← Eesti

2-22-13962/84

Obsah (5)§ 657§ 436§ 654§ 173§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-13962 Kohtuasi X av

) § 172 lg 1 alusel iga menetlusosalise kulud tema enda kanda, v.a laste riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus avaldaja ja laste ema menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Määruskaebus

  1. Laste ema esitas määruskaebuse, paludes vaidlustatud määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta laste isa avaldus rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a laste esindaja õigusabi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud arvestamata asjaoludega, mis tõendavad laste seotust Eesti Vabariigiga, sh et laste harilik viibimiskoht oli Eestis. Lapsed on sündinud Eestis, nende sissekirjutus on olnud alates sünnist Saaremaal. Iga aasta viibis pere nii Eestis kui Rootsis. Seega laste seotus Eestiga ei ole kunagi katkenud. Kui pere elas Rootsis, siis suheldi tihedalt Eestis elavate sugulastega. Pere plaanis
  2. aastal Rootsist Eestisse kolimist, milleks soetati
  3. oktoobril 2015 Saaremaale XXX külla kinnistu, kuhu ehitati ka elumaja. Ka laste isa soov oli muuta senist vahelduva elukohaga elukorraldust nii, et pere elaks alaliselt Eestis.
  4. aasta kevadest kuni
  5. aasta kevadeni käisid lapsed XXX lasteaias Saaremaal. Peale Rootsi tagasi kolimist käidi Eestis 4–5 korda aastas. Rootsis elamine oli ajutise iseloomuga. Rootsis olles puudus perel ühtne kindel elukoht, kuivõrd elati erinevates üürimajades. Lastele osutatakse Eestis vajalikke tugiteenuseid kohaliku omavalitsuse ja spetsialistide poolt. Lapsed on Kuressaare Perearstikeskuse nimekirjas ning käinud perearsti vastuvõtul alates
  6. aastast. Lastel on Eestis olemas koolikoht koos vajaliku tugiteenusega (logopeed) ning tugev ja tihe koostöö Saaremaa Toetava Haridus Keskusega. Kooli iseloomustuse kohaselt on vanema lapse arengud olnud Eestis koolis käies üldiselt positiivsed. Maakohus on jätnud arvestamata, et lastel oli vaatamata mitme aastase Rootsis koolis käimise järel ikkagi raskusi rootsi keelega. Samuti on maakohus jätnud arvestamata laste sotsiaalsed suhted Eestis. Lastel on Eestis emapoolsed lähedased, kellega on lastel head ja turvalised suhted. Lapsed peavad oma koduks Eestit. Laste isal on raskusi noorema lapse tervise ja hariduse eest hoolitsemisel. Nooremale lapsele pole tagatud ilmastikule vastavaid rõivaid ja laste isa ei ole ostnud nooremale lapsele tal diagnoositud külmetusastma ravimit. Maakohus ei ole arvestanud vanemate senist osalemist laste kasvatamisel ning nende eest hoolitsemisel. Kuna laste isa on kasutanud noorema lapse suhtes vägivalda, ei ole laste huvides nende tagastamine Rootsi, kus nad seatakse otseselt ohtu ja/või ohtlikkusse seisu. Laste isa suhtes on alustatud kriminaalasi, kus kannatanuks on noorem laps. Menetlusosaliste seisukohad
  7. Laste isa palub määruskaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud laste ema kanda, v.a laste esindaja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
  8. Lastele määratud esindaja leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
  9. Eestkosteasutus leidis, et põhjendatud oleks viibimiskoha otsustusõiguse osas hooldusõiguse üleandmine laste emale ja suhtluskorra kindlaksmääramine. Eestkosteasutus tõi
  10. jaanuaril 2023 esile, et laste ema tõi noorema lapse Rootsist
  11. jaanuaril 2023 Eestisse. 7 2-22-13962 Menetluse edasine käik
  12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

  1. Ringkonnakohus kuulas
  2. aprillil 2023 ära noorema lapse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) muutmata, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus seda täiendab. Ringkonnakohus täiendab vaidlustatud määruse resolutsiooni määruse sundtäitmise korraga. Määruskaebus jääb rahuldamata.

