) § 16 lg 1 järgi on eestikeelse õppekava alusel õppimine üliõpilase jaoks tasuta juhul, kui ta õpib täiskoormusega ja täidab kumulatiivselt igal semestril nõutava õppemahu. Vähendades täiskoormusel õppekohtade arvu ja viies need osakoormusele saab vastustaja nõuda tudengitelt õppetasu. Kaebajad ei nõustunud, et õigusteaduse õppimine täiskoormusel ei oleks võimalik või oleks ebamõistlik õppekava spetsiifikat silmas pidades. Õigusteaduskonna nõukogu on aga korduvalt rõhutanud, et osakoormusele tõstmise eesmärk on õigusteaduskonna majandusliku seisu parandamine ja õppejõudude palkade tõstmine. Sellise eesmärgi saavutamine
Vastuvõtueeskirjaga kaob üliõpilastel võimalus õppida õigusteaduse magistrantuuri sessioonõppes täiskoormusega ehk tasuta õppekaval ning nimetatud õppekaval õppimise eest tuleb tasuda 10 680 eurot. See rikub kaebajate põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Vaidlustatud määruse alusel koheldakse ühise soomõiste alla mahtuvaid isikuid ebavõrdselt osas, mis puudutab õigusteaduskonna magistriõppe sessioonõppe osakoormusele muutmist täiskoormusega õpet võimaldamata. Kaebajad on uue vastuvõtukorraga pandud olukorda, kus nad peavad väga lühikese etteteatamisajaga leidma rahalised vahendid õppetasude maksmiseks järgneva õppeperioodi jooksul. See rikub tudengite õiguspärast ootust, minnes vastuollu sellega, mille õiguskord haldusaktide andmiseks ette näeb. Kaebajatel on tekkinud õiguspärane ootus lõpetada õpinguid just magistriõppe ja mitte bakalaureuseõppega. Vaidlustatud määrus on ka formaalselt õigusvastane, sest selle vastuvõtmisele ei eelnenud korrektset haldusmenetlust. Vastustaja leidis vastuses vaidele, et kaebajate esitatud vaie ei kuulu läbivaatamisele. Sellega on vastustaja ületanud talle HMS §-s 85 antud volitusi. Vastustaja on ületanud HMS § 84 lg-des 1 ja 2 sätestatud vaide läbivaatamise tähtaegu. Vastustaja on rikkunud HMS § 56 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust. 2. Vastuses kaebusele vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et õigus ja kohustus kehtestada kõrgharidustaseme õppesse vastuvõtueeskiri tuleneb
Säte annab vastustajale laialdase kaalutlusruumi. Õigusteaduse magistritaseme sessioonõppe viimine osakoormusesse ning sessioonõppes õppetasu kehtestamine ei riku kaebajate õigust haridusele. Senine õigusteaduse magistriõppe korraldus, kus õppesse vastuvõtt on toimunud õppekohaga nii Tallinnas kui ka Tartus ning täiskoormusega ja tasuta õpet on korraldatud nii päeva- kui ka sessioonõppes, on riigi ebapiisava rahastuse tõttu problemaatiline. Vastustaja ei ole ületanud
Ülikool pakub õigusteaduse magistriõppes õpet nii täiskoormusel kui osakoormusel ning õppida soovijal on võimalik valida kandideerimiseks enda vajadustele ja võimalustele vastav alternatiiv. Õigusteaduskonna nõukogu on võtnud põhimõttelise suuna, et edukamad magistriastme sessioonõppe tudengid hakkavad saama teaduskonna eelarvest makstavat stipendiumit, mis katab õppetasu kas täielikult või osaliselt. Seega on üliõpilastel hea õppeedukuse korral jätkuvalt võimalik ka sessioonõppes õppida sisuliselt õppetasuta või makstes tasu üksnes osaliselt. Vastuvõtueeskiri on kooskõlas riigi ja vastustaja vahel sõlmitud halduslepinguga. Halduslepingu kohaselt on vastustaja kõrgharidustaseme õppe tõhusaks korraldamiseks õigustatud läbi viima osakoormusega õpet õigusteaduse bakalaureuse- ja magistriõppe õppekavadel tingimusel, et õppekavadel säilib täiskoormusega päevaõpe (p 3.2.5). Vastuvõtueeskirjaga kehtestatud reeglid ei kohtle kaebajaid ühegi tunnuse alusel ebavõrdselt. Vastustaja ei saa kehtestada eraldi tingimusi eelmisel õppeastmel õppivatele üliõpilaskandidaatidele ja isikutele, kes on eelmise õppeastme juba varem läbinud. Kui keegi kaebajatest peaks edukalt kandideerima õigusteaduse magistriõppesse sessioonõppe vormis ning selle tagajärjel peaks tekkima kohustus tasuda õppetasu, siis ei ole sellise kohustuse tekkimine omandipõhiõiguse piiramine. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED 3. Tartu Halduskohus jättis 22. novembri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. 4. Halduskohus selgitas, et kaebajad saaksid vaidlustada vaide läbivaatamata jätmise otsust üksnes juhul, kui see rikuks eraldiseisvalt kaebajate õigusi. Sellistest õiguste rikkumisest ei ole kaebajad kohut teavitanud. 2 5. Vastuvõtueeskirja järgi oli 2021/2022. õppeaastaks õppima asumiseks võimalik kandideerida õigusteaduse magistriõppekavale kolmel erineval moel: 1) päevaõppesse õppimiseks täiskoormusega õppe asukohaga Tartus (lisa 2 p 2.2.1), 2) sessioonõppesse õppimiseks osakoormusega õppe asukohaga Tartus (lisa 2 p 4.2.2) ja 3) sessioonõppesse õppimiseks osakoormusega õppe asukohaga Tallinnas (lisa 2 p 4.2.3).
