Tsiviilasi nr 2-14-51919 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 22. september 2021. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-14-51919

§ 14

lg 2 alusel aluse arvata XXX kinnistu poolte ühisvara hulka kuuluvaks, kuna XXX kinnistu väärtus on abielu kestel XXX ja panuste tulemusel märkimisväärselt suurenenud. Kuna hageja ei ole XXX kinnistust huvitatud, tuleb see võõrandada avalikul enampakkumisel ja jagada saadud raha poolte vahel võrdselt. Hageja leiab, et XXX kinnistul tehtud ehitustööde maksumus, ning kui kohtu arvates ei ole XXX kinnistut võimalik poolte ühisvara hulka arvata, siis ka XXX kinnistul tehtud ehitustööde maksumus, tuleb arvestada

§ 34lg 1 alusel ühisvara hulka ning kostjal tuleb hüvitada pool nende maksumusest.

Kostja võõrandas XXX aastal ühisvarasse kuulunud traktori Jumz ja kopptraktori Jumz, kokku 800 euro eest. Samuti võõrandas kostja teadmata ajal teadmata summa eest poolte ühisvarasse kuulunud XXX, mille väärtus on hageja hinnangul 800 eurot. Kostja võõrandas XXX 1000 euro eest poolte ühisvarasse kuulunud Toyota Verso. Hageja leiab, et traktori Jumz ja kopptraktori Jumz ning Toyota Verso müügihinnad on käsitletavad nende väärtusena. Hageja leiab, et müüdud vara väärtus tuleb

§ 34

lg 3 alusel arvestada ühisvara hulka ning kostjal tuleb hüvitada hagejale sellest pool, s.o 1300 eurot. Kostja võõrandas 2019. aastal hageja teadmata ja nõusolekuta ühisvarasse kuulunud XXX kinnistu raieõiguse F.F.O. Kostja sõlmis F.F.O. XX.XX.XXXX kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu nr XXX. F.F.O. võõrandas raieõiguse juba XX.XX.XXXX edasi T.E.O, kes võõrandas selle XX.XX.XXXX lepinguga nr XXX omakorda edasi I.T.O. I.T.O. on raieõiguse realiseerinud ja raietööd teostanud. Hageja leiab, et hüvitis tuleb välja mõista raieõiguse teostanud isiku poolt makstud hinna, mitte kostjale esimese lepingu alusel makstud tasu alusel. XX.XX.XXXX lepingu p 4 kohaselt on XXX kinnistu raieõiguse võõrandamise lõplik turuväärtus kokku 32 400 eurot, mis tuleb

§ 34

lg 3 alusel arvestada ühisvara hulka ning kostjal tuleb hüvitada hagejale pool raieõiguse väärtusest, s.o 16 200 eurot.

1. Kostja leiab, et hageja nõue seoses XXX ja XXX kinnistutel väidetavalt XXX ajal tehtud ehitustöödega on täies ulatuses alusetu ja tõendamata. I.P. eksperthinnang on ebausaldusväärne ning tuleb jätta tõendina arvestamata. XXX kinnistu ja sellel asuvate hoonete omanikuks sai kostja XX.XX.XXXX ning XXX kinnistu ja sellel asuvate hoonete omanikuks sai kostja XX.XX.XXXX. Kohtu poolt määratud ekspert ei ole selgitanud kohtu poolt määratud ajavahemikel XXX ja XXX kinnistutel väidetavalt teostatud ehitustöid ega selgitanud nende väidetavalt teostatud ehitustööde maksumust nende tööde tegemise aja hindades, vaid on koostanud hageja andmetele tuginedes nimetatud kinnistutel asuvate ehitiste väidetavate ehituskulude loendi tänapäeva hindades, millel ei ole seost kõnealustel kinnistutel asuvate hoonete rajamise tegelike ehituskuludega. Hageja väited XXX ja XXX kinnistutel ehitustööde teostamise kohta ühisvara arvelt on täielikult tõendamata ja hageja vastavad nõuded alusetud. Hageja ei ole tõendanud, et kinnistutel oleks tehtud ühisvara arvelt mistahes ehitustöid või parendatud kinnistute väärtust, mistõttu puudub õiguslik alus XXX ja XXX kinnistute ühisvara hulka arvamiseks või mistahes hüvitise välja mõistmiseks kostjalt. Juhul kui kohus peaks arvama XXX kinnistu osaliselt või täielikult ühisvara hulka, ei ole kostja nõus kinnistu müümisega avalikul enampakkumisel. XXX kinnistu on kostja elukohaks ja elatusallikaks. Juhul, kui kohus peaks arvama XXX ja XXX hüvitise ühisvara hulka, ei nõustu kostja eksperthinnangus määratletud ehitusmaksumusega kui hüvitise suurusega. Arvestades kinnisvarahindu XXX ei oleks kostjal võimalik hagejale taotletud hüvitist tasuda ka siis, kui kostja XXX kinnistu võõrandaks. XXX kinnistu on XXX aastal võõrandatud. Kostja ei ole nõus, et XXX K.A. XXX talu vara puhul on tegemist poolte ühisvaraga, kuna kogu XXX tegevuse alustamiseks vajaliku tehnika ja masinad sai kostja tasuta kasutamiseks oma XXX L.K. koos XXX taluga. Kostja XXX saadud tehnikat kasutati sissemaksetena uue tehnika 6 soetamisel. XXX K.A. XXX talu vara on seega kostja lahusvara. Juhul kui kohus leiab, et XXX K.A. XXX talu vara kuulub osaliselt või täielikult ühisvara hulka, palub kostja arvestada lisaks varade väärtusele ka XXX kohustusi. Kostja on nõus sellega, et XXX vara ja kohustused jäävad kostjale. Täiendavalt ei ole hageja arvestanud, et põhivaras kajastatud ehitised on ühtlasi kajastatud eksperthinnangus, mille alusel on hageja esitanud iseseisva nõude. XXX põhivara nimekirja kohaselt kuulusid 31.12.2014 seisuga mh ehitised (masinahall, kelder-tööruum, kuivatihoone, masinakuur, laut-abiruum, kelder-puukuur, maja, kelderheinaküün, sealaut-puurkaev). Vallasvarast ei kuulu ühisvara hulka mh L.K. omandis olevad põhukäru, punakaspruun üheteljeline käru, kartulipanijavaoajaja, rootoriga kartulivõtumasin, L.K. ja V.K. omandis olev järelveetav puulõhkumismasin, kostjale O.S.A. poolt kingitud murutraktor ja lahusvarasse kuulunud XXX kinnistuga kaasa tulnud ratastel veetünn. Vallasvara hulka kuulub mitmeid XXX ajast pärit esemeid, mis on amortiseerunud ja mille müügikulu võib olla suurem kui müügist saadav tulu. Selliste esemete müümine avalikul enampakkumisel ei ole otstarbekas ega mõistlik. Traktori Jumz, kopptraktori Jumz ja Toyota Verso müügist saadud rahalised vahendid on XXX ajal perekonna huvides ära kasutatud, mistõttu palub kostja jätta hageja vastavad nõuded täies ulatuses rahuldamata. XXX väikepallitaja on võõrandatud
2. aastal ja müügist saadud rahalised vahendid on perekonna huvides ära kasutatud. Ühtegi teist Saksa väikepallitajat ei ole kostjal kunagi olnud. Asenduskombain soetati seoses kombaini mootoris esinenud rikkega viljakoristuse kõrgajal. Kombain John Deere XXX oli XXX K.A. XXX talu vara, mida kasutati kombaini John Deere T670 XXX sissemaksena. Hageja nõusolek ei olnud kombaini võõrandamiseks vajalik, sest tegemist oli XXX varaga. Ühtlasi puudub kostjal kohustus hüvitada hagejale XXX varaks olnud kombaini väärtust, mida kasutati uue XXX vara ostmiseks. Hageja oli kombaini John Deere XXX võõrandamisest teadlik. Kostja ei ole nõus, nagu tuleks ühisvara hulka arvata hüvitis seoses raieõiguse võõrandamisega. Hageja jätab arvestamata sellega, et kasumi teenimiseks on vaja teha kulutusi ja tööd.
3. Kostja palub kohtul ühisvarasse kuuluva vallasvara jagamise viisi üle otsustamisel arvestada, et kostja peamiseks tegevusalaks on põlluharimine ja kostja soovib antud tegevusega jätkata. Hageja on menetluse käigus korduvalt avaldanud, et tal pole võimalik tervislikel põhjustel põllumajandusega tegeleda, mistõttu ei vaja ta ka põlluharimiseks vajalikke seadmeid ja tehnikat. Amortiseerunud ja XXX ajast pärit esemete müügikulu oleks suurem, kui nendelt saadav tulu, mistõttu on nende müümine avalikul enampakkumisel ebamõistlik. Kostja palub jätta ühisvarasse kuuluvad vallasasjad selle poole ainuomandisse, kelle valduses esemed on, hüvitist määramata. Kostja valduses oleva vallasvara hinnanguline koguväärtus on 12 000 eurot ning hageja valduses oleva vallasvara hinnanguline koguväärtus 19 500 eurot. Kostja on kasutanud enda lahusvaraks olevaid, kinkena omandatud XXX poolte ühisvarasse kuulunud XXX, XXX, XXX ja XXX kinnistute soetamiseks. Kinkena omandatud XXX-d on

1995 kehtivuse ajal ühe abikaasa lahusvaraks tasuta käsutuse teel saadut. Arvestades kostja lahusvara panust ühisvara soetamisse, tuleb kostjale

§ 34

lg 2 alusel hüvitada ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus summas 78 794,73 eurot. 7 Hageja on kostja nõusolekuta omastanud 5000 eurot ühisvarasse kuuluvat sularaha ning kandnud 2500 eurot kostja nõusolekut küsimata enda isikulikule arvele XXX ning võtnud XXX kontolt muudeks kuludeks 5441,88 eurot. 8. Hageja palub jätta kostja vastuhagi tervikuna rahuldamata. Kostja nõue jätta viimase valduses olev vallasvara kostja ainuomandisse võib kuuluda rahuldamisele, kui kostja on valmis ja võimeline hüvitama poole nimetatud vallasvara tõendatud turuväärtusest. A.K. ei aktsepteeri vastuhagis kostja valduses oleva vallasvara koguhinnana 12 000 eurot. Vastuhagis esitatud hageja valduses oleva vallasvara nimekiri kajastab vara, mis ei kuulu ühisvara hulka, on juba ühisvarana jagatud või antud poolte ühistele lastele. Hageja ei nõustu ka nimekirjas kajastatud vallasvara koguhinnaga 19 500 eurot. Hageja on seisukohal, et vanemate poolt XXX ostetud või kingitud laste isiklik tarbevara ei ole ühisvarana jagatav. Ühisvara hulka ei kuulu

§ 27

lg 2 p 2 järgi ka kostja poolt hagejale jõuludeks ja sünnipäevaks kingitud köögikombain ja mikser või M.V. poolt hagejale ja XXX kingitud vara. Ühisvarana ei ole võimalik käsitleda ka juba jagatud vara, ehk vallasvara, mis jagati hageja kolimise käigus. Hageja ei ole omastanud ühisvarasse kuuluvat sularaha. Hageja ei eita, et on poolte XXX ajal XX.XX.XXXX teinud enda kontole 2500 eurose ülekande ning kasutanud seda raha enda XXX. Hagejal on XXX, mis on iseloomult äärmiselt XXX ja XXX. Ravi oli siis ja on ka jätkuvalt hädavajalik. XXX poolt XXX ajal ühisvarasse kuuluva raha kulutamine enda raviks on igati mõistlik ning kostjal puudub sellest tulenev nõue hageja vastu. Hageja leiab, et kostja ei ole tõendanud, et XXX kuulusid kostjale lahusvarana. XXX omandamise ajal kehtinud

(XXX) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ning § 15 lg 1 kohaselt on abikaasade lahusvara vara, mis on abielu kestel saadud kinke teel. Kostja poolt väidetud kinkelepingute tegemise ajal kehtinud TsK § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping summaga üle 50 krooni olema notariaalselt tõestatud. Riigikohus on ühisvara jagamisel sarnastes kaasustes märkinud, et selliseid tehinguid saab tõendada üksnes notariaalselt tõestatud vormis kinkelepinguga ja kui seda esitatud ei ole, ei saa kohus lahendada vaidlust tehingu alusel, mida õiguslikus mõttes ei eksisteeri (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 11). Hageja rõhutab, et kinkelepingu tõendamise ja selle tõendamata jätmisel vara ühisvarasse kuuluvuse järelduse osas laienevad hageja seisukohad kõikidele K.A. poolt väidetavalt kingiks saadud varaesemetele, mis tuleb kinkelepingu puudumisel lugeda ühisvaraks.
3. Hageja esitas 18.05.2021 kohtuvaidluse teesides vastuväite kohtu tegevuse peale, seoses ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata jätmisega ning asja sisulise arutamise lõpetamisega, olukorras kus kohus oli eelnevalt viidanud uue ekspertiisi teostamise vajadusele. Hageja on märkinud, et XXX kinnistut ja XXX kinnistut puudutavad nõuded on iseloomult hüvitise nõuded, kus nõude suuruse hindamisele kohaldub muuhulgas TsMS § 233 lg 1 ning kohus saab asja lahendada kõiki asjaolusid arvestades siseveendumuse kohaselt. Eeltoodut saab TsMS § 233 lg 2 alusel rakendada ka XXX K.A. XXX talu vara suhtes esitatud nõudele. KOHTU SEISUKOHT
4. Kohus leiab, et A.K. hagi K.A. vastu ühisvara jagamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. K.A. vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
5. Vaidlust ei ole selles, et poolte abielu sõlmiti XX.XX.XXXX (XXX I kd tl 13) ning poolte abielu lahutati Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega tsiviilasjas nr XXX (III kd tl 66-70), mis samal kuupäeval ka jõustus. Vaidlust ei ole ka selles, et poolte vahel ei ole sõlmitud 8 abieluvaralepingut, seega kohaldus abikaasade varasuhtele ühisvararežiim (

§ 211

). Poolte varaühisuse varasuhe lõppes abielu lahutamisega XX.XX.XXXX (

§ 35

p 3).

§ 210

lg 1 ja § 211 järgi tuleb ühisvara jagada kehtiva

alusel, kuid ühisvara koosseis määratakse

§ 210

lg 2 järgi vara omandamise ajal kehtinud

alusel (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9).
3. FIE K.A. XXX talu vara Hageja palub jätta XXX K.A. XXX talu (registrikood XXX) vara kostja ainuomandisse ning mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitise 98 944,50 eurot. Riigikohus on XXX vara kuuluvust abikaasade ühisvara hulka analüüsides jõudnud järeldusele, et perekonnaseadus ei võimalda käsitleda XXX abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade lahusvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut (vt Riigikohtu
4. novembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-06, p 12). Nii kehtiva perekonnaseaduse kui enne
6. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ning perekonnaseaduse sätetest ei tulene, et XXX vara oleks selle abikaasa lahusvara. Seega tuleb XXX vara, mis on soetatud abielu kestel, käsitleda abikaasade ühisvarana. Kosja väide, et lahusvaraks olnud vanade seadmete ja masinate arvelt soetati hiljem uut tehnikat ning et vanu masinaid kasutati uute masinate sissemakseks, ei anna alust lugeda kostja kui XXX omandatud vara kostja lahusvaraks. Kohus leiab, et juhul kui vara soetamisel on sissemakseks kasutatud kostja lahusvarasse kuuluvat tehnikat, siis võib see

§ 34lg-s 2 sätestatud nõude esitamiseks.

Hageja märgib, et XXX K.A. XXX talu vara nimekiri nähtub XX.XX.XXXX menetlusdokumendi lisana 4 (II kd tl 74) esitatud põhivara nimekirjast ja lisana 5 (II kd tl 75-76) esitatud täiendavatest bilansi kirjetest vara osas, mida ei ole põhivarana võimalik käsitleda. Kohus leiab, et ühisvarana on võimalik jagada vaid konkreetseid kostja kui XXX abielu ajal soetatud varaesemeid. Erinevalt osaühingust ei ole XXX iseseisev juriidiline isik – kohus ei pea võimalikuks lähtuda Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt osaühingu harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes võib olla osaühingu bilansiline väärtus (Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-08, p 12). Kostja on leidnud, et lisaks varadele tuleb arvestada ka XXX kohustusi, kuid kostja ei ole XXX kohustusi puudutavat nõuet kohtule esitanud. Kohus leiab, et ühisvarana oleks võimalik jagada üksnes põhivara nimekirjas kajastatud konkreetseid varaesemeid, samas asjaoludest nähtuvalt osad neist olid liisinguvara (võisid abielu lahutamise aja seisuga olla liisinguandja omandis) (tehnikaga seotud lepingud II kd tl 82; kostja selgitus II kd tl 190 pöördel, kostja vande all antud seletused IV kd tl 103 pöördel) ning hageja ei ole tõendanud nende väärtust. Lähtuda ei saa põhivara nimekirjas kajastatud jääkväärtusest 31.12.
3. a seisuga. Raamatupidamislik jääkväärtus ei ole käsitletav hariliku väärtusena TsÜS § 65 mõttes. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt nt Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-10, p 18). Bilansis on XXX varana käsitletud ostjatelt laekumata arved, maksude ettemaksed, ühistute osamaksed, varud (tooraine ja materjal, põllumajanduslik toodang, bioloogiline käibevara). Nimetatud vara osas ei ole FIE vara nimekiri ka piisavalt määratletud. Bilansis on XXX varana käsitletud ka maad ja ehitisi, mis on kinnisasja olulised osad. XXX põhivara nimekirjas on nimetatud sh ehitised (masinahall, kelder-tööruum, kuivatihoone, masinakuur, laut-abiruum, kelder-puukuur, maja, kelderheinaküün, sealaut-puurkaev), mis asuvad kostja lahusvaraks oleval 9 XXX kinnistul. Kohus on 13.03.2020 kirjaga andnud hagejale tähtaja XXX vara koosseisu täpsustamiseks, kuid hageja ei ole pidanud vajalikuks seda teha. Hageja taotles asjas ekspertiisi määramist XXX K.A. XXX talu väärtuse hindamiseks. 20.02.2019 määrusega kohus kohustas hagejat tasuma eksperdikulude katteks ettemaksu, vastavalt eksperdi hinnapakkumisele. Hageja taotles eksperdikulude tasumiseks menetlusabi, 23.04.2019 määrusega jättis kohus hageja menetlusabi taotluse rahuldamata (määrus jõustus 01.07.2019). Kuna hagejal puudusid rahalised vahendid eksperdikulude tasumiseks, jäi ekspertiis XXX K.A. XXX talu väärtuse hindamiseks määramata. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus hagi rahuldamata osas, milles hageja taotleb ühisvarana XXX K.A. XXX talu vara jagamist.
6. Vallasvara Hageja palub hagis loetletud poolte ühisvarasse kuuluva vallasvara müüa avalikul enampakkumisel, kanda müügist saadud rahast müügikulud ning jagada müügist ülejäänud raha hageja ja kostja vahel võrdselt, kus kumbki pool saab ½ raha ainuomanikuks. Kostja palub vastuhagis loetletud ühisvarasse kuuluvad vallasasjad jätta selle poole ainuomandisse, kelle valduses esemed on, hüvitist määramata. Kohus ei pea võimalikuks vallasvara jagada kostja poolt taotletud viisil. Kostja hinnangul tema valduses oleva vallasvara hinnanguline koguväärtus on 12 000 eurot ning hageja valduses oleva vallasvara hinnanguline väärtus on 19 500 eurot. Hageja ei ole kostja toodud vallasvara hinnangulisi koguväärtusi aktsepteerinud. Kostja ei ole esile toonud iga üksiku varaeseme (hinnangulist) väärtust, kohus ei pea võimalikuks lugeda väidetavalt hageja valduses olevat ühisvarasse kuuluvat vallasvara samaväärtuslikuks (või väärtuslikumaks) väidetavalt kostja valduses oleva poolte ühisvaraga, mis võimaldaks vallasvara taotletud viisil jagada kostjalt hageja kasuks hüvitist välja mõistmata. Nii hageja kui kostja valduses oleva vallasvara hulgas on esemeid, mille puhul saab lugeda tõendatuks, et need ei kuulu ühisvara hulka. Samuti saab vähemalt osade varaesemete osas lugeda ühisvara jagatuks. Osa esemeid on antud poolte ühistele lastele. Alternatiivset taotlust vallasvara jagamiseks ei ole kosja esitanud. Seega tuleb kostja vastuhagi vallasvara jagamist puudutavas osas jätta rahuldamata. Kostja on omaks võtnud, et hageja nimetatud vallasvarast kuulub ühisvara koosseisu järgmine kostja valduses olev vara: palgiveokäru tõstukiga, ribilibisti, sügavkobesti puhtimisaparaat, võsalõikaja-trimmer, mootorsaed Stihl ja Husqvarna, elektriline keevitusaparaat Panerise; 10 t kütusemahuti, 2 t kütusemahuti, tankur, ketaslõikaja, akulaadija, treipink, puurpink, kompressor, värviprits, ratastel veetünn, plastikust veetünn, kõrvaldatav metallist ja pleksiklaasist kasvuhoone XXX kinnistul, jahivarustus, kõrvaldatav metallgaraaž XXX kinnistul, fotokaamera Canon, tammepuidust köögilaud ja 6 tooli XXX kinnistul asuva talu köögis, A. ikne kirjutuslaud, 7kohaline nurgadiivan, nahast nurgadiivan XXX kinnistul asuva talu kamina eesruumis, tammepuidust riidenagi XXX kinnistul asuva talu koridoris, Bolero magamistoa mööblikomplekt XXX kinnistul asuvas talus, Ilvese topis, põdrasarved, loomanahad (põder, kits, karu, 4 tk rebane, 2 tk saarmas) (kostja vastus III kd tl 103 jj, kostja vastuhagi III kd tl 138-139, kostja vande all antud seletused IV kd tl 92-94). Kostja vastuse ja vastuhagi (III kd tl 103 jj, III kd tl 138-138) kohaselt hageja nimetatud vallasvarast ei kuulu ühisvara koosseisu järgmine vara: üheteljeline käru (sinakas-rohekas), kultivaator 4m, murutraktor, hapniku ja gaasilõikaja, 55-tolline televiisor Philips, loomanahad 4tk kobras ja 15tk lammas, põhukäru, üheteljeline käru (punakaspruun), kartulipanija-vaoajaja, rootoriga kartulivõtumasin, järelveetav puulõhkumismasin, ratastel veetünn. Kostja sõnul üheteljeline käru (sinakas-rohekas), põhukäru, üheteljeline käru (punakaspruun), kartulipanija-vaoajaja, rootoriga kartulivõtumasin, ratastel veetünn on omandatud L.K. poolt 10 endisest XXX ning ei kuulu ühisvarasse. Kostja on seda vande all antud seletustes kinnitanud ja täpsustanud, et kartulipanija-vaoajaja on ostis L.K. enne poolte abielu XXX, kostja oli tehingu juures ja käsid seda koos toomas (IV kd tl 92-94). Järelveetav puulõhkumismasin on kostja sõnul ostetud L. ja V.K. poolt ca
7. a ning ei kuulu ühisvarasse. Kostja vande all antud seletuste kohaselt oli ta ise tehingu juures, tehing toimus XXX talu hoovil, kostja selle eest ei maksnud, XXX ja XXX maksid, ka nemad saavad kostja metsast puid, seepärast hoiti XXX talu hoovil, laenamiseks oli suuline lepe XXX ja XXX (IV kd tl 94). Hageja ei ole andnud ütlusi selle kohta, kuidas täpsemalt nimetatud vara omandati, hageja vande all antud seletuste kohaselt üheteljeline käru (sinakas-rohekas), põhukäru, üheteljeline käru (punakaspruun), kartulipanija-vaoajaja, rootoriga kartulivõtumasin, ratastel veetünn on tema mäletamist mööda olnud (algusest peale) majapidamises kasutuses ning asunud XXX kinnistul, hageja ei mäletanud, kuidas nad soetasid kartulipanija kartulivõtja, ei mäletanud kas võisid olla L.K. poolt soetatud. Puulõhkumismasina soetamise kohta teadis hageja, et see soetati pärast
8. a, vahepeal asus garaažis, kui hageja ära kolis, siis oli XXX kinnistul, A. valduses (IV kd tl 88). L.K. vande all antud ütluste kohaselt sai ta kaks 1-teljelist käru kolhoosist ja ühe 2-teljelise, mis kallutab taha (IV kd tl 146). Põhukäru, üheteljeline käru (punakaspruun), kartulipanija-vaoajaja, rootoriga kartulivõtumasin on L.K. omad (IV kd tl 147 pöördel). Kostja on esitanud kohtule tõendina ka L.K. kirjaliku seletuse (II kd tl 156), milles ta samasid asjaolusid kinnitab, ning puulõhkumismasinat puudutava kokkuleppe (II kd tl 158). Kohtu hinnangul on tõendatud, et üheteljeline käru (sinakas-rohekas), põhukäru, üheteljeline käru (punakaspruun), kartulipanija-vaoajaja, rootoriga kartulivõtumasin, ratastel veetünn on omandatud L.K. ning järelveetav puulõhkumismasin L. ja V.K. poolt ning need ei kuulu poolte ühisvarasse. Kostja sõnul kultivaator 4m on temale tundmatu tehnikavahend ning on vande all antud seletustes kinnitanud, et temal ei ole kunagi olnud nelja meetrist kultivaatorit (IV kd tl 92). Hageja vande all antud seletuste kohaselt kultivaator oli roheline, asus kinnistul põllu peal paremal kuivatist, kui hageja sealt ära kolis, seda enam ei olnud, hageja ei osanud öelda, millal soetati, aga kuni 2014 oli põllutöödel kasutuses (IV kd tl 88). Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kultivaator 4m kuulus ühisvara hulka varasuhte lõppemise aja seisuga (

§ 37lg 11).

Kostja sõnul murutraktor oli kostjale kingitud XXX poolt

1. a. Hageja vande all antud seletuste kohaselt murutraktor saadi lisaks, kui osteti uus kombain. Kui hageja ära kolis, oli murutraktor olemas. K.A. liisis kombaini XXX, teatud rahalise väärtuse ulatuses sai kombainile juurde valida mingi toote. Hageja hinnangul ei olnud murutraktor kingitus kombainile lisaks, vaid seda saab käsitleda ostmisena (IV kd tl 88, tl 88 pöördel). Kostja vande all antud seletuste kohaselt on murutraktor kingitud XXX poolt ning see ei ole kombainiga kaasa kingitud. Kostja sai XXX kaks asja, kombaini ja väetisekülviku. PRIA osalus oli 40% ja panga osalus 60%, võttis liisingusse. Murutraktori sai kostja vist
2. a, kui selgus et külvik ei tööta õieti. Väetisekülvik oli uus masin ja ei külvanud, rikkus põllud ära ja XXX mehed ei saanud asjale pihta, kostja vahetas andurid ära ja tegi külviku ise korda, XXX tuli vastu ja lasi valida 30 000 krooni eest kaupa. Kostja sai murutraktori selle eest, et lahendas ära probleemi väetisekülvikuga (IV kd tl 92, tl 92 pöördel). Kohus leiab, et murutraktori näol ei ole tegemist kinke teel omandatud varaga, mis kuuluks vara omandamise ajal kehtinud

§ 210lg 2 järgi määrata enne 1.

juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (Riigikohtu 14.05.2014. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-31-14, p 14). Enne 1. juulit 2010 kehtinud

§ 14

lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada abikaasa lahusvara osaliselt või täielikult abikaasade ühisvaraks, kui lahusvara väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kas lahusvara väärtus on oluliselt suurenenud või mitte, selle üle saab otsustada, võrreldes, milline oleks lahusvara väärtus ilma abikaasade rahaliste vahendite või tööpanuseta ühisvara koosseisu kindlakstegemise ajal ja milline on lahusvara väärtus ühisvara koosseisu kindlakstegemise ajal abikaasade rahaliste vahendite ja tööpanuse tõttu tegelikult (Riigikohtu 27.10.2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-04, p 20). Juhul kui kohus tuvastab, et ühe abikaasa lahusvara väärtus on abielu ajal oluliselt suurenenud ja see annab alust tunnistada

§ 14

lg 2 alusel ühe abikaasa lahusvara osaliselt ühisvaraks, peab kohus põhjendama, miks tuleb lahusvara ühisvaraks tunnistada just kohtu määratud osas.

§ 14

lg 2 alusel saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud. Selleks tuleb kohtul selgitada välja, milline on asja väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud (Riigikohtu 22.10.2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-07, p 15). Kohus leiab, et rahuldamaks nõuet arvata XXX kinnistu poolte ühisvara hulka, tuleb seega tuvastada kinnistu väärtus koos kõigi abielu ajal tehtud töödega ja ilma nendeta. Selliselt leitud väärtuste vahe ulatuses saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada

(XXX) § 14 lg 2 alusel poolte ühisvaraks ei ole hageja õigeaegselt taotlenud. Samuti ei oleks kinnistu ühisvara hulka arvamisel põhjendatud selle müümine avalikul enampakkumisel, arvestades et XXX kinnistu on kostja elukohaks ja elatusallikaks. 14.2. Hüvitise väljamõistmine seoses XXX kinnistul ühisvara arvelt tehtud ehitustöödega

§ 34

lg 1 kohaselt kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Abikaasal on selline nõue sõltumata sellest, kas kulutusi tehti enne uue perekonnaseaduse 13 jõustumist või pärast seda (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilajas nr 3-2-1-193-13, p 12). Hageja ütlustest nähtub, et XX.XX.XXXX sõlmiti poolte abielu. Elati aasta XXX korteris ja siis 3 aastat XXX. XXX kinnistu saunamaja sai valmis ja XX.XX.XXXX koliti sisse. Maja ehitati tuhaplokkidest ahiküttega (all kamin ja üleval korrusel ahi). Saunamaja ehitusel käis abiks ja ladus esimese korruse plokid ja aknad hageja XXX ja tunnistajana ütlusi andnud M.V. Materjal oli A. oma, tema tõi krohvi. Tunnistaja abistas ka keldripealse töökoja müüritöödega (tl 134 pöördel). Hageja ütlustest nähtub, et XXX kinnistul oli olemas laut, kus hakati loomi pidama (praegu on müürid järel). Teisena ehitati töökoda (keldripealne võlvid olid all olemas), siis ehitati kuivati, enne seda oli mingi karkass olemas. Kuivati sisseseade toodi XXX. Koos ehitati puukuur laut garaažiga. Laut ehitati vana hoone peale. Masinakuur lükanduksega. Täpset aega ei mäleta millal valmis sai. Oli XXX ajal. Viimasena sai valmis XXX elumaja, seda ehitust alustas XXX. Kaevati ka soise pinnase tõttu kaks tiiki. Müüri peal olev laut konserveeriti XXX, et ära ei laguneks. Suitsusaun renoveeriti ja tehti suvetoaks ja see oli juba enne olemas. Pandi vooder peale ja soojustati. Materjali A. kolhoosist (metsa lank) ja hageja ütluste järgi käis ta metsas abis 10-20 tihu palke tegemas. See oli enne abiellumist (tl 87-88 IV kd). Kostja vande all antud ütlustest nähtub, et XXX talu on tema XXX ja XXX või XXX sai talu tema nimele vormistatud. XXX tallu koliti XXX lõpus ja elama asuti XXX, mis on ehitatud suvemajaks (foto 13). Kelder ja puukuur olid olemas (foto 1). XXX ehitas taluseaduse alusel tagastatud talus XXX. Keldripealne töökoda on ehitatud XXX ajal tuhaplokkidest XXX XXX vahenditest (Foto 2.3.4). Masinahall tehtud kahes jaos. Plokiosa 1993 XXX poolt ja juureehitus 2003 kostja poolt. Materjal saadi talule tagastatud metsast. Ühisvarade eest ostetud katuseplekk (foto 5 ja 16). XX rahadega ostetud. Laudahoone alumise osa ehitas XX. Ülemise osa ehitas kostja. Taheti teha tapamajaks ja kuna nõuded läksid karmimaks jäi pooleli (foto 7). Terve hoone rahastus pärines tunnistaja V.K. ütluse järgi neile kui represseeritutele kompenseeritud ühistatud varade arvelt. XXX andis XXX aru, kuidas ta kasutab seda ühistatud vara eest saadud rahalist hüvitist (tl 151 IV kd). Kuivati on Eesti ajast üle 100 aasta vana, eterniit oli kolhoosil pandud. Tagastati kolhoosist L.K. Amortiseerunud oli ka see hiljem XXX toodud ahi. Kooselu ajal sai tehtud puidust punkrid ja materjal tuli XXX talu metsast (foto 8). Varasem laut nüüd garaaž ja õliruum ehitati XXX (foto 9). Vundament oli vanasti karjaköök koos heinalakaga (foto 10). Lammutustöid tegid M.T. XXX. Välikäimla(foto11)oli taluajal. Hiljem ehk eterniitkatus pandud. Suitsusaunamaja on eesti aegne ja parendused (betoonpõranda tegi XXX ja seal elas XXX (foto 12). Laste mängumaja (foto 14) on peale abielu ehitatud. Elumaja ehitust alustas XXX kas XXX või XXX. XXX maksis siis tehtud tööde eest XXX sai maja kostja omandiks maja ei olnud veel valmis katlasüsteem ja sisetööd olid tegemata. Keldris oli elekter olemas. Juba XXX ajal pandi XXX kaudu tellitud aknad. Tunnistaja L.K. ütlustest nähtub, et tema oli kolhoosi juhatuses ja hakkas taluseaduse alusel talu taastama. Sai iga aasta kolhoosilt 20 tihu palke (tl 146 IV kd). Saunamaja ehitati tema rahadega, et XXX saaks sinna kolida. Elumaja oli majakarp valmis, aknaid uksi ei olnud. XXX ehitas poja tellimusel ja tunnistaja andis raha, aga mitte kõike raha (tl 146 pöördel). Maja karbi ehitust on kinnitanud ka tunnistaja V.K, kelle ütlustes nähtub, et vana maja põles sellel ajal kui A. oli XXX maha ja XXX aitas XXX uue maja rajamisel. XXX lõpetas tööd, kui XXX laiali läks ja, maja oli väljanägemiselt nagu maja, aga sees elada ei saanud, küte puudus, siseviimistlus puudus ja aknad olid ees (tl 150 IV kd). Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et K.A. ja XXX vahel on sõlmitud ostu-müügileping XXX talu elumaja ostmise kohta koos 0,25 ha maa eraldusega. Poolte vande all antud ütluste ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et elumaja karp, masinahall ja saunamaja on kostja XXX poolt finantseeritud. Osalt teostas töid hageja XXX. Majakarp ise on kohtu hinnangul koos keldriga 60% maja maksumusest. Olemas oli kuivati, talu ajast kelder, millele rajati puukuur 14 kostja XXX poolt XXX. Kaevati üle tee uus tiik ja varasemat süvendati. Varasem laut nüüd õliruum on ehitatud XXX ja tegu pole ühisvaraga. Ekspertiisi osas on kohus pooltele selgitanud TsMS § 294 sätteid ja andnud tähtaja omapoolsete ekspertide nimetamiseks (tl 87 II kd) XXX kinnistu turuväärtusega seonduvat on kohus täiendavalt pooltele selgitanud (tl 172 II kd). Hageja jäi taotluse juurde kinnistute turuväärtuse hindamiseks ilma ja koos tehtud parendustega. Hiljem on hageja taotlenud XXX kinnistul ja XXX kinnistul tehtud ehitustööde maksumuse hindamist. Kohus on turuväärtusega seonduvat pooltele menetluses selgitanud (III kd tl 33-34; tl 134; IV kd. tl. 32 ).Hageja on vaatamata kohtu selgitustele taotlenud ekspertiisi XXX kinnistul ja XXX i kinnistul perioodil XX.XX.XXXX kuni XX.XX.XXXX tehtud ehitustööde maksumuse hindamiseks. Ekspertiisi läbiviimine tehti ülesandeks hageja taotletud riiklikult tunnustatud eksperdile I.P. Ekspertiisiakti õiguspärasuse on kahtluse alla seadnud kostja ja kostja poolt esitatud riiklikult tunnustatud XXX L.A. Tema arvamuse kohaselt ei kajasta I.P. töödes XXX ja XXX esitletu tõepäraselt XXX külas XXX ja XXX kinnistutel asuvate ning erinevate ajaperioodidel rajatud ehitiste ehitusmaksumust / väärtust. Kohut on eksitatud ehitise kasutusea, korrashoiu, kulumi, amortisatsiooni määratlemiseks on juhendmaterjal olemas ning amortisatsiooni määratlemine ei peaks olema eksperdile üle jõu käiv. Riigikohus on selgitanud, et

§ 34

lg-t 2 ei tule mõista selliselt, et lahusvara ühisvara huvides kasutanud abikaasa saaks n-ö mehaaniliselt nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamist ühisvara arvel. Hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. Kulutuste hüvitamisel n-ö nominaalsummas osaleksid ühisvara soetamisse panustanud abikaasad ühisvara väärtuse tõusus või languses põhjendamatult erinevalt. Riigikohus tõi näite, et kui osaliselt lahusvara arvel ühisvarasse soetatud korter kahjustub (nt tulekahju tulemusena) või kui selle väärtus langeb turuolukorra muutumise tõttu, saaks lahusvaraga korteri soetamisse panustanud abikaasa ühisvara jagamisel oma panuse riskivabalt tagasi ja languses osaleks ainult n-ö ühisvaraline panus. Teisalt kui korteri väärtus turuolukorra muutumise tõttu aga tõuseb, lahusvaraline panus väärtuse tõusus ei osaleks, kuna see tuleks hüvitada panuse nominaalses väärtuses. Seetõttu tõlgendas Riigikohus

§ 34

lg-t 2 selliselt, et lahusvara arvel konkreetsesse eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades kuulub ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitamisele selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati. Kuivõrd

§ 34

lg 2 alusel esitatava nõude sisu on lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste väärtuse hüvitamine, peab õigustatud isik tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse (vt Riigikohutu 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 22). Kohus leiab, et sarnastest põhimõtetest tuleb lähtuda ka

§ 34lg 1 kohaldamisel.

Kohus leiab, et praegusel juhul on I.P. tehtud ekspertiisi kohaselt ehitustööde väärtus sedavõrd suur, et ületab kordades kinnistu väärtust, mida ühisvara arvelt parendati ning ehitustööde väärtuse hüvitamine ei oleks õiglane. Võrdlusena on kohus

2. 2021 määruses(VIII kd tl.109) juhtinud poolte tähelepanu hoonestatud talude müügikuulutustele, kus on loomakasvatushooned, tehnika remondiks ja hoidmiseks vajalikud hooned koos maja, saun-garaažiga ning asuvad vaatega merele (maksavad 170 000 eurot XXX registriosa XXX või XXX hinnanguliselt samas suurusjärgus). Asjaolu, et taluseaduse alusel tagastati kostja suguvõsale maid ja hooneid ei ole poolte vahel antud kaasuses vaidlusalune. Kohtu kogemuse kohaselt on tingimuslik ekspertiis abielu ajal hoonete parenduste turuväärtuse määratlemisel ligikaudne ja kulukas. Kohus osundab, et hoonetel ja seda just tootmishoonetel on oluline funktsionaalsus. Talu, kui tootmisüksus saab olla väärtuseks koos tootmiseks vajaliku maaga. Hooned ilma tootmiseks vajaliku põllumaata on oma väärtuselt oluliselt väiksemad, kui terviklik talukompleks. 15 Tootmismaa on pooltel eraldi kokkuleppega XX.XX.XXXX jagatud. Jagada on XXX hoonestatud kinnistu hüvitise nõue. TsMS § 233 lg 1 ja 2 alusel otsustab kohus hüvitise suuruse siseveendumuse kohaselt, arvestades kohtuniku elukogemust (taastanud esivanemate talu ja ehitanud kaks maja) ja tuvastatud asjaolusid. Kohus rahuldab hageja nõude osaliselt ning leiab, et ühisvara hulka tuleb arvata hüvitis 90 000 eurot (2/3 kinnistu hinnangulisest väärtusest, 135 000 eurot) seoses XXX kinnistul ühisvara arvelt tehtud ehitustöödega ning mõista kostjalt välja hageja kasuks 45 000 eurot. 14.
3. Hüvitise väljamõistmine seoses XXX kinnistul ühisvara arvelt tehtud ehitustöödega Vaidlust ei ole selles, et kosja oli XXX kinnistu omanik perioodil XX.XX.XXXX kuni XX.XX.XXXX, mil kostja võõrandas XXX euro eest kinnistu O.N.T. Vaidlust ei ole ka selles, et parendusi hakati XXX kinnistul tegema alates juunist 2012, kui kostja kolis XXX XXX kinnistule. Pooled vaidlevad selle üle, milliste rahaliste vahendite eest XXX kinnistul ehitustöid teostasid. Kohtu hinnangul on kostja esitanud menetluse käigus selle kohta vastukäivaid väiteid. Vastuses hagile kostja märgib, et kuna kostja lahusvaraks oleval XXX kinnistul ei jätkunud uuel perekonnal rahalisi vahendeid, siis võeti 30 000 eurot laenu K.A. XXX V.K. (I kd tl 55). Asjas peetud esimesel eelistungil kostja selgitas, et „onu käest on laen võetud sellele ja siis läheb ka laen jagamisele“ (II kd tl 192). Samas kostja vande all antud seletuste kohaselt ei ole ta parendusi oma rahadega teinud. M.N. ja I.A. aitasid teda. Hiljem ostid nad selle maja ära. Saunamaja (foto 19) on renoveeritud I.A. rahadega. Kostja sõnul tema tegi ainult mullatöid, I.A. finantseeris rahaliselt. I.A. ega oli sõlmitud kokkulepe, et ta aitab teha parendusi, tahtis ära osta. I.A. tõi ise materjali ja ehitas saunamaja, grillmaja. Kostja ei ole grillmaja ehitanud. Algis ehitas ühe osa, kui kostja seal elas ja teise osa siis, kui kostja oli kinnistu juba maha müünud. Tiigi kaevamine oli pärast lahutust märtsis XXX I.A. poolt. I. ostis selle XXX a. Tiiki kaevati talvel. WC ehitati I.A. ja M.N. abivahenditega. Kuna I. kuulub ehitusfirma, siis said kasutuses olnud WC-poti (IV kd tl 97). Kostja on esitanud kohtule M.N. seletuse (VI kd tl 181) XXX kinnistul I.A. poolt tehtud tööde ning nende tema poolt rahastamise kohta. Hageja vande all antud seletuste kohaselt kui kostja alustas parenduste tegemist XXX, siis dokumendid seoses materjali ostuga tulid XXX K.A. XXX talu raamatupidamisse. Materjali sauna tegemiseks ostis A., raha sai teravilja- ja seakasvatusest. See oli kajastatud raamatupidamisdokumentides. Tal oli seal kindlasti töömehi ja materjali ostis A. Vesi viidi sauna sisse XXX ja elumajja hiljem. Hageja teab seda, sest osteti materjalid et töid teostada. Osteti torud. Vesi toodi A. enda kinnistul olevast puurkaevust (IV kd tl 90). Arvestades kostja varasemat positsiooni, mille kohaselt XXX jaoks võeti laenu kostja XXX, ei pea kohus kostja seletusi ning tõendeid selle kohta, et tööd on teostatud kinnistu uute omanike poolt ja/ või viimaste vahenditest usaldusväärseks. Usaldusväärsed on hageja seletused, millest nähtuvalt alguses tulid dokumendid seoses materjali ostuga XXX raamatupidamisse. Arvestada tuleb seda, et kinnistu võõrandati XXX euroga kostja poolt väidetavalt kinnistul parendusi teinud ja finantseerinud I.A. ja M.N. ega seotud äriühingule ( VI kd tl. 169 jne). Eeltoodut arvestades ei pea kohus võimalikuks lugeda tõendatuks, et XXX kinnistul tehtud ehitustöid finantseeris täielikult I.A. ning et ühisvara arvelt XXX kinnistut üldse ei parendatud. Hageja enda vande all antud seletuste kohaselt tegutses nende peretuttav M.N. sel ajal palju XXX . Kanalisatsiooni tervikuna tegi A. M.N. koos I.A. ega olid palju nädalavahetustel seal ja aitasid A. seal asju teha. M.N. ei ole avaldanud, kas talle maksti selle eest (IV kd tl 90). Kostja uue XXX M.T. vande all antud ütluste kohaselt M.N. ja I.A. aitasid teha seal remonti, et tema vanematel lastel oleksid elamisväärsed tingimused. Remontisid elumaja sisemust. Nad olid poolte XXX ja aitasid, käivad ka nüüd läbi. A. oli ehitusfirmas mingi tegelane ja tal oli ehitusjääke, mis 16 ta neile tõi, tegi sanitaarremonti (IV kd tl 140 pöördel). Poolte vande all antud seletuste ja tunnistaja M.T. ütlustega loeb kohus siiski tõendatuks, et palju töid tegi kostja ise M.N. ja I.A. abiga. Hageja sõnul renoveeriti XXX kinnistul asuv elumaja – tehti sisetöid, renoveeriti elektrisüsteem, ehitati jooksva veega WC ja dušš, renoveeriti köök ja tubades tehti sanitaarremont, teisel korrusel soojustati tuba ja garderoob. Hageja vande all antud seletuste kohaselt vesi viidi sisse, elektrisüsteem vahetati elamus (teab nendelt kes teostasid – A. ja A.P. ), elumajas 2 korrusele tehti poistele toad, soojustati ja all tehti köögiremont, hageja sõnul kuulis ta seda M.N. (IV kd tl 89 pöördel, tl 90). Kostja vande all antud seletuste kohaselt XXX on kogu aeg olnud veevarustus sees. Vesi oli sees, aga veeklosetti ei olnud, oli kuivkäimla. WC ehitati I.A. ja M.N. abivahenditega. Kuna I. kuulub ehitusfirma, siis said kasutuses olnud WC-poti. Elektripliidi toide sai vahetatud. Juhtmestikku ei vahetatud majas (IV kd tl 97). M.T. vande all antud ütluste kohaselt tehti majas sanitaarremonti, milleks kasutati I.A. saadud ehitusjääke. Kohus leiab, et loetletud ulatuses renoveerimistööde tegemine kinnistul asuvas elamus ei ole tõendatud. Kohus leiab ka, et oma elukohaks olevas elamus teatud ulatuses sanitaarremondi ja elektritööde tegemine on käsitletav enda tavapärase ülalpidamisena ning need kulud ei peaks hüvitamisele kuuluma. Hageja sõnul XXX kinnistul asunud suitsusaun-sepikoda ehitati juunist XXX kuni november XXX ümber saunaks, selleks toodi hoonesse sisse elekter, vesi ja kanalisatsioon, hoone soojustati ja kaeti pealt voodrilauaga, hoone sai uued aknad, uksed ja katuse, lisaks kaevati sauna juurde tiik. Asja materjalidest nähtuvalt saunahoone osas pooled vaidlevad selle üle, milliste vahendite arvelt töid finantseeriti. Kostja väitel asub tiik, mille rajamise maksumust ekspert on hinnanud, tegelikkuses ühisvarasse kuuluval XXX kinnistul. Nimetatud asjaolu nähtub ekspertiisiaktist ja seal toodud fotodelt (V kd tl 134, 137). Ka kostja vande all antud seletuste kohaselt vana tiik oli olemas XXX, kuhu saunast sai sisse hüpata (IV kd tl 97 pöördel). Kohus leiab, et tiik asub XXX katastriüksusel, mis asubki poolte ühisvarasse kuulunud XXX kinnistul. Hageja on esitanud kohtule ka K.S. tõendi, milles K.S. kinnitab, et kaevas
4. a sügisel kostja palvel XXX renoveeritud sauna juurde väikese tiigi. Lisaks kaevas vundamendi jaoks augu ja paigaldas XXX põllult üleminekuks truubi. Neid töid teostas ta XXX K.S. (reg. nr. XXX) ning esitas arve, mille maksjaks oli K.A. XXX talu. Arve tasuti ülekandega (VII kd lk116 ). Kohus leiab, et vundamendi kaevamine ja ümbruse planeerimine, osaliselt tiigi kaevamine XXX on toimunud poolte abielu ajal. Hageja vande all antud seletuste kohaselt alustati XXX grillimaja (foto 20) ehitamist. Hageja ei osanud öelda, millal selle ehitamine lõpetati ja kes lõpetas; kui kostja kinnistu ära müüs, siis oli hoone olemas (maja katuse all) (IV kd tl 90). Sama on kinnitanud M.N.-P. oma vande all antud ütlustes – et grillimaja hakati ehitama XXX lõpus, XXX alguses, XXX paistis maja kaugelt valmis olema, mis seal sees oli, M.N.-P. ei teadnud (IV kd tl 136). Kostja vande all antud seletustest nähtuvalt grillimaja ehitati kahes osas, üks osa ajal, mil kostja seal elas ja teine osa pärast seda kui kostja oli kinnistu juba maha müünud (IV kd tl 90). Eeltoodust nähtuvalt saab kohus järeldada, et oli grillimaja hoone enne kinnistu võõrandamist olemas (maja katuse all). Kohus ei pea ka XXX kinnistu parenduste osas võimalikuks lähtuda eksperdi hinnangust ehitustööde maksumusele – eksperdi poolt hinnatud ehitustööde maksumus ületab oluliselt kinnistu hilisemat müügihinda. Eksperdi hinnatud ehitustööde maksumus ei kajasta õiglaselt ehitustööde maksumuse osa kinnistu väärtusest. TsMS § 233 lg 1 ja 2 alusel otsustab kohus hüvitise suuruse siseveendumuse kohaselt, arvestades kohtuniku elukogemust (taastanud esivanemate talu ja ehitanud kaks maja) ja tuvastatud asjaolusid. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hageja nõude osaliselt ning leiab, et ühisvara hulka tuleb arvata hüvitis 14 000 eurot seoses XXX kinnistul ühisvara arvelt tehtud ehitustöödega ning mõista kostjalt välja hageja kasuks 7000 eurot. 17 14.
5. Kohtu tegevuse peale esitatud vastuväite lahendamine TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga sealhulgas poolte veel lahendamata taotlused. Kohus leiab, et hageja kohtuvaidluse teesides esitatud vastuväide kohtu tegevuse peale tuleb jätta rahuldamata. Kohtule on hageja esindaja poolt etteheidetud nn turuhinna ekspertiisi määramata jätmist. Kostja oma esindajaga on selgitanud, et seda ekspertiisi oli hagejal aastaid võimalik teostada. Kohus on selgituskohustust täitnud, juhtinud eelmenetluses tähelepanu ja selgitanud pooltele TsMS § 294 sätteid ja andnud tähtaja omapoolsete ekspertide nimetamiseks (II kd tl 87), hoonestatud kinnistu turuväärtusega seonduvat on kohus täiendavalt pooltele selgitanud (II kd tl 172). Eelmenetluses (III kd tl 33-34; tl 134; IV kd. tl. 32 ) samuti. Kohus osundab, et protsessi juhib pool oma taotlustega, st kui pole nõuet pole ka kohtunikku. Kahjuks kiputaks seda õigusfilosoofilist lähenemist kohtupraktikas eirama. Antud tsiviilajas on mõlemal poolel menetluse kestel esindajad ka vahetunud. Hageja pole makseraskuste tõttu eksperdikulusid XXX vara väärtuse hindamiseks tasunud ning on kulukas hinnata XXX ja XXX kinnistute turuväärtusi ilma ning koos abieluaegsete parendustega. Võrdlevat hoonestatud talukohtade maksumust on kohus näidetega pooltele ilmestanud. Pooltele on antud igakülgne võimalus olla isiklikult ära kuulatud ja kujundada kohtuniku siseveendumust.
6. Hüvitis seoses kostja poolt traktor Jumz, kopptraktor Jumz, Saksa väikepallitaja ja Toyota Verso võõrandamisega Hageja palub arvata poolte ühisvara hulka hüvitise 2600 eurot seoses kostja poolt traktor Jumz, kopptraktor Jumz, Saksa väikepallitaja ja Toyota Verso võõrandamisega ning mõista kostjalt välja hageja kasuks 1300 eurot. Hageja vande all antud seletuste kohaselt temalt ei ole sõidukite müügiks nõusolekut küsitud ning müügist saadud raha temaga jagatud (IV kd tl 88 pöördel). Kostja vande all antud seletuste kohaselt traktor Jumz on võõrandatud abielu ajal, kas
7. a. Mingi raha kostja sai, kui viis vanarauda. Rehvid läksid teisele Jumzile, kopale. Ka seda ei ole alles, müüdud abielu ajal, maksis 400 eurot. Oli amortiseerunud. Kostja sai müügiks nõusoleku suulises vormis, enne seda kui tülli läksid. Saadud raha jagamist ei olnud. Raha kulus majapidamises ära – tuli kaks majapidamist üleval pidada – elekter, internett, tüdrukute telefonid – kostja üksi maksis kõik (IV kd tl 94). Kostja vande all antud seletuste kohaselt Saksa väikepallitaja on müüdud abielu ajal. Hagi tervikteksti lisa 21 pildil olev võis seista XXX kinnistul, aga ei kuulunud kostjale (IV kd tl 94 pöördel). Kostja sõnul Toyota Avensis Verso on realiseeritud
8. a alguses, s.o abielu ajal, müügihind 1000 eurot (oli mootoririke, teeninduses ei saanud korda) on tasutud sularahas ja raha on kulutatud perekonna huvides (I kd tl 134). Kostja on vande all antud seletustes kinnitanud, et sai selle eest 1000 eurot sularahas, mis läks ühiseks kasutamiseks, maksis selle eest pangalaenu tagasi. Kostja on ka varasemalt selgitanud, et võõrandas auto, kuna kostjal ei jätkunud raha ühisvaral lasuvate laenude tasumiseks. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlust ei ole selles, et ühisvaral lasus võlgnevus tulenevalt maa omandamise lepingutest, mille osas pooled on sõlminud kompromissi. Tunnistaja M.T. vande all antud ütluste kohaselt kostja ei jõudnud mitme majapidamise kulusid üksi katta. Kattis vanema tütre korterikulusid, XXX talu kulusid. A. paar korda maksis elektriraha A. aga üldjuhul ei ole tasunud makse (IV kd tl 140 pöördel). Kohus loeb kostja vande all antud seletuste ning tema XXX M.T. vande all antud ütlustega tõendatuks, et tegemist oli tehingutega enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks, mida abikaasa võib

§ 29

lg 1 kolmanda lause kohaselt teha ilma teise abikaasa nõusolekuta, ning puudub alus

§ 34lg 3 kohase hüvitise ühisvara hulka arvamiseks.

18 16. Hüvitis seoses kostja poolt FIE K.A. XXX talu vara hulka kuulunud kombaini John Deere XXX (seeria nr XXX) müügiga XX.XX.XXXX Hageja palub arvata poolte ühisvara hulka hüvitise 95 999,99 eurot seoses kostja poolt XXX K.A. XXX talu vara hulka kuulunud kombaini John Deere XXX (seeria nr XXX) müügiga 09.09.2014 (lepingu II kd tl 133) ning mõista kostjalt välja hageja kasuks 48 000 eurot. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et nõusolek kombaini müügiks ei olnud vajalik, sest tegemist oli FIE varaga.

§ 29

lg 1 kolmanda lause kohaselt võib abikaasa teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid üksnes enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Pooled ei ole sõlminud abieluvaralepingut, millega võib

§ 29

lg 2 kohaselt ette näha, et abikaasa nõusolekut ei ole vaja teise abikaasa iseseisvas majandustegevuses tehtavate tehingute puhul. Samas peab kohus võimalikuks lugeda kostja vande all antud seletuste ning tunnistaja M.T. vande all antud ütlustega tõendatuks, et hageja nõusolek kombaini vahetuseks oli olemas. Kuna ühisvara hulka kuulunud kombaini müügiks oli olemas teise abikaasa nõusolek, puudub alus

§ 34lg 3 kohase hüvitise ühisvara hulka arvamiseks.

Kostja on kirjeldanud ning vande all kinnitanud, kuidas kombaini mootor läks katki viljakoristuse kõrgajal. Kostja XXX M.T. helistas hagejale ja küsis, kas kaskokindlustuse leping on olemas. M. selgitas hagejale mis juhtus ja küsis, mis saab. Kostja läks koos M. hageja juurde, kes elas XXX talu kabinetis. Räägiti, et tuleks leida mingi asendus. R. oleks läinud kuskil kaks nädalat. Kuna oli hooaja algus, ei olnud kombaine saada. John Deeri firmal oli pakkuda demokombain, 2011. a väljalase, mis oli juba varem töötanud. Kostja pakkus firmale lahenduse, et saab kombaini kasutada, ostab selle pärast välja ning nemad ostavad tema vana tagasi. Ei jäänud muud üle kui tehing ära teha. Hageja oli alguses nõus sellega, sai aru, aga pärast hakkas väitma, et temaga ei olevat kooskõlastatud. Hagejale sai selgitatud, et kombaini oli vaja ja oli arusaadav, et saak ei saa põllule jääda (II kd tl 110, kostja vande all antud seletused IV kd tl 90 pöördel). Ka M.T. vande all antud ütluste kohaselt hageja teadis nendest tehingutest. Tema oli juures, kui räägiti. Nõusolek oli olemas selleks vahetuseks. M.T. ise kuulis, kuidas kostja sai tehinguks hagejalt suulise nõusoleku (IV kd tl 139 pöördel, tl 140). Kostja vande all antud seletuste kohaselt kombaini osas tema nõusolekut tehinguteks ei ole küsitud ja ta ei ole andnud seda. Ühegi tehingu jaoks ei ole kostja temalt nõusolekut küsinud ega jaganud tehingu eest saadud tulemeid (IV kd tl 90 pöördel). Tunnistaja M.N.-P. vande all antud ütluste kohaselt kombaini ostmist puudutavat vestlust ta otseselt pealt ei kuulnud. A. rääkis talle, A. tahab uut kombaini osta. A. ei olnud sellega nõus, sest see nii kallis. A. oli mõte, et võiks kombaini ära remontida. A. on pidanud valeks uue kombaini ostmist. Nõusolekust ei ole ta tunnistajale midagi rääkinud (IV kd tl 137 pöördel). Poolte vande all antud seletustest ning tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei ole vaidlust selles, et kostja ja tema XXX M.T. võtsid hagejaga ühendust, kui kombain läks katki ning hagejaga arutati uue kombaini ostu. Arvestades et kombain läks keset viljakoristust katki ning tööde jätkamiseks oli vajalik leida asenduskombain, on kohtule eluliselt usutavad hageja väited, et kostja seda mõistis ning andis kombaini müügiks nõusoleku. Viljakoristus oli vaja lõpuni viia. Nõusoleku andmist kuulis pealt ka kostja teine naine M.T. Tunnistaja M.N.-P. kombaini ostmist puudutava vestluse juures ei olnud. Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et kombaini kasutati uue kombaini sissemaksuks. Kui ka uus kombain kuulub kostja lahusvara hulka, võib hagejal olla nõue kostja vastu

§ 34lg 1 alusel lahusvara huvides kasutatud ühisvara väärtuse hüvitamiseks.

Samas pole hageja vastavat nõuet kohtule esitanud.

1. Hüvitis seoses kostja poolt
2. aastal XXX kinnistu raieõiguse võõrandamisega Hageja palub arvata poolte ühisvara hulka hüvitise 32 400 eurot seoses kostja poolt
3. aastal XXX kinnistu raieõiguse võõrandamisega ning mõista kostjalt välja hageja kasuks 16 200 eurot. 19 Vaidlust ei ole selles, et kostja võõrandas hageja teadmise ja nõusolekuta XX.XX.XXXX ühisvarasse kuulunud XXX kinnistu raieõiguse F.F.O. -le (raieõiguse võõrandamise leping VII kd tl 42-46) 24 000 euro eest. F.F.O. müüs raieõiguse 20.02.2019 edasi T.E.O. -le (raieõiguse võõrandamise leping VII kd tl 34-38), 24 700 euro eest, millele lisandus käibemaks 4970 eurot (kokku 29 670 eurot). T.E.O. müüs raieõiguse XX.XX.XXXX omakorda edasi I.T.O. -le (raieõiguse võõrandamise leping VII kd tl 49-51) 27 000 euro eest, millele lisandus käibemaks 5400 eurot (kokku 32 400 eurot). I.T.O. kinnituse kohaselt on raie mõlemal kinnistul teostatud (VII kd tl 98). Kostja on nõudele vastu vaielnud, leides et arvestada tuleb kasumi teenimiseks vajalikke kulutusi ja töid. Kostja ei ole esitanud andmeid tema enda tegelikult tehtud kulutuste ja tööde maksumuse kohta. Arvestades et tehingud on tehtud lühikese ajavahemiku jooksul, leiab kohus, et põhjendatud on lugeda raieõiguse väärtuseks selle võõrandamise lõplik hind 27 000 eurot (käibemaksuta summana, kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane), mis tuleb

§ 34

lg 3 alusel arvestada ühisvara hulka ning kostjal tuleb hüvitada hagejale pool raieõiguse väärtusest, s.o 13 500 eurot. 18. Hüvitis seoses kostja lahusvaras olnud XXX-de ühisvara huvides kasutamisega Kostja palub mõista ühisvara arvelt kostja kasuks välja hüvitise summas 78 794,73 eurot kostja lahusvaras olnud XXX-de ühisvara huvides kasutamise eest. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte ühisvara hulka kuulunud kinnistute soetamiseks kasutatud XXX kuulusid kostjale lahusvarana. XXX tasumise tõendamiseks on kostja esitanud pangaoperatsioonide väljavõtte XXX arvega (VI kd tl 187). Väljavõttest nähtub, et XXX kinkimine on toimunud XXX ja XXX aastal, seega abielu ajal. XXX omandamise ajal kehtinud

(XXX) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ning § 15 lg 1 kohaselt on abikaasade lahusvara vara, mis on abielu kestel saadud kinke teel. Kostja poolt väidetud kinkelepingute tegemise ajal kehtinud TsK § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping summaga üle 50 krooni olema notariaalselt tõestatud. TsK § 50 lg 2 järgi tõi seadusega nõutava notariaalse vormi järgimata jätmine endaga kaasa tehingu kehtetuse. Seega kostja sai tõendada XXX kuulumist tema lahusvara hulka üksnes notariaalselt tõestatud vormis kinkelepinguga, mida praeguses asjas esitatud ei ole (vt Riigikohtu 8. aprilli 2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 11; Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus nr 3-2-1-4-09, p 11). Kostja ei nõustunud hageja väitega, justkui ei saaks kostja poolt kinke teel omandatud XXX lugeda kostja lahusvaraks, viidates et Riigikohus on XXX lahendis tsiviilasjas nr XXX (p 23) lugenud

1995 kehtivuse ajal ühe abikaasa lahusvaraks tasuta käsutuse teel saadut. Kohus märgib, et viidatud kohtuasjas oli tegemist vara tagastamise nõudeõiguse tasuta loovutamisega. Nõudeõiguse loovutamise leping pidi Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 161 lg 3 kohaselt olema samuti notariaalselt tõestatud. 19. Hüvitis seoses hageja poolt FIE K.A. XXX talu varade kasutamisega Kostja palub mõista hagejalt välja kostja kasuks hüvitise 12 941,88 eurot hageja poolt XXX K.A. XXX talu kasutatud varade eest. Vaidlus puudub selles, et hageja on abielu ajal XX.XX.XXXX teinud enda kontole XXX eurose ülekande XXX.

§ 16

lg 2 kohaselt perekonna ülalpidamine hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). Kohus leiab, et tegemist on kulutusega hageja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks, mida hageja võis

§ 29lg 1 kolmanda lause kohaselt teha teise 20 abikaasa nõusolekuta.

Vaidlust ei ole, et hagejal on diagnoositud luupus, mis on iseloomult äärmiselt raske ja rohkete tüsistustega haigus. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hageja on võtnus XXX XXX eurot sularaha. Poolte vande all antud seletused ning tunnistaja M.T. vande all antud ütlused on selles osas vastuolulised. Hageja on sularaha omastamist eitanud ja kinnitanud seda ka vande all (IV kd tl 89 pöördel). Kostja vande all antud seletuste kohaselt pani ta raha XXX, kui veel suhtles hagejaga. Kui kostja läks raha võtma, siis raha enam ei olnud. XXX panek oli siis kui XXX elasid ühe katuse all. Seda XXX eurot käsitleb hageja ka elatise asjas, et oli vaja raha puude ostmiseks. Elatise hagis hageja tunnistas selle raha võtmist, elatise asjas on sellest räägitud (IV kd tl 95 pöördel). M.T. vande all antud ütluste kohaselt A. elas XXX talu kabinetis. Seal oli XXX. A. XXX oli juurdepääs XXX. A. andis XXX võtme tagasi kui ära kolis XXX talust. XXX eurot jäi XXX kadunuks. Selle võttis XXX A.K. ära. Seda on ta ise tunnistanud (IV kd tl 140). Kohus leiab, et tõendeid selle kohta, et teises kohtuasjas on hageja raha võtmist tunnistanud, pole kostja kohtule esitanud. 20.12.2017 esitatud vastuhagis ei ole kostja nõuet 5441,88 euro osas käsitlenud. Nõue on esitatud kostja 30.01.2020 seisukohas (p 72), 09.06.2020 seisukohas (p 43) ning kostja lõplikes seisukohtades (p 49), kus kostja märgib üksnes, et tegemist on hageja poolt XXX kontolt muudeks kuludeks võetud summaga. Kostja vande all antud seletuste kohaselt hageja on XXX arvelt raha laenanud, seda käsitletakse võlana, see kuulub tagasimaksmisele. Kostja vande all antud seletustest nähtuvalt kostja käsitleb laenuna seda, et hageja on maa järelmaksu ja maamaksu tasunud XXX K.A. XXX talu arvelt (IV kd tl 98). Kostja käsitleb laenuna summat 544,88 eurot + maamaks. Kostja vande all antud seletuste kohaselt hageja ei kooskõlastanud temaga kõiki tehinguid, mida ta tegi XXX K.A. arvelt ning valede ülekannetega on talle tekitatud kahju (IV kd tl 104 pöördel). Kohus leiab, et materjalidest nähtuvalt ei vaielnud pooled selle üle, et maa järelmaksu näol oli tegemist ühisvaral lasuva kohustusega. Asjaolu, et hageja on kohustust tasunud mitte kostja kui eraisiku, vaid XXX K.A. XXX talu arvelt, ei anna alust hagejalt hüvitise väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 20. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 kohaselt kohus võib jagada kulud lg-s 1 sätestatust erinevalt, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Nii hageja kui kostja on palunud jätta menetluskulud vastaspoole kanda. Alternatiivselt, palub kostja, et I.P. ekspertiisiga seotud kostja menetluskulud summas 11 754 eurot jäävad I.P. kanda. Kohus leiab, et

§ 164lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Menetluskulude osaliselt eksperdi kanda jätmiseks ei ole kohtu hinnangul alust. Kohus märgib, et esitas kohtule hageja taotletud küsimuse ning ekspert on sellele küsimusele esialgses eksperthinnangus vastanud. Isegi kui kohus ei saa hüvitise suuruse määramisel lähtuda I.P. töö tulemusest, siis ei tähenda see tingimata seda, et ekspertiisiga seonduvad kulud saaks jätta eksperdi kanda. TsMS § 305 lg 1 punktid 3-5 võimaldavad nõuda eksperdi tekitatud menetluskulude hüvitamist, kui ekspert mõjuva põhjuseta keeldub arvamuse andmisest, ei esita arvamusti kohtu määratud tähtpäevaks või põhjendamatult keeldub talle esitatud küsimustele vastamast. Menetluskulude eksperdi kanda jätmine tuleb kõne alla vaid siis, kui täiendavad menetluskulud on otseselt eksperdi kohustuste rikkumisega seotud (TsMS § 305 komm 3.2.a). 21 Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, jätab kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Kohtuotsus jõustunud osaliselt muudetud Tartu Ringkonnakohtu 09.02.2023 otsusega 22