4-23-469/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2023.a. Tallinn Väärteoasja number 4-23-469 Kohtukoosseis Kohtunik Meelis Eerik Kohtuistungi sekretär Carina Põldme Väärteoasi Marko Ottase (Ottas) väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi Vaidlustatud lahend Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 19.01.2023 otsus väärteoasjas nr 2302,22,019245 Asja läbivaatamise kuupäev
2. märts 2023.a. Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Marko Ottas Kohtuvälise menetleja esindaja Triinu Riigor Tõlk Katrin-Jana Vaab RESOLUTSIOON
3. Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtule 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 19.01.2023 otsusega väärteoasjas nr 2302,22,019245 karistati Marko Ottast liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selle eest, et ta juhtis 28.12.2022 kell 10.37 Tallinnas, Pärnu maanteel Viljandi mnt ja Järvevana tee vahel mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 78+-3 km/h, lubatud suurim sõidukiirus sellel lõigul on 50 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 25 km/h. Selle otsuse peale esitas Marko Ottas (edaspidi kaebuse esitaja või menetlusalune isik) Harju Maakohtule 01.02.2023 kaebuse, milles palus juhtimisõiguse äravõtmine asendada rahatrahviga. Kaebuse esitaja töötab ametikohal, kus tema igapäevaseks tööks on autoga sõitmine. Juhtimisõiguse peatamine kolmeks kuuks on ebamõistlikult karm karistus, mille tõttu ei saa ta enam täita oma igapäevaseid tööülesandeid ja kaotab seeläbi oma sissetuleku. Kaebuse esitaja kahetseb südamest, et ei pidanud kinni liikluseeskirjast ning kiirustamise tõttu ületas kiirust. Ta on tehtud veast aru saanud ja lubab seda mitte korrata. Kohtuväline menetleja vaidles kohtuistungil kaebusele vastu. Kohtu seisukoht Vastavalt VTMS § 123 lg 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusnormi rikkumisi kohus ei tuvastanud. Vaidlus puudub väärteo toimepanemise faktis. LS § 227 lg 2 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21– 40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. 28.12.2022 kiirusmõõtur LaserCam 4 salvestuse andmetega on tuvastatud, et kaebuse esitaja juhtis Pärnu maanteel Viljandi mnt ja Järvevana tee vahel sõiduautot Mitsubishi Space Star registreerimismärgiga XXXXXX kiirusega 78 km/h. Kiirusmõõtur on taadeldud vastavalt tunnistusele nr TTRS-22/00090, veapiir kiirusel kuni 100 km/h on +-1 km/h. Politsei- ja Piirivalveameti kinnitusel on kiiruse mõõtja Kerly Simulman läbinud LaserCam4 kiirusmõõturi kasutajakoolituse. Kaebuse esitaja ei vaidlusta kiiruseületamist. Kohtuistungil tunnistas ta, et kiirus võis olla 74-75km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sel teel oli 50 km/h. Seetõttu on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine tuvastamist leidnud. Kohus leiab, et tuvastamist on leidnud LS § 227 lg 2 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsed tunnused. Kaebuse esitaja on andnud ütlusi, mille kohaselt pani ta teo toime kiirustamise tõttu, kuna hilines tööle. Kohus leiab, et tegu on toime pandud kavatsetusega, sest kaebuse esitaja teadis enda sõidukiirust, soovis kiiresti sõita, tööle jõuda ning teadis ka seda, et piirkiirus oli 50km/h. Seega teadis kaebuse esitaja, et ületas kiirust ning soovis seda teha. Seetõttu on tegu toime pandud kavatsetusega. Sellega on täidetud väärteokoosseisu subjektiivne külg. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 2 Kohus leiab, et kaebuse esitaja on toime pannud LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada KarS § 56 lg 1, mille kohaselt „karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.“ Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud vastutust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Kohus selle seisukohaga nõustub. Otsuse tegemise ajal kohtuvälise menetleja käsutuses olnud materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks oma toimepandud tegu kahetsenud. Tegu kahetseb kaebuse esitaja kohtule esitatud kaebuses, kuid kohus märgib, et mitte igasugune kahetsus ei ole puhtsüdamlik kahetsus vastutust kergendava asjaoluna. Kahetsus peab olema puhtsüdamlik ja mitte formaalne, samuti peegelduma isiku käitumises. Antud juhul on karistusregistri kohaselt kaebuse esitajat karistatud sama, s.h LS § 227 lg 2 rikkumise eest. Kohtu hinnangul näitab korduv liiklusnõuete rikkumine seda, et kaebuse esitaja ei saa aru oma rikkumistest ega saa järelikult neid ka puhtsüdamlikult kahetseda. Kohtu hinnangul ei saa puhtsüdamlikult kahetseda korduvaid samasisulisi rikkumisi. Kahetsuse puhtsüdamlikkust näitab ka see, kui seda avaldatakse koheselt oma teo kohta, mitte