KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2023. a, Tallinn Kohtuasja number 2-18-6491 Kohtuasi C ja F hagi X vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 28. mai 2019. a kohtuotsus Kaebuse esitaja ja liik C ja F 26. juuni 2019. a apellatsioonkaebus ning X 27. juuni 2019. a apellatsioonkaebus Kaebuse hind C ja F apellatsioonkaebuse hind 4550 eurot X apellatsioonkaebuse hind 0 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hagejad (apellandid/vastustajad) C (isikukood XXXXXXXXXXX) ja F (isikukood XXXXXXXXXX), seaduslik esindaja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Senny Pello-Lepik Kostja (vastustaja/apellant) X XXXXXXXXXXX), lepingulised vandeadvokaat Äili Rodi ning Reimo Mets Menetluse liik (isikukood esindajad Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Harju Maakohtu 28. mai 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. 2. Jätta C ja F apellatsioonkaebus rahuldamata. 3. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata. 4. Jätta C ja F menetluskulud nende enda kanda ning X menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused 2-18-6491 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1. Y (ema) esitas C (hageja I, tütar) ja F (hageja II, poeg) nimel X (kostja, isa) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt kummagi lapse kasuks välja elatise suurusega pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus, samuti 2017. a detsembrist kuni 2018. a maini (k.
- a)kummagi lapse kasuks elatise võla 1485 eurot. 2. Hagiavalduse kohaselt leppisid vanemad kokku, et isa maksab lastele miinimumelatist. Kostja täitis kokkulepet 2017. a märtsist kuni novembrini, kuid lõpetas elatise maksmise alates 2017. a detsembrist. Kostjal tuleb jätkata miinimumelatise tasumist. 3. Kohtu määratud isa ja laste suhtlemise kord ei mõjuta miinimumelatise väljamõistmist. Isa ja lapsed ei suhtle vastavalt kindlaksmääratud suhtlemiskorrale. Faktiliselt viibivad lapsed nelja nädala jooksul ema juures 528 tundi ning isa juures 144 tundi (u 20%). 4. Ema juures kulub tütre vajaduste rahuldamiseks 723.23 eurot ning poja vajaduste rahuldamiseks 719.85 eurot. Hagejad esitasid kulutuste kohta nimekirja koos põhjendustega. 5. Koos hagiga esitas ema taotluse, milles palus kohustada isa tasuma kohtumenetluse ajal kummalegi lapsele miinimumelatist, igal juhul mitte vähem kui 200 eurot kuus, sest isa ei ole viis kuud ülalpidamiskohustust täitnud ja ema vahendid hakkavad ammenduma. 6. Harju Maakohus rahuldas 27. aprilli 2018. a määrusega taotluse ja mõistis kostjalt kummagi lapse kasuks alates 25. aprillist 2018. a kuni asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni välja miinimumelatise. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. juuli 2018. a määrusega maakohtu määruse ning Riigikohus jättis 7. novembri 2018. a määrusega ringkonnakohtu määruse resolutsiooni muutmata. Kostja vastuväited 7. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 8. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole alust temalt elatist välja mõista, sest ta täidab ülalpidamiskohustust vahetult. 9. Lastel on kaks kodu ning lapsed elavad kohtumääruse järgi poole ajast isa juures. Vanemad otsustasid teadlikult saada lapsed selliselt, et vanemad ei ela kunagi koos, kuna kummalgi on 2 2-18-6491 oma perekond, kuid nad kasvatavad lapsi ühiselt põhimõttel 50:50 nii lastega veedetava aja kui ka kulude kandmise osas. Kuigi ema jäi lapsehoolduspuhkusele, asus ta pärast lapse sündi osaliselt tööle ja isa hoolitses sel ajal laste eest. Alates 6. elukuust toimis kokkulepe, et lapsed kasvavad vahelduvalt üles ema ja isa juures. Alguses tegi lastele vajalikud kulutused ema ja isa andis vastavas mahus raha, kuid erimeelsuste tõttu hoolitses isa 2017. a juba laste kõigi enda juures vajalike kulude eest, sh toit, riided, jalanõud, mähkmed, mänguasjad, turvaesemed jne. Kuna ema soovis jätta isale üha vähem aega lastega koos veetmiseks, esitas isa 2017. a veebruaris avalduse lastega suhtlemise korra määramiseks. Vältimaks probleeme selle vaidluse lahendamisel, oli ta nõus tasuma miinimumelatist. Alates 2017. a novembrist otsustas isa lõpetada elatise maksmise tihenenud suhtluskorra ning kulude vahetu kandmise tõttu. Suhtluskorra vaidluses määras Tallinna Ringkonnakohus 17. mai 2018. a määrusega esialgse õiguskaitse korras isa ja laste suhtlemise 2018. a suvel selliselt, et lapsed viibivad praktiliselt pool aega isa juures. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2018. a määruse järgi viibivad lapsed ligikaudu pool aega isa juures. Elatise väljamõistmiseks ei anna alust asjaolu, et laste ema takistab isal lastega suhtlemiskorra kohaselt kohtuda. 10. Isa on taganud lastele kõik vajaliku enda kodus. 2016. a kulus isal lastele 1335.79 eurot, 2017. a 6843.37 eurot ning 2018. a 4062.91 eurot. Lisaks kulub kuus kummagi lapse toidule 150 eurot ning lisanduvad eluaseme- ja transpordikulud. Isal kulub kummagi lapse ülalpidamiseks 2017. a 462.03 eurot kuus ja 2018. a 365.77 eurot kuus. 11. Isa on tasunud tühistatud hagi tagamise määruse alusel elatist 4072 eurot. 12. Laste väidetavad kulud ema juures ei ole mõistlikud ega põhjendatud. Osa kulutusi tuleb jagada pikema ajavahemiku kui kuu peale. Kostja esitas eraldi kululiikide kohta vastuväited. Ülalpidamiskohustuse suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada sellega, et lapsed saavad lapsetoetust 120 eurot kuus. Samuti sai ema lapsehooldustasu kahe lapse kohta kokku 76.72 eurot kuni laste kolmeaastaseks saamiseni. Menetluse edasine käik 13. Harju Maakohus jättis hagi 5. novembri 2018. a otsusega rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda. 14. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. detsembri 2018. a otsusega maakohtu otsuse menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. 15. Harju Maakohus selgitas pooltele 4. veebruari 2019. a kirjas, et hagejad peavad esile tooma, kui suured on nende ülalpidamiskulud ja tõendama kulusid, kui need on suuremad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, ning milline on ema varanduslik seisund. Kostja tõendamiskoormuseks on see, kui palju on ta ülalpidamiskohustust täitnud ja elatist maksnud ning milline on kostja varanduslik seisund. Samuti palus maakohus vanematel täpsustada, kui palju veedavad lapsed aega isaga ning kas nad on siis täielikult isa ülalpidamisel. Ühtlasi palus maakohus pooltel viidata taotlustele, mis on veel lahendamata. 16. Hagejad ja kostja täitsid kohtunõude ning jäid hagiavalduses esitatud seisukohtade juurde. Maakohtu otsus 3 2-18-6491 17. Harju Maakohus jättis 28. mai 2019. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. 18. Maakohus leidis, et kostja täidab ülalpidamiskohustust ning ei ole alust eeldada, et ta seda edaspidi ei tee. Maakohus tuvastas, et kummagi hageja vajaduste rahuldamiseks kulub 605.89 eurot kuus, sh eluasemekulu 197.33 eurot, lasteaiakulu 88.56 eurot, toidukulu 150 eurot, kulud hügieenile, majapidamistarvetele ja ravimitele 30 eurot, kulud riietele ja jalanõudele 80 eurot, hagejate füüsilise ja vaimse arenguga seotud kulud ning hagejate sünnipäeva tähistamise kulud 50 eurot ning hagejate isikukaitse ja turvalisusega seotud kulud 10 eurot. 19. Suhtluskorra kohaselt peaksid hagejad kostja juures viibima pool aega, mitte 20%, nagu väidab ema. Hagejate kostja juures viibimise aega ei tule määrata tundide järgi. Kostja esitatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et kostja peab hagejaid vahetult ülal ajal, mil hagejad on tema juures. Kostja on taganud hagejatele enda juures kõik elamiseks vajaliku. Apellatsioonkaebused ja vastuväited 20. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja leidis vastuses hagejate apellatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata. 21. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud hagejate kanda. Hagejad leidsid vastuses kostja apellatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus 22. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 11. septembri 2020. a otsusega hagejate apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagejate hagi kostja vastu elatise saamiseks täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks alates 1. detsembrist 2017. a kuni 30. septembrini 2020. a välja elatise 1563.26 eurot ning alates 1. oktoobrist 2020. a kuni kummagi hageja täisealiseks saamiseni elatise 64.24 eurot kuus. Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kummagi poole menetluskulud poolte endi kanda. 23. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus vaidlust lahendades tuvastamata vaidluse lahendamise aluseks olevad olulised asjaolud, sh laste kummagi vanema juures viibimise aja, laste vajaduste rahuldamiseks kummagi vanema juures tehtavate vajalike kulutuste suuruse, kostja kantavate kulutuste suuruse ning selle, kas kostja kantud kulutuste suurus vastab tema ülalpidamiskohustuse ulatusele. 24. Ringkonnakohus lähtus sellest, et: 1) pooltel ei ole erimeelsusi selle üle, et vanemad peavad täitma laste ülalpidamise kohustust, ega selle üle, et vanemate ülalpidamisvõime on nende varalist seisundit arvestades võrdväärne; 2) kostja tasus 2017. aasta novembrini hagejatele miinimummääras elatist; 3) lapsed viibivad osa ajast ema juures ja osa ajast kostja juures; 4) pooltel on erinev arusaam sellest, kui suure osa ajast veedavad lapsed kostjaga ja kui suure osa ajast emaga ning kui suured on laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kummagi 4 2-18-6491 vanema juures; 5) erinev on ka poolte arusaam sellest, kas kostja on täitnud ülalpidamiskohustust ilma elatist maksmata piisavalt ning kas ka edaspidi on hagejate ülalpidamiseks piisav, et kostja kannab hagejatega koos viibimise ajal nende kulutusi vahetult. 25. Ringkonnakohtu hinnangul on lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kontekstis eelkõige oluline see, kui palju aega veedavad hagejad tegelikult kostjaga, sest üksnes ajal, mil hagejad on koos kostjaga, saab kostja oma ülalpidamiskohustust vahetult täita. Kui kohus on määranud vanema ja lapse suhtlemise korra (suhtluskord), siis saab kohus eeldada, et vanem täidab selles korras märgitud aegadel vahetult lapse ülalpidamise kohustust. Sellise eelduse saab aga teine vanem ümber lükata, kui ta tõendab, et tegelikult suhtlevad vanem ja laps vähem. Küll aga saab kohus ülalpidamiskohustuse ulatust edasiulatuvalt määrates lähtuda sellest, kui palju peab vanem kehtiva suhtluskorra alusel saama lastega koos viibida ning sellest tulenevalt lapsi vahetult ülal pidama. 