  1. Määruskaebemenetluses on mõlemad vanemad ja eestkosteasutus esitanud täiendavaid tõendeid ja taotlenud nende vastuvõtmist. Ringkonnakohus keeldub vastu võtmast lapse ema
  2. aprillil 2023 esitatud tõlgitud dokumente (lisa 3) ja laste isa
  3. detsembri 2022 vastuväitega esitatud Politsei ja Piirivalveameti vastuskirja (lisa 1), kuna need on esitatud korduvalt. Kolleegium võtab vastu resolutsiooni p-des 1–3 märgitud tõendid, kuna need on asjakohased ja ringkonnakohus võtab need vaidluse lahendamisel aluseks.
  4. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks. Maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates õigesti tuvastanud laste õigusvastase kinnipidamise konventsiooni art-te 3 ja 4 tähenduses. Maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire laste kinnipidamisele eelnenud hariliku viibimiskoha määramisel, kinnipidamise õigusvastasuse tuvastamisel, kinnipidamisele eelnenud ühise hooldusõiguse kindlakstegemisel ja tagastamist välistavate asjaolude puudumise tuvastamisel. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8 (koosmõjus § 463 lg-ga 2) tähenduses ning maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lg 6 ja § 659).

Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist.

  1. Ringkonnakohus märgib, et Nõukogu määruse (EL) 2019/1111,
  2. juuni 2019, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) art 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse määruse III ja VI peatükki lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise suhtes, kui see puudutab rohkem kui ühte liikmesriiki, ning need täiendavad
  3. aasta Haagi konventsiooni.
  4. Konventsioon on ellu kutsutud selleks, et eelkõige vanema poolt lapse röövimise korral tagada lapse võimalikult kiire naasmine tema hariliku viibimiskoha riiki, kus selle konkreetse riigi kohtud saavad lahendada vanemate vahelised vaidlused ning otsustada lapse hooldusõiguse üle. Sellise menetluskorra eesmärgiks on esimesel võimalusel taastada olukord, mis oli enne lapseröövi toimumist, seejuures last ja tema huve võimalikult vähesel määral kahjustades. Konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse huvides lapse viivitamatu tagastamine lapse harjumuspärasesse elukeskkonda. Lapse tagastamine tagab ka vanemate huvide kaitse, sest säilib vanemate õigus pöörduda lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks lapse esialgse elukoha järgsesse kohtusse ning on takistatud ühel vanemal saada lapse õigusvastase äraviimisega teises riigis eeliseid lapse hooldusõiguse määramisel. Samuti 8 2-22-13962 on lapse tagastamise otsustusel üldpreventiivne toime, mis peab tagama selle, et vanemad ei vii last õigusvastaselt ühest riigist teise. Sellest tulenevalt saab jätta lapse tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud konventsiooni art-tes 12