hiljem, karistuse vähendamisel eesmärgil. LS § 227 lg 2 alusel saab isikut karistada kas rahatrahvi või juhtimisõiguse äravõtmisega. Kohtuväline menetleja on kaebuse esitajat karistanud juhtimisõiguse äravõtmisega. Otsuse kohaselt on mootorsõidukid kõrgendatud ohuallikad ning seetõttu on liiklusohutuse tagamiseks kehtestatud piirkiirused ja kohustused. Piirkiirus on oma sisult võimalik maksimaalne piir, mida mitte mingil juhul ei tohi ületada ja kohustus oma sisult nõue, mida mingil juhul ei tohi täitmata jätta. Noore ja algaja juhina asulasisesel teel nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani isik toime enamohtliku väärteo seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Kohtuväline menetleja arvestas, et menetlusaluse isiku näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Karistusregistri andmetel on menetlusalusel isikul kehtiv väärteokaristus seoses lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega ning teda on LS § 227 lg 2 alusel karistatud võimaliku maksimaalse rahatrahviga. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust ja tema ükskõikset ning üleolevat suhtumist liiklusreeglitesse, kaasliiklejatesse ja võimalikku saabuvasse tagajärge ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb tema suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus nõustub selle motivatsiooniga. Kohus rõhutab üle, et juhtimisõiguse äravõtmise kasuks räägivad järgmised kaalukad asjaolud: kaebuse esitaja näol on tegemist liiklusregistri väljavõtte järgi algaja juhiga, mistõttu tema poolt toimepandud kiiruseületamine on kogemuste puudumise tõttu talle endale ja teda ümbritsevatele inimestele ja varale enamohtlikum kui staažika juhi poolt toime pandud kiiruseületamine. Ületas ta kiirust oluliselt – 25km/h võrra. See näitab tõesti tema suhtumist õiguskorda ja liiklusnõuetesse. Veelgi ilmekamalt näitab aga tema suhtumist asjaolu, et teda on varem karistatud samasuguse olulise määras (s.o vähemalt 21km/h võrra) piirkiiruse ületamise eest. Antud väärtegu on enamohtlik väärtegu – suurel sõidukiirusel ei ole mootorsõiduki juht võimeline ootamatult teele ilmunud takistuse ees sõidukit peatama ega sellest takistusest ohutult ümber põikama. Tuleb arvestada, et kaebuse esitaja ületas kiirust linnas. Teda on varem ka karistatud LS § 227 lg 2 järgi. Eeltoodust saab teha järelduse, et menetlusalune isik ei ole endale aru andnud, et kiiruseületamine on enamohtlik väärtegu, ei suuda kiirusepiirangust kinni pidada, ei arvesta kaasliiklejatega, ei tunne piisavalt hästi liiklusreegleid ja on seetõttu mootorsõiduki juhina liikluses ohtlik. Vastavalt karistusregistri väljavõttele on kaebuse esitajat varasema rikkumise eest karistatud LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o rahatrahviga maksimaalses ulatuses. Kuna kaebuse esitaja pani toime uue samasisulise teo võib järeldada, et rahatrahv maksimaalses 3 ulatuses ei ole oma mõju avaldanud. Seetõttu oli kohtuvälisel menetlejal igati põhjust mõista karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Antud juhul on tuvastatud korduva samalaadse teo toimepanemine. Karistuse eesmärgiks on mõjutada rikkujat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega õiguskorda, mille alla kuulub ka liikluskord. Isik, kellele juhtimisõigus on igapäevaselt vajalik, peab ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt liikluseeskirju, mitte aga lootma, et rikkumisi ei märgata või nendele seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Kui isik otsustab valida käitumisviisi, millega seab ohtu nii enda kui kaasliiklejate turvalisuse ning riskib juhtimisõiguse ajutise ilmajäämisega, tuleb tal taluda sellest lähtuvaid negatiivseid mõjusid oma elukorraldusele. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-6-17 märkinud, et karistus peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumis toime panna. Korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samalaadse süüteo. Seetõttu on põhjendatud kaebuse esitaja karistamine mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks, s.o sanktsiooni keskmises määras. Mis puutub kaebuse esitaja väidetesse, et juhtimisõigust on tal vaja tööülesannete täitmiseks, siis see ei ole karistust välistav asjaolu. Töökoht ei ole vastutust kergendav asjaolu. Kaebuse esitaja pidanuks suhtuma oma tööalastesse kohustustesse vastutustundlikult teades, et lubatud piirkiiruse ületamine võib kaasa tuua juhtimisõiguse äravõtmise. Seetõttu ei anna kaebuse esitaja vastav väide alust mõistetud karistuse muutmiseks. Kuivõrd kaebuse esitaja on talle süüks arvatud väärteo toime pannud, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik 4