← Eesti

3-21-2709/32

Obsah (9)§ 140§ 139§ 86§ 214§ 121§ 145§ 83§ 31§ 217

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev 3-21-2709 25. aprill 2023 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi X kaebus Kaitseväe 10. oktoobri 2021. a käsk

) § 86 p-i 7 grammatiliselt ja teoloogiliselt tõlgendades on selge, et seadusandja on regulatsiooni vastuvõtmisel sätestanud, et asjaolu, mis välistab isiku tegevteenistusse võtmise, peab tulema seadusest kui õigusallikate hierarhias ülimuslikust õigusaktist, mitte määrusest või mõnest õigustrakendavast aktist. 27.4. Tänase päeva seisuga ei ole Riigikogu seadnud Kaitseväes töötamise või teenistusse vastuvõtmise aluseks COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist või COVID-19 tõendi esitamist. Sellist tõendi esitamise kohustust ei tulene

-ist, kaitseväe korralduse seadusest (KKS), töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS), nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest (NETS) ega ühestki muust seadusest. Seega ei esine kaebaja suhtes muid seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistavaid asjaolusid, mille alusel oleks vastustajal õigus kaebajat teenistuskohustuste täitmisest vabastada, ning seetõttu ei ole tegevteenistusest vabastamise käskkiri kooskõlas selles viidatud õigusliku alusega. 27.5.

§ 140

lg 1 p 4 erinormiks on § 145 lg 1, mis sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt. Nimetatud sätte grammatiline tõlgendus viitab otseselt, et need asjaolud oleks pidanud esinema juba teenistusse võtmisel. 27.6. Tegevteenistusest vabastamise käskkiri oleks pidanud vastama vähemalt järgmisele küsimusele: kui tegevteenistusest vabastamise käskkirja õiguslikuks aluseks on

§ 139

lg 2 koosmõjus

§ 140

lg 1 p-ga 4 ning

§ 86

p-ga 7, siis millised on need konkreetsed seadusest tulenevad nõuded, millele kaebaja ei vasta. Ükski seadusesäte, millele vastustaja on tegevteenistusest vabastamise käskkirjas viidanud, sellele küsimusele vastust ei anna. 27.

