← Eesti

1-23-688/12

1-23-688 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 4. mai 2023, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-23-688 Kohtukoosseis Inna Ombler, Ju

§ 203lg 5 kohaselt ei pöörata lahendit täitmisele, kui on möödunud Kar

S § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaeg ja kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse täitmisele pööramist ei ole edasi lükatud. KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt ei asuta otsust täitma, kui otsuse jõustumisest on möödunud üks aasta väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest.

  1. Harju Maakohtu 09.02.2023 poolt edastatud päringule saabus 06.03.2023 Läti Vabariigist vastus, mille kohaselt saadeti Läti Vabariigi 04.01.2022 tehtud otsus (nr GA21041653) R. Räägu elukoha aadressile XXX. Otsus saadeti nimetatud aadressile lihtpostisaadetisena ja selles on täpsustatud edasikaebamise korda ning seda, et isikul oli õigus esitada kaebus. R. Rääk eeltoodud otsust edasi ei kaevanud. Lisaks juhitakse vastuses tähelepanu, et juhtudel, kui postisaadetist ei ole võimalik adressaadile kätte toimetada, saadetakse kõik potisaadetised viivitamatult saatjale tagasi, märkides ära ka kätte toimetamata jätmise põhjuse. 04.01.2022 otsus nr GA21041653 RP KKPPA LOPA LJKB-le ei tagastatud, mistõttu ei olnud asutusel alust arvata, et R. Rääk nimetatud otsust kätte ei saanud. Lisaks märgitakse, et enne kui taotleti Eestis varalise iseloomuga sissenõudmise määruse täitmist, saadeti 26.08.2022 R. Räägule ka meeldetuletus vabatahtliku rahatrahvi täitmise tähtaja möödumise kohta (väljaminev number 20/3/3/1-Canos/57373), ka nimetatud dokumenti ei saadetud Läti ametiasutusele tagasi. Maakohtu määrus
  2. Harju Maakohtu 07.03.2023 määrusega tunnustati R. Räägu suhtes tehtud Läti Vabariigi Riigipolitsei korrakaitsepolitsei keskosakonna liiklusohutuse osakonna liiklusjärelevalve ja koordinatsiooni büroo 04.01.2022 otsust nr GA21041653 ja tunnistati lahendi täitmine R. Räägule mõistetud rahalise karistuse osas Eesti Vabariigis lubatavaks.
  3. Harju Maakohtule saadetud tunnistuse kohaselt karistati R. Rääku liiklusalase süüteo eest. Eesti Vabariigile Läti Vabariigi poolt esitatud tunnistuse kohaselt sõitis Raimond Räägule kuuluv sõiduk Mercedez-Benz numbrimärgiga XXXXXX kiirusega 122 km/h, alas, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Arutataval juhul on R. Rääku karistatud liiklussüüteo eest ning liiklussüüteod kuuluvad KrMS § 50870 p 2 sätestatud loetellu, mistõttu piisab rahalise karistuse või rahatrahvi tunnustamiseks ja täitmiseks sellest, et selline süütegu on karistatav vaid otsuse teinud riigis. Kohus märkis, et kuigi teo karistatavus täitvas riigis ei ole määrav, on selline süütegu, s.o mootorsõidukiga lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 37 km/h karistatav ka Eesti Vabariigis kehtiva liiklusseaduse § 227 lg 2 kohaselt.
  4. Kohtule edastatud materjalidest nähtub, et R. Räägu osas on tehtud Läti Vabariigis tagaseljaotsus. Kriminaalmenetluse kohaselt tuleb tagaselja otsuse tunnustamise puhul järgida KrMS § 4897 sätteid, milles on märgitud tagaselja otsuse tunnustamise ja täitmise lubatavus. Nimelt on tagaselja otsuse tunnustamine ja täitmine lubatud, kui on kindlaks tehtud, et 2