(2), 13 ja 20 (vt Riigikohtu
  1. detsembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-21-123-06, p 17).
  2. Konventsiooni alusel tuleb laps tagastada riigist, kuhu laps õigusvastaselt viidi või kus last õigusvastaselt hoitakse, üldjuhul tema hariliku viibimiskoha riiki. Seega tuleb lapse tagastamise küsimust lahendades tuvastada esmalt, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmist (vt Riigikohtu
  3. oktoobri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12, p 15 kolmas lõik).
  4. Maakohus tuvastas õigesti, et laste harilikuks viibimiskohaks praeguses menetluses tuleb lugeda Rootsi Kuningriik ning et laste ema hoiab lapsi õigusvastaselt Eestis kinni. Laste ema leiab määruskaebuses, et laste harilik viibimiskoht ei olnud Rootsi, kuivõrd lapsed on sündinud Eestis, nad on sünnist saati olnud Saaremaale sisse kirjutatud, pere on plaaninud
  5. aastal Eestisse kolimist, lapsed on käinud 2017.–
  6. aastal Eesti lasteaias, nad on Kuressaare Perearstikeskuse nimekirjas, kus lapsed on vastuvõtul käinud
  7. aastast, ja Rootsis elades käidi Eestis 4–5 korda aastas. Maakohus tuvastas laste hariliku viibimiskoha riigi kindlakstegemiseks, et laste vanematel ei olnud ühist tahet lastega püsivalt Eestisse elama asuda ja laste isa lubas lastega Eestisse tulla vaid koolivahejaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka laste ema väited maakohtu järeldust ümber. Maakohus on tuvastanud ja laste vanemad ei vaidle, et kuigi lapsed on sündinud Eestis (vanem laps
  8. aastal ja noorem laps
  9. aastal), on nad sisuliselt kogu oma elu elanud Rootsis. Määruskaebuse kohaselt on lapsed elanud Eestis üksnes lühiajalise perioodi 2017 kevadest 2018 kevadeni, kui nad käisid Saaremaal lasteaias. Seejärel on lapsed elanud kuni 2022 juunini Rootsis ja käinud Rootsi koolis (I kd, tl 137 pöördel). Ka lastele määratud esindaja leiab vastuses määruskaebusele, et lapsed on kõige tihedamalt seotud Rootsiga, kuna on terve oma teadliku elu elanud Rootsis ja tõendamata on laste ema väited, et Rootsis elamine oli ajutine. Laste sissekirjutus Saaremaale ei lükka ümber tuvastatud asjaolu, et nad on elanud pea terve elu Rootsis. Ringkonnakohus nõustub lastele määratud esindajaga, et 4–5 korda aastas Eestis viibimisest ei saa järeldada Eestis alalist elamist. Laste ema esitatud Kuressaare Perearstikeskuse tõendid kinnitavad, et laste ema on koos lastega Eestit külastanud ja arsti vastuvõtul käinud (II kd, tl 34 – 41 pöördel). Enne 2022 juunis Eestisse tulemist käisid lapsed Eestis arsti vastuvõtul
  10. aastal, mil laste ema viibis määruskaebuse kohaselt lastega ühe õppeaasta Eestis (II kd, tl 37 pöördel, tl 40 pöördel). Määruskaebuse kohaselt avastati nooremal lapsel
  11. aasta veebruaris külmetusastma. Järelikult on lapsed käinud ka Rootsis arsti vastuvõtul ning Eestis arstil käimisest ei saa järeldada, et nende harilik viibimiskoht oleks olnud Eestis. Lapsed räägivad nii eesti kui ka rootsi keelt. Laste ema esitatud tõendist, millest nähtuvalt käis noorem laps 3–4 korda nädalas eripedagoogi juures, arendamaks rootsi keelt lugemises, rääkimises ja kirjutamises, ei nähtu, et nooremal lapsel oleks Rootsi koolis või rootsi keelega selliseid raskusi, mis välistaks tema tagastamise Rootsi Kuningriiki (II kd, tl 115, tõlge tl 120). Laste ema väited, et pere plaanis
  12. aastal Eestisse elama kolida, on tõendamata. Euroopa Kohtu praktika järgi peab vanemate kavatsus lastega teatud liikmesriiki elama asuda väljenduma konkreetsetes aktiivsetes meetmetes (vt
  13. aprilli 2009 kohtuotsus A, C-523/07, EU:C:2009:225, p 40,
  14. juuni 2018 kohtuotsus HR, C‑512/17, EU:C:2018:513, p 46). Laste isa ei ole laste ema kolimise väidet kinnitanud. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et laste vanemad kavatsesid