  1. Käskkirja nr 162 põhjendustest peaks nähtuma, miks oli vältimatult vajalik kehtestada nõue, et Kaitseväe teenistujatel tuleb esitada kas COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos) tõend, vaktsineerimiskuuri läbimise tõend või COVID-19 läbipõdemise tõend ning miks ei piisa enda nakkusohutuse tõendamiseks hoopis (nt iganädalase) testimisnõude kehtestamisest, milline võimalus on ette nähtud ka riskianalüüsis. Käskkirja nr 162 seletuskirjas puudub vastustaja mõttekäik selle kohta, miks vastustaja on jõudnud eelnevale vaatamata järeldusele, et teenistujate nakkusohutuse tõendamiseks sobib üksnes immuniseerimine, aga mitte testimine ja/või isikukaitsevahendite kasutamine. 27.8.Käskkiri nr 162 on vastu võetud ka Vabariigi Valitsuse
  2. mai
  3. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” (määrus nr 144) alusel. Vaktsineerimise tagamise meede on ette nähtud määruse 5 3-21-2709 nr 144 § 6 p-des 7 ja 11 ning nakkusohutuse tõendi esitamise kohustus § 6 p-s 11, kuid vastustaja ei ole põhjendanud, miks on ta valinud niivõrd suure riivega meetme, arvestamata § 6 lg-s 22 pakutavaid alternatiive, mida on ette näinud ka riskianalüüs. Veelgi enam, selleks, et teenistujatele vaktsineerimist võimaldada, peaks vaktsiin olema ka tõhus, kuid määruse § 17 lg 13 p 5 kohaselt peaks olema määruse lisas nr 3 ka vastav viide, et SARS-CoV-2 osas on olemas tõhus vaktsiin, kuid selline viide puudub. 27.9.Eesti Vabariigis on vaktsineerimine vabatahtlik, kuni Riigikogu pole otsustanud vastavat seadust vastu võttes teisiti. WHO (World Health Organization) on oma
  4. aprilli
  5. a selgitustes märkinud, et kaudselt kohustuslikuks saab pidada sellist vaktsineerimist, kus isikule on seatud piirangud, mille eesmärgiks on vaktsineerimisele suunamine/sundimine (dtl 98 jj, tõlge dtl 419 jj). 27.
  6. Määruses nr 144 ei ole ühtegi sätet, mis näeks ette kohustusliku vaktsineerimise kehtestamise võimaluse tööandjale. Käskkiri teatud abinõude tarvitusele võtmiseks peaks TTOS § 134 lg 2 kohaselt tulenema otseselt riskianalüüsist ja tegevuskavast, kus aga ei ole käskkirjas kirjeldatud meetmeid sellisel kujul ette nähtud. 27.
  7. Käskkiri nr 162, mis kohustab teenistujaid vaktsineerima, ei ole kooskõlas Kaitseväe teenistujate õigusi reguleeriva PS § 124 lg-ga
  8. 27.
  9. Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad koosmõjus käskkirjaga 162 riivavad teenistujate õigust valida endale vabalt tegevusala, elukutse ja töökoht. Kaebajal on väga spetsiifiline väljaõpe, mis piirab olulisel määral tema väljavaateid tööturul, kuivõrd sellise tegevusala puhul ei ole just palju ametiasutusi või eraõiguslikke juriidilisi isikuid, kes saaksid pakkuda kaebaja teadmistele ja oskustele vastavat tööd. 27.
  10. Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Kui teenistuja on mistahes põhjustel otsustanud end mitte vaktsineerida, ei saa põhjendatuks ega lubatavaks pidada selliste veendumuste tõttu Kaitseväe poolset teenistujate diskrimineerimist, mida vastustaja antud juhul on aga teinud, ähvardades teenistujate teenistussuhted lõpetada. 27.
  11. Kaebaja palub vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista hüvitis vastavalt ATS § 105 lg-le
  12. Kaebaja viimase kuue kuu keskmine palk on 1592,50 eurot (bruto) (dtl 27-34). Kaebaja on õigustatud ATS § 105 lg 2 kohaselt saama hüvitist vähemalt kuue kuu keskmise palga ulatuses, kuivõrd kaebaja kasvatab hetkel 2-aastast last. Seega minimaalne hüvitise summa, mida vastustaja on kohustatud kaebajale maksma, on 9555 eurot. Kaebaja leiab aga, et temale makstava hüvitise puhul tuleb arvesse võtta veel ka asjaolu, et kaebaja võeti tegevteenistusse tähtajalisele ametikohale tähtajaga
  13. detsember
  14. a. Seega on kaebaja oma elu planeerides arvestanud, et jätkab vastustaja juures teenimist veel vähemalt 39 kuud ning et sel ajal on talle tagatud ka kindel sissetulek. Täiendavalt tuleb kaebaja hüvitise määramisel veel arvesse võtta kaebaja eriala spetsiifilisust ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust, samuti asjaolu, et kaebaja on Kaitseväe teenistuses olnud juba üle 6 aasta ja 7 kuu ning et kaebajal oli plaanis teenistust jätkata, et tulevikus tekiks tal õigus eripensionile. Tulenevalt eeltoodust palub kaebaja kohtul suurendada ATS § 105 lg 2 alusel välja mõistetavat hüvitist, et see vastaks summale, millele kaebajal oleks olnud õigus, kui tema tähtajaline teenistussuhe oleks lõppenud tähtaegselt, st vähemalt 39 kuu ulatuses, st vähemalt 62 107,55 euroni.
  15. Kaitsevägi ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. 28.1.Kaitseliidus sõjaväelise ametikoha täitmiseks vormistatakse Kaitseväe juhataja käskkiri isiku tegevteenistusse võtmiseks, milles näidatakse ära, et tema ametikoht on Kaitseliidus. Nii on tehtud ka kaebaja puhul. 6 3-21-2709 28.2.Kaitseliidu seaduse (KaLS) § 10 lg 5 alusel nimetab Kaitseliidus olevale rahuaja ametikohale tegevväelase ja vabastab ametikohalt Kaitseliidu ülem. Kaitseliidu ülem on määranud kaebaja ametikohale Kaitseliidus. 28.3.Kinnitatud riskianalüüsis hinnati nakatumisriski läbi 8 kontrollküsimuse, millest üheks küsimuseks oli, et RA (rahuaja) tegevused on laiendatavad SA (sõjaaja) tegevustele. Sõjaline väljaõpe RA ametikohal on eeldus edukaks teenistusülesannete täitmiseks SA ametikohal, st et SA ametikohale valmistutakse järjepideva väljaõppega. SA tegevused sisalduvad igapäevastes RA tegevustes. Valmisolek SA tegevusteks tähendab, et iga tegevväelane peab viivitamatult olema valmis SA tegevuste käivitamiseks, kus puudub võimalus hoida distantsi ning puutuma kokku erinevate gruppidega (ajateenijad, reservväelased, liitlasüksused, teenistujad teistest üksustest ja linnakutest jne). 28.4.Kuigi kaebaja oli ametikohal Kaitseliidus, siis tegevväelasena kohaldusid talle Kaitseväe juhataja käsud niivõrd kuivõrd Kaitseliidu ülem ei olnud määranud teisiti. 28.5.Kaebaja oli piisavalt pikka aega olnud tegevteenistuses, järelikult pidi ta aru saama ametikohtade jaotusest ja oma positsioonist Kaitseväes ja Kaitseliidus. KKS § 10 kohaselt kinnitab Kaitseväe juhataja Kaitseväe koosseisu teenistuskohtadena ning kõiki, kes Kaitseväes töötavad, nimetatakse ühiselt teenistujad. 28.6.Kaebuse lisaga 5 kinnitab kaebaja, et ta on teadlik, et Kaitseväes täiendati vastavalt Kaitseväe juhataja käsule kõiki ametijuhendeid vaktsineerimise nõudega, mis tähendab, et ühtegi ametikohta ei olnud võimalik enam täita ilma vaktsineerimistõendit esitamata. Ametijuhendid koostatakse ametikohtadele. Kuna kaebaja ametikoht oli ametijuhendite uuendamise ajal Kaitseliidus, siis korraldus tema ametijuhendit sellel hetkel ei puudutanud. Küll aga oli ta teadlik, et kui ta soovib Kaitseliidu asemel asuda ametikohale Kaitseväes, siis peab ta vastama ametikohale esitatavatele nõuetele sh vaktsineerimise nõue. 28.7.Kaitsevägi on kasutanud talle määruse nr 144 § 6 lg 22 alusel antud kaalutlusõigust ja tuginedes usaldusväärsetele teaduslikele andmetele ja ekspertarvamustele võtnud vastu otsuse, et sobiv ja kohane meede kaitsevõime tagamiseks ja oma töötajate ohutuse tagamiseks on vaktsineerimine. 28.8.Kaebaja ei ole selgitanud, millisel õiguslikul alusel peab Kaitsevägi kaasama Kaitseväe riskianalüüsi koostamisse Kaitseliidu teenistujaid ja kuidas kaebaja oleks saanud Kaitseväe riskianalüüsi koostamisse panustada, kui tal ei olnud Kaitseväes ameti- või tegevuskohta, mille pinnalt riske hinnata. 28.9.Kaebaja õiguseid ei saa kaitsta käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamisega. Käskkirja nr 162 p 4 sõnastusest selgub, et kohustus on suunatud Kaitseväe teenistujatele. Kaitseväe teenistujateks loetakse Kaitseväe koosseisus olevaid ametikohti (KKS § 10). 28.
  16. Seega ei oleks käskkirja nr 162 p 4 tühistamine kaebaja puhul eesmärgipärane, sest tal ei olnud Kaitseväes tegevteenistusest vabastamise ajal ametikohta ja täitmata tegevväelaste rahuaja ametikohtade ametijuhendid eeldasid vaktsineerimise tõendi olemasolu vastavalt
  17. märtsi
  18. a käskkirjale nr
  19. 28.
  20. Kaebaja ei ole nimetanud, millisele ametikohale Kaitseväes oleks pidanud ta määrama. Kaebajal ei saa olla õigustatud ootust ühelegi Kaitseväe ametikohale. Tegevväelane määratakse ametikohale, mille nõuetele ta vastab. Kui isik ei vasta ühegi ametikoha nõuetele, siis see toob vältimatult kaasa tema tegevteenistusest vabastamise. 28.
  21. Kaitseliidu ülem on määranud kaebaja ametikohale Kaitseliidus. Kaitseliidus teenimise ajal kohalduvad teenistujatele Kaitseliidus kehtivad korraldused. Kaitseliidu ülema
  22. septembri
  23. a käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U seati Kaitseliidu tegevväelastele kohustus esitada
  24. septembril 2021 nakkusohutust tõendav tõend. 28.
  25. Käskkirja nr 162 p 8 näol on tegemist riskianalüüsi kinnitava käskkirja regulatiivse sättega, mille tühistamine ei tooks kaebajale neid õiguslikke tagajärgi, mille vältimist ta 7 3-21-2709 seeläbi loodab saavutada. Esiteks näeb Käskkirja nr 162 p 8 ette menetluse alustamise ainult Kaitseväe teenistujate suhtes ja teiseks ei tähenda regulatiivse sätte puudumine halduse siseaktis, et kohustuse rikkumist ei saa menetleda. 28.
  26. Tegevteenistussuhte tegevväelasega lõpetab Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem (

§ 139lg 2).