26. Ringkonnakohus juhindus elatise vaidlust lahendades sellest, et kostja viibis alates 1. detsembrist 2017. a kuni 1. septembrini 2019. a hagejatega koos 21% ajast ning alates 2. septembrist 2019. a 39% ajast. Eeltoodu kinnitab, et hagejatel ei ole vahelduvat elukohta, nagu väidab kostja. Seega ei ole alust kostja ja hagejate suhtlemise ulatust arvestades eeldada, et kostja rahuldas ja rahuldab ka edaspidi hagejatega koos viibides vahetult poole hagejate vajadustest ja täidab sellega seaduses sätestatud ulatuses hagejate ülalpidamise kohustust. Küll aga on hagejad viibinud ja viibivad ka edaspidi olulise osa ajast kostja juures, mida tuleb elatist välja mõistes arvestada. 27. Kostjal lasuva ülalpidamiskohustuse ulatuse määramiseks tuleb esmalt tuvastada, kui suured on hagejate põhjendatud vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kummagi vanema juures. 28. Kuigi ema esitas hagejate nimel hagi miinimumelatise saamiseks ja leidis, et seetõttu ei ole vaja laste vajadusi ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust tõendada, on kostja hagile vastu väites esile toonud, et ka tema kannab kulusid hagejate vajaduste rahuldamiseks. Samuti on ema kohtumenetluses hiljem väitnud, et hagejate tegelikud vajadused on suuremad, kui hagejate eeldatav miinimumvajadus. Seda arvestades pidid hagejad tõendama, et nende vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on miinimumist suurem. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas tõendatud, et kummagi hageja vajaduste rahuldamiseks kulub ühes kuus rohkem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. 29. Ringkonnakohus ei nõustunud aga maakohtuga osas, millega maakohus tuvastas, et kummagi hageja toidukulu on 150 eurot, kulud hügieenile, majapidamistarvetele ja ravimitele 30 eurot, kulud riietele ja jalanõudele 80 eurot ning hagejate füüsilise ja vaimse arenguga seotud kulud ning hagejate sünnipäeva tähistamise kulud 50 eurot kuus. Praegusel juhul ei ole hagejatel õnnestunud tõendada, et kulutused eelnimetatud vajaduste rahuldamiseks on väidetud suurusega. Kui vanem ei suuda tõendada, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on miinimumist suurem, saab kohus lähtuda eeldusest, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis PKS § 101 lg 1 tähenduses. 30. Ka kostja ei ole tõendanud, et hagejate vajaduste rahuldamiseks tehtavad põhjendatud kulud oleksid tema juures viibimise tõttu miinimumist suuremad. Kuna hagejad on viibinud ja viibivad ka edaspidi olulise osa ajast kostja juures, siis iseenesest on neil vajadus kahe elukoha 5 2-18-6491 järele ning kostja juures viibimise ajal ka toidu, riiete ja jalanõude ning muude tarbeesemete järele. 31. Ringkonnakohus luges kummagi hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruseks 2017. a detsembris 470 eurot, 2018. a 500 eurot, 2019. a 540 eurot ja 2020. a 584 eurot kuus. Kostja pidi kandma 2017. a detsembris kummagi hageja ülalpidamise kulusid 235 eurot, 2018. a 250 eurot kuus, 2019. a jaanuaris 270 eurot ning 2020. a 292 eurot kuus. 32. Praegusel juhul saab kostja ja hagejate koos viibimise aega arvestades eeldada, et kostja rahuldas alates 1. detsembrist 2017. a kuni 1. septembrini 2019. a vahetult hagejate igapäevaseid vajadusi 21% ulatuses ning alates 2. septembrist 2019. a tegi ja teeb seda eelduslikult 39% ulatuses. Seega saab eeldada, et kostja rahuldas kummagi hageja vajadusi vahetult 2017. a detsembris 98.70 eurot, 2018. a 105 eurot kuus, 2019. a jaanuarist augustini (k.
- a)113.40 eurot kuus ja alates 2019. a septembrist 210.60 eurot kuus ning alates 2020. a jaanuarist 227.76 eurot kuus. Kokku ei ole vahetu ülalpidamine katnud alates 2017. a detsembrist kuni 2020. a septembrini (k.
- a)kummagi hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi 3599.26 euro ulatuses. Selles ulatuses on põhjendatud mõista kostjalt välja kummagi hageja kasuks elatis. Seda arvestades pidi kostja lisaks vahetule ülalpidamisele maksma mõlemale hagejale nimetatud ajavahemikel kokku lisaks elatist 7198.52 eurot. Kostja on lisaks vahetule ülalpidamisele tasunud kohtumenetluse ajal hagi tagamise määruse alusel hagejate ülalpidamiseks kokku elatist 4072 eurot. Seega tuleb kostjal tasuda selle ajavahemiku eest hagejate ülalpidamiseks veel elatist kokku 3126.52 eurot. Alates 2020. a jaanuarist pidi kostja kandma kulusid 292 eurot hageja kohta kuus, kuid tegi seda 227.76 euro ulatuses, st vahetu ülalpidamine ei katnud kummagi hageja kuludest 64.24 eurot kuus. 33. Arvestades seda, et kummagi hageja vajadused tuleb ka edasiulatuvalt lugeda kaetuks kahekordse miinimumelatise suurusega (584 eurot) ning alates 2020. a oktoobrist peavad hagejad viibima aastas kostja juures 39% ajast, saab ka elatist edasiulatuvalt välja mõistes juhinduda sellest, et kostja rahuldab vahetult 39% hagejate ülalpidamisvajadusest. Seega ei piisa ka tulevikus kostja vahetust kulude kandmisest hagejate ülalpidamise kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks ning kostjalt tuleb alates 1. oktoobrist 2020. a kuni hagejate täisealiseks saamiseni mõista kummagi kasuks lisaks vahetule ülalpidamisele välja elatis 64.24 eurot kuus. Menetluse edasine käik 34. Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti hagejate hagi osaliselt rahuldamata ja millega hagejate menetluskulud maakohtus jäeti hagejate endi kanda. Hagejad paluvad teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hagejate kasuks välja seaduses sätestatud miinimumelatis ajavahemiku 1. detsember 2017. a kuni 24. aprill 2018. a eest ja alates 25. aprillist 2018. a kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Juhul kui Riigikohus ei saa uut otsust teha, paluvad hagejad saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 35. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. 36. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta maakohtu otsus muutmata osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus 6 2-18-6491 jättis kostja menetluskulud tema enda kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata, ning jätta menetluskulud hagejate kanda. 37. Hagejad vaidlevad kostja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. 38. Riigikohus tühistas 12. mai 2021. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 11. septembri 2020. a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt kassatsioonkaebused ning tagastas hagejatele ja kostjale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. 39. Riigikohus selgitas, et kui alaealine laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa ajast kummagi vanema juures, peavad mõlemad vanemad last ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused. Seetõttu ei ole täidetud PKS § 100 lg 2 esimese lause eeldused. Lähtuda tuleb vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorrast, mitte sellest, kui palju aega viibis kostja tegelikult lastega koos. 40. Lapsele möödunud aja eest elatise väljamõistmise nõude lahendamisel on oluline ennekõike see, kas kõik lapse vajadused on olnud kaetud, mitte asjaolu, kui suuri kulutusi on üks või teine vanem teinud lapse ülalpidamiseks ja kas vanemate varalised panused on olnud võrdväärse suurusega. Tulevikku suunatud elatise osas leidis Riigikohus, et olukorras, kus lapsed peavad vanemate kokkuleppe või kohtulahendi järgi viibima vaheldumisi olulise aja kummagi vanema juures, ei ole uusi asjaolusid esile toomata alust eeldada, et hagejate vajadused jääksid tulevikus katmata. Arvestada tuleb mh seda, kas kohtu määratud suhtluskorrast tuleneb, millisel viisil pidid vanemad korraldama laste ülalpidamise olukorras, kus lapsed viibivad vaheldumisi olulise aja kummagi vanema juures, st neil on vahelduv elukoht. 41. Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas ja mis ajavahemikul hagejatel oli vahelduv elukoht. Kui asja uuel läbivaatamisel leiab kinnitust, et hagejatel peaks kehtiva suhtluskorra järgi olema vahelduv elukoht mõlema vanema juures, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esinevad asjaolud, mis tingivad kostjalt hagejate kasuks elatise väljamõistmise. Edasine menetlus ringkonnakohtus 42. Tallinna Ringkonnakohus selgitas menetlusosalistele 13. juuni 2022. a kirjas Riigikohtu otsust ning andis võimaluse esitada pooltel enda seisukohad ja tõendid. 14. oktoobri 2022. a kirjas selgitas ringkonnakohus menetlusosalistele õiguslikku olukorda seoses alates 1. jaanuarist 2022. a muutunud PKS §-s 101 sätestatud elatise miinimummääraga. 43. Hagejad esitasid tõendid 12. augustil 2022. a, 12. septembril 2022. a, 15. detsembril 2022. a ja 16. detsembril 2022. a. Kostja esitas enda tõendid 1. juulil 2022. a, 6. oktoobril 2022. a, 15. detsembril 2022. a, 15. märtsil 2023. a. 44. Tallinna Ringkonnakohus võttis seisukoha menetlusosaliste esitatud tõendite asja juurde võtmise kohta 21. märtsi 2023. a määruses. 45. Hagejad ja kostja esitasid 31. märtsil 2023. a enda lõplikud õiguslikud seisukohad. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7 2-18-6491 46. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalide ning Riigikohtu 12. mai 2021. a otsuse seisukohtade ja antud juhistega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt vajavad muutmist maakohtu otsuse põhjendused. Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. 47. Hagejad nõuavad kostjalt alates 2017. aasta detsembrist miinimummääras elatist. Kostja väitel on lastel vahelduv elukoht, st lapsed elavad võrdse osa ajast kummagi vanema juures ning kostja täidab vahetult laste ülalpidamiskohustust ajal, mil lapsed viibivad tema juures. Vaidluse keskmes on seega küsimus, kas tegemist on PKS § 100 lg 2 esimeses lauses käsitletud olukorraga, kus vanem, kelle vastu ülalpidamisnõue on suunatud, ei ela lastega koos või ei osale laste kasvatamises, mis annaks aluse nõuda alaealiste laste laste ülalpidamiskohustuse täitmist elatise maksmise teel. 48. Vastavalt PKS § 100 lg 2 esimesele lausele täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. 48.1. Riigikohus tõlgendas käesolevas kohtuasjas tehtud otsuse punktis 13.1 PKS § 100 lg-t 2 olukorras, kus alaealine laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st lapsel on vahelduv elukoht leides, et sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.1). Riigikohus leidis, et eelnimetatud juhul ei esine PKS § 100 lg 2 esimeses lauses käsitletud olukorda, kus vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises. 48.2. Seega tuleb nii lastele möödunud aja eest elatise nõude (s.o elatishagi esitamisele eelnenud aja eest võlgnetav ülalpidamine PKS § 108 järgi alates detsembrist 2017. a ning ka alates 25. aprillist 2018. a sissenõutavaks muutunud elatis) kui ka tulevikku suunatud elatisenõude lahendamiseks Riigikohtu otsuse punktides 13.1 ja 13.2 toodud seisukohtadest lähtudes kindlaks teha, kas ja mis ajavahemikul hagejatel oli ja/või on jätkuvalt vahelduv elukoht mõlema vanema juures. 