RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

§ 384lg 1 ja § 385 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 4.

märtsi

1. a määrus Prokuratuur (esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda) ja U.M-i kaitsja vandeadvokaat Üllar Talviste, määruskaebused K. P. (esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar) ja U.M-i pankrotihaldur A. H. (esindaja vandeadvokaat Madis Saar)
2. mai 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a määruse põhiosa, jättes sellest välja seisukoha, mille kohaselt tulnuks U.M-i pankrotihaldur kaasata kannatanuna kriminaalmenetlusse ja küsida temalt nõusolekut kokkuleppemenetluse kohaldamiseks.
6. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
7. Määruskaebused rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kokkulepe
9. novembril 2019 sõlmisid U.M , tema kaitsja vandeadvokaat Üllar Talviste ja prokuratuur kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 245 ette nähtud kokkuleppe U.M-i süüditunnistamiseks ja karistamiseks karistusseadustiku (

) § 384 lg 1 ja § 385 järgi. 2.

§ 384lg 1 järgi heideti U.M-ile kokkuleppes ette järgmist.

Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a määrusega kinnitatud kompromissi kohaselt oli U.M kohustatud tasuma enamsaadud ühisvara eest K. P-le 250 000 eurot. Ta pidi selle summa tasuma viie aasta jooksul viies võrdses osas alates
3. oktoobrist
5. maist kuni
6. juunini 2016 tegi U.M mitu tehingut, millega ta võttis endale põhjendamatu rahalise kohustuse ja vähendas teadlikult enda vara väärtust.
7. oktoobril 2016 U.M K. P-le nõutavat summat ära ei maksnud, mistõttu algatas kohtutäitur K. P. avalduse alusel täitemenetluse.
8. märtsil 2018 kuulutas Pärnu Maakohus K. P. avalduse alusel välja U.M-i pankroti. 3.

§ 385

lg 1 järgi heideti U.M-ile ette seda, et ta varjas võlgnikuna enda pankrotihalduri eest OÜ M 423 400 euro suurust nõuet. Menetlus maakohtus

1. Pärnu Maakohtu
2. detsembri
3. a määrusega anti U.M kokkuleppemenetluses kohtu alla.
5. detsembril 2019 esitas K. P. maakohtule taotluse enda kaasamiseks kannatanuna kriminaalmenetlusse. Ühtlasi andis ta teada, et ta ei nõustu kokkuleppemenetlusega. 1-19-95751-19-9575
7. detsembril 2019 esitas ka U.M-i pankrotihaldur A. H. maakohtule taotluse enda kaasamiseks kannatanuna kriminaalmenetlusse ja teatas, et temagi ei nõustu kokkuleppemenetluse kohaldamisega.
9. detsembril 2019 saatis Pärnu Maakohus K. P-le ja A. H-le kirja, märkides, et ei K. P. ega A. H. ole selles kriminaalmenetluses kannatanu. Kohus leidis, et

§-des 384 ja 385 sätestatud kuritegudega ei tekitata võlausaldajale vahetult kahju ning need kuriteod pole suunatud otseselt ja vahetult võlausaldaja vastu. Võlausaldajatel on võimalik kaitsta oma õigusi pankrotiseaduses sätestatud korras. Pankrotihaldur valitseb pankrotivara ja seisab pankrotimenetluses võlausaldajate ühiste huvide eest, kuid ta ei saa esindada konkreetset võlausaldajat. Füüsilise isiku pankrotivara ei ole iseseisev subjekt, keda kriminaalmenetluse seadustik tunnustaks.

1. Pärnu Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusega tunnistati U.M kokkuleppe järgi süüdi. Apellatsioonid
4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni nii K. P. esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar kui ka A. H. esindaja vandeadvokaat Madis Saar. Apellatsioonides taotleti vastavalt K. P. ja A. H. kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamist, maakohtu otsuse tühistamist ning KrMS § 248 lg 1 p 1 alusel kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist. Ringkonnakohtu määrus
5. Tallinna Ringkonnakohtu
6. märtsi
7. a määrusega tühistati Pärnu Maakohtu
8. detsembri
9. a otsus ja kriminaaltoimik tagastati prokuratuurile.
10. Ringkonnakohus märkis, et U.M-i süüdistatakse

§ 384

lg 1 järgi füüsilisest isikust võlgnikuna põhjendamatu rahalise kohustuse võtmises ning võlgniku vara väärtuse teadlikus vähendamises võlausaldaja kahjuks.