Kaitseväe juhataja asetäitja

  1. oktoobri
  2. a käskkiri nr 620P on antud pädeva haldusorgani poolt. 28.
  3. Lähtudes käskkirjast nr 162 kehtib Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud dokumendi nõue. Kuna kaebajal tõend puudus, siis ei olnud teda võimalik määrata ka ühelegi Kaitseväe ametikohale. 28.
  4. Tõele ei vasta kaebuse p-s 20 toodud etteheide, et kaebajale ei edastatud teatist õigusega esitada arvamusi ja vastuväiteid enda tegevteenistussuhte lõpetamise kohta. Ka ametikohalt vabastamise käskkirjast nähtub, et isik on esitanud vastuväite ja tema vastuväiteid on kaalutud. 28.
  5. Käskkirjaga nr K-1-1/21/19701P on Kaitseliidu ülem vabastanud kaebaja Kaitseliidu Valgamaa maleva staabi operatiiv- ja väljaõppesektsiooni sideallohvitseri (veebel) Kaitseliidu rahuaja ametikohalt, mille tagajärjel tekkis olukord, et isik oli alates
  6. oktoobrist 2021 tegevteenistuses ilma ametikohata. Tegevväelase ametikohad on Kaitseväes ja Kaitseliidus. Kuna Kaitseliidu ametikoha nõuetele isik ei vastanud, siis oli tal võimalus taotleda ametikohta Kaitseväes, mille nõuetele ta vastab. Kui kaebaja soovis enda määramist Kaitseväes ametikohale, pidi ta vastama ametijuhendiga kehtestatud ametikoha nõuetele. Ilma ametikohata ei saa isik olla ka tegevteenistuses. 28.
  7. Kaitsevägi peab hüvitise suurendamise nõuet põhjendamatuks. Kaebaja ei ole täpsustanud, milline on see spetsiifiline väljaõpe, mis piirab tema võimalusi tööturul. Kaebaja on 29-aastane. Kaitseliit ei anna nii spetsiifilist väljaõpet, mis 6-aastase teenistuse järel piiraks olulisel määral tema väljavaateid tööturul. Ebaõige on kaebaja väide, et tal on õigustatud ootus eripension välja teenida. Sellist õigustatud ootust ei ole ka määramata ajaga teenistuses olevatel kaitseväelastel. Õigust tööle kui sellisele ei ole olemas ning alati on risk töökaotuseks.
  8. Kaitseliit ei nõustu esitatud kaebusega ja palub jätta kaebus rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt. 29.
  9. Kaitseliidu ülema
  10. oktoobri
  11. a käskkirjas nr K-1-1/21/19701P on viidatud rahuaja ametikohalt vabastamisel õiguslikule alusele, lisatud faktilised asjaolud ja põhjendus. Rahuaja ametikohalt vabastamise käskkirja õiguslikuks aluseks on märgitud mh KaLS § 10 lg 5 ja § 15 lg
  12. Käskkirjas on täiendavalt ära toodud, et vastustajal ei ole võimalik mõistlikult piisavalt tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada. 29.
  13. Rahuaja ametikohalt vabastamine ei ole käsitletav tegevteenistuse lõpetamisega, see tähendab, et rahuaja ametikohalt tegevväelase vabastamine ei too endaga kaasa automaatselt tegevteenistuse lõppemise. Kaitseliidu ülem omab õigust KaLS § 10 lg 5 alusel tegevväelast Kaitseliidus olevale rahuaja ametikohale nimetada ja vabastada. Tegevväelasega tegevusteenistusest vabastamist teostab Kaitseväe juhataja. Kaitseliidus rahuaja ametikohalt vabastamine ei välista tegevväelase määramist Kaitseväes mõnele muule ametikohale. 29.
  14. Kaebaja vabastamine ei olnud seotud ainult Kaitseliidu ülema
  15. septembri
  16. a käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U kohustuseks pandud dokumendi esitamata jätmisega. Arvesse võeti ka kaebaja soov riskianalüüsiga ettenähtud ohutusmeetmena vaktsineerimise nõude mitterakendamist. Riskianalüüsi p 4 tabel 8 alapunkti 1.4 kohaselt nähakse ohutusmeetmena vaktsineerimist vältimatult vajalikuna tegevväelasele, kuna 8 3-21-2709 Kaitseliidus on temale pandud ülesannete täitmine Kaitseliidu toimimiseks olulise ja kriitilise tähtsusega. 29.
  17. Kaitseliidule töötervishoiuarsti teenust osutav ettevõte Qvalitas Arstikeskus AS on lugenud Kaitseliidu riskianalüüsis bioloogiliste ohutegurite ennetamiseks ette nähtud meetmed mõistlikuks ning leidis, et neid järgides peaksid olema riskid maandatud. 29.
  18. Kaitseliit ei sundinud kaebajat ennast vaktsineerima, kui ta seda ei soovi, küll aga näeb Kaitseliit riskianalüüsist tulenevalt ette, et Kaitseliidus tegevväelasena töötav isik peab olema vaktsineeritud. Sellest tulenevalt antigi kaebajale võimalus teha ise valik, kas viia enda töökohale esitatava nõudega vastavusse või loobuda töötamisest Kaitseliidus. 29.
  19. Käskkirjas nimetatud tõendite küsimise õigus tuleneb tööandjal määruse nr 144 § 6 lg 2 p-i 11 ja lg 22 koosmõjus. Määruses toodud tõendite küsimise õigus anti tööandjale, et tööandja saaks kontrollida, kas töötaja, kes töökeskkonnas viibib oleks ohutu, sest tööandjal lasub kohustus vältida töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt. 29.
  20. Õiguskantsler on oma
  21. septembri
  22. a kirjas nr 14-1/211710/2106069 Kaitseliidu Ametühingule leidnud, et seoses COVID-19 levikuga võib tööandja küsida töötajalt kinnitust selle kohta, et töötaja ei kujuta ohtu töökeskkonnale. 29.
  23. Vastustajal puudub võimalus veenduda kaebaja nakkusohutuses, kuna viimane ei ole seda tõendanud. Kaebaja ei ole ka ise teinud mingeid omapoolseid algatusi, et pakkuda välja võimalusi, kuidas tema ise näeb ette oma nakkusohutuse tõendamist. 29.
  24. Kaebajale oli edastatud
  25. oktoobril 2021, enne tema rahuaja ametikohalt vabastamist teatis nr K-1-15/21/19287 tema rahuaja ametikohalt vabastamise kavatsusest. Nimetatud teatises oli piisavalt detailselt selgitatud nakkusohutuse tõendamise vajadusest ja tagajärgedest, kui oma nakkusohutust tööandjale ei tõendata. 29.
  26. Kaitseliidu ülema ja kaebaja vahel toimus
  27. oktoobril 2021 kohtumine, kus arutati kaebaja poolt nakkusohutust tõendava tõendi esitamata ja vaktsineerimata jätmise tagajärgi. Kohtumine lõppes kaebaja seisukohaga, et ta ei esita nõutud dokumenti, ega ole nõus end laskma vaktsineerida ning leppis sellega, et ta vabastatakse Kaitseliidus rahuaja ametikohalt. Tulenevalt eeltoodust ei vasta tõele kaebaja väide, et vastustaja ei ole tema arvamust ja vastuväidet ära kuulanud. 29.
  28. Kaitseliidus rahuaja ametikohalt vabastamise näol ei ole tegemist tegevteenistussuhte lõppemisega

§ 139tähenduses.

