Obsah (12)

§ 693§ 5§ 232§ 442§ 173§ 171§ 167§ 174§ 176§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Karin Mölder Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2023, Tallinn Kohtuasja

) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, kuid muudab ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele (pd 17.2 ja 26). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Ringkonnakohus võtab asja lahendamisel aluseks järgmised maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille üle pooled ei vaidle ka apellatsioonimenetluses. Kostja tegi
2. mail 2018 TrendAktivi alltöövõtjana aadressil Õismäe tee 46 pinnases horisontaalseid puurimistöid, mille eesmärk oli rajada kinnisel meetodil asfalttee alla torustik elektrikaabli jaoks ning tööde lõpptellija oli Elektrilevi OÜ. Seda tööd tehti Osaühingu Pluvo koostatud projekti alusel. Puurimistööde käigus said torustikus paiknenud hageja õiguseellaste valguskaablid kahjustada.
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab hageja õiguseellastele kahju tekitamise eest, kas kahju suurus on põhjendatud ning kas kahjuhüvitist tuleks vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel. Riigikohus on asja läbivaatamisel leidnud, et hageja nõue tuleb kvalifitseerida 5 VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 järgi. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on

§ 693lg 2 kohaselt sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on mh eelduslikult õigusvastane, kui kahju tekitati omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 5). Kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd hooletuse vormis eeldatakse (vt VÕS § 1050 lg 1). Vastutusest (st kahju hüvitamise kohustusest) vabanemiseks peab kahju õigusvastaselt tekitanud isik tõendama kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse täitmist ehk välise hoolsuse järgimist (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8345/41, p 13).
3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Maakohus ei ole kostja käibekohustuse sisu ja ulatuse tuvastamisel kohaldanud valesti materiaalõigust ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kostja ei ole kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendanud VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse täitmist. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks. Maakohus on õigesti hagi rahuldanud.
4. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus on väljunud vaidluse piiridest, kuivõrd hageja ei ole menetluses väitnud, et kostja puuris projektis ettenähtust erineval kõrgusel. Kolleegium kostja etteheitega ei nõustu. 17.
5. Maakohus ei ole rikkunud

§ 5

lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja vaidles maakohtu menetluses vastu kostja väitele, et kostja puuris vastavalt projektile (vt hageja

