← Eesti

1-18-9066/15

Obsah (10)§ 173§ 126§ 318§ 319§ 189§ 387§ 37§ 310§ 180§ 313

1-18-9066 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. mai 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-9066 (17270000391) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretä

§ 173

lg 1 p 1; § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 2 § 180 lgte 1 ja 3 alusel - teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot; st. kokku menetluskulu 810 (kaheksasada kümme) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda kohtuotsuse lisana koostatavas makseinfos märgitud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides kohustusliku viitenumbri ja selgituse: „R.H , 1-18-9066, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel R.H-le tema 1 elukoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

  1. Tsiviilhagi: T Mi esitatud tsiviilhagi 7221 (seitse tuhat kakssada kakskümmend üks) euro nõudes rahuldada täies ulatuses ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel välja mõista R.H-lt kannatanu kasuks 7221 eurot, mis tuleb tasuda T M i Xxxx AS arvelduskontole nr xxxx, märkides selgitusena: „R.H , 1-18-9066, tsiviilhagi hüvitamine“.
  2. Arestitud vara: Pärnu Maakohtu 09.04.2018 määrusega nr 1-18-3006 tsiviilhagi tagamiseks ja võõrandamise tõkestamiseks arestitud ja A Ki vastutavale hoiule antud vara: sõiduk xxxx reg. märgiga xxxx (VIN:xxxx) ligikaudse väärtusega 1500 eurot ja milline on paigutatud xxxx ja sõiduk xxxx reg. märgiga xxxx (VIN:xxxx) ligikaudse väärtusega 4500 eurot ja milline sõiduk on paigutatud xxxx, jätta T Mi esitatud tsiviilhagist tuleneva nõude täitmise tagamiseks arestituks ja kohtuotsuse täitmisel hüvitada R.H vastu esitatud varalisi nõudeid arestitud vara arvelt, võõrandades arestitud vara

§ 126lg 3 p 6 alusel T Mi esitatud ja kohtuotsusega rahuldatud tsiviilhagi katteks.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib

§ 318

lg 1 ja § 319 lg 2 alusel kohtumenetluse pool, kui ta esimese astme kohtu otsusega ei nõustu, esitada apellatsiooni. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast.

§ 319

lg 4 kohaselt jäetakse apellatsioon läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt

§ 189

lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt

§ 387

lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

  1. SÜÜDISTUSE SISU R.H´i süüdistatakse selles, et tema, omamata kavatsust lepingutingimusi täita ja varalise kasu saamise eesmärgil 04.10.2017.a. õhtul xxxx asuva xxxx tankla territooriumil allkirjastas sõiduautode xxxx reg.nr xxxx ja xxxx reg.nr xxxx müügilepingud, milliste p 5 kohaselt läks nende sõidukite omandiõigus müüjalt R.H´ilt üle ostja T M´ile vahetult peale müügilepingute allkirjastamist, samuti andis R.H sealsamas T. M ´ile üle nimetatud sõidukite registreerimistunnistused (originaalid), luues sellega T. M´ile teadvalt ebaõige ettekujutuse, et T. M saabki koheselt nimetatud sõiduautode omanikuks. Mõlemad nimetatud sõidukid asusid sel ajal xxxx remonditöökoja territooriumil ehk nimetatud sõidukite valdust R.H T. M´ile üle ei andnud, kuid R.H ja T. M leppisid sealsamas suuliselt kokku, et: 1) nimetatud sõidukite valduse saab T. M sõidukite asukohas xxxx, 2)T. M vormistab tulenevalt müügilepingutest esimesel võimalusel nimetatud sõidukid Maanteeameti liiklusregistris enda nimele. T. M, olles R.H sellisest tegevusest eksitusse viidud, tegi 04.10.2017.a. varakäsutuse alljärgnevalt: 1) T. M tasus sõiduauto xxxx reg.nr xxxx müügihinna R.H´ile selliselt, et 3100 eurot andis ta 04.10.2017.a. üle A K´le, kes andis selle omakorda edasi R.H´ile ja viimane tasus selle 04.10.2017.a. sularahas Xxxx OÜ kassasse ning lisaks kandis T. M 04.10.2017.a. veel 1250 eurot Xxxx OÜ arveldusarvele selgitusega „Pandileping PL160158 xxxx“, millega T. M tasus täielikult R.H eest võlgnevuse Xxxx OÜ-le kogusummas 4350 eurot, ning 2) T. M tasus sõiduauto xxxx reg.nr xxxx müügihinna R.H ´ile selliselt, et kandis 04.10.2017.a. R.H soovil viimase pangakontole 2871 eurot selgitusega „Xxxx ja xxxx“. 2 Seejärel, vastavalt oma teoplaanile juba järgmisel päeval ehk 05.10.2017.a. esitas R.H Maanteeametile teatised nimetatud kahe sõiduki dokumentide ehk registreerimistunnistuste, millised tema oli ise alles eelmisel päeval tegelikult T. M´ile üle andnud, kaotamise kohta. Seega, et jätta T. M nende sõidukite omandiõigusest ilma, esitas R.H nimetatud haldusorganile teadvalt valeandmeid nimetatud sõidukite registreerimistunnistuste kaotamise kohta eesmärgiga omandada õigus nimetatud sõidukite müümiseks nende sõidukite omanikuna (mis eraldivõetuna on karistatav KarS § 280 järgi haldusorganile teadvalt valeandmete esitamisena), ning allkirjastas seejärel müüjana, ning ilma T. Mi teadmata ja nõusolekuta, oma venna elukaaslase A K´iga nimetatud sõidukite müügilepingud ja esitas need liiklusregistrile, millega võimaldas A. K´il need sõidukid nende eest mitte midagi maksmata vormistada A. K´i nimele, kelle valdusesse ja R.H kontrolli alla need sõidukid sellest ajast ka jäid. Sellise käitumisega jättis R.H kannatanu nendest sõidukitest kuni käesoleva ajani ehk rohkem kui aasta jooksul ilma ning T. Mi poolt R.H´ile makstud rahasummad jättis R.H samuti täies ulatuses T. Mile hüvitamata kuni käesoleva ajani ehk rohkem kui aasta jooksul. Seega lõi R.H T. M´ile tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse varalise kasu saamise eesmärgil, samuti esitas ta oma kuriteoplaani käigus ka Maanteeametile kui haldusorganile teadvalt valeandmeid eesmärgiga omandada õigus käsitletavate sõidukite võõrandamiseks. Eespool kirjeldatud käitumisega põhjustas ta T. M´ile varalise kahju 7221 eurot ehk pani toime kelmuse ehk KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlused, kaitsja ja prokuröri seisukohad ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud ning kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. KarS § 209 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine eeldab, et enne varakäsutuse tegemist on kannatanu viidud eksitusse ning kannatanu varakäsutus on tehtud eksimuses olles ning selle eesmärgiks on varalise kasu saamine. Samuti tuleb kelmuse sisustamisel lähtuda asjaolust, et kelmuse toimepanemise korral peab süüdlasel juba enne kokkuleppe või tehingu sõlmimist või selle sõlmimise ajal esinema tahtlus tingimuste mittetäitmiseks. Kokkuleppe sõlmimisega väljendab isik tahet teha kokkulepitud tingimustel tehing ja lubab täita kokkulepitud viisil oma kohustused. Kui tegelikult pole isikul valmidust või tahet kokkulepet täita, on ta oma tahte kohta valeandmeid esitanud ehk neid asjaolusid moonutanud. Kelmusega on tegemist vaid juhul, kui lisaks teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolule on tuvastatud, et süüdlasel oli juba enne kokkuleppe sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi mitte täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse. Tahtluse tuvastamisel ei arvestata mitte ainult süüdistatava ütlusi, vaid hinnata tuleb ka käitumise objektiivset külge nii enne kui pärast lepingu sõlmimist. Kannatanu T Mi kohtuistungil antud ütluste kohaselt on R.H tema jaoks võõras inimene ning ta teab teda vaid läbi A K jutu. A Kga elas ta mõned aastad tagasi koos, kuid läksid lahku ja jäid headeks sõpradeks.
  3. aastal olid nad A Kga sõbrad ning praegusel ajal on neil mõlemal oma elu ning suhtlevad nad väga harva.
  4. aasta oktoobrist kuni
  5. aasta alguseni elas A K kannatanu sõnul mingi aeg tema juures, kuna Al ei olnud elamispinda, aga kui A xxxx kolis, siis rohkem ei ole nad koos olnud. Kannatanu sõnul oli see
  6. aasta sügisel, kui A pakkus talle kahte sõiduautot müüa. Tal ei olnud auto ostmise soovi otseselt kellelegi avaldanud, aga ta tahtis enda vana auto välja vahetada ning seega oli tal vaja autot endale ja oma pojale ning A oli sellest teadlik. Sõidukiteks, mida A pakkus, olid xxxx ja xxxx. Ehkki autosid pakkus müügiks, A teadis ta, et autod olid R.H nimel. A pakkus autosid müügiks, kuna soovis kooselu R.H-ga lõpetada ning aidata Katril enne lahkuminekut võlgadest lahti saada, et talle mitte muret tekitada. Kuna tal oli autosid vaja, siis nõustus ta A ettepanekuga. Ta oli teadlik, et Katril on võlad Xxxx ees ning et üks autodest on Xxxx OÜ oma. 3 Ta arvestas, et tasub Xxxx OÜ ning Xxxxxi ees olevad kohustused ära, kuna autod maksid nagunii sama palju, kui oli kohustuste suurus ning kui võlad tasutud, siis saab ta autod enda nimele. Mõlema sõiduki osas ta teadis autode seisukorda, et autod on remonditud ning inimest, kes autosid remondib. Kannatanule teadaolevalt seisnes A K seos kahe sõidukiga selles, et tema maksis sõidukite eest R.H-le ning hooldas neid. R.H-le maksis A R.H ja Xxxx OÜ ees olevate rahaliste kohustuste tõttu. Kannatanu sõnul sõlmis ta R.H-ga 04.10.2017 sõidukite ostu-müügilepingu. Lepingu sõlmimine toimus xxxx xxxx tanklas. Katri istus autos kõrvalistuja kohal ning A oli roolis. Tema ise seisis väljas juhipoolse ukse juures. Kannatanu oli teadlik, et autode müüja on R.H , kuid temaga ta ei suhelnud, sest ei oska vene keelt. Ta ei tea, kui hästi R.H eesti keelt oskab. Samuti on ta Katriga koos viibinud vaid siis kui nad lepinguid sõlmisid. Tema sõnul andis ta A Kle 3200 eurot sularahas, mis pidi minema Xxxx OÜ-le xxxx eest ning mille A Katrile edasi andis. Hiljem selgus, et see oli vaid osa summast, kuna Katri oli osad summad maksmata jätnud ning nii lisandusid veel intressid ja oli vaja üle tuhande euro Xxxx OÜ arvele juurde kanda. Xxxx eest tasus ta koha peal xxxx tanklas lepingu sõlmimisel ning kandis raha telefoni teel R.H arvele. Ülekande selgituseks märkis ta Xxxx ja xxxx, kuna raha pidi minema nendelt ettevõtetelt saadud rahaliste vahendite tagasimaksmiseks. Müügilepingud mõlema sõiduki kohta olid Katril ja Al juba eelnevalt täidetud ning tema juuresolekul kirjutati lepingusse juurde vaid tema isikukood. Samuti lisas ta müügilepingutele omaltpoolt enda allkirjad. Kannatanu sõnul ei jäänud talle muljet nagu sõidukite omanik ei sooviks sõidukeid müüa. Kuna Katri allkirjastas lepingu, siis ta eeldas, et ta on autode müügiga nõus. Sõidukid pidi ta ise enda nimele ümber vormistama ning sellest oli A rääkinud ka Katrile. Sõidukite ümbervormistamine pidi kokkuleppe kohaselt toimuma esimesel võimalusel. Sõidukid pidi ta kätte saama xxxx Xxxx remonditöökoja juurest. Üks sõidukitest oli lepingu sõlmimise ajal veel A käes, kes hiljem auto Xxx juurde toimetas. Kaks sõiduki registreerimistunnistust andis Katri koos dokumentidega üle lepingu sõlmimisel, välja arvatud dokumendi, mis tõendas, et Katri oli Xxxx OÜ viimase makse tasunud ning seega lepingu Xxxx OÜ-ga lõpetanud. Tema sõnul kulus lepingute vormistamiseks 10-15 minutit.
