← Eesti

2-22-15273/14

Obsah (5)§ 70§ 113§ 399§ 186§ 152

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-15273 Kohtuasi X hagi Y vast

) § 69 lg-le 1, § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-le 2 nõudis hageja kostjalt poole kohustuse ehk 1870 euro tasumist. Hageja viitas ka sellele, et kuna pooled ostsid sõiduki abielu ajal, nõuab hageja kostjalt poolt tasutud laenusummast. 1.

  1. Kostja aegumise vastuväite kohta leidis hageja, et kuna laenuleping oli sõlmitud ajavahemikuks
  2. mai 2016 kuni
  3. mai 2022, muutus nõue sissenõutavaks
  4. mail
  5. Ühtlasi vaidles hageja vastu

§ 70lg 1 kohaldamisele.

Kostja vastuväited

  1. Kostja haginõuet ei tunnista. 2.
  2. Kostja vastuväidete kohaselt soovis sõidukit osta hageja, kuid kuna Mogo OÜ ei olnud nõus hagejaga laenulepingut sõlmima, sõlmiti see kostjaga. Sõiduki omanikuks sai laenulepingu järgi Mogo OÜ, kes omandas selle tagatisena. Sõidukit kasutas hageja, kuna kostjal pole juhtimisõigust. Vale on hageja väide, et pärast abielu lahutamist kasutas sõidukit kostja perekond. 2.
  3. Mogo OÜ ütles laenulepingu üles
  4. novembril 2017 ning kogu võlgnetav summa pidi olema tasutud
  5. novembril
  6. Lepingu lõpetamise seisuga oli võlgnevus 2272,11 eurot, millest põhivõlg oli 2095,79 eurot. Laenuleping lõpetati põhjusel, et laenuandjale teadaolevalt ei olnud sõidukil lepingu lõpetamise ajal kehtivat kohustuslikku liikluskindlustuse lepingut ja 2

(9)2-22-15273 sõiduk polnud tähtaegselt läbinud riiklikku tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Lepingu lõpetamise põhjustas hageja käitumine, mitte kostja tegevus. 2.
  2. novembri
  3. a nõude loovutamise teade kinnitab, et Mogo OÜ loovutas nõude
  4. novembril 2018 PlusPlus Capital AS-le. Tasumata jäänud laenujääk oli 1773,32 eurot. Tagatiseks antud sõiduk oli müüdud
  5. detsembril 2017, s.o enne nõude loovutamist, ning sõiduki hind oli võlgnevusest maha arvatud. 2.
  6. Tõendamata on hageja väide, et ta oli laenulepingu käendaja. Hageja ei ole esitanud kirjalikku käenduslepingut ja laenulepingul puudub hageja allkiri. Seega ei ole hagejal õigust esitada kostja vastu solidaarvõlgniku tagasinõuet. 2.
  7. Kostja esitas ühtlasi aegumise vastuväite.

§ 70

lg 1 järgi lõpeb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg ajal, mil aegunuks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise üle otsustades tuleb esmalt tuvastada, millal aegunuks võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu tagasinõue esitati. Nõude aegumistähtaeg algas

  1. novembril 2017, kuna sellest ajast nõudis Mogo OÜ kostjalt kogu võlgnevuse tasumist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega on nõue aegunud. Maakohtu otsus ja põhjendused
  2. Harju Maakohus tegi asjas vaheotsuse lõppotsusena. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 758 eurot ning

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise hüvitatavatelt menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 3.

  1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli laenuvõtja ja hageja käendaja; - kostja on tõendanud, et Mogo OÜ ütles laenulepingu erakorraliselt üles alates
  2. novembrist 2017 ja nõudis kõikide laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist
  3. novembril 2017 (dtl 91); - pooled ei vaidle selle üle, et hageja täitis ajavahemikul
  4. jaanuar 2019 kuni
  5. august 2020 käendajana kostja kohustuse AS-le PlusPlus Capital, kes oli omandanud nõude Mogo OÜ-lt. Kostja on tasunud laenuandja õigusjärglasele laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 3740 eurot. 3.
  6. Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud. 3.2.1.

§ 399

kohaselt kaasneb laenulepingu erakorralise ülesütlemisega laenuandja õigus nõuda kogu laenusumma tagastamist. Mogo OÜ nõudis laenulepingu ülesütlemise järgselt laenusumma tagastamist

  1. novembril 2017, mistõttu muutus Mogo OÜ laenulepingust tulenev nõue kostja kui laenusaaja vastu TsÜS § 147 lg 2 alusel sissenõutavaks
  2. novembri
  3. Kui kohustust ei oleks täidetud, oleks nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud kolme aasta möödumisel ehk
  4. novembril
  5. 3.2.
  6. Kohus ei nõustunud hageja käsitusega, et nõue muutus sissenõutavaks
  7. mail 2022, kuna laenulepingu ajavahemik oli
  8. aprill 2016 kuni
  9. mai
  10. Mogo OÜ ütles laenulepingu
  11. novembril 2017 üles.

§ 186p 6 kohaselt lõpeb võlasuhe lepingu 3

(9)2-22-15273 ülesütlemisega. Seega lõppes kostja ja Mogo OÜ vahel sõlmitud laenuleping selle ülesütlemisega. Järelikult ei saanud nõue muutuda sissenõutavaks 15. mail 2022. 3.2.3.

§ 70

lg 1 kohaselt lõpeb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Kohus ei nõustunud hagejaga, et

§ 70lg 1 ei ole praegusel juhul kohaldatav.

Hageja ja kostja on solidaarvõlgnikud ning hageja nõue on solidaarvõlgniku tagasinõue

§ 152

lg 1 alusel, mis omakorda sätestab, et käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse

§-s 70 sätestatut. 3.2.

  1. Kohus tuvastas eelnevalt, et AS PlusPlus Capital nõue kostja vastu oleks aegunud
  2. novembril 2020 ning hageja täitis käenduslepingust tulenevat kohustust ajavahemikul
  3. jaanuar 2019 kuni
  4. august 2020.

§ 70

lg 2 kohaselt ei aegu solidaarvõlgniku tagasinõue enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks. Sega ei aegunud hageja nõue kostja vastu enne kuue kuu möödumist alates hageja poolt kohustuse täitmisest 21. augustil 2020. Järelikult aegus hageja nõue kostja vastu

§ 70lg-te 1 ja 2 koostoimes 21.

veebruaril

  1. Hageja esitas hagi
  2. veebruaril 2022 ehk pärast aegumistähtaja möödumist. 3.
  3. Kuna kohus leidis, et hageja nõue on aegunud, tegi ta TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause järgi lõppotsuse ja asja edasi ei menetlenud. 3.
  4. Kuna hagi jäeti rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. 3.
  5. Maakohus määras kindlaks ka kostja menetluskulude rahalise suuruse. Maakohus leidis, et põhjendatud on kostja kulud õigusabile 5 t 50 min eest tunnihinnaga 130 eurot, s.o kokku 758 eurot. Nimetatud summa mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja. Kostja oli palunud märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist.

Apellatsioonkaebus

  1. Hageja esitas
  2. märtsil 2023 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 4.
  3. Hageja leiab, et vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: - kostja ja Mogo OÜ
  4. mail 2016 sõlmitud laenulepingu laenusumma oli 6181,20 eurot ja hageja oli lepingu käendaja; - Mogo OÜ ütles laenulepingu üles
  5. novembril 2017 ja loovutas nõude AS-le PlusPlus Capital; - kostja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi ja kogu võlgnevuse jäägi summas 3740 eurot tasus hageja
  6. augustil
  7. 4.
  8. Hageja arvates eksis maakohus

§ 70lg-te 1 ja 2 kohaldamisel, jättes arvestamata Ts

ÜS sätted aegumise katkemise kohta. Hageja viitas TsÜS § 158 lg-tele 1 ja 2 ning § 167 lgle 1 ning leidis, et neid sätteid arvestades on väär maakohtu arusaam, et Mogo OÜ nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks

  1. novembril 2017 ja oleks juhul, kui kohustust ei oleks täidetud, aegunud
  2. novembril
  3. Esiteks, pärast
  4. novembrit 2017 võõrandati sõiduk ja sellest 4

(9)2-22-15273 saadud rahalised vahendid suunati võlgnevuse osaliseks tasumiseks. Teiseks, kuni Mogo OÜ nõude loovutamiseni AS-le PlusPlus Capital
  1. novembril 2018, pidas Mogo OÜ kostjaga läbirääkimisi nõude tasumise üle. Ka AS PlusPlus Capital pidas kostjaga läbirääkimisi kuni
  2. jaanuarini
  3. Seega hakkas aegumistähtaeg kostja osas kulgema
  4. detsembril 2019 (TsÜS § 147 lg 3) ja lõppes
  5. detsembril
  6. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 ning TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
  8. Ringkonnakohus põhjendab esmalt apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist osas, mis puudutab hagi lahendamist ja menetluskulude jaotust (I), ning seejärel osas, mis puudutab maakohtu menetluskulude kindlaksmääramist (II). Lõpetuseks esitab kolleegium menetluslikud selgitused (III). I
  9. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas nõuab hageja kostjalt 1870 euro tasumist, mistõttu tegemist on lihtmenetluse asjaga.
  10. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (vt ka Riigikohtu
  11. veebruari
  12. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1159-16, p 13). Praegusel juhul märkis maakohus otsuse edasikaebamise korra juures selgelt, et ei anna luba otsuse edasikaebamiseks. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
  13. Maakohus on tuvastanud ja apellatsioonkaebuses ei vaidlusta hageja järgmiseid asjaolusid: - hageja käendas kostja kohustusi, mis tulenesid kostja ja Mogo OÜ vahel sõlmitud laenulepingust; - Mogo OÜ ütles laenulepingu erakorraliselt üles alates
  14. novembrist 2017 ja nõudis kõikide laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist
  15. novembril 2017; - hageja tasus laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks ajavahemikul
  16. jaanuar 2019 kuni
  17. august 2020 Mogo OÜ õigusjärglasele AS-le PlusPlus Capital 3740 eurot. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu järelduse, et tema võimalik solidaarvõlgniku tagasinõue kostja vastu on aegunud. 5
(9)2-22-15273
  1. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaal- ega menetlusõiguse normi kohaldamisel, leides, et laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu oleksid olnud hagi esitamise ajaks aegunud. 10.
  2. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Praegusel juhul ei ole seaduses sätestatud teisiti. Seega algas laenulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete aegumistähtaeg
  3. novembril 2017 ning maakohus leidis põhjendatult, et nõuded oleks aegunud
  4. novembril
  5. Isegi kui mingi osa kostja võlast oli tekkinud enne laenulepingu ülesütlemist, algas ka nende nõuete osas aegumine TsÜS § 154 järgi hiljemalt
  6. a lõppemisest ning need nõuded oleks aegunud hiljemalt
  7. detsembril
  8. 10.
  9. Ekslik on hageja seisukoht, et praegusel juhul tuleb laenulepingust tuleneva nõude aegumise hindamisel lähtuda TsÜS § 147 lg-st 3 ja leida, et aegumistähtaeg hakkas kulgema
  10. detsembril 2019 ja lõppes
  11. detsembril
  12. TsÜS § 147 lg 3 reguleerib kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaja algust, nähes ette, et see algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Praegusel juhul ei olnud tegemist kokkulepitud tasu maksmise nõudega, vaid laenulepingu ülesütlemisest tulenevalt sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõudega. Igal juhul ei oleks ka TsÜS § 147 lg-st 3 lähtumise korral põhjust lugeda aegumistähtaja alguseks
  13. a lõppu.
  14. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohus jättis arvestamata võimalusega, et nõude aegumine võis katkeda või peatuda. Kolleegiumi hinnangul ei ole need väited põhjendatud. 11.
  15. Esiteks tugineb hageja sellele, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagatiseks olnud sõiduk võõrandati pärast
  16. novembrit 2017 ja sellest saadud rahalisi vahendeid kasutati võlgnevuse osaliseks tasumiseks. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Lõikest 2 tuleneb, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises tagatise andmises või muus teos. Kostja väitel oli sõiduk antud tagatisomandina Mogo OÜ-le laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagatiseks ning sõiduk võõrandati laenulepingust tulenevate kohustuste katteks
  17. detsembril
  18. Hageja ei vaidlustanud maakohtu menetluses kostja väidet, et sõiduk on võõrandatud ja selle eest saadud rahaga on tasutud võlgnevust (vt dtl 101). Kolleegium leiab, et seda, kui Mogo OÜ võõrandas talle tagatiseks antud sõiduki ja arvestas sõiduki hinna laenulepingust tulenevate kohustuste katteks, ei saa käsitada nõude tunnustamisena kostja poolt, mis annaks alust kohaldada TsÜS § 158 lg-t
  19. Tegemist ei olnud kostja enda teo ega tahteavaldusega. Seega ei ole maakohus eksinud, kui ei tuvastanud nõude aegumise katkemist. Lisaks, isegi kui sõiduki võõrandamisest saadud raha arvel võla osalise tasumisega oleks aegumine detsembris 2017 katkenud ja uuesti alanud, oleks laenulepingust tulenev nõue ikkagi juba detsembris 2020 aegunud, samas kui hagi esitati
  20. oktoobril
  21. 11.
  22. Teiseks tugineb hageja sellele, et kuni Mogo OÜ nõude loovutamiseni AS-le PlusPlus Capital
  23. novembril 2018 pidas Mogo OÜ kostjaga läbirääkimisi nõude tasumise üle ning ka AS PlusPlus Capital pidas kostjaga läbirääkimisi kuni
  24. jaanuarini
  25. TsÜS § 167 lg 1 esimese lause kohaselt nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. 6
(9)2-22-15273 Kolleegium märgib, et maakohtus ei ole hageja kirjeldatud läbirääkimistele tuginenud, mistõttu tegemist on uute väidetega, mida hageja ei saaks apellatsioonimenetluses esitada. Samuti ei ole väidetavate läbirääkimiste kohta esitatud menetluses tõendeid. Kostja on menetluses väitnud, et ta ei olnud enne hagi esitamist teadlik sellest, et hageja on laenumaksete tegemise lõpetanud, Mogo OÜ on laenulepingu üles öelnud ja sellest tulenevad nõuded AS-le PlusPlus Capital loovutanud (dtl 71). Lisaks, ka hageja enda väitel lõppesid läbirääkimised nõude üle hiljemalt
  1. jaanuaril
  2. Seega, isegi kui hageja saaks neid väited läbirääkimiste pidamise kohta apellatsioonimenetluses esitada ja need oleksid tõendatud, oleks laenulepingust tulenevad nõuded olnud igal juhul
  3. oktoobriks 2022, s.o hagi esitamise ajaks aegunud.
  4. Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et hageja võimalik solidaarvõlgniku tagasinõue kostja vastu oli hagi esitamise ajaks aegunud. 12.
  5. Riigikohus on

§ 70

lg-tele 1–3 viidates selgitanud, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb

§ 70

lg 1 järgi ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Seega läheb solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnikule võlausaldaja nõue seaduse jõul üle koos nõude aegumistähtajaga, et tagada teistele solidaarvõlgnikele üldjuhul sama aegumistähtaeg sõltumata sellest, kas tema vastu esitab nõude võlausaldaja või võlausaldajale kohustuse täitnud solidaarvõlgnik. Kohustuse täitnud solidaarvõlgniku kaitseks ei aegu aga tagasinõue

§ 70

lg 2 järgi enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks, v.a juhul, kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue tema või teise solidaarvõlgniku vastu oli aegunud (

§ 70lg 3) (vt Riigikohtu 21.

juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-13, p 12). Seejuures tuleneb

§ 70

lg-st 4, et koos tagasinõudega aeguvad mh ka tagasinõude asemel esitatavad võimalikud käsundita asjaajamisest ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. 12.2. Kuna hagi esitamise ajaks olid laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu igal juhul aegunud, s.o isegi kui arvestada nõuete aegumise võimalikku katkemist ja peatumist hageja väidetud asjaoludel, oli

§ 70

lg 1 järgi lõppenud ka hageja kui solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg. Praegusel juhul ei välista hageja nõude aegumist ka

§ 70

lg 2, kuna hageja esitas hagi rohkem kui kuus kuud pärast laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist. Vastavalt

§ 70

lg-le 4 ei saa hagejal olla kostja vastu ka muid rahalisi nõudeid tulenevalt laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumisest. 13. Kolleegium märgib, et ehkki maakohus käsitas pooli solidaarvõlgnikena põhjusel, et hageja oli kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi käendanud, võis hageja vastutada laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kostjaga solidaarselt ka perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg 1 alusel. Nimelt on hageja maakohtus välja toonud, et laenulepingu sõlmimise ajal oli ta kostjaga abielus, ning tuginenud sellele asjaolule ka kostja vastu nõude esitamisel (vt dtl-d 43 ja 110). PKS § 18 lg 1 kohaselt tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides, või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on abikaasad lõikes 1 nimetatud tehingu kohustatud poole suhtes solidaarvõlausaldajad. Seega juhul, kui kostja võttis laenulepingu alusel laenu perekonna huvides, võis ka sellest tuleneda poolte solidaarne vastutus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Selle võimaluse käsitlemata jätmine ei mõjutanud aga maakohtu järeldust, et hageja võimalik tagasinõue kostja kui teise solidaarvõlgniku vastu oli hagi esitamise ajaks aegunud. 7

(9)2-22-15273
  1. Eelnevat arvestades ei esine praegusel juhul maakohtu otsuse tegemisel TsMS § 637 lg-s 21 nimetatud eksimusi, mis õigustaks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist hagi lahendamist ning menetluskulude jaotust puudutavas osas. II
  2. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täies ulatuses, järelikult ka osas, millega hageja kanda jäeti menetluskulud ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 758 eurot ja

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt.

Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates

  1. jaanuarist 2022 on see summa 280 eurot) (Riigikohtu
  2. jaanuari
  3. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-14547, p 13). Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast hageja apellatsioonkaebust osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist.
  4. Kolleegium leiab, et osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel. 16.
  5. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid. 16.
  8. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet kostja maakohtus kantud menetluskulude põhjenda(ma)tuse kohta. Sealhulgas pole hageja väitnud, et mõni kostja menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või kostja lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg oleks olnud ebamõistlikult suur, samuti pole hageja vaidlustanud kostja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik hageja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Mingeid olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas TsMS § 656 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu. 8

(9)2-22-15273 III
  1. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
  2. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (hageja on tasunud riigilõivu 315 eurot).
  3. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
  4. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 638 lg 9 kohaselt on praegune määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.