← Eesti

2-20-1646/98

Obsah (17)§ 162§ 436§ 657§ 392§ 429§ 368§ 423§ 168§ 165§ 123§ 137§ 134§ 150§ 171§ 177§ 654§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Ulvi Loonurm ja Siiri Malmberg Otsuse kuupäev 22. veebruar 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-2

) § 368 lg 1 tähenduses; rahalised nõuded (algne nõue (a) ning täpsustatud nõuded

(1)ja
(2)) on aegunud, sest lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva nõude aegumine algab eelduslikult juba kohustuse rikkumisest, st laenulepingu sõlmimisest
  1. juunil 2007; hagejate väidetav nõue muutus sissenõutavaks kas laenulepingu sõlmimisest või kõige hiljem laenulepingu lõppemisega
  2. detsembril 2009, sest taotlejad said hiljemalt siis kahjust teada; omandi kaotus (summas 90 000 eurot) ei tekkinud kinnistu müügiga, vaid kinnistule hüpoteegi seadmisega. Hüpoteegi seadmisega tekitatud kahju hüvitamine ei saa isegi teoreetiliselt olla väidetava vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg; isegi kui pank oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei peaks selle tulemusel hüvitama laenu põhiosa tagasimaksmisest tekkinud kahju, sest taotlejad said laenu ning sama laenusumma tagasimaksmise kohustus ei saa olla hagejate kahju; hageja I kui laenusaaja õigusjärglane suhtles juba
  3. aastal kostjaga pärandaja laenu tagasimaksete võimaluste teemal, st ta oli kursis laenu ja selle asjaoludega; pank ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest o laenusaaja esitas lepingueelsete läbirääkimiste käigus Statistikaameti palgatõendi, mille kohaselt laekus talle keskmiselt 8306,33 krooni (532,46 eurot) kuus, ja ARS Q OÜ palgatõendi, millest nähtuvalt asus ta alates
  4. juulist 2006 ettevõttesse tööle raamatupidaja / juhi abina igakuise netopalgaga 15 000 krooni (961,53 eurot). Samuti esitas ta pangakonto väljavõte
  5. detsembrist 2006 –
  6. maini 2007, mis kajastas samu sissetulekuid; o hageja II avaldas pangale, et ta netopalk kuus on 20 733 krooni (1329,04 eurot), millest 14 700 krooni laekus panka ja 6033 krooni kontole AS-is Hansapank, mida kinnitasid palgatõend äriühingust B OÜ ja kontoväljavõte
  7. juunist 2006 –
  8. juunini 2007; 4
(12)o tagatiseks seatava kinnistu turuväärtuse kohta esitasid taotlejad pangale Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ eksperthinnangu 1753/067, mille kohaselt oli kinnistu turuväärtus 3 100 000 krooni (198 717,96 eurot); o pank jõudis veendumusele, et taotlejate sissetulek alates
  1. juulist 2007 on kokku 35 733 krooni (= 15 000 + 20 733), st ligi 2290,58 eurot. Samuti veendus pank eksperthinnangus esitatud järeldusi arvestades, et tagatiseks hüpoteegiga koormatava kinnistu turuväärtus (198 717,96 eurot) ületab laenulepingu alusel väljastatava laenu summat (140 605,63 eurot) rohkem kui 50 000 euro võrra. MAAKOHTU OTSUS
  2. Maakohus jättis hagi
  3. augusti 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus

§ 162

lg 1 alusel solidaarselt hagejate kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. 3.

  1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena laenulepingu sõlmimise ja selle tagamiseks kinnistule hüpoteegi seadmise. Samuti ei vaidle pooled, et kostja ütles laenulepingu üles alates
  2. detsembrist 2009 ja täitemenetluses täiteasjas nr 024/2010/182 võõrandati elektroonilisel enampakkumisel kinnistu hinnaga 90 000 eurot. 3.
  3. Pooled vaidlevad, kas hagejate nõuded on aegunud ja kas hagejate kahju hüvitamise nõue on usalduskahju, mis kuuluks vastutustundliku põhimõtte rikkumise tõttu hüvitamisele. 3.
  4. Maakohus leidis, et nõue