1. veebruari
2. a menetlusdokumendi p 10; I kd, tl 114 pöördel). Seega oli kõnealune asjaolu vaidlusalune. 17.
3. Samas nõustub kolleegium kostjaga selles, et maakohus leidis ebaõigesti, et kostja ei tõendanud, et puuris projekti kohaselt (vt maakohtu otsuse p-d 203 ja 211). Kolleegiumi hinnangul saab asjas esitatud tõendite pinnalt teha järelduse, et kostja puuris projektis märgitud sügavusel. Maakohus tuvastas ebaõige projekti joonise põhjal, et kostja teostas puurimistöö oluliselt kõrgemal (I kd, tl 54 pöördel). Avariikohta kajastava projekti joonise kohaselt on tee kõrgusmärgiks 8,57 meetrit, mitte aga 7,22 meetrit. Puurotsiku pealmine kõrgusmärk pidi Telia sidetorustiku alt möödudes olema 6,87 meetrit (I kd, tl 55). Projekti pikiprofiili joonise AS-4 väljavõtte kohaselt pidi Telia torustiku pealmine kõrgusmärk olema 7,5 meetrit, maapinna (kõnnitee) absoluutkõrgus oli seal 8,57 meetrit. Seega, projekti kohaselt pidi Telia torustiku sügavus maapinnast olema (8,57–7,5) 1,07 meetrit. Puurimise käigus selgus, et torustik paiknes enam kui 40 cm sügavamal. Telia töötaja JKi e-kirjas on fikseeritud avariikoha lahtikaevamise tulemused, millega on kolleegiumi hinnangul tõendatud, et kostja puuris sügavusel ca 1,6–1,7 meetrit maapinnast (I kd, tl 9). Seega puuris kostja projektis ettenähtud sügavusel (toru rajamissügavus maapinnast pidi projekti järgi olema 1,61 meetrit). Eeltoodu osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Vaatamata sellele, et maakohus tuvastas selle asjaolu valesti, ei muuda see maakohtu lõppjäreldust valeks. Maakohus rahuldas hagi seetõttu, et kostja ei olnud järginud vajalikku hoolsuskohustust, kuna ta ei teadnud torustiku täpset sügavust ning ei kasutanud kohaseid abinõusid selleks, et seda välja selgitada.
4. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja lõhkus puurimistööde käigus hageja õiguseellastele kuuluvad kaablid. Maakohtu tuvastatud asjaoludel, mille tuvastamisel maakohus kolleegiumi hinnangul ei eksinud, lasus kostjal kui professionaalsel puurimistööde tegijal kohustus enne 6 puurimistööde algust tuvastada, millisel sügavusel torustik täpselt asub (vt maakohtu otsuse p 210). Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. 18.
5. Maakohus võttis hoolsuskohustuse hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi arvesse, et kostja kuulus oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt selle kohta Riigikohtu
6. novembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 18.2 ja
8. juuni
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 11). Kostja tegi kõnealuseid puurimistöid oma majandustegevuse raames, mistõttu lasus tal kohustus võtta töid tehes kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt temaga sarnases tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste rikkumine (vt Riigikohtu
10. septembri
11. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751/184, p 26.4 ja
12. novembri
13. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 18.2). 18.
14. Maakohus, arvestades praeguse asja spetsiifilisi asjaolusid, on õigesti leidnud, et ainuüksi tegutsemisloast ja kättenäitamise aktist vajaliku hoolsuskohustuse järgimiseks ei piisanud (vt maakohtu otsuse p-d 205–207). Projekti joonistel olid märkused, et „elektrikaablite paiknemissügavused näidatud orienteeruvalt, paiknemissügavused täpsustada kohapeal enne puurimistöö algust“, „olemasolevate tehnovõrkude paiknemissügavused täpsustada enne puurimistööde algust“ (I kd, tl-d 53 pöördel, 54 pöördel, 172), „olemasolevate tehnovõrkude paiknemissügavused täpsustada enne muttimist“ (I kd, tl 54). TrendAktiv esindajale sideehitise kättenäitamisel ei õnnestunud selle täpset asukohta kaabliotsijaga tuvastada (II kd, tl-d 140– 141). Kättenäitamise aktis on märgitud ainult sidetrassi asukoht, kuid mitte selle sügavus (I kd, tl 58 pöördel). Samuti sätestas tegutsemisluba sideehitise kaitsevööndis tegutsemise tingimused, mille p 7 järgi oli vajadusel pinnases paikneva sideehitise täpse asukoha ja sügavuse väljaselgitamiseks kohustuslik selle käsitsi kaitsevööndis lahti kaevamine tegutseja kulul (I kd, tl 57 pöördel). Seetõttu on täiesti alusetu kostja väide, et tal puudus mistahes mõistlik põhjus arvata, et projektis Telia torustiku kohta sisalduvad andmed on ebatäpsed. Kostja asus puurima sideehitise kaitsevööndis olukorras, kus kaablite täpne sügavus oli kindlaks tegemata. Sellega tekitas kostja üsna kõrge tõenäosuse teistele isikutele märkimisväärse kahju tekkimiseks, kuna kaablitega olid seotud tuhanded hageja kliendid, kelle igapäevast elu ja majandustegevust kaablite kahjustamine võis mõjutada.
