← Eesti

2-20-7825/59

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2022, Tallinn Kohtuasja

§ 657

lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda. Ringkonnakohus määrab kindlaks apellatsioonimenetluses hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.

  1. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda, kuid osaliselt täiendab neid praeguse otsuse p-des 11–11.
  2. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  3. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus eksis AÕS § 349 lg 3 ning VÕS § 173 lg 1, lg 2 ja lg 3 p 1 kohaldamisel. 8.
  4. AÕS § 349 lg 3 sätestab, et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. VÕS § 173 lg 1 sätestab, et kui nõue läheb võlausaldajalt teisele isikule (nõude omandaja) üle seaduse alusel, kehtib nõude üleminek senise võlausaldaja tahteavalduseta. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse seaduse alusel nõude üleminekule nõude loovutamise kohta sätestatut. VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaselt läheb nõue seaduse alusel üle isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine. Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 349 lg-s 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-s 2 toodud juhul läheb nõue kolmandast isikust pantijale rahuldatud ulatuses üle seaduse alusel VÕS § 173 lg 1 mõttes (
  5. jaanuari
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 14;
  7. detsembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-146-13, p 19). 8.
  9. Kolleegium leiab, et maakohus järeldas nimetatud sätetest õigesti, et kui hüpoteegiga koormatud kinnistu omanik täidab hüpoteegiga tagatud nõude võlausaldajale, läheb talle seaduse alusel üle nõue võlgniku vastu. Kostja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu tuvastatut, et hageja on tasunud AS-le Swedbank kostja asemel laenulepingu nr XXXXXXXX alusel 4468,32 eurot. Kuna hageja on täitnud hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude 4468,32 euro ulatuses, on panga nõue kostja vastu läinud selles ulatuses AÕS § 349 lg 3 ja § 172 lg 3 p 2 alusel hagejale üle. 8.
  10. Eelnevat ei mõjuta asjaolu, et hageja ostis hüpoteegiga koormatud korteriomandi täitemenetluses enampakkumiselt. Seadusest ei tulene, et kinnistu sel viisil omandamine välistaks AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaldamise. Õiguslikku tähtsust ei ole 6

