Obsah (6)

§ 121§ 118§ 68§ 73§ 78§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-8287 Kohtukoosseis Orvi Koik, Meelika Aava ja Ivi Keskül

§ 121

lg 1 järgi ja Vladimir Kirillov süüdistuses

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Harju Maakohtu

1. mai 2019.a otsus üldmenetluses Süüdistatav H.A Vladimir Kirillov Natalia Lebed ja süüdistatav H.A isikukood XXX; kodakondsus: XXX; emakeel: vene keel; haridus: XXX; elukoht: XXX; töökoht: XXX; 2 kehtivat kriminaalkaristust, 1 kehtiv väärteokaristus Süüdistatavad Vladimir Kirillov isikukood 38407030261; kodakondsus: XXX; emakeel: vene keel; haridus: XXX; elukoht: XXX; töökoht: XXX; 2 kehtivat kriminaalkaristust, 1 kehtiv väärteokaristus Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 05.03.2018.a. Kaitsja Ljudmila Tšeussova Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
2. mai 2019.a otsus kriminaalasjas nr 1-18-8287 muutmata. Süüdistatavate H.A rahuldamata. ja Vladimir Kirillovi apellatsioonid jätta 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
3. H.A süüdistatakse selles, et tema, 30.10.2016 kella 01.10 paiku aadressil XXX, Tallinn asuva X baari lähedal lõi rusikaga näo piirkonda RR-le, mille tagajärjel viimane kukkus. Edasi lõi H.A kannatanule mitu korda jalaga keha piirkonda ja rusikaga korduvalt näo piirkonda, tekitades füüsilist valu ja kehavigastusi lõua ja alahuule paistetus, haav alahuule siseküljel, lõual naha pindmised vigastused. Seega pani H.A oma tegevusega toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.1 Vladimir Kirillovit süüdistatakse selles, et tema, 30.10.2016 kella 01.10 paiku aadressil XXX, Tallinn asuva X baari lähedal peksis käte ja jalgadega kannatanut LL, tekitades talle tervisekahjustused - aju koldeline vigastus otsmiku piirkonnas, koljupõhimiku murrud ja näokoljuluude hulgimurrud, mis on vastavalt isiku ekspertiisiaktile nr 18E-PõI0008 eluohtlikud vigastused ning nende paranemine kestab 4 nädalat kuni 4 kuud. Seega pani Vladimir Kirillov toime raske tervisekahjustuse tekitamise, millega on põhjustatud oht elule, s.o

§ 118lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

1. Harju Maakohtu
2. mai 2019 otsusega üldmenetluses tunnistati H.A süüdi

§ 121

lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, 30.10.2016.a, s.o 1 päev, kandmisele jääb 11 kuud 29 päeva vangistust. Kohaldati

§ 73

lg-te 1, 3 sätteid ning määrati, et mõistetud karistus jätta täitmisele pööramata, kui H.A ei pane 1aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78p 1 alusel loeti katseaja alguseks kohtuotsuse kuulutamise päev.

2.1 Vladimir Kirillov tunnistati süüdi

§ 118

lg 1 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 5 aastat.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, 30.10.2016.a, s.o 1 päev, kandmisele jääb 4 aastat 11 kuud 29 päeva vangistust. Kohaldati

§ 73

lg-te 1, 3 sätteid ning määrati, et mõistetud karistus jätta täitmisele pööramata, kui Vladimir Kirillov ei pane 5-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78p 1 alusel loeti katseaja alguseks kohtuotsuse kuulutamise päev.

2.2 Maakohus rahuldas RR tsiviilhagi H.A vastu kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ja mõistis H.A-lt RR kasuks välja 500 eurot. Maakohus rahuldas LL tsiviilhagi Vladimir Kirillovi vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudes ja mõistis Vladimir Kirillovilt LL kasuks välja 10 981.18 eurot. 2 2.3 Sama otsusega lahendati ka menetluskulude ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOONID: 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad H.A ja Vladimir Kirillov. H.A taotleb tühistada Harju Maakohtu 21. mai 2019 a otsus kriminaalasjas nr 1-18-8287 ja teha uus otsus, millega mõista teda õigeks temale inkrimineeritavas kuriteos

§ 121lg 1 järgi.

Vladimir Kirillov taotleb tühistada Harju Maakohtu 21. mai 2019 a otsus kriminaalasjas nr 118-8287 ja teha uus otsus, millega mõista teda õigeks temale inkrimineeritavas kuriteos

§ 118lg 1 p 1 järgi. 3.1 H.A asub seisukohale, et maakohus on rikkunud Kr

MS § 61 lg 1 sätestatut. Ka ei järginud maakohus Riigikohtu seisukohti, mis on toodus lahendites nr 3-1-1127-06, p 6 ja 3-1-1-4-07, p 7.

1. Maakohus ei järginud põhimõtet, et KrMS § 7 lg-s 3 tuleb kriminaalmenetluses tõusetunud kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlus õigust KrMS § 339 lg 2 mõttes (3-1-1-10-15, p 15, 3-1-1-10-11, p 26). 3.2 Kriminaalasjas lõpetati menetlus, kuid Riigiprokuratuuri poolt tühistati menetleja otsus ning Riigiprokuratuur märkis, et tuleks tuvastada tunnistajaid, kes nägid sündmust ja lisaks vaadelda turvakaamera salvestusi. Kõik Riigiprokuratuuri nõudmised jäeti täitmata. 3.3 H.A kinnitab, et tema ei tekitanud kannatanule RR-le süüdistuses märgitud vigastusi, mistõttu on tema ütlused teistsugused kui kannatanu ütlused. Tõendamist ei ole leidnud, et tema tekitas vigastused kannatanule. Maakohus ei uskunud versiooni, et kannatanu annab tema kohta ebaõigeid ütlusi. 3.4 Maakohus ei võtnud arvesse, et kannatanu oli alkoholi joobes ja konfliktne teistega. Ka ei arvestanud kohus seda, et vigastused võis saada kannatanu kellegi teise isiku käest, kuna inimesi oli baari ümber palju. Ka nendega oli kannatanul suuline konflikt. Seda, et rohkem inimesi baari juures väljas ei olnud, kinnitab ainult kannatanu. Need kannatanu ütlused on ümberlükatud tema ja Kirillovi ütlustega ning RM ja JH ütlustega. 3.5 Maakohus leidis õigesti, et JH ei näinud sündmust pealt, kuid luges nende ütlustega tõendatuks tema süü. RM ütlused luges kohus ebausaldusväärseks, kuigi tunnistaja sündmust pealt ei näinud. 3.6 Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid maakohtu seisukohta, et käel olevad vigatused on tekkinud inimese löömisest. Maakohus tõlgendas valesti tema ütlusi käel olevate vigastuste kohta. Vigastused käele tekkisid politsei autos juhuslikult. Lisaks ei saanud kohe pöörduda arsti juurde, kuna oli peetud kinni politsei poolt terve ööpäeva. Kuna valu ei möödunud, siis pöördus 02.11.2016.a arsti poole. 3.7 Vladimir Kirillov asub seisukohale, et maakohus ei järginud põhimõtet, et KrMS § 7 lg-s 3 tuleb kriminaalmenetluses tõusetunud kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes (3-1-1-1015, p 15, 3-1-1-10-11, p 26). 3 3.8 Vladimir Kirillov asub seisukohale, et kannatanu L, kellel on tekitatud vigastused, on ilmselgelt huvitatud kellegi süüdimõistmisest, et saada hüvitist. Kannatanute ütlused on vastuolus tema ütlustega ning tuleb arvestada asjaolu, et kannatanud olid joobes. Kannatanu L ütlused, et nägi kui teda peksis kaks isikut ei saa olla tõesed, kuna kannatanu ise andis ütlusi, et kattis näo kätega peksmise ajal. Puuduvad igasugused tõendid, et just tema tekitas kannatanule rasked vigastused. Maakohtu seisukohad on oletuslikud. 3.9 Süüdistatav märgib, et tegelikkuses oli väga palju inimesi baari ümber väljas, kuid kannatanud väidavad, et peale nende, süüdistatavate ja veel ühe tundmatu kedagi rohkem väljas ei olnud. Maakohus ei oleks saanud uskuda ka tunnistaja H ütlusi, kuna peksmise fakti tunnistaja ei näinud. 3.10 Uurimine ei suutnud leida erapooletuid tunnistajaid ning videosalvestust, kuigi seda kohustas neid tegema Riigiprokuratuur. Seega pole olemas ühtegi objektiivset tõendit, mis kinnitaks, et tema teo toime pani. 3.11 Äratundmisprotokoll ei ole lubatavaks tõendiks, kuna p 9 puudub kannatanu allkiri. On rikutud KrMS § 152 lg 4 ja § 3051 lg
2. Lisaks ei ole kohtus äratundmine kannatanu poolt õige, kuna seda pole tehtud nii nagu seadus näeb ette. 3.12 Puuduvad igasugused tõendid, et käel olevad vigastused sai ta kannatanut pekstes. Maakohtu selline seisukoht on oletuslik. Need ei ole vigastused, vaid on seotud tema töö spetsiifikaga. KANNATANU LEPINGULISE ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:
3. Kannatanu lepinguline esindaja palub jätta apellatsioonid rahuldamata ja Harju Maakohtu
4. mai 2019 otsus muutmata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega ja kannatanu lepingulise esindaja seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 5.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatavad H.A ja Vladimir Kirillov maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja neile inkrimineeritud kuriteos õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et süüdistatavad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid 4 kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud ning toonud esile kaalutlused, miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanute RR ja LL ning tunnistaja JH ütlused usaldusväärseks. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks rikkunud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 5.2 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Seega leiab kolleegium üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 5.3 Süüdistatavate H.A ja Vladimir Kirillovi korduvad viited Riigiprokuratuuri määrusele tuleb jätta kolleegiumi poolt tähelepanuta, kuna kohtulikul uurimisel ei ole antud määrust kohtule esitatud ega avaldatud, st antud tõendit ei ole kohtulikul uurimisel uuritud. 5.4 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (kd 1 lk 189-191 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatavate H.A ja Vladimir Kirillovi õigeksmõistmiseks neile inkrimineeritud kuriteos. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
7. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatavate H.A ja Vladimir Kirillovi süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanute RR ja LL ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad kannatanute antud ütlusi. Maakohus on tegude toimepanemise tõendatuks lugemisel tuginenud lisaks kannatanute ja tunnistaja ütlustele ka isikute läbivaatuse protokollidele ning sellele lisatud fotodele, PERH-i teatisele ning EMO kaardile, 5 isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktile, äratundmiseks esitamise protokollile ja asitõendi vaatlusprotokollile. 6.1 Apellant H.A palub kannatanu RR ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ning asub seisukohale, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS §
8. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud kannatanu RR kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetse kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. 6.2 Asjaolu, et kannatanu RR oli tarvitanud alkoholi, ei sea kahtluse alla tema ütluste õigsust temaga aset leidnud sündmuste osas ning lähtudes maakohtus tuvastatust puudub alus arvata, et kannatanu ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, st kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu ei olnud adekvaatne ja kontaktne ja ei mäletaks sündmuskohas toimunud asjaolusid terviklikult. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu RR ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 6.3 Maakohtu järeldused tõendi, s.o kannatanu RR ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud RR ütluste usaldusväärsust (kd 1 lk 189 pöördel) ning maakohus on analüüsinud ja hinnanud RR ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu RR ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale H.A-le inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et kannatanu ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 6.4 Apellant H.A asub seisukohale, et tunnistaja JH ütlused ei ole piisavad, et lugeda kannatanu RR ütlused tervikuna usaldusväärseks, kuivõrd tunnistaja JH ei näinud konflikti ennast. Selles osas märgib kolleegium järgmist. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tunnistaja JH ütlused on tõendiks ka tõendamiseseme nende asjaolude suhtes, mida kannatanu RR avaldas koheselt sündmuskohal, kuna esinevad KrMS § 66 lg 21 p 2 alused. Kannatanu RR rääkis sündmusest JH-le vahetult peale toimunud sündmust. Seejuures saab tunnistaja JH ütlusi kasutada kannatanu RR ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt 3-1-1-73-15 p 11). Seega on maakohus õigesti käsitlenud tunnistaja JH ütlusi RR ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Lisaks on tunnistaja JH üksikasjalikult andnud ütlusi mida ta on tajunud, st näinud või kuulnud ise antud sündmuste kohta, kui viibis sündmuskohal. Seega on tunnistaja JH ütlused tõendid nii teatud asjaolude suhtes, mida ta on ise tajunud, st näinud või kuulnud, kui ka kannatanu RR ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. 6 Kolleegium asub seisukohale, et hinnates JH ütlusi selles osas ja kõrvutades neid kannatanu RR ütlustega, ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu RR ütlused ei ole usaldusväärsed. 6.5 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud tunnistaja RM ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus tunnistaja ütluste usaldusväärsusest. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea nimetatud tunnistaja ütlusi usaldusväärseks (kd 1 lk 189 pöördel-190). Süüdistatav H.A on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et tunnistaja RM ütlused ei ole usaldusväärsed ja jättis need tõendikogumist välja, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 6.6 Apellant H.A ei nõustu maakohtu järeldusega, mis puudutas tema käel olevaid vigastusi ning kordab enda esitatud versiooni toimunust. Arvestades kriminaalasjas kogutud tõendite ehk ITK epikriisi (kd 1 lk 138 pöördel), siis ei piisa väitest, et just kohtu tõlgendus pole usutav ja just süüdistatava versioon on õige. Maakohtu järeldust ja ITK epikriisi sisu ei ole apellant muude usaldusväärsete tõenditega kummutanud. Seejuures ei vasta tõele süüdistatava apellatsioonis toodud väide, et ei saanud pöörduda arsti poole varem, kuna oli peetud kinni terve ööpäeva. Nähtuvalt H.A kahtlustatavana kinnipidamise protokollist on H.A kinnipidamise aeg 30.10.2016 kell 01.20 ning vabastatud samal päeval kell 12.50 (kd 1 lk 70-72 pöördel). Seega oli võimalus H.A pööduda arsti juurde juba 30.10.2016 peale kella 12.
9. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kolleegium, et H.A käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 121lg 1 järgi ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava ja tema kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge (kd 1 lk 189190 pöördel) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ja kolleegium täielikult nõustub nendega. 7. Apellant Valdimir Kirillov on seisukohal, et kannatanu LL ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna kannatanu on huvitatud sellest, et kellegi süüdimõistmisega saab ta hüvitist. Kolleegium asub seisukohale, et asjaolu, et kannatanu on esitanud tsiviilhagi kriminaalasjas ei muuda tema ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks kannatanu ütlused märgitud põhjuse tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline süüdistatava Vladimir Kirillovi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kannatanu ütluste hindamisel, kes on esitanud tsiviilhagi, ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Seejuures on kannatanul seadusest tulenev õigus esitada tsiviilhagi, mistõttu on kannatanu ütlused võrdväärsed kõigi teiste tõenditega. Tõepoolest tuleb mõistetavalt kohtul eraldi põhjendada, miks ta hindab kannatanu ütlused usaldusväärsemaks kui näiteks süüdistatavate enda süüd eitavad ütlused, kuid maakohus on analüüsinud ja hinnanud kannatanu LL ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed. 7.1 Kolleegium märkis juba eelnevalt, et asjaolu, et kannatanu oli tarbinud alkoholi, ei sea kahtluse alla tema ütluste õigsust temaga aset leidnud sündmuste osas ning lähtudes maakohtus tuvastatust puudub alus arvata, et kannatanu ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, st kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Kolleegium leiab, et kannatanu ütluste hindamisel ei olnud vähetähtis asjaolu, et 7 kanntanu andis koheselt peale tema suhtes toimepandud kuritegu teada toimunust häirekeskusesse. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kannatanu ei olnud adekvaatne ja kontaktne ning ei mäletaks toimunud asjaolusid. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu LL ütlused ei ole usaldusväärsed. 7.2 Apellant Valdimir Kirillov on asunud seisukohale, et kannatanu LL antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna kannatanu on ise selgitanud, et kattis näo kätega peksmise ajal, siis ei saa kannatanu väita, et nägi kui teda peksis kaks isikut. Kannatanu LL ei ole andnud ütlusi selle kohta, et kattis näo kätega peksmise ajal, vaid on kinnitanud, et hakkas kätega oma nägu katma ja läbi käte nägi, et mind peksid need, kes seisid kõrval (kd 1 lk 33). Seega ei osuta apellatsioonis väljatoodud kannatanu ütlused nende ebausaldusväärsusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 7.3 Süüdistatav Valdimir Kirillov asub seisukohale, et kuna puudub videosalvestis, siis ei ole ühtegi objektiivset tõendit, et just tema teo toime pani. Kolleegium asub seisukohale, et menetlejale ei saa ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud võimalikuks vaid kannatanute ja tunnistaja ütluste abil. Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Käesolevas asjas on prokuratuur leidnud, et tõendamiseseme asjaolud on tõendatud kannatanute ja tunnistaja ütlustega. Asjaolu, et puudub videosalvestis, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. 7.4 Ebaõige on süüdistatava Valdimir Kirillovi väide, et äratundmiseks esitamise protokollil puudub kannatanu allkiri, mistõttu ei ole protokoll lubatavaks tõendiks ning rikutud on KrMS § 152 lg 4 nõudeid. Nähtuvalt äratundmiseks esitamise protokollist on protokollil olemas nii menetleja ametniku allkiri kui ka menetlustoimingule allutatud isiku ehk kannatanu allkiri (kd 1 lk 92 pöördel), seega süüdistatava väide ei vasta tõele. Kriminaalasja materjalid ei võimalda sedastada, et rikutud on KrMS § 152 lg 4 nõudeid, mistõttu on saadud tõend kriminaalmenetluses lubatav tõend. 7.5 Süüdistatav märgib, et maakohtus äratundmine kannatanu poolt ei ole õige, kuna seda ei tehtud nii nagu seadus näeb ette. Apellandi etteheited KrMS § 81 nõuete rikkumise kohta ei ole asjasse puutuvad, kuna ei nähtu, et tehti äratundmiseks esitamine KrMS § 81 mõttes. Küsimuse esitamist kannatanule ristküsitluse raames ei saa jaatada KrMS § 81 alusel isiku foto järgi äratundmiseks esitamist. Kohtuistungil soovis prokurör kannatanu ristküsitluse raames peale kannatanu poolt ütluste andmist veenduda, kes on need konkreetsed isikud kellele kannatanu viitab kui saalis istuvale isikule/ isikutele, mitte aga kindlaks teha, kas kolme või enama sarnase foto põhjal tuntakse ära süüdistatav. Seega apellandi etteheited KrMS § 81 nõuete rikkumise kohta ei ole asjasse puutuvad. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kolleegium, et Valdimir Kirillovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava Valdimir Kirillovi väiteid, versiooni ja kaitsja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge, millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule.

1. Vastuseks H.A ja Vladimir Kirillovi apellatsioonide etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatavate H.A ja Vladimir Kirillovi 8 ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatavate ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
4. septembri
5. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatavate H.A ja Vladimir Kirillovi ütlusi usaldusväärseks ning on põhjendanud, miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistaja ja kannatanute ütlused kogumis usaldusväärsemateks süüdistatavate H.A ja Vladimir Kirillovi poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellantide H.A ja Vladimir Kirillovi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just nende ütlusi ja esitatud versiooni. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatavate H.A ja Vladimir Kirillovi versiooni konflikti käigu ja kannatanutel vigastuste tekkimise osas. Süüdistatavate ütlusi on maakohus hinnanud KrMS § 61 lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning järginud Riigikohtu seisukohti ütluste hindamisel. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatavate H.A ja Vladimir Kirillovi ütlusi ja esitatud versiooni tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 8.1 H.A ja Vladimir Kirillovi apellatsioonides taotletakse sisuliselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 8.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
6. Mõistetud karistust pole apellandid apellatsioonides vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlastele mõistetavat vangistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlastele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka

§ 73sätte kohaldamise osas.

1. Mingeid argumente süüdistatavad kannatanute esitatud tsiviilhagi osas ei ole esitanud, kuid ringkonnakohus ei tuvastanud ka tsiviilhagide osas rikkumisi. 9 Kolleegium asub seisukohale, et kuna H.A ja Vladimir Kirillovi süü on leidnud tõendamist neile inkrimineeritud kuriteos, siis on põhjendatud ka kannatanute poolt esitatud tsiviilhagid. Maakohus on põhjendatult kannatanu kasuks välja mõistnud tema poolt esitatud tsiviilhagi ja viidanud ka tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele (kd 1 lk 192 pöördel-194). Lisaks märgib kolleegium, et H.A ja Vladimir Kirillovil oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-79-09).
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
3. mai 2019.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10