  7. oktoobril pöördus ta autoregistrisse, et sõidukid enda nimele ümber registreerida ja sai teada, et autod ei ole enam Katri nimel nagu nähtus tema käes olevatest dokumentidest ning et autod on
  8. oktoobril ümber vormistatud A K nimele. Autode A Ki nimele ümberregistreerimisest teavitas ta At, kes lubas Katri käest toimunu kohta uurida ja küsida. Katriga ei rääkinud ta ise keelebarjääri tõttu. A käest sai ta teada, et Katri ei olnud nõus autosid ega ka raha tagasi andma. Samuti pöördus ta Xxxx OÜ-sse, et paluda uue orderi väljastamist, millest nähtuvad andmed 3100 euro tasumise kohta, kuna originaaldokumendi oli Katri ära hävitanud. Ka ei õnnestunud tal autosid kätte saada xxxx, kus sõidukit asusid, kuna Katri tuli sõidukitele sinna järgi. Ta ei oska öelda, kus need autod tänasel päeval on. Samuti ei tea ta midagi sellest, millises tehnilises seisundis praegu sõidukid on. Kohtuistungil sõnas kannatanu, et ta ei tea eriti midagi A ja Katri omavahelistest suhetest. Teab vaid, et nad elasid mingi aeg koos. Samuti elasid nad koos siis kui sõidukite lepingute sõlmimine toimus. Peale lepingute sõlmimist
  9. aasta lõpus üüris ta Ale enda elamises tuba, kuna A läks Katriga lahku. A lahkumineku põhjusest ei rääkinud, aga neil olid teatud rahalised probleemid. Tema sõnul ei olnud aga lahkumineku põhjus selles, et A soovis sõidukeid talle müüa, vaid A vastupidiselt soovis Katrile head ja mitte jätta teda võlgadesse pärast nende lahkuminekut. Katri ise oli rahaliselt raskes olukorras ja kuna A soovis Katriga suhte lõpetada, soovis ta Katrit aidata ja tasuda ära võlad autoliisingu firmale ning samuti krediidi võlad. Samuti oli kannatanu teadlik, et A on Katriga rääkinud auto müügist, võlgadest ja muudest probleemidest. Talle teadaolevalt oli xxxx hinnaks see summa, mis Xxxx või liisingufirmale võlgu oldi ning muust hinna kokkuleppest tema teadlik ei olnud. Temale ütles autode hinna A. Tunnistajana kohtuistungil ütlusi andnud A K sõnul olid nad R.H-ga kuni
  10. aasta oktoobrini elukaaslased. Katriga kooselu ajal võtsid nad ühe kiirlaenu ja ühe autoliisingu. Finantskohustused võeti Katri nimelt, kuna tal endal olid kohtutäiturid seljas. Finantskohustusi tegelikkuses aga maksis tagasi A enda sõnul ise. Selleks sõitis ta taksot ning tõi sularaha koju, 4 mis läks nende ühisele pangakontole ning mille eest maksid nad enda finantskohustusi. Sel ajal kui ta koos Katriga elas, siis Katri tööl ei käinud. Tunnistaja sõnul kasutas ta ühte autot töö tegemiseks ning teine auto oli kasutuses pereautona. Sõidukite registreerimistunnistusel ta omanikuna kirjas ei olnud, kuna tal oli probleeme kohtutäituritega, kes oleks tal autod käest ära võtnud. Xxxx ostmiseks võtsid nad Katri ema käest 600 eurot laenu, mille nad Katriga kooselu ajal tagasi maksid. Tagasimaksmine toimus sularahas ning sellest ei ole ühtegi dokumenti alles. Põhimõtteliselt maksid nad 600 eurot tagasi tema raha eest, kuna Katri sel ajal tööl ei käinud ning Katril ei olnud autoga mitte mingit muud pistmist kui ainult kaassõitjana kaasas sõita, kuna tal endal juhilube ei olnud.
  11. aastal tuli tal soov autod maha müüa, et maksta kiirlaenud ja muud rahalised kohustused ja ühtlasi lõpetada suhe Katriga. Sõidukid müüdi T Mile, kes oli palju aastaid tagasi tema elukaaslaseks. Sõidukite müümine T Mile algselt ei olnudki soov, kuid kuna T poeg oli just saanud load tekkis idee Tle autod müüa. T oli teadlik autode seisukorrast ja oli nõus need ära ostma. Katriga leppis ta omakorda kokku, et sõidukite müümisega saavad nad laenudest lahti. Ta mäletab, et 4800 eurot andis T talle sularahas, mis ühtlasi oli ka xxxx liisingu lõpparve ning mida nad koos Katriga liisingufirmale käisid tagasi maksmas. Samuti tegi T M Katrile ülekande, märkides selgituseks Xxxx ja xxxx, kuna ta ise palus Tl selle selgituseks panna, sest ta teadis ette situatsiooni, mis autode müümisega kaasneb. Tegemist oli Xxxxxist võetud laenu summaga, mis oli Xxxxxile veel maksmata. ning millest nad mingi osa olid Katriga ise tagasi maksnud. Summa kandis T selleks, et Katri selle Xxxxxile ära maksaks. Müügilepingute allkirjastamine toimus tunnistaja A K sõnul xxxx xxxx parklas. Tanklasse läks ta koos Katriga ning T ootas neid seal. Katri istus temaga koos ühes auto kõrvalistuja kohal ning kirjutas ostu-müügilepingutele alla. T seisis samal ajal väljas auto kõrval juhipoolse akna juures ning ootas dokumente, et alla kirjutada. Tunnistaja sõnul sai Katri aru, mis dokumentidele ta alla kirjutas, kuna eelnevalt oli see läbi räägitud. A sõnul sai Katri ka lepingu sisust väga hästi aru, kuigi tema emakeel on vene keel, valdab ja räägib Katri ka eesti keelt hästi, kui seda ise tahab. Tunnistaja oli Katrile selgitanud, et ta maksab liisingu ja Xxxxxi ära ja et autod lähevad minema ja nii, et Katrile ei jää autot ega ka mitte ühtegi kohustust. Dokumendid allkirjastati seal samas koha peal ning müügilepingud ning xxxx ning xxxx registreerimistunnistused sai T endale. Katri ja T teineteist ei tundnud, kuid Katri teadis, et selline inimene on olemas, kuid esimest korda kohtusid nad müügilepingute sõlmimisel. Müügilepingud täitis ta ise ning T ja Katri allkirjastasid need. Sõidukite omanike vahetus liiklusregistris pidi toimuma ostu-müügilepingu alusel ning see pidi toimuma ülejärgmine päev, kuna T oli järgmisel päeval tööl. Müügilepingute vormistamise ajal oli xxxx remondis ning xxxxx tema käes. Tga oli tal kokkulepe, et mingi aeg ta kasutab xxxx ning xxxxi läheb koheselt T pojale. Lepingute sõlmimise ajal T ja Katri omavahel ei rääkinud. Tunnistaja sõnul ei olnud Katril tol hetkel mingeid küsimusi. Tl aga ei õnnestunud sõidukeid enda käsutusse saada, kuna järgmisel hommikul registreeriti autod peale dokumentide vormistamist Katri venna naise A K nimele. Xxxx ja xxxx olid samal ajal Xxxxs, kuhu politsei autodele järgi tuli ning selleks ajaks olid juba uued dokumendid, mille järgi olid A K mõlema auto omanik. Pärast seda rääkis ta Katriga ning püüdis veenda, et Katri annaks autod tagasi ning ka politsei ütles talle sama, kuid Katri oli talle öelnud, et ta ei anna neid autosid talle mitte kunagi. Tema sõnul oli tegemist Katri kättemaksuga, kuna Katri arvas, et ta on Tga paar, kuid nii see ei olnud. Tunnistaja sõnul ei küsinud Katri tema käes sõidukite dokumente, vaid läks liiklusregistribüroosse ja ütles, et dokumendid on kadunud. Selles kogu petuskeem seisneski – järgmine hommik peale ostumüügilepingute tegemist kirjutati autod ümber, valetades ARK-is, et dokumendid on kadunud. Pärast xxxx ümber vormistamist käis ta Katri juures, kuna liisingfirmast pidi tulema dokument selle koha, et liising on makstud. Katri aga dokumente ei andnud ja lasi need peldikupotist alla. Seepeale võttis ta kõik omad asjad kaasa, mis ta korterist kätte sai. Neil tekis rüselus, ta tõukas Katrit ja tunnistab end selles süüdi. Samuti selgitas tunnistaja kohtuistungil, et pool aastat enne lahku minemist tegi ta Katriga lepingu (tl 57), kuna juba siis ähvardas Katri autod temalt ära võtta, mille peale ka keeldus xxxx eest edasi maksmast ja selle peale tegid nad lepingu, et Katril ei ole mingisugust õigust xxxx osas. See oli nendevaheline leping. Leping oli tema enda initsiatiivil koostatud. Leping oli eesti keeles ning alla kirjutas sellele Katri. 