iga ei ole vastuolus olukord, kus magistriõppe sessioonõpe toimub vaid osakoormusel ning täiskoormusega õpet on õigus valida päevaõppes.
Seejuures on kõrgkoolil vastuvõtutingimuste kehtestamisel suur kaalutlusruum ja tingimuste kehtestamine üheks õppeaastaks ei pruugi tähendada seda, et samad tingimused jäävad kehtima järgnevatel õppeaastatel. Vastuvõtueeskirja üliõpilaste vastuvõtuks esimesse ja teise õppeastmesse kehtestab senat eraldi igaks õppeaastaks. Seega ei saa ülikooli sisseastuja tugineda õigustatud ootusele, et kord juba kehtestatud vastuvõtutingimused jäävad muutumatuna püsima. 6. Tasuline kõrgharidus mõjutab noorte majanduslikku olukorda ning vastuvõtueeskirjaga tasulise õppe sisseviimisel üliõpilase finantsseis halveneb. Seega võis vastuvõtueeskiri rikkuda kaebajate õigust edasiõppimiseks (õigus haridusele). Kaebeõigust ei välista ka asjaolu, et ülikoolil on suur otsustusvabadus ja enesekorraldusõigus. Seadus nõuab eestikeelse päevaõppe põhimõttel antava kõrghariduse tasuta andmist, s.t õppetasu kehtestada ei tohi (
Riigikohtu üldkogu on pidanud põhiseaduspärasteks seadusemuudatusi, mille eesmärgiks oli majanduslangusest tingitud riigieelarve puudujäägi vähendamine ning seeläbi riigi osutatavate avalike teenuste mahu vähendamise pidurdamine (vt Riigikohtu
järgi sõltub sellest, kui suure osa õppekavas ettenähtud õppe mahust tudeng aasta lõpuks täidab. Valiku, kas õppida täis- või osakoormusel peab saama ülikooli sisse astudes teha üliõpilane (
Vaidlustatud haldusaktiga rikutakse kaebajate subjektiivset õigust õppida magistriõppes täiskoormusel ehk tasuta, samuti omandi- ning võrduspõhiõigust ning õiguspärast ootust. Kõrgharidusseaduse seletuskirja järgi on kõrgharidus astmeline süsteem, mis eeldab, et esimesele (bakalaureuseastmele) järgneb teine (magistriõppe) aste ja alles seejärel saab rääkida tööturule sisenemiseks vajalikest õigusteaduse alaste erialaoskuste ja -teadmiste tasemest. Seega pidi kohus hindama haldusakti õiguspärasust, pidades silmas ka selle vastavust järjepideva astmelise kõrgharidussüsteemi ning eesmärgistatud õppe nõudele. Halduskohus jõudis aga ekslikule järeldusele, nagu oleks ülikoolil õigus igal aastal muuta täis- või osakoormuse kohtade arvu, 3 sõltumata üliõpilase õppima asumisel tehtud valikutest. Sessioonõpe on koos päevaõppega õppevorm, mitte õppekoormus, seejuures õppekoormus on kas täis- või osakoormus. Koormuse valikuvabadus peab säilima mõlemas õppevormis, s.t. nii päeva- kui sessioonõppes ning selle on kohus jätnud tähelepanuta. Valiku, kas õppida täis- või osakoormusel peab saama ülikooli sisse astudes teha üliõpilane (
