Obsah (7)

§ 58§ 50§ 15§ 16§ 18§ 56§ 57

4-23-735 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2023, Tallinn Väärteoasja number 4-23-735 (230223001478) Kohtunik Merit Bobrõšev Väärteoasi S K ka

§ 58

mõttes;  järjekordsest rikkumisest järeldada, et programmi läbimine ja sellega kaasnevate kohustuste täitmine ei suutnud isikut mõjutada selliselt, et ta enam rikkumisi toime ei paneks. Koolituselt saadud teadmiste põhjal peaks isik olema vägagi teadlik sellest, millisel viisil alkohol keha mõjutab ja kui kaua võtab täielik kainenemine aega; Koolitusel osalemise võimaldamine oli riigi poolne vastutulek isiku rikkumisele, lootusega, et see võiks teda suunata õiguskuulekale käitumisele;  menetlusalune isik on oma igapäevaelu tugevalt sidunud juhtimisõiguse omamisega, kui samal ajal on isik unustanud, et juhtimisõiguse omamine on eriõigus, mille säilitamiseks 3 4-23-735     ootab nii riik kui ühiskond liikluses vastutustundlikku käitumist. Lisaks sellele on isiku poolt toime pandud rikkumine liigitatud niivõrd raskeks, et seadusandja on võimaliku karistusena ette näinud ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise nii põhi- kui lisakaristusena; isikud, kes vajavad oma igapäevase elu korraldamiseks mootorsõidukit, peavad mõistma, et juhtimisõiguse säilimine sõltub nende endi valikutest. Pannes oma soovid ja vajadused kõrgemale seadusest tulenevatest nõuetest ja eelkõige enda ja teiste liiklejate turvalisusest, peab juht arvestama, et tema teole võivad järgneda vägagi ebameeldivad tagajärjed; antud juhul ei ole tegemist väikese eksimusega, kus juhi organismis on alkoholi jäägid eelmisel päeval tarvitatud alkoholist, vaid olulise alkoholipiirmäära ületamisega;

§ 50

lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik pole esitanud tõendit, et ta vajaks sõidukit liikumispuude tõttu; kohaldatud karistused on kooskõlas isiku süü suurusega ja määratud karistus arvestab nii üld- kui ka eripreventiivsete eesmärkidega ning saadab ühiskonnale selge signaali, et enamohtlikele väärtegudele reageeritakse rangelt. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kohus, tutvunud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, kohtumenetluse poolte esitatud täiendavate tõenditega ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb rahuldada ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada osaliselt, s.t lisakaristuse kohaldamise osas.
2. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.
3. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse S. Kle ette mootorsõiduki juhtimist isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,55 mg. Seega peab kohus analüüsima, kas S. K juhtis mootorsõidukit ning kas ta tegi seda alkoholijoobe seisundis.
4. Politseiametnikust tunnistaja J L ütlustest nähtuvalt täites tööülesandeid ja osaledes politseioperatsioonil „Kõik puhuvad“ peatas ta kontrollimiseks kinni 29.01.
5. a kella 11:22 ajal Harju maakonnas Laagri-Hüüru 1 km-l suunaga Laagri liikunud mootorsõiduki xxx registreerimisnumbriga xxx. Kontrollimisel selgus, et sõidukit juhtis S. K, kes viibis sõidukis üksinda. Kontrollides juhti indikaatorvahendiga, tuli näiduks 0,64 mg/l. Juht suunati seejärel tõendusliku alkomeetri kontrolli.
6. Seega nähtub tunnistaja J. L ütlustest, et indikaatorvahendi näidu tõttu oli alust arvata, et S. K võib olla juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes. Seda tunnistaja kahtlust kinnitab sõiduki juhtimisel kõrvaldamise otsus, mille kohaselt on S. K kõrvaldatud 29.01.
7. a kell 11:22 sõiduki xxx registreerimisnumbriga xxx juhtimiselt Harju maakonnas Laagri-Hüüru 1 km-l LS § 91 lg 2 p 2 alusel kuni kainenemiseni põhjusel, et on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. 4 4-23-735
8. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 29.01.2023 kell 11:28 kuni 11:33 S. K seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 9510 EE seeria nr ARMD - 0145, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-22/00117). Tõendusliku alkomeetri lõplik lugem oli 0,60 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,55 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Seega kinnitab lisaks tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükile ka taatlustunnistus, et kasutatud tõenduslik alkomeeter on kehtivalt taadeldud ning töökorras, mistõttu ei ole alust kahelda antud mõõteseadme näidu õigsuses. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Argo Kalda, kes on läbinud Politsei- ja Piirivalveameti personalihaldusprogrammi SAP väljavõtte kohaselt pädeva mõõtja ja tõendusliku alkomeetri koolitused, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.
9. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul on tõendamist leidnud, et S. K oli 29.01.
10. a kella poole kaheteist ajal enne lõunat alkoholijoobe seisundis ning tema 1 liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus vähemalt 0,55 mg.
11. Menetlusaluse isiku ülekuulamisel, mis toimus vahetult peale rikkumise toimepanemist 29.01.
12. a kella 11:39-st kuni kella 11:41-ni, selgitas S. K, et kahetseb, et liiga vara kodust välja tuli ja rooli istus. Sealjuures ei vaidlusta S. K ka kohtule esitatud kaebuses temale etteheidetava rikkumise toimepanemist ehk mootorsõiduki juhtimist joobeseisundis. Seega nähtub eeltoodud tõenditest, et S. K on 29.01.
13. a kella 11:22 ajal juhtinud mootorsõidukit (xxx registreerimisnumbriga xxx) Laagri – Hüüru teel 1.km suunaga Laagris, Saue vallas, Harju maakonnas alkoholijoobes, täpsemalt oli tema ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0,55 mg. Seega on S. K täitnud LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu. 15.