5 Pandi-ja laenuleping nr PL160158 koos maksegraafikuga (tl 9-14) tõendab, et R.H sai 02.02.2017 Xxxx OÜ-lt laenu summas 3220 eurot. Xxxx vastusest nõudekirjale (tl 48-49) nähtub, et 24.05.2017 esitas R.H Xxxx iseteeninduskeskkonnas laenulimiidi taotluse summale 1000 eurot ning pärast nõuetekohast isikusamasuse tuvastamist kanti laenusumma R.H arvelduskontole xxxx (tl 50-51). Laenu tagasimaksed Xxxx kontole laekusid R.H arveldusarvelt xxxx. Ehkki lepingu täitmisel esines viivitusi (tl 52-53) on seisuga 30.08.2018 lepingust tulenevad nõuded täiest mahus täidetud. Sõiduki xxxx reg. märgiga xxxx registreerimistunnistuse väljastamise kuupäevaga 29.10.2016 (tl 2-3) kohaselt on sõiduki omanik R.H ning kasutaja A K. Sõiduki xxxx reg. märgiga xxxx registreerimistunnistuse väljastamise kuupäevaga 02.02.2017 (tl 4-5) kohaselt on sõiduki omanik Xxxx OÜ, vastutav kasutaja R.H ning kasutaja A K. Kannatanu T Mi konto väljavõttest (tl 15) ja asitõendi vaatlusprotokollist (tl 45-47) nähtub, et T M võttis 04.10.2017 oma kontolt sularaha välja 3200 eurot ning samal päeval kandis Xxxx OÜ-le 1250 eurot, märkides selgitusena Pandileping nr PL160158 xxxx (tl 15; 45-47). Samuti kandis T M 04.10.2017 R.H kontole 2871 eurot märkides selgituseks Xxxx ja xxxx (tl 15; 45-47). Samuti nähtub müügilepingutelt (tl 6-9), et R.H ja T M on 04.10.2017 sõlminud müügilepingud, millede kohaselt on T M saanud xxxx reg. märgiga xxxx ja xxxx reg. märgiga xxxx omanikuks. Mõlemas lepingus on punkt 5, mille kohaselt läheb omandiõigus müüjalt ostjale üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist. Xxxx OÜ kassa sissetuleku order nr P17082 (tl 8) tõendab, et 05.10.2017 tegi R.H sissemakse 3100 euro suuruses summas seoses lepinguga PL
  12. Samuti nähtub asitõendi vaatlusprotokollist (tl 45-47), et R.H on 05.10.2017 ja 07.10.2017 teinud tagasimakseid nii Xxxx kui ka Xxxx kontodele kokku summas 5723,62 eurot, mis on peaaegu sama suur, kui 04.10.2017 T Milt saadud ülekanne. 05.10.2017 on R.H esitanud teatise dokumendi kaotusest/vargusest/hävimisest (tl 33-34; 42-43) ning märkinud dokumenti „Kaotasin ära ja ei leia üles. xxxx“ ja „Kaotasin ära ja ei leia üles xxxx“. 05.10.2017 sõlmitud müügilepingutest (tl 31; 37) nähtub, et lepingud sõlmisid R.H ning A K ning lepingute kohaselt sai A R.H reg. märgiga xxxx ja xxxx reg. märgiga xxxx omanikuks. Taotlustest sõiduki registreerimiseks registriandmete muutmiseks (tl 29-30; 35-36) nähtub, et A K on esitanud Maanteeametile taotluse sõiduki xxxx reg. märgiga xxxx ja xxxx reg. märgiga xxxx registriandmete muutmiseks seoses omaniku vahetusega. Kohtuistungil süüdistatav R.H end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Süüdistatava R.H kohtuistungil antud ütluste kohaselt tutvus ta Aga
  13. aasta augustis ning peagi hakkasid nad koos elama. Kuni
  14. aasta aprilli kuuni täitis pere rahalisi kohustusi A ning neil oli ühine arvelduskonto, mis oli A nimele avatud süüdistatava nimelt, kuid süüdistatava sõnul ei olnud tal Aga ühiseid rahalisi vahendeid. Nad panid sinna koos raha. Neil oli ühine konto, kuna A ise ei saanud enda kontosid kasutada kohtutäiturite tõttu. Üürikorteri eest kus nad koos elasid, maksis A see aeg kui ta ise ei töötanud. Tema ise ei töötanud
  15. aasta augustist kuni
  16. aasta aprillini. Sel ajal tekkinud võlgnevused olid osaliselt nende ühised, kuid midagi oli ka A oma, näiteks see mille kandis sõidukite eest üle T oli tegelikult A võlg. A töötas mingi aeg ehitusel ning veebruaris sõiduki soetamisel hakkas ka taksot sõitma. Kuni aprillini oli tema enda sissetulekuks koerte kasvatamisest ning nende müügist saadud tulu. Ta mäletab, et neil oli ka momente kui üür oli maksmata ja korteri omanik üritas välja tõsta. R.H dokumendid näitavad, et vahepeal oli 1100 eurot maksmata ja Xxxx 6 olid ebaregulaarsed tagasimaksed. Süüdistatava sõnul said nad xxxx ostmiseks 600 eurot tema emalt. Samuti andis tema ema xxxx korteri üürilepingu sõlmimiseks raha 750 eurot. Mingi raha oli tal ka endal arvel ning tasus mingil määral ka enda rahast laene. Aga kooselu ajal tasusid nad kõik koos, hetkel kui ta ei töötanud abistas ta At, et peres oleks kõik hästi, kõike võtsid nad pere jaoks. Tema sõnul elasid nad mingi aeg koos Aga ka xxxx. Raha sinna minemiseks said nad Xxxx pangast, töötasust ja puhkuserahast. Kuid ka xxxx tekkisid probleemid raha pärast ja ta hakkas tundma, et ei saa Eestist lahkuda. Mis puudutab sõidukit xxxx ja xxxx, siis süüdistatava sõnul ei kavatsenud ta sõiduautosid maha müüa ning ostu-müügilepingute allkirjastamine ei toimunud tema sõnul müümise eesmärgil, vaid T kandis talle raha, mis oli mõeldud A võlgade tasumiseks, kuid juttu autode müümisest ei olnud. Süüdistatava sõnul teda peteti. Enda sõnul kirjutas ta alla tühjadele lehtedele ning kohtuistungil A poolt räägitu on vale. Pärast prokuröri mõningastele selgitusele, et tegemist ei olnud tühjade lehtedega vaid ostu-müügilepingute vormidega, sõnas süüdistatav, et jah, ta sai aru, et oli plank. Küsimusele, et mida süüdistatav tühjal blanketil enda meelest allkirjastas, vastas ta, et oli sel momendil tugevates emotsioonides sellepärast, et nad Aga lahku lähevad. Mõni hetk hiljem ütles süüdistatav, et paberite allkirjastamisel sai tema aru, et keegi teine saab hakata sõidukeid kasutama, kui nad Aga lahku lähevad, aga juttu müümisest kindlasti ei olnud. Paberitele alla kirjutamine oli tema arust ka selleks, et hiljem saab ükskõik kes minna nendega ARK-i kui vaja ning sõidukid teise inimese nimele kirjutada. Kohtuistungil ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldati R.H kohtueelsel menetlusel antud ütlused, mille kohaselt oli süüdistatav öelnud järgmist: “ “. Kohtuistungil selgitas süüdistatav vastuolu võrreldes kohtueelsel menetlusel antud ütlustega ning sõnas, et ta ei öelnud politseis, et tegemist oli ostulepinguga, vaid ta ütles, et ei teadnud kuhu alla kirjutas ning prokuröri poolt nimetatud vastuolu on kontekstist välja rebitud. Ülekuulamisel ta rääkis, et ei teadnud, millele ta alla kirjutab, kuna oli emotsioonides. Samuti ütles vastuolu põhjendamise osas süüdistatav kohtuistungil, et ei saa sellele vastata. Küsimusele, et miks peaks A K niisuguse vale välja mõtlema, ei saanud süüdistatav enda sõnul vastata ning sõnas, et ta on selline inimene ning kui ta on istunud 1-2 aastat vangis, siis see inimest paremuse poole ei paranda. Kooselu ajal ta lihtsalt lootis, et läheb kõik hästi. Tema sõnul rääkisid nad lahkuminekust, kuid midagi kokku ei leppinud ning et A läks lihtsalt ära, paugutas ust ja võttis kõik kaasa, mida vajalikuks pidas. Enda sõnul ei olnud tal kunagi selliseid mõtteid, et A ära läheb ja ta Ale autosid ei anna. Blanketile kirjutas ta omakäeliselt nime, perekonnanime, isikukoodi ning teise ostu-müügilepingu kirjutas A. Kaks müügilepingut, mis ta üle andis, oli süüdistatava sõnul tema isikuandmetega ning tema allkirja moodi allkirjaga. Kui ta koos Aga autos istus, siis talle öeldi halvustav fraas, et ta ei susserdaks midagi ja ta sai aru, et see pole see ja seepärast ei pannud ta ostu-müügilepingutele õigeid allkirju. Allkirjad lepingutel on tema enda kirjutatud. Kokkulepet sõiduautode hindade osas ei olnud ning hinna lepingutele panid T ja A. Tegelikult ei lepitud üldse mitte milleski kokku, juttu oli ainult võlgade kustutamisest. Lepingu eseme kirjutas tema märkides blanketile xxxx. Teise sõiduki osas kirjutas A. Tema sõnul ei maksnud A võlgu lõpuni ära. A maksis ära ainult ametlikud võlad, aga tema emale on nad endiselt võlgu 2500 eurot. Süüdistatav tunnistab, et