Ülikoolil tulnuks kaaluda rahalise puudujäägi katte leidmisel teisi alternatiive ja leida lahendus ja õiguslik alus, mis riivaks üliõpilaste subjektiivseid õigusi vähem. Volituse korraldada õpe vaid osakoormusel, annaks vastustajale mitte
lg 1, nagu osutas halduskohus, vaid
Samas ei ole
lg 4 eesmärk luua kõrghariduskoolile tagaust tasulisele kõrgharidusele naasmiseks. Volitusnormi piiride ületamise argumenti kohus käsitlenud ega hinnanud aga ei ole. Kui ülikool otsustaks kõik oma õppekavad samal viisil ning sama volitusnormi rakendades üle viia osakoormusele ning nõuaks õppe eest õppetasu, siis oleks kõrghariduse omandamine Eestis muutunud tasuliseks. Selline olukord oleks aga ilmselgelt vastuolus Eestis kehtiva kõrgharidussüsteemi ning
-st tulenevate põhimõtetega. Käesoleva vaidluse kontekstis tuleb õiguspärast ootust mõtestada selliselt, et juba õigusteaduskonnas õpet alustanud üliõpilased peavad saama oma õpingud lõpetatud samadel üldistel kõrghariduslikel tingimustel. Halduskohus ei ole hinnanud kaebajate omandi- ja võrdsuspõhiõiguse rikkumist ega põhjendamiskohustuse rikkumist. Põhjendamiskohustuse rikkumine vastustaja poolt tingib haldusakti tühistamise, kuna vastustajale ei saa ette heita mitte pelgalt ebapiisavat põhjendamist, vaid vastustaja on põhjendamiskohustuse jätnud täies ulatuses täitmata. 9. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Tartu Ülikool apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja hinnangul on halduskohus analüüsinud vastustaja tegevuse vastavust põhiseadusele. Halduskohus on järeldanud, et vastuvõtueeskirjal on oma mõju üliõpilaste finantsseisule, kuid muudatused on õiguspärased ja kooskõlas eesmärgiga, milleks on kvaliteetse õigushariduse andmine. Ebaõige on kaebajate arusaam, et õiguspärase ootuse põhimõtte järgi peaks õigusteaduskonnas õpet alustanud üliõpilastel olema õigus jätkata õpet samadel tingimustel magistriõppes. Bakalaureuse- ja magistritaseme õppekavad on erinevad oma eesmärkidelt ja õpiväljunditelt (vt
Bakalaureuse tasemel käesoleval ajal õppivatele üliõpilastele ja bakalaureuseõppe varem lõpetanutele erinevate vastuvõtu tingimuste seadmine ei oleks aktsepteeritav ka selle tõttu, et see seaks kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg-st 2 ning § 14 lg-test 1, 4 ja 5 tulenev subjektiivne õigus õppida magistriõppes täiskoormusel (tasuta), s.t muu hulgas valida õppimisel täis- või 4 osakoormus sõltumata sellest, kas õpitakse päevases õppes või sessioonõppes. Kuna vastustaja otsustas loobuda täiskoormusega õppe võimaldamisest sessioonõppes, siis rikub vaidlustatud haldusakt kaebajate omandiõigust, võrduspõhiõigust ja õiguspärast ootust. Ringkonnakohus kaebajatega ei nõustu.