(2)on leppetrahvi, viivise ja intressi osas aegunud. 3.3.
  1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel põhineva kahjunõude õigusliku aluse moodustavad võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 14, 115 ja
  2. Kõnealuse põhimõtte või teavitamiskohustuse eiramine on lepingueelse kohustuse rikkumine. Seega tuleb aegumise küsimuses lähtuda lepingueelsetest läbirääkimisest tuleneva nõude aegumise sätetest (Riigikohtu
  3. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12). 3.3.
  4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 148 järgi kohaldatakse ka lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva kohustuse rikkumisel rajaneva nõude aegumisele tehingulise nõude aegumise kohta sätestatut. Seega on VÕS §-de 14 ja 115 alusel esitatud nõude aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi kolm aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest. 3.3.
  5. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Pooled ei vaidle, et
  6. novembri 2009 ülesütlemisavalduses teatas kostja lepingust tuleneva võla suuruse (2 222 200,71 krooni), tuues eraldi välja tähtajaks tasumata laenu sissenõudmise kulu (1371,40 krooni); tasumata laenu (2 130 156,80 krooni); intressi (47 474,59 krooni); viivise (594,79 krooni) ja leppetrahvi (42 603,13 krooni). Lisaks teatas kostja, et võla tasumisega viivitamisel on ta sunnitud alustama laenulepingu tagatiste realiseerimisega, kasutades selleks kohtutäituri või kohtu abi ning vajadusel esitama pankrotiavalduse. 3.3.
  7. Seega muutus 2 222 200,71 krooni sissenõutavaks
  8. detsembril
  9. Kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõue tekib pärast kohustuse rikkumist kahju tekkimisega. Sissenõutavaks muutub see VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi kohustuse täitmiseks mõistliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks põhimõtteliselt kogu tulevikus tekkiva ja ajas suureneva kahju osas, kui n-ö esimese osa kohta saab juba esitada hagi. Hagejad said kostja intressi, viivise jm nõuetest teada lepingu ülesütlemisega, st hiljemalt
  10. detsembril
  11. Sellest ajast hakkas kulgema ka aegumistähtaeg. 3.3.
  12. Tuginedes eeltoodule leidis maakohus, et usalduskahju hüvitamise nõuded leppetrahvi, viivise ja intressi osas on aegunud. 5
(12)3.4. Järgmiseks hindas maakohus nõuet
(2)täitemenetluse kulude osas ja nõuet
(1)kui omandi kaotusega seotud kahju hüvitamise nõuet. Need nõuded pole sisuliselt põhjendatud ja jäid rahuldamata järgmistel kaalutlustel. 3.4.
  1. Viitega kohtupraktikale (Tallinn Ringkonnakohtu
  2. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-7326) märkis maakohus, et vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine ei too kaasa laenusaaja vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2) ning lepingu rikkumisega kaasneb vastutus (VÕS § 101). Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust. Samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. Tsiviilõigus ei saa piirata teovõimelise inimese majanduslikku iseseisvust ja panna kahtluse alla kehtivate tehingute täitmise kohustuslikkust. 3.4.
  3. Isegi kui pank rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuli taotlejatel laen tagastada. Taotlejad pärast laenulepingu ülesütlemise avalduse tegemist laenu kostja määratud täiendava tähtaja jooksul ei tagastanud, mistõttu oli kostjal õigus oma nõue täitemenetluses realiseerida. Laenu tagastamiseks täitemenetluses tagatisvara (st hüpoteegiga koormatud kinnistu) omandi kaotamine selle võõrandamise tõttu ei ole usalduskahju. Kostjal kui panga õigusjärglasel oli ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral õigus saada tagasi taotlejatele antud tagastamata laen 2 130 156,08 krooni. Lisaks oleks kinnistu niigi müüdud teise võlausaldaja nõude katteks. Neil kaalutlustel puudub nii kinnistu müügihinna kui ka täitekulude osas põhjuslik seoses panga võimaliku rikkumise ja hagejate väidetava kahju vahel. 3.
  4. Lõpuks lahendas maakohus tuvastusnõude ja jättis sellegi kui põhjendamatu rahuldamata. 3.5.
  5. Hagejad taotlevad kostjal nõude puudumise tuvastamist (või nõude uues sõnastuses hagejate vastu esitatud jääknõude summas 65 370,44 eurot (viivised) vähendamist nullini), tuginedes samuti vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele. 3.5.
  6. VÕS § 14 lg 1 näeb ette, et lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. VÕS § 14 lg 2 kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. 3.5.
  7. Laenusaajale teatavaks tehtud asjaolude nimekirja reguleeris laenu andmisel ajal VÕS § 404 lg 2 (alates