§ 384

lg-ga 1 kaitstav õigushüve on eeldatava pankrotivara võimalik vähendamine võlausaldajate kahjuks. Praegusel juhul oli süüdistatava poolt enda eeldatava pankrotivara vähendamine suunatud võlausaldaja K. P. õiguste kahjustamisele.

§ 384on määratud kaitsma nii eeldatavat pankrotivara kui ka võlausaldajate huve.

1. Pankrotivara huvides tegutseb pankrotihaldur. Pankrotihalduril on õigus teha pankrotivaraga tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Pankrotiseaduse (PankrS) § 55 lg 1 kohaselt kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse.
2. U.M-i süüdistuses kirjeldatud tegevus on otseses seoses pankrotivara ja võlausaldaja õigushüvede kahjustamisega. KrMS § 37 lg 1 kohaselt tuleb seega kannatanuks lugeda nii pankrotihaldur kui ka võlausaldaja. Asjaolu, et pankrotihaldur kaitseb kõigi võlausaldajate huve, ei takista kannatanuna kriminaalmenetluses osalemast ka võlausaldajal.
3. KrMS § 38 lg 1 p 9 kohaselt on kannatanul õigus anda nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamiseks või sellest keelduda, anda arvamus süüdistuse ja karistuse ning süüdistuses nimetatud kahju suuruse ja tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse kohta. KrMS § 239 lg 2 p 4 kohaselt kokkuleppemenetlust ei kohaldata, kui sellega ei nõustu kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik. Praeguses asjas jätsid prokuratuur ja maakohus kannatanud menetlusse kaasamata ega küsinud nende nõusolekut kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Sellega rikuti kriminaalmenetluse seadustiku
4. peatüki
5. jao sätteid. Osutatud rikkumine ei ole kohtumenetluses kõrvaldatav, seega tuleb maakohtu otsus tühistada. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebused prokuratuur ja U.M-i kaitsja vandeadvokaat Üllar Talviste, kes mõlemad taotlevad ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Prokuratuuri määruskaebus
7. Prokuratuur ei pea õigeks ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt tuleb sellesse kriminaalmenetlusse kannatanuna kaasata nii U.M-i pankrotihaldur kui ka võlausaldaja. 2

§ 384

lg 1 ja § 385 järgi kvalifitseeritavate kuritegudega rikutud ei ole ja talle ei ole ka mingit kahju tekitatud. Seetõttu ei saa pankrotihaldur ka ise kannatanu olla. 18.

§ 384

ega § 385 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ei ole kannatanuks ka võlausaldaja.

§-s 384 sätestatud kuriteoga kahjustatav õigushüve on eeldatav pankrotivara. See vara kuulub PankrS § 108 lg-te 1 ja 2 kohaselt võlgnikule. Sätte eesmärk on võtta isik vastutusele vara vähendamise eest, mitte aga pankrotivara väärtuse taastamine.

§ 384kaitseb võlgniku, mitte võlausaldajate varalist seisundit.

