Obsah (10)

§ 162§ 4842§ 637§ 405§ 442§ 232§ 178§ 638§ 168§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 09.05.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-141181 Kohtuasi Osaühingu EURO

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Maakohus pidas põhjendatuks ja vajalikuks kuluks riigilõivu 100 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot (

§ 4842

). Lepingulise esindaja kulu 385 eurot 3,5 tunni eest oli maakohtu hinnangul põhjendatud, s.h hagiavalduse esitamisega seotud ajakulu 2 tunni ulatuses ja kostja vastusega tutvumise ja analüüsimise ning sellele omakorda seisukohtade koostamise ajakulu 1,5 tunni ulatuses. Kohtu hinnangul oli põhjendatud esindaja tunnitasu suurus 110 eurot. 4 2-22-141181 Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati 30 eurot ületavas osas ja uue otsusega jätta hagi 30 eurot ületavas osas rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
2. Maakohus leidis, et kostja esitatud volikiri ei tõenda, et sõidukit kasutas X. Samas ei nähtu otsusest, kes sõidukit kasutas. Kui sõidukit kasutanud isik ei ole kindlaks tehtud, siis ei ole võimalik teha kindlaks seda, kas sõiduki kasutamine on seotud kostja esindamisega, omavoliliselt või erahuvidega. TsÜS § 116 lg 2 kohaldamiseks ja hagi rahuldamiseks tulnuks esmajärjekorras just see selgeks teha.
3. Kostja tõendas vastuses hagile asjaolu, et X on territooriumi valdaja, kes parkis sõiduki iseenda ehk valdaja loal. Kostja esitas 28.02.2023 tõendid selle kohta, kuidas praktikas vormistati parkimist Tallinnas Tornimäe 7 asuva elamu juures – vormistamisega tegeles hageja heaks tegutsev valvelaua töötaja. Kohus jättis kostja esitatud tõendi tähelepanuta. Kui kohus oleks tõendeid hinnanud kogumis, iseäranis 28.02.2023 esitatud selgitust, pidanuks kohus sõiduki kasutajaks lugema X. Sellega omakorda kaasnenuks vajadus hinnata, kas X oli Tallinnas Tornimäe 7 asuva hoone kaasomanik (korteriomanik) ja seega territooriumi valdaja, mille kohta esitatud tõendid jättis kohus samuti hindamata. Ebaõigeks tõendi hindamiseks ja menetlusnormi rikkumiseks on ka asjaolu, et kostja ei olevat tõendanud valvelaua kaustiku olemasolu. Kostja 28.02.2023 menetlusdokumendile lisatud selgitusega on vastav asjaolu tõendatud.
4. Maakohus tugines vastuolus seadusega hageja väidetele, et kuna hageja poolt kasutatava arvutisüsteemi väljavõte parkimist ei kajasta, siis järelikult oli parkimine toimunud tingimusi rikkudes. Tegemist on materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamisega, s.t tegemist oleks tühise tüüptingimusega (VÕS § 42 lg 3 p-d 11 ja 13), kui sellega takistatakse parkimise õiguspärasuse tõendamist parkija poolt ja jäetakse see üksnes hageja meelevaldseks otsustuseks, kas ja millal ta peab parkimisteenust osutama või ta loeb, et väidetavat parkimislepingut on tema suhtes rikutud ja ta seega teenust osutama ei pea.
5. Materiaalõiguse normi ebaõigeks kohaldamiseks on ka see, et vaidlusaluse parkimise puhul oli õiguslikult võimatu parkimislepingu sõlmimine hageja poolt nimetatud viisil (hageja väitel olevat sõiduki juht sõidukit parkides aktsepteerinud hageja parkimistingimusi), s.t leppetrahvinõudel puudus üldse lepinguline ja seaduslik alus. Kui lähtuda eeldusest, et sõiduki kasutaja ei omanud parkimisõigust, siis sisuliselt leiab kohus, et sõiduki kasutaja tegi tahteavalduse parkimislepingu sõlmimiseks läbi sedasama lepingut rikkuva tegevuse, mis tõi ka kaasa leppetrahvi. Seega pidi lepingu esemeks olema mitte parkimine, vaid parkimistingimuste rikkumine. Kuna tegemist oli tüüptingimustega lepinguga, siis arvestades, et leppetrahvi aluseks on lepingu sõlmimise fakt ise ja leppetrahv on lepingu ainus ja vältimatu kohustus, oleks selline tüüptingimuse vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 (ebamõistliku suurusega leppetrahv).
6. Maakohus ei lahendanud sisuliselt kostja taotlust vähendada leppetrahv nullini, viidates vaid, et leppetrahv pole ülemäärane.
7. Sissenõudekulude vaidlustamisel kordab kostja maakohtule esitatud vastuväiteid. 5 2-22-141181
8. Maakohus rahuldas hageja menetluskulude hüvitamise taotluse, kuigi hageja esitas menetluskulude nimekirja hilinenult. Tähtaja rikkumine pidanuks kaasa tooma hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja tähelepanuta jätmise isegi hagi rahuldamise korral. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637

lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 29. Kolleegium märgib, et

§ 405

lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas oli hagi esitamisel hagihinnaks 100 eurot. Kuna asja hind on alla 7000 euro, on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (

§ 637lg 21).

30. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (

§ 442lg 10).

Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine

§ 637lg 2¹ tähenduses.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud

§ 637lg-s 2¹ sätestatud alustel.

31. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist

§ 637

lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 27.08.2018, 2-17-13363, p 15). Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13). 32. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 hinnates 6 2-22-141181 asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud vastuväiteid hagile. Maakohus on neile piisavalt põhjalikult vastanud. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et parkimisõiguse olemasolu korral pidi parkimisluba olema nähtav ja loetav sõiduki armatuurlaualt/esiklaasilt või pidi parkimine olema registreeritud programmis. Maakohus järeldas asja materjalide põhjal õigesti, et kostja ei tõendanud, et sõiduki parkimine oleks olnud nõuetekohaselt vormistatud. Kokkulepe, mille kohaselt peab kostja tasuma hagejale parkimistingimuste rikkumise tõttu leppetrahvi 30 eurot, ei ole tühine tüüptingimus, kuna sellist leppetrahvi summat ei saa pidada ebamõistlikult suureks. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et praegusel juhul puuduvad alused leppetrahvi vähendamiseks. Õige on ka maakohtu järeldus sissenõudmiskulu nõude rahuldamisel. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus. 33. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kuna hagi rahuldati, siis jättis maakohus menetluskulud õigesti kostja kanda

§ 162lg 1 alusel.

34. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus

§ 637

lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama

§ 178

lg-s 2 sätestatuga, s.t peab menetlema kaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kulude väljamõistmist rohkem kui 280 euro suuruses summas (RKTKm 15.03.2023, 2-21-9335, p 14). 35. Seega ei võimalda

§ 637

lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. 36. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda

§ 637lg 1 p 6 alusel.

Ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.

1. Kostja on põhjendanud maakohtu otsuse vaidlustamist menetluskulude kindlasksmääramise osas sellega, et hageja hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja ei oleks kohus tohtinud arvestada ja lisaks ei olnud menetluskulude nimekiri piisavalt detailne.
2. Ringkonnakohus leiab, et need väited ei annaks alust maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas tühistada. Esiteks märgib ringkonnakohus, et maakohus on otsuse põhjendustes märkinud, et kohus jätab tähelepanuta hageja poolt 14.03.2023 esitatud 7 2-22-141181 dokumendi (s.h menetluskulude nimekirja), kuna see on esitatud hilinenult, nii nagu kostja enda 24.03.2023 maakohtule esitatud menetlusdokumendis taotles. Maakohus oli määranud menetluskulude nimekirjade esitamise tähtajaks 10.03.
3. Maakohus lähtus hageja menetluskulude hüvitamisel hageja 24.01.2023 esitatud menetluskulude nimekirjast. Seega oli hageja menetluskulude nimekiri esitatud tähtaegselt. Põhjendatud ei ole ka kostja väide, et hageja menetluskulude nimekiri ei ole piisavalt detailne. Muid vastuväiteid hageja kuludele ei ole esitatud. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja kaebuses toodud väidete põhjal kaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.
4. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. Ringkonnakohus toimetab määruse

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

40. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud

§ 168lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o kostja kanda.

Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata. 41. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.

42.

§ 638lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada määruskaebuse Riigikohtule.

(allkirjastatud digitaalselt) 8