  8. jaanuarist 2006 kehtinud redaktsioonis). Kostja tegi laenu väljastamisel taotlejatele teatavaks kõik ette nähtud andmed, sh: - väljamakstava krediidi summa; - kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks tehtavate maksete kogusumma (krediidi brutosumma); - krediidi tagasimaksmise tingimused, eelkõige tarbija poolt krediidi, intressi ja kulude tasumiseks tehtavate osamaksete hulk, osamaksete suurused ja maksete tegemise tähtajad või tähtpäevad; - intressimäär aasta kohta; - krediidi kulukuse määr aasta kohta; - krediidilepingu lõppemise tingimused, mh tarbija taganemisõigus, selle teostamise kord ja tähtaeg; - tarbijalt nõutavad tagatised. 6
(12)3.5.
  1. Laenulepingu sõlmimise ajal olid vastutustundliku laenamise põhimõtted sätestatud krediidiasutuste seaduses (KAS), mille § 83 lg 3 nägi ette krediidiasutuse kohustuse järgida laenude andmisel ja jälgimisel krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nimetatud põhimõtte rakendamiseks oli krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. 3.5.
  2. Laenusaaja esitas lepingueelsete läbirääkimiste käigus pangale oma sissetuleku kohta: - Statistikaameti palgatõendi asutusest, mille kohaselt oli ajavahemikul
  3. aasta detsember kuni
  4. aasta mai keskmine palk 8306,33 krooni (532,46 eurot); ARS Q OÜ palgatõendi, millest nähtuvalt asus laenusaaja alates
  5. juulist 2006 tööle raamatupidaja / juhi abina igakuise netopalgaga 15 000 krooni (961,53 eurot); pangakonto väljavõtte ajavahemiku
  6. detsember 2006 –
  7. mai 2007 kohta. 3.5.
  8. Hageja II esitas pangale lepingueelsete läbirääkimiste käigus: - selgituse, et tema netopalk kuus on 20 733 krooni (1 329,04 eurot), millest 14 700 krooni laekus panka ja 6033 krooni (386,73 eurot) AS-i Hansapank; B OÜ palgatõendi, mille kohaselt asus ta alates
  9. juulist 2006 tööle müügijuhina igakuise netopalgaga 14 700 krooni (942,31 eurot); pangakonto väljavõtte ajavahemiku
  10. juuni 2006 –
  11. juuni 2007 kohta. 3.5.
  12. Pangale esitatud hindamisakti järgi oli laenu tagatiseks seatava kinnistu väärtus ilma pangalt saadava laenu abil tehtavate parendusteta 3 100 000 krooni (198 717,96 eurot). Laenu saamise tulemusel kinnistu väärtus kasvama. 3.5.
  13. Maakohus nõustus kostjaga, et pank võis eeldada talle esitatud andmete õigust. Seetõttu puudus pangal alus kahelda, et taotlejatel on majanduslikult võimalik laen tagasi maksta. Laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt kohustusid nad tagastama laenu igakuiste maksetena summas 11 923,91 krooni (761,60 eurot). Kuivõrd taotlejate sissetulekud kokku moodustasid nende deklareeritud andmete ja tõendite põhjal 35 733 krooni (= 15 000 + 20 733, st ligi 2290,58 eurot), ei tekkinud pangal kahtlust laenu tagastamise suutlikkuses. Laenusaaja vanus oli teada ka talle endale ja ta pidi sellega laenu võttes arvestama. Samas asjaolu pidi teadma hageja II. 3.5.
  14. Neil kaalutlustel leidis maakohus, et pank täitis laenulepingu sõlmimisel kõik sel ajal kehtinud kohustused, mistõttu ta ei rikkunud taotlejate suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellest tulenevalt jäi hagejate tuvastusnõue rahuldamata. POOLTE SEISUKOHAD
  15. Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda. 4.
  16. Esiteks ei nõustu hagejad maakohtu käsitlusega rahaliste nõuete aegumise kohta. Hagejad said maakohtu varasemast selgitusest
  17. mai 2021 määruses ja Riigikohtu praktikast (
  18. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 18;
  19. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-15, p 9) aru, et kahju hüvitamise nõue ei saa muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud, mistõttu kohtul tuleb igal juhul tuvastada kahju tekkimise aeg. Käesoleval juhul tähendab see, et iga viivise, täitekulu ja ka korteri müügiga põhjustatud kahju osasumma osas muutus kahjunõue sissenõutavaks alles vastava summa täitemenetluses või muul viisil tasumisest. 4.
  20. Teiseks hindas maakohus ekslikult vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, sh kohaldas valesti KAS § 83 lg 3 ja VÕS § 404 lg 2 ning jättis arvestamata Riigikohtu asjakohase 7
(12)praktika (
  1. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 25.3;
  2. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Pank rikkus viidatud põhimõtet, kui andis taotlejatele laenu olukorras, kus nende kogu sissetulek oleks kulunud laenu teenindamisele. Samuti ei hinnanud pank kohaselt tagatisvara. Maakohus jättis panga rikkumised ebaõigesti tuvastamata, rikkudes sellega