  17. oktoobril läks ta koos Aga Xxxxi ja maksid täielikult auto eest ära ning tegid seda sularahas. Selgus, et auto eest oli võlg, mis oli kuude kaupa maksmata, Al ei olnud sularaha ja T M kandis üle 1400 eurot millegagi. Alguses ta ei teadnud, et maksjaks on T ja ta ei saanud aru kellele vahepeal A helistas, ta ei teadnud, et see oli T, kelle pärast neil oli aasta jooksul probleemid olnud. Süüdistatava sõnul oli A ja T vahel romantilised suhted, kuigi A väitis et ei ole. Kuid süüdistatav ei pidanud normaalseks, et kui tema koos Aga kodus istus, siis A läks hoopis Tga jalutama. Pärast seda kui T oli talle raha kandnud, läks ta koju ning umbes 2-3 tunni pärast tuli A ja hakkas teda süüdistama, et ta on valetanud, petnud ja tünga teinud ning ei ole andnud pabereid. Ta ise ei mõelnud, et tegu on nii tähtsate paberitega. Siis läks neil sõna-sõna vastu, hakkasid tõukamised, karjed ja A hakkas asju välja viima väites, et need asjad on tema omad. Tol hetkel kui A tuli pabereid nõudma, sai ta aru, et oli sõidukid 7 müünud. Enne A tulekut ei teadnud, mis paber see oli, aga pärast hakkas seda lugema kuidas suutis ja sai aru, et see tähendas, et Xxxx eest on võlgnevused tasutud ja auto tuleb üle tema valdusesse ja et ta saab selle omanikuks. Järgmisel päeval pöördus ta enda vennanaise poole ja ta kirjutas sõidukid ümber, kuna sai aru, et temast üritatakse teha isik, kes müüs sõidukid maha. Süüdistatav ei osanud vastata küsimusele, mis oli A Ki nimele ümberkirjutamise eesmärgiks, kuid tõdes, et ka siis oli nii palju emotsioone. Enda sõnul ei olnud tema eesmärgiks hiljem autod maha müüa ja varalist kasu saada, vaid tal oli viimane lootus, et võib olla kõik laheneb ja nad saavad Aga uuesti kokku. Ta märkis Autoregistris avaldusse, et sõidukite tehnilised passid on kadunud, sest kui ta oleks tõtt rääkinud, oleks A tulnud patrulliga kohale, aga ta ei tahtnud Ale probleeme, kuna see oli pere asi ning Al oli tingimisi peal. Sõidukite registritunnistused asusid tegelikult sõidukites. xxxxsõitis A ise ning xxxx oli remondis Xxxxs. Süüdistatav tunnistas kohtuistungil, et on sai T Milt raha, kuid ta ei mäleta, mis summa T arvele kandis. T poolt kantud raha oli A võlgade kustutamiseks. Süüdistatav sõnul ei ole T 7000 eurot kahju kandnud, kuna enne lahkuminekut oli A talle öelnud, et T võib anda võlgu ja jutt oli just 7000 eurost. T on küll dokumentidesse sisse kirjutatud, kuid tegelikult on korraldanud seda kõike A. Tema sõnul ei saanud T ka ostu-müügilepingut enda kätte, kuna A jäi nende dokumentidega xxxx ise edasi istuma. Samas seletas süüdistatav, et ta ei ole midagi otsustanud Tga, vaid otsustas Aga, kes oli tol ajal veel tema elukaaslane. Midagi erilist nad süüdistatava sõnul ei otsustanud. A oli palunud, et ta täidaks tühjad blanketid ära, et hiljem saaks A sinna sisse kirjutada keda iganes. Kohtuistungil sõnas süüdistatav, et sai aru, et tegemist on müügilepingutega alles hiljem, kuid siis kui allkirja andis ei saanud ta aru, et sõidukeid müüb. Süüdistatav ei osanud kohtuistungil selgitada, mis paberid need olid, kuid ütles, et kirjutas paberitele alla, kuna A oli tema juurest lahkumas. Süüdistatava sõnul nii A kui ka T valetavad ning saavad aru, et rikuvad seadust. Samuti ei ole mitte keegi juhtunuga seoses kasu saanud. Tema on kaotajaks ning võitjaks on A. Süüdistatava sõnul ei ole T temalt raha tagasi küsinud ning enda arust ei ole ta Tle ka midagi võlgu. Ka varem ei olnud T talle midagi võlgu, kuna ta pole temaga kunagi suhelnud. Tunnistaja A T sõnul on ta Katri ema. At tunneb ta alates ajast, kui ta Katriga tutvus. Alguses elasid A ja Katri tema majas xxxx. Hiljem kolisid xxxx üürikorterisse, kus A ja Katri elasid poolteist aastat. Tunnistaja sõnul oli sõiduk xxxx soetatud siis kui nad kõik aadressil xxxx elasid. Xxxx ostuks raha 600 eurot sai A tema käest. Ta andis Ale raha, kuna viimane palus laenu auto ostmiseks, et hakata sellega taksot sõitma. Raha andis ta Ale, aga xxxx vormistati Katri nimele, sest Katri on tema tütar, nad elasid Aga koos ja lubasid, et kui raha teenivad, siis annavad talle raha tagasi. Raha ei ole talle aga mitte keegi tagasi andnud. 600 eurot võttis A ning tema pidi selle raha ka tagastama. Hiljem, kui A ja Katri linna korterisse kolisid, siis andis ta neile ka üüriraha 750 eurot. Ka üüriraha pidid nad tagastama. A ja Katri kolisid umbes
  18. septembril xxxx ning uue aasta paiku Katriga telefoni teel rääkides ütles Katri, et nad ostsid auto. Tunnistaja oli enda sõnul väga üllatunud selle peale, et kuidas nad uue auto said osta, kui neil raha ei olnud. Katri oli talle selgitanud, et xxxx ei kõlba taksosõiduks ja nad võtsid laenu uue auto ostmiseks. Ta ütles Katrile, et viimane laenu enda nimele vormistaks. Ta küsis Katri käest, et kuidas ta nüüd enda raha tagasi saab, kui nad veel laenu võtsid, mille peale ta Katriga riidu läks. Katri olevat hakanud At kaitsma ja ütles, et küll nad võla ära maksavad. Katri kaudu on ta teadlik ka sellest, et A olevat tahtnud Katrist lahku minna ning selgitanud, et enne lahkuminekut kustutavad nad kõik võlad ära. Tema sõnul Katri ei soovinud autosid müüa. Järgmisel päeval pärast lepingutele alla kirjutamist oli Katri pisarais tema juurde tulnud ja rääkinud, et võttis autode passid ära. Tunnistaja sõnul kirjutas Katri ostu-müügilepingutele alla, kuna Katri oli mingites emotsioonides ja ta lootis, et A tuleb tema juurde tagasi. Tema sõnul kirjutas Katri alla tühjadele paberitele, mis käsitles kasutusõigust, sest sõidukid olid Katri nimel ja A ei olnud vormistatud kasutajana. Tunnistaja sõnul tema tühjasid lehti näinud ei ole ning info tühjade lehtede kohta pärineb Katrilt. Tunnistaja sõnul valdab Katri eesti keelt kõnes, aga ei loe väga hästi. Tunnistaja sõnul ei mõistnud Katri, et tegemist on ostu-müügilepinguga ja arvas, et allkirja andmisega hakkab ta sõidukeid kasutama. Samuti teadis tunnistaja, et sõidukid 8 olid ümber vormistatud A Ki nimele. Autod vormistati ümber, kuna sõidukite eest raha tolleks ajaks veel tagastatud ei oldud ja xxxx eest võetud laen ei olnud ka veel ära makstud. Vältimaks olukorda, et A lahkub koos kahe sõidukiga ning Katri kaela jääb laen vormistatigi sõidukid ümber. Kui A Ki nimele ei oleks sõidukeid ümber vormistatud, siis oleks A sõidukid ära võtnud ja kadunud ning neile oleks jäänud suured võlad. Tema teada on Xxxx ja autodega seotud võlgnevus firmale kustutatud. Kohtuistungil üle kuulatud R.H poja A Mi sõnul toimus sõiduautode xxxx ja xxxx soetamine laenu abil