Seoses sellega, et Kaitseliidu ülema

  1. oktoobri
  2. a käskkiri nr K-1-1/21/19701P ei lõpeta tegevteenistussuhet, ei teki kaebajal ATS § 105 alusel teenistusse ennistamise õigust ega hüvitise nõudeõigust isegi olukorras, kui kohus tuvastaks Kaitseliidu ülema
  3. oktoobri
  4. a käskkirja nr K-1-1/21/19701P tühisuse.
  5. Terviseameti seisukohad on kokkuvõttes järgmised. 30.
  6. Vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigusesse haigestumise riski vähendamiseks ning haiguse leviku edasiseks tõkestamiseks. 30.
  7. Kaebaja on tõlgendanud ebaõigesti Terviseameti kodulehel avaldatud statistilisi andmeid ning teinud eksliku järelduse, et haigestumise ja viiruse edasikandmise tõenäosus ei ole vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste puhul erinev. Samuti on kaebaja ekslikult järeldanud, et COVID-19 vastu vaktsineerimine ei täida seatud eesmärki ehk ei vähenda olulisel määral viiruse levikut. 30.3.Kõikide vaktsiinide, sh COVID-19 vaktsiinide, manustamise järgselt võib esineda erinevaid kõrvaltoimeid. Kõige sagedamini esineb paikseid reaktsioone (süstekoha valulikkus ja turse) ja üldnähte (pea-, lihaste ja liigeste valu, palavik, väsimus, jõutus jt). Need kõrvaltoimed on üldjuhul kiiresti mööduvad, kuid võivad olla patsiendile ebamugavad. Tõsiseid kõrvaltoimeid esineb harva. 9 3-21-2709 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  8. Kaebusest osalise loobumise vastuvõtmise ja menetluse osalise lõpetamise tulemusel on kohtu menetluses kaebaja nõuded Kaitseväe
  9. augusti
  10. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamiseks, Kaitseliidu
  11. oktoobri
  12. a käskkirja nr K-1-1/21/19701P ja Kaitseväe
  13. oktoobri
  14. a käskkirja nr 620P õigusvastasuse tuvastamiseks ning Kaitseväelt ja Kaitseliidult solidaarselt kaebaja kasuks ATS § 105 lg-s 2 sätestatud hüvitise väljamõistmiseks. Kaitseväe
  15. augusti
  16. a käskkiri nr 162
  17. Eesti Kaitseväe juhataja kinnitas
  18. augusti
  19. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsi. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Käskkirja p-i 4 sõnastus oli järgnev: „Tulenevalt „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ Kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-maili aadressile meditsiin@mil.ee või paberkandjal struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest. Andmete esitamise, kontrollimise ja säilitamise suunised on toodud käesoleva käskkirja seletuskirjas.“ Käskkirja p 8 sätestas: „J1 ülemal algatada menetlustoimingud punktis 7 nimetatud isikute suhtes töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud alustel.“ Seejuures peeti J1 all silmas personaliosakonda ning p-s 7 nimetatud isikud olid isikud, kes ei esitanud nõutavat tõendit ühe nädala jooksul käskkirja p-s 4 nimetatud kahenädalase tähtaja saabumisest.
  20. Kaitsevägi on seisukohal, et kaebaja õiguseid ei saa kaitsta käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamisega. Käskkirja nr 162 p-i 4 sõnastusest selgub, et kohustus on suunatud Kaitseväe teenistujatele. Kaitseväe teenistujateks loetakse Kaitseväe koosseisus olevaid ametikohti (KKS § 10). Vastustaja I hinnangul ei oleks käskkirja nr 162 p 4 tühistamine kaebaja puhul eesmärgipärane, sest tal ei olnud Kaitseväes tegevteenistusest vabastamise ajal ametikohta ja täitmata tegevväelaste rahuaja ametikohtade ametijuhendid eeldasid vaktsineerimise tõendi olemasolu vastavalt
  21. märtsi
  22. a käskkirjale nr
  23. Käskkirja nr 162 p-i 8 näol on tegemist riskianalüüsi kinnitava käskkirja regulatiivse sättega, mille tühistamine ei tooks kaebajale neid õiguslikke tagajärgi, mille vältimist ta seeläbi loodab saavutada. Esiteks näeb Käskkirja nr 162 p 8 ette menetluse alustamise ainult Kaitseväe teenistujate suhtes ja teiseks ei tähenda regulatiivse sätte puudumine halduse siseaktis, et kohustuse rikkumist ei saa menetleda.
  24. Kohus märgib, et eelpoolnimetatud vastustaja I seisukohta tuleb vastavalt HKMS § 2 lg-le 4 ja § 151 lg 2 p-le 1 tõlgendada taotlusena kaebuse läbi vaatamata jätmiseks Kaitseväe
  25. augusti
  26. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamisnõude osas.
  27. Kaitseväe juhataja
  28. oktoobri
  29. a käskkirjast nr 620P nähtub, et kaebaja vabastati tegevteenistusest seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega. Seejuures viidati Kaitseliidu
  30. septembri
  31. a käskkirjale nr K-0-13/21/17119U (käskkirjas ekslikult kirjas K-0-13/21/171119U), mille kohaselt tuli tõend vaktsineerimise või COVID-19 läbipõdemise kohta esitada
  32. septembriks 2021 Kaitseliidu meiliaadressile (erki.kala@kaitseliit.ee) ning et
  33. oktoobri
  34. a seisuga ei olnud kaebaja Kaitseliidu ülema nõutud dokumenti esitanud. Eelnevale tuginedes leidis Kaitsevägi, et kaebaja suhtes esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis on tegevteenistusest vabastamise aluseks. Kuigi
  35. oktoobri
  36. a käskkirjas on viidatud ka Kaitseväe juhataja käskkirjale nr 162, selgitades, et Kaitseväes kehtib teenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud dokumendi nõue, nõustub 10 3-21-2709 kohus vastustajaga I, et kaebaja ei saa oma õiguseid kaitsta käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamisega.
  37. Kohus nõustub Kaitseväega ka selles, et Kaitseliidu ülem on määranud kaebaja ametikohale Kaitseliidus. Kaitseliidus teenimise ajal kohalduvad teenistujatele Kaitseliidus kehtivad korraldused. Kaitseliidu ülema
  38. septembri
  39. a käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U seati Kaitseliidu tegevväelastele kohustus esitada
  40. septembril 2021 nakkusohutust tõendav tõend. Järelikult kohaldus kaebaja suhtes kohustus esitada tõend
  41. septembril 2021 Kaitseliidu ülemale.
  42. Nagu asja materjalidest nähtub, võeti kaebaja Kaitseväe juhataja
  43. detsembri
  44. a käskkirjaga nr 802P tegevteenistusse selleks, et täita Kaitseliidus ülesandeid – ta määrati viieks aastaks Kaitseliidu ülema käsutusse (dtl 2). Kaitseliidu ülema
  45. jaanuari
  46. a käskkirjaga nr K-1.1-1/20/605P nimetati kaebaja Kaitseliidu ametikohale, määrati palgatase ja palk ning ametikoha asukoht (dtl 120). Seega on õige vastustaja seisukoht, et kaebajal ei olnud Kaitseväes tegevteenistusest vabastamise ajal ametikohta. Selline seisukoht ei vii kaebaja järelduseni, et kaebaja on justkui teenistusse võetud, teenistusülesandeid täitnud ning ka teenistusest vabastatud, ent puudub isik, kelle kasuks kaebaja teenistusülesandeid on täitnud. Ilmselgelt täitis kaebaja teenistusülesandeid Kaitseliidus, olles Valgamaa maleva staabi operatiiv- ja väljaõppesektsiooni sideallohvitseri (veebel) ametikohal. Kuigi ta oli võetud Kaitseväes tegevteenistusse, pidi ta nn koroonatõendi esitama Kaitseliidule ja seda Kaitseliidu ülema
  47. septembri
  48. a käskkirja nr K-0-13/21/17119U mitte Kaitseväe juhataja
  49. augusti
  50. a käskkirja nr 162 alusel. Asjaolu, et kaebaja pidi koroonatõendi esitama Kaitseliidule, ei oma tähtsust ATS § 105 lg-st 1 tuleneva hüvitise tasumise nõude lahendamise osas.
  51. Seega kohus nõustub Kaitseväe seisukohaga, rahuldab Kaitseväe taotluse ja jätab kaebaja nõude Kaitseväe
  52. augusti
  53. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamiseks läbi vaatamata. Kaitseliidu ülema
  54. oktoobri
  55. a käskkiri nr K-1-1/21/19701P
  56. Asja materjalide kohaselt vabastas Kaitseliidu ülem kaebaja Kaitseliidu rahuaja ametikohalt
  57. oktoobri
  58. a käskkirjaga nr K-1-1/21/1970P. Käskkirja õiguslike alustena viitas Kaitseliidu ülem KaLS § 10 lg-le 5, § 13 lg 1 p-le 13, lg-le 5, § 15 lg-le 1, lg 3 p-le 2;

