lg 2 mõistes tähtajatu laenuleping, mille täitmist on võimalik nõuda ilma selle ülesütlemisest ette teatamata. Hageja nõudis 03.08.2020 kostjalt laenu tagastamist, mida saab lugeda laenulepingu ülesütlemiseks võlaõigusseaduse (
) § 398 lg 2 järgi (dtl-d 12-14).
lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kohus on seisukohal, et hageja, kostja ja K. A. leppisid kokku hagejale 14 174,34 euro tagastamises laenuna. Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et kostja ja K. A.il oli
lg 1 ja 82 lg 1 järgi kohustus tasuda hagejale hiljemalt 09.03.2020 14 174,34 eurot. 11. Kostja põhjendab vastuväiteid hagile sellega, et K. A. on hagejale laenusumma tagastanud raha arvel, mida kostja regulaarselt K. A.i pangakontole 2017.a ja 2018.a kandis ning kostja arveldusarvelt 08.11.2018 ja 09.11.2018 välja võetud 12 800 euro arvelt, millest 12 000 eurot andis kostja üle K. A.ile laenu tagastamiseks. Hageja on kostja väitele vastu vaielnud. Tunnistaja K. A. on andnud ütlused, mille kohaselt ei ole ta kostjalt sularaha saanud ning hagejale laenu tagastanud. Kui laenuandja on tõendanud laenusumma üleandmise laenusaajale, on laenusaaja koormis tõendada laenusumma tagastamine. Kohus leiab, et kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtub laenusumma tagastamise kohustuse täitmiseks raha üleandmine hageja R. I.le. Tunnistaja K. A.i pangakonto väljavõtetest ei nähtu hagejale raha tasumist, mida saaks lugeda laenusumma tagastamise kohustuse täitmiseks (dtl-d 478-485). Kostja vande all antud seletused ei sisalda teavet selle kohta, millal ja millises summas on K. A. hagejale laenu tagastamise kohustuse täitmiseks raha üle andnud. Kohtu hinnangul ei nähtu asjas esitatud tõenditest K. A.i poolt laenusumma 14 174,34 eurot osalist või tervikuna tagastamist hagejale. 7
lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist;
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõuab kostjalt 09.03.2020 sissenõutavaks muutunud laenusummast 14 174,34 eurot poole tagastamist. Kohus rahuldab hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 7087,17 eurot. 13. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja hüvitab 2018.a ja 2019.a toimunud Türgi reisi kulud oma pere osas. Kostja avaldas 27.01.2021 vastuses hagile, et poolte vahel puudub võlasuhe ja tagastamise kohustus on tõendamata (dtl 67). 18.11.2021 eelistungil avaldas kostja, et see on aus, et see summa tuleb tagastada, kuid kui seda summat nii suurena nõutakse, siis kostja muidugi ei ole nõus (dtl 109). 30.12.2021 menetlusdokumendis on kostja avaldanud, et poolte vahel puudus kokkulepe raha tagastamise osas Türgi reiside eest (dtl 143). Eeltoodust tulenevalt on kostja vaielnud vastu reisikulude hüvitamise kokkuleppe olemasolule. Hagejal on koormis tõendada lepingu sõlmimine, mille alusel ta kostjalt kulude hüvitamist nõuab. Tunnistaja andis 2018.a reisiga seoses järgmised ütlused: „Arutasime seda kolmekesi ja ema ütles, et ta maksab enda ja mu venna eest ning meie maksame enda eest. [---] Puhkusereisi eest maksis lõplikult minu ema. Meil oli kokku lepitud, et tähtajaks maksame meie oma osa ja ema maksab oma osa. See oli esimese reisi puhul. Me ei suutnud oma osa maksta. Mina helistasin S.le mitu korda ja tuletasin meelde, et peame emale maksma reisiraha. Emaga oli kokkulepe, et reisraha maksame talle tagasi ühe aasta jooksul“ (dtl-d 501-502). Tunnistaja andis 2019.a reisiga seoses järgmised ütlused: „Ema küsis S. käest, et kas ta on nõus selle summaga, kas broneerime kohe või veel mõtleme. Abikaasa ütles, et ta on nõus. Telefoni teel ta saatis oma puhkusegraafiku ja pangakaardiga maksis S. broneeringu eest. Ma ei mäleta, kui palju ta maksis, see oli väike osa, 100-150 eurot. Meil olid sellised tingimused, et lõplikult oli vaja maksta kaks nädalat enne puhkusereisi. Meil oli aega, et koguda seda raha. Jaanuaris aga muutus minu endise abikaasa käitumine ja raha küsimus oli ka muutunud. Ta ei saatnud mulle enam nii palju raha, jättis suurema osa endale. Aprillis ta juba maksis elatist. Mina olin üliõpilane ja mul ei olnud sellist vaba raha, Puhkusereisi eest maksis lõplikult minu ema. [---] S. küsis, et kuidas me maksame reisiraha, kui me oleme lahku läinud, kas ta maksab meie eest või ainult enda eest. Sellest, et ta ei taha reisile minna, seda ta ei öelnud (dtl-d 501-502). Kostja andis vande all järgmised seletused: „Mõlemal korral, kui käisime Türgis, oli see R. poolne initsiatiiv. Ütleme nii, et lapse terviseks. Esimest korda pandi mind fakti ette. Teisel korral hakati uurima minekut ja mina ütlesin, et minul raha ei ole. R. ütles, et me oleme ju pere ja küll me hakkama saame. Raha tagastamisest tol hetkel juttu ei olnud. [---] Ma mõtlesin, et see on õige teha, kui maksan nende reiside eest R.le raha tagasi. Ma kirjutasin 20.09.2019 endisele abikaasale kirja. Ma ei tasunud seda raha seetõttu, et pärast seda hakkasid nad nõudma seda raha koos korterilaenuga“ (dtl-d 495-496). Kohus on seisukohal, et tunnistaja ütlustega on tõendatud kostja nõustumine reisikulude kandmisega. Kohus arvestab seejuures, et kostja on pidanud kulude tasumist õigeks, sealhulgas avaldanud seda ka vande all (dtl-d 109, 495-496). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav kostja valmisolek hüvitada reisikulud ilma lepingulise aluseta, mistõttu arvestab kohus tunnistaja ütlusi koosmõjus kostja avaldatuga. Kohus leiab, et hageja on tõendanud hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe 2019.a ja 2019.a Türgi reiside kulude hüvitamise osas. Kohus on seisukohal, et hageja on tõendanud reisikulude suuruse kuludokumentidega (dtl-d 15-17, 22-29).
lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist;
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus rahuldab hageja nõude kostja vastu reisikulu 2776,57 eurot hüvitamiseks ja mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. 14. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad. 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.