lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt
lg-le 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 järgi käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest 4 2-22-19408 tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi; muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
lg 1 sätestab kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. 10. Kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, siis on kohtul kohustus kontrollida nõude aluseks oleva lepingu ja selle tingimuste kehtivust, olenemata sellest, et pooled ei ole sellele tuginenud. Kohtu hinnangul ei ole pooled antud juhul esitanud asjaolusid, mille põhjal võiks hinnata kostjaga I sõlmitud lepinguid või nende osa tühiseks. Vastuseks kostja vastuväidetele märgib kohus, et intress võib olla kas tasu raha kasutamise eest – kasutusintress – või rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õiguskaitsevahend – viivitusintress.
sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. 18.04.2018 ja 22.05.2018 sõlmitud laenulepingutes on pooled kokku leppinud laenu kasutamise aja eest intressi 21,5% laenujäägilt aastas (p 1.2.). Krediidi kulukuse määr 18.04.2018 lepingus on 24,10 % aastas (p 1.5) ja 22.05.2018 lepingus 27,23% (p 1.6). Laenulepingutes (p 4.1.) on pooled kokku leppinud, et juhul kui laenusaaja jätab tähtaegselt tasumata või tasub mittetäielikult lepingust tulenevaid maksed, kohustub ta maksma laenuandjale viivist 21,5% aastas (0,06% päevas) tähtaegselt tasumata laenumakselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest.
lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Enne kostjaga I laenulepingute sõlmimist oli Eesti Panga poolt avaldatud viimane (30.11.2017) eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,81%. Kostjaga I sõlmitud lepingute krediidi kulukuse määrad (24,10% ja 27,23%) ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Seetõttu ei saa lugeda, et leping on liiga kõrge krediidikulukuse määra või intressimäära tõttu tühine. Kostjaga I sõlmitud lepingutes on maksekohustuste (v.a intressi maksmine) tähtaegselt täitmata jätmise puhuks kokku lepitud (p -d 4.1) viivis määras, mis vastab intressimäärale so 21,5 % aastas (0,06% päevas). Seega ei ole antud juhul viivis oma olemuselt leppetrahv, vaid asendab saamatajäänud intressi. 5 2-22-19408 Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-16 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleks
lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Antud juhul ei ületa poolte vaheline viivisekokkulepe kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (24 %) enam kui kolm korda. Seetõttu ei saa lugeda, et leping on ka liiga kõrge viivisemäära tõttu tühine. 11.
lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.
lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
lg-st 1 ja § 113 lg-st 8 ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat lepingujärgset viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt RKTKo nr 3-2-1-167-09, p 10). Kohtul on õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju (vt põhinõudest suurema viivisenõude tõendamiskoormuse kohta RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 18). (p 19). 12. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul alust sissenõutavaks muutunud viivise vähendamiseks, kuna selleks puuduvad
Kostjad ei ole väitnud, et kokkulepitud viivisemäär on ebamõistlikult suur või et neil puudub võimalus sellist viivist tasuda. Kohus märgib, et viivise suurus ei tulene mitte hageja, vaid eelkõige kostjate enda tegevusest või tegevusetusest s.t kostjatel oli võimalik vältida viivisenõuet laenulepingute järgsete maksete õigeaegse tasumisega. Kohus nõustub hagejaga selles, et hagi esitamine viivise arvestust ei peata. Viivise arvestus lõpeb siis, kui laenu põhiosa võlgnevus on täielikult tasutud. Hagejale ei saata ette heita ka seda, et ta andis kostjatele võimaluse võlg tasuda kohtuväliselt, vältimaks kohtumenetlust ja täiendavate kulude tekkimist mh hagiavalduselt tasumisele kuuluva riigilõivu osas. Küll aga peab kohus võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes põhjendatuks vähendada edasiulatuvalt välja mõistatavat lepingujärgset viivisemäära seadusjärgse viivise määrani 10,50%-ni aastas (so 2,50% Võlaõigusseaduse § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimäär alates 1.01.2023 + 8%
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.