48.3. Isa tõi esile, et vanematel oli laste sündides kokkulepe, et vanemad osalevad võrdselt laste kasvatamises ning isa esitas 2017. a veebruaris kohtule avalduse lastega suhtlemise korra määramiseks, sest ema ei võimaldanud tal sel määral lastega koos viibida. Isa väitel kinnitavad laste vahelduvat elukohta poolte kokkulepped ja kohtumäärused, mille järgi peab isa saama lastega suhelda umbes pool ajast. Ema seevastu leiab, et lastel ei ole vahelduvat elukohta, kuna lapsed viibivad nii kohtumääruste kohaselt kui ka faktiliselt isa juures vähem kui pool ajast (tunnipõhine arvestus). Oma väidete selgitamiseks on ema esitanud tabelid, millest nähtub, kui palju on lapsed veetnud alates 2017. a detsembrist aega emaga ja kui palju isaga (viimane täiendatud suhtlusgraafik, V kd, tl 87-88p). 48.4. Ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb lähtuda vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskordadest. Kuna elatise nõudmise perioodil on laste ja vanemate suhtlemine kindlaks määratud kohtulahenditega, hindab ringkonnakohus, kas 8 2-18-6491 nende põhjal saab lugeda tõendatuks, et hagejatel on vahelduv elukoht arvestades kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkust. Kolleegium leiab erinevalt hagejatest, et praeguses asjas tehtud Riigikohtu otsusest tulenevalt ei saa olla vaidlust enam selles, et elatise vaidluse kontekstis tuleb juhinduda kohtute määratud suhtlemiskordadest mitte aga sellest, kui palju viibis kostja lastega tegelikult koos (Riigikohtu otsuse p 14.1). 48.5. Harju Maakohtu 3. juuli 2017. a esialgse õiguskaitse määruse kohaselt pidi isa viibima lastega igal paaritul nädalal kolmapäeval kell 11.15 kuni 17.30 ja igal paaris nädalal esmaspäeval kell 11.15 kuni 17.30 ja neljapäeval kell 11.15 kuni pühapäeval kell 17.30 (I kd tl 42-43). Päevades teeb see kuus päeva kahe nädala kohta, s.o ca 43% ajast. Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2018. a esialgse õiguskaitse määruse kohaselt pidid lapsed viibima isa juures igal paaritul nädalal kolmapäeval kell 9.00 kuni neljapäeval kell 18.00 ning igal paaris nädalal esmaspäeval kell 9.00 kuni 18.00 ja esimesel kolmel paaris nädalal reedel kell 9.00 kuni pühapäeval kell 18.00 ning edaspidi neljapäeval kell 9.00 kuni pühapäeval kell 18.00. Seega pidid lapsed viibima esialgse õiguskaitse määruse alusel isa juures kolmel esimesel nädalal kuuel päeval kahe nädala jooksul ning edaspidi seitsmel päeval kahe nädala jooksul, s.o 43–50% ajast (I kd, tl 116-119). 3. septembril 2018. a jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2018. a suhtlust korraldav määrus. Selle kohaselt pidid lapsed alates 3. septembrist 2018. a viibima isaga igal paaritul nädalal kolmapäeval kell 9.30 kuni neljapäeval kell 17.30 ning igal paaris nädalal esmaspäeval kell 9.30 kuni 17.30 ja neljapäeval kell 11.15 kuni päevapäeval kell 17.30. Juunis, juulis ja augustis pidid lapsed viibima vahelduvalt kummagi vanema juures nädala kaupa. Tähtpäevad pidid lapsed veetma ühel aastal isaga ja teisel emaga. Haiguse korral pidid lapsed viibima emaga ning kohtumisi ei asendata (I kd, tl 128-145). Seega pidid lapsed viibima isa juures seitsmel päeval kahe nädala jooksul, s.o pool ajast. Harju Maakohtu 2. juuli 2020. a määrusega täiendati Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2018. a määrusega kehtestatud suhtlemise korra punkti 4.5.1.3 ja määrati, et laste üleandmine on esmaspäeviti 9:30 (V kd, tl 85-86), mis aga ei mõjuta vanemate juures viibimise ajajaotust. Harju Maakohtu 14. detsembri 2018. a määrusega tunnistati lepitusmenetlus ebaõnnestunuks, anti laste hooldusõigus viibimiskoha määramise osas üle isale ja jäeti kehtima Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2018. a määrusega kehtestatud suhtlust korraldav määrus (V kd, tl 6474). Seega pidid lapsed viibima isa juures jätkuvalt seitsmel päeval kahe nädala jooksul, s.o pool ajast. Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2019. a määrusega kohaldati lepitusmenetluses esialgset õiguskaitset ja määrati laste ja kostja suhtlemise kord perioodiks 24. juunist 2019. a kuni 1. septembrini 2019. a. Selle kohaselt pidid lapsed viibima isaga 25. juunist kell 9.30 kuni 27. juunini kell 18:00; 1. juulil kell 9:30 kuni kell 18:00; 6. juulist alates kell 9:30 kuni 7. juulini 18:00; 10. juuli alates kell 9:30 kuni 11.07.2019 kell 18:00; 16. juuli alates kell 9:30 kuni 19. juuli kell 18:00; 24. juuli alates kell 9:30 kuni kell 18:00; 27. juuli alates kell 9:30 kuni 28. juuli kell 18:00; 31. juuli alates kell 9:30 kuni 1. august kell 18:00; 6. august alates kell 9:30 kuni 10. august kell 18:00; 17. august alates kell 9:30 kuni 18. august kell 18:00; 21. august alates kell 9:30 kuni 22. august kell 18:00; 27. august alates kell 9:30 kuni 1. september kell 18:00 (V kd, tl 82-84). Seega pidid lapsed viibima isa juures orienteeruvalt kahe kuu jooksul kolmekümne kahel päeval, s.o pool ajast. 11. septembril 2019. a jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2019. a määrus, millega jäeti Harju Maakohtu 14. detsembri 2018. a määrus muutmata (III kd, tl 144-149, sama V kd, tl 769 2-18-6491 81). Seega pidid lapsed viibima isa juures jätkuvalt seitsmel päeval kahe nädala jooksul, s.o pool ajast. 