  19. aastal. Sõidukid soetati kasutamiseks A jaoks ning ta lubas xxxx eest laenu maksta. Lepingu järgi oli sõidukite kasutajaks A ning omanikuks Katri. Tunnistaja ei osanud öelda, miks oli vaja uut lepingu sõlmida kasutamiseks, kui tegelikult A ainult kasutaski sõidukeid. Laenu pidi ta maksma Katrile ning Katri omakorda pidi saadud raha eest arved maksma laenuühistule, kust nad Xxxx võtsid. A ei saanud otse laenufirmale raha maksta, sest tema kontod olid arestitud. Tunnistaja sõnul sai ema samal päeval aru, et on allkirjastanud müügilepingud, kui A oli vihasena tulnud ja paberitega seonduva kakluse korraldanud. Siis tuli välja, et paber oli vajalik sõidukite ümber kirjutamiseks. Kuna aga ema valdas viimasel ajal halvasti eesti keelt, siis ta uskus A sõnu, et paber oli mõeldud sõidukite kasutamiseks. Paberite allkirjastamisest sai ta teada ema käest, kui ta koju tuli ja ütles, et allkirjastas paberid kasutuseõiguse kohta. Pabereid ta ise ei näinud. A oli väga vihane ja ütles, et ema on teda petnud ning nii selgus, et tegemist ei olnud kasutusõiguse paberitega vaid müügipaberitega. Konflikt lõppes problemaatiliselt ja paberit A ikkagi ei saanud ära võtta. A pani asjad kokku ja ütles, et läheb politseisse. Et mitte jääda varast ilma, kirjutas ema sõidukid ümber tädi nimele. Tunnistaja sõnul ostis lepingu järgi sõidukid T M. Kohtuistungil näitas kaitsja tunnistajale sõnumivestlust (tl 58-60) A Kga ning küsis, mida tähendab vestluses summa 4350 eurot. Tunnistaja täpselt ei tea, aga pigem on see midagi autoga seonduvalt. Tegemist on laenusummaga, mida A peaks välja maksma, aga mille eest kumbki vastutab, seda ta ei oska öelda. Samuti on vestluses juttu (tl 58-60) 7000 eurost ning tunnistaja sõnul maksis 7000 eurot T M. Tunnistaja A K sõnul ostis Katri pere jaoks sõiduki xxxx ja raha selleks andis tema ema A T. Xxxx ostmiseks võttis Katri laenu ning autot oli vaja, et A saaks autoga taksot sõita. Xxxx laenukohustust pidi tasuma A. Tema sõnul ei kavatsenud Katri sõidukeid maha müüa ning nii palju kui tema teab, siis kirjutas Katri alla tühjadele lehtedele ning ta ei teadnud, et tegemist on müügilepingutega, vaid et tegemist on kasutusõigusega ning hakkab sõidukeid kasutama. Ta teadis sellest, sest kui see juhtus, siis Katri helistas talle ja vennale ja ütles, et A andis talle allkirjastamiseks mingid paberid. Katri rääkis, mis lehtedel kirjas oli ja nad vennaga said aru, et need paberid ei ole mitte kasutusõiguse kohta, vaid müügitehingute paberid. Ta ise ostumüügilepinguid näinud ei ole. Nii otsustasid nad need sõidukid päästa, et A neid ära ei võtaks ja nii kirjutati need ümber tema nimele. Selleks läksid nad järgmine hommik koos Katriga maanteeametisse ja vormistasid autod ümber. Maanteeametis kirjutasid nad avaldusse, et sõidukite tehnilised passid on kadunud, kuna nad arvasid, et juhtub igasuguseid asju ja et Katri ning A lepivad ära. Maanteeametis nad ütlesid, et tehnilised passid kadusid ära, aga tegelikult tuli Katri sõnul A koju keeras kõik ümber ja varastas need ning tegelikkuses oli ta teadlik, et sõidukite tehnilised passid ei olnud kadunud. Kui sõidukid olid tunnistaja nimele ümber vormistatud, siis helistas ta Ale ja küsis, kus sõidukid asuvad. A oli öelnud, et need on tema sõidukid ja ta ei kavatse neid kellelegi ära anda. Siis helistas Katri ja ütles, et üks auto on autoteeninduses Xxxxs ning nad sõitsid Katri venna D sinna. Sõidukid asusid tõepoolest teeninduses ja nad palusid teenindusest auto võtmeid. Teenindusest helistati Ale, kes tuli kohale koos T Miga. Nad ei tahtnud autosid ära anda ning kohale kutsuti pamper, et sõidukid ära viia. Tunnistaja helistas politseisse, aga politsei keeldus kohale tulemast. Siis helistas politseisse ka pamperi juht. Peale seda tuli kohale politsei, kes otsustas, et sõidukid kuuluvad talle ning Al tuli võtmed ära anda. Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et R.H ja A K olid
  20. aastal elukaaslased. Kuni
  21. aasta aprilli kuuni täitis pere rahalisi kohustusi A K, kuna süüdistatav ise sel ajal tööl ei käinud. Kooselu ajal võtsid A ja Katri ühe kiirlaenu ja ühe 9 autoliisingu. Finantskohustused võeti R.H nimele, kuna A K endal oli kohustusi kohtutäiturite ees ja tema arvelduskonto oli arestitud. Kooselu ajal soetasid süüdistatav ja tunnistaja sõiduki xxxx ja xxxx. Xxxx ostmiseks võtsid nad Katri ema käest 600 eurot laenu ning xxxx ostmiseks sõlmis Katri pandi-ja laenulepingu Xxxx OÜ-ga. Samuti on mõlemad selgitanud, et ajal, mil süüdistatav ei töötanud, kandis kulutusi A K, sh maksis laenukohustusi või maksis kohustusi R.H A Klt saadud rahaliste vahendite arvelt. Kannatanu ja tunnistaja A K on andnud omavahel riimuvaid ütlusi ning selgitanud kohtuistungil, et
  22. aastal tekkis Al soov minna Katrist lahku ning et mitte jätta R.H kanda rahalisi kohustusi Xxxx panga ning Xxxx OÜ ees, tegi A T Mile ettepaneku sõidukid ära osta ning samuti rääkis A ka Katrile sõidukite müümisest. Sõidukiteks, mida A pakkus, olid xxxx ja xxxx. Kuna T Mil oli soov enda vana auto välja vahetada ning T poeg oli äsja saanud endale juhiload, siis nõustus kannatanu sõidukid ostma. Samuti kinnitavad mõlemad, et T M oli teadlik autode seisukorrast ning teadis inimest, kes neid remondib. Kohtu hinnangul esinevad lahknevused süüdistatava, kannatanu T Mi ja tunnistaja A K ütlustes selles osas, mis puudutas ostu-müügilepingu sõlmimist. Kannatanu sõnul ei olnud tal Aga sõidukite hinna osas eraldi kokkulepet, vaid talle teadaolevalt pidi ta maksma summa, mis Xxxx OÜ-le või liisingufirmale võlgu oldi ning muust hinna kokkuleppest tema teadlik ei olnud. Temale ütles autode hinna A. Ka A on ise kohtuistungil kinnitanud, et kuivõrd ta soovis Katrist lahku minna ning ühtlasi vabastada Katri laenude maksmisest, leppis ta Katriga kokku, et müüvad sõidukid ära ning seejärel saavad nad laenudest lahti. Sellest teadmisest ning kokkuleppest lähtudes andis kannatanu enda sõnul Ale 3200 eurot sularahas, mis pidi minema Xxxx OÜ-le xxxx eest. Lisaks on kannatanu öelnud, et hiljem selgus, et 3200 eurost ei jätkunud Xxxx OÜ-le maksmiseks, kuna Katri oli osad summad jätnud maksmata ning nii tuli veel üle tuhande euro juurde kanda. Kannatanu sõnu kinnitab asitõendi vaatlusprotokoll (tl 45-47), mille kohaselt on 04.10.2017 T M enda kontolt võtnud sularaha summas 3200 eurot ning samal kuupäeval kandnud enda kontolt ka Xxxx OÜ kontole summa 1250 eurot selgitusega "Pandileping nr PL160158 xxxx“. Ehkki A K sõnas kohtuistungil, et ta täpselt ei mäleta summat, mis ja kuidas T autode eest tasus, mäletab ta, et xxxx liisingu lõpparve oli 4800 euro kanti, mida nad koos Katriga käisid liisingufirmas maksmas. Seega ühtivad ka kannatanu ja tunnistaja ütlused rahasummade osas, mis T M xxxx eest maksis. Nii kannatanu kui ka tunnistaja A K on kinnitanud, et xxxx eest tasus T kohapeal xxxx tanklas lepingu sõlmimisel ning kandis raha telefoni teel R.H arvele. Ülekande selgituseks märkis T „Xxxx ja xxxx“ nii nagu A oli soovitanud. Raha pidi minema nendelt ettevõtetelt saadud rahaliste vahendite tagasimaksmiseks. Tunnistaja A K ja kannatanu T Mi sõnu kinnitab T Mi konto väljavõte (tl 15) ning asitõendi vaatlusprotokoll (tl 45-47), mille kohaselt kandis 04.10.2017 T M enda kontolt R.H kontole 2871 eurot selgitusega „Xxxx ja xxxx“. Ka kannatanu