§ 214

lg-le 1, lg 2 p-le 3, lg-le 3; TTOS § 13 lg 1 p-le 3, § 14 lg 1 p-dele 1 ja 7; Kaitseliidu ülema

  1. septembri
  2. a käskkirjale nr K-0-13/21/17119U ja
  3. septembri
  4. a käskkirjale nr K-0-13/21/18168U ning määrusele nr
  6. Kohtu hinnangul ei anna ükski viidatud norm seaduslikku alust kaebaja teenistusest vabastamiseks ja sätestavad kas Kaitseliidu ülema üldpädevust või on teenistusest vabastamise kontekstis üldse asjakohatud. Nii sätestab KaLS § 10 lg 5, et Kaitseliidus olevale rahuaja ametikohale nimetab tegevväelase ja vabastab ametikohalt Kaitseliidu ülem. KaLS § 13 lg 1 p 13 ja lg 5 kohaselt vastustab Kaitseliidu ülem tegevväelaste kaitseväelise distsipliini eest Kaitseliidus. Kaitseliidu ülem annab Kaitseliidu töö korraldamiseks käskkirju. KaLS § 15 lg 1 näeb ette, et tegevteenistusele Kaitseliidus kohaldatakse kaitseväeteenistuse seadust ja käsuõigust Kaitseväe korralduse seaduse tähenduses, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaitseväe juhataja tegevväelase kõrgema ülemana lahendab Kaitseliidus rahuaja ametikohal oleva tegevväelase esitatud vaide, kui vaide lahendamine on kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt tema pädevuses (KaLS § 15 lg 3 p 2).

§ 214puudutab vaide esitamist.

TTOS § 13 lg 1 p 3 näeb tööandjale ette kohustuse korraldada töökeskkonna riskianalüüsi ning TTOS § 14 lg 1 p-d 1 ja 7 näevad töötajale ette kohustuse osaleda ohutu töökeskkonna loomisel, 11 3-21-2709 järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning täitma tööandja, töökeskkonnaspetsialisti, töökeskkonnavoliniku, töötervishoiuarsti ja Tööinspektsiooni töötervishoiuja tööohutusalaseid juhiseid. Kohus nõustub kaebajaga, et viidatud sätete alusel ei ole kaebajaga teenistussuhte lõpetamine võimalik.

  1. Vaidlusaluse käskkirja põhjendustest nähtub, et kaebaja vabastati ametikohalt, kuna ta ei esitanud nõutavat dokumenti – täpsemalt Kaitseliidu ülema
  2. septembri
  3. a käskkirjaga nr K-0-13/21/17119U kehtestatud ühte järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend. Vastustaja II leidis, et lähtudes riskianalüüsist, kuulub tegevväelane kõrge nakatumise riskitasemega sihtgruppi ning ohutusmeetmena nähakse vältimatult vajalikuna tegevväelase vaktsineerimist, kuna Kaitseliidus on temale pandud ülesannete täitmine Kaitseliidu toimimiseks olulise ja kriitilise tähtsusega. Tööandjal ei ole võimalik mõistlikult tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada. Kohtumenetluses ei ole Kaitseliit täpsustavaid aluseid teenistusest vabastamiseks esitanud. Kohtu hinnangul ei tulene käskkirjas viidatud õigusnormidest, et Kaitseliidul oleks õigus kaebaja ametikohalt vabastada juhul, kui ta käskkirjaga nõutavat dokumenti ei esita. Samuti ei ole Kaitseliit täpsemalt selgitanud, millised seosed esinevad õigusliku aluse kohaldamise ning rahuaja ametikohalt vabastamise aluseks olevate faktiliste asjaolude vahel. Seetõttu on vaidlustatud käskkiri õigusvastane.
  4. Kaitseväe juhataja
  5. detsembri
  6. a vaideotsuses nr KVPS-0.4-3/21/31455-4 (dtl 223225), kus hinnati Kaitseliidu ülema
  7. oktoobri
  8. a käskkirja õiguspärast, asus Kaitseväe juhataja seisukohale, et vaidlustatava käskkirja näol on tegemist Kaitseväe poolt välja antud
  9. oktoobri
  10. a käskkirja nr 620P eelhaldusaktiga, mida kaebaja juba halduskohtus vaidlustab ning mistõttu tuleb vaidlustatava akti õiguspärasust hinnata haldusasjas nr 3-
  11. Kohus nõustub kaebajaga, et Kaitseliidu
  12. oktoobri
  13. a käskkirja nr K-11/21/19701P näol ei ole tegemist eelhaldusaktiga. Kaitseliidu ülema käskkiri ei sisalda ka ühtegi viidet, et tegemist oleks eelhaldusaktiga, mis mõjutaks kuidagi kaebuse esitaja õigussuhet Kaitseväega. Nagu kaebaja õigesti märgib võib haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2 kohaselt haldusorgan eelhaldusaktiga teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu. Praegusel juhul eeltoodud olukorraga tegemist ei ole.
  14. Kaitseliidu selgitustest jääb mulje, et Kaitseliidu ülem võib üldpädevuse alusel tegevväelase rahuaja ametikohalt vabastada ka konkreetse õigusliku aluseta, kuna rahuaja ametikohalt vabastamine ei tähenda tegevteenistusest vabastamist (dtl 302). See seisukoht ei ole õige. Olukorras, kus isikut ei ole võimalik nimetada Kaitseväes muule ametikohale, toob Kaitseliidu ametikohalt vabastamine kaasa ka tema tegevteenistusest vabastamise. KaLS § 15 lg 1 kohaselt kohaldatakse tegevteenistusele Kaitseliidus