Kõrgharidustaseme õppel on kolm astet: bakalaureuseõpe ja rakenduskõrgharidusõpe, magistriõpe ning doktoriõpe (
Seadusandja on kõrgharidustaseme õppe iga astet käsitanud iseseisva osana kõrgharidusest. Nii on
§-des 5 kuni 9 selgitatud ja defineeritud kõrgharidustaseme õppe iga astet eraldi. Erandina on
§-s 7 nimetatud need erialad, millel õpe korraldatakse integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppena. Sättes loetletud erialadel ei ole bakalaureuse- ja magistriõpe eraldatud, õppekava maht on määratud kahele astmele tervikuna ning eraldi vastuvõttu magistriõppesse ei toimu. Õigusteadus ei kuulu
Õigusteaduses kõrghariduse omandamine toimub üldregulatsiooni alusel. Õigusteaduses on kõrgharidustaseme õppe astmed eraldatud ning magistriõppesse kandideerimise eelduseks on bakalaureusekraad või sellele vastav kvalifikatsioon (
Seadus paneb ülikoolile õiguse ja kohustuse kehtestada õppesse vastuvõtu tingimused arvestades kõrgharidustaseme õppe astemete eraldatust (
Vastavalt ei saa üliõpilane bakalaureuse õppesse asumisel ega selle kestel eeldada, et tal on igal juhul võimalik jätkata õpinguid magistriastmes või teha seda samadel tingimustel nagu bakalaureuseõppes. Kehtiv õigus ei reguleeri seejuures, millisel arvul õppekohti peab ülikool erinevatel kõrgharidusõppe astmetel looma ega näe ette, et õppekohtade arv järgneval õppeastmel ei võiks olla väiksem. Seega ei olnud ülikoolil iseenesest keelatud vähendada õigusteaduse magistriõppes õppekohtade arvu vastustaja poolt esile toodud põhjustel, s.o eesmärgiga suurendada ülikooli tulusid ja/või tagada õppe jätkumine ning selle kvaliteet. Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus alust järeldada, et ülikool vaidlustatud määrusega oleks lubamatult halvendanud kaebajate õiguste ja kohustuste tasakaalu õigusteaduses kõrghariduse omandamisel. Vastustaja ei muutnud kaebajate kahjuks tingimusi bakalaureuseõppes ning kaebajad said lõpetada õpingud sellel astmel olemasolevatel tingimustel. Kaebajate õiguspärane ootus ei hõlma, et neile oleks tagatud samade või sarnaste tingimuste rakendamine kõrgharidustaseme õppe järgmises astmes ega seegi, et järgmise õppeastme tingimusi ei muudetaks bakalaureuseõppe läbimise ajal. Kaebajad ei väida, et vaidlustatud muudatuste tõttu oleks nad kaotanud võimaluse hariduse omandamiseks järgmises õppeastmes. Tegelikult ei olnud 1 Vt RKHK 4. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-68-12 (p 13). 5 kaebuse esitamise ajal selge seegi, kas muudatustel on negatiivne mõju kaebajate varalistele õigustele, s.t kas kaebajad võetakse vastu magistriõppesse ning kas õpingud on nende jaoks tasuta või tuleb magistriastmes õppimise eest tasu maksta. 14. Kaebajate põhiväite kohaselt rikub vastustaja vaidlustatud määrusega kohustust tagada kõrgharidustaseme õppes võimalus õppida täis- või osakoormusega (
Kaebajate hinnangul võib sellest nõudest kõrvale kalduda üksnes
Kuna õigusteaduse magistriõppe osas
lg-s 4 nimetatud eeldusi ei esine, siis on vastustajal jätkuvalt kohustus võimaldada täis- ja osakoormusega õpet nii päevases õppes kui ka sessioonõppes. Seejuures vaatavad kaebajad aga mööda sellest, et kuigi
lg 1 nõuab täis- või osakoormusega õppimise võimaldamist, ei sea säte täiendavaid nõudeid täis- ja osakoormusega õppe korraldamise kohta. Seaduses ei ole kasutatud mõisteid päevane õpe ja sessioonõpe ega pandud ülikoolidele kohustust pakkuda nii täis- kui ka osakoormusega õppimise võimalust samaaegselt päevases õppes ja sessioonõppes. Vaidlust ei ole selles, et päevase õppena mõistetakse tavapäraselt tööpäevadel päevasel ajal toimuvat kontaktõpet ning sessioonõppena nädalalõppudel kontsentreeritud tsüklitena toimuvat kontaktõpet. Iseenesest on õige, et
lg 5 annab üliõpilasele õiguse otsustada kõrgkooli astudes, kas ta õpib täis- või osakoormusega ning sama paragrahvi kuues lõige näeb ette korra, et alates teisest õppeaastast viiakse üliõpilane täiskoormusega õppest üle osakoormusega õppesse või vastupidi, lähtudes sellest, kui suures mahus on ta igal õppeaastal kumulatiivselt õppekava täitnud. Kuid ka neist sätetest ei tulene, et valik täis- ja osakoormusega õppe vahel ei võiks samaaegselt tähendada valikut päevase ja sessioonõppe vahel. 15. Seadus ei keela ülikoolil täita täis- ja osakoormusega õppe võimaldamise kohustust selliselt, et täisõpe toimub päevase õppena ja osakoormusega õpe sessioonõppena. Vastupidi, nagu osutas halduskohus, ilmneb
seaduseelnõu (725 SE) seletuskirjast2, et seadusandja on täis- ja osakoormusega õppe korraldamise osas just sellist võimalust silmas pidanudki. Nii on
lg-te 3 ja 4 regulatsiooni selgituseks seletuskirjas märgitud: „Näiteks võib kõrgkool pakkuda õppekaval üliõpilasele valikut õppida täiskoormusega, kui õpe toimub tööpäevadel, kontaktõpe on korraldatud päeva jooksul või õppida osakoormusega, kui õpe on korraldatud nädalavahetustel tsükliõppena ja õppeaeg on pikem. Sellisel juhul saab üliõpilane valida temale sobiva koormuse lähtuvalt sellest, milline on tema hõivatus tööga ja soov õpingutele pühenduda. Eeldatavasti valivad täiskoormusega õppimise esimest korda kõrgkooli astujad, kes on just gümnaasiumi lõpetanud ja ei ole tööturul aktiivsed, ning töötavad inimesed eelistavad pigem osakoormusega õppimist.“ Seega saab järeldada, et osakoormusega õppe võimaldamise kohustuse panemine ülikoolidele oli seotud sooviga võimaldada kõrghariduse omandamist ka nendele üliõpilastele, kes ei saa või ei soovi pühenduda üksnes hariduse omandamisele, vaid samaaegselt ka töötavad või on hõivatud muu tegevusega. Kuna täiskoormusega päevane õpe ei pruugi olla ühildatav samaaegse töötamisega, siis nähtigi ette võimalus osakoormusega õppeks. Seaduse regulatsioon ega seletuskiri ei viita aga võimalusele, et regulatsiooni eesmärgiks oli tagada üliõpilastele võimalus omandada kõrgharidus sessioonõppes muu tegevuse kõrval täiskoormusega õppides. Selline valik on ühelt poolt mõistetav seetõttu, et muu tegevuse kõrval sessioonõppes täiskoormusega õppimise korral ei pruugi olla tagatud teadmiste ja oskuste omandamine nõutaval tasemel, s.t see võib ohustada hariduse kvaliteeti. Teisalt võib eeldada sedagi, et õppimise kõrval tööle asumise korral ei sõltu üliõpilase võimalused hariduse omandamiseks enam sedavõrd sellest, kas hariduse omandamine on tasuta või tuleb õppimise eest maksta ülikoolile. Väheoluline ei ole küsimus Kättesaadav võrguleheküljel https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f120aa1c-7cd4-4b8e-9d2928c6ddf877ab/K%C3%B5rgharidusseadus 2 6 sellestki, kas vastustajal on võimalik pakkuda täiskoormusega sessioonõpet nõutaval tasemel ning kuidas mõjutaks sellise täiskoormusega sessioonõpe vastustaja võimekust pakkuda nõutaval tasemel õpet täiskoormusega päevaõppes ja osakoormusega sessioonõppes. Seetõttu ei jaga ringkonnakohus kaebajate arusaama, et
lg-st 1 tuleneb kaebajatele subjektiivne õigus nõuda, et vastustaja võimaldaks õppida magistriõppes sessioonõppel osakoormuse kõrval ka täiskoormusega õppes. 16. Ringkonnakohus ei näe, et seadusandja valik, mitte teha ülikoolidele kohustuslikuks täiskoormusega sessioonõppe võimaldamist ning seeläbi lubada võtta tasu sessioonõppes kõrghariduse omandamise eest võiks olla kaebajate õigusi ebaproportsionaalselt piirav. Nimelt tuleneb PS § 37 lg-st 1 otsesõnu kohustus pakkuda õppemaksuta haridust üksnes riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides. Kõrgharidustaseme õppe kohta Põhiseadus sarnast õigust või kohustust ette ei näe. Tasuta kõrghariduse võimaluse loomisel ja tingimuste sätestamisel oli seadusandjal seega valikuõigus. Kõrghariduse tasuta omandamise õigus nähtigi ette
Selle sätte kohaselt on kõrghariduse omandamine üliõpilase jaoks tasuta juhul, kui ta õpib täiskoormusega ja täidab kumulatiivselt igal semestril nõutava õppe mahu. Seega on seadusandja loonud võimalused kõrgharidustaseme õppes tasuta õppimiseks, kuid see võimalus ei ole piiramatu ning eeldab seaduses sätestatud tingimuste täitmist. Käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktiga vastustaja ei võtnud kaebajatelt võimalust magistriõppes tasuta õppimiseks. Tasuta õppe võimaluste vähendamine võib omada mõju kaebajate võimalusele saada tasuta magistriõppe kohale, kuid ei riku kaebajate seadusega kaitstud õigusi. Pooled ei vaidle selle üle, et täiskoormusega päevaõppes õigusteaduse magistrikraadi saamine on üliõpilasele endiselt tasuta. Ringkonnakohus möönab siiski, et vastustaja otsus, mis tõi kaasa tasuta õppekohtade arvu vähenemise magistriõppes, võib negatiivselt mõjutada õigushariduse kättesaadavust ja seeläbi ka hariduse kvaliteeti. Samas peab vastustaja õppe korraldamise arvestama ka muid kaalutlusi. Nii ongi vastustaja selgitanud, et tasulise õppe osakaalu suurenemine aitab kaasa õigushariduse jätkuvusele ning on vajalik ülikooli efektiivseks toimimiseks riikliku rahastuse ebapiisavuse olukorras. Nendel asjaoludel ei riku vaidlustatud otsus kaebajate õigust haridusele.
lg-le 7 võib kõrgkooli rahastamisel kokku leppida õppekavagrupid või õppekavad, mille alusel õppivatelt üliõpilastelt ei ole kõrgkoolil õigust tasu nõuda. Seega võib riik vastustajaga sõlmitavas halduslepingus kokku leppida, et mõnel õppekaval õppivatel üliõpilastel ei ole tasu maksmise kohustust ka osakoormusega õppe korral. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Tartu Ülikooli vahel kalendriaastateks 2019-2021 sõlmitud halduslepingu3 p-s 3.2.4 ongi kokku lepitud, et muu hulgas õenduse õppekaval võib toimuda osakoormusega õpe ning sel juhul üliõpilastelt tasu ei nõuta. Seega selles osas on seadusandja näinud ette õigusliku aluse isikute erinevaks kohtlemiseks. Vastavalt ei takistanud õenduse vms kokkuleppega hõlmatud õppekaval osakoormusega tasuta õppe võimaldamine tasulise osakoormusega õppe rakendamist õigusteaduse magistriõppes. Liiati tuleneb üldjuhul tasulise osakoormusega õppe rakendamise kohustus vahetult seadusest (
lg 6 p 1), mistõttu tuleb tasuta osakoormusega õppe võimaldamist pidada erandina rakendatavaks soodustuseks. Seega ei ole küsimus mitte kaebajatele ebasoodsate tingimuste rakendamises, vaid teisel õppekaval õppides soodustuse andmisest. Kaebajatel ei ole subjektiivset õigust nõuda sarnase soodustuse rakendamist enda suhtes. Seetõttu ei ole alust järeldada ka kaebajate võrduspõhiõiguse rikkumist. 19. Kaebajad leiavad veel, et vaidlustatud määruse on vastustaja andnud vastuolus
lg-st 4 tuleneva volitusega.
lg 4 järgi võib kõrgkool nimetada õppekavad: 1) mille alusel saab õppida ainult täiskoormusega või käesoleva seaduse §-des 43 ja 45 nimetatud toetuste eraldamisel määratud juhtudel ainult osakoormusega; ja 2) mille täis- või osakoormusega õppele esitatakse õppekoormuse kõrgemad nõuded. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja vaidlustatud määrusega teinud kumbagi otsustust. Vastustaja ei määratlenud õigusteaduse magistriõpet õppekavana, millel oleks võimalik õppida ainult täiskoormusega ega õppekavana, millel oleks võimalik õppida ainult osakoormusega (nagu väidavad kaebajad). Seetõttu on ekslik kaebajate arusaam, et vaidlustatud määruse andmisega vastustaja ületas RHaS § 14 lg-s 4 antud volituse piire ja sel põhjusel on määrus õigusvastane. Määruse andmise õiguslikuks aluseks on siiski vastustaja ja halduskohtu osutatud
Kõrgharidustaseme õppesse vastuvõtu tingimuste määratlemise ja kehtestamisega pidigi vastustaja õppida soovijatele teatavaks tegema, millistel õppekohtadel õppekaval saab õppida ja kuidas korraldatakse täis- ja osakoormusega õpe. See, et
lg 5 annab üliõpilasele õiguse valida, kas ta alustab õpinguid täis- või osakoormusega, ei võta vastustajalt õigust ja kohustust määratleda, milline osa õppekohti on täiskoormusega ja milline osa osakoormusega. Vastasel juhul (s.o kui jaotus oleneks üksnes üliõpilaste eelistustest) oleks ülikoolil äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu, õppetööd efektiivselt kavandada ja läbi viia.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.