sõnas kohtuistungil, et temale ei jäänud mingit muljet nagu ei sooviks Katri sõidukeid temale müüa. Tunnistaja A K ning kannatanu T M on enda ütlustes olnud järjepidevad ning nendes puuduvad vastuolud, samuti ei ole asjaolusid, mis tekitaksid kahtluse tunnistaja ja kannatanu ütlustes, seega loeb kohus eelnimetatud kannatanu ja tunnistaja ütlused usaldusväärseks. R.H esitas kohtuistungil enda versiooni juhtunust, mille kohaselt ei saanud tema 04.10.2017 xxxx tanklas pabereid allkirjastades aru, et kirjutab alla müügilepingutele, sest nende sõidukite müümiseks temal soovi polnud. Enda sõnul kirjutas ta alla tühjadele lehtedele, kuid hiljem korrigeeris enda vastust ja ütles, et mõtles tühja ehk täitmata blanketti. Paberite allkirjastamisel sai tema aru, et keegi teine saab hakata sõidukeid kasutama, kui nad Aga lahku lähevad, aga juttu müümisest kindlasti ei olnud. Süüdistatava R.H ütlustesse, mille kohaselt ei saanud ta pabereid allkirjastades aru, et kirjutab alla müügilepingutele, vaid hoopis kasutusõigusele, mis annab kellelegi teisele õiguse sõidukeid kasutada, kui nad Aga peaksid lahku minema, suhtub kohus kriitiliselt. Süüdistatav ei eita, et xxxx tanklas paberid allkirjastas, kuid tema sõnul ei olnud tegemist müügilepingutega, sest nende sõidukite müümiseks temal soovi ei olnud ning tema sõnul T poolt makstud raha oli A võlgade kustutamiseks. Süüdistatav ei ole võlgade tõendamiseks 10 esitanud ühtegi dokumenti, seega on tegemist tõendamata väitega ning need väited tuleb jätta tähelepanuta. Süüdistatava väide võla olemasolust tuleneb kohtu arvates isikuliste tõendiallikate ütlustest lähtuvalt süüdistatava ja tunnistaja A K kooselu ajal võetud laenukohustustest, mille eest tasus peamiselt A K, kuivõrd tema kasutas sõidukeid, mis laenu abil soetatud sai ning seejuures ka maksis nende eest. Isegi kui A K ja R.H enda kooselu ajal toimetasid sel moel, et A laenukohustused tasus, siis tulenevalt Xxxx OÜ-ga sõlmitud pandi-ja laenulepingust (tl 9-14) ning Xxxx (tl 48-55) sõlmitud laenulepingust on õiguslikus mõttes laenusaajaks R.H , kellel on tulenevalt lepingust ka laenu tagasimaksmise kohustus. Selle kohustuse panemine Ale on omaalgatuslik. Juhul, kui süüdistatav leiab, et tal on lepingust tulenev nõude A K vastu, siis sellisel juhul peaks süüdistatav pöörduma enda nõude maksmapanekuks tsiviilhagiga kohtusse. Samuti püüdis süüdistatav kohtuistungil selgitada vastuolu, mis kohtueelses menetluses ja kohtistungil antud ütlustes tõusetus seoses sellega, et kohtueelses menetluses oli süüdistatav selgitanud, kuidas ta oli tundnud, et midagi on valesti, aga jõudu ei olnud vaielda ning kirjutas lihtsalt müügilepingutele alla. Kohtuistungil püüdis süüdistatav ennast õigustada väites, et tema sai alles hiljem aru, et need olid müügilepingud ning et tema oli tol hetkel Ast lahkumineku tõttu suurtes emotsioonides. Süüdistatava poolt öeldut ei saa paraku kohtu hinnangul lugeda isegi mitte vastuolu selgitamiseks, vaid pigem üritas süüdistatav vastuolule mitte vastata ning selle arutamisest kõrvale põigata öeldes, et tal tekkisid toimunud olukorraga seoses emotsioonid. Samas ei püüdnud süüdistatav omaltpoolt kuidagimoodi selgitada, kuidas tema emotsionaalne seisund ei võimaldanud tal vahet teha müügilepingul ning kasutusõigust reguleerival lepingul ning kuidas ta emotsioonide ajendil mõistis, et tegemist on just kasutusõigust puudutava paberiga ega mitte millegi muuga. Inimene võib emotsioonide ajendil tõepoolest teha otsuseid, mida hiljem kahetseb või õigeks ei pea, kuid emotsioonid ei mõjuta isiku arusaamisvõimet. Süüdistatav sõnas kohtuistungil, et tema sai aru, et tegemist on müügilepingutega alles siis, kui A paar tundi hiljem tema juurde tuli ja hakkas dokumente nõudma. Pangakonto väljavõtetest (45-47) nähtub, et 05.10.2017 ja 07.10.2017 on R.H kandnud Xxxx ja Xxxx kontole kokku summas 2861,81 eurot. Seega sai süüdistatav väidetavalt hiljem teada, et tegemist on müügilepinguga, kuid sellest hoolimata tegi ülekande ehkki ta ei tahtnud sõidukeid enda sõnul müüa. Süüdistatava selgitused ja objektiivne käitumine on omavahel vastuolus. Seega pidi süüdistatav algusest peale aru saama, et ta allkirjastab müügilepingu, kuna talle laekus T Milt selle eest ka raha ning samuti oli ta teadlik, et Xxxx OÜ-le makstud laenusumma tagasimaksmine toimus T Milt saadud rahaliste vahenditega. Kui tegemist oleks olnud kasutusõigust reguleeriva lepinguga, siis ei oleks olnud vajadust eelnimetatud ettevõtetele raha tagastada, kuna kasutusõiguse leping ei reguleeri raha maksmist, vaid üksnes kindla eseme kasutamist. Juhul, kui sõidukite kasutajaks sooviti lisada veel mõni isik, siis oleks sellest juttu olnud, kuivõrd sõidukite kasutajaks oligi A K. A K ütluste kohaselt mindigi tanklasse ostumüügilepingute sõlmimiseks. Täiendava kasutaja registriandmetesse lisamiseks ei ole vaja lepingut sõlmida, veel vähem võetud laenukohustusi maksta. Selleks, et lisada täiendav kasutaja, piisab avaldusest liiklusregistri büroole registriandmete muutmiseks ja kui selleks aega ei ole, saab koostada volikirja sõiduki kasutamiseks. Kohus leiab, et süüdistatava väited kasutusõiguse kohta lepingu sõlmimiseks ei ole eluliselt usutavad. Mis puutub teatisesse dokumendi kaotusest, siis selles osas tunnistas süüdistatav kohtuistungil, et dokumendi kaotuse teatistes märgitud asjaolud nagu oleks registreerimistunnistused kadunud, on ebaõiged ning tegelikult ta teadis, et registritunnistused on kas T M i või siis A K käes. A Ki kohtuistungil antud ütlused erinevad mõningal määral süüdistatava omadest, kuna A Ki sõnul olevat Katri talle öelnud, et A tuli koju, keeras kõik ümber ja varastas registritunnistused, kuid ka A K tunnistab, et tegelikkuses oli ta teadlik, et sõidukite tehnilised passid ei olnud kadunud. Ka see asjaolu annab tunnistust, et R.H sai aru, et oli sõlminud T Miga müügilepingu, millega müüs sõidukid T Mile, kuid takistas T Mil sõidukite enda nimele vormistamast. 11 Samuti ei ole süüdistatav osanud kohtuistungil selgitada, miks ta sõidukid juba järgmisel päeval A Ki nimele ümber vormistas. Ehkki süüdistatav ei osanud vastata, mis oli sõidukite ümberkirjutamise eesmärgiks, tõdes ta, et ka siis oli tal jällegi palju emotsioone. Kohtuistungil rõhutas süüdistatav korduvalt, et tal ei olnud soovi sõidukeid maha müüa, kuid ometi nähtub (tl 31; 37), et ta vormistas sõidukite omanikuks A Ki. Samas nähtub nii süüdistatava kui ka A Ki kohtuistungil antud ütlustest, et mõlemal puudus tahtlus tehinguks. Seega on süüdistatava poolt sõidukite nn ümbervormistamine A Ki nimele näilik ehk tühine tehing, kuna tegelikkuses ei olnud kummalgi osapoolel tahtlust lepingut sõlmida ega sellega saavutada mingeid õiguslikke tagajärgi. Samas on tähelepanuväärne asjaolu, et süüdistatav sõlmis A Kiga ostu-müügilepingu pärast seda, kui T M oli süüdistatavale sõidukite eest vastavad summad süüdistatava kontole kandnud. Seega oli süüdistataval tahe jätta kannatanu sõidukitest ja ka sõidukite eest tasutud rahasummadest ilma. Kohtu hinnangul ei ole usutav ka asjaolu, et süüdistatav ei saanud ostu-müügilepingust ning seal kirjasolevast aru, kuna tema emakeeleks on vene keel ning ta ei valda eesti keelt väga hästi. Süüdistatav sõnas kohtuistungil, et tema lugemisoskus eesti keeles on keskmine ning kõnekeele oskust on tal rohkem. Kohtuistungil sõnas tunnistaja A K, et Katri oskab eesti keelt, kui seda ise tahab. Samuti nähtub