§ 436lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse esiteks osas, milles maakohus lahendas sisuliselt hagejate rahalised nõuded, kuigi neist oli osaliselt loobutud – selles osas saab ringkonnakohus võtta vastu hagist loobumise ja lõpetada menetluse (

§ 657lg 3).

Teiseks tühistatakse vaidlustatud otsus ka tuvastusnõude lahendamise osas ja see nõue jääb läbi vaatamata (

§ 657lg 3).

Maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata otsuse tegemise ajal veel aktuaalse hageja I rahalise nõude rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas, aga ringkonnakohus muudab ja täiendab vastavaid põhjendusi (

§ 657lg 2¹).

Kokkuvõttes jääb hagejate kaebus rahuldamata ja nad kannavad menetluskulud ringkonnakohtus. 7. Maakohus rikkus

§ 392

lg 1 p 1, kui ei selgitanud välja hagejate nõudeid ega teinud otsustust nende nõuete menetluse lõpetamiseks, mille lahendamist hagejad enam ei soovinud. 7.

  1. Mõlemad hagejad esitasid hagiavalduses rahalise nõude (a) kostjalt 115 181,29 euro saamiseks. Kõnealuse nõude uus sõnastus sisaldub hagejate
  2. jaanuari 2021 menetlusdokumendis, mille kohaselt ainult hageja I esitas rahalised nõuded

(1)ja
(2)kogusummas 115 181,29 eurot (= 90 000 + 25 181,29). Hageja II sellest alates enam kostjalt raha maksmist ei nõudnud. Hageja I vähendas 18. mai 2022 avalduses nõude
(2)summat ja nõudis nüüd kokku 111 942,16 euro (= 90 000 + 21 942,16) maksmist. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele avaldasid hagejad, et hageja II loobus kogu nõudest (a) ja hageja I vähendas oma nõuet 3239,13 euro võrra (= 115 181,29 – 111 942,16). 7.2. Hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse (

§ 429lg 1).

Kui maakohus jättis vastava otsustuse tegemata, siis teeb selle ringkonnakohus (

§ 657lg 3).

Poolte ühise arusaama ja ka ringkonnakohtu hinnangu järgi sisalduvad hagejate 18. jaanuari 2021 menetlusdokumendis hagist loobumise avaldused: hageja II loobus kogu nõudest (a) ja hageja I loobus samast nõudest osasummas 3239,13 eurot. Hagist loobumise vastuvõtmise takistusi ei esine (

§ 429lg 4).

Ringkonnakohus võtab loobumised vastu ja lõpetab nende nõuete osas menetluse. 8. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus tuvastusnõuet. Selle nõudega paluvad hagejad sisuliselt tuvastada, et neil pole kohustust tasuda kostjale viivist 65 370,44 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul puudub hagejatel õiguslik tuvastushuvi

§ 368lg 1 tähenduses.

Seetõttu jääb tuvastusnõue

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

8.

  1. Maakohus põhjendas
  2. mai 2021 määruses, et üldjuhul saab õiguslikku huvi

§ 368

lg 1 tähenduses jaatada, kui võlgnik soovib kindlaks teha, kas võlausaldajal on tema vastu lepingust tulenev nõue. Ringkonnakohus sellega nii üldistavalt ei nõustu – pigem on rahalise nõude puudumise puhul tuvastushuvi esinemine erandlik. Tuvastushuvi rahalise nõude puudumiseks saab näiteks jaatada juhul, kui sooritusnõude tulevikus esitamine võib olla kohustuse puudumist väitva isiku suhtes ebatavaliselt koormav, aga ka olukorras, kus poolte rahalised suhted vajavad selgitamist perioodiliste maksete tähenduse osas. Laiema tõlgenduse korral peaks kohtud menetlema praktiliselt valimatult nõudeid, millega soovitakse rahaliste nõuete puudumise tuvastamist, mida niigi maksma ei pandaks. 8.2. Poolte avalduste kohaselt ei toimunud kõnealuse nõude summas täitemenetlust hagi esitamise ajal ega toimu ka praegu. Kostja märkis küll 11. juuli 2019 kirjas, et tal on viivise 8