  15. aastast alates Eestisse kolida, arvestades, et laste ema oli lastega Eestis 2017–2018 ühe õppeaasta ja seejärel naasti Rootsi, kus lapsed alustasid kooliteed (I kd, tl 135 pöördel). Jääb selgusetuks, miks laste ema on Eestis elanud koos lastega 9 2-22-13962 sotsiaaleluruumis, kui pere on määruskaebuse kohaselt
  16. aastal soetanud Saaremaale XXX külla kinnistu, kuhu ehitati ka elumaja. Asjaolu, et lastele osutatakse Eestis alates nende kinnipidamisest vajalikke teenuseid, ei ole asjakohane kinnipidamisele eelneva hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel. Kuna lastel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta, nad on Eestis viibinud lühiaegselt ja esitatud asjaolud ning tõendid ei kinnita nende tugevamat seotust Eestiga, on maakohus õigesti tuvastanud, et lapsed on tihedamalt seotud Rootsi Kuningriigiga, mistõttu tuleb see lugeda laste harilikuks viibimiskohaks.
  17. Maakohus tuvastas, et laste isa lubas laste emal lastega Eestisse tulla üksnes koolivaheajaks üheks kuuks, kuid kauemaks Eestisse jäämiseks laste isa nõusolekut ei andnud. Laste ema on määruskaebemenetluses väitnud, et Rootsis oli talle ja lastele määratud andmete salastatuse kaitse ja seetõttu ei pidanud ta teatama elukoha vahetusest (II kd, tl 117–119). Ringkonnakohus leiab, et andmete salastatuse kaitse ei asenda laste isa nõusolekut laste Eestisse elama jäämiseks. Seega on maakohus leidnud õigesti, et laste ema hoiab lapsi Eestis õigusvastaselt kinni.
  18. Määruskaebuses leitakse, et lastel on Eestis kasvamiseks kõik võimalused ja Eestis on tagatud neile vajalikud teenused. Ka eestkosteasutus on enda seisukohtades rõhunud peamiselt sellele, et lastel on laste emaga turvaline ja stabiilne kasvada ning tagatud on kõik eluks ja arenguks vajalik. Ringkonnakohus selgitab, et viidatu puhul ei ole tegemist asjaoludega, mis annaks aluse jätta lapsed tagastamata. Juhul, kui tuvastatud on lapse õigusvastane äraviimine või kinnihoidmine, saab kohus lapse tagastamata jätta üksnes konventsiooni art-s 13 sätestatud alustel, st kui tõendatud on, et avaldaja on jätnud lapse kinnipidamisel oma hooldusõiguse teostamata või nõustunud lapse kinnihoidmisega (lg 1 lit a) või et lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda (lg 1 lit b). Samuti võib kohus keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi tulla (lg 2). Lisaks võib art 20 kohaselt lapse tagastamisest art 12 alusel keelduda, kui taotluse saanud riik järgib inimõiguste ja põhivabaduste neid printsiipe, mille kohaselt ei saa last tagastada. Seega ei saa seadusest tulenevalt olla laste tagastamata jätmise aluseks asjaolu, et laste kasvatamiseks Eestis on kõik võimalused olemas ja neile on tagatud vajalikud teenused. Ringkonnakohtul puudub põhjus kahelda, et lastele on ka Rootsis vajadusel erinevad tugiteenused tagatud. Vastupidiseid asjaolusid ei ole asjas esitatud. Vanemate toimetulek ja võimalused laste eest hoolt kanda kuulub hindamisele vanemate vahelises hooldusõiguse vaidluses. Seetõttu on asjakohatu ka määruskaebuse väide, et maakohus ei ole arvestanud vanemate senist osalemist laste kasvatamisel ning nende eest hoolitsemisel. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastavad määruskaebuse väited praeguses asjas tähelepanuta.
  19. Laste ema ja eestkosteasutuse määruskaebemenetluses esitatud väidetest saab järeldada, et nende hinnangul välistab laste tagastamise Rootsi Kuningriiki konventsiooni art 13 lg 1 lit b. Riigikohus on selgitanud, et konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, st juhul, kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt tema heaolu. Seejuures peab oht lapse heaolule olema erakordne, piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel ei saa jätta last tagastamata üksnes seetõttu, et lapsele on oluline ema hoolitsus, laps on seni pidevalt olnud koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b avara tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine (vt Riigikohtu