(10)2-20-7825 ka sellel, kas hageja oli teadlik hüpoteegiga tagatud nõude olemasolust, suurusest ja hüpoteegi püsimajäämisest ning kas ta sai kinnistu selle tõttu soodsamalt.
  1. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja pidi arvestama sellega, et enampakkumise järgselt on tal kohustus täita hüpoteegiga tagatud laenulepingust tulenevad rahalised kohustused. Nimetatud kohustused tulenevad panga ja kostja vahel sõlmitud lepingust. Maakohus leidis õigesti, et hüpoteegiga koormatud korteriomandi võõrandamisega ei läinud need kohustused üle hagejale (vt maakohtu otsuse p 39). Laenulepingu pooleks, kes peab täitma sellest lepingust tulenevad kohustused, jäi endiselt kostja. Hagejale hakkas üksnes kuuluma kinnistu, mida koormab hüpoteek, mis tagab laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Seega on kostja panga ees kohustatud isik, kes vastutab oma isikliku varaga, aga lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral on pangal kui hüpoteegipidajal õigus pöörata sissenõue ka hagejale kuuluvale hüpoteegiga koormatud korteriomandile (AÕS § 325 lg 1).
  2. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud etteheited seonduvad peamiselt sellega, et kinnistu müüdi täitemenetluses põhjendamatult odava hinnaga, kuna selle harilikust väärtusest arvestati maha hüpoteegi väärtus. 10.
  3. Need väited ei ole praeguses menetluses asjakohased, kuna need seonduvad täitemenetlusega, mitte hageja ja kostja vahelise õigussuhtega. Kostjal oli võimalik korteriomandi arestimisel määratud hind 60 000 eurot, mille puhul oli arvestatud hüpoteegi püsimajäämise ja sellega tagatud nõudega (vt I kd, tl 56 pöördel), täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras vaidlustada (vt TMS § 74 lg 7). Maakohus tuvastas, et kinnistu arestimisaktis oli kostjale seda võimalust selgitatud (vt maakohtu otsuse p 46). Lisaks tuleb arvestada sellega, et täitemenetluses sõltub kinnistu müügihind sellest, kui palju selle eest ollakse tegelikult valmis maksma. Poolte esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest nähtub, et ka kohtutäituri määratud hinnaga ei õnnestunud kinnistut esimesel enampakkumisel müüa, kuna puudusid pakkujad, ning ostja leiti alles kordusenampakkumisel alandatud hinna (alghind 45 000 eurot; ostuhind 45 200 eurot) eest (I kd, tl-d 40–41 pöördel; vt kostja
  4. juuni
  5. a vastus hagile, p 2.5). Seega ei toeta asjaolud kostja väidet, et kohtutäitur oleks saanud korteriomandi müüa oluliselt kõrgema hinnaga kui see, mille eest hageja selle omandas. 10.
  6. Samal põhjusel ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased ka kostja väited kinnistu väärtuse kohta enampakkumise ajal, sh etteheited maakohtule seoses kostja esitatud ERI Kinnisvara eksperthinnangu (I kd, tl-d 42–54) tõlgendamise ja hindamisega. AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaldamisel ei ole oluline ka see, kas hageja omandas kinnistu täitemenetluses odavama hinnaga, kui oli selle turuväärtus
  7. a-l tellitud eksperthinnangu alusel või väidetav tegelik turuväärtus enampakkumise ajal. 10.
  8. Kolleegium märgib, et isegi kui kinnistu omandanud isik saab hüpoteegi püsimajäämise tõttu kinnistu täitemenetluses soodsamalt, jääb talle samas ka risk, et ta peab hüpoteegiga tagatud võla võlgniku eest ise ära tasuma, et vältida sissenõude pööramist kinnistule, ja ei pruugi saada võlgnikult selle eest hüvitist, nt kuna võlgnik on varatu. Täitemenetluses ei saa müüa kinnistut kõrgema hinnaga, kui selle eest ollakse tegelikult, sh erinevaid riske arvestades valmis maksma. Kui kostja arvates oleks korteriomandit olnud võimalik müüa ka kõrgema hinna eest, oleks kostja saanud paluda kohtutäiturilt luba müüa see ise kohtutäituri kontrolli all 7
(10)2-20-7825 (TMS § 102). Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on ka kohtutäitur oma
  1. novembri
  2. a otsuses täiteasjas nr 022/2017/3175 kostjale selgitanud, et tal oli võimalik nõue vabatahtlikult täita või müüa kinnistu ise kohtutäituri kontrolli all, sh selliselt, et kõik koormatised oleks kustutatud, aga võlgnik seda võimalust ei kasutanud (I kd, tl-d 61–63).
  3. Kolleegium ei nõustu kostja väidetega, et maakohus jättis tähelepanuta kostja pangakonto väljavõtte, millest nähtuvad pangale tasutud summad, ning leidis ebaõigesti, et kostjal ei olnud hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada. Kolleegium siiski täiendab selles osas maakohtu põhjendusi. 11.
  4. Kostja esitas maakohtus oma pangakonto väljavõtte (I kd, tl 60), millest kostja väitel nähtub, et ta on alates
  5. novembrist 2018 kuni
  6. augustini 2019 tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ise 1069 eurot. Kolleegium tuvastab, et neist maksetest puudutavad sama ajavahemikku, mil kostja kohustuste täitmiseks tegi makseid hageja (s.o
  7. jaanuar 2019 kuni
  8. mai 2020), maksed kokku summas 742 eurot. 11.
  9. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole põhistanud, kuidas tema enda tehtud maksed välistavad hageja nõude rahuldamise (maakohtu otsuse p 49). See, et kostja täitis oma kohustusi samal ajavahemikul osaliselt ka ise, ei välista hageja nõude rahuldamist ulatuses, milles kostja kohustusi täitis hageja. Kostja ei ole väitnud, et hageja tehtud makseid summas 4468,32 eurot ei oleks arvestatud kostja laenulepingust tulenevate kohustuste katteks, st kostja kohustuste maht ei oleks nende maksete arvel vähenenud. Vastupidi, oma
  10. juuni
  11. a vastuses hagile on kostja möönnud, et laenu jääk on hageja tehtud maksete võrra vähenenud (vt p 2.6). 11.
  12. Samuti ei ole kostja põhistanud, et hageja oleks teinud kõnealusel ajavahemikul selliseid makseid, mis dubleerisid kostja tehtud makseid, st olid mõeldud sama sissenõutavaks muutunud laenu põhiosa osamakse ja intressimakse (või selle osa) katteks. Hageja esitatud konto väljavõttest (I kd, tl 26) nähtub, et osadel kuudel on ta teinud kostja kohustuste katteks makseid, mille suurus on oluliselt väiksem kostja laenugraafikujärgsest kuumaksest. Näiteks veebruaris 2019 on hageja tasunud 84,50 eurot, samas kui laenugraafiku järgne makse oleks pidanud olema u 290,95 eurot (vt I kd, tl 23); aprillis 2019 ei olegi hageja makset teinud, samas kui laenugraafiku järgne makse oleks pidanud olema u 291,26 eurot (vt I kd, tl 23 pöördel); ka nt hageja juulis ja augustis 2019 tehtud maksed (vastavalt 210,85 eurot ja 151,73 eurot) on tavapärasest väiksemad, arvestades, et enamik kuumakseid – eriti alates septembrist 2019, mil kostja ise enam oma kohustuste täitmiseks makseid ei teinud – on olnud vahemikus 286,30– 295,20 eurot. Seega, hageja esitatud kontoväljavõtet (I kd, tl 26) ja kostja konto väljavõtet (I kd, tl 60) koosmõjus hinnates on võimalik, et pank võttis osa sissenõutavaks muutunud laenu põhiosast ja intressist maha kostja kontolt ja osa tasus hageja. Esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et hageja arvelt oleks täidetud selliseid kohustusi (s.o osamakseid), mille kostja oli juba täitnud. 11.
  13. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus kokkuvõttes põhjendatult, et kostja enda tehtud maksed ei välistanud hageja nõude rahuldamist tema vastu. Samuti ei saa see, et kostja tasus oma laenulepingust tulenevaid kohustusi osaliselt ka ise, anda talle mingit nõuet hageja vastu, mida kostja saaks hageja nõudega tasaarvestada. Ka ühegi muu rahalise nõude olemasolu hageja vastu, mida kostja saaks tasaarvestada, ei ole kostja menetluses tõendanud. Kostja küll esitas hageja vastu vastuhagi, milles esitas alternatiivse nõudena rahalise nõude, kuid maakohus jättis vastuhagi
  14. jaanuari
  15. a määrusega menetlusse võtmata ning see määrus on jõustunud. 8
(10)2-20-7825
  1. Eeltoodut arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust hageja põhinõude rahuldamise osas tühistada. Hageja viivisenõude rahuldamisele ei ole kostja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  2. Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole TsMS § 173 lg 3 järgi vajadust muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohtu menetluskulude jaotus oleks põhjendamatu sõltumata sellest, et hagi rahuldati.
  3. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1960 eurot, mis koosnevad hagi esitamisel tasutud riigilõivust 400 eurot ja lepingulise esindaja kuludest 1560 eurot, samuti viivise hüvitatavatelt menetluskuludelt. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et hageja lepingulise esindaja kulude väljamõistmine sellises ajalises mahus ja summas ei olnud asja vähest keerukust arvestades põhjendatud. Kolleegium selgitab,