(12)nõue summas 65 370,44 eurot (dtl 44), aga ta ei ole viidatud kirjas ega ühegi muu toimingu või avaldusega nõudnud hagejatelt selle summa maksmist pärast kinnistut koormanud hüpoteegi arvel täitemenetluse lõppemist. Hagejad ei põhjendanud, millistel asjaoludel saaks pidada vähemalt usutavaks kõnealuse nõude esitamist neile ebatavaliselt koormaval viisil. Poolte vahel pole õigussuhteid, mis eeldaks perioodilist arveldamist ja mille raames tuvastusnõudes nimetatud viivise summa võiks põhjustada segadust maksete tähenduse hindamisel. 8.
  1. Samuti puudub hagejatel tuvastushuvi seetõttu, et nad ei esitanud kostjale tasaarvestust tuvastusnõude esemeks oleva viivise summa ja vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetava rikkumisega põhjustatud kahjusumma kohta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei lõpeta krediidilepingust tulenevaid kohustusi, kuid võlgnik saab eelkõige tasaarvestada vastava nõude oma kahjunõudega (vt järgnevas p 9.2). 8.
  2. Eeltoodud kaalutlustel jätab ringkonnakohus tuvastusnõude (algne nõue (b) ja täpsustatud nõue
(3))

§ 423

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest hagi selles nõudes ei ole esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. 9. Eelneva põhjal on vaja vaidlustatud otsust sisuliselt kontrollida hageja I nõuete

(1)ja
(2)rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendusega, et vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetaval rikkumisel rajanevad rahalised nõuded tuli jätta aegumise tõttu rahuldamata. Samas laieneb see järeldus kogu nõuetele
(1)ja
(2). 9.1. Hageja I tugineb nõuetes
(1)ja
(2)vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele. Maakohus kvalifitseeris sel alusel esitatud nõude vaidlustatud otsuse p-s 6 põhimõtteliselt õigesti lepingueelse kohustuse rikkumisest tulenevaks kahju hüvitamise nõudeks. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates
  1. jaanuarist 2007 kehtivas KAS § 83 lg 3 redaktsioonis, mis kohaldub panga suhtes ka käesoleval juhul. Samuti oli pank VÕS § 14 lg 2 alusel kohustatud teavitama kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest (vt maakohtu viidatud Riigikohtu
  2. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24 kolmas lõik). 9.
  3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärk VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu
  4. jaanuari 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama (Riigikohtu
  5. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25 esimene lõik). Hageja I ei väida, et ta oleks teinud tasaarvestuse. 9.
  6. Maakohus kohaldas õigesti TsÜS § 146–148 sätteid. Vaidlustatud otsuse p 6 kuuendas lõigus on osaliselt ekslikult märgitud aastaarvu 2009 asemel 2019, aga koostoimes otsuse muude osadega ei muuda see maakohtu järeldusi ebaõigeks. Tegelikult ütles kostja lepingu üles ja see lõppes vastavalt
  7. novembril ja
  8. detsembril
  9. Lisaks eksis maakohus kohati laenusaaja ja hageja I eristamisel, mis ei mõjutanud hinnangut nõude aegumisele. Kuni laenusaaja surmani tehti õiguslikku tähendust omavad toimingud tema suhtes. Need toimingud on siduvad ka hageja I kui laenusaaja üldõigusjärglase (pärija) suhtes. 9.
  10. Samuti on õige maakohtu käsitlus vastutustundliku laenamise põhimõtte väidetavast rikkumisest tingitud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise aja osas, st vaidlustatud otsuses kohaldati asjakohaselt VÕS § 82 lg-d 3 ja
  11. Kahju tekkimise aja määramisel tuleb 9
(12)lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha (Riigikohtu
  1. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 19 ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud hageja I esile mingeid erandlikke asjaolusid, mis õigustaks iga osakahju (nt viivise või täitekulu) summa selgumise puhul aegumistähtaja (uuesti) kulgema hakkamist. 9.
  2. Seega tuvastas maakohus õigesti, et taotlejatele pidi olema praegu hagetav kahju teada hiljemalt
  3. detsembril
  4. Ühtlasi pidi olema teada, et kostja võib asuda realiseerima kinnistut koormavat hüpoteeki. Kui lugeda kahjunõude väljaselgitamise ja esitamise mõistlikuks ajaks isegi pool aastat (senises kohtupraktikas tavaliselt kolm kuud, vt nt Riigikohtu
  5. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 18 neljas lõik ja seal viidatud varasem praktika), siis muutus kostja vastu esitatav kahju hüvitamise nõue VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks
  6. juuni 2010 möödumisega ning aegus
  7. juuni 2013 möödumisega. Hagi esitati alles
  8. jaanuaril
  9. Neil kaalutlustel otsustas maakohus õigesti, et nõue
(2)on leppetrahvi, viivise ja intressi osas aegunud. Samas polnud maakohtul vaja sisuliselt lahendada nõuet
(2)täitekulude osas ja nõuet
(1), sest samal asjaolul põhinevate kahjunõuetena aegusid ka need
  1. juuni 2013 möödumisega. 9.
  2. Hagejad ei ole toonud esile asjaolusid, mis viitaks aegumise peatumisele, katkemisele või panga tahtlusele (TsÜS § 146 lg 4, § 158–169). 9.
  3. Kokkuvõttes jäävad nõuded
(1)ja
(2)tervikuna aegumise tõttu rahuldamata. Siinjuures pole vajalik nõude olemasolu tuvastamine, kuigi kostja esitas lisaks aegumise vastuväitele hageja I rahalistele nõuetele muid vastuväiteid. Kuna aegumise tagajärjel kaotab isik TsÜS § 142 lg 1 alusel nagunii õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist, siis võimaldab hagi ainult aegumise vastuväite alusel rahuldamata jätmine kokku hoida aega ja kulutusi ning on kooskõlas

