Obsah (10)

§ 237§ 293§ 238§ 126§ 180§ 179§ 175§ 105§ 313§ 306

Kriminaalasi nr 1-20-191 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL 10.veebruaril 2020.a Tallinnas, Harju Maakohus koosseisus Kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg Tõlk Ines Üprus juuresolekul Prokurör

§ 237

lg 5 esimese lause alusel võib süüdistatav taotleda enda ülekuulamist ka lühimenetluses. Sama sätte teise lause kohaselt järgitakse süüdistatava ülekuulamisel lühimenetluses

§-s 293 sätestatut, mis tähendab, et lühimenetluses tuleb samamoodi kui üldmenetluses juhinduda süüdistatava ülekuulamisel

§-st 2862 ja §-dest 288-2891 (

§ 293lg 1).

Eeltoodust tulenevalt lähtub kohus Kopli 9a episoodi analüüsimisel M.B poolt kohtuistungil antud ütlustest. M.B selgitas kohtuistungil, et selles majas elab tema tuttav ja varguse toimepanemist sellel aadressil ei mäleta. Kannatanu G. L.i ütluste kohaselt avastas ta 14.09.2019.a kella 11.10 paiku, et tema keldriboksi tabalukk on lõhutud ja keldriboksi uks on lahti. Keldriboksist oli varastatud ketaslõikur Makita. 08.09.2019.a kui kannatanu keldris käis, oli kõik veel korras. Sündmuskoha vaatlusprotokollilt nähtub, et xxx keldris on lahti muugitud mitmed keldriboksid, kusjuures mitmel juhul on lõhutud tabaluku kinnituskoht, mitte tabalukk. Sündmuskohalt võeti mitmeid DNAproove. Ekspertiisiakti nr 19E-GE1206 eksperdiarvamuse kohaselt saadi DNA-analüüsil osaline profiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ja ei saa kindlalt välistada M.B DNA sisaldumist selles segaproovis. Erinevate hüpoteeside tõepärasuhte arvutamisel saadi 107 , mis tähendab, et antud DNA-profiili saamine on 107 korda tõenäosem juhul, kui proovis leiduva bioloogilise materjali allikaks on M.B ja üks tundmatu isik võrreldes sellega, kui biloogilise materjali allikaks on 2 juhuslikku tundmatut isikut Samuti, vastavalt ekspertiisiakti nr 19E-GE1091 eksperdiarvamusele, leiti tabalukult DNA-analüüsil osalised profiilid, mis ei ole seostatavad kannatanu ja samas keldris viibinud E. R. DNA-segaprofiilidega. Seega, kui M.B DNA-d ei oleks tabalukul olnud, oleks ekspert saanud selle tõenäoliselt välistada samamoodi nagu kannatanu ja keldris viibinud E. R. puhul. Mõiste ei saa välistada isiku DNA sisaldumist tähendab, et segaprofiilis on esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid ja DNA profiili geomeetria arvestamisel ei ole ole võrdlusisiku DNA sisaldumine selles segaproovis ebatõenäoline. Riigikohtu otsuses 3-1-1-63-04 p 17.4 on märgitud, et Riigikohtu senises praktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-121-97 - RT III 1998, 1, 7). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud 8 õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Käesolevas kriminaalasjas eelpool tsiteeritud hüpoteeside tõepära suhte põhjalt on võimalik teha usaldusväärseid järeldusi M.B-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise kohta tabalukult võetud segaproovis ja see on käsitatav tõenäoliku eksperdiarvamusena, kuna sellest tulenevate järelduste põhjal on võimalik otsustada M.B DNA sisaldumise või mitte sisaldumise kohta uuritud proovis. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et tarbis xxx aadressil ka keldris tuttava Stanislaviga, kelle perekonnanime ei tea, narkootilisi aineid. Siis võis DNA keldrisse sattuda. Isik ei tunnista end selles episoodis süüdi põhjusel, et ta ei mäleta varguse toimepanemist. Kaitsja on asunud seisukohale, et tõendeid selle episoodi osas on vähe ning kuna isikul elab selles majas tuttav, siis võis ta olla puudutanud erinevaid esemeid. Siinkohal jääb kohtule arusaamatuks, miks pidi M.B sellisel juhul keldris tabalukke puudutama. Tavapäraselt ei hõlma külas käimine ka kortermaja keldris käimist, veel vähem seal teistele majaelanikele kuuluvate keldrbokside uste ja tabalukkude katsumist. Seega, ei pea kohus sellist kaitseversiooni eluliselt usutavaks. Asjaolu, et M.B tarbis enda sõnade kohaselt tol perioodil narkootilisi aineid ja ei mäleta varguse toimepanemist, ei lükka ümber fakti, kas M.B pani