-i ja käsuõigust KKS-i tähenduses, kui KaLS-s ei ole sätestatud teisiti. Kuna KaLS ei sätesta aluseid tegevteenistuja ametist vabastamiseks, tulnuks Kaitseliidu ülemal lähtuda selles küsimuses

-st. Seda ei ole tehtud. Kaitseväe juhataja

  1. oktoobri
  2. a käskkiri nr 620P
  3. Asja materjalide kohaselt vabastas Kaitseväe juhataja kaebaja tegevteenistusest
  4. oktoobri
  5. a käskkirjaga nr 620P. Käskkirja õiguslike alustena viitas Kaitsevägi

§ 121

lg-le 4, § 139 lg 1 p-le 1, lg-tele 2, 3 ja 5, § 140 lg 1 p-le 4, lg-le 6, § 145 lg-le 1, § 214 12 3-21-2709 lg-le 1, lg 2 p-le 2, Vabariigi Valitsuse

  1. juuni
  2. a määruse nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“ § 3 lg-le 2, Kaitseliidu ülema
  3. oktoobri
  4. a käskkirjale nr K-1-1/21/19701P. 45.

§ 121

lg 4 sätestab, et Kaitseväe juhataja asendamise kord sätestatakse Kaitseväe põhimääruses.

§ 139

lg 1 p 1 kohaselt lõpeb tegevväelase tegevteenistussuhe tegevteenistusest vabastamisega. Sama sätte lg-te 2, 3 ja 5 kohaselt lõpetab tegevväelasega tegevteenistussuhte Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tegevväelase vabastamisel loetakse tegevteenistussuhe lõppenuks käskkirjas märgitud kuupäevast arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tegevteenistussuhte lõpetamise käskkiri peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid: 1) tegevväelase ees- ja perekonnanimi ning auaste; 2) rahuaja ametikoha nimetus, millel tegevväelane teenis; 3) tegevteenistussuhte lõppemise põhjendus; 4) tegevteenistussuhte lõppemise alus täpse viitega seaduse sättele; 5) tegevväelasele makstav hüvitis, sealhulgas hüvitis kasutamata puhkusepäevade eest, kui vabastamisega kaasneb hüvitise maksmine; 6) tegevteenistussuhte lõppemise kuupäev; 7) vaidlustamisviide.

§ 140

lg 1 p 4 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse korral. Sama sätte lõike 6 kohaselt loetakse tegevväelane reservis olevaks isikuks teenistusest vabastamisele järgnevast päevast arvates, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teenistusest vabastamisest teavitatakse Kaitseressursside Ametit.

§ 145

lg 1 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt.

§ 214puudutab vaide esitamist.

Määruse nr 45 viidatud säte nägi käskkirja andmise aja redaktsioonis ette, et Kaitseväe juhataja ülesandeid täidab tema puudumisel Kaitseväe juhataja asetäitja, viimase puudumisel Kaitseväe peastaabi ülem, viimase puudumisel õhuväe ülem, viimase puudumisel mereväe ülem ja viimase puudumisel toetuse väejuhatuse ülem. 46. Vaidlusaluses käskkirjas on leitud, et kaebaja ei ole Kaitseliidu ülema nõutud dokumenti esitanud, seega esineb kaebaja suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis on tegevteenistusest vabastamise aluseks.

§ 83

lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse alusel nõutava dokumendi.

§ 86

p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Lähtudes Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 kehtib Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud dokumendi nõue.

  1. Riigikohtu üldkogu on
  2. märtsi
  3. a otsuses asjas nr 5-19-29 p-des 60 ja 61 leidnud, et ATS § 15 p-i 5 ja § 95 lg 1 järgi tuleb asjaolud, mille ilmnemine või tekkimine välistab isiku olemise vanglateenistuses, sätestada seaduses. Asjaolud, mis välistavad isiku vanglateenistusse võtmise või vanglateenistuses olemise, on sätestatud ATS § 14 lg-s 1, § 15 p-des 1-4 ja VangS § 114 lg-s
  4. Ükski nimetatutest ei näe vanglateenistuse ametniku teenistusse võtmist või teenistuses olemist välistava asjaoluna ette tema mittevastavust tervisenõuetele. Nõue, et absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse esinemine välistab isiku vanglateenistusse võtmise või vanglaametniku erialale õppima asumise, on sätestatud määruse nr 12 § 5 lg 2 esimeses lauses. Hoolimata mõningatest tõlgendusraskustest on asjaolu, et osale tervisenõuetele mittevastav isik ei sobi teenistusse, tagasiviidav seadusliku aluseni, sest VangS § 146 lg-s 1 sätestatud vanglateenistuse ametniku tervisekontrolli eesmärk on tuvastada muu hulgas ametnikule pandud kohustuste täitmist takistavate tervisehäirete puudumine.
  5. Kohus lähtub ka praeguse asja lahendamisel Riigikohtu üldkogu eelpool esitatud seisukohtadest, sest ATS § 15 p 5 sätestab sarnaselt

§ 86

p-le 7, et teenistusse ei võeta 13 3-21-2709 isikut, kui esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Seega peaks tingimus, mis välistab isiku teenistusse võtmise, olema sätestatud seaduses. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

§ 31

lg 6 sätestas vaidlusaluse käskkirja andmise ajal, et kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Selleks määruseks oli Vabariigi Valitsuse

  1. märtsi
  2. a määrus nr 45 "Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded". Määruses nr 45 ega selle lisades ei sätestatud tegevväelase vaktsineerimiskohustust. Kuna tegevväelase vaktsineerimiskohustus kehtestati Kaitseväe juhataja
  3. augusti
  4. a käskkirjaga nr 162, ei tulenenud vastav tervisenõue seadusest ega olnud antud määrusena seaduse alusel

§ 86

p 7 tähenduses, mistõttu ei sätestanud viidatud aktid seaduslikku eeldust kaebaja vabastamiseks

§ 140lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel.