§ 15

lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 16

lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning

§ 18lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus.

Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus.

1. S. K on kohtuvälises menetluses menetlusaluse isikuna ülekuulamisel selgitanud, et kahetseb seda, et liiga vara kodust välja tuli ja rooli istus. Väärteoprotokollile esitatud vastulauses on S. K selgitanud, et ta ei pannud antud rikkumist toime sihilikult. Leiab, et tagasi vaadates oleks pidanud hommikul kauem ootama enne kui autorooli istus. Vaja oli teha lühike sõit kodu juurest poodi (ca 3km). Kahetseb siiralt, et ei mõelnud seda piisavalt läbi ja ei oodanud kauem, et eelmisel õhtul tarbitud alkoholi kogus verest täielikult välja oleks läinud. Kella 11:22 paiku tuvastati S. Kl alkoholijoove 0,55 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohtu hinnangul ei ole tegemist alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidi menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks pidama oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Näiteks oleks saanud menetlusalune isik kontrollida enda olukorda alkomeetriga. Samuti oleks saanud S. K adekvaatsema hinnangu andmiseks võtta aluseks alkoinfo.ee lehel oleva info selle kohta, kui palju aega kulub keskmiselt kainenemisele mingi alkoholikanguse ja koguse eelneva tarbimise korral. Sellest tulenevalt oleks saanud S. K lükata sõiduki juhtimise edasi hilisemale ajale või 5 4-23-735 kasutada muud transpordivahendit või kainet juhti. Siinkohal soovitab kohus tungivalt S. Kl soetada endale alkomeeter. Samas praegusel juhul S. K möönab, et oleks pidanud enne autotooli istumist kauem ootama, kuid asus mootorsõidukit juhtima ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Seega on S. K täitnud LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid S. K teos ei esine. Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et S. K on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi.
2. LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada isiku suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 224 lg 3 p 1 alusel 3-9 kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud ning LS § 224 lg 3 p 2 alusel 3-12 kuuni, kui isikut on varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. S. K ei ole varem LS § 224 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatud.
3. Karistuse mõistmisel juhindub kohus

§ 56lg-st 1.

Selle kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi uute süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve.