varguse toime või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-8-10 (p 11 ja 12) asunud alljärgnevale seisukohale: Asjaolu, et just M.B xxx episoodi varguse toime pani, kinnitab ka kokkulangevus kuriteo täideviimise viisis mida kohus arvestab kaudse tõendina. Nimelt on M.B-le käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistus lisaks veel kuues samalaadses varguse episoodis, kus kuritegude, s.o varguse toimepanemise viis on silmnähtavalt sarnane ning mõnel juhul võiks isegi öelda, et identne. Kõigi varguse episoodi puhul on ühine, et süüdistatav murrab sisse keldrisse või keldriboksi(desse) (kusjuures vähemalt viies episoodis lõhub isik tabaluku kinnitusi, mõnel üksikul juhul ka tabalukke) ning lahkub keldriboksist saadud esemetega. Varastatud on peamiselt jalgrattad või tööriistad. Ka käesolevas episoodis on sisse murtud keldriboksi ja keldris onlõhutud tabaluku kinnituskoht, mitte tabalukk. Võttes arvesse M.B käitumismustrit (tabaluku kinnituste ja tabalukkude lõhkumine, tööriista varastamine), teo toimepanemise ajavahemikku (samal ajaperioodil kui toimusid teised M.B vargused juulist-septembrini ning samas Tallinna piirkonnas) ning asjaolu, et sündmuskohalt (keldrist tabaluku pealt) leiti M.B DNA-d, ei ole eluliselt usutav, et selle 9 varguse pani toime keegi teine kui M.B. Eeltsiteeritud tõendeid kogumis hinnates on kohus veendunud, et just M.B oli isikuks, kes võttis ära võõra vallasasja, s.o kannatanule G. L.ile kuulunud Makita ketaslõikuri. M.B objektiivsest käitumisest – lõhkus keldriboksi tabaluku ning võttis G. L.i keldrist temale kuulunud ketaslõikuri – nähtub, et isik tegutses sissetungimisega varguse eesmärgil, mistõttu kuritegu on toime pandud kavatsetult. Asjaolu, et isik ei mäleta teo toimepanemist, ei tähenda, et isik ei oleks teo toimepanemise hetkel oma teost aru saanud ning eesmärgipäraselt käitunud. Selleks, et keldribokside tabalukke või nende kinnitusi lõhkuda, pidi isik olema eelnevalt varustanud ennast lõiketangide vmt esemega, mis võimaldab keldribokside kinnitusi sellisel viisil lõhkuda. Keldriboksi uksel ja tabalukul on kindlasti kaitseülesanne ning selleks, et keldriboksist asju varastada, tuli keldriboksi ees olev tabalukk või selle kinnitus eelnevalt lõhkuda. Seega sai süüdistatav M.B aru, et tungib võõrasse ruumi, kuhu sisenemine on keelatud ning ta sai ka aru, et see on ebaseaduslik. M.B süü 10.09.2019 – 16.09.2019.a xxx episoodis on täielikult tõendamist leidnud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Isik tunnistas ennast selles episoodis kohtuistungil süüdi. Ka kohtueelses menetluses tunnistas M.B , et varastas jalgratta aadressilt xxx. Varguse toimumist ning selle toimepanemise asjaolusid kinnitavad ka kannatanu H. K.i ütlused, mille kohaselt 17.09.2019.a edastati talle informatsioon, et kahtlustatavana kinnipeetud isik on andnud vabatahtlikult välja aadressilt xxx maja keldrist varastatud jalgratta Bottecchia. Läks keldrist kontrollima ja avastas, et maja soojasõlmest on varastatud tema jalgratas. Soojasõlmel on korralik turvauks. Soojasõlme pääsemiseks tuleb läbida trepikoja, keldri ja võreuks. Kõik uksed ja lukud olid kontrollimisel terved. Soojasõlme ukse kõrval on ava, millele olid kivid ja vineeritükk ette pandud. Sisenemine soojasõlme toimus ava kaudu ning väljuda sai uksest, sest uks on seestpoolt liblikaga lahtikeeratav. Asitõendi vaatlusprotokollist koos fototabeliga nähtub, et vaadeldud on M.B poolt vabatahtlikult väljaantud jalgratast Bottecchia, mis kannatanu ütluste kohaselt kuulub talle ning mis on kannatanule ka tagastatud. Eeltoodust tulenevalt on kannatanu ja süüdistatava enda ütlustega, asitõendi asitõendi vaatlusprotokolliga leidnud tõendamist M.B poolt vahemikus 10.09.2019 kuni 16.09.2019 võõra vallasasja- Bottecchia jalgratta- äravõtmine. M.B objektiivsest käitumisest – sisenes valdaja loata soojasõlme ning võttis keldrist kannatanule H. K.ile kuulunud jalgratta – nähtub, et isik tegutses sissetungimisega varguse eesmärgil, mistõttu kuritegu on toime pandud kavatsetult. Sissetungimiseks peetakse sisenemist viisil, mis ei ole ette nähtud õiguspäraseks sisenemiseks, kusjuures ületatakse hoone, ruumi või ümbruse omadustest tulenevaid takistusi või raskusi, millel on kaitseülesanne. Sissetungimiseks peetakse ka tungimist suletud, kuid lukustamata ruumi, kui seda on tehtud valdaja tahte vastaselt (J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne.
