← Eesti

3-20-326/32

Obsah (6)§ 230§ 2§ 157§ 229§ 109§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 231 lg 6). 11. Sellegipoolest tuleb kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ringkonna- ja halduskohtu otsused osas, milles kaebus on jäetud Y OÜ-le antud laene puudutavas osas rahuldamata. Selles osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule (

§ 230lg 5 p 3).

  1. Esmalt esitab kolleegium põhjendused nendes küsimustes, milles kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, kuid milles kolleegium peab vajalikuks lisada enda põhjendused (I). Seejärel analüüsib kolleegium Y OÜ-le antud laenudega seonduvat (II). Viimaks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (III). I
  2. Iseenesest nõustub kolleegium kaebajaga, et väljamakset ei saa käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna, kui see tagastatakse või tuleb tegelikult tagastada. Väljamakse tagastamisele kuuluvust peab esmajoones tõendama selle aluseks olev algdokument. Selle puudumisel loetakse väljamakse TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel üldjuhul ettevõtlusega mitteseotud kuluks. Kolleegium on selgitanud, et kui maksumaksjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte (otsus nr 3-15-1758/30, p 10). Maksustada ei saa väljamakset, mis on tagastatud, sest sellisel juhul on hoolimata algdokumendi puudumisest ilmne, et väljamakse ei vasta kulu tunnustele.
  3. Praegusel juhul on kaebaja põhiline väide seoses nn jooksva summeeritud arvestusega, et M on vaatlusalusel ajavahemikul äriühingusse maksnud sisse rohkem raha kui sealt välja võtnud, mistõttu ei tohiks tema tegevus maksukohustust kaasa tuua. Lähtudes ettevõtlusega mitteseotud kulude maksustamise eesmärgist, võib sellega põhimõtteliselt nõustuda, kui tegemist on omavahelisi võlasuhteid puudutavate arveldustega. Lähtudes MKS § 83 lg-st 3, pole praegusel juhul määrav seegi, et ÄS § 159 lg 1 p 4 keelab osaühingul juhatuse liikmele laenu anda ning et tulenevalt ÄS § 159 lg-st 4 on selline tehing tühine.
  4. Samas tuleb silmas pidada, et maksustamisperiood on kalendrikuu (TuMS § 3 lg 2). See tähendab, et kontrollitav peab olema konkreetsel kalendrikuul tehtud väljamakse tagastamine. Vastasel korral 10

(13)3-20-326 muutub võimatuks maksude aegumistähtaja ja nende tasumise järjekorra (MKS § 105 lg 6) üle arvestuse pidamine. Kolleegiumi hinnangul kaebaja juhatuse liikme tegevus – ilma algdokumentideta äriühingu pangakonto pikaajaline kasutamine isiklike kulutuste kandmiseks ja sinna kaootiliselt sissemaksete tegemine – sellist arvestust ei võimalda. Kolleegium märgib siiski, et kui äriühingusse tehtud sissemakseid, mida praegu maksukohustuse vähendamiseks arvesse ei võetud, ei ole tehtud ühegi muu kohustuse täitmiseks, on need võimalik poolte kokkuleppel lugeda sõltumata sissemaksete tegemise aluseks olevatest asjaoludest äriühingule antud laenuks (VÕS § 396 lg 2) ja kajastada vastavalt äriühingu raamatupidamises. Sellisel juhul ei teki nende tagastamisel uut maksukohustust.
  1. Seoses Ä korteriga tehtud tehingutega märgib kolleegium järgmist. Kolleegium on sarnase tehingute ahela puhul selgitanud, et iseenesest ei tingi asjaolu, et lõplik ostja oleks saanud ise kinnisasja omandada hinnaga, millega selle müüs algne müüja, ega ka see, et juba esimest ostutehingut rahastas lõplik ostja, automaatset järeldust, et tehing on (kas või osaliselt müügihinna osas) näilik. Tulumaksukohustust reguleerivate normide eesmärk ei ole tagada äriühingu võimalikult ratsionaalset majandustegevust (vt otsus nr 3-15-1758/30, p-d 13–15). Praegusel juhul on sellegipoolest maksuhalduri järeldus põhjendatud, sest korteri ostuhind on kaebaja ja W OÜ vahel tasaarvestatud laenunõudega, kuid ringkonnakohus on veenvalt põhjendanud, miks tuleb laenulepingud lugeda näilikuks (vt käesoleva otsuse p 7.1). Kuna näilike laenulepingutega oli kaebaja ettevõtlusest juba raha välja viidud, ei olnud tasaarvestus laenunõudega tegelik vastusooritus korteri omandamise eest. Selle eesmärk oli varjata tegelikku ostuhinda 39 929 eurot ja varjata seeläbi ettevõtlusest välja viidud raha, sest tehingute ahelal puudus igasugune muu majanduslik sisu.
  2. Vastuseks kaebaja väidetele seotud isikute vaheliste tehingute maksustamise erikorra kohta märgib kolleegium, et seotud juriidiliste isikute vaheliste turuhinnast erineva hinnaga tehtud tehingute maksustamise erisäte on TuMS § 50 lg
  3. Selle sätte kohaldamise eelduseks on aga tegelik tehing ning see ei tule erisättena kohaldamisele juhul, kui seotud isikute vaheline tehing on näilik. II
  4. Kaebaja andis Y OÜ-le
  5. novembri
  6. a lepingu alusel laenu 80 000 eurot tagastamise tähtajaga
  7. detsember 2013 ja
  8. augusti
  9. a lepingu alusel 100 000 eurot tagastamise tähtajaga
  10. august
  11. Q OÜ juhatus luges
  12. jaanuari
  13. a otsusega laenunõude 154 122 eurot ja 22 senti ebatõenäoliselt laekuvaks ja kandis laenuintressi maha.
  14. detsembri
  15. a seisuga kandis Q OÜ ebatõenäoliselt laekuvaks tunnistatud laenunõude maha. Kuigi kontrolliaktis on maksuhaldur märkinud, et Q OÜ andis teadlikult ja tahtlikult laenu maksevõimetule äriühingule, on kokkuvõttes maksuotsusest selgelt arusaadav, et maksuhaldur on lugenud maksustatavaks sündmuseks ehk kingituseks TuMS § 49 lg 1 tähenduses laenude tagasinõudmisest loobumise
  16. detsembril
  18. TuMS § 49 lg 1 kohustab üldjuhul juriidilist isikut maksma tehtud kingitustelt tulumaksu. Kingituseks loetakse ka varalisest õigusest tasuta loobumist (VÕS § 259 lg 1). Niisiis on laenu tagasinõudmisest loobumine põhimõtteliselt käsitatav kingitusena, kui selle eesmärk oli laenusaajat rikastada. Seevastu juhul, kui laenu tagasinõudmine pole objektiivselt võimalik, ei ole õige pidada sissenõudmistoimingutest loobumist kingituse tegemiseks, kui laenuleping oli tegelik ja laenuandja soovis laenu tagastamist. Kaebajaga tuleb nõustuda selles, et maksukohustuse vältimiseks ei pea eelduslikult tegema kulutusi lootusetu nõude sissenõudmiseks.
  19. Ringkonnakohus järeldas, et Y OÜ-le antud laenude sissenõudmisest loobumine on käsitatav kingitusena, sest Q OÜ ja Y OÜ olid seotud isikud ning Q OÜ oli teadlik, et laenusaaja majandusraskused on püsivad, kuid ta ei astunud samme laenude sissenõudmiseks ka pärast esimese laenu sissenõutavaks muutumist. Samuti oli kommertspandiregistri järgi Y OÜ vallasvarale seatud 11
(13)3-20-326 kommertspant 500 000 eurot ning pandipidajateks olid Q OÜ ja tema tütarühing Z OÜ võrdsetes osades. Y OÜ kustutati äriregistrist mitte maksejõuetuse tõttu, vaid põhjusel, et tema juhatuse koosseis ei vastanud nõuetele. 21. Maksuhaldur ei ole kontrolliaktis ega maksuotsuses tuginenud Y OÜ varale seatud kommertspandile. Maksuotsuses on maksuhaldur hoopis ette heitnud, et Q OÜ teadis ööklubi raskustest, kuid jättis sellegipoolest laenu tagamata. Kohtumenetluses on kommertspandile tuginenud alles ringkonnakohus oma otsuses. Samuti pole toimikus tõendeid kommertspandi kohta. Kohus peab tagama kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes menetlusosalistele võimaluse esitada ja põhjendada oma seisukohti (

§ 2lg 6 ja § 27 lg 1 p 5).

Kohus võib otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel ja kolmandatel isikutel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel ja kolmandatel isikutel võimalik oma arvamust avaldada (

§ 157lg 2).

Kuigi kaebaja ei ole kassatsioonkaebuses vaielnud vastu kommertspandi olemasolule, on asjas oluline kommertspandiga hõlmatud vallasvara väärtus, mida pole maksu- ega kohtumenetluses uuritud. Juhul kui Y OÜ-l oli vallasvara, millele kommertspant ulatus (vt kommertspandiseaduse (KomPS) § 2) ja mida oli kaebaja nõuete katmiseks piisavalt, olnuks kaebajal võimalik laene tagasi nõuda. Seejuures tuleb arvestada ka võimalust nõuda teatud juhtudel (nt ettevõtte majandamise peatamisel) nõude rahuldamist kommertspandiga koormatud vara arvel isegi juhul, kui nõue ei ole muutunud sissenõutavaks (KomPS § 10 lg 1 p 1). Kuna kommertspandiga hõlmatud vallasvara koosseisu ja väärtust pole uuritud, ei saa veel ka MKS § 150 lg-st 1 tuleneda kaebajale kohustust tõendada, et Y OÜ vallasvarast ei piisanud laenude tagasimaksmiseks isegi võttes arvesse sellele seatud kommertspanti.

  1. Kolleegiumi hinnangul viitavad ülejäänud asjaolud – st need, millele maksuhaldur kontrolliaktis ja maksuotsuses tugines –, et äriühingul polnud vara kõikide kohustuste täitmiseks. Asjas ei vaidle pooled selle üle, et kaebaja andis Y OÜ-le tegelikult laenu ja et tagasi saamata jäi põhivõlg 154 122 eurot ja 22 senti. Saamata jäänud laenuintresse maksuhaldur kingitusena ei maksusta. Maksuhaldur on leidnud, et Y OÜ-l oli vara laenude tagasimaksmiseks. Maksuhaldur põhjendas seda asjaoluga, et Y OÜ
  2. majandusaasta aruande järgi oli äriühingul vara ning Q OÜ Y OÜ enamusosanikuna ja M selle juhatuse liikmena olid teadlikud, et ööklubi F on suletud, Y OÜ osakapital ei vasta nõuetele ning ta ei ole võimeline tegevust jätkamata. Sellele vaatamata ei tehtud midagi Y OÜ-lt laenu tagasisaamiseks.
  3. Kolleegiumi hinnangul ei saa maksuotsuses ja kontrolliaktis kirjeldatud asjaoludel kaebajale ette heita, et ta ei asunud laene sisse nõudma enne
  4. aastat, sest esimese laenu tagastamise tähtpäev oli
  5. detsembril
  6. Seetõttu ei ole määrav Y OÜ
  7. majandusaasta aruandes kajastatud majanduslik olukord. Siiski on oluline märkida, et maksuhaldur on juba kontrolliaktis märkinud, et
  8. majandusaasta aruande järgi oli Y OÜ vara ja nõuded 417 092 eurot ja kohustused 421 763 eurot, st juba
  9. a lõpu seisuga oli äriühingul kohustusi rohkem kui vara. Samuti saab sellest järeldada, et äriühingul oli ka teisi võlausaldajaid peale kaebaja. Maksuhaldur on juba kontrolliaktis tuginenud asjaoludele, et Y OÜ tegevuses ilmnesid
  10. a-l selged märgid raskustest (äriühing langes järjest suuremasse kahjumisse ja omakapital oli miinuses) ning et tema peetud ööklubi lõpetas tegevuse hiljemalt juunis 2013 ehk enam kui pool aastat enne esimese laenu tagastamise tähtpäeva.
  11. Järelikult võisid käesoleva otsuse p-s 21 kirjeldatud menetlusõiguse normide rikkumised mõjutada asja lahendamist ringkonnakohtus. Rikkumist ei ole võimalik kassatsioonimenetluses kõrvaldada, sest Riigikohus ei tuvasta üldjuhul faktilisi asjaolusid (

§ 229lg-d 2 ja 3).

Kuna asjas on vaja koguda, uurida ja hinnata tõendeid kommertspandi ning sellega koormatud vara kohta, tuleb asi saata uueks arutamiseks halduskohtule. 12

(13)3-20-326 III 25. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei jaga ta menetluskulusid (

§ 109lg 4).

26. Kaebaja esitas taotluse mitte avaldada käesolevas asjas tehtud kohtulahendit või alternatiivselt asendada avaldatavas kohtulahendis kõik juriidiliste ja füüsiliste isikute nimed tähemärgiga ning jätta avaldamata kõigi isikute isikukoodid, sünniajad, registrikoodid, aadressid ja muud andmed, mis võimaldavad isikuid üheselt identifitseerida. Kolleegiumi hinnangul ei sisalda kohtuotsus andmeid, mis õigustaksid

§ 175lg 4 alusel selle täielikku või osalist avaldamata jätmist.

Kolleegium asendab avaldatavas otsuses juriidiliste ja füüsiliste isikute nimed ning kinnisvaraobjektide aadressid tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.