(6)1-23-688 menetlusosalist isikut teavitati kohtulikust arutelust ning sellest, et otsuse võib teha ka siis, kui isik ei ilmu kohtulikule arutelule; isikule toimetati otsus kätte ning teda teavitati õigusest taotleda asja uuesti läbivaatamist või otsus edasi kaevata ning tema õigusest osaleda sellel kohtulikul arutelul, mis võimaldab asja sisulist uuesti läbivaatamist ja mille tulemuseks võib olla algse otsuse tühistamine, ning menetlusosaline isik teatas, et ta ei vaidlusta otsust; isik ei taotlenud asja uuesti läbivaatamist ega kaevanud otsust edasi kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul; isik on olnud teadlik kohtulikust arutelust ning andis volitused enda esindamiseks kohtuistungil valitud või riigi õigusabi korras määratud kaitsjale ning see kaitsja osales kohtuistungil.
  1. Kohus kaitsja argumenti otsuse kättesaamise osas põhjendatuks ei pidanud ning leidis, et see on paljasõnaline. Taotlusele lisatud materjalidest nähtuvalt on R. Räägule Läti Vabariigi poolt koostatud otsus kätte toimetatud isiku elukoha aadressile, s.o XXX. Kohtul ei olnud alust kahtluse alla seada, et Läti Vabariigi poolt koostatud otsus isiku elukoha aadressile lihtkirjana edastati ning et sellekohane info on tõene. Riigikohus on oma määruses nr 1-22-2024 märkinud, et trahviteate saatmine lihtkirjaga ja sel moel trahviteate kättetoimetatuks lugemine ei tähenda, et isikut pole raamotsuse ega kriminaalmenetluse seadustiku mõttes nõuetekohaselt teavitatud. Nimetatud aadress, millele taotleja riik saatis R. Räägule vaidlusaluse otsuse, on rahvastikuregistris märgitud tema elukoha aadressiks. Vastupidist ei ole väitnud ka kaitsja. Seega pidi R. Rääk nimetatud otsusest ning selle edasikaebamise korrast teadlik olema. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga ka selles, et rahatrahvi täitmisele pööramine on aegunud. Kohus märgib, et KarS § 6 lg 1 kohaselt kehtib Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. R. Rääk pani teo toime aga Läti Vabariigis. Kuivõrd R. Rääku ei ole võimalik selle teo eest Eestis vastutusele võtta, ei kohaldu sellele aegumine Eesti karistusõiguse järgi (vt TlRKm nr 1-22-6439).
  2. KrMS § 4897 lg 1 p 3 alusel on tagaselja tehtud otsuse tunnustamine ja täitmine lubatud, kui isik ei taotlenud asja uuesti läbivaatamist ega kaevanud otsust edasi kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul. Kuivõrd menetlusalune isik talle määratud trahvi vaidlustanud ei ole, siis on võimalik selle tunnustamine ja täitmine Eesti Vabariigis. Kohus märkis, et arutataval juhul ei esine lahendi tunnustamist ja täitmist piiravaid asjaolusid KrMS § 50871 mõttes. Sealjuures on kohtule esitatud tunnistuses märgitud, et Läti Vabariigile teadaolevalt ei ole täidesaatvas riigis sama isiku suhtes samade tegude eest otsust väljastatud ja sellist otsust, mis on väljastatud, ei ole täidetud. Samuti on arutataval juhul tunnustatava ja täidetava rahalise karistuse summa suurem kui 70 eurot. Kuivõrd kõnealuses asjas ei esine KrMS § 4896 lg 3 kohaselt rahalise karistuse tunnustamist ja täitmist välistavaid asjaolusid ega KrMS § 50871 mõttes tunnustamist ja täitmist piiravaid asjaolusid, leidis maakohus, et lähtuvalt KrMS § 48911 lg 1 p-st 1, § 50870 p-st 2 ning §-st 50872, tuleb Läti Vabariigi otsuse täitmine tunnistada R. Räägu suhtes lubatavaks. Määruskaebus
  3. Harju Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse R. Räägu kaitsja Indrek Repnau, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega jätta RP KKPPA LOPA LJKB otsus tunnustamata. Samuti palub kaitsja hüvitada riigieelarve vahenditest R. Räägule tasu õigusabi osutamise eest.
  4. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et maakohus on määrust tehes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud oluliselt menetlusõigust. Määrusest nähtub, et Läti Vabariigi poolt Eesti Vabariigile esitatud tunnistuse kohaselt sõitis R. Räägule kuuluv sõiduk Mercedez-Benz numbrimärgiga XXXXXX kiirusega 122 km/h, alas, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. R. Rääk ei ole märgitud ajal viibinud Läti Vabariigis ega juhtinud seal mootorsõidukit. 3
(6)1-23-688 LS § 72 lg 2 kohaselt, juhul kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed, milleks on mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi; mootorsõidukit kasutanud isiku aadress; mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood; mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. LS § 72 lg 3 kohaselt laienevad vastutavale kasutajale LS § 72 lg 2 sätestatud kohustused seoses tema kasutuses oleva mootorsõidukiga. Praeguseks ajaks on kohtumääruses märgitud sündmuse toimumisest möödunud üle ühe aasta, mistõttu ei ole R. Räägul võimalik esitada LS § 72 lg 2 kohaselt säilitatavaid andmeid. 11. R. Rääk ei ole Läti Vabariigist saanud lihtkirju. Kaitsja on maakohtule esitatud seisukohtades palunud maakohtul muu hulgas kontrollida, kas Läti Vabariigi ametivõimud on Eesti Vabariigile jõustunud väärteootsuse tunnustamise taotlust esitades järginud Läti Vabariigis kehtivaid tähtaegu, mis reguleerivad jõustunud lahendi täitmisele pööramist. Kaitsja tõi maakohtule esitatud seisukohtades sisalduva taotluse näitena Eesti Vabariigis kehtiva