3. trükk. Juura, 2015, lk 696). Käesoleval juhul ei ole selge, kas ja millised uksed olid lukustatud, kuid on tuvastatud, et süüdistatav sisenes soojasõlme kivide ja vineeriga kaetud ava kaudu, mis ei ole tavapäraseks sisenemiseks mõeldud ning M.B poolt keldrisse sisenemine oli kriminaalasja materjalidest nähtuvalt selgelt majaelanike tahte vastane, M.B puudus keldrisse sisenemiseks luba. Süüdistatav on kohtueelses menetluses tunnistanud, et tungis Pirni tn 6 asuva kortermaja keldrisse ja varastas sealt jalgratta. Seega sai süüdistatav M.B ka ise aru, et tungib võõrasse ruumi, kuhu sisenemine on keelatud ning ta sai aru, et see on ebaseaduslik. 10 Käesoleva kriminaalasja esemeks on seitse varguse episoodi, millised on toime pandud vaid kolme kuu jooksul, seega on süüdistatava puhul tegemist isikuga, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt. Lisaks on igas episoodis tuvastatud varguse toimepanemine sissetungimisega. Kõigest eelnevast johtuvalt tuleb M.B tegevus seitsmes varguse episoodis kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi kui sissetungimisega süstemaatiliselt võõraste vallasasjade äravõtmine nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. M.B on süüvõimeline ning KarS
4. ptk.
5. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. KarS § 199 lg 2 näeb võimaliku sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. (Riigikohtu otsus 3-1-1-113-12). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 31-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-11-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust, laadi ning süüdistatava isikut. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Kuivõrd isikut süüdistatakse seitsmes varguse episoodis, hindab kohus M.B süüd käesolevas kriminaalasjas vähemalt keskmiseks. M.B karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus süü ülestunnistamist kuues episoodis ja kahetsust. M.B iseloomustab, et teda on varem kriminaalkorras karistatud korduvalt. Karistuseks on mõistetud korduvalt ka reaalne vangistus, seega teadis M.B , et kuritegude toimepanemine võib endaga kaasa tuua ebameeldivad tagajärjed. M.B karistati viimati 01.03.2017.a kohtuotsusega ning lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust. Nimetatud vangistusest vabanes M.B ennetähtaegselt ning kriminaalasja esemeks olevad teod pani isik toime katseajal. Seega, ei ole eelnevad karistused mõju avaldanud ning hoidnud M.B uute kuritegude toimepanemisest. Vaatamata eelnevatele karistustele on süüdistatav jätkanud süütegude toimepanemist ja seda üsna pea pärast eelmise kohtuotsusega määratud vangistusest vabanemist. Süüdistatava objektiivsest käitumisest ja tema enda ütlustest nähtuvalt pani ta kuriteod toime kavatsetult. Isik on tunnistanud, et tal on narkootiliste ainete sõltuvus. Süüdistatava enda ütluste kohaselt tarvitab ta tihti narkootikume ning kuritegusid paneb toime siis, kui on narkootikume tarvitanud. Samuti puudus süüdistataval vabaduses töökoht. Arvestades eeltoodut, ning karistuse eripreventiivseid eesmärke (hoida M.B edaspidi kuritegusid toime panemast), leiab kohus, et M.B puhul ei ole põhjendatud kergema karistusliigi - rahaline karistus – kohaldamine. Eeltoodu pinnalt on ka selge, et süüdistatava puhul ei ole tegemist kriminaalhoolduse jaoks sobiva isikuga. Seega, on M.B-le ainusobilik karistuse liik vangistus. Võttes arvesse kõike eeltoodut, sh, et isiku süü on keskmine ning kergendavaks asjaoluks süü tunnistamine (6 episoodis) ning puhtsüdamlik kahetsus, on põhjendatud karistada M.B KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi sanktsiooni keskmisest määrast veidi väiksemas määras 11 s.o 2 aastat, mida vähendada