  20. detsembri 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-7510, p 19 ja
  21. detsembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 18).
  22. Maakohus on asjakohaselt hinnanud laste ema esitatud väiteid laste isa vägivaldsuse ja alkoholi- ning hasartmängusõltuvuse kohta, sellega seonduvaid tõendeid ja laste isa 10 2-22-13962 vastuväiteid. Maakohus on analüüsinud ka laste sotsiaalset tausta kajastavaid Rootsi Östhammari sotsiaalhoolekande uurimismenetluse dokumente. Maakohus on põhjendatult leidnud, et arvestades esiletoodud asjaolusid ja esitatud tõendeid, ei ole alust konventsiooni art 13 lg 1 lit b kohaldamiseks. Samuti puuduvad lastele määratud esindaja arvates asjas tõendid, millest nähtuks või mille pinnalt saaks teha järeldusi, et laste isa on või on olnud laste suhtes vägivaldne. Laste isa on välja toonud, et kui ta sõitis
  23. oktoobril 2022 koos noorema lapsega Rootsi, kontrollisid sadamas politseiametnikud, et lapse heaolu oleks tagatud ja et Rootsi sõitmine oleks ka tema soov. Eeltoodu leidis Politsei- ja Piirivalveameti vastuskirjast nähtuvalt ka kinnitust (II kd, tl 134). Seega on vähemalt noorema lapse heaolu ja vastuvõtlikkust tema isa suhtes hiljuti Eestis kontrollitud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ka Rootsi Uppsala maakohus on laste elukoha laste isa juurde määramisel olnud teadlik laste ema väidetest laste isa alkoholi tarvitamise ja vägivaldsuse kohta, kuid see ei takistanud kohtul laste elukoha määramist laste isa juurde (Uppsala maakohtu
  24. veebruari 2023 otsus, II kd, tl 153 – 154 pöördel). Rootsi kohus leidis, et oht laste isa või tema lähedase poolt varasemalt või tulevikus vägivalla tarvitamise kohta on väike (II kd, tl 154 pöördel). Lastel tekkinud stressi ja ärevust, mida kirjeldatakse Saaremaa Toetava Hariduse Keskuse vastuskirjas (II kd, tl 145 – 145 pöördel), ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik tõenditele tuginedes järeldada laste isa vägivaldsusest või vastumeelest Rootsi tagasipöördumise vastu, vaid eelkõige laste pidevast elukorralduse muutusest ja vanematevaheliste konfliktide vahele sattumisest. Eestkosteasutuse ja laste ema väited, et laste isa või tema elukaaslane on noorema lapse suhtes olnud tema Rootsis viibimise ajal vägivaldsed, on tõendamata. Eestkosteasutus esitas kuvatõmmise noorema lapse
  25. jaanuaril 2023 tehtud kõnedest kell 2 öösel (II kd, tl 124). Eestkosteasutuse esitatud epikriisist nähtuvalt oli nooremal lapsel
  26. jaanuaril 2023 kaks kollakat ebaselgelt piirdunud hematoomi mõõtmetega ca 1,5 cm diameetrit parema küünarvarre dorsaalpinnal ja ca 1,5 cm x 1 cm vasaku reie eespinnal (II kd, tl 126 pöördel). Laste isa suhtes alustati nimetatud intsidendiga seoses kriminaalasi kuriteo kvalifikatsiooniga karistusseadustiku § 121 lg 2 p 2 järgi (II kd, tl 144). Kriminaalmenetlus aga lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 ja § 206 alusel (II kd, tl 147), mille kohaselt kriminaalmenetlust ei alustata, kui puudub kriminaalmenetluse alus. Laste isa on esitanud ka karistusregistri väljavõtte, mille kohaselt tal
  27. detsembri 2022 seisuga kehtivad karistused puudusid (II kd, tl 102). Samuti on tõendamata laste ema väited, et laste isa püüdis last koolist füüsilist jõudu ja vägivalda kasutades kaasa viia. Nimetatud väidet ei kinnita ka eestkosteasutuse