Sellel seisukohal on olnud ka Tallinna Ringkonnakohus

  1. märtsi
  2. a otsuses asjas nr 3-21-2712 (p 28). Lisaks on ringkonnakohus viidatud otsuses selgitanud, et TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid töötaja enda tervise kaitseks (TTOS § 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ning nõudeid asutuse toimepidevuse tagamiseks. Need tulenevad teenistussuhteid reguleerivatest seadustest ja määrustest. Teenistusest vabastamise alust ei saa tuletada ka

§ 83

lg 2 p-st 5, mis reguleerib teenistusse võtmise vormistuslikku külge, mitte teenistussuhte eelduste ühepoolses korras muutmist. 49. Seega ei ole asjakohane ka vaidlusaluses tegevteenistusest vabastamise käskkirjas toodud viide

§ 83

lg 2 p-le 5.

§ 83

lg 2 sätestab, et tegevteenistusse asuda sooviv isik peab Kaitseväe juhatajale või tema volitatud ülemale esitama Kaitseressursside Ameti kaudu: 1) allkirjastatud taotluse koos kinnitusega, et ta vastab seaduses sätestatud nõuetele; 2) elulookirjelduse; 3) tunnistuse või diplomi nõutava kvalifikatsiooni või hariduse kohta; 4) isikut tõendava dokumendi; 5) muud seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid. Seega nähtub ka

§ 83lg 2 p-st 5, et nõutavad dokumendid on kehtestatud seadusega või seaduse alusel.

  1. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk KKS tähenduses, vaid täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks (
  2. märtsi
  3. a otsuses asjas nr 3-21-2712 p-s 27). Isegi kui tegemist oleks käsuga teenistuskohustuste täitmiseks, saaks käsu täitmata jätmise eest isiku teenistusest vabastada eelkõige distsiplinaarmenetluse tulemusena (

§ 140

lg 1 p 7, § 148, § 166, § 177), kuid sellise olukorraga praegu tegemist pole olnud.

  1. Eeltoodust tulenevalt oli Kaitseväe
  2. oktoobri
  3. a käskkiri nr 620P kaebaja tegevteenistusest vabastamise kohta õigusvastane. Kaitseväelt ja Kaitseliidult solidaarselt kaebaja kasuks ATS § 105 lg-s 2 sätestatud hüvitise väljamõistmise taotlus
  4. Puudub vaidlus, et kaebaja kasvatas tema teenistusest vabastamise ajal alla 7-aastast last (

§ 217ja ATS § 105 lg 2).

Kaebaja teenistusest vabastamise ajal kehtinud ATS § 105 lg 2 nägi alla 7-aastast last kasvatavale teenistujale, kes vabastati teenistusest õigusvastaselt, ette õiguse nõuda hüvitist ametniku kuue kuu keskmise palga ulatuses. Alates

  1. novembrist 2021 jõustus seaduse muudatus, mis nägi ette õiguse nõuda hüvitist ametniku 12 kuu keskmise palga ulatuses. Tallinna Ringkonnakohtu analoogsest asjast nr 3-21-2712 (p 29) järeldub, et kohaldada tuleb kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse redaktsiooni, kuna kohus teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Ehkki nii tekib 14 3-21-2709 õigusnormile praegusel juhul ebaehtne tagasiulatuv mõju, on seda peetud õigusteoorias lubatavaks, kui selliselt suurendatakse isiku üldist heaolu. Kaebus Kaitseliidu ülema
  2. oktoobri
  3. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks ja hüvitise nõudmiseks (haldusasi nr 3-22-12, mis liideti asjaga nr 3-21-2709) esitati halduskohtule
  4. jaanuaril 2022 (dtl 138jj), s.o ajal, mil kehtis juba uus ja kaebaja jaoks soodsam seaduse redaktsioon, mis tähendab, et kaebajal oli tekkinud ka õiguspärane ootus selle seaduse redaktsiooni kohaldamise suhtes (vt nt K. Merusk jt. Õigusriigi printsiip ja normitehnika. SA Eesti Õiguskeskus 1999, lk 85).
  5. Kohus nõustub kaebajaga, et isegi kui kohus ei lähtuks ATS § 105 lg 2 rakendamisel hilisemast redaktsioonist, on kohtul ATS §-st 105 tuleneva hüvitise määramisel lai diskretsiooniõigus. ATS § 105 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. ATS § 105 lg 3 järgi lg-s 1 nimetatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest ATS §‑s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes.
  6. 12 kuu hüvitis on ATS § 105 lg-s 2 märgitud olukorras üldjuhul optimaalne, keskmine hüvitis ja asjas ei ole esitatud selliseid erilisi asjaolusid, mille alusel tuleks sellest hälbida. Põhjendatud ei ole kaebaja nõue hüvitisele 39 kuu ulatuses. Kohus nõustub Kaitseväe seisukohaga, et Kaitseliit ei anna nii spetsiifilist väljaõpet, mis 6-aastase teenistuse järel piiraks olulisel määral 29-aastase isiku väljavaateid tööturul. Ebaõige on kaebaja väide, et tal on õigustatud ootus eripension välja teenida.
  7. Hüvitis tuleb välja mõista vastustajatelt solidaarselt, sest kaebaja vabastati lõppastmes tegevteenistusest Kaitseliidu ülema ja Kaitseväe juhataja käskkirjade koosmõjus – Kaitseliidu ülema käskkiri kaebaja Kaitseliidu rahuaja ametikohalt vabastamise kohta tõi praegusel juhul kaasa Kaitseväe juhataja käskkirja kaebaja tegevteenistusest vabastamise kohta. Asjaolu, et kaebaja määrati Kaitseliidu ülema käsutusse, ei tähenda, et kaebaja poleks olnud tegevteenistuja

ja KKS tähenduses.