§ 238lg 2 kohaselt 1/3 võrra ja mõista karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust.

Kuivõrd vargused on toime pandud katseajal, tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 01.03.2017 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 kuu ja 5 päeva võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 2 aastat ja 5 päeva vangistust. H. T. on esitanud tsiviilhagi summas 242,74 eurot, A. V. on esitanud tsiviilhagi summas 228,90 eurot, A. L. on esitanud tsiviilhagi summas 590 eurot. Süüdistatav M.B nimetatud tsiviilhagidele vastu ei vaielnud, võttis nimetatud tsiviilhagid kohtuistungil omaks. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p-le 5 on kahju tekitamine õigusvastane, kui sellega rikuti kannatanu omandit. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid tõendeid, asub seisukohale, et esitatud tsiviilhagid on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele, kuivõrd varaline kahju on tekkinud süüdistatava M.B kuritegeliku käitumise tulemusena. TsMS § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Seetõttu tuleb varaline kahju süüdistatavalt M.B-lt välja mõista H. T. kasuks 242,74 eurot; A. V.i kasuks 228,90 eurot ja A. L.i kasuks 590 eurot. G. L. on esitanud tsiviilhagi summas 230 eurot. M.B vaidles nimetatud tsiviilhagile vastu, omaks ei võtnud, sest ta ei mäleta vargust aadressil xxx.. Kohtulikul tõendite uurimisel on M.B süü talle xxx varguse episoodis KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi tõendamist leidnud (lk 9-10). VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohasel on kahju tekitamine õigusvastane, kui sellega rikuti kannatanu omandit. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid tõendeid, asub seisukohale, et esitatud tsiviilhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kuivõrd varaline kahju on tekkinud süüdistatava M.B kuritegeliku käitumise tulemusena. Kannatanu tsiviilhagis märgitud Makita ketaslõikuri maksumus 230 eurot on üldteada keskmine ketaslõikuri maksumus. Lisaks nähtub kannatanu ütlustest, et ketaslõikur oli peaaegu uus ja töökorras. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul alust kahelda kannatanu poolt enda ütlustes ja hagiavalduses märgitud ketaslõikuri maksumuses. Ketaslõikuri maksumust M.B vaidlustanud ei ole. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et varaline kahju tuleb süüdistatavalt M.B-lt välja mõista K. G. L. kasuks 230 eurot.

§ 126

lg 3 p 1 sätestab, et kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses.

§ 126

lg 3 p 2 sätestab, et muu asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale.