  28. aprilli 2023 kirjalik kokkuvõte juhtunust. Seega ei ole ka määruskaebemenetluses välja toodud tõsiseltvõetavaid väiteid ega tõendeid laste isa vägivaldsuse kohta laste suhtes. Laste ema väited selle kohta, et laste isa ei ole suutnud ega suuda tulevikus tagada laste heaolu, ei anna alust jätta lapsi tagastamata. Laste ema on esitanud määruskaebemenetluses tõendina foto nooremast lapsest, kes on laste ema selgituse kohaselt ilmastikule mittevastavalt riides (II kd, tl 48). Samuti esitas laste ema kuvatõmmised vestlusest laste isaga, kus laste ema küsib noorema lapse ravimite kohta ajal, kui noorem laps viibis laste isa juures Rootsis (II kd, tl 42, 44–46). Nimetatud tõenditelt ei nähtu, et noorema lapse või mõlema lapse tervis võiks sattuda Rootsis ohtu. Asjas ei ole esitatud tõendeid ega väited, mille põhjal saaks kindlalt väita, et laste isa ei tagaks lastele vajadusel arstiabi ega hoolitseks nende tervise eest. Täiendavalt on laste ema väitnud, et laste isa ei pruugi tagada noorema lapse koolikohustust. Samas on laste isa esitanud väljavõtted laste e-kooli keskkonnast, millest nähtuvalt on lapsed just Eestis elamise ajal koolist väga palju puudunud (II kd, tl 96–101, 139–141, 167–169, 170–180). Laste ema enda
  29. jaanuaril 2023 esitatud tõendist nähtub, et noorem laps sai Rootsis viibimise ajal 11 2-22-13962 täiendavalt rootsi keele tunde (II kd, tl 115, tõlge tl 120) ja laste isa esitatud tõendist, et laste ema võttis noorema lapse
  30. jaanuaril 2023 koolist ära (II kd, tl 136–137). Seetõttu ei pea laste ema kahtlus laste isa poolt laste koolikohustuse täitmata jätmise kohta paika. Laste ema ei ole toonud esile muid konkreetseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et laste isa ei suuda tagada laste heaolu, ega neid tõendanud. Kuna laste isa vägivaldsus laste vastu või muu oluline tagastamisega seonduv oht lastele on tõendamata, ei esine konventsiooni art 13 lg 1 lit b sätestatud alust laste tagastamata jätmiseks. Seega otsustas maakohus õigesti laste tagastamise Rootsi.
  31. Laste ema ja eestkosteasutus on menetluses tuginenud väitele, et lapsed ei soovi Rootsi tagasi minna. Laste ema väitel on maakohus jätnud tähelepanuta vanema lapse soovi elada emaga Eestis, mitte Rootsis ja isaga. Konventsiooni art 13 lg 2 järgi saab keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps ei soovi tagasi minna, üksnes juhul, kui ta on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada. Sõltumatu seisukoha kujunemiseks peab laps olema saavutanud piisava vanuse ja küpsusastme ning igal konkreetsel juhul tuleb hinnata lapse vanust ja küpsusastet ning selgitada välja, kas need on piisavad selleks, et lapsel oleks kujunenud välja iseseisev tahe. Maakohus on põhjendanud, et vanema lapse arvamusega ei saa arvestada seetõttu, et maakohus veendus peale vanema lapse ärakuulamist, et lapse vanus ja küpsus ei ole jõudnud sellisele arengutasemele, millisel juhul saaks tema arvamusega arvestada. Maakohus on esitanud piisavad põhjendused selle seisukoha kinnitamiseks. Ringkonnakohus kuulas
  32. aprillil 2023 ära noorema lapse. Noorem laps oli suhtlemisel avatud, kuid tal ei ole välja kujunenud harjumust arutleda ega oma arvamust avaldada teda ümbritseva suhtes. Seega noorema lapse vanust, mis oli ärakuulamise hetkel kaheksa aastat, ja küpsusastet hinnates, veendus ringkonnakohus, et noorema lapse vanus ega arengutase ei võimalda iseseisvalt enda tahet avaldada. Seetõttu ei esine alust konventsiooni art 13 lg 2 alusel laste tagastamisest keeldumiseks.
  33. Kuigi lapse tagastamata jätmiseks annab aluse ka konventsiooni art 20, ei ole praegusel juhul alust selle sätte kohaldamiseks ning menetlusosalised ei ole sellele alusele ka tuginenud. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, mille järgi võiks laste tagastamist takistada üldiste inimõiguste ja põhivabaduste ning lapse õiguste turvalisusele, haridusele ja tervise kaitsele järgimine.
  34. Määruskaebuses on maakohtule ette heidetud ka õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, kuna laste emal ei võimaldatud lõplikke seisukohti esitada. Laste ema ei ole aga esile toonud, kuidas on lõpliku seisukoha esitamiseks tähtaja määramata jätmine mõjutanud praeguses asjas tehtud lahendit. Maakohus määras
  35. novembril 2022 menetluskulude nimekirjade esitamiseks ja nendele vastuväidete esitamiseks tähtajad
  36. ja
  37. novembrini 2022 ning teatas lahendi tegemise aja. Laste ema ei esitanud määratud kuupäevadeks ühtegi sisulist seisukohta. Samuti oli laste emal võimalik maakohtus esitamata jäänud seisukohad esitada määruskaebuses.
  38. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses kindlaks määranud määruse sundtäitmise korda. Selleks, et tagada lahendi täitmine, tuleb kohtulahendi resolutsioonis ette näha ka see, mis saab juhul, kui laste ema jätab vabatahtlikult lapsed välisriiki tagastamata ning rikub seejärel kohtulahendist tulenevat alternatiivset kohustust anda laps kohtulahendiga kindlaks määratud tähtaja jooksul isale üle. TMS § 179 lg-st 4 tulenevalt võib kohtutäitur kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine 12 2-22-13962 ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada (vt Riigikohtu
  39. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p 22).
  40. Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal kindel, et laste ema asub laste tagastamiseks kohustavat määrust vabatahtlikult täitma. Kohtulahendi kiire täitmine on vajalik konventsiooni eesmärgist lähtuvalt ning on laste huvides. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks vastavalt TMS § 179 lg-le 4 näha määruse resolutsioonis ette kohtutäituri õiguse rakendada vajadusel laste ema kui laste tagastamiseks kohustatud isiku suhtes vahetut jõudu ning täiendada seega vaidlustatud määruse resolutsiooni. Arvestades luba kasutada kohustatud isiku suhtes jõudu, annab ringkonnakohus kohtutäiturile täiendavalt TMS § 28 lg 2 alusel loa siseneda määruse täitmiseks laste ema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. Vastavalt TMS § 28 lg-s 3 sätestatule peavad ruumide ja maatüki läbiotsimist taluma ka isikud, kelle kaas- või otseses valduses ruum või maatükk on. Ringkonnakohus selgitab, et TMS § 179 lg-te 1 ja 2 kohaselt teeb kohtutäitur lapse üleandmise asjas täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. Kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku kohustatud isiku trahvimiseks. Hagita menetluses on avaldajaks sissenõudja ja puudutatud isikuks võlgnik. Trahv nõutakse sisse riigieelarvesse. Kohtutäituril on õigus kohustatud isikut TMS § 179 lg-test 2¹–2³ tulenevalt trahvida või määrata talle arest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 29.

§ 173

lgs-t 1 juhindudes märgib ringkonnakohus määruskaebemenetluses kantud menetluskulude jaotuse. 30. Eesti Vabariik on konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni art 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni, mille kohaselt ei võta riik endale kohustusi seoses art 26 teises lõikes nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. Riigikohus on art 26 tõlgendamisel selgitanud, et olukorras kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi, kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel

§ 172lg 1 (vt Riigikohtu 15.

märtsi 2017 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 25). 31.

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

§ 172

lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta hagita perekonnaasja menetluse kulud täielikult või osaliselt riigi kanda. 32. Laste emale ning lastele riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud jäävad

§ 172lg 3 järgi Eesti Vabariigi kanda.

Ülejäänud menetluskulud tuleb

§ 172

lg 1 alusel jätta menetlusosaliste endi kanda, kuna vaidluse sisu arvestades ei ole praeguses asjas võimalik kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks või huvides lahend tehakse. Seetõttu on õiglane jätta iga menetlusosalise kulud tema enda kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus 13 2-22-13962 neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi esindajate tasutaotlused lahendab kohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.