Vahetu varalise kahju saab selle kuriteoga tekitada vaid võlgnikule, mitte tema võlausaldajatele. Seetõttu saab

§ 384

tunnustel menetletavas kriminaalasjas kannatanuna käsitleda vaid võlgnikku, mitte tema võlausaldajaid. Viimastele võib

§-s 384 ette nähtud kuriteo toimepanemise tõttu küll kaudselt kahju tekkida, kuid see kuriteokoosseis ei ole ette nähtud võlausaldajate kahju ärahoidmiseks. Võlausaldajad saavad oma varalisi huve realiseerida pankrotimenetluses. PankrS § 44 lg 1 välistab ka kannatanu nõuete esitamise kriminaalmenetluses. Selliste pankrotikuritegude puhul, kus võlausaldajaid on palju, oleks kõigi võlausaldajate kannatanuna menetlusse kaasamine menetlusökonoomia seisukohalt ebaotstarbekas. Vaid osa võlausaldajate kaasamine tooks aga kaasa ebavõrdse kohtlemise. Kaitsja määruskaebus

1. Pankrotihaldur ei tegutse pankrotivara õiguste ja kohustuste huvides, sest õigused ja kohustused on isikul, mitte varal. Pankrotihaldur peab kaitsma nii võlgniku kui ka võlausaldajate huve, mistõttu ta ei saa valida menetletavas asjas kannatanu positsiooni. Menetletava kuriteoga ei ole kahjustatud pankrotihalduri õigusi pankrotimenetluses.
2. U.M-i süüdistus ega maakohtu otsus ei käsitle kahju vahetut tekitamist võlausaldajatele. Süüdistuses toodud asjaoludel sai võlgnik vahetult kahjustada vaid iseenda ehk võlgniku varalist sfääri, teiste isikute puhul ei saa rääkida nende vahetust kahjustamisest. Võlgniku vara ei kuulu teistele isikutele. Võlausaldaja lugemine kannatanuks tähendaks mh seda, et kannatanuks tuleks lugeda kõik pankrotivõlausaldajad.
3. Ringkonnakohtu määrusest jääb arusaamatuks, milliseid kannatanute õigushüvesid menetletava kuriteoga kahjustati. M aksejõuetusmenetluse kord tagab efektiivselt võlausaldajate varaliste huvide kaitse väljaspool kriminaalmenetlust. Tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul õigust nõuda tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Kriminaalasjas pole esitatud tsiviilhagi, sest PankrS § 44 kohaselt saab pankrotivõlgniku vastu nõude esitada üksnes pankrotimenetluses. Ringkonnakohtu määrusest jääb ka selgusetuks, kuidas võlausaldaja ja haldur saavad olla üheaegselt kannatanud.
4. Haldur võiks olla kannatanu kriminaalasjas, kus karistusõiguslik etteheide on tehtud pankrotistunud äriühingu juhtorgani liikmele. Ka sellisel juhul ei saaks kannatanuks olla pankrotivõlausaldajad, sest nende õigusi pole rikutud vahetult. Suuremates pankrotiasjades on sadu võlausaldajaid ja nende kõigi kaasamisel menetlus takerduks. Sellistel juhtudel tunnistatakse kannatanuks pankrotihaldur ehk sisuliselt pankrotistunud äriühing, keda kohtumenetlustes esindab haldur. U.M-i pankrotihalduri vastus
5. Vastuses prokuratuuri ja kaitsja määruskaebustele palub U.M-i pankrotihaldur A. H. (esindaja M. Saar) jätta kaebused rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse muutmata. 3

§ 384

lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu puhul on kaitstav õigushüve eeldatava pankrotivara võimalik vähenemine võlausaldajate kahjuks. Ehkki see koosseis kaitseb ka kollektiivseid õigushüvesid, on esiplaanil siiski individuaalhüvede kaitse. 25.

§ 384

lg 1 sätestatud kuriteokoosseisu puhul on kannatanuks U.M-i pankrotivara, mille huvides tegutseb pankrotihaldur. Seega tuleb kannatanuna käsitada pankrotihaldurit. Pankrotihaldur valitseb ja käsutab pankrotivara ning osaleb menetlusosalisena pankrotivaraga seotud kohtumenetlustes. Pankrotihaldur teostab ka pankrotivara kahjustamisest tulenevaid õigusi, nt on pankrotihalduril õigus esitada tagasivõitmise hagi. Seda arvestades on pankrotihaldur ka kannatanuna kriminaalmenetluses, mis toimub pankrotivara kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisu järgi. 26. Riigikohus on PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 541 lg-t 1 tõlgendades leidnud, et pankroti väljakuulutamise järgselt saab tsiviilkohtumenetluses hagejaks pidada pankrotivara kui õiguste ja kohustuste kandjat, kelle kasuks tegutseb parasjagu ametis olev haldur oma nimel (otsus asjas nr 3-2-1-40-13, p 12). Teisisõnu on Riigikohus asunud seisukohale, et pankrotivara võib olla menetlusosaline ning pankrotivara kui menetlusosalise positsiooni teostab oma nimel pankrotihaldur. Samasuguse käsitluse rakendamine on põhjendatud ka