§ 126

lg 3 p 4 sätestab, et väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. Juhindudes

§ 126

lg 3 p-st 1, 2, 4 otsustab kohus kriminaalasjas olevad asitõendid: - CD plaadi (kriminaalasja materjalide juures) jätta kriminaalasja juurde; 12 - lukusüdamik ja lõhutud tabalukud, lõhutud jalgratta lukk, jalatsijäljed želatiinkiledel (Politsei- ja Piirivalveameti asitõendite hoidlas) hävitada; - spordijalatsid Adidas (Politsei- ja Piirivalveameti asitõendite hoidlas) tagastada M.B-le ; - M.B poolt vabatahtlikult välja antud esemed: Ahing SEAC konksudega, kott kirjaga Behr, milles kalipso (Axel, suurus M), kalipso (Cressi, suurus L) ja päästevest (Neil Pryde, suurus L) jätta leiuna Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonda kuni omaniku välja selgitamiseni (AÕS § 100).

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kriminaalmenetluse kulud koosnevad antud asjas kaitsjale tasutud riigi õigusabi osutamise eest makstud hüvitisest, ekspertiisikuludest ja sundrahast. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt M.B-lt välja järgmiselt: sundraha

§ 179

lg 1 p 2 kohaselt antud asjas (II astme kuriteos süüdimõistmisel) 1,5 kuupalga alammäära, s.o 876 eurot,

§ 180

lg 1 ja 175 lg 1 p 3, 4 alusel kaitsjatasu 1067.88 eurot ja ekspertiisikulud 1739 eurot riigituludesse. Ekspertiisikulu on

§ 175

lg 1 p 3 järgi vaieldamatult üks menetluskulu liik, mis tuleb süüdimõistetul üldjuhul hüvitada. Samas tuleb silmas pidada, et

§ 105

lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu

§ 175

lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12). Käesolevas kriminaalasjas on nii DNA ekspertiisitulemused kui jäljeekspertiisitulemused aidanud kaasa kriminaalasja lahendamisele, mistõttu kuuluvad need põhjendatud ulatuses süüdistatavalt väljamõistmisele. DNA-ekspertiiside teostamise ajal kehtinud ja hetkel kehtiv KES § 273 sätestab, et DNAekspertiisi hind ühe ekspertiisiobjekti kohta on 57 eurot. Kohtuekspertiisiseadus ei sisalda ei ekspertiisiobjekti ega analüüsiobjekti mõistet, aga seaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt saab öelda, et mõlema termini all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1120-12). Eeltoodust tulenevalt tuleb M.B välja mõista DNA-ekspertiiside maksumused järgnevalt: - DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 19E-GE0865) maksumuse õiendi kohaselt oli teostamise kulu 171 eurot (I kd lk 67), ekspertiisi käigus uuriti 2 objekti (I kd lk 64pö), seega kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele 114 eurot. Ülejäänud summa, 57 eurot jääb riigi kanda; - DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 19E-GE0866) maksumuse õiendi kohaselt oli teostamise kulu 399 eurot (1 kd lk 107), ekspertiisi käigus uuriti 4 objekti (1 kd lk 105-105 pö), seega kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele 228 eurot. Ülejäänud summa, 171 eurot, jääb riigi kanda; 13 - DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 19E-GE0959) maksumuse õiendi kohaselt oli teostamise kulu 57 eurot (1kd lk 113), ekspertiisi käigus uuriti 1 objekti (1 kd lk 110), seega kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele 57 eurot; DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 19E-GE0755) maksumuse õiendi kohaselt oli teostamise kulu 399 eurot (1 kd lk 208), ekspertiisi käigus uuriti 4 objekti (1 kd lk 203), seega kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele 228 eurot. Ülejäänud summa, 171 eurot, jääb riigi kanda; DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 19E-GE0850) maksumuse õiendi kohaselt oli teostamise kulu 684 eurot (1 kd lk 269), ekspertiisi käigus uuriti 4 objekti (1 kd lk 266 pö), seega kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele 228 eurot. Ülejäänud summa, 456 eurot, jääb riigi kanda; DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 19E-GE10191) maksumuse õiendi kohaselt oli teostamise kulu 1197 eurot (II kd lk 39), ekspertiisi käigus uuriti 7 objekti (II kd lk 34), seega kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele 399 eurot. Ülejäänud summa, 798 eurot, jääb riigi kanda; DNA-ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 19E-GE1206) maksumuse õiendi kohaselt oli teostamise kulu 171 eurot (II kd lk 47), ekspertiisi käigus uuriti kolme tõepärasus suhet, seega kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele 171 eurot; Jäljeekspertiisi (ekspertiisiakt nr 19E-TJ0018) teostamise kulu oli 314 eurot (II kd lk 145), mis kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele. Kohus tõdeb, et