§ 203

lg-s 2 sätestatud regulatsiooni, mille kohaselt pööratakse kohtuvälise menetleja otsus või kohtuotsus süüdlase karistamise kohta täitmisele selle jõustumise päevast või väärteoasja apellatsiooni- või kassatsiooniastmest tagastamise päevast alates kümne päeva jooksul. Lisaks esitas kaitsja näitena Eesti Vabariigis kehtiva

§ 203lg-s 5 sätestatud regulatsiooni, mille kohaselt ei pöörata lahendit täitmisele, kui on möödunud Kar

S § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaeg ja kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse täitmisele pööramist ei ole edasi lükatud. Kaitsja esitas näitena ka KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatu, millest nähtub, et Eesti Vabariigis ei asuta otsust täitma, kui otsuse jõustumisest on möödunud üks aasta väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest.

§ 203

lg-tes 2 ja 5 sätestatust tuleneb üheselt, et kui Eesti Vabariigis tuvastatakse automaatse liiklusjärelevalve käigus välisriigi kodanikule kuuluva ning välisriigis registreeritud sõiduki poolt liiklusnõuete rikkumine, siis tuleb rikkumise kohta koostatud ja jõustunud otsus esitada välisriigile täitmise tunnustamiseks samuti

§ 203lg 5 korras Kar

S § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaja jooksul. Maakohus nimetatud asjaolusid ei kontrollinud ning ei ole ka kontrollimata jätmist põhjendanud. Selle asemel on maakohus asunud määruses käsitlema karistusseaduse kehtivust. Kaitsja ei ole seadnud kahtluse alla EV karistusseadustiku kehtivust või taotlenud selles sisalduvate aegumist reguleerivate sätete kohaldamist. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus kaitsja taotlusest aru saanud. Kaitsja taotles asjaolude kontrollimist, kas Läti Vabariigis on järgitud väidetavalt jõustunud väärteootsuse täitmisele pööramise tähtaegu, mis hõlmab ka välisriigile jõustunud otsuse tunnustamise taotluse esitamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohus, olles vaadanud läbi toimiku materjalid ja esitatud määruskaebuse, leiab, et määruskaebuses esitatud argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
  2. Kaebuse esitaja väidab jätkuvalt, et puudub tõestus selle kohta, et R. Rääk oleks trahviotsuse kätte saanud. Samas ei eita kaitsja, et R. Rääk elab aadressil, kuhu Läti ametiasutus saatis talle vaidlusaluse trahviotsuse. Väite, et R. Rääk pole trahviotsust kätte saanud, esitas kaitsja juba ka maakohtule, kes võttis seda arvesse otsustuse tegemisel, küsis täiendavat teavet Läti pädevalt ametiasutuselt ning sellest lähtuvalt esitas jälgitavad põhjendused selle kohta, miks tuleb lugeda trahviotsus R. Räägule kättetoimetatuks. Läti Vabariigi vastuse kohaselt saadeti Läti Vabariigi 04.01.2022 otsus nr GA21041653 R. Räägu elukoha aadressile XXX. Otsus saadeti lihtpostisaadetisena, mis toimetatakse adressaadile kätte, pannes see tema postkasti, vastu võtmist kinnitavat allkirja saamata. Samuti saadeti 26.08.2022 R. Räägule meeldetuletus vabatahtliku 4