§-s 2 sätestatud asja võimalikult kiire ja õige lahendamise põhimõttega (Riigikohtu

  1. detsembri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, p 19 esimene lõik). 9.
  2. Siiski nõustub ringkonnakohus ka maakohtu põhjendustega, et nõude

(1)summa ei ole usalduskahjuna hüvitatav. Eelkõige ei saa hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik nõuda talle väidetavalt tekkinud kahjuna kinnisasja müügihinda. Kinnistu omand kaotati täitemenetluses hüpoteegi realiseerimisel. Võlgnikule hüvitatav kahju võiks seisneda selles, et ta kaotas täitemenetluses vara, mis oleks säilinud, kui sissenõudja oleks täitnud kohustuse esitada nõude lõppemise tõttu täitemenetluse lõpetamise avaldus (Riigikohtu
  1. juuni 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-9975, p 14.2). Nimetatud kohustus oleks kostjal olnud juhul, kui: - ta rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja täitemenetluses täitmisel olnud nõue ei sisaldanud enam laenu põhiosa, mis oleks tulnud kostjale igal juhul tagastada. Maakohus tuvastas õigesti, et vähealt teine tingimus pole täidetud.
  2. Vaatamata maakohtu otsuse osaliselt tühistamisele, on menetluskulud jaotatud õigesti. Ringkonnakohus põhjendab seda täiendavalt järgmiselt. 10.
  3. Nõuete
(1)ja
(2)osas jäävad menetluskulud

§ 162lg 1 alusel hageja I kanda, sest need nõuded jäid rahuldamata. 10

(12)10.2. Nõude (a) osas peab hageja II kandma menetluskulud

§ 168

lg 4 alusel, sest tema loobumine rahalistest nõuetest ei ole mingil viisil seotud kostja soorituse või tegevusega. Hageja II ei tugine väitele, et kostja oleks osaliselt kahju hüvitanud või algses hagiavalduses kirjeldatud kahju puudumine oleks selgunud kostja hilisematest avaldustest. 10.3. Nõuete (a) ning nõuete

(1)ja
(2)vahesumma 3239,13 eurot osas peab hageja I kandma menetluskulud samuti

§ 168lg 4 alusel, sest nõudest loobumist ei põhjustanud kostja tasumine.

