← Eesti

1-21-5347/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

  1. märts 2023 Kriminaalasja number 1-21-5347 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi Inna Petersi süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Inna Petersi kaitsja advokaat Andres Veski Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav Inna Peters, isikukood 48602056010, elukoht XXX; töökoht: Hansa Candle AS Viru Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Kannatanu T.L. Asja läbivaatamisi viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Tartu Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsus muutmata ja Inna Petersi kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  7. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 114 eurot, sh käibemaks 19 eurot, advokaat Andres Veski poolt süüdistatavale Inna Petersile määratud korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.
  8. Apellatsioonimenetluses tekkinud kulu 114 eurot jätta Inna Petersi kanda.
  9. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsus kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KOHTUOTUSE PÕHIOSA I. Süüdistus
  10. Inna Petersit süüdistatakse KarS § 266 lg 2 p 1 järgi selles, et tema 08.02.2021 kella 11.10 paiku tungis omavoliliselt ja valdaja tahte vastaselt Viljandi maakonnas Viljandi vallas XXX külas XXX T.L. i elamiseks kasutatavasse korterisse ning eiras T.L. i poolt antud lahkumisnõuet. II. Maakohtu otsus
  11. Tartu Maakohus tunnistas Inna Petersi süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ja mõistis talle rahalise karistuse 250 päevamäära, s.o 2500 eurot. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel määras kohus, et mõistetud rahaline karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata ja seda ei pöörata täitmisele, kui Inna Peters ei pane ühe aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohus mõistis Inna Petersilt menetluskuludena välja 1765 eurot: sundraha 500 eurot, ekspertiisikulud 765 eurot, riigi õigusabi tasu 500 eurot. Need menetluskulud määras kohus tasumisele ositi ühe aasta jooksul igakuiste osamaksetena 147,08 eurot. Ülejäänud menetluskulud jättis kohus riigi kanda.
  12. Maakohus leidis, et kannatanu ja süüdistatava ütluste pinnalt on kujunenud arutatava kriminaalasja keskseks vaidlusküsimuseks, kas süüdistatav on süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas tunginud omavoliliselt ja kannatanu tahte vastaselt Viljandi maakonnas Viljandi vallas XXX külas XXX kannatanu T.L. i elamiseks kasutatavasse korterisse ning on eiranud kannatanu poolt antud lahkumisnõuet. Kannatanu ja süüdistatava ütlused on eelmärgitud asjaolus diametraalses vastuolus. Süüdistatav Inna Peters on kinnitanud kohtuistungil antud ütlustes 08.02.2021 kella 9.30-10.00 paiku kannatanuga kohtumise fakti, kuid on kategooriliselt eitanud kannatanu korterisse sisenemist.
  13. Kohus luges usaldusväärseks kannatanu ütlused selle kohta, mis toimus 08.02.2021 kella 11.10 paiku Viljandi maakonnas Viljandi vallas XXX külas XXX korteris. Kannatanu ütlused on detailsed, selged ja eluliselt usutavad. Neist nähtub üheselt, et tema vestles eelmärgitud ajal telefoniga, kui süüdistatav tungis omavoliliselt ja kannatanu tahtevastaselt tema korterisse. Kannatanu korteri uks oli suletud asendis ning olgugi, et ta kuulis koputust korteriuksele, tema oma korterisse sisenemiseks luba ei andnud. Kannatanu ütlustest selgub seegi, et süüdistatav oli tema korterisse sisenedes ärritunud, keelas süüdistataval lastekaitsega suhelda ja lõi kannatanut jalaga vastu reit, mistõttu kannatanul kukkus telefon käest. Kui Inna Peters oli loata tema korterisse sisenenud, siis nõudis ta süüdistatavalt korduvalt korterist lahkumist, mida 2 süüdistatav ei teinud. Seejärel tõukas kannatanu süüdistatava oma korterist välja.