§ 384järgi toimuvas kriminaalmenetluses.

Kannatanuks saab pidada pankrotivara õigusi ja kohustusi teostavat pankrotihaldurit. 27.

§-s 385 sätestatud kuriteokoosseisuga kaitstavaks õigushüveks on pankrotimenetluse korrakohane toimimine, selle taga omakorda on võlausaldajate varalised või muud huvid, mille kaitsele on pankrotimenetlus suunatud.

§ 385eesmärk on kaitsta ka pankrotihalduri õigust saada võlgnikult teavet.

Seetõttu tuleb

§ 385järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuna käsitleda ka pankrotihaldurit.

K. P. vastus

1. Vastuses prokuratuuri ja kaitsja määruskaebusele palub ka K. P. (esindaja L. Tamar) jätta kaebused rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse muutmata.
2. K. P. leiab, et ta on selles kriminaalmenetluses kannatanu. Kui U.M ei oleks enda varalist seisundit kahjustanud, oleks K. P. nõue selle arvelt rahuldatud. K. P. on U.M-i ainukene võlausaldaja. Seega põhjustas süüdistatav K. P-le vahetult kahju. Menetlusökonoomia argument ei anna alust jätta kannatanut kriminaalmenetlusse kaasamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Määruse I osas põhjendab kolleegium seda, miks tuleb

§ 384

lg 1 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses käsitada kannatanuna pankrotistunud võlgniku võlausaldajat (A), kuid mitte võlgniku pankrotihaldurit (B). Siis selgitab kolleegium, et

§-s 385 ette nähtud kuriteo puhul ei saa rääkida kannatanust (II). Lõpuks võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse (III). I (A) 31. KrMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Võttes aluseks Riigikohtu senise praktika, mis on asjakohane ka KrMS § 37 lg 1 praeguse redaktsiooni tõlgendamisel, saab kannatanuna käsitada isikut, kelle õigushüve kahjustamine on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo või õigusvastase teoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Esiteks peab kannatanu õigushüve olema kahjustatud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Kannatanu õigushüve kahjustamise ja kriminaalmenetluse eseme vahel nõutav õiguslik seos eeldab aga, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga kahjustati. Juhul, kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks tunnistatud, ei hõlma kannatanu kahjustatud 4

§ 384

lg 1 järgi on karistatav füüsilisest isikust võlgniku, tema seadusliku esindaja või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadev kohustustevastane kahjustamine, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus. 33. Kolleegium leiab, et tagades võlgniku maksevõime säilimist, on

§-s 384 ette nähtud kuriteokoosseis suunatud ennekõike võlgniku olemasolevate võlausaldajate kaitsmisele selle eest, et nende vara hulka kuuluv nõue võlgniku vastu ei muutuks viimase maksevõime vähenemise tõttu osaliselt või täielikult väärtusetuks. Riigikohus on varemgi nentinud, et

§ 384

järgi on karistatav võlausaldajate õiguste rikkumine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 15). Osutatud järeldust toetavad mh järgmised argumendid.
3. Enda varalise seisundi kahjustamine iseenesest pole keelatud ega karistatav. Keelatuks ja karistatavaks muutub selline käitumine siis, kui see toob kaasa isiku pankroti ehk olukorra, kus võlgnik ei suuda püsivalt rahuldada võlausaldaja nõudeid (PankrS § 1 lg 2). Seega on enda pankrotti viimise keelu – ja seda keeldu tagava karistuse (

§ 384) – eesmärk just võlausaldajate varaliste huvide kaitse.

