. Kaebaja on täiskasvanud inimene, kes on teadlik enda allkirja tähendusest. Ei ole eluliselt usutav, et täiskasvanud inimene jagab mitmel korral allkirju, arusaamata või küsimata, miks neid on vaja anda. Kaebaja ütlustest ei nähtu, et teda füüsiliselt sunniti allkirju andma. B.V selgitustest tulenevalt sai ta aru, et arutluse all on tema juhilubadeta sõitmine, mistõttu ei ole alust väita, et allkirja andmiseks oleks kasutatud pettust. Nii tunnistaja M. Merikülli, kui ka tunnistaja K. E. Paloveri ütlustest ilmneb, et B.V-le tutvustati kohapeal suuliselt õiguseid ja kohustusi. Selle kohta on kiirmenetluse otsuses vastavad allkirjad. Vastav allkiri on ka kaebaja kaebusele lisatud kiirmenetluse otsuse koopia pöördel, kus on trükituna

§ 19sätestatud menetlusaluse isiku õigused ja kohustused.

B.V menetlusaluse isikuna ei ole kunagi eitanud, et kiirmenetluse otsusel on tema allkirjad. Kohtul ei ole alust kahelda menetlusaluse isiku tegelikus tahtes allkirja andmisel ning puudub igasugunegi põhjendatud kahtlus, nagu oleks B.V olnud sunnitud enda allkirjaga kinnitama seda, mida ta tegelikult ei soovinud kinnitada. Seega on kohus seisukohal, et B.V-le tutvustati kohapeal tema õiguseid ja kohustusi ning kaebaja hilisemad etteheited õiguste ja kohustuste tutvustamata jätmise kohta on paljasõnalised. Seejuures kohus märgib, et Riigikohtu praktikast (02.05.2007 otsus nr 3-11-6-07 p 7) tuleneb, et üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. 12. Kaebaja heidab kohtuvälisele menetlejale ette seda, et see sisenes kõrvalisel põhjusel tema valdusesse. Kohus sellega ei nõustu. Tunnistaja M. Merikülli ja K. E. Paloveri ütlustest nähtub, et 24.01.2020 õhtusel ajal toimus Lääne-Harju politseijaoskonna territooriumil politsei reid. Selle aluseks oli reidi plaan ning eesmärgiks oli avalik kord, liiklusjärelevalve, probleemsed kohad, isikud ja piirkonnad. Meriküll oli reidil paaris koos Paloveriga. Kohus leiab, et sellest tulenevalt võisid politseiametnikud teha nii liiklusjärelevalvet B.V suhtes, kui ka küsida temalt piirkonnas liikuvate probleemsete isikute kohta. Kohus on seisukohal, et politseiametnike sisenemine B.V kinnistule ei tee kaebaja süütegu olematuks. Kaebaja ise selgitas, et juhtis autot teel poodi, st väljaspool oma kinnistu piire. Kohtu hinnangul ei ole oluline, kas B.V tegu menetleti tema kinnistul või sellest väljas. Kui kaebaja sellegipoolest leidis, et politseiametnikud on käitunud valesti, siis oli tal võimalus kiirmenetlusest loobuda ning esitada kaebus politseiametnike tegevuse peale (

§ 76

). Kaebaja seda ei teinud, mistõttu kohus leiab, et kaebaja etteheited menetleja sisenemisest valel ettekäändel tema kinnistule ja õiguste tutvustamata jätmise kohta on otsitud ning nende sisuks on soov vabaneda vastutusest väärteo toimepanemise eest.

1. Täiendavalt selgitab kohus, et korrakaitseseaduse § 50 lg 1 p 3 lubab politseil valdaja nõusolekuta siseneda piiratud kinnisasjale, kui see on vajalik korrarikkumise kõrvaldamiseks. Käesoleval juhul oli tegemist korrarikkumise kõrvaldamist vajava olukorraga, kuivõrd politsei oli eelnevalt näinud kaebajat sõiduki roolis ning neil oli põhjendatud kahtlus, et juhil puudub juhtimisõigus. See kahtlus leidis kinnitust. 4 4-20-615
2. Kohus ei pea asjakohaseks kaebaja kaitsja väidet, mille kohaselt on juhtimiselt kõrvaldamise otsus liigne, sest isik ei osalenud selleks hetkeks enam liikluses, st ta oli sõiduki ära parkinud. Tulenevalt liiklusseaduse § 91 lg 1 on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine liiklusjärelevalve teostaja otsus, mille sisuks on sõiduki juhtimise keelamine kuni juhtimiselt kõrvaldamise aluse äralangemiseni. Arutataval juhul on B.V sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud kuni juhtimisõiguse omandamiseni. Seega ei oma sõiduki asukoht otsuse vormistamise ajal mingit tähtsust.
3. Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (RKKKo nr 1-17-1629 p 28; RKKKo 3-1-1-28-14 p 29; RKKKo nr 3-11-52-13, p 19 jt), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. 16.

§ 55

lg 2 p 1 järgi võib kiirmenetluse otsuses määrata füüsilisele isikule kuni 200 trahviühiku suuruse rahatrahvi. LS § 201 lg 1 järgi võib selle väärteo eest kohaldada karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti. B.V karistati LS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 60 trahviühikut, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Kohus leiab, et menetleja määratud karistus vastab B.V süüle. Nimelt B.V juhtis kavatsetult mootorsõidukit omamata selleks juhtimisõigust. Ta sõitis poodi ja koju tagasi, sest käis endale toomas piima. Tema ütlustest nähtuvalt on poodi 3 minuti tee. Seega oli ta roolis ligikaudu kümmekond minutit. Kohtu hinnangul on nendest asjaoludest lähtudes B.V teosüü keskmine. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna arvesse võtnud süü tunnistamise. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on B.V süü suurust ja karistust kergendavat asjaolu arvesse võttes kohaldanud õigesti rahatrahvi sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Kohtu hinnangul on määratud rahatrahv piisav, et mõjutada B.V edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti vastab selline karistus õiguskorra kaitsmise huvidele, sest aitab tagada liikluse ohutust. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et B.V-le määrati rikkumise eest rahatrahv kooskõlas KarS § 56 lg 1 sätestatuga ning rahatrahvi vähendamiseks ei ole alust. 17. Kuivõrd B.V kaebus jääb rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata, siis tulenevalt

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 180 lg 1 sätestatust kannab B.V temal tekkinud menetluskulud ise ning kohus jätab rahuldamata kaitsja taotluse hüvitada menetluskulud summas 576 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Katrin Mikenberg Kohtunik 5