  1. Kaebaja väidab, et tema viimase kuue kuu keskmine palk on 1592,50 eurot. Kaebaja poolt esitatud palgalehtede järgi on kaebaja saanud Kaitseliidult
  2. a töötasu järgmiselt: 1) aprillis 1720 eurot (dtl 27, palk panka 1368,69 eurot); 2) mais 1750 eurot (dtl 28, palk panka 1388,49 eurot); 3) juunis 1853,06 eurot (dtl 29, palk panka 1456,52 eurot); 4) juulis 1600 eurot (dtl 30, palk panka 1289,48 eurot); 5) augustis 1636,85 eurot (dtl 31, palk panka 1313,80 eurot); 6) septembris 1163,64 eurot (dtl 32, palk panka 1016,02 eurot). See teeb kaebaja kuue kuu keskmiseks 1620,59 eurot, mis on suurem, kui kaebaja on viidanud.
  3. HKMS § 167 lg 1 sätestab: "Kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Kohus võib vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu. Ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused." Kohus leiab, et HKMS § 167 lg 1 lausete 2 ja 3 alusel on käesoleval juhul põhjendatud teha täpse rahasumma kindlaksmääramine ülesandeks Kaitseliidule, andes talle rahasumma kindlaksmääramiseks ja solidaarselt koos Kaitseliiduga väljamaksmiseks aega üks kuu kohtuotsuse jõustumisest käesolevas kohtuasjas. 15 3-21-2709
  4. Kohtu hinnangul ei ole vastustajad teenistujaid ebavõrdselt kohelnud. Teenistujate ebavõrdne kohtlemine esineks olukorras, kus sarnastele tunnustele vastavaid teenistujaid ebavõrdselt koheldakse. Asja materjalidest nähtuvalt kohaldus Kaitseväes ja Kaitseliidus tõendi esitamise nõue kõikidele ametikohtadele, seega ei koheldud ühtegi töökohta erisustega ning kaebajat ei vabastatud teenistusest ATS §‑s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kaebaja ei ole kohtule esitanud diskrimineerimise tõendamiseks piisavalt tõendeid. Seetõttu ei ole selles asjas põhjendatud hüvitise suurendamine ATS § 105 lg 3 alusel võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumise tõttu.
  5. Arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid kogumis, sh seda, et vastustaja on eksinud seaduse kohaldamisel, kuid asja materjalidest ei nähtu, et seda oleks tehtud tahtlikult eesmärgiga kaebajast vabaneda, ja arvestades mõlema poole huve, peab kohus põhjendatuks mõista vastustajatelt solidaarselt kaebaja kasuks välja hüvitis 12 kuu keskmise palga ulatuses. Menetluslikud otsustused
  6. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. detsembri
  8. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25;
  9. mai
  10. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).
  11. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu ja õigusabikulusid. Kaebaja on esitanud taotluse jätta kõik menetluskulud Kaitseväe ja Kaitseliidu kanda ning mõista Kaitseväelt ja Kaitseliidult solidaarselt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 4955,20 eurot (dtl 515). Kaebaja lepingulise esindaja tunnihinnaks on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaebajal on tekkinud käesolevas haldusasjas õigusabikulud summas 4071 eurot ja lisaks on tasunud kaebaja riigilõivu summas 70 eurot (maksekorraldused lisatud eelneva menetluse käigus) (dtl 472), mis kõik kokku on koos käibemaksuga 4955,20 eurot, mida tõendavad Mittetulundusühingule Eesti Tsiviilallianss väljastatud arved (
  12. märtsi
  13. a arve nr 231205 ja arve spetsifikatsioon (dtl 492-494);
  14. märtsi
  15. a arve nr 231226 ja arve spetsifikatsioon (dtl 516-517)).
  16. Kaitsevägi on seisukohal, et esitatud menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud. Ka Kaitseliit ei nõustu menetluskulude suurusega.
  17. Esmalt märgib kohus, et asja materjalide kohaselt ei ole kaebaja kandnud kulusid riigilõivu 70 euro tasumisega seoses. Riigilõivu puudutavad maksekorraldused asuvad toimikus lehekülgedel 105, 167, 273: dtl 105 – maksekorralduse nr 409 kohaselt on haldusasjas nr 3-21213 tasutud riigilõiv 45 eurot esialgse õiguskaitse eest. Seda summat ei saa arvesse võtta, kuna haldusasi nr 3-21-2513 ei ole seotud praeguse haldusasjaga; dtl 167 – maksekorralduse nr 491 kohaselt on haldusasjas nr 3-21-2709 tasutud
  18. jaanuaril 2022 riigilõiv 15 eurot. See on põhjendatud ja vajalik kulu, mida kohus arvestab; dtl 273 – maksekorralduse nr 533 kohaselt on kaebaja haldusasjas nr 3-22-12 tasunud riigilõivu 40 eurot. Ka seda summat ei saa 16 3-21-2709 vastustajatelt kaebaja kasuks välja mõista, sest kohtu
  19. veebruari
  20. a määruse resolutsiooni p-de 4 ja 5 alusel on see tagastatud Advokaadibüroole Pallo&Partnerid (dtl 275).
  21. Toimingute ajakulu on arvete spetsifikatsioonide kohaselt kokku 33 tundi ja 8 minutit. Arve nr 231205 spetsifikatsioonist nähtub, et
  22. ja
  23. novembri 2021 ning
  24. detsembri
  25. a kulud on seotud vaidemenetlusega (ajakulu 3 tundi ja 35 minutit). Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja esitas
  26. novembril 2021 Kaitseväe juhatajale vaide
  27. oktoobri
  28. a käskkirjale (dtl 207-222) ning
  29. novembril 2021 kõrvaldas vaidemenetluse puudused (dtl 444-446). Vaidemenetluses tehtud kulutuste, sh õigusabikulude hüvitamine halduskohtumenetluses ei ole HKMS alusel võimalik. Riigikohus on püsivalt leidnud, et halduskohtumenetluses saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (nt Riigikohtu
  30. novembri
  31. a otsus asjas nr 3-3-1-43-14, p 26).
  32. Vastuseks Kaitseväe seisukohale, selgitab kohus, et kohtupraktikas on järjekindlalt kinnitatud, et teise isiku poolt ja teises asjas sama otsuse vaidlustamisel sama advokaadi abi kasutamine ei mõjuta üldjuhul menetluskulude väljamõistmist (nt Riigikohtu
  33. novembri
  34. a otsus asjas nr 3-3-1-55-05, p 8;
  35. mai
  36. a määrus asjas nr 3-3-1-28-09, p 12). Nimetatud seisukoht on kohaldatav ka praeguses asjas, kuna sama advokaat on esindanud erinevaid isikuid sarnaste otsuste vaidlustamisel. Seega pole alust menetluskulusid vähendada põhjusel, et Kaitseväe
  37. augusti
  38. a käskkirja nr 162 ja Kaitseväe teenistusest vabastamise käskkirjad on halduskohtus vaidlustanud ka teised isikud, keda esindab sama advokaat, kes esindab ka kaebajat.
  39. HKMS § 109 lg 5 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik ning seda kinnitab ka kohtupraktika (Riigikohtu
  40. detsembri
  41. a otsus asjas nr 3-3-1-63-15, p 16).
  42. Kohus on rahuldanud kaebuse osaliselt, kuid rahuldatud osa suurust on väga keeruline kindlaks teha. Kohus on küll tunnistanud õigusvastaseks Kaitseliidu
  43. oktoobri
  44. a käskkirja nr K-1-1/21/19701P ja Kaitseväe
  45. oktoobri
  46. a käskkirja nr 620P õigusvastaseks ning mõistnud kaebaja kasuks välja hüvitise, kuid 39 keskmise kuupalga asemel 12 kuu keskmise palga ulatuses. Samuti on kohus jätnud läbi vaatamata kaebuse Kaitseväe
  47. augusti
  48. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamiseks.
  49. Arvestades kaebuse rahuldatud osa ja asjaolu, et kaebaja märgitud ulatuses ei ole kaebaja riigilõivuga seoses kulusid kandnud ja vaidemenetluse kulusid kohtumenetluses teiselt poolelt välja mõista ei saa, mõistab kohus vastustajatelt solidaarselt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3450 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
  50. Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.