(6)1-23-688 rahatrahvi täitmise tähtaja möödumise kohta. Kumbki saadetis saatjale kättetoimetamatuna tagasi ei tulnud ja seetõttu ei ole alust arvata, et otsust kätte ei saadud. Kuivõrd otsus edastati isikule Läti seadustega kooskõlas oleval viisil, on alus lugeda see kättetoimetatuks. Vastavalt otsuses märgitule tehti sellega teatavaks ka edasikaebamise kord ja tähtaeg. Järelikult on täidetud tingimus tagaselja tehtud otsuse tunnustamiseks ja täitmiseks KrMS § 4897 lg 1 p-st 2 tulenevalt. 14. Kohtupraktikas on leitud (RKKKm nr 1-22-2024), et mitte ainult tähitud kirja allkirja vastu üle andmine ei anna alust kõnelda otsuse isikule kätte toimetamisest. Nii nähtub viidatud Riigikohtu lahendist, et rahatrahvi tunnustamisest ja täitmisest saab keelduda siis, kui täitmiseks edastatud tunnistusest ilmneb, et isikut ei teavitatud kirjaliku menetluse korral (sh tagaseljaotsuse puhul) otsuse teinud riigi õigusaktide kohaselt isiklikult tema õigusest otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi tähtaegadest. Kui rahalise karistuse või rahatrahvi määramise aluseks olev otsus toimetati otsuse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt isikule kätte koos teabega selle kohta, missuguse tähtaja jooksul ta saab otsust edasi kaevata, ei või täitva liikmesriigi pädev asutus keelduda otsuse tunnustamisest ja täitmisest. Trahviteate saatmine lihtkirjaga ja sel moel trahviteate kättetoimetatuks lugemine ei tähenda, et isikut pole raamotsuse ega kriminaalmenetluse seadustiku mõttes nõuetekohaselt teavitatud. Kättetoimetamise mõiste võib hõlmata erinevaid saadetise kohaletoimetamise viise ning menetluse eripära arvestades võib seadusandja mõnel juhul pidada küllaldaseks nt seda, et menetleja saadab trahviteate lihtkirjaga ning selle saab lugeda isikule kättetoimetatuks kindla ajavahemiku möödumisel. Lihtsustatud kättetoimetamist võib õigustada muu hulgas see, et samalaadseid rikkumisi pannakse toime palju ning nende eest kohaldatav rahatrahv pole suur, samuti võib arvesse võtta vajadust vältida riigil tekkivaid ülemääraseid kulutusi. Ka Eesti seadusandja on näinud ette, et teises EL liikmesriigis registreeritud mootorsõidukiga toimepandud liiklusväärteo korral võib kirjalikus hoiatamismenetluses saata mootorsõiduki eest vastutava isiku elu- või asukoha aadressil trahviteate lihtkirjaga, lugedes trahviteate kättetoimetatuks, kui on möödunud 30 päeva selle saatmisest (

§ 547lg 5).