  14. Samuti leidis maakohus, et kõnealuse kriminaalasja arutamisel ei ole tekkinud sõna-sõna vastu olukorda. Kannatanu ütlustega riimuvad tunnistajate politseiametnike K.T. ja S.K. i ütlused ning naabri tunnistaja G.J. ütlused.
  15. Kannatanu ütlused selles, et süüdistatavat soovis vahetult enne süüdistuses kirjeldatud sündmuse toimumist kontrollida lastekaitsetöötaja koos politseiametnikuga riimuvad kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud politseiametniku K.T. ütlustega. Mõne aja pärast kuulis tunnistaja K.T. raadiojaamast väljakutseteadet XXX le samale aadressile, kus nad eelnevalt olid just olnud, kuna üks naaber oli teist rünnanud. Tunnistaja võttis uuesti lastekaitsetöötajaga ühendust ja nad läksid XXX le tagasi. Kohale jõudes oli seal patrull, kes tegeles Inna Petersi naabriga. K.T. ja lastekaitsetöötaja läksid vestlema Inna Petersiga, kes ütles, et läks naabrilt küsima, et miks ta valetab tema kohta ja et naaber olevat löönud teda jalaga õla piirkonda. Tunnistajale jäi mulje, et Inna Peters käis naabri korteris. Kas see info tuli patrullilt või Inna Petersilt, seda tunnistaja ei mäleta. Inna Petersil tunnistaja väliseid vigastusi ei märganud, ta ei näidanud oma vigastusi ega kurtnud ka valu üle.
  16. Kannatanu T.L. i ütlustega riimuvad tunnistaja S.K. i ütlused selles, et 08.02.2021 ajal, kui kannatanu istus diivanil ja vestles telefonis, siis tungis Inna Peters kannatanu korterisse, sõimas teda ja lõi kannatanut jalaga vastu jalga. Selle peale palus kannatanu süüdistataval lahkuda, mida süüdistatav ei teinud ja kannatanu lükkas süüdistatava korterist välja. Maakohus luges tema ütlused lubatavaks iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel.
  17. Tunnistaja S.K. i ütlustega on tõendatud, et 08.02.2021 lõuna paiku läksid nad koos patrullpolitseinik V.T. ga seoses väljakutsega XXX külla, XXX . Vanem T.L. -nimeline naisterahvas rääkis kohapeal, mis oli juhtunud. Seejärel tuli Inna Peters oma korterist välja ja oli väga ärritunud. Inna Peters selgitas, et natuke aega tagasi olid käinud tema ukse taga piirkonnapolitseinik koos lastekaitsetöötajaga, keda ta sisse ei lasknud. Seejärel piirkonnapolitseinik ja lastekaitsetöötaja läksid vestlema Inna Petersi naabriga, ta oli seda vestlust pealt kuulanud ning kuulis, kuidas T.L. tema kohta valetas. Ta ärritus selle peale, sõimas T.L. t pealekaebajaks ja läks hiljem T.L. korterisse.
  18. Kannatanu T.L. i ütlustega riimuvad tunnistaja G.J. ütlused. Maakohus luges T.L. i ja G.J. ütlustega tõendatuks, et kannatanu ja süüdistatava kohtumisel 08.02.2021 vestles kannatanu telefoni teel G.J. ga ning telefonivestluse ajal kannatanu keelas süüdistataval tema korterisse tulla. Samuti kinnitavad G.J. ütlused kannatanu ütluste usaldusväärsust selles, et süüdistatav lõi kannatanut telefonivestluse käigus, mille tagajärjel kukkus telefon maha. Tunnistaja G.J. ütlused tõendavad, et eelnevalt kirjeldatud sündmuse käigus kuulis ta ka Inna Petersi häält, sellega on tõendatav isik, kellel kannatanu keelas korterisse sisenemast.
  19. Süüdistatava Inna Petersi ütlusi hindas maakohus ennastõigustavateks ja arvestas neid üksnes selles osas, millistes need riimuvad kannatanu ütlustega: ta on kinnitanud kohtumist kannatanuga 08.02.
  20. Tõendikogumist tuleb jätta välja süüdistatava ütlused selles, et ta ei ole süüdistuses kirjeldatud ajal kannatanu T.L. i korterisse sisenenud ja tema korteris viibinud, samuti selles, et ta ei ole kannatanut löönud, kuna need on diametraalses vastuolus kannatanu T.L. i, tunnistajate S.K. i ja G.J. ütlustega. Inna Petersi ütlusi selles, et kannatanu ründas teda 08.02.2021 kortermaja koridoris ja lõi jalaga talle vastu õlavart, pidas maakohus eluliselt mitteusutavateks, kuna seda ei suudaks teha 66-aastane südameprobleemidega isik. 3
  21. Kohus leidis, et süüdistatav täitis oma tegevusega KarS § 266 lg 2 p 1 objektiivse teokoosseisu. Kannatanu T.L. i ja süüdistatava Inna Petersi ning tunnistajate S.K. i ja G.J. ütlustest nähtub, et kuriteosündmus leidis aset korteris, mida kannatanu kasutab elamiseks. Seega oli süüdistuses märgitud eluruum T.L. i otseses valduses AÕS §-de 44 ja 45 mõttes. AÕS § 44 lg 1 kohaselt on valduse rikkumise korral valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist. Süüdistataval puudus kannatanu kui korteri valdaja nõusolek kannatanu eluruumi sisenemiseks ja korteris viibimiseks, seega oli süüdistatava sisenemine kannatanu korterisse ebaseaduslik.
  22. Süüdistatav pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Süüdistatava teadmist ja tahtmist tegu toime panna kinnitab objektiivne teopilt, süüdistatav sisenes kannatanu nõusolekuta kannatanu korterisse ja sisenemise järgselt keeldus kannatanu korduvatest nõuetest hoolimata korterist väljumast.
  23. Kohus ei tuvastanud süüdistatava teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. III. Apellatsioon
  24. Tartu Maakohtu
  25. novembri
  26. a otsuse peale esitas apellatsiooni Inna Petersi kaitsja, kes palub nimetatud otsus tühistada ning mõista Inna Peters KarS § 266 lg 2 p 1 järgi õigeks. Kohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, on tuginenud lubamatutele tõenditele, millest tulenevalt on teinud ebaõige otsuse. Jättes kõrvale tunnistajate ütlused, pole võimalik kõiki kahtlusi Inna Petersi süüküsimuses kõrvaldada.
  27. Kohus märgib otsuses õigesti, et kannatanu ja süüdistatava ütluste pinnalt on kujunenud arutatava kriminaalasja keskseks vaidlusküsimuseks, kas süüdistatav on süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas tunginud omavoliliselt ja kannatanu tahte vastaselt Viljandi maakonnas Viljandi vallas XXX külas XXX kannatanu T.L. i elamiseks kasutatavasse korterisse ning on eiranud kannatanu poolt antud lahkumisnõuet. Kannatanu ja süüdistatava ütlused on eelmärgitud asjaolus diametraalses vastuolus. Süüdistatav Inna Peters on kinnitanud kohtuistungil antud ütlustes 08.02.2021 kella 9.30-10.00 paiku kannatanuga kohtumise fakti, kuid on kategooriliselt eitanud kannatanu korterisse sisenemist.
  28. Kohus on asunud seisukohale, et õiged on kannatanu T.L. i ütlused, sest need haakuvad teiste tõenditega. Nii on kohus pidanud lubatavaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel tunnistaja S.K. i ütlusi, kuna kannatanu T.L. on rääkinud tunnistajale tema korterisse süüdistatavapoolsest omavolilisest sissetungimisest vahetult pärast selle sündmuse toimumist, mistõttu oli kannatanu rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kaitsja sellise kohtu järeldusega ei nõustu. S.K. ei viibinud sündmuskohal, vaid sai patrullpolitseinikuna väljakutse XXX le. Kortermajja sisenedes kohtusid nad kõigepealt T.L. iga, kuid kõrvalkorterist tuli kohe välja ka Inna Peters, mille peale T.L. läks oma korterisse. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kohale jõudes rääkis toimunust neile kõigepealt Inna Peters ning alles seejärel T.L. , kes tunnistaja sõnade kohaselt rääkis sama. Siiski pole tunnistaja ütlustest üheselt võimalik välja lugeda, kas Inna Peters kinnitas konflikti toimumist korteris või korteri uksel korterisse sisenemata.
  29. Tunnistaja S.K. i ütlused ei ole lubatav tõend KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes, kuna tunnistaja ei kuulnud kannatanu käest viimase poolt tajutud asjaolude kohta vahetult peale nende tajumist vaid mingi ajavahemiku järel. Esiteks möödus täpsustamata aeg politseipatrullil sündmuskohta jõudmiseks ning lisaks sellele rääkisid politseinikud kõigepealt Inna Petersiga. Lisaks sellele 4 on keeruline kindlaks teha, kas T.L. oli sellel hetkel kui ta politseinikega rääkis, kuidagi veel tajutu mõju all. Politseinike nägemine ja enne nendega rääkimist oma tuppa lahkumine (ajaks, mil politseinikud rääkisid Inna Petersiga), pidi mõjuma kannatanule rahustavalt. Samuti oli kannatanul aega omi mõtteid koguda. Asjaolu, et T.L. väidab ennast olevat veel praegugi tajutu mõju all, ei iseloomusta tema emotsionaalset seisundit politseinikega rääkimise hetkel. Et kannatanu on praegugi Inna Petersit nähes ärritunud või pinges, on mõistetav, sest naabrite vahel on tüli, mis ei lahene.
  30. Samal põhimõttel ei saa tõendina arvestada ka tunnistaja K.T. ütlusi osas, mis ta kuulis T.L. i käest peale sündmuse toimumist. Küll aga saab kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestada K.T. neid ütlusi, mis ta andis sündmusele eelneva kohta. Tunnistaja ütluste kohaselt vestles ta T.L. iga enne, kui ta käis koos lastekaitsetöötajaga Inna Petersit otsimas. Tunnistaja kinnitas, et T.L. i jutust oli aru saada, et tema aitab Innat pidavalt, aga Inna on tänamatu. Sellist asjaolu kannatanu eitas. Lisaks sellele väärib märkimist tunnistaja ütlustes ka see, et pärast teistkordset saabumist sündmuskohale rääkis ta Inna Petersiga, kes võis talle kurta küll, et tal oli valus T.L. i poolt tema löömise tagajärjel. Nii tunnistaja K.T. kui ka süüdistatava ütlusi arvestades tekib põhjendatud kahtlus selles, kas kannatanu on andnud korterisse sisenemise kohta tõeseid ütlusi.
  31. Kohus märgib, et kannatanu T.L. i ütlustega riimuvad tunnistaja G.J. ütlused ja luges nende ütlustega tõendatuks, et telefonivestluse ajal kannatanu keelas süüdistataval tema korterisse tulla. Samuti kinnitavad G.J. ütlused kannatanu ütluste usaldusväärsust selles, et süüdistatav lõi kannatanut telefonivestluse käigus, mille tagajärjel kukkus telefon maha. Kohtu sellise järeldusega ei saa nõustuda. G.J. tõepoolest kuulis, et T.L. keelas Inna Petersil tuppa tulla, kuid pole selge, kas nende sõnade ütlemise ajal oli Inna Peters kannatanu korteris või trepikojas ja soovis tuppa tulla. G.J. poolt kuuldud kannatanu sõnad võivad iseloomustada mõlemat olukorda ja ei kinnita Inna Petersi viibimist kannatanu korteris. Samuti ei tõenda telefonikõne katkemine selle väidetava mahakukkumise tõttu kannatanu ja süüdistatava vahel asetleidnud füüsilist kontakti.
  32. Kohus on põhjendamatult jätnud süüdistatava ütlused tõendikogumist välja üksnes seetõttu, et pidas neid ennastõigustavateks.
  33. Tartu Ringkonnakohtu 31.01.
  34. a määrusega võeti kaitsja apellatsioon menetlusse ning anti apellatsioonimenetluse pooltele võimalus esitada kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja taotlusi, kuni 20.02.
  36. Prokuratuur leiab 17.02.
  37. a apellatsioonivastuses, et kaitsja apellatsioon Tartu Maakohtu 23.11.
  38. a otsuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja on esitanud samad argumendid maakohtus. Maakohus on neid põhjalikult käsitlenud ning teinud uuritud tõendite põhjal veenvalt argumenteeritud otsuse. IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  39. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
  40. novembri
  41. a otsuse tühistamiseks alust ei ole. Apellandi etteheited maakohtule kriminaalmenetlusõiguse rikkumises on põhjendamatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning nende alusel tehtud järeldustega. Apellatsioonis esitatu ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale Inna Petersi süüdimõistmises KarS § 266 lg 2 p 1 järgi. Tulenevalt KrMS 5 § 342 lg 3 p-st 1 jätab ringkonnakohus seetõttu esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vastab apellatsioonis tõstatatud küsimustele.
  42. Vaidlusaluseks küsimuseks on jätkuvalt, kas Inna Peters sisenes T.L. i tahte vastaselt tema korterisse ja keeldus seejärel sealt lahkumast. Apellandi põhiväiteks on, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust kui tugines tunnistajate S.K. i ja K.T. ütlustele, mis ei ole lubatavad tõendid KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes. Jättes tunnistajate ütlused kõrvale, ei ole võimalik kõiki kahtlusi Inna Petersi süüküsimuses kõrvaldada.
  43. Mõlemad tunnistajad on politseiametnikud. Nende ütlustest nähtuvalt jõudis S.K. patrullpolitseinikuna sündmuskohale pärast kannatanu ja Inna Petersi vahel toimunud konflikti. K.T. oli koos lastekaitsetöötaja Maarja Mitiga käinud eelnevalt Inna Petersit otsimas ja teda kätte saamata lahkunud. Kuuldes raadiosaatjast, et sellele aadressile on väljakutse, otsustas K.T. sinna koos lastekaitsetöötajaga tagasi minna. Kohale jõudis ta pärast politseipatrulli ja läks koos lastekaitsetöötajaga kõigepealt vestlema Inna Petersiga.
  44. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioon on vastuoluline: apellant ei pea lubatavaks tõendiks tunnistaja S.K. i ütlusi selles osas, mida ta kuulis kannatanult, küll aga peab lubatavaks K.T. ütlusi selles, mida viimane kuulis Inna Petersilt. Mõlemal juhul oleks tegemist nö kuuldusega, millele kohalduks KrMS § 66 lg 21 regulatsioon. Samas polegi maakohus K.T. ütlusi kasutanud tõendina KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel, vaid ainult selles osas, mida ta ise vahetult sündmuskohal tajus, st millal mis põhjusel ta XXX külas XXX käis ja kellega seal vestles. Teistelt kuuldu osas on maakohus välja toonud vaid selle, et tunnistajale jäi mulje, et Inna Peters käis naabri korteris ja seda kas patrullilt või Inna Petersilt endalt kuuldu põhjal. Kuivõrd maakohus on tunnistaja K.T. ütlusi kõrvutanud kannatanu omadega vaid selles osas, mis puudutas tema esimest kohtumist kannatanuga, siis saab sellest järeldada, et tunnistaja väidet, mida ta oli kuulnud kelleltki selle kohta, et Inna Peters käis naabri korteris, ei ole maakohus süüküsimuse lahendamisel arvesse võtnud. Ringkonnkohus märgib täiendavalt selguse mõttes, et kuna tegemist on niivõrd umbmäärase väitega, ei ole see piisav isegi kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, rääkimata selle tõendina kasutamisest KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel.
  45. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse vastu kui ta kasutas tunnistaja S.K. i ütlusi iseseisva tõendina KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel selles, et Inna Peters tungis kannatanu korterisse ja ei lahkunud sealt kannatanu palvel, mistõttu ta lükkas süüdistatava korterist välja (sõimamine ja kannatanu jalaga löömine ei oma KarS § 266 lg 2 objektiivse koosseisu hindamisel tähtsust). Nende tunnistaja ütluste puhul on täidetud mõlemad KrMS § 66 lg 21 p 2 nõuded. Kannatanu rääkis sellest tunnistajale sündmuskohal vahetult peale toimunut ja puudub alus arvata, et kannatanu moonutas tõde. Kui pikk on täpselt see ajavahemik, mis jäi süüks arvatud teo ja politseipatrulli kohalejõudmise vahele, ei ole teada, kuivõrd neid tõendeid ei ole kohtule esitatud: ei ole patrullilehte ja selle aja kohta pole küsimusi esitatud ka tunnistajatele. Samas nähtub tunnistaja S.K. i ütlustest, et kui ta koos teise patrullpolitseiniku V.T. ga sündmuskohale jõudis, tuli neile kõigepealt vastu vanem naisterahvas T.L. , kes hakkas rääkima, mis oli juhtunud. Kuna vastaskorterist tuli välja väga ärritunud Inna Peters, läks T.L. oma korterisse ja tema koos V.T. ga läksid rääkima Inna Petersiga. Kannatanuga said nad uuesti rääkida pärast seda, kui kohale jõudis K.T. koos lastekaitsetöötajaga. Olenemata sellest, kui pikk oli see ajavahemik, mil S.K. il õnnestus kannatanuga täpsemalt toimunust rääkida, toimus see ikkagi sündmuskohal ajal kui konflikt oli lahendamata, st kannatanu oli jätkuvalt eelnevalt üleelatu mõju all: muid sündmusi vahepeal ei toimunud ja kannatanu viibis oma korteris politseinikke oodates. Puudub alus arvata, et kannatanu oleks selle aja jooksul mõelnud välja uue versiooni ja hakanud seejärel politseinikele 6 valetama. See on ka olemasolevate tõenditega ümber lükatud. Kannatanu helistas enda sõnul lastekaitsesse. Politsei sai väljakutse, mille sisuks oli, et naaber on tunginud tema korterisse ja teda jalaga löönud, seda kinnitas tunnistaja S.K. . Seega kattub väljakutse sisu kannatanu hilisemate ütlustega.
  46. Kannatanu ja süüdistatava ütlused on vastuolus, kuivõrd Inna Petersi sõnul ei ole tema kannatanu korterisse sisenenud ja konflikt toimus väliskoridoris, trepikojas pärast seda kui ta oli koputanud kannatanu uksele. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selleski, et maakohus on põhjendamatult jätnud süüdistatava ütlused tõendikogumist välja üksnes seetõttu, et pidas neid ennastõigustavateks. Maakohus on kõiki tõendeid nõuetekohaselt analüüsinud ja jätnud süüdistatava ütlused tõendikogumist välja põhjusel, et need on vastuolus teiste tõenditega, nii kannatanu kui ka tunnistajate S.K. i ja G.J. ütlustega.
  47. Tunnistaja G.J. , Inna Petersi ja T.L. i naaber, tunnistas, et sellel ajal, kui ta rääkis telefoni teel T.L. iga, kuulis ta, kuidas viimane ütles kõva häälega, et ära tule minu tuppa. Tunnistaja kuulis ka Inna Petersi häält ja kolinat, telefoni kukkumist. Tunnistaja G.J. sellistest ütlustest ei nähtu tõepoolest, kus selle vestluse ajal asusid Inna Peters ja kus T.L. . Küll aga saab kogumis kannatanu ütlustega järeldada, et kannatanu viibis sellel ajal kui ta rääkis telefoniga, oma korteris Tunnistaja ja kannatanu ütlused on ühesugused selles osas, et kannatanul kukkus telefon käest. Telefon kukkus aga kannatanul käest põhjusel, et Inna Peters lõi jalaga. Kui see vestlus oleks toimunud trepikojas nii nagu väidab Inna Peters - pärast seda, kui ta koputas ja kannatanu ise avas talle ukse, ei oleks T.L. il olnud põhjust kõva häälega öelda, et ära tule minu korterisse. Inna Petersi sõnul pole ta püüdnudki sinna siseneda, vaid hoopiski T.L. ründas teda koridoris. Selline süüdistatava versioon ei kattu ei T.L. i ega ka G.J. ütlustega. See ei ole samuti eluliselt usutav, et kannatanu, kes helistas ise G.J. le ja rääkis temaga telefoni teel, ründas samal ajal trepikojas Inna Petersit. Lisaks nähtub S.K. i ütlustest, et Inna Peters tunnistas kohapeal, et ta läks T.L. i korterisse, mis samuti kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust.
  48. Kaitsja leiab, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses annab alust kahelda asjaolu, et ta ei ole rääkinud midagi sellest, et on Inna Petersit pidevalt aidanud, kuid viimane on tänamatu. Samuti tunnistas K.T. , et Inna Peters kurtis talle valu. Inna Petersi sõnul lõi T.L. teda.
  49. T.L. ei ole oma ütlustes eitanud, et on Inna Petersit abistanud. Ta kinnitas, et tal ei ole Inna Petersi vastu mingit vihavaenu, ta on 4 aastat võtnud teda kui sõpra, olnud talle toeks, aidanud lastega toimetamisel. Kui
  50. veebruariks olidki nende suhted mõnevõrra halvenenud, siis ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest järeldada, et T.L. ei rääkinud 08.02.2021 toimunud sündmuse kohta tõtt. Tunnistaja K.T. ütlused ei kinnita Inna Petersi ütlusi selles, et hoopis T.L. lõi teda ja kannatanu valetas. K.T. sõnul võis Inna Peters öelda, et naaber olevat teda löönud jalaga õla piirkonda. Seega ei tea tunnistaja isegi kindlalt seda, kas Inna Peters seda ütles või mitte. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et see ei ole ka eluliselt usutav, et 66aastane kannatanu oleks võimeline lööma koridoris uksele koputanud, st seisvas asendis temast peaaegu poole nooremale Inna Petersile jalaga vastu õlga. Küll aga on usutav, et Inna Peters võis mingil määral valu tunda, kui kannatanu lükkas teda oma korterist välja. Nimelt tunnistas kannatanu, et kui Inna Peters hakkas tema korterist välja taganema ja keeras selja, lükkas ta teda parema õla pealt lahtisest uksest välja ja pani korteriukse lukku.
  51. Kokkuvõtvalt on maakohus põhjendatult leidnud, et kannatanu ütlused, erinevalt süüdistatava ütlustest, on usaldusväärsed. Need on olnud järjepidevad, selged ja üksikasjalikud ning haakuvad tunnistajate G.J. ja S.K. i ütlustega. Mingeid kõrvaldamata kahtlusi Inna Petersi süüküsimuses, mida tuleks KrMS § 7 lg-3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks, ringkonnakohtu jaoks ei jäänud. Ka on Inna Petersi teole antud õige karistusõiguslik hinnang. 7
  52. Kuivõrd apellatsioonis karistust ei vaidlusta, see vastab seadusele ja maakohus on seda piisavalt ka põhjendanud, siis ei ole ringkonnakohtul vajalik karistusel pikemalt peatuda.
  53. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jääb Tartu Maakohtu
  54. novembri
  55. a otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  56. Inna Petersi kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks apellatsioonimetluses. Taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud kohtuotsusega tutvumiseks 30 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 75 minutit, mille eest on tasu suuruseks 114 eurot (sh käibemaks 19 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt tehtud toimingud on olnud vajalikud ning ajakulu mõistlik, mistõttu tuleb kaitsja tasutaotlus rahuldada.
  57. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 ettenähtud lahendi, tuleb apellatsioonimenetluse kulu 114 eurot KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel Inna Petersilt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.