15. Ohu realiseerumise ärahoidmiseks oli kostjal võimalik kasutada mitmeid kohaseid abinõusid. Maakohus leidis, et sidekaevude kaudu kaablite asukoha kindlaks tegemine ei olnud piisav hoolsuskohustuse täimiseks, sest selle abil ei saanud teha täpseid järeldusi kogu torustiku kulgemistrajektoori ja sügavuse kohta (vt maakohtu otsuse p 212). Kolleegium nõustub maakohtuga. Tööalast 25 meetri kaugusel oleva sidekaevu kontrollimine ei ole piisav abinõu käibekohustuse täitmiseks. Sellise järelduse saab teha PP arvamusest (III kd, tl-d 142–144, vt vastused küsimustele 4, 6 ja 7) kui ka LU arvamusest (III kd, tl-d 134–137).
16. Kostja oleks saanud kasutada kaabliotsijat, seadistades seda selliselt, et kõrgepingeliinid ei häiriks seda. OH arvamuse kohaselt on kaabliotsijaga võimalik sidetrassi täpset sügavust kontrollida, sõltumata kõrgepingekaabli häiretest, häälestades generaatori ja kaabliotsija sellisele sagedusele, mida elektrikaabli magnetväli ei sega (II kd, tl 136). Kostja ei ole tõendanud, et kaabliotsija kasutamine oleks olnud ebamõistlikult koormav või kulukas (vt ka PP arvamus, vastus küsimusele 5; III kd, tl 143).
17. Teise kohase abinõuna oleks kostja saanud torustiku ristumiskoha käsitsi lahti kaevata (maakohtu otsuse p 191). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et lahtikaevamine oli välistatud või kostjale ebamõistlikult koormav või kulukas. Kui sideehitise sügavust ei ole võimalik muul moel kindlaks teha, siis üksnes asjaolu, et kostja on valinud 7 horisontaalpuurimise viisi, ei tähenda, et sügavuse väljaselgitamiseks oleks olnud lahtikaevamine välistatud. Kostja ei ole tõendanud, et linn nõudis kinnisel meetodil kaevamist. Kostja on väitnud, et kohalikult omavalitsuselt kaevetöödeks loa saamine oleks tähendanud puurimistööde hinna ja aja mitmekordistumist. Kostja väide, et ta oleks pidanud kogu puurimistrajektoori lahti kaevama, on tõendamata. Selleks, et tagada sideehitise kaitsevööndis ohutu puurimine, oleks piisanud maa lahtikaevamisest Telia torustiku ristumiskoha juures. Lisaks märgib kolleegium, et ei nõustu kostjapoolse tegutsemisloa sisu tõlgendamisega. Maakohus leidis õigesti, et tegutsemisluba nägi kostjale ette kohustuse maa vajadusel lahti kaevata (maakohtu otsuse p 207). Kui sideehitise täpne sügavus on teadmata, siis tuleneb kostjale kui kaitsevööndis tegutsevale isikule selline kohustus kaitsevööndis tegutsemise tingimuste p-st
19. Hageja on välja toonud kohase abinõuna ka georadari kasutamise võimaluse. Pooltel on vaidlus selle üle, kas sellise kõrgtehnoloogilise seadme kasutamine oli puurimistööde teostamise ajal sobilikuks ja usaldusväärseks kaablite sügavuse tuvastamise viisiks. Maakohus hindas poolte esile toodud väiteid ja esitatud tõendeid ning leidis, et kuigi sellise tehnoloogilise seadme, mis suudab näha läbi maapinna, kasutamise võimalus oli olemas, ei olnud see Eestis
20. a puurimistööde puhul veel tavapärane. Kolleegium nõustub maakohtuga. Kuna maakohus selle abinõu välistas, siis ei pidanud ta ka andma hinnangut tekkiva kahju raskusastmele ja tõenäosusele ning georadari kasutamise kulutuste ja vaeva suurusele. Praegusel juhul on tuvastamist leidnud, et kostjal oli sobivamaid viise torustiku sügavuse väljaselgitamiseks (vt praeguse otsuse p-d 20 ja 21).
21. Eeltoodust tulenevalt lasus kostjal kohustus võtta puurimistöid tehes kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt temaga sarnases tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste rikkumine. Kuna kostja sellisid abinõusid tarvitusele ei võtnud, on tema tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 rikkumise tõttu õigusvastane ja ta on ühtlasi õigusrikkumises VÕS § 1043 mõttes süüdi.
22. Kostja heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist. Kolleegiumi arvamuse kohaselt on maakohus tõendeid hinnates järginud