1. Kohtuväline menetleja karistas menetlusalust isikut rahatrahviga 125 trahviühikut s.o summas 500 eurot. S. K süü suurust mõjutab esmalt alkoholijoobe määr, milles ta sõidukit juhtis. Arvestades, et LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse isikut alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest, olukorras, kus isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg ja S. Kl oli alkoholijoobe määraks 0,55 mg/l, oli tema joove nimetatud sätte keskmise alkoholijoobe määra (49,5 mg/l) lähedane. Nimetatu loob aluse selleks, et kohaldada talle põhikaristust, mis on sanktsioonimäära keskmise määra lähedane. Lisaks mõjutab S. K süü suurust väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et S. K pani väärteo toime kaudse tahtlusega, mis ei ole kõige raskem väärteo toime panemise vorm, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku keskmisele süüle. Siinkohal märgib kohus lisaks, et praegusel juhul ei nähtu väärteoasja materjalidest muid isiku süüd suurendavaid asjaolusid – nt täiendavate liiklusrikkumiste toimepanemist, teiste kaasliiklejate häirimist vms. Väärteo asja materjalidest nähtub, et S. K peeti kinni politseioperatsiooni „Kõik puhuvad“ raames ehk politsei pidas mingil ajahetkel ja konkreetses kohas kinni kõik mööduvad sõidukijuhid, mitte ei pidanud S. K kinni näiteks põhjusel, et tema juhitud sõidukil oli kahtlane sõidustiil vms.
2. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus. Kohus nõustub sellega, et käesoleval juhul esineb S. K puhul siiski puhtsüdamlik kahetsus, mis tuleb lugeda karistust kergendavaks asjaoluks

§ 57lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes.

Kohus leiab, et kuna menetlusalune isik tunnistas täielikult oma süüd ja kahetses tehtut, siis arvestab kohus kergendava asjaoluna ka süü tunnistamist. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust ja kergendava asjaolu olemasolu leiab kohus, et S. K süü on alla keskmise ja kohtuväline menetleja määratud rahaline põhikaristus veidi alla sanktsioonimäära keskmist määra vastab isiku süü suurusele.

1. Kohtuväline menetleja on S. Kle kohaldanud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Kuivõrd S. Kl ei ole kehtivaid karistusi, siis võib tema puhul liiklusseaduse kohaselt kohaldada lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 alusel sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3-9 kuuks. Lisakaristuse kohaldamine on seega kohtuvälise menetleja ja kohtu diskretsiooniotsustus, kuid seda tuleb alati põhjendada. 6 4-23-735
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et nii põhi- kui lisakaristus kogumis peavad vastama nii isiku süü suurusele kui ka üld- ja eripreventiivsetele kaalutlustele (vt nt 16.05.
3. a otsuse nr 3-1-1-18-17, p 13; 18.06.
4. a otsuse nr 3-1-1-59-15, p 12 ning 13.12.
5. a otsuse nr 3-1-1-122-13, p 9).
6. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 13.12.
7. a kohtuotsuse nr 3-1-1-122-13 punktides 9-11 märkinud järgmist (rõhutused lisatud maakohtu poolt): Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista

§ 56alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. /…/ Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. /…/ Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS § 224 lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

1. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.03.
2. a otsuse nr 3-1-1-6-17 punktis 16 selgitanud järgmist: Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust.
3. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, samuti mõjutab tema sõnul juhtimisõiguse äravõtmine ka pere elukorraldust. S. K kaebuse kohaselt on ta perekonna ainuke autojuht ning lisakaristusena määratud juhtimisõiguse peatamine 3 kuuks mõjutab tugevalt tema võimalusi tööülesandeid täita. Tööülesannete mittetäitmine aga tähendaks kaebaja ja pere jaoks majanduslikku kitsikusse jõudmist ühe sissetuleku kaotamise näol. Kohtule esitatud üürilepingu kohaselt elab isik xxx ning töölepingu kohaselt on töö tegemise kohaks tulenevalt töö eripärast Eesti Vabariik. S. K on elu- ja töökorralduse kirjelduses selgitanud, et tööandja kontor asub xxx, kuid töö eeldab pidevat ja regulaarset klientide külastamist, kontori ja loa vahet sõitmist. Klientide nimekirjast nähtub, et kliendid asuvad üle Eesti s.o nii Tallinnas, 7 4-23-735 Tartus kui ka näiteks Saaremaal. S. Kl on üks laps ja tema elukaaslasel kaks last, kes elavad poole ajast koos nendega. Lapsi tuleb viia erinevatesse lasteaedadesse ja huvitrennidesse. Kohus juhib tähelepanu, et perekonnaliikmete transportimine või töökohustuste täitmine ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu.