Põhjendatud ei ole hageja I arusaam, et ta sai oma nõude täpsemalt sõnastada alles pärast kostja 31. märtsi 2022 menetlusdokumendi lisaga (dtl 532

  1. jj)tutvumist. Eespool p-des 9.2 ja 9.3 märgitud kaalutlustel olid laenusaajale kui hageja I õiguseellasele panga põhija kõrvalnõuded teada alates 2009. aastast. Samuti oli neil iga makse korral alates 6. detsembrist 2010 võimalik teha päring kohtutäiturile summade jaotuse selgitamiseks. Pealegi ei mõjutanud nõude täpsustamine asja lahendamist, sest kogu rahaline nõue (
  2. a)oleks olnud aegunud (vt eespool p 9 ja selle alapunktid). 10.4. Tuvastusnõude (nõuded (
  3. b)ja

(3)) menetluskulud jäävad hagejate kanda

§ 168lg 2 alusel.

Hagejad pöördusid nimetatud nõudes kohtusse põhjendamatult (vt eespool p 8 ja selle alapunktid). 10.5. Maakohus jättis kulud hagejate kanda solidaarselt, aga vaidlustatud otsuses puuduvad sellise otsustuse põhjendused. Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi täiendada.

§ 165

lg 1 esimene lause sätestab mh, et kui otsus on tehtud kaashagejate kahjuks, vastutavad nad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Seadus ei näe ette kohtule piire ega tingimusi, kuidas tuleb otsustada kaashagejate kui menetluskulusid hüvitama kohustatud võlgnike paljusust puudutav. Kuivõrd hagejad esitasid ühiselt hagi ja osalesid menetluses ühiselt, siis on VÕS § 65 lg 4 mõtte kohaselt põhjendatud, et hagejad vastutavad kostja kulude hüvitamise eest solidaarselt.

  1. Eelneva põhjal saab ringkonnakohus teha tsiviilasja hinda ja riigilõivu puudutavad otsustused. 11.
  2. Maakohus märkis otsuses tsiviilasja hinna üldistavalt 180 551,73 eurot, lähtudes algul esitatud nõuete (a) ja (b) struktuurist ning summadest. Ringkonnakohtu hinnangul juhindus maakohus õigesti nõuete suurusest hagi esitamise ajal (

§ 123

). Eespool p 7 alapunktides esitatud kaalutlustel ja

§ 137lg 1 kohaselt on asja hind apellatsioonimenetluses sellest erinev. 11.2. Tulenevalt nõuete

(1)ja
(2)väiksemast ulatusest on nende põhjal arvutatav tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 111 942,16 eurot. Nõudelt
(3)arvutatud hind on endiselt 65 370,44 eurot. Nii on hageja I huvides esitatud kaebuse koguhind 177 312,60 eurot, millest viimane osasumma 65 370,44 eurot moodustab hagejate ühise kaebuse koguhinna. Kuivõrd hagejad esitasid ühise kaebuse, siis on kohane

§ 134

lg 2 teise poole, § 136 lg 4 ning § 137 lg-te 1 ja 3 järgi määrata kaebuse hinnaks neist suurem summa, st 177 312,60 eurot. 11.

  1. Ringkonnakohus jättis tuvastusnõude läbi vaatamata, mistõttu kujuneb asjas tasuda tulnud riigilõivu suurust määrav hind rahaliste nõuete summana. Maakohtusse hagi esitamise ajal oli see nõude (a) summa 115 181,29 eurot ja ringkonnakohtus eelmises p-s 11.2 märgitud 111 942,16 eurot. Vastaval ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 järgi tulnuks maakohtus tasuda lõivu 1500 eurot ja kaebuselt 2100 eurot. Hagejad tasusid 1800 eurot ja 2520 eurot. 11.
  2. Ringkonnakohtu istungil esitasid hagejad enammakstud riigilõivu tagastamise taotluse, mille kohus saab

§ 150lg 1 p 3 alusel rahuldada.

Tagastav summa on 720 eurot (= 1800 – 1500 + 2520 – 2100). Hagejad palusid nimetatud summa kanda pangakontole, millelt tasuti lõiv apellatsioonkaebuse esitamisel. 11

(12)12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel hagejate kanda.

Eespool p 10.5 põhjendustel vastutavad hagejad kostja kulude hüvitamise eest solidaarselt.

§ 177lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.

13. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² ja

§ 173

lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse. (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.