25. oktoobril 2021. a jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2021. a määrus, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu 8. jaanuari 2021. a. kohtumäärusega muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2018. a määrusega määratud suhtluskord selliselt, et lapsed viibivad kummagi vanema juures vahelduvalt nädalaste perioodide kaupa esmaspäevast esmaspäevani, s.o pool ajast (V kd, tl 24-35). Nimetatud suhtluskord kehtib tänaseni. Seega saab kohtu määratud suhtluskordade põhjal lugeda tõendatuks, et isa on viibinud lastega vähemalt detsembrist 2017. a alates lastega koos 43–50% ajast ja alates 25. oktoobrist 2021. a 50% ajast. Sellest tulenevalt oli hagejatel arvestades kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkust vahelduv elukoht mõlema vanema juures nii möödunud aja eest nõutava elatise perioodil ning on seda jätkuvalt. Kolleegium ei nõustu hagejatega, et Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2018. a jõustunud lahendiga tsiviilasjas nr 2-17-2435 on tuvastatud (p 88 ja 94), et laste elukoht oli elatise nõude perioodil alates 2017. a. detsembrist kuni 25. oktoobrini 2021. a ema juures ning lastel ei olnud vahelduvat elukohta kuni Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2018. a lahendi kehtivuse lõppemiseni. Kolleegium märgib, et tsiviilasjas nr 2-17-2435 tehtud ringkonnakohtu lahendi põhjendavas osas võetud seisukohad ja tuvastatud asjaolud ei ole praeguse tsiviilasja lahendamisel TsMS § 457 lg 1 järgi siduvad ja seda isegi siis, kui menetlusosalised tuginesid teises asjas osaliselt samadele faktilistele asjaoludele (vrdl Riigikohtu 23. mai 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15457, p 11; Riigikohtu 9. jaanuari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-1711697 p 13). 49. Riigikohus selgitas käesolevas asjas, et vahelduva elukoha kindlakstegemisel ei ole siiski ainumäärav, et laps elaks kummagi vanema juures 40–50% ajast. Täpse ajalise jaotuse saavutamine vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga ei ole praktikas enamasti realistlik. Seetõttu tuleb lapse vahelduva elukoha olemasolu hindamisel lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele arvestada ka muid asjaolusid tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse vahetu ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest (vt Riigikohtu otsuse p 13.2). 49.1. Pooltel ei ole erimeelsusi selle üle, et vanemad peavad täitma laste ülalpidamiskohustust, ega selle üle, et vanemate ülalpidamisvõime on nende varalist seisundit arvestades võrdväärne. Arvestades ringkonnakohtu tuvastatut, et isa on alates detsembrist 2017. a suhtluskordade järgi lastega koos 43–50% ajast, on hagejatel alates sellest ajast kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkust arvestades vahelduv elukoht mõlema vanema juures ning mõlemad vanemad peavad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1165-13, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.1). 49.2. Kuna lapsed on viibinud ja viibivad ka edaspidi olulise osa ajast kummagi vanema juures, siis iseenesest on lastel vajadus kahe elukoha järele ning kummagi vanema juures viibimise ajal ka toidu, riiete ja jalanõude, transpordi ning muude hügieeni- ja tarbeesemete järele. Praegusel juhul saab seega isa ja laste koos viibimise aega arvestades eeldada, et isa rahuldas alates 1. detsembrist 2017. a ja rahuldab jätkuvalt vahetult laste igapäevased põhivajadused ligikaudu 10 2-18-6491 pooles ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei ole hagejad seda eeldust ümber lükanud ning nii nagu ema juures, tuleb ka isal katta laste eluasemekulu koos kodus vajaminevaga, toidukulu, kulud hügieenile ja ravimitele, kulud sideteenustele ja transpordile arvestades vanema varalisest seisundist sõltuvat perekonna tavalist elulaadi. Kolleegium ei nõustu hagejate arusaamaga, et kostja kannab vahetult hagejatega koos olemise ajal üksnes eluaseme- ja toidukulusid, kuid kõik muud kulud kannab ema. Kolleegiumil ei ole esitatud tõendite alusel kahtlust, et nii nagu ema, on isa laste vajaduste rahuldamiseks teinud ka muid laste ülalpidamiseks vajalikke kulutusi ajal, mil lapsed viibisid isa juures. Kulude (sh laste riided, jalanõud, mänguasjad ja lapse arengut toetavad tooted, vaba aja veetmise kulud, hügieeni- ja tervisekulud, transpordikulud jne) kinnitamiseks esitas isa ka tõendid (I kd, tl 67–105; II kd, tl 36–51; III kd, tl 50–67). Asjaolu, et vanemad ei aktsepteeri teineteise valikuid nt riide- ja/või jalanõude ostude osas (väidetavalt ebasobiv materjal, suurus või ebapiisav praktilisus) ning, et ema väitel ei ole isa juurest tema juurde laste riided, jalanõusid ega esemeid sisuliselt liikunud ja isa soetatut on lastel võimalik kasutada vaid isa juures, ei muuda järeldust, et isa on laste riietamise eest hoolitsenud ja ka selles osas on laste põhivajadused kaetud. 49.3. Kui ei ole tegemist põhimõttelise otsusega (nt elukoha või koolivahetus), saavad mõlemad vanemad ise otsustada lastega seonduvaid igapäevaeluküsimusi (kas osta lapsele punane või must pusa) ja laste tegeliku hoolduse küsimusi (kas panna lapsele selga T-särk või pusa) ajal, kui lapsed nende juures viibivad, sest lapsed elavad praktiliselt võrdse aja kummagi vanema juures (vrdl Lüderitz, A. Perekonnaõigus, Kirjastus Juura, Tallinn 2005, lk 295). Seega ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud hagejate ema arusaam justkui saaks laste tema juures elamise ajal laste hooldamisel tehtud kuludest järeldada, et temal on laste vahetu ülalpidamise põhiraskus. Kuna lapsed elavad umbes poole aja isa juures, on nad sel ajal tema hoole all ning esitatud väited ei võimalda järeldada, et isa sel aja laste eest ei hoolitseks ja nende igapäevaelu tegevusi ja toiminguid ei korraldaks. 