35.

§ 384lg 1 järgi on karistatav üksnes varalise seisundi kahjustamine.

Võlgnik

§ 384

lg 1 mõttes on võlasuhte (võlaõigusseaduse § 2 lg 1) kohustatud pool ehk isik, kellel on vähemalt üks võlausaldaja. Niisiis ei ole

§ 384

lg 1 järgi karistatav, kui isiku varalist seisundit kahjustatakse ajal, mil tal ei ole (veel) ühtki võlausaldajat, ehkki selline tegu võib ohustada potentsiaalseid tulevasi võlausaldajaid. Järelikult ei kaitse

§ 384

mitte määratlemata võlausaldajate ringi, vaid selgelt piiritletud – võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal temaga võlasuhtes olevaid – võlausaldajaid. 36.

§ 384

lg 2 kohaselt karistatakse sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud teo eest üksnes siis, kui kohus on välja kuulutanud teo toimepanija või juriidilisest isikust võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu. Nii pankroti väljakuulutamine (PankrS § 31) kui ka pankrotiavalduse menetluse raugemine (PankrS § 29) eeldab kõikidel juhtudel seda, et kohtule oleks esitatud pankrotiavaldus. Pankrotiavalduse võib esitada vaid võlgnik või võlausaldaja (PankrS § 9 lg 1). Seega ei saa riik kellegi suhtes

§ 384

lg 1 tunnustel kriminaalmenetlust alustada ega teda selle kuriteokoosseisu järgi karistada, ilma et mõni võlausaldaja või võlgnik ise esitaks kohtule pankrotiavalduse. Selline võlausaldaja või võlgniku initsiatiivi eeldav regulatsioon kõneleb samuti selle kasuks, et

§-s 384 ette nähtud kuriteokoosseisuga kaitstakse esmajoones individuaalseid, mitte üksnes kollektiivseid õigushüvesid. 37.

§-le 384 kui ennekõike võlausaldajate kaitsenormile osutab selle sätte sanktsiooni (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus) võrdlus mitme teise (esmajoones varavastase) kuriteo sanktsiooniga. Olukorras, kus võlgniku varalist seisundit ei kahjusta võlgnik ise, vaid tema esindaja või juhtorgani liige, vastab toimepanija tegu peaaegu alati ka mõne muu kuriteokoosseisu – näiteks

§ 201

lg 2 p 2, § 2172 lg 1 või § 171 lg 1 – tunnustele.

§ 384moodustab selliste kuritegudega kogumi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.

septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 33). Need teised kuriteokoosseisud, mis on suunatud just võlgniku vara kaitsele, näevad

§ 384

lg-s 1 sätestatuga võrreldes ette rangema karistuse (rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse) või vähemalt samaväärse sanktsiooni. Seega juhtudel, mil võlgniku varalist seisundit kahjustab tema esindaja või juhtorgani liige, ei ole

§ 384võlgniku õigushüvede kaitseks tarvilik.

Ühtlasi on selge, et

§ 384

eesmärk ei saa olla füüsilisest isikust võlgniku huvide kaitsmine tema enda eest. Järelikult omandab

§ 384mõtte üksnes juhul, kui käsitada seda sätet võlausaldaja huve teeniva normina. 5

§ 201

kaitseb vara omaniku õigust vara käsutada ja kui tegu pannakse toime omaniku nõusolekul, ei saa seda pidada ebaseaduslikuks omastamiskoosseisu mõttes (viidatud otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16). Seevastu ei välista osanike nõusolek osaühingu vara endale võtnud juhatuse liikme karistamist

§ 384

lg 1 järgi juhul, kui juhatuse liikme tegevus kahjustab osaühingu võlausaldajate õigusi. Toodud näide ilmestab samuti, et

§ 384on mõeldud just võlausaldajate huvide kaitseks.

39. Prokuratuuri ja kaitsja argument, et võlausaldaja saab kaitsta enda varalisi õigusi pankrotimenetluses, ei puutu asjasse, kui on vaja otsustada, kas võlausaldaja on

§-s 384 ette nähtud kuriteos kannatanu. Mis tahes kuriteos kannatanul on sageli võimalik esitada enda rikutud õiguste taastamiseks või rikkumise heastamiseks nõue näiteks tsiviilkohtumenetluse korras. See asjaolu ei välista aga mingil moel isiku lugemist kannatanuks kriminaalmenetluses. Niisamuti ei ole võlausaldaja

§-s 384 ette nähtud kuriteos kannatanuks lugemisel oluline, et pankrotimenetluse ajal ei saa ta kriminaalmenetluses esitada pankrotivõlgnikust süüdistatava vastu tsiviilhagi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-66-10, p-d 12–13). Kannatanu roll kriminaalmenetluses ei piirdu tsiviilhagi esitamisega. Samuti tuleb silmas pidada, et juhtudel, mil süüdistatav ise pole pankrotivõlgnik või kui pankrotimenetlus on kriminaalmenetluse ajaks lõppenud, saab maksejõuetuse põhjustamises kannatanu ka kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitada.
3. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et

§-s 384 ette nähtud kuriteo puhul vastab isik, kes oli võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal tema võlausaldaja, KrMS § 37 lg 1 esimeses lauses sätestatud kannatanu määratlusele.

1. U.M-i, tema kaitsja ja prokuratuuri vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt oli K. P. U.M-i võlausaldaja ajal, mil viimane enda varalist seisundit kahjustas. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et K. P. vastab kokkuleppe sisu arvestades praeguses kriminaalmenetluses KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele.
2. Kolleegium möönab, et juhtudel mil pankrotivõlgnikul on arvukalt võlausaldajaid, võib nende kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamine menetlust oluliselt komplitseerida ja pidurdada. See ei muuda aga tõdemust, et

§ 384

lg 1 on kehtestatud ennekõike võlausaldajate varaliste huvide kaitseks ja et selle kuriteokoosseisu tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses vastab võlausaldaja KrMS § 37 lg 1 esimeses lauses ette nähtud kannatanu tunnustele. Ka näiteks sarivarguste või -kelmuste puhul võib kannatanuid olla kümneid või isegi sadu.

1. võiks seadusandja kehtestada korra, mis lubaks menetlejal kannatanute suure arvu korral piirata nende osalemist kriminaalmenetluses, kindlustamaks kriminaalasja lahendamine mõistliku aja jooksul. Näiteks on võimalik ette näha, et kannatanute osavõtt kohtumenetlusest toimub n-ö massmenetluse korras (vrd ka nt halduskohtumenetluse seadustiku §-d 22–23). Samuti võib seadusandja kaaluda võimalust kehtestada väga paljude kannatanutega kriminaalasjade tarbeks reeglid, mis kohustaksid kannatanuid, kes soovivad kriminaalmenetlusest osa võtta, tegema seda ühise esindaja kaudu vmt. (B)
2. Kolleegium asub aga erinevalt ringkonnakohtust seisukohale, et kriminaalmenetluses, milles füüsilisest isikust võlgnikku süüdistatakse

§ 384lg 1 järgi tema enda maksejõuetuse põhjustamises, ei saa kannatanuna Kr

MS § 37 mõttes käsitada pankrotistunud süüdistatava pankrotihaldurit. Seda järgmistel põhjustel. 45. Enda varalist seisundit kahjustades (

§ 384

lg 1) ei kahjusta füüsilisest isikust võlgnik oma (tulevase) pankrotihalduri individuaalõigushüve ega pane toime kuritegu pankrotihalduri vastu. Seega ei saa võlgniku pankrotihaldur olla ise sellises kuriteos kannatanu. 46.

§ 384

lg 1 järgi süüdistatava võlgniku pankrotihaldurit pole võimalik käsitada ka kannatanu esindajana. U.M-i pankrotihaldur leiab, et menetletavas asjas on kannatanu U.M-i pankrotivara, mille kasuks tegutseb pankrotihaldur. Kolleegium sellega ei nõustu. KrMS § 37 lg 6

§ 384

lg 1 järgi ette enda maksejõuetuse põhjustamist, käsitada samas kuriteos kannatanuna ega pankrotihaldurit tema kui kannatanu esindajana. 48. Neil põhjustel leidis ringkonnakohus ekslikult, et U.M-i pankrotihaldur on U.M-ile

§ 384

lg 1 järgi etteheidetavas kuriteos kannatanu ja ta tulnuks kriminaalmenetlusse kaasata ning temalt kokkuleppemenetluseks nõusolekut küsida. II 49. Ehkki ringkonnakohtu määruse põhiosast ei selgu, kas kohus pidas K. P-d ja U.M-i pankrotihaldurit kannatanuks ka U.M-ile

§ 385

järgi etteheidetavas kuriteos, märgib kolleegium määruskaebuse esitajate väiteid silmas pidades selguse huvides järgmist. 50.

§ 385

järgi on karistatav füüsilisest isikust võlgniku, juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt pankroti- või täitemenetluses või ajutise halduri ees võlgniku vara olulises ulatuses varjamise või selle või muude võlausaldajale tähtsate asjaolude kohta ebaõigete andmete esitamine, kui andmetes kajastatakse vara olulises ulatuses. Kõneksoleva kuriteokoosseisu eesmärk on tagada pankrotimenetluse organite või kohtutäituri informeeritus pankroti- või täitemenetluse läbiviimise seisukohalt olulistest asjaoludest, kindlustamaks pankroti- või täitemenetluse korrakohane toimimine. Selle kuriteokoosseisuga ei kaitsta vahetult individuaalõigushüvesid. Järelikult ei saa

§-s 385 ette nähtud kuriteo puhul rääkida kannatanust KrMS § 37 mõttes. III

1. Nagu eelnevalt märgitud, leidis ringkonnakohus õigesti, et kokkuleppes kirjeldatud asjaoludel vastab K. P. selles asjas maksejõuetuse põhjustamises kannatanu määratlusele. Riigikohus on selgitanud, et menetleja ei tohi keelduda kaasamast kriminaalmenetlusse kannatanuna ühtegi isikut, kes kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaolusid ja kvalifikatsiooni arvestades vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele (vt viidatud määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 26 ja
2. detsembri
3. a määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 38). Järelikult tulnuks K. P. kaasata kannatanuna käesolevasse kriminaalmenetlusse. Uurimisasutus ega prokuratuur seda aga ei teinud ja maakohus kohaldas asjas kokkuleppemenetlust hoolimata asjaolust, et selleks polnud K. P. nõusolekut.
4. Kokkuleppemenetluse sätete – täpsemalt KrMS § 248 lg 1 p 1 ja § 239 – rikkumisena on käsitatav ka see, kui kohus jätab kokkuleppemenetluses kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamata, ehkki asjas puudub mõni KrMS §-s 239 ette nähtud kokkuleppemenetluse kohaldamise alustest. Ühe kokkuleppemenetluse kohaldamise aluse sätestab KrMS § 239 lg 2 p 4, mille kohaselt ei kohaldata kokkuleppemenetlust, kui sellega ei nõustu kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuli
6. a otsus asjas nr 3-1-2-4-12, p 28) Kuna K. P., kes tulnuks kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasata, pole kokkuleppemenetluseks nõusolekut andnud, kohaldas maakohus kokkuleppemenetlust selle norme eirates. Järelikult on õige teise astme kohtu määruse resolutsioonis tehtud otsustus Pärnu Maakohtu
7. detsembri
8. a otsus tühistada ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Seetõttu jätab kolleegium ringkonnakohtu vaidlustatud määruse resolutiivosa muutmata.
9. Samas muudab kolleegium KrMS § 390 lg 1 ja § 361 lg 1 p 3 alusel ringkonnakohtu määruse põhiosa, jättes sellest välja seisukoha, mille kohaselt tulnuks kannatanuna kriminaalmenetlusse 7