§ 232

lg-s 1 sätestatut, hinnates kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (vt maakohtu otsuse p-d 212–215). Kostja etteheide maakohtule AM arvamuse ebaõige hindamise kohta on põhjendamatu. Samuti on maakohus arvestanud LU ja AA arvamustega ning Osaühingu Pluvo esindaja selgitusega (vt maakohtu otsuse p-d 206 ja 217). Maakohus leidis, millega ka kolleegium nõustub, et kostja ei saanud puurimistööde läbiviimisel lähtuda vaid projektist, sest see ei kajastanud täpseid andmeid Telia torustiku sügavuse kohta. Projekti kantud märkuste kohaselt tuli torustiku sügavus täiendavalt kindlaks teha. Maakohus on kooskõlas

§ 442

lg-ga 8 piisavas ulatuses põhjendanud, miks kostja esitatud tõendid tema esile toodud asjaolusid ei tõenda.

1. Maakohus tuvastas, et hagejale kahju tekkimine summas 5333 eurot on tõendatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kahju suuruse tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, neid ei korda (maakohtu otsuse p-d 219–226). Kostja jääb ka apellatsioonkaebuses seisukoha juurde, et temalt ajutise sidekaabli maksumuse ja paigaldamiskulude hüvitamise nõudmine ei ole põhjendatud. Maakohus on kostja väiteid hinnanud ning leidnud kolleegiumi hinnangul õigesti, et ajutiselt paigaldatud kaabli kulu ei ole ebamõistlik üksnes seetõttu, et hageja oleks võinud kohe otsida sobiliku kaabli, nt Aktsiaseltsilt Esvika Elekter. Nõude ulatuse kontrollimisel kohaldub VÕS § 132, mille lg 3 järgi tuleb kahju tekitajal hüvitada kulutused, mis on vajalikud asja viimiseks endisesse seisukorda. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kahjuhüvitis hõlmab ka ajutisele lahendusele kantud mõistlikke kulusid, mida hageja tegi selleks, et teenuse osutamine oma klientidele kiiresti taastada. Hageja 8 töötaja kirjaliku seletuse kohaselt paigaldati esmalt ajutine kaabel seetõttu, et sideühendus tuli klientidele nädalavahetuseks kiiresti taastada, hiljem see asendati sobiva kaabliga (vt AM kirjalik seletus; II kd, tl 105).
2. Kostja heidab maakohtule ette VÕS § 139 lg 1 kohaldamata jätmist. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole nõuetekohaselt kostja väiteid kahjuhüvitise vähendamiseks hinnanud, kuid see ei muuda maakohtu lõppjäreldust valeks. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Asja lahendamisel tuleb arvestada Riigikohtu seisukohti VÕS § 139 tõlgendamisel ja kohaldamisel. 26.
3. VÕS § 139 lg 1 kohaldamine ei eelda, et hageja oleks rikkunud mingit seadusest või lepingust tulenevat kohustust. Samuti ei pea VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks olema Telia käitumine omistatav hagejale ei tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 lg 2 järgi ega muul alusel. Samas juhul, kui Telia ei juhtinud kostja kui kahju tekitanud isiku tähelepanu ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule, jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks hagejale tekkinud kahju vähendanud (kui seda võis mõistlikult oodata VÕS § 139 lg 2 tähenduses), on see käsitatav hagejast kui kahjustatud isikust tuleneva asjaoluna, mis võib anda alust kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada. VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei hinnata seda, kas kannatanu oli hooletu või mitte, st et kahjuhüvitist saab nimetatud sätte alusel vähendada ka siis, kui kannatanu polnud süüdi kahju tekkimises (vt Riigikohtu
4. septembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 16 ja
6. mai
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 16). Selleks, et lugeda kannatanu tegevust kahjuhüvitist vähendavaks asjaoluks VÕS § 139 järgi, peab kannatanu tegevuse ja kahju vahel esinema põhjuslik seos (vt Riigikohtu
8. novembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-58942/229, p 34). 26.
10. Kolleegiumi hinnangul ei saa tuvastatud asjaolude pinnalt teha järeldust, et Telia on vastutav selle eest, et maakatastri kaardil olid torustiku kohta valed andmed. Kostja ei ole tõendanud, et nii maakatastris kui ka projektis olevad andmed pärinevad Telialt või et Telial oli selliste andmete esitamise või nende ajakohastamise kohustus. Kuna andmed torustiku kohta olid vanad, kooskõlastas Telia projekti märkustega, et andmed sügavuse kohta on orienteeruvad ning neid tuleb sideehitise asukohas täpsustada. Telia ei andnud kättenäitamisel mingeid kinnitusi torustiku sügavuse kohta. Telia näitas sidetrassi kätte ja andis ka tegutsemisloa eeldusel, et tööalas tegutseja tagab sideehitise ohutuse ning enne puurimist teab täpselt, kus see paikneb. Eelnevast tulenevalt on ümber lükatud kostja väide, et tal puudus igasugune alus arvata, et andmed Telia sidetrassi kohta võivad olla projektis ebaõiged. 26.
11. Telial ei ole kohustust teostusjooniste koostamiseks. Maakohus leidis põhjendatult, et EhS § 15 lg 1 järgi lasub ehitustööde dokumenteerimise kohustus ehitajal. EhS § 70 lg 7 kohaselt kantakse maakatastrisse andmed kaitsevööndi olemasolu, selle sisu ja ruumilise ulatuse kohta. Sellest ei tulene, et maakatastrisse kantakse andmed torustiku täpse sügavuse kohta. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et isegi kui need andmed torustiku täpse sügavuse kohta oleksid katastris olnud, siis oleks kostja pidanud ikka enne puurimist veenduma, et need vastavad tegelikkusele ja on täpsed. Seadusest ei tulnud Teliale ehitaja ees kohustust sideehitise sügavuse kättenäitamiseks, samuti ei saanud see tuleneda mõnest lepingulisest kohustusest (nt kokkulepe Telia ja ehitaja vahel teenuse osutamiseks), sest pooled ei olnud lepingulises suhtes. 26.
12. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kui kättenäitamise käigus ei õnnestunud torustiku sügavust Telia järelevalvel tavapärases kasutuses oleva kaabliotsijaga kontrollida, siis pidi kostja kasutama täiendavaid abinõusid selleks, et veenduda torustiku täpses asukohas ja sügavuses. Kostja pööras rõhku sellele, et aktis ei ole märgitud, et torustiku sügavuse tuvastamine ebaõnnestus. Kolleegiumi arvates tuli kostjal lähtuda sellest, et kui tal puudus 9 kinnitus sügavuse andmete paikapidavuse osas, siis tuli tal see üle kontrollida. Telia andis TrendAktivile olemasolevad andmed, aitas sügavusi kindlaks teha (mis ebaõnnestus) ning samuti hoiatas, et olemasolevad andmed on ebatäpsed. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuigi kostja on palunud tühistada maakohtu otsuse terves ulatuses, ei ole ta menetluskulude kindlaksmääramise kohta sisulisi väiteid esitanud. Ka ei ole kostja väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada sõltumata sellest, et maakohus hagi rahuldas.
14. Tulenevalt