§ 175

lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Selle sätte järgi menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Kostja väide hageja lepingulise esindaja kulude põhjendamatuse kohta on liiga üldine, et anda ringkonnakohtule alust maakohtu kaalutlusotsusesse sekkuda. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Praegusel juhul nähtub vaidlustatud otsusest, et maakohus on hageja menetluskulude kindlaksmääramisel asja keerukusega arvestanud. Kolleegiumi hinnangul oli asi õiguslikult ja materjalide mahtu arvestades keskmise keerukusega. Sellest lähtuvalt ei ole maakohtu põhjendatuks peetud hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot ja õigusabi osutamiseks kulunud aeg 13 t selgelt ülemäärased. 15. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. 16. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 3 määrab ringkonnakohus kindlaks ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. 16.1. Hageja esitas 29. novembril 2022 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid lepingulise esindaja kulude näol. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 120 eurot ja apellatsioonimenetluses kulunud aeg 4 t, mis on kulunud järgmistele toimingutele: - maakohtu otsusega tutvumine 0,5 t; apellatsioonkaebuse ja selle täiendusega tutvumine 1 t; vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 2 t; menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 t. 9

(10)2-20-7825 16.
  1. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu. Kostja leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas kajastatud aeg menetlustoimingute tegemiseks on ebamõistlikult suur, mh kuna hageja on jäänud maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kostja arvates on põhjendatud maksimaalselt 2 tundi. 16.
  2. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja lepingulise esindaja ajakulu, mis seondub apellatsioonkaebusele vastamisega (maakohtu otsusega tutvumine, apellatsioonkaebuse ja selle täiendusega tutvumine, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele), on 3,5 t ulatuses põhjendatud ja vajalik, arvestades nii hageja esitatud menetlusdokumendi kui ka selle koostamiseks läbitöötamist vajanud maakohtu otsuse ja kostja menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Seda ajakulu ei muuda olulises osas põhjendamatuks asjaolu, et hageja jäi apellatsioonimenetluses maakohtus esitatud seisukohtade juurde, kuna tal tuli maakohtu otsus ja kostja apellatsioonkaebus sellegipoolest läbi töötada ja apellatsioonkaebusele vastata. Hageja menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,5 t on aga selle sisu ja mahtu arvestades ülemäärane. Kolleegiumi hinnangul on selle dokumendi koostamise põhjendatud aeg 15 min. 16.
  3. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot on praeguse asja puhul põhjendatud, nagu leidis ka maakohus (vt ka praeguse otsuse p 14). Seega on hageja apellatsioonimenetluse kulud kokku 450 eurot (3,75×120), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele ja kooskõlas TsMS § 177 lg-le 4 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni menetluskulude hüvitamiseni.
  4. Kolleegium selgitab,

§ 178

lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega vastavalt kas menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.