§ 50

lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo nr 3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks ja alaealiste laste sõidutamiseks vajalik. Küll aga leiab kohus, et põhi- ja lisakaristus kogumis ületavad süüdistatava süü suurust.

1. Praeguses asjas on kohus seisukohal, et S. Kle on kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud põhjendamatult lisakaristust. Kuigi kohtuväline menetleja on märkinud, et S. K osales ajavahemikul 15.01.2020 kuni 12.02.2020 koolitusprogrammis „Korralik juht”, siis ei või seda koolitusele saatmist praegusel juhul S. Kle karistust mõistes arvesse võtta ja karistusõiguslikult tuleb käesoleval juhul S. K käsitleda kui isikut, kellel on sellelaadne rikkumine esmakordne. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt ei ole isikut karistusregistrisse kantud s.o tal puuduvad nii kehtivad väärteo- kui ka kriminaalkaristused, mistõttu ei ole ta ka korduv liiklusrikkuja. Seega puuduvad S. K puhul lisakaristuse kohaldamist õigustavad asjaolud nagu näiteks korduv rikkumine, suur süü, eksimine muude liiklusnõuete vastu, isiku hoolimatu suhtumine toimepandusse. Nimelt on kohus eelnevalt leidnud, et S. K süü ei ole suur, vaid jääb alla keskmise. Väärteoasja materjalidest ei nähtu viiteid mitte ühelegi muule liiklusrikkumisele. Samuti oli isiku alkoholijoobe määr keskmise määra lähedane. LS § 224 lg-le 2 vastava teo toime pannud isiku süü võib olla märksa suurem kui praeguses asjas tuvastatud on. Nii on võimalik ületada alkoholi lubatud piirmäära veel suuremas ulatuses, samuti on LS § 224 lg-s 2 sätestatud tegu toime pannes võimalik ohustada, häirida või takistada liiklust või ohustada inimeste elu, tervist, vara või keskkonda, kuid selliseid asjaolusid käesolevas asjas tuvastatud ei ole.
2. Ühtlasi on S. K kogu menetluse kestel enda süüd tunnistanud ning toimepandut kahetsenud, mistõttu ei saa rääkida ka tema hoolimatust suhtumisest oma teosse. Seega ei esine praegusel juhul mitte ühtegi asjaolu, mille pinnalt saaks arvata, et S. K oleks jätkuvalt ühiskonnale ohtlik ning tema puhul oleks põhjendatud ohtlikkusest tulenevalt lisakaristuse kohaldamine. Kohus on seisukohal, et praegusel juhul täidab S. Kle mõistetud 125 trahviühiku suurune rahatrahv täielikult karistuse eesmärgid. Seetõttu tühistab kohus täielikult S. Kle kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse ehk mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks.
3. Siiski juhib kohus tähelepanu sellele, et kui menetlusalune isik ei asu õiguskuulekale teel, siis järgmise liiklusalase rikkumise korral, kui karistussätte sanktsioon seda võimaldab, võib olla põhjendatud määrata talle juba põhikaristusena või lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse tähtajaline äravõtmine. Tegemist on võimaliku tagajärjega, mis võib kaasneda isiku poolt väärteo toimepanemise eest mõistetud karistusega. Iga isik, kes rikub seadust, peab arvestama ka sellele järgneva karistusega, mis ei peagi olema isikule mugav kanda. Sealjuures võib karistuse kandmine endaga kaasa tuua ka olulisi elukorralduslikke muutusi, nt töökoha ja sissetuleku kaotus. Seega isiku jaoks, kelle ainus elatusallikas põhineb juhtimisõiguse olemasolul, peab olema liiklusreeglite järgimisel eriliselt hoolas ja tähelepanelik ning tegema endast kõik, et ta seadust ei rikuks. Vastasel korral tuleb arvestada ka võimalike ebameeldivate ning oluliselt isiku senist elukorraldust mõjutavate tagajärgedega. 8 4-23-735 (allkirjastatud digitaalselt) 9