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Mõjuva põhjusena, mis takistab isikul kõigi tema menetlusega seotud kulude kandmist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav menetluskulusid kanda. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline töötama. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda menetluskulude riigi kanda jätmist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb menetluskulude riigi kanda jätmist. Isikule karistuseks reaalse vangistuse mõistmine ei ole selliseks asjaoluks mis tingiks iseenesest kohtukulude riigi kanda jätmist. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Käesolevas kriminaalasjas on kohus ekspertiisikulud osaliselt jätnud riigi kanda. Kaitsja taotles kaitsjatasu ja ekspertiisikulu osaliselt riigi kanda jätmist põhjusel, et süüdistatav ei suuda neid tasuda. Samas ei esitanud kaitsja tõendeid, miks isik ei suuda ise menetluskulusid kanda. Samuti ei nähtu kriminaaltoimiku materjalidest asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et süüdistataval esineksid takistused temalt väljamõistetavate kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Arvestades süüdistatava majanduslikku seisundit ja maksevõimet, kuna tööhõive ja sissetuleku teenimis võimalused on vanglas väiksemad, peab kohus juhindudes Riigikohtu määruses 3-1-1-212 väljendatud seisukohast ja

§ 313

lg 1 p 7 sätteid kohaldades põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lõppkokkuvõttes on oluline, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi 3-1-1-110-13 p 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Juhindudes

§ 306, 311-313, 315 lg 7, 238 kohus otsustas: 14 Süüdi tunnistada M.B Kar

S § 199 lg 2p 8,9 järgi ja mõista karistuseks vangistus kaks aastat.

§ 238lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks üks aasta ja neli kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 01.03.2017 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 kuud ja 5 päeva võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 2 aastat ja 5 päeva vangistust. Karistusaja alguseks lugeda 16.09.2019. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel olenevalt sellest kumb tähtaeg saabub varem. Välja mõista M.B-lt

§ 179

lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 876 eurot ja

§ 180

lg 1 ja 175 lg 1 p 3,4 alusel kaitsetasu 1067.88 eurot ja ekspertiisikulud 1739 eurot riigituludesse. Kohustada M.B tasuma väljamõistetud sundraha, ekspertiisikulu ja kaitsetasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 306.91 eurot. Sundraha, ekspertiisikulu, kaitsetasu tasuda igakuiselt 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksuja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis või EE401700017002872300 Luminor pangas. Makseinfo viitenumbri saadetakse kinnipidamisasutusse. Maksekorraldusel märkida selgitusena „M.B-lt , kriminaalasi 1-20-191 menetluskulud, ekspertiisikulu ja sundraha.“ Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Probleemide korral viitenumbri saamisel helistada telefonil 6200100.

§ 180lg 3 alusel jätta ülejäänud ekspertiisikulud riigi kanda.

Asitõend CD plaat jätta kriminaalasja juurde lukusüdamik ja lõhutud tabalukud, lõhutud jalgratta lukk , jalatsijäljed želatiinkiledel (Politsei ja Piirivalveameti asitõendite hoidlas) hävitada; spordijalatsid Adidas (Politsei ja Piirivalveameti asitõendite hoidlas) tagastada M.B-le M.B poolt vabatahtlikult välja antud esemed: Ahing SEAC konksudega, kott kirjaga Behr, milles kalipso (Axel, suurus M), kalipso (Cressi, suurus L) ja päästevest (Neil Pryde, suurus L) jätta leiuna Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonda kuni omaniku välja selgitamiseni. Välja mõista M.B-lt: H. T. kasuks 242,74 eurot ( Swedbank arveldusarve nr EExxx); A. V. kasuks 228,90 eurot (Swedbank arveldusarve nr EExxx); A. L. kasuks 590 eurot (Swedbank arveldusarve EExxx); 15 G. L. kasuks 230 eurot (Swedbank arveldusarve nr EExxx). Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiI.sa kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule. Apellatsioonteate esitamisel on kohtuotsus kohtumenetluse pooltel kohtus tutvumiseks kättesaadav 16.03. 2020 Kohtunik Liina Pohlak 16