← Eesti

2-19-6689/60

Obsah (24)§ 197§ 200§ 278§ 279§ 115§ 127§ 103§ 13§ 346§ 108§ 282§ 359§ 285§ 349§ 5§ 340§ 1018§ 1023§ 1020§ 296§ 1028§ 8§ 128§ 88

KOHTUOTSUS Kohus Eesti Vabariigi nimel Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-6689 Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 15. detsember 2022 Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek P

) § 197 lg 2 kohaselt kattuvas ulatuses 4

(17)4
(17)lõppenud ning hagejad ei saanud oma nõudeid enam tasaarvestada
  1. mai
  2. a hagiavalduses. Täitemenetluses esitatud nõuded tuleb täita. Maakohtus kantud menetluskulud on õiglane jätta TsMS § 162 lg 4 järgi poolte endi kanda, sest vaidluse tekkimisel on mõlemad pooled andnud oma osa: omavahelisi suhteid ei ole korrektselt fikseeritud, on esitatud nõuete tasaarvestusi, poolte vahel on olnud mitu kohtuvaidlust ning segadus on rendilepingu poolte ja esemega. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  3. Kostja palus
  4. novembril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 162 lg-s 1 väljendub kulude jaotamise üldine põhimõte, et menetluskulud kannab pool, kes põhjustas asjatu kohtuvaidluse. Kuna otsus tehti hagejate kahjuks, oleks maakohus pidanud jätma menetluskulud hagejate kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 162 lg-t
  5. Asjakohaseks ei saa pidada maakohtu põhjendust, et mõlemad pooled on andnud oma panuse vaidluse tekkimisse. TsMS § 162 lg 4 kohaldamist ei õigusta maakohtu viide poolte varasematele vaidlustele. Kostja õiguslik positsioon oli hagejatele juba enne kohtusse pöördumist teada ning püsis muutumatuna kogu menetluse jooksul, hagejad võtsid teadliku riski ja vastutavad sellega seotud kulude eest. TsMS § 162 lg 4 kohaldamine ei tohi olla pooltele üllatuslik ning kohus peab selle kohaldamist pooltega arutama. Kostjal polnud võimalik maakohtus menetluskulude jaotuse osas seisukohta avaldada.
  6. Hagejad palusid
  7. novembril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud kostjal Karoliina kinnistu osas õigust keelduda renditasu maksmisest ega nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist. Kostja kasutas Karoliina kinnistut, mida kinnitab
  8. aprilli 2014 esialgse õiguskaitse määrus tsiviilasjas nr
  9. Kostja avaldas tsiviilasjas nr 2-14-57506, et tal on lepingu esemete valdus. Kostja põlluraamatust Karoliina kinnistu kohta nähtub, et kostja valdab kõnealust kinnistut. Karoliina kinnistu rendileandjateks olid hagejad. Rendileandjaks ei pea olema kinnisasja omanik. Tartu Maakohtu
  10. novembri
  11. a otsusega tsiviilasjas nr 2-14-57506 on tuvastatud, et leping kehtis kuni
  12. septembrini 2018 ka Karoliina kinnistu osas. Maakohus jättis olulisel määral täitmata eelmenetluse ülesanded. Kohus ei tuvastanud, kas rendileandja (hagejad) on rikkunud lepingulist kohustust ja kas kostjal oli Karoliina kinnistu valdus või mitte. Maakohus jagas valesti tõendamiskoormise. Hagejate poolt valduse üleandmise kohustuse rikkumise tõendamiskoormis on kostjal. Rendilepingu p-st 2.7 tuleneb, et rentniku rendi tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, kas ta lepingu esemeid kasutab või kui suures ulatuses ta seda teeb. Maakohus kvalifitseeris nõude ebaõigesti ja jättis kohaldamata asjakohased õigusnormid. Kostja ei ole õigeaegselt teavitanud väidetavatest rendileandja rikkumistest ja oma nõuetest. Kostja teavitas hagejaid oma etteheidetest ja nõuetest alles
  13. jaanuaril 2019 ehk 6–10 aastat pärast mittevastavuse ilmnemist. 5
(17)5
(17)Kostjal ei saa olla kahju hüvitamise nõuet. Otsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel on rahuldatud kostja nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Nõude ulatuse määramisel oleks kostja pidanud selgitama, millist põllukultuuri ta kinnistul kasvatab. Pooled olid kombaini Laverda 3750 rendilepingu lõpetanud, masina valdus oli hagejatel kokkuleppe alusel. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et rendilepingu esemeks
  1. aastal oli ka kõnealune päraldis. Kostja ei esitanud enam kui kümne aasta jooksul kordagi väidet, et talle ei võimaldatud seda päraldist kasutada ja tal tekib kahju. Maakohus jättis nõude lahendamisel märkimata ka selle, millise õigusnormi alusel ta kostja nõude lahendab. Kostja teavitas esmakordselt väidetavast nõudest alles
  2. jaanuari
  3. a tasaarvestuse avalduses. Täiendava tähtaja määramine oleks ära hoidnud väidetava kahju. Nõude esitamine aastaid hiljem on hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja enda käitumine on toonud kaasa väidetava kahju. Kostja on tsiviilasjas nr 2-19-5957 kinnitanud, et ta kasutab hagejatelt renditavaid seadmeid – traktoreid ja kombaine. Isegi kui Laverda 3750 ei lõppenud olemast rendilepingu päraldis poolte kokkuleppe alusel, toimus see tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 61 alusel, mille kohaselt lakkab asi olemast päraldis selle lahutamisel peaasjast, kui ühtlasi on väljendatud õigustatud isiku tahe lõpetada päraldise kasutamine peaasja huvides. Nõude ulatuse väljaselgitamisel tuleb lähtuda kasutuseeliste väärtusest, see tuleb kostjal välja tuua iga päraldise osas eraldi. Arvesse tuleks võtta ka vallasasja amortisatsiooni. Maakohtu järeldus, et
  4. aasta eest on renditasu tasutud terves ulatuses, on ekslik ega tugine tõenditele. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et rendilepingu p 3.2.10 ei ole asja lahendamisel tähendust. Lepingu p 3.2.10 järgi pidid pooled esitama kõik pretensioonid 10 päeva jooksul. Kostja on esitanud pretensioonid 10 aastat hiljem ja kostjal ei saa enam olla ühtegi nõuet. Kostja tasaarvestas täitemenetluse sisuks olevad menetluskulude hüvitamise nõuded juba
  5. jaanuari
  6. a e-kirjas. Kostja jättis maksmata renditasu summas, mis vastas tasumata menetluskulude suurusele ehk 20 240 eurot 44 senti. Renditasu tasumise tähtaeg langeb kokku menetluskulude sissenõutavaks muutumise ajaga. Kohus jättis ebaõigesti hagejate menetluskulud hagejate endi kanda.
  7. Hagejad vaidlesid kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
  8. Kostja vaidles hagejate apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. MENETLUSE EDASINE KÄIK
  9. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  10. märtsi
  11. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis need menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Hagejate apellatsioonkaebus jäi rahuldamata ning kostja apellatsioonkaebus rahuldati. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jättis ringkonnkohus solidaarselt hagejate kanda.
  12. Riigikohus rahuldas
  13. oktoobri
  14. a otsusega hagejate kassatsioonkaebuse, tühistas
  15. märtsi
  16. a otsuse tsiviilasjas nr 2-19-6689 ning saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 6
(17)6
(17)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb hagejate apellatsioonkaebuse alusel TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning tunnistada sundtäitmine täiteasjades lubamatuks. Hagejate apllatsioonkaebus rahuldatakse, kostja apellatsioonakebus jääb rahuldamata.
  2. Hagejad paluvad esitatud hagis tunnistada kostja avalduse alusel alustatud sundtäitmised täiteasjades lubamatuks. Täitedokumentideks on tsiviilasjades nr 2-14-57506 ja nr 2-157505 kohtuotsused, millega hagejatelt on mõistetud kostja kasuks välja menetluskulud. TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu
  3. juuni 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-2017088/30, p 9 alapunktid koos nendes viidatud lahenditega).
  4. Maakohus tuvastas otsuses järgmised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud:  kostja avalduse alusel hagejate suhtes algatatud täitemenetlustest tulenev hagejate võlgnevus kokku on 18 408 eurot 10 senti, sh hageja I võlg 11 460 eurot 90 senti, hageja II võlg 2994 eurot 9 senti ja hagejate solidaarne võlg 2977,60 eurot;  kostja on hagejatele jätnud tasumata koos viivistega renditasu vähemalt 20 213 eurot 44 senti (hagejate väitel on kostja renditasu võlgnevus suurem, mh on kostjal tasumata
  5. a renditasu);  hagejad tegid
  6. mai 2019 hagiavalduses (p 2.2.9) tasaarvestuse avalduse, milles soovisid hagejate poolt kostjale tasumata võlgnevuse tasaarvestada kostja renditasu võlgnevusega hagejate ees (hagejate tasaarvestus). Nende asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka apellatsioonkaebuse lahendamisel.
  7. Tasaarvestusavalduse tegemine kohtumenetluses on lubatav (vt Riigikohtu
  8. aprilli
  9. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-16481/77, p 15) ning hagejate tasaarvestusavalduse formaalsete eelduste täidetuse osas pooltel vaidlus puudub. Vaidlus on tasaarvestuse materiaalsete eelduste (

§ 197lg 1) üle.

Kostja vastuväidete kohaselt on hagejate tasaarvestusavalduses märgitud renditasunõue lõppenud kostja

  1. jaanuari
  2. a tasaarvestusavaldusega (I kd, tl-d 158–162), millega kostja tasaarvestas hagejate (renditasu) nõude kostja vastu kostja hüvitise nõudega hagejate vastu (kostja tasaarvestus). Hagejad on pidanud omakorda kostja tasaarvestust põhjendamatuks. Seega on asja lahendamiseks vajalik hinnata, kas kostjal on hagejate vastu hüvitise saamise nõue, mille ta sai
  3. jaanuari
  4. a tasaarvestusavaldusega hagejate renditasu nõudega tasaarvestada. Sellise juhise on andnud ringkonnakohtule ka Riigikohus käesolevas asjas
  5. oktoobril 2021 tehtud otsuses. Kui kostjal oli tasaarvestuseks õigus, on poolte nõuded kattuvas ulatuses lõppenud (

§ 197

lg 2) ning hagejad ei saanud oma hilisema tasaarvestusavaldusega enam renditasu nõuet tasaarvestada. 14. Kostja väidetav hüvitisenõue kogusummas 390 359 eurot 52 senti koosneb mitmetest erineval alusel tekkinud nõuetest (II kd, tl-d 69–72), mida ta on palunud menetluses 7

(17)7
(17)kontrollida nõuete aegumise järjekorras (II kd, tl 66). Tasaarvestusavalduses märgitud kostja nõuded on samas võimalik tinglikult jagada kolme suuremasse gruppi:  päraldiste kasutamise mittevõimaldamisest tekkinud kahju;  rendilepingu esemetel teostatud parandustööde väärtuse hüvitamine;  takistused kinnistute kasutamisel ning sellest tulenevad nõuded enamtasutud rendi tagastamiseks ja saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Otsuse selguse ja ülevaatlikkuse huvides peab ringkonnakohus põhjendendatuks kontrollida kostja nõuded viidatud kolme grupi kaupa. Vajadusel annab kohus eraldi hinnangu ka nõude aegumisele. Ringkonnakohus märgib, et

§ 200

lg-st 2 tulenevalt ei välista tasaarvestava poole nõude aegumine iseensest nõude kasutamist tasaarvestuseks eeldusel, et õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist.

  1. Poolte vahel sõlmitud rendilepingu (I kd, tl-d 164–170) p 1.3 kohaselt pidi rendileandja (hagejad) andma rentniku (kostja) kasutusse mitmeid seadmeid ja tööriistu. Kostja on tasaarvestusavalduses ja menetluses väitnud, et hagejast I tulenevalt ei olnud kostjal rentnikuna võimalik kasutada järgmisi rendilepingu esemeks olevaid masinaid ja seadmeid (pooled on nimetanud neid ka rendilepingu eseme päraldisteks):       ratastraktor MTZ 82 nr 7472; ratastraktor T150 nr 9727 EO; ketasader Väderstadcarrier; ketasader Bury; mürgiprits Pelikan Vento; viljaveohaagis Palms registreerimismärgiga nr TN0686;  kütuse mahuti ja tankur. 15.
  2. Kostja väidab, et oli sunnitud päraldised asendama ning on sellega seonduvalt kandnud kahju vähemalt 60 196 eurot 17 senti, mis tuleb hagejatel hüvitada. Lisaks ei võimaldanud hageja I kostjal kasutada rendilepingu esemeks olnud teraviljakombaini Laverda 3750, mille tõttu oli kostja sunnitud kolmandatelt isikutelt sisse ostma täiendavat kombainiteenust. Kostja on ostnud täiendavat kombainiteenust kokku 90 492 euro 33 senti eest, sh
  3. a-l 13 793 euro 33 sendi;
  4. a-l 13 700 euro,
  5. a-l 4662 euro;
  6. a-l 19 850 euro;
  7. a-l 20 700 euro ning
  8. a-l 17 787 euro eest. Kostja leiab, et need kulud tuleb talle

§ 278p 3 alusel hüvitada.

15.

  1. Hagejad väidavad, et nad ei ole rendilepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, kuna kostja viidatud päraldiste valdus anti rendileandjale tagasi poolte kokkuleppel ja põhjusel, et kostja soetas endale uued agregaadid, misjärel vajadus hageja I vara kasutamiseks langes ära. Kostja ei pöördunud enne uue tehnika soetamist (
  2. a-l) rendileandjate poole väite või nõudega, et vajab vaidlusaluseid seadmeid ning soovib neid kasutada. Lisaks oleks rentnikul õigus kõrvaldada väidetav puudus päraldise asendamise teel (

§ 279lg 3) üksnes juhul, kui rentnik on rendileandjat puudusest teavitanud.

Kostja ei ole esitanud pretensioone päraldiste puudumise kohta enne

  1. jaanuari
  2. a nõudekirja. 15.
  3. Maakohus leidis, et hagejate väited päraldiste valduse tagastamise kokkuleppe kohta ei ole tõendatud ning luges selles lähtuvalt kostja hüvitisnõuete asenduskombainiteenuse eest 13 793 eurot 23 senti (
  4. a-l) põhjendatuks. Ringkonnakohus maakohtu nende järeldustega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus materiaalõiguse kohaldamisel ning rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, mh tõendite hindamisel. See viis maakohtu ka ebaõigete lõppjäreldusteni. 15.
  5. Kostja poolt esitatud asjaoludel saaks tema nõude aluseks olla

§ 115

lg-d 1 ja 2 koosmõjus

§ 127lg-tega 1 ja 4 ning § 128 lg-ga 3.

Kahjuhüvitise nõudmiseks

(17)8
(17)§ 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel peab võlgnik olema lepingut rikkunud (

§ 115

lg 1) ning vastutama lepingu rikkumise eest (st rikkumine ei tohi olla

§ 103

lg 1 järgi vabandatav), samuti tuleb lisaks mh kontrollida, kas võlgniku rikkumise ja võlausaldajal tekkinud või tekkiva kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4) (vt kahju hüvitamise nõude eelduste kohta ka Riigikohtu 8.

jaanuari

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15;
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27).

§ 278p 3 ei ole iseseisev nõudenorm.

15.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hagejad oleksid seoses viidatud masinate ja seadmete kasutamise võimaldamata jätmisega rendilepingut rikkunud. Vaidlusaluste masinate ja seadmete valduse tagastamise kohta rendileandjale ei ole pooled menetluses kirjalikku ega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokkulepet esitatud. Hagejate väitel sõlmitigi selline kokkulepe üksnes suuliselt. Ringkonnakohtu arvates tõendavad mitmed asjaolud ja tõendid kaudselt sellise kokkuleppe olemasolu. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud hagejatele pretensioone seoses päraldiste kasutamise võimatusega või nõudnud päraldiste valduse taastamist. Veel
  2. aprillil 2019 esitatud hagiavalduses (mida on menetletud tsiviilasjas nr 2-19-5957) on kostja kinnitanud, et ta kasutab lepingu esemeks olevaid maid, hooneid, seadmeid ja päraldisi ning palunud tagada nende kasutamise võimus (II kd, tl-d 25–32). Kuigi kostja väited masinate ja seadmete kasutamise võimaluse kohta menetlusdokumendis on üldsõnalised, ei ole kostja siiski tuginenud sellele, et mingite masinate ja seadmete osas oleks see takistatud. Tsiviilasjas nr 2-14-57506
  3. oktoobril 2014 esitatud menetlusdokumendis on p-s 2.4 hageja I küll kinnitanud, et masinad ja seadmed ei ole kostja kasutuses ning need on läinud üle kostja või kolmandate isikute valdusesse. Seejärel on aga hageja I esitanud ka väite, et seadmete ja masinate tagastamine toimus lepingupoolte kokkuleppel, kuna kostjal puudus nende kasutamiseks vajadus ning tehniliselt vanade masinate hooldamine, konserveerimine ja ülalpidamine ei olnud enam kostja jaoks majanduslikult mõistlik (I kd, tl 178). Seejärel on kostja esitanud samas tsiviilasjas
  4. novembril 2014 menetlusdokumendi, kus ta ei ole vastu vaielnud hageja I väitele, et kostja ei kasuta masinaid ja seadmeid lepingupoolte kokkuleppe alusel, vaid palunud kohtul jätta selle seisukoha tähelepanuta (II kd, tl 18). Ringkonnakohus märgib, et kuigi rendilepingu p 4.1 eeldas lepingu muutmiseks ühe lepingupoole kirjalikku taotlust, ei või kostja

§ 13

lg-st 3 tulenevalt sellele lepingutingimusele tugineda, kuna hagejad võisid kostja käitumisest aru saada, et kostja oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. 15.

  1. Kostja päraldiste kasutamise mittevõimaldamisest tekkinud kahju nõue ei ole põhjendatud ka juhul, kui pooled kokkulepet päraldiste tagastamiseks ei sõlminud. 15.6.
  2. Ringkonnakohus märgib esmalt, et

§ 346

lg-te 1 ja 2 järgi peab rentnik päraldistega kinnisasja rentimisel päraldisi säilitama ja hoidma korrapärasele majandamisele vastavas seisundis ning kaotsi läinud päraldised ise asendama, isegi kui hävimine või kaotsiminek toimus tema süüta. Praegusel juhul tugineb kostja ringkonnakohtu arusaama järgi siiski mitte päraldiste kaotsiminekule, vaid sellele, et hagejad on vaidlusalused masinad ja seadmed kostja nõusolekuta enda valdusse võtnud ning takistanud sellega renditud asja lepingujärgset kasutamist. Juhul kui üüritud asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik

§ 278

p 1 järgi nõuda üürileandjalt puuduse või takistuse kõrvaldamist vastavalt

§ 279

sätestatule.

§ 279

lg-s 1 tuleneb, et kui üürileandja

§-s 278 nimetatud puudusest või takistusest teab või peab sellest teadma, kuid ei kõrvalda puudust või takistust 9

(17)9
(17)mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest või takistusest teada sai või teada saama pidi, võib üürnik lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, kui puudus või takistus välistab asja sihtotstarbelise kasutamise või piirab seda olulisel määral. Lisaks näeb

§ 279

lg 3 ette, et üürnik võib puuduse või takistuse ise kõrvaldada ja nõuda selleks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, kui üürileandja on puuduse või takistuse kõrvaldamisega viivituses või kui asja puudus või takistus piirab asja sihtotstarbelise kasutamise võimalust üksnes ebaolulisel määral. 15.6.2. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus

§-s 278 sätestatud eeldused on täidetud, on üürnikul eelkõige kohustuse täitmise nõue, kusjuures üürileandjal on õigus üürniku nõude suhtes esitada

§ 108

lg-s 2 märgitud vastuväiteid.

§ 279

reguleerib puuduse kõrvaldamise nõude rahuldamata jätmise tagajärgi (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-05, p-d 10 ja 11). Arvestades

§s 341 sätestatut, on viidatud seisukohad asjakohased ka käesoleval juhul. Seega ei saa rentnik nõuda väidetava rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kui ta ei ole rendileandjale eelnevalt lepingueseme lepingujärgse kasutamise takistustest (mida rentnik ise ei pea kõrvaldama) teatanud. Rendileandja ei vastuta rendilepingu esemeks oleva asja kasutamise takistuste eest, millest ta ei tea ega peagi teadma. 15.6.3. Samuti paneb

§ 282

lg 1 (koosmõjus

§-ga 341) rentnikule kohustuse teatada rendileandjale viivitamatult asja lepingutingimustele mittevastavusest ning rentnikule teatavaks saanud kolmanda isiku õigusest asjale. Juhul kui rentnik seda teatamise kohustust rikub ning rendileandja ei saa seetõttu renditud asja puudust või takistust asja kasutamisel kõrvaldada, ei või rentnik

§ 282

lg-st 3 tulenevalt (koosmõjus

§-ga 341) kasutada rendileandja suhtes

§ 278sätestatud õigusi.

Poolte vahel sõlmitud rendilepingu p-s 3.2.10 on pooled täpsustanud, et rentnik on kohustatud esitama oma pretensioonid rendileandjale kümne tööpäeva jooksul arvates päevast, mil rentnik sai teada või pidi teada saama sündmustest või asjaoludest, mis annavad aluse pretensiooni esitamiseks. 15.6.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja praegusel juhul tõendanud, et ta on väidetavatest takistustest rendilepingu eseme kasutamisel hagejatele teatanud, liiatigi teinud seda rendilepingu p-s 3.2.10 nimetatud tähtaja jooksul, ning hagejad ei ole olnud väidetavate takistuste kõrvaldamisega viivituses. Kostja leiab, et ta on hagejaid lepingu rikkumisest varem teavitanud tsiviilasjas nr 21457506
  2. augustil 2015 esitatud menetlusdokumendi p-s 6 (II kd, tl 41 pöördel) ning hoiatanud nõuete esitamisega
  3. augustil 2015 samas tsiviilasjas esitatud menetlusdokumendi p-des 4–6 (II kd, tl-d 118–119) ning
  4. jaanuari
  5. a e-kirjas (II kd, tl 10). Samuti tõendavad rikkumisest teatamist kostja taotlusel tehtud hagi tagamise kohtulahendid tsiviilasjas nr 2-14-57506 (II kd, tl-d 113–115). Ringkonnakohtu arvates ei haaku kostja poolt tsiviilasjas nr 2-14-57506 esitatud menetlusdokumentides väidetu kostja tasaarvestusavalduses välja toodud nõuetega ega käesoleva tsiviilasjaga.
  6. augusti
  7. a menetlusdokumendis on kostja esitanud vastuväiteid masinate hooldusraamatute nõudele, märkides küll mh, et tehnika on hageja I poolt kostjalt ära võetud omavoliliselt ja ilma igasuguse kokkuleppeta.
  8. augusti
  9. a menetlusdokumendi p-des 4–6 on jutt kombaini Laverda 255REV (mitte kombaini Laverda 3750) rapsiheederi ja vikati reduktori äraviimisest. Samuti ei kinnita kostja väiteid hagi tagamise taotlusi puudutavad määrused tsiviilasjas nr 2-14-
  10. Määruste kirjeldavatest osadest nähtub, et kostja on taotlenud mõlemal juhul olemasoleva olukorra säilimist, mis hõlmaks jätkuvat päraldiste kasutamist. Kostja ei ole väitnud, et rendilepingus märgitud tehnika kasutamine oleks takistatud. Kostja viidatud
  11. jaanuari
  12. a e-kirjal puudub 10

(17)10
(17)igasugune seos rentniku teatamiskohustusega. Igal juhul ei nähtu kõnealustest tõenditest, et kostja oleks hagejaid teavitanud enne väidetavate asendusseadmete ostmist ja kombainiteenuse ostmist. 15.6.5. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna asja materjalid alust arvata, et hagejad olid või pidid olema väidetavatest takistusest teadlikud sõltutama sellest, et kostja rikkus

§ 282lg-st 1 tulenevat teatamiskohustust.

Hageja I ei ole

  1. oktoobril 2014 tsiviilasjas nr 214-57506 esitatud menetlusdokumendi p-s 2.4 kinnitanud päraldiste kasutamisel kostjale takistuste tegemist. Hageja I on menetlusdokumendis väitnud, et kostja osasid masinaid ja seadmeid (vastavalt poolte kokkuleppele) ei kasuta. Kostja ei ole enne nõude aluseks olevate väidetavate kulutuste tegemist avaldanud hagejatele tahet vaidlusaluseid masinaid ja seadmeid kasutada. 15.
  2. Eelmärgitut arvestades ei ole kostjal õigust nõuda kahju hüvitamist (

§ 278p 3 ja § 115).

16. Kostja tugineb tasaarvestusavalduses ka sellele, et ta on rajanud rendilepingu esemeks oleval Lingi kinnistul asuvasse töökotta hageja I teadmisel ja heakskiidul keskküttesüsteemi. Rendilepingu järgi kostjal selline kohustus puudus. Keskküttesüsteemi rajamisele on kostja kandnud kulusid kokku 7631 eurot 5 senti (käibemaksuta). Hagejad ei ole keskküttesüsteemi rajamist kostjale hüvitanud. Lisaks soojustas kostja Lingi kinnistul asuva töökoja hageja I teadmisel ja heakskiidul. Rendilepingu järgi kostjal selleks kohtust ei olnud. Hoone soojustamine maksis kostjale kokku 2300 eurot 93 senti (käibemaksuta). Rendieseme väärtus on nimetatud tööde tõttu kestvalt suurenenud vähemalt tööde maksumusega samas summas ja hagejatel tuleb nimetatud summa

§ 359lg 1 alusel kostjale hüvitada.

Alternatiivselt on kostjal Lingi töökoja parendustööde hüvitamise nõue käsundita asjaajamise sätete alusel

§ 359lg 3 järgi koosmõjus 1018 lg 1 p-ga 1 või pga 2.

Täidetud on õigustatud käsundita asjaajamise eeldused. Hagejad olid parenduste tegemisest teadlikud ning aktsepteerisid neid (sh kasutavad hagejad parendatud töökoda ka täna). Hagejad peavad ka kõneluste parandustööde väärtuse hüvitamise nõuet põhjendamatuks. Üürnik võib üüritud asjale teha parendusi ja muudatusi üksnes üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul (

§ 285lg 1).

Parenduste teostamiseks ei ole pooled sõlmitud kokkulepet (puudub hagejate nõusolek) ja pooled ei leppinud kokku, et kostjal oleks õigus nõuda parenduste eest hüvitist. Juhul kui ka hagejate nõusolek parendustööde tegemiseks oleks, saab hüvitist nõuda üksnes mõistlikus ulatusest, st mitte soetusmaksumuse, vaid üksnes nn amortisatsiooniväärtuse järgi. Kostja tehtud parendused ei ole rendieseme väärtust olulisel määral suurenenud. Samuti puuduvad alused rahuldada nõuet käsundita asjaajamise sätete alusel. 16.1. Kostja poolt parenduste tegemise üle pooled iseensest ei vaidle, kuid vastavate kulutuste hüvitmise nõuet kostjal ringkonnakohtu hinnangul ei ole.

§ 359

lg 1 järgi on rentnikul õigus nõuda rendileandja nõusolekul rendilepingu esemele tehtud parenduste eest mõistlikku hüvitist, kui rendilepingu lõppemisel ilmneb, et rendilepingu eseme väärtus on parenduste tõttu kestvalt oluliselt suurenenud.

§ 349

lg 1 esimese lause järgi võib rentnik teha rendilepingu eseme tavapärast korrashoidu ületavaid parendusi üksnes rendileandja poolt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul. Praegusel juhul ei ole hagejad andnud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ega muus vormis kostjale parenduste tegemiseks nõusolekut. 16.2. Seonduvalt kostja väidetega märgib ringkonnakohus, et ülalviidatud

§ 349

lg 1 esimene lause on iseenesest dispositiivne säte (

§ 5) ning kehtiv võiks olla ka poolte 11

(17)11
(17)kokkulepe, mis parendustöödeks rendileandja nõusoleku vorminõuet ette ei näe. Selline kokkulepe ei oleks seaduses sätestatust rentniku kahjuks kõrvalekalduv (

§ 340lg 4).

Samas ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et pooled on rendilepingus

§ 349lg-s 1 sätestatust erinevalt kokku leppinud.

Kostja viidatud rendilepingu punktid 3.2.5 ja 9.2 ei reguleeri parendustöödeks antava rendileandja nõusoleku küsimust. Kokkuvõttes ei ole sellel samas määravat tähtust, sest ka mistahes muus vormis hagejate nõusolekut ei ole kostja tõendanud. Hagejad ei eita, et nad olid Lingi töökoja parendustööde tegemisest teadlikud, kuid sellest ei saa ringkonnakohtu arvates järeldada hagejate nõusolekut

§ 359lg 1 mõttes. Vaikimist või tegevusetust saab lugeda tahteavalduseks Ts

ÜS § 68 lg-s 4 sätestatud eeldustel, mida käesolevas asjas ei esine. Asjaolu, et hageja I ka ise töökoda kasutab, ei tingi veel tema kohustust hüvitada parendustööde maksumust. 16.3. Lisaks ei ole kostja ringkonnakohtu hinnangul tõendanud, et rendilepingu eseme väärtus oleks parenduste tõttu rendilepingu lõppemise hetkeks kestvalt oluliselt suurenenud. Samas on see samuti

§ 359lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamise üheks eelduseks.

16.4.

§ 359

lg-st 3 tulenevalt peab rendileandja hüvitama rentnikule ka sama pargrahvi lõikes 1 nimetamata kulutused, juhul kui ta on selleks kohustatud käsundita asjaajamise sätete kohaselt. Käsundita asjaajamisega on

§ 1018

lg 1 kohaselt tegemist mh juhul, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, eeldusel et soodustatu kiidab asjaajamise heaks (

§ 1018

lg 1 p 1) või asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele (

§ 1018

lg 1 p 2).

§ 1018

lg 2 järgi ei ole käsundita asjaajamisega tegemist juhul, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks.

§ 1023

kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. 16.4.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegu

§ 1018lg 1 p 1 kohase juhtumiga.

Hagejad kui väidetavalt soodustatud isikud ei ole asjaajamist (parenduste tegemist) kostja poolt heaks kiitnud. Soodustatu võib heakskiitu väljendada mistahes vormis tahteavaldusega, mh kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes (vt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664/48, p 27;
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 38;
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-12, p 14). Põhimõtteliselt on võimalik heakskiitu väljendada ka tegevusetuse või vaikimisega, kuid seda siiski TsÜS § 68 lg-s 4 sätestatud eeldustel. Nagu eelnevalt märgitud, siis selliseid eeldusi praegusel juhul ei esine. 16.4.
  7. Sõltumata soodustatu heakskiidust võib käsundita asjaajamisega olla tegu ka juhul, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele (

§ 1018lg 1 p 2).

Seejuures tuleneb

§ 1020

lg-test 1 ja 2 asjaajajale kohustus selgitada välja, kas soodustatu nõustub käsundita asjajaamise alustamisega või selle jätkamisega, samuti asjaajaja kohustuse teavitada soodustatut kõigist asjaajamisega seotud olulistest asjaoludest. Kostja ei ole väitnud ning asja materjalidest ka ei nähtu, et kostja oleks enne Lingi töökoja parendustööde tegemist või ka hiljem astunud samme selleks, et selgitada välja hagejate seisukoht sellise asjaajamise suhtes. 16.4.3. Juhul kui käsundita asjaajamine oli soodustatu huvide ja eeldatava tahte kohane, ei muuda

§ 1020lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustuste rikkumine samas käsundita asjaajamist õigustamatuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul siiski alust 12

(17)12
(17)arvata, et kõiki asjaolusid, sh töökoja parendamise kulude suurust, teades oleks hagejad parendustööde tegemisega nende huvides nõustunud. Vastupidist ei ole menetluses tõendatud. Seega ei olnud asjaajamine hagejate eeldatava tahte kohane. Riigikohus mitmes lahendis selgitanud, et käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest tasu maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud (vt Riigikohtu 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 12; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33). Praegusel juhul viiks kostja poolt soovitud hüvitise saamine

§ 359

lg 3 ning § 1018 lg 1 p 2 (või ka p 1) alusel samuti selleni, et hagejad peaksid tasuma hüvitist parenduste eest, mille hüvitamiseks nad

§ 359lg 1 järgi kohustatud ei ole.

Selliselt muutuks

§ 359lg 1 säte sisutühjaks.

16.4.4. Seega ei ole hagejad kohustatud tasuma Lingi töökoja parendustööde eest ka käsundita asjaajamise sätete alusel, kuna hagejate heakskiit asjaajamiseks puudub (

§ 1018

lg 1 p 1) ning asjaajamisele asumine ei vasta ka hagejate tegelikule ega eeldatavale tahtele (

§ 1018lg 1 p 2).

  1. Kolmandaks on kostja tasaarvestusavalduses tuginenud takistustele kinnistute kasutamisel ning esitanud sellest tulenevalt hagejate vastu nõuded enamtasutud rendi tagastamiseks ja saamata jäänud tulu hüvitamiseks. 17.
  2. Maakohus on pidanud põhjendatuks enamtasutud rendi ja saamata jäänud tulu nõudeid Karaoliina kinnistu osas. Maakohus leidis, et kostjal ei olnud

§ 296

alusel kohustust selle kinnistu kasutamise eest renti tasuda ning

§ 278järgi oli kostjal õigus renti alandada.

Kuivõrd kostja on rendi tasunud, pidas maakohus põhjendatuks rendi tagastamise nõuet

§ 1028lg 1 alusel 3591 euro 16 sendi ulatuses.

Samuti oli kohtu hinnangul

§ 278

p 3, § 128 lg 2 ning § 127 lg 3 alusel põhjendatud kostja Karoliina kinnistu eest 2009. aasta saamata jäänud tulu nõue 14 050 eurot. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Kõnealuste järelduste tegemisel eksis kohus materiaalõiguse kohaldamisel ning rikkus tõendite hindamisel oluliselt ka menetlusõiguse norme. Ülalviidatud sätete (

§ 278

, § 296, § 1028 lg 1) kohaldamise eeldused jättis maakohus nõuetekohaselt tuvastamata. 17.1.

  1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulub Karoliina kinnistu kinnistusraamatust nähtuvalt vähemalt alates
  2. detsembrist 1997 A. Kukkesele. Hagejad ei ole menetluses ka väitnud, et Karoliina kinnistu on nende omandis. Ringkonnakohus rõhutab, et rendileping kui võlaõiguslik leping on siduv üksnes selle pooltele (

§ 8lg 2) ning rendileandja ei pea olema renditava asja või eseme omanik.

Karoliina kinnistu kuulumine kolmandale isikule ei välista seega selle kehtivat kostjale rendile andmist hageja I (või ka hageja II) poolt. 17.1.2. Maakohus on tuvastanud, et kostja küll Karoliina kinnistut kasutab, kuid maakohtu hinnangul ei saanud sellest järeldada, et kostja kasutab seda hagejatega sõlmitud rendilepingu alusel. Maakohus on oma sellekohased järeldused rajanud sisuliselt üksnes hageja I koostanud nimekirjale kostjale üle antavate maade kohta, milles Karoliina kinnistut ei ole märgitud (I kd, tl 207). Teised esitatud tõendid on kohus jätnud tähelepanuta, rikkudes sellega eelkõige TsMS § 231 lg-s 1 sätestatut. Rendilepingu p-s 1.1 on Karoliina kinnistu kui lepingu ese märgitud (I kd, tl 165). Samuti on kostja ise vaidlusaluses tasaarvestusavalduses märkinud, et Karoliina kinnistu on rendilepingu ese (I kd, tl-d 161–162). Olukorras, kus kostja väitis, et ta saab rendilepingu esemeks olevat Karoliina kinnistut küll kasutada, kuid ei tee seda hagejatega sõlmitud rendilepingu alusel, pidi kostja ringkonnakohtu hinnangul välja tooma ja tõendama (TsMS § 230 lg 1), millisel õiguslikul 13

(17)13
(17)alusel ta Karoliina kinnistut valdab ja kasutab. Maakohtu poolt otsuses märgitu, et pole selge, kellelt kostja kinnistu valduse sai, viitab eelmenetluse ülesannete (eelkõige TsMS § 392 lg 1) ebapiisavale täitmisele. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 32 järgi on valdus tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 2 kohaselt on isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandivõi muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, otsene, teine isik aga kaudne valdaja. Ringkonnakohus nõustub hagejate apellatsioonkaebuses märgituga, et maakohus oleks pidanud vaidluse lahendamiseks kindlaks tegema, kas kostja Karoliina kinnistu valduse rendilepingu sõlmimisel hagejalt sai või mitte või on ta valduse hiljem mingil põhjusel kaotanud. 17.1.
  1. Ringkonnakohus palus
  2. jaanuaril 2022 toimunud istungil kostjal täiendavalt selgitada, milles seisnes kostja tasaarvestusavalduses nimetatud kinnistute (sh Karoliina kinnitu) kasutamise takistus. Kostja poolt
  3. veebruaril 2022 vastusena esitatud seisukohast (III kd, tl-d 150–152) nähtub, et kostja peab Karoliina kinnistu kasutamise takistuseks õiguslikku takistust, kuna hageja I sõlmis rendilepingu ja andis kostjale Karoliina kinnistu kasutamise õiguse ilma, et hageja I saanuks seda kohustust tegelikult täita. Samas, nagu eelnevalt märgitud, ei saanud Karoliina kinnistu kuulumine kolmandale isikule olla iseenesest õiguslikuks takistuseks rendilepingu täitmisel. Kostja ei ole väitnud ega maakohus tuvastanud, et Karoliina kinnistu kasutamine olnuks kostjal takistatud põhjusel, et kinnistu omanik või mõni muu isik oleks nõudnud kostjalt kinnistu otsese valduse väljaandmist. Maakohus on tuvastanud, et kostja tasaarvestusavalduses märgitud ajavahemikul Karoliina kinnistut valdas ja kasutas ning apellatsioonimenetluses pooled selle asjaolu üle ka ei vaidle. 17.1.
  4. Eelmärgitut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et kostja pole saanud Karoliina kinnistut sihtotstarbeliselt kasutada ning et esineksid

§ 296

lg-test 1 ja 2 tulenevad alused rendi alandamiseks

§ 278

p 4 järgi (koosmõjus

§-ga 341). Seetõttu ei ole põhjendatud ka tasutud rendi tagastamise nõue. 17.1.5. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud saamata jäänud tulu hüvitamise nõue seoses Karoliina kinnistu kasutamise väidetavate takistustega. Nagu eespool märgitud, on kahjuhüvitise, sh saamata jäänud tulu (

§ 128

lg-d 2 ja 4), nõude rahuldamise esmaseks eelduseks see, et võlgnik on kohustust rikkunud (

§ 115lg 1).

Kohus jõudis eespool järeldusele, et hagejate poolsed rikkumised seoses Karoliina kinnistu kasutamise väidetavate takistustega ei ole tõendatud. 17.

  1. Samuti ei ole põhjendatud teiste kinnistute kasutamise väidetavate takistustega seonduvad nõuded. Ülalviidatud kostja
  2. veebruari
  3. a seisukoha põhjal on ka Tapu-2, Sisaski, Ansi ja Treiali kinnistute ning Südame kinnistu kasutamise takistused kostja väitel enamjaolt õiguslikud. 17.2.
  4. Tapu-2, Sisaski, Ansi ja Treiali kinnistute osas leiab kostja sarnaselt Karoliina kinnistu kohta väidetuga, et rendilepingu nõuetekohast täitmist hageja I poolt takistas asjaolu, et hageja I ei olnud nende kinnistute omanik. Ringkonnakohus kordab siinkohal, et rendileping kui võlaõiguslik leping on

§ 8

lg 2 järgi siduv selle pooltele ning rendileandja ei pea olema renditava asja või eseme omanik. Tapu-2, Sisaski, Ansi ja Treiali kinnistute kuulumine kolmandale isikule ei välistanud seega nende kehtivat kostjale rendile andmist hageja I (või hageja II) poolt. Isegi kui hagejal I puudus alates 2017. aastast õiguslik alus anda Tapu-2, Sisaski, Ansi ja Treiali kinnistuid kostja kasutusse (kuna omanik soovis hakata kinnistud ise kasutama), ei muuda see iseenesest veel kostjaga sõlmitud rendilepingu täitmist hageja I jaoks võimatuks. 14

(17)14
(17)17.2.
  1. Kostja väide, et ta ei ole saanud Tapu-2, Sisaski, Ansi ja Treiali kinnistuid alates
  2. aastast kasutada, on ümber lükatud samade kinnisasjade omaniku P. Ojamaa
  3. oktoobri 2019 kirjaliku õiendiga, milles P. Ojamaa selgitab, et kinnisasjad on kostja kasutuses ja ta pole teadlik maaharimise ja saagikoristuse takistustest nimetatud maadel (II kd, tl 85). Kostja poolt koos
  4. veebruari
  5. a seisukohaga esitatud PRIA
  6. jaanuari
  7. a vastusest teabenõudele (III kd, tl 163) ei nähtu, mis põhjusel ei ole kostja alates
  8. aastast enam nende kinnistute eest toetusi taotlenud ega saanud. See tõend ei kinnita kostja väiteid, lepinguseseme kasutamise takistuste ja hagejate poolt kostjale kahju tekitamise kohta. 17.2.
  9. Ringkonnakohus märgib, et hagejad on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et Tapu-2, Sisaski ja Treiali kinnisasjad ei ole kunagi olnud poolte vahel sõlmitud rendilepingu esemeks. Nende eest ei ole kostja mitte kunagi lepingujärgset renti hagejatele tasunud ning hagejate hinnangul ei saa kostja esitada nende kinnistute eest hagejatele mistahes nõuded (lepingust ega seadusest tulenevalt). Kuna kostja tasaarvestus on ringkonnakohtu hinnangul juba ülalesitatud kaalutlustel põhjendamatu, ei võta ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel seisukohta küsimuses, kas Tapu-2, Sisaski ja Treiali kinnisasjad on või on olnud
  10. septembril 2008 sõlmitud rendilepingu esemeks. 17.2.
  11. Südame kinnistu kasutamine on kostja väidete kohaselt olnud alates
  12. aastast takistatud seetõttu, et senine maatulundusmaa otstarbega kinnistu krunditi ümber elamumaaks ning sellest moodustati mitmed uued krundid. Elamumaa otstarbega kinnistut ei ole võimalik kasutada põllumajanduslikul eesmärgil (õiguslik takistus). Lisaks hakkas pärast kruntide moodustamist intensiivne arendustegevus ning Maa-ameti kaldortofotode andmebaasist tehtud väljavõte näitab, et endine põllumaa oli
  13. a aprilliks juba olulises osas hoonestatud. Kostjal väitel ei olnud endise põllumajandusmaa kasutamine seetõttu ka füüsiliselt võimalik. Maa kasutamise takistuste tõttu on kostjal saamata jäänud tulu 11 130 eurot (700 eurot hektari kohta), samuti peab hageja enda kahjuks Südame kinnistult
  14. aastal saamata pindala- ja keskkonnatoetusi alljärgmiselt kokku 2904 eurot 93 senti. 17.2.
  15. Asja materjalidest nähtuvalt muudeti Südame kinnistu maa sihtotstarvet
  16. a mais. Seda kinnitab kinnistusraamatu registriosa väljavõte (I kd, tl-d 223–229) ning pooled ei ole maa sihtotstarbe muutumise (maatulundusmaast elamumaaks) kui asjaolu üle ka vaielnud. Samas järeldub tsiviilasjas nr 2-14-57506 tehtud otsusest (I kd, tl-d 25–35) ning ka maakohtu poolt käesolevas asjas tuvastatust, et poolte vahel sõlmitud rendileping lõppes seoses tähtaja möödumisega
  17. septembril
  18. Asja materjalidest ei nähtu, et sellele järgneva ajavahemiku eest oleks kostjal olnud õigust hagejatega sõlmitud lepingu alusel Südame kinnistut kasutada. 17.2.
  19. Asjaolust, et
  20. a aprilliks oli Südame kinnistu (endine põllumaa) olulises osas hoonestatud, ei järeldu ringkonnakohtu arvates, et enne
  21. septembrit 2018 polnud kinnistu põllumajanduslikul otstarbel kasutatav. Liiatigi, kui lähtuda kostja väidetavast kavatsusest kasvatada Südame kinnistul talirapsi, siis selle külvamiseks
  22. a teises pooles takistusi polnud. Hagejate väidete kohaselt külavatakse talirapsi augustis ning kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Kostja ei ole selgitanud, kuidas maa sihtotstarbe muutmine
  23. a mais
  24. aastal külvatud talirapsi lõikamist (
  25. aastal) takistas. Nagu eespool märgitud,
  26. septembril 2018 rendileping lõppes. 17.2.
  27. Ringkonnakohus möönab, et elamumaa otstarbega kinnistu kasutamine põllumajanduslikul eesmärgil võis olla õiguslikult takistatud, eelkõige seoses toetuste 15
(17)15
(17)taotlemise võimalustega. Samas ei nähtu tõenditest ning kostja ei ole ka väitnud, et ta oleks maa sihtotstarbe muutumisest kui võimalikust lepingueseme kasutamise takistusest enne 9. jaanuari 2019 hagejatele teatanud, milline kohustus tal

§ 282

lg 1 järgi (koosmõjus

§-ga 341) ja rendilepingu p 3.2.10 kohaselt oli. Juba ülalkäsitletud

§ 282

lg-st 3 tuleneb, et kui üürileandja ei saanud üüritud asja puudust või takistust asja kasutamisel kõrvaldada seetõttu, et üürnik rikkus sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustust, ei või üürnik kasutada üürileandja suhtes

§ 278sätestatud õigusi.

Seetõttu ei ole kostjal ka kahju hüvitamise nõude õigust (

§ 278p 3 ja § 115).

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna asja materjalid alust arvata, et hagejad olid või pidid olema Südame kinnistu kasutamise takistusest teadlikud sõltutama sellest, et kostja rikkus

§ 282lg-st 1 tulenevat teatamiskohustust.

Hagejad väidavad, et juhul kui kostja oleks nõuetekohaselt teatanud väidetavast takistusest, oleks hagejad saanud olukorra lahendada alternatiivsel viisil (nt asendusmaaga) ning väidetavat kahju poleks tekkinud. Ringkonnakohtul puudub alus hagejate nendes väidetes kahelda.

  1. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kostja tasaarvestus on täies ulatuses põhjendamatu. Kostjal ei ole hagejate vastu
  2. jaanuari
  3. a tasaarvestusavalduses märgitud nõudeid. Seega kostja tasaarvestuse alusel poolte nõuded kattuvas ulatuses ei lõppenud ning hagejad said oma hilisema tasaarvestusavaldusega kostjale tasumata võlgnevuse tasaarvestada kostja renditasu võlgnevusega hagejate ees. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei käsitle ringkonnakohus kostja tasaarvestusvalduses märgitud kahjude suurust puudutavaid poolte väiteid ja vastuväiteid. Samuti puudub vajadus kontrollida, kas mõne väidetava kostja nõude osas esines

§ 200lg-st 2 tulenev tasaarvestuse piirang.

18.

  1. Hagejate hinnangul luges maakohus ebaõigesti tõendatuks, et
  2. a renditasu on kostja poolt terves ulatuses tasutud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus toimikus olevale
  3. detsembri
  4. a maksekorraldusele (I kd, tl 157) tuginedes selle asjaolu õigesti tuvastanud ning hagejate apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kostja on maksekorralduses selgesõnaliselt viidanud
  5. aasta renditasu maksmisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei järeldu kostja
  6. jaanuari
  7. a tasaarvestusavaldusest, et kostja võlgnevust
  8. a eest tunnistaks.

§ 88

lg 1 järgi on võlgnikul üldjuhul õigus määrata, millise võlgnetava kohustuse ta täidab. Hagejad ei ole väitnud ega tõendanud, et kostjal selline valikõigus praegusel juhul puudus. 18.

  1. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hagejate väidetega, et maakohus hindas ebaõigesti kostja 19.01.2017 e-kirja (II kd, tl 10). Maakohus leidis põhjendatult, et nimetatud e-kirja ei saa tasaarvestusvalduseks lugeda. Kostja e-kiri ei ole tahteavaldusena piisavalt selge (TsÜS § 68 lg-d 2 ja 3). Selles puudub info, mis võimaldaks väidetavaid poolte vastastikuseid nõudeid määratleda. 18.
  2. Lisaks märgib ringkonnakohus seoses hagejate väidetega, et nõude aegumine iseenesest ei välista võimalust selle tasaarvestuseks kasutamiseks. Ülalviidatud

§ 200

lg 2 järgi võib pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Kostja on palunud

  1. jaanuari
  2. a tasaarvestusavalduses märgitud nõudeid kontrollida nende aegumise järjekorras. Kostja ei ole väitnud, et mõni nendest nõuetest oleks aegunud enne tasaarvestusolukorra tekkimist.
  3. Maakohus on
  4. mai
  5. a määrusega peatanud hagi tagamiseks täitemenetluse täiteasjades nr 186/2019/296, 186/2019/297, 186/2019/298, 186/2019/299, 186/2019/300 kuni käesolevas tsiviilasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni (I kd, tl 131). Hagi rahuldamise korral jätab kohus TsMS § 445 lg 2 järgi kohaldatud hagi tagamise abinõu 16

(17)16
(17)jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Praegusel juhul ei ole vaja ülalmärgitud hagi tagamise abinõu otsuse täitmise tagamiseks jõusse jätta. Käesoleva otsuse jõustumisel tuleb kohtutäituril täitemenetlus viidatud täiteasjades TMS § 48 lg 1 p-st 4 lähtuvalt lõpetada. TsMS § 386 lg 4 teise lause järgi võib kohus tühistada hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Eelmärgitut arvestades tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  1. mai
  2. a määrusega kohaldatud hagi tagamise.
  3. Ringkonnakohus muudab TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude jaotust ning jätab hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kõigis kohtuastmetes kostja kanda. Seetõttu ei vasta ringkonnakohus eraldi kostja apellatsioonkaebuse väidetele.
  4. Kuna ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust menetlusosaliste vahel ning maakohus ei ole vaidlustatud otsusega hagejate menetluskulude rahalist suurus kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
  5. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest 17
(17)17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.