Obsah (11)

§ 146§ 147§ 158§ 68§ 67§ 115§ 120§ 118§ 138§ 144§ 121

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 6. veebruar 2023 Tsiviilasja number 2-21-161

) § 146 lg-st 1 tulenev aegumistähtaeg. Hageja ja kostja vaheline tavapärane suhtlus on olnud selline, et kokkulepped tehti suuliselt. Enne hageja töötaja Jaan Soometsa

1. oktoobril 2019 edastatud e-kirja on kostja seaduslik esindaja Kalmer Kõivik suuliselt hageja nõuet tunnustanud. Kostja on käitunud vastuoluliselt, lubades pidevalt võlgnevuse tasuda, kuid ei teinud seda. Seega on kostja käitunud vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu ei või kostja aegumise vastuväitele tugineda. Hageja ei ole nõudest loobunud ega näidanud seda ka oma käitumisega.
2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle aegumise tõttu rahuldamata. Pooled leppisid kokku laenu tagastamises
3. oktoobriks 2015, mistõttu aegusid kõik nõuded kõnealusest lepingust
4. oktoobril
5. Võttes arvesse, et laenu põhiosa on tagastatud hagejale
6. detsembril 2016, on isegi aegumise katkemise puhul (s.o põhiosa tasumise tulemusel) intresside nõue aegunud
7. detsembril
8. Kostja ei nõustu hagejaga, et aegumine on katkenud või on kostja aegumise vastuväitest loobunud. Kostja ostab raamatupidamisteenust sisse ning käsunduslepingu alusel tegutsev raamatupidamise büroo ning selles töötav raamatupidaja ei saa sõlmida kostja nimel lepinguid või teha kostja nimel tehinguid. Saldoteatis on raamatupidamisdokument ega oma võlga tunnistavat toimet VÕS § 30 lg 1 mõistes. Saldoväljavõtte allkirjastamisega oli raamatupidaja tahe suunatud kooskõlas raamatupidamise lepingu ning raamatupidamise seaduse (RPS) § 15 lg-s 3 sätestatuga ainult kostja varade ja kohustuste inventeerimisele, mitte tehingulisele nõude tunnustamisele või aegumise vastuväitest loobumisele. Kostja on hageja käitumist alates laenu tagastamisest tõlgendanud selliselt, et hageja on loobunud intressinõudest.
9. novembril 2015 leppisid pooled kokku
10. aprilli 2014 laenulepingu pikendamises ning asjaolus, et hageja väljastab intressiarve maksetähtajaga
11. jaanuar
12. Kokkulepitud arvet hageja kostjale esitanud ei ole ning vaidlusalust intressiarvet ei ole kajastatud ka hageja poolt esitatud saldoväljavõtetes. MAAKOHTU LAHEND
13. Tartu Maakohus jättis
14. septembri
15. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1855 eurot. Hageja on esitanud kostja vastu laenulepingust tuleneva intressi tasumise nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg 1 alusel, mis näeb ette, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel sõlmiti
16. aprillil 2014 laenuleping (tl 4), mille alusel sai kostja hagejalt laenu 68 000 eurot ning kohustus laenu tagastama
17. oktoobril
18. Laenulepingut pikendati kahel korral, s.o
19. jaanuaril 2015 (tl 5) ja
20. novembril 2015 (tl 5 pöördel) ning lõplikuks laenu tagasimakse tähtajaks oli
21. oktoober
22. Kostja tagastas hagejale laenu
23. detsembril 2016 (tl 7). Hageja esitas
24. oktoobril 2020 kostjale intressi tasumise arve (tl 8) summas 7065 eurot 6 senti maksetähtajaga
25. november
26. Kostja raamatupidaja allkirjastas
27. veebruaril 2021 hageja raamatupidaja poolt koostatud saldokinnituse (tl 9) võlgnevuse 7065 euro 6 sendi osas. 3

§ 146

lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 147

lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 2 näeb ette, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Laenulepingust ja selle pikendamistest nähtuvalt tuli laen tagastada hiljemalt 8. oktoobril 2016 ning samaks kuupäevaks tuli tasuda ka intress. Seega algas aegumistähtaeg

§ 147lg 1 järgi intressi nõude sissenõutavaks muutumisega 8.

oktoobril

1. Kostja tagastas laenu
2. detsembril 2016 ning hageja esitas kostjale intressiarve
3. oktoobril 2020, mida kostja tasunud ei ole. Hageja on seisukohal, et aegumine katkes

§ 158lg 1 järgi 21.

oktoobril 2019 ning

1. oktoobril 2020, mil kostja on nõuet tunnustanud ning isegi kui see ei katkenud, siis on kostja
2. veebruaril 2021 allkirjastatud võlatunnistusega aegumise vastuväitest loobunud.

§ 158

lg-te 1–2 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamine selle sätte tähenduses väljendub eeskätt võlgniku tahteavalduses (

§ 68), millest järeldub sõnaselgelt tahe nõude olemasolu tunnistada.

Seega katkestab aegumise esmalt nõude tunnustamine tehinguga, eelkõige konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15), veksli või tšekiga. Lisaks tehingutele hõlmab

§ 158

lg 2 aga ka muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik väljendab võlausaldajale oma teadlikkust võla olemasolust. Võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus toob kaasa aegumise katkemise

§ 158järgi (vt Riigikohtu 3.

juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1). Riigikohus on selgitanud, et kui kohustatud isik ei tunnusta nõuet tehingule omase tahteavaldusega (

§ 67

), vaid muu käitumise või teoga, toob

§ 158

järgi aegumise katkemise kaasa siiski vaid niisugune tegu (avaldus), mis vähemalt avalduse tegija tahte vaba kujundamise, sh teovõime ja esindusõiguse, osas vastaks kehtiva tehingu tunnustele. Õigustatud ja kohustatud isiku vahelises suhtes ei saaks aegumise peatumise tuua kaasa kolmanda isiku faktiline tegu, ilma et sellel kolmandal isikul oleks olnud kohustatud isiku esindamise õigust.

§ 115

järgi saab esindaja vahendusel teha üksnes tehinguid, mitte faktilisi toiminguid (Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8699, p 16). Kohtule esitatud Jaan Soometsa
3. oktoobri
4. a e-kiri ja sellele lisatud raamatupidamise väljavõte (tl 26–27) ei tõenda kostja poolt intressinõude tunnustamist, kuivõrd kirja sisust ja manusena lisatud debitoorsete arvete aruandest ei nähtu seost poolte vahel sõlmitud laenulepingu ega selle alusel esitatud intressinõudega. Samuti ei tõenda
5. oktoobri
6. a e-kiri (tl 28) ja sellega edastatud intressiarve kostja poolt nõude tunnustamist. Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine

§ 158

lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24;
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). Seega ei katkenud aegumine hageja viidatud kuupäevadel, s.o
5. oktoobril 2019 ja
6. oktoobril
7. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja raamatupidaja allkirjastatud saldokinnitust saab õiguslikult käsitada nõude tunnustamisena

§ 158mõistes.

VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Konstitutiivse 4 võlatunnistusega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, samas deklaratiivse võlatunnistusega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ja poolte tahet kokku leppida konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama hageja. Kohtupraktika kohaselt võib äriühingu väljastatud saldokinnitus sisaldada võlatunnistust (Riigikohtu 15. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9796, p 13) või olla käsitatav muu toiminguna, millega võlgnik oma nõuet võlausaldaja ees

§ 158mõttes tunnustab.

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud

1. oktoobril 2020 kostjale laenulepingu intresside 2014–2015 eest arve (tl 8) summas 7065 eurot 6 senti. Hageja raamatupidaja on väljastanud kostjale saldokinnituse hagejale intressivõlgnevuse kohta ning kostja raamatupidaja on selle allkirjastanud
2. veebruaril 2021 (tl 9). Seega tuleb hinnata, kas kostja raamatupidajal oli oma tööülesannete täitmise raames selline esindusõigus (

§ 115

) ja sellises ulatuses (

§ 120

), mis võimaldas tema väljastatud saldokinnitust pidada kostja nimel tehtud tahteavalduseks, millega on kostja oma nõuet hageja eest

§ 158lg 2 mõistes tunnustanud.

RPS § 15 lg 3 kohaselt inventeeritakse aastaaruande koostamiseks raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste saldo. RPS § 15 lg 1 järgi on raamatupidamise aastaaruande eesmärk õigesti ja õiglaselt kajastada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid. Seega reguleerivad raamatupidamise seaduse sätted aastaaruande koostamise toiminguid ja neist ei tulene, et võlgnikule väljastatud saldoteatisel oleksid õiguslikud tagajärjed. Saldoteatise eesmärgiks on teha kindlaks varade ja kohustuste saldo ja see on vajalik, et tagada õige aastaaruande koostamine. Seega asjaolu, kas saldokinnitust saab lugeda võlatunnistuseks, millega nõuet tunnustatakse, sõltub eeskätt sellest, kas saldokinnituse väljastajal oli niisuguste õiguslike tagajärgedega toimingu tegemiseks vajalik esindusõigus. Esindatav saab volituse anda nii otsese, kui ka kaudse tahteavaldusega (

§ 118lg 1, § 68 lg-d 2 ja 3).

Lisaks võib esindusõigus olla tuletatav

§ 118

lg 2 esimesest alternatiivist (nn talumisvolitus) või

§ 118lg 2 teisest alternatiivist (nn näivusvolitus).

Kohtule esitatud raamatupidamisteenuse osutamise lepingu (tl 21) p-i 1 kohaselt oli raamatupidaja ülesanneteks raamatupidamisteenuste ja muude teenuste, milleks oli konsultatsioon finantsalastes, raamatupidamise ja sisekontrollialastes küsimustes ja finantsanalüüsid, osutamine. Kersti Kilk on kirjalikes ütlustes (tl 67) hageja küsimustele vastates selgitanud, et intressivõlg oli raamatupidamisandmete kohaselt seisuga 31. detsember 2015, mis nähtub ka kostja raamatupidamisprogrammist (tl 36 pöördel). Raamatupidaja on selgitanud, et tegeleb raamatupidamisandmete võrdlemisega ja allkirjastab saldokinnitusi ning nendeks eraldi volitust ei anta, aga üldjuhul toimub enne kinnitamist suhtlus juhatuse liikmega. Kuigi K. Kilgi ütlustest nähtuvalt tal vaidlusaluse saldokinnituse allkirjastamiseks eraldi volitust ei olnud ning väidetavalt küsis ta suuliselt juhatuse liikmelt K. Kõivikult saldo kinnitust ning juhatuse liikmel ei olnud vastuväiteid, ei tähenda see veel seda, et ta sai juhatuse liikmelt volitused avaldada tahet võlga tunnustada. Samuti ei nähtu Jaan Soometsa kirjalikest ütlustest (tl 64), et kostja oleks intressinõuet tunnustanud. J. Soomets üksnes eeldab, et raamatupidaja kontrollis saldosid ja kooskõlastas allkirjastamise kostja juhatuse liikmega. Asjaolu, et kostja ei eita võlgnevuse olemasolu, ei tähenda veel seda, et ta nõuet tunnustab. Raamatupidaja ütlustest nähtuvalt kontrollis ta raamatupidamise andmeid, korrigeeris neid ning allkirjastas saldokinnitusi, kuid ütlustest ja asja materjalidest ei nähtu, et tema tahe oli suunatud tehingulise tahteavalduse andmisele. Seega saab järeldada, et raamatupidajal oli õigus teha vaid neid toiminguid, mis olid vajalikud raamatupidamisaruannete kontrollimiseks (sh varade ja kohustuste inventeerimiseks) ja koostamiseks. Tõendeid, millest nähtuks, et kostja juhatuse liige oleks raamatupidajale andnud volituse, millega kaasneb rahalise kohustuse kinnitamine, millega soovitakse tunnustada aastaid tasumata nõuet, esitatud ei ole. Samuti ei nähtu, et kostja 5 oleks raamatupidaja tegevuse hilisemalt heaks kiitnud. Kostja raamatupidaja allkirjastatud saldokinnitust ei saa käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõistes, millega kostja oleks tunnustanud võlgnevust hageja ees

§ 158lg 2 tähenduses.

Kuigi nõude tunnustamine on võimalik ka käitumisega ning erandina võib kõne alla tulla isegi vaikimine, on siiski oluline, et võlgnik peab oma käitumisega teadmise võlast selgelt esile tooma. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada kostja sellist käitumist. Hageja väiteid, justkui sõlmisid pooled kokkuleppeid üksnes suuliselt ning hageja küsis kostjalt iga kolme kuu tagant intressivõla tasumise kohta, on paljasõnalised ja ei ole kooskõlas asja materjalidega, sest nii laenuleping, kui ka mõlemad lepingu pikendamised on sõlmitud kirjalikus vormis.

1. novembri 2015 lepingu pikendamise kokkuleppes on pooled kokku leppinud, et hageja esitab kostjale intressiarve maksetähtajaga
2. jaanuar
3. Hageja on esitanud kostjale intressiarve alles
4. oktoobril
5. Hageja väitel on kostja käitunud vastuolus hea usu põhimõttega, lubades pidevalt võlgnevuse täita, kuid ei teinud seda, mistõttu ei või kostja üldse aegumise vastuväitele tugineda. VÕS § 6 lg 1 ja

§ 138

kohaselt kohustuvad võlausaldaja ja võlgnik käituma heas usus, s.t teostama oma õigusi ja täitma kohustusi heauskselt. Praegusel juhul on tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate äriühingutega, kellelt võib eeldada kõrgemat hoolsusstandardit kokkulepete sõlmimisel ja kohustuste täitmisel. Samas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja on andnud lubadusi võlg tasuda. Ka hageja ei ole lepinguliste kohustuste täitmist nõudes olnud piisavalt hoolas ning hoolimata sellest, et kostja ei ole oma kohustust täitnud, ei tähenda see veel seda, et tema käitumine oleks hea usu põhimõttega vastuolus, mis võtaks temalt õiguse tugineda aegumisele. Vaidlust ei ole, et kostja tagastas laenu

1. detsembril
2. Seega katkes aegumine ja algas uuesti
3. detsembril
4. Hagi esitati
5. oktoobril
6. Seega oli nõue hagi esitamise ajaks aegunud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja nõue aegunud. Vastavalt

§ 158lg-le 1 katkes nõude aegumine ja algas uuesti 21.

oktoobril

1. Võlgnevust on nõutud pidevalt ning kostja on lubanud intressivõlgnevuse tasuda. Eeltoodut kinnitavad lisaks
2. oktoobri 2019 ja
3. oktoobri 2020 e-kirjadele ka J. Soometsa kirjalikud ütlused, kes on hageja volitatud isik teatud tegevustes (finantsid, kauba hange, laod, transport), J. Soomets kinnitas, et on teadlik hagi esemest olevast võlgnevusest, kuivõrd ta on pooltevahelise laenulepingu jm kokkulepped ise koostanud ning kostja juhatuse liikme K. Kõivikuga kooskõlastanud. Küsimusele, kas kostja on isikule teadaolevalt vaidlusalust intressivõlga järjepidevalt tunnistanud, vastas J. Soomets jaatavalt. K. Kõivik pole intressivõlga varasemalt ka kunagi eitanud. Enne J. Soometsa
4. oktoobril 2019 edastatud e-kirja on K. Kõivik suuliselt hageja nõuet tunnustanud. Nõude pidevat tunnustamist on kinnitanud ka Kersti Kilk, kes on kostja endine raamatupidaja. K. Kilk märkis oma kirjalikes ütlustes, et intressivõlg oli raamatupidamisandmete kohaselt juba seisuga
5. detsember 2015 ja juhatuse liige ei eitanud võlgnevust. K. Kilk kinnitas, et temale ei öeldud kordagi, et ta peaks selle võlgnevuse osas raamatupidamisandmeid korrigeerima. Kostja on vaidlusalust nõuet tunnustanud ka seeläbi, et on seda alates
6. aastast oma majandusaasta aruannetes (bilansis) pidevalt üleval hoidnud ning kohustusena kuvanud. Samuti on aegumine katkenud
7. oktoobril 2020, mil kostja on vaidlusalust nõuet tunnustanud. 6 Kostja allkirjastatud saldoteatise puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Sealjuures ei pea saldokinnitust allkirjastama juhatuse liige, et see oleks käsitatav võlatunnistusena (Riigikohtu
8. aprilli
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-04, p-d 5, 20). Kuivõrd saldokinnituse puhul on tegemist võlatunnistusega, siis allkirjastatud saldokinnituse väljastamisega on kostja aegumise vastuväitest loobunud (Riigikohtu
10. detsembri
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13). Kostja raamatupidajal oli õigus (volitus) saldokinnitus allkirjastada. Kostja raamatupidaja tegi kõiki tehinguid (sh andis vaidlusaluse võlatunnistuse) kostja nimel ja volitusel ning isegi kui ta ületas tema ja kostja vahel sõlmitud lepinguga antud volitusi, siis selline sisesuhtest tulenev piirang ei kehti hageja suhtes. Esindamisel tekkiva sise- ja välissuhte puhul on vastavad suhted õiguslikult teineteisest sõltumatud. Kostja juhatuse liige K. Kõivik on saldokinnituse allkirjastamise heaks kiitnud. Kostja raamatupidaja kinnituse kohaselt küsis ta enne selle allkirjastamist kostja juhatuse liikmelt selle kinnitamiseks luba ning juhatuse liikmel polnud vastuväiteid. Kostja talus sellist raamatupidaja tegevust (võlatunnistuse andmist) ning isegi kui kostja polnud võlatunnistuse andmisest teadlik, oleks kostja pidanud vähemasti järeldama, et tema raamatupidaja tegutseb võlatunnistuse andmisel kostja esindajana. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja väited suuliste kokkulepete ning kostjalt iga kolme kuu tagant intressivõla tasumise nõudmise kohta on paljasõnalised. Intressivõla tasumise pidev nõudmine on tõendatud J. Soometsa ütlustega. Suuliste kokkulepete olemasolu ei muuda paljasõnaliseks üksnes see, et leping oli sõlmitud kirjalikus vormis. Nõude aegumisele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kui kostja käitub võlasuhtes vastuoluliselt, näiteks lubab pidevalt võlgnevuse täita, kuid ei tee seda, käitub kostja vastuolus hea usu põhimõttega.
12. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on põhjalikult käsitlenud vaidluse põhieset, aegumist, ning objektiivselt hinnanud kõiki hageja poolt esitatud tõendeid. Hageja käsitleb nõude aegumist valesti. Aegumine ei lõpeta nõuet, kuid annab aluse selle täitmisest keeldumiseks, mistõttu oleks ebaõige lugeda aegunud nõude saldeerimist raamatupidamises võla tunnistamiseks tehingulises mõttes. Eeldused

§ 158lg 1 kohaldamiseks puuduvad.

Kostja ei ole väljendanud tahet aegunud intressinõuet tunnustada ning selliseid tõendeid ei ole hageja ka esitanud. Ühestki e-kirjast kostjalt hagejale ei nähtu vastavasisulist tahteavaldust. Hageja väide, et nõuet on tunnustatud aastaaruandes, on alusetu, sest tegemist ei ole kostjalt hagejale suunatud tahteavaldusega. Kostja sai hageja käitumisest aru, et hageja on intressinõudest loobunud. Võttes arvesse, et hageja ei väljastanud kostjale 27. novembril 2015 kokku lepitud intressiarvet ning ei ole esitanud intressinõuet pikema aja jooksul, tõlgendas kostja hageja käitumist nõudest loobumisena

§ 68

lg 3 mõistes, ehk kaudse tahteavaldusena, mida

§-s 72 sisalduva piirangu tõttu ei saa hageja enam tagasi võtta. Saldoteatis on raamatupidamisdokument, mitte võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõistes. Kostja ei ole käitunud hea usu põhimõttega vastuolus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi, mõistab kostjalt hageja kasuks välja 7065 eurot 6 senti ning muudab menetluskulude jaotust. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad kostja kanda. 7
2. Hageja nõuab kostjalt laenulepingust tulenevat intressi VÕS § 397 lg 1 alusel. Ringkonnakohtus ei vaidlustata maakohtu poolt tuvastatut, et hageja ja kostja sõlmisid
3. aprillil 2014 laenulepingu, millega kostja sai hagejalt laenu 68 000 eurot ning kohustus laenu tagastama
4. oktoobril
5. Laenulepingu järgne intress oli 6% aastas. Laenulepingut pikendati
6. jaanuaril 2015 ja
7. novembril 2015, laenu tagasimakse tähtajaks määrati
8. oktoober
9. Kostja tagastas hagejale laenu
10. detsembril
11. Hageja esitas
12. oktoobril 2020 kostjale intressi tasumise arve summas 7065 eurot 6 senti maksetähtajaga
13. november
14. Kostja raamatupidaja allkirjastas
15. veebruaril 2021 hageja raamatupidaja poolt koostatud saldokinnituse võlgnevuse 7065 euro 6 sendi osas. Laenulepingust ja selle
16. novembri 2015 pikendamisest nähtuvalt tuli laen tagastada hiljemalt
17. oktoobril 2016 ning ka selleks ajaks kogunenud intress 4080 eurot tuli tasuda hiljemalt
18. oktoobril
19. Maakohus on õigesti leidnud, et

§ 147lg 1 järgi algas intressi nõude aegumine laenu sissenõutavaks muutumisega 8.

oktoobril 2016 (

§ 144). Kostja tagastas laenu 29.

detsembril 2016. Seega pidi ringkonnakohtu hinnangul intressinõude aegumine katkema

§ 158lg 2 järgi (võlgnevuse osaline tasumisega) ning algama uuesti 30.

detsembril

1. Pooled leppisid
2. novembril 2015 lisaks kokku, et laenuperioodi
3. aprill 2014 kuni
4. oktoober 2015 eest tasub kostja intresse 6120 eurot ning hageja väljastab „vastavasisulise intressiarve“ maksetähtajaga 15.01.2016“ (tl 5 pöördel). Hageja esitas kostjale intressiarve 7065 eurot 6 senti
5. oktoobril
7. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja tugines oma vastuväidetes hageja nõudele menetluses sellele, et hageja on intressinõudest loobunud. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Pooled leppisid
8. novembril 2015 kokku, et hageja väljastab „vastavasisulise intressiarve maksetähtajaga
9. jaanuar 2016 (tl 5 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et just sellise täitmiskuupäevaga arve esitamata jätmine ei tähenda nõudest loobumist. Nõudest loobumine tegevusetusega hõlmab reeglina juhte, kus võlgnikul on hea usu põhimõttest tulenevalt alus eeldada, et võlausaldaja tema vastu enam nõuet ei esita (nn võlasuhtes vastuolulise käitumise keeld, vt Riigikohtu
10. detsembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-331, p 13.1). Selle kindlakstegemiseks tuleb hinnata pooltevahelist suhet. Kostja ei vaidlustanud, et ta on kätte saanud hageja esindaja
11. oktoobri
12. a ja
13. jaanuari
14. a ekirjad, milles viidatakse varasematele (mh
15. a) läbirääkimistele intresside tasumise kohta (tl 26, 29). Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks kostja hageja esindajat ei teavitanud sellest, et ta võiks tugineda intressi nõude mitteesitamisele. Hageja on esitanud menetluses K. Kilgi, kes osutas kostjale raamatupidamisteenust, kirjalikud ütlused (tl 67). Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 mõttes. Kostja oli ringkonnakohtu istungil nõus, et kohus nendega arvestab (tl 104 pöördel). K. Kilgi selgituste kohaselt kajastus intressivõlg kostja raamatupidamises juba
16. aastast ning talle ei tehtud korraldust selle korrigeerimise kohta. Seega arvestas kostja raamatupidamislikult, et tal on hageja ees võlgnevus. Kostja esitas ka J. Soonmetsa kirjalikud ütlused, kes on olnud hageja poolt volitatud äriühinguga seotud finantstegevuseks. J. Soonmets koostas laenulepingud hageja ja kostja vahel ning korraldas laenulepingute finantseerimise. Ütluste kohaselt kinnitas kostja juhatuse liige pidevalt hageja ees oma kohustusi ning on andnud suulisi lubadusi intressi tasumise kohta. 8 Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mis viitaks hageja nõudest loobumisele.
17. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti asjas esitatu põhjal asunud seisukohale, et menetluses ei ole tõendamist leidnud hageja intressinõude aegumise katkemine

§ 158lg 1 mõttes.

Hageja esitas kostja raamatupidaja poolt

1. veebruaril
2. a allkirjastatud saldokinnituse Maakohus on iseenesest põhjendatult märkinud, et RPS § 15 lg 1 järgi on raamatupidamise aastaaruande koostamise ja avaldamise eesmärk anda aruande kasutajale, kellel on aruandest arusaamiseks piisavad finantsalased teadmised, raamatupidamiskohustuslase finantsseisundi, tulemuse ja rahavoogude kohta asjakohast ning tõepäraselt esitatud informatsiooni, mida aruande kasutaja saaks oma majandusotsuste tegemisel kasutada. Maakohus on sellest ka õigesti järeldanud, et RPS sätted reguleerivad aastaaruande koostamise toiminguid ja neist ei tulene, et võlgnikule väljastatud saldoteatisel oleks õiguslikud tagajärjed. Maakohus on küll viidanud Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsuse tsiviilasjas nr 2-16-9796 p-le 13, mille kohaselt võib äriühingu väljastatud saldokinnitus olla võlatunnistus. Nimetatud lahendis käsitles Riigikohus aga jooksva arvega püsivas ärisuhtes olevate isikute vahel sõlmitud lepinguid. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja poolt esitatud saldokinnitus on menetluses tõend, mida tuleb kohtul hinnata koos teiste asjas esitatud tõenditega. Saldokinnitusest tuleneb selgelt ja üheselt arusaadavalt kinnitus, et hagejaga arveldamisel esineb kostja raamatupidamise andmetel võlgnevus 7065 eurot 6 senti. Saldokinnitus on saadetud vastuseks hageja palvele allkirjastada ja kinnitada hageja poolt kostjale saadetud teatis võlgnevuse kohta. Lisaks saldokinnitusele on hageja esitanud K. Kilgi ja J. Soonmetsa kirjalikud ütlused (tl 67, 64). Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 mõttes. Maakohtus leidis kostja, et kirjalikud ütlused ei vasta protsessivormile. Kostja oli aga ringkonnakohtu istungil nõus, et kohus nendega arvestab (tl 104 pöördel). K. Kilgi ütluste järgi oli intressivõlg kostja raamatupidamises juba
5. aastast, intressivõlg tulenes laenulepingust. K. Kilgi arvamusel kostja juhatuse liige ei eitanud võlgnevust. Raamatupidaja ei korrigeerinud võlgnevust pika aja jooksul. K. Kilk tegeleb raamatupidamisteenuse osutajana raamatupidamisandmete võrdlemisega tehingupartneritega ja allkirjastab saldokinnitusi, nii ka hageja nõude puhul. Eraldi volitust saldokinnituse andmiseks ei ole talle antud, üldjuhul toimub enne kinnitamist suhtlus juhatuse liikmega. K. Kilk küsis ka enne hagejale antud saldokinnitust suuliselt kostja juhatuse liikmelt, kas kinnitame saldo ja vastuväiteid kostja esindaja ei esitanud. Maakohus on sellest järeldanud, et nimetatu ei tähenda juhatuse liikme volitust avaldada tahet võlga tunnistada. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu alljärgnevatel põhjendustel.

§ 121

lg 2 järgi loetakse teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. Kostja ei ole esitanud menetluses sisulisi vastuväiteid sellele, et K. Kilk väljastas kostja saldokinnitusi. Olukorras, kus äriühingu raamatupidamises kajastub võlgnevus ühe võlausaldaja ees mitme aasta jooksul ja äriühingu esindaja ei ole seda muutnud, puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks ei saa pidada õigustatud isiku poolt väljastatud saldokinnitust üheks tõendiks nõude tunnustamise kohta. J. Soonmetsa ütluste kohaselt on kostja juhatuse liige ühingu kohustusi hageja esindajale pidevalt kinnitanud ning saanud erinevaid lubadusi tasumise osas. Kostja ei ole ütluste kohaselt kunagi vaidlustanud intressivõlga, esimene eitus tuli peale kohtusse nõude esitamist (ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja et hageja sai kostja

1. oktoobri 2021 aegumise vastuväite kätte kohtumenetluses). 9 Hageja on menetluses esitanud hageja esindaja
2. oktoobri
3. a ja
4. jaanuari 2021 e-kirjad, milles viidatakse poolte läbirääkimistele intresside tasumise kohta (tl 26, 29). Kostja ei vaidlustanud, et ta on need kätte saanud, kuid kostja ei ole neile vastanud. Esitatud kirjadest tuleneb selgelt, et kostjal tuleb võlgnevus tasuda vastavalt omavahel kokkulepitule. Kirjade sisu järgi edastati kostjale küll hageja soov intressi tasumiseks vastavalt hagejaga seotud isikute omavahelisele vestlusele, mitte hageja ja kostja esindaja omavahelisele suhtlusele. Samas on edastatust kostjale aru saada, et hageja soovib võlgnevuse tasumist. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et hageja nõude aegumine katkes

§ 158lg 1 järgi kostja raamatupidamisteenuse osutaja poolt 26.

veebruari 2021 saldokinnituse saatmisega ning hageja nõue ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud. Kostja ei ole menetluses esitanud sisulisi vastuväiteid hageja nõude kujunemisele ja selle suurusele. Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude.

1. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus. Ringkonnakohus jätab menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust määral, mis tõi kaasa ka menetluskulude jaotuse muutmise. Maakohus ei ole hageja menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust hinnanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise tervikuna maakohtu otsustada TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras (Riigikohtu
2. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2;
3. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 10