49.4. Asjaolud, et mingil perioodil pidid Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2018. a suhtlust korraldava määruse kohaselt lapsed haiguse korral viibima kohtumiste asendusteta emaga ning ema on hoolitsenud laste vaktsineerimise ja sellega kaasnevate kulude eest (15-19 eurot aastas lapse kohta), ei kinnita, et laste tervisega seonduvate vajadustega tegeleks ainult ema. Asja materjalist nähtuvalt ei ühti alati hagejate ema ja isa arusaamad, kuidas lahendada laste terviseja arenguprobleemidega seotud küsimusi, millest aga ei saa järeldada, et laste vajadused oleks jäänud selles osas katmata. Ema on tõendanud, et alates 2019. a detsembrist tekkis pojal vajadus logopeedi abi järele kaks korda kuus ning seetõttu lisandus kulu 50 eurot kuus (IV kd, tl 9–10), hiljem 30 eurot korra eest kuni 2021. a veebruarini, milliseid kulusid on vanemad osaliselt jaganud. Ema esiletoodud asjaolud, et kostja helistas teenust osutanud logopeedile uurimaks Tallinna Õppenõustamiskeskuses pakutavate võimaluste kohta ning soovis perearsti saatekirja tasuta logopeedi teenuse saamiseks, viitavad sellele, et ka isa tegeleb lapse probleemiga püüdes leida lahendust olukorrale, kus ema on omal algatusel pannud lapse tasulise teenuse osutaja juurde. Kuigi vanemad on leppinud kokku, et laps käib viis korda lastepsühhiaatri nõustamisel (IV kd, tl 20), ei ole ema tõendanud nõustamise kulusid (tõenditelt ei nähtu, mille eest täpselt ülekanded on tehtud [IV kd, tl 181-189]) ega seda, et ka neid kulusid ei oleks vanemad omavahel jaganud, mis ei oma aga iseenesest ka määravat tähtsust (vt kohtuotsuse p 49.7). Ema etteheide, et isa seadis kahtluse alla dr Z soovituse teraapia jätkamiseks ja pöördus poja ravivajaduse hindamisega seoses Innove Rajaleidja Keskusesse, näitab taas vanemate erimeelsust konkreetses küsimuses mitte aga seda, et isa laste terviseküsimustega seotut ei korraldaks ja/või lapse vajadus erimeelsuse tõttu rahuldamata jääks. 11 2-18-6491 49.5. Kolleegium ei nõustu hagejatega, et emal on vahetu ülalpidamise põhiraskus mh seetõttu, et ta on kandnud lastehoiukulusid XXX keskuses (84 eurot kuus lapse kohta), laste lasteaiatasu (kohatasu ja toidukulu) 2018. a augustist kuni 2020. a detsembrini kokku 2761.22 eurot ja poja eest 2021. aastal 450.48 eurot, lasteaia ürituste kulud ja huvialadega seotud kulud (ujumine, robootika). Asja materjalidest nähtuvalt on vanematel olnud mh erimeelsus ka selles, kas lapsed panna lastesõime ja kasutada lastehoiuteenust. Harju Maakohtu 3. juuli 2017. a määruse resolutsiooni p-i 3 kohaselt keelati emal esialgse õiguskaitse korras laste lastesõime panek alates 1. augustist 2017. a kuni asjas lahendi jõustumiseni, kuid mitte kauem kui laste 2,5 aastaseks saamiseni (I kd, tl 42-43). Harju Maakohtu 3. detsembri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-18156 anti emale aga esialgse õiguskaitse korras ainuotsustusõigus laste lasteaiavaliku üle võimaldamaks HHH lasteaia DDD rühmas alushariduse omandamist (III kd, tl 91-92). 25. oktoobril 2021. a jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2021. a määrusega jäeti muutmata Harju Maakohtu 8. jaanuari 2021. a. kohtumäärus mh osas, milles kohustati isa tagama laste korrapärane osalemine lasteaia õppetöö lasteaia viimasel õppeaastal. Arvestades, et alusharidust võib omandada ka kodus (KELS § 2 lg 2) ja isa soovis ajal, kui lapsed tema juures on, ise või pereringis neid hoida ja nendega tegeleda kuni lasteaia õppetöö viimase aastani, on laste vajadused olnud sellega rahuldatud. Nii ema väited kui ka isa esitatud konto väljavõte kinnitavad, et vanemad on alates detsembrist 2020. a lasteaiakulusid jaganud ning isa on maksnud alates oktoobrist 2021. a lasteaiatasu (VI kd, tl 54). Vaidlust ei ole, et lapsed läksid vanemate kokkuleppel PPP eelkooli ning ühe lapse leping on sõlmitud ema ja teise lapse leping isa nimel – vanemad jagavad selliselt eelkooliga seotud kulusid. Seejuures ei oma tähtsust, et ema ostis eelkooli tarbeks õppevahendid summas 33.56 eurot lapse kohta, millest isa hüvitas emale 22.50 eurot ning lastele ostsid ranitsad nii ema kui isa (vt kohtuotsuse p 49.7). Kolleegium märgib, et laste vahelduval elukohal põhinev elukorraldus põhjustab ilmselt laste kulude suurenemist ja piisava vanemliku koostöö puudumise tõttu paratamatult ka topeltkulude tekkimist. Seejuures ei ole kolleegiumi arvates etteheidetav, et kumbki vanem kannab kulusid laste nende juures viibimise ajal vastavalt sellele, kuidas vanem õigeks peab olukorras, kus laste vajadused on kaetud. 49.6. Kolleegium leiab, et kui ka laste hoiu ja alushariduse vajadus on olnud tagatud, ei oma möödunud aja eest nõutava elatise puhul määravat tähtsust, et vajaduse tagamiseks tehtud kulud võivad sõltuvalt vanema valitud vajaduse tagamise viisist erineda ega sel põhjusel omistada ülalpidamise põhiraskust vajaduse rahuldamiseks teenust kasutavale vanemale. Samal põhjusel ei saa lugeda, et laste ülalpidamise põhikese on hagejate emal seetõttu, et ta on esitanud tõendid laste huvitegevusele (ujumistrenn, treeningriided, robootika) kantud kulude kohta, mis võivad isa tõendatud kulusid laste huvitegevusele ületada (jalgpall, muusikaring, teadusring). 49.7. Riigikohus selgitas käesolevas asjas, et lapsele möödunud aja eest elatise väljamõistmise nõude lahendamisel ei ole ainumääravat tähtsust sellel, kui suuri kulutusi on üks või teine vanem teinud lapse ülalpidamiseks ja kas vanemate varalised panused on olnud võrdväärse suurusega. Kui lapse vajadused on rahuldatud seeläbi, et üks vanematest on kulusid kandnud rohkem ja teine vähem, kui on talle langev osa PKS § 105 lg 3 mõttes, siis võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (vt võlaõigusseaduse [VÕS] § 78 lg 4), arvestades mh vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138). Kolleegium selgitas, et lapsele möödunud aja eest elatise väljamõistmise nõue hõlmab osaliselt tagasiulatuvat (s.o elatishagi esitamisele eelnenud aja eest võlgnetavat) ülalpidamist PKS § 108 järgi alates detsembrist 2017. a, teisalt ka hagimenetluse kestel (s.o alates 25. aprillist 2018.