kriminaalasjas esitatud tõenditest, et süüdistatava ja tunnistaja A K vahel sõlmitud leping (tl 57) on koostatud eesti keeles, järelikult valdab süüdistatav piisavalt eesti keelt. Samuti on süüdistatav sõlminud ostu-müügilepingu A Kiga eesti keeles, mis omakorda tekitab küsitavusi, et kuidas süüdistatav kaotas eesti keele oskuse just siis, kui ta kannatanu T Miga ostu-müügilepingut sõlmis ega saanud aru, et tegemist on ostumüügilepinguga, kuid järgmiseks päevaks oli eesti keele oskus taastunud ja ta sõlmis samasugused lepingud A Kiga ja teadis täpselt miks need sõlmida ja millised on lepingu sõlmimisest saabuvad tagajärjed. Tähelepanuväärne on asjaolu, et nii T M iga sõlmitud leping kui ka tunnistaja A Kiga sõlmitud lepingud on oma sisult ja sõnastuselt täpselt samasugused ning erinevad ainult lepingu osapoolte andmetelt. Samuti elas süüdistatav koos A Kga kes on rahvuselt eestlane ning kes räägib eesti keelt. Seega ei saanud süüdistatavale eesti keel jääda täiesti võõraks. Lisaks on kriminaalasjas esitatud tõendeid mitmetest lepingutest, milles süüdistatav ise on lepingupooleks. Lepingud on eesti keeles, mis ühtlasi eeldavad ka eesti keele tundmist ning nende dokumentide sisu mõistmist. Süüdistatava eesti keele piisavale oskusele on viidanud ka tunnistaja A K kohtuistungil antud ütlustes, mille kohaselt olevat Katri talle ja vennale helistanud ja öelnud, et A andis talle allkirjastamiseks mingid paberid ning Katri rääkis, mis lehtedel kirjas oli ja nad vennaga said aru, et need paberid ei ole mitte kasutusõiguse kohta, vaid müügitehingute paberid. Kuivõrd süüdistatav oskas mõni aeg hiljem rääkida lepingute sisust, viitab see sellele, et ta oli teadlik ning sai aru, et kirjutab alla müügilepingutele. Kõiki eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et süüdistatav on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi, kuid ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt ja usutavalt selgitada. Samuti on süüdistatava antud ütlused diametraalses vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kuna süüdistatava ütlused ei riimu teiste kogutud tõenditega, leiab kohus, et süüdistatava ütlused tuleb täies ulatuses tõendikogumist kõrvale jätta ning lahendada süüküsimus kriminaaltoimikus leiduvate teiste tõendite pinnalt. Kohtuistungil on tunnistajatena ütlusi andnud ka A T, A M ning A K, kes kõik on öelnud, et Katri kirjutas ostu-müügilepingutele alla, kuna Katri oli mingites emotsioonides ja ta lootis, et A tuleb tema juurde tagasi. Tunnistajate sõnul kirjutas Katri alla tühjadele paberitele, mis käsitlesid kasutusõigust, sest sõidukid olid Katri nimel ja A ei olnud vormistatud kasutajana. Samuti ütlesid tunnistajad kohtuistungil, et nemad tühjasid lehti näinud ei ole ning info tühjade lehtede kohta pärineb Katrilt, kuid teavad, et Katril ei olnud kavatsust autosid maha müüa. Nimetatud tunnistajad on andnud küll omavahel riimuvaid ütlusi ning rääkinud tühjade paberite allkirjastamisest, kuid jätnud selgitamata, kas tegemist oli puhta valge paberiga või oli tegemist blanketiga. Samuti on kõik tunnistajad öelnud, et nemad tühjasid lehti näinud ei ole ning info tühjade lehtede kohta pärineb Katrilt. Seega ei tea tunnistajad A T, A M ega ka A K tõendamiseseme asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik nende tunnistajate ütlustega süüdistatava süü olemasolu või puudumise tuvastamisel arvestada. Kui vaadata, et tunnistajate puhul on 12 tegemist süüdistatavale väga lähedaste isikutega (A T on süüdistatava ema, A M süüdistatava poeg ning A K süüdistatava venna naine), siis on kahtlus, et isikud on enda ütlused omavahel kooskõlastanud ning andnud ütlusi, mis süüdistatava poolt räägiks, kuid tegelikult ei tea nad, mis päriselt juhtus, kuna nad on info juhtunu osas saanud süüdistatava vahendusel. Süüdistava R.H kaitsja sõnul on tõusetunud oluliseks küsimuseks see, kes oli sõiduautode ostjaks olukorras, kus Katri ei teadnud T Mi ega rääkinud kunagi kannatanuga. Muuhulgas ei arutanud Katri kunagi kannatanuga ostuhinda või muid tehingu detaile. Seega on kaitsjale jäänud arusaamatuks, kuidas ostuhinna reale tekkis märge „kokkuleppel“ ja milline see kokkulepe oli ja kellega see kokkulepe saavutati. Nii tunnistaja A K kui ka kannatanu T Mi ütlustest nähtub, et kokkuleppe kohaselt pidi T M tasuma laenuandjale võlgu oleva summa ulatuses. Samas ei ole süüdistatav ise kordagi sõnanud nagu oleks talle kokkulepe sõidukite maksumuse osas jäänud ebaselgeks. Vastupidi – süüdistatava arvelduskontolt on näha, kuidas ta T Milt saadud rahaliste vahendite arvelt on 05.10.2017 ja 07.10.2017 teinud ülekande nii Xxxx kui ka Xxxx kontole kokku summas 2861,81 eurot ning samuti sõnas ta kohtuistungil, et
  23. oktoobril käis ta koos Aga Xxxx OÜ-s ja maksid täielikult auto eest ära. Eeltoodust tulenevalt ei saanud süüdistatavale kuidagi jääda selgusetuks hind, mis T M sõidukite eest tasus, kuna tema ise oli see, kes tegi vajalikud ülekanded Xxxx-le ning Xxxx, et vabaneda kohustustest nimetatud ettevõtete ees, mis ühtlasi oli ka Katri, T ning A kokkuleppe sisuks. Kuna kannatanu pidi maksma laenuandjatele võlguoleva summa, siis on igati mõistetav, miks lepingutele oli ostuhinna juurde märgitud sõna „kokkuleppel“, kuna see põhineski nii T, A kui ka Katri vahelisel kokkuleppel, mille vahendajaks ning selgitajaks oli peamiselt A K. Lisaks jätab kohus tähelepanuta kaitsja väited, mille kohaselt ei olnud T M autode tegelikuks ostjaks ning et ostjaks oli hoopis A K, kuivõrd käesolevas kriminaalasjas ei ole tähtsust sellel, kust kohast sai T M rahalisi vahendeid sõidukite ostmiseks ega ka sellel, et võib olla oleks A K sõidukeid hiljem edasi kasutanud. Tegemist on kaitsja arvamusega, kuid kelmuse koosseisu kindlakstegemisel ei ole nendel tähtsust. Samuti on kaitsja seisukohal, et T M ja A K olles teadlikud tsiviilasja menetlemise kallidusest, otsustasid minna lihtsama vastupanu teed ning esitada faktilised asjaolud nii nagu tegemist ei oleks tsiviilvaidlusega ning samuti tulenevalt A Kruusmägi ning süüdistatav R.H vahel sõlmitud lepingust (tl 57) on kaitsja seisukohal, et käesoleva juhtumi puhul on tegemist tsiviilvaidlusega, mis ei kuulu lahendamisele kriminaalkorras. Ka nimetatud väited jätab kohus tähelepanuta, kuivõrd kriminaalmenetluse alustamine ei sõltu menetlusosaliste otsustest, vaid uurimisasutusest või prokuratuurist, kui selleks on ajend ja aluks ning puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kohus leiab, et eelnimetatud tõenditega on leidnud tuvastamist, et süüdistatava eeltoodud käitumine on hinnatav tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomisena ehk petmisega, millega viidi kannatanu eksimusse. Süüdistatav lõi kannatanus ostu-müügilepingu allkirjastamisega kujutluse, et ta on saanud sõidukite omanikuks ning et omandiõigus R.H-lt läheb üle ostjale T Mile vahetult peale müügilepingute allkirjastamist nagu sätestas müügilepingu punkt
  24. Ostu-müügilepingu allkirjastamisega väljendas süüdistatav tahet teha lepingus kokkulepitud tingimustel ostumüügitehing ning täita lepingus tuleneval viisil enda kohustusi. Samuti tekitas kannatanus usaldust sõidukite registreerimistunnistuste enda kätte saamine. Samuti on leidnud tõendamist, et kannatanu olles süüdistatava tegevusest eksitusse viidud, tegi varakäsutuse, mille kohaselt tasus T M sõiduauto xxxx müügihinna süüdistatavale selliselt, et 3100 eurot andis ta A Kle, kes andis rahasