1-16-11514 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mail 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-11514 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Meelik

§ 322

lg-s 3 sätestatud õigust kasutades esitas süüdistatav J.N seisukoha esitatud apellatsioonide kohta, milles palub maakohtu otsus tühistada ja kergendada talle mõistetud karistust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja süüdistatava ning kaitsja apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. 5.1
2. jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku muudatus, millega lisati KarS § 118 esimesse lõikese seitsmes punkt. Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegium
3. juuni
4. a otsuses nr 3-1-146-15 selgitanud, et KarS § 118 esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide, s.o p-de 1-6 jaoks. Nii on pärast
5. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või hooletult (KarS § 18 lg 3). Kuivõrd KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult. Seega ei ole kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast tähtsust, kas süüdistatav põhjustab tagajärje tahtlikult või ettevaatamatusest. See on oluline vaid karistuse mõistmisel. Arutatavas asjas on maakohus nii ka toiminud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et eluohtliku tervisekahjustuse osas tegutses J.N kaudse tahtlusega. Ta lõi noaga kaks korda kannatanule vasakule poole rindkeresse. Teine löök oli nii tugev, et noa tera tungis rinnaõõnde ja jäi sinna kinni. Sellise käitumise puhul saab juba ainuüksi välise teopildi alusel öelda, et J.N oli eluohtliku tervisekahjustuse osas kaudne tahtlus. Pole tuvastatud ühtegi mõistlikku eeldust, millele tuginedes oleks J.N saanud loota, et tema loodud oht tagajärjes ei realiseeru. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellantide seisukohaga, et süüdistatav J.N tekitas kannatanu CP-le eluohtliku tervisekahjustuse ettevaatamatusest. 5.2 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. 3

§ 331

lg 3 alusel apellatsiooni piiridest väljuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et tuvastades süüteo toimepanemise hädakaitse piiride ületamisel, oleks pidanud maakohus lugema selle KarS § 57 lg 1 p 8 alusel karistust kergendavaks asjaoluks. Praeguses asjas on maakohus lugenud kannatanu provokatiivse käitumise karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 2 alusel. See asjaolu ei ole aga aluseks karistuse mõistmise osas kohtuotsuse tühistamisele, sest maakohus on kannatanu käitumist arvesse võtnud. 6. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 175

lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 180

lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kaitsja vandeadvokaat A. Ennok esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga kokku 48 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu apellatsiooni koostamises 2 pooltunni ulatuses. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 48 eurot, sh käibemaks 8 eurot. Kuna kohtukolleegium teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu

§ 185lg 2 kohaselt J.N-ilt riigi kasuks välja mõista.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 1. märtsi 2017. a kohtuotsuse J.N-i suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 4