- a)sissenõutavaks muutunud elatist. Ringkonnakohus leiab ülalmärgitud põhjendustel, et kõik laste vajadused on möödunud aja eest 12 2-18-6491 elatise väljamõistmise nõude perioodil vanemate poolt rahuldatud ning tegemist saab olla vaid vanemate omavahelise nõudega (VÕS § 78 lg 4). Seega ei ole vajalik hinnata lisaks esitatud kulutõendeid. 50. Tulevikku suunatud elatisenõude kohta märkis Riigikohus, et kui lapsel on vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist. Ringkonnakohus tuvastas, et praegusel juhul on lastel vahelduv elukoht ja isa on rahuldanud laste vajadused ajal, kui lapsed tema juures elavad, mistõttu ei ole tegemist laste ja vanema lahus elamise olukorraga PKS § 100 lg 2 mõttes. Kuigi asjas ei ole esile toodud ning ka ülalmärgitud suhtluskordadest ei nähtu konkreetset regulatsiooni laste ülalpidamise korralduse kohta, on tuvastatud, et vanemad peavad lapsi vahetult ülal. Alates augustist 2022. a. saab isa tütre ja ema poja lapsetoetuse ehk kumbki vanem saab ühe lapse lastetoetuse ja vanematele laekub selliselt lastetoetus võrdselt. Esitatud ei ole asjaolusid, et isa lastega koos viibimise ajal kulutuste vahetult kandmine ei oleks edaspidi laste ülalpidamiseks piisav. Ema seisukohast saab järeldada, et ta möönab laste vahelduvat elukohta vähemalt alates 25. oktoobrist 2021. a. ning arvestades, et lapsed lähevad 1. septembrist 2023. a. kooli, ei teki enam ka lasteaia ning lasteaiaperioodi huvitegevusega seonduvaid kulusid. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtu ette toodud uusi asjaolusid, mis annaks aluse eeldada, et hagejate vajadused jääksid tulevikus katmata (vt Riigikohtu otsuse p 15.1). Eeltoodu põhjal ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist. 51. Arvestades, et hagejatel on vahelduv elukoht ning ei tuvastatud asjaolusid, mis tingiks kostjalt hagejate kasuks elatise väljamõistmise, ei ole vaja hinnata, kas lastetoetuste maksmine kuni juunini 2022. a ainult laste emale annab alust elatist alla miinimummäära vähendada. Samal põhjusel ei mõjuta asja lahendamist apellatsioonimenetluse ajal miinimumelatise regulatsiooni muutumine. 52. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse. Kostja hinnangul lähtus maakohus menetluskulude jaotamisel vääralt TsMS § 162 lg-st 4 jättes menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude jaotus on kohtu kaalutlusotsus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole diskretsioonipiiridest väljunud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluskulud õigesti jaotanud ning nõustub maakohtu otsuse vastavate põhjendustega neid kordamata (TsMS § 654 lg 6). Maakohtu menetluskulude jaotus on kooskõlas ka 1. jaanuarist 2022. a jõustunud TsMS § 164 lg-ga 1, mille kohaselt mh alaealise lapse ülalpidamisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Käesolevas asjas menetluskulude hagejate kanda jätmine ei ole 13 2-18-6491 põhjendatud, kuivõrd alaealistel lastel ei ole ülalpidamisasjas iseseisvat tsiviilkohtumenetlusteovõimet (TsMS § 202) ja nad ei saa iseseisvalt menetlustoiminguid teha, lisaks ei ole lastel üldjuhul ka sissetulekut. Enne 1. jaanuarit 2022. a ei võimaldanud seadus jätta ülalpidamisasjades hageja menetluskulusid ka teda esindanud vanema kanda. Kuigi alates 1. jaanuarist 2022. a kehtiv TsMS § 164 lg 12 võimaldab alaealise lapse elatisnõude rahuldamata jätmise korral jätta menetluskulud kas täielikult või osaliselt lapse nimel hagi esitanud seadusliku esindaja kanda, kui seaduslik esindaja ei kasutanud hagi esitamisel või menetlemisel oma menetlusõigusi heauskselt, ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel juhul TsMS § 164 lg-s 12 sätestatud erandi kohaldamiseks alust. Poolte vahel oli vaidlus, kas kostja täidab lapse ülalpidamise kohustust piisavas ulatuses, ja sellise vaidluse tekkimisel võib vanem last esindades pöörduda elatisnõudega kohtusse. Menetluskulude jaotus 53. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata muutes vaid osaliselt maakohtu põhjendusi, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud mh tulenevalt kehtivast TsMS § 164 lg-st 1 maakohtu menetluskulude jaotuse viisist kõrvalda kalduda. Arvestades eelnevaid põhjendusi (vt p 52) ei ole alust jätta menetluskulusid hagejate või nende seadusliku esindaja kanda. Kuigi hagejate arvates tuleks jätta menetluskulud täielikult kostja kanda, ei oleks selline menetluskulude jaotus põhjendatud, kuivõrd hagi jääb rahuldamata. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel koostoimes TsMS § 171 lg-ga 1 menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 14