Järelikult ei eelda trahviteate kättetoimetatuks lugemine tingimata seda, et teade tuleb saata nt tähtkirjaga ning anda see vahetult üle adressaadile või mõnele tema pereliikmele.

-s viidatud säte näitab, et niisugune kättetoimetatuks lugemise viis pole Eesti õiguse üldpõhimõtetega vastuolus ning sellele toetudes välisriigi otsuse tunnustamisest keelduda ei saa (KrMS § 436 lg 1 p 2). Samuti ei kujuta see endast üldjuhul ülemäärast kaitseõiguse riivet.

  1. Kuigi harvadel juhtudel võib ka postiteenuse osutajal esineda tõrkeid ja kirjad ei pruugi jõuda adressaadini, juhtub seda äärmiselt harva ning eeldada seda iseenesest ei saa. Seda enam, et arutataval juhul ei ole kaitsja tekitanud tõsiseltvõetavat kahtlust, et R. Rääk pole ka tegelikult trahviteadet kätte saanud. Kohtupraktikas (vt RKKKm nr 1-22-2024) omaksvõetud seisukoha järgi peab põhjendatud kahtluse tekkeks esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega, et kohtul tuleks aluseks võtta isiku jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Kaitsetees peab seega olema usutav ja haakuma olemuslikult asjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka põhjendatud kahtlusest.
  2. Kaitsja on lisaks väitnud, et R. Rääk ei ole vaidlusaluses trahviotsuses märgitud ajal viibinud Läti Vabariigis ega juhtinud seal mootorsõidukit. Samuti, et tulenevalt Eestis kehtivast LS regulatsioonist puudub tal kohustus sedavõrd pikka aega säilitada andmeid selle kohta, kes võis kõnealusel juhul tegelikult Läti Vabariigis mootorsõidukit juhtida ja tal pole ka võimalik vastavaid andmeid esitada. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et R. Rääk ei juhtinud vaidlusalusel juhul Läti Vabariigis mootorsõidukit. Kaitsja ei ole seda väidet ka põhjendanud muud moodi, kui et andmete R. Räägul pole võimalik tõendada, et tema sõidukit ei juhtinud, kuna sündmus leidis aset enam kui aasta tagasi. Kaitsja ei ole selgitanud, kuidas olukord tegelikult aset leidis ja kes võis R. Räägu 5

(6)1-23-688 arvates vaidlusalusel juhul Läti Vabariigis temale kuuluvat mootorsõidukit juhtida. Kaitsja väited on eluliselt ebausutavad ka seetõttu, et R. Räägu suhtes on Kohtute infosüsteemi andmetel ka varem menetluses olnud mitu Läti rahatrahvi tunnustamise asja.
  1. Kaitsja heidab maakohtule ette, et maakohus ei kontrollinud, kas Läti Vabariigi ametivõimud on Eesti Vabariigile jõustunud väärteootsuse tunnustamise taotlust esitades järginud Läti Vabariigis kehtivaid tähtaegu, mis reguleerivad jõustunud lahendi täitmisele pööramist. Samas ei ole kaitsja välja toonud ühtegi argumenti, mis kinnitaks, et Läti Vabariigis jõustunud lahendi täitmine võiks olla võimatu selle aegumise tõttu. Kohtul ei ole põhjust kahelda Läti Vabariigi poolt esitatud andmete õigsuses. Maakohus on õigesti välja toonud, et KarS § 6 lg 1 kohaselt kehtib Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. R. Rääk pani teo toime Läti Vabariigis. Kuivõrd R. Rääku ei ole võimalik selle teo eest Eestis vastutusele võtta, ei kohaldu sellele aegumine Eesti karistusõiguse järgi (vt ka TlRKm nr 1-22-6439). Kokkuvõtvalt ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks ja seega maakohtu määruse tühistamiseks.
  2. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 1 ja 390 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
  3. Kaitsja ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid määruskaebusmenetluses tekkinud menetluskulude kohta. Kuna ringkonnakohtul puudub eelnimetatud teave, ei ole kohtukolleegiumil võimalik selles osas seisukohta võtta. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.