§ 173lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.

Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171

lg 1 alusel kostja kanda.

§ 167

lg 1 järgi jäävad Telia (iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel) menetluskulud kostja kanda.

§ 167lg 2 järgi jäävad Trend

Aktiv (iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel) menetluskulud tema enda kanda. 29.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses hageja menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium

§ 174lg 3 järgi kindlaks ka hageja apellatsiooniastme menetluskulud.

1. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 8558,50 eurot, millele lisandub lepinguliste esindajate kulud
2. veebruari
3. a kohtuistungil osalemise eest vastavalt istungi kestusele. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutanud õigusabi vandeadvokaat Triin Toom 8,7 tundi, tunnihinnaga 245 eurot (käibemaksuta) ja advokaat Marcus Niin 33,7 tundi, tunnihinnaga 190,71 eurot (käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (

§ 176

lg 5) ning ta on käibemaksukohustuslane (

§ 174lg 10).

Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. 31. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt kokkuvõtvalt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 17). 32. Hageja taotleb kahe lepingulise esindaja kulude hüvitamist.

§ 175

lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Mitme lepingulise esindaja kasutamist võib põhjendada esmajoones asja keerukusega. Seejuures ei viita asja tavapärasest suuremale keerukusele mitme esindaja kasutamine, vaid see peab tulenema asja olemusest ja mahust. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul kahe lepingulise esindaja apellatsiooniastmes kasutamine põhjendatud.

1. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus lepingulistel esindajatel kostja apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele kokku 34,4 tundi (toimingud perioodil
2. detsember
3. a kuni
4. jaanuar
5. a). Kolleegium võtab arvesse, et hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Triin Toom on hagejat esindanud alates 10 kassatsioonimenetlusest ning advokaat Marcus Niin asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus. Seega olid samad lepingulised esindajad hagejat esindanud maakohtu menetluses ning menetlusdokumentides korratakse menetluses juba varem esitatud väiteid ja maakohtu seisukohti. Arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mh asjaolu, et vastuses apellatsioonkaebusele korratakse menetluses juba varem esitatud väiteid, on apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ja sellele eelnenud toimingute põhjendatud ajakulu kokku 20 tundi.
6. veebruaril 2023 on hageja esindajal kulunud menetluskulude nimekirja koostamisele 0,9 tundi. Kolleegium peab menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud ajakuluks 0,5 tundi. Hageja menetluskulude nimekirja järgi kulus hageja lepingulistel esindajatel kohtuistungiks ettevalmistumiseks kokku 6,6 tundi. Kolleegium peab vajalikuks ja põhjendatuks kohtuistungiks ettevalmistumise ajakuluks 1,5 tundi. Kostja täiendava seisukoha analüüsimisele kulunud ajakulu 0,5 tundi peab kolleegium vajalikuks ja põhjendatuks.
7. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Praegusel juhul on hagejat esindanud kaks lepingulist esindajat tunnihinnaga 245 eurot (käibemaksuta) vandeadvokaadi puhul ja 190,71 eurot (käibemaksuta) advokaadi puhul. Arvestades asja keerukust peab ringkonnakohus hageja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud suuruseks 190,71 eurot.
8. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses kantud 4290,98 eurot (= 22,5 tundi x 190,71), millele lisandub
9. veebruari
10. a istungi kulu 270,81 eurot (= 1,42 tundi x 190,71), seega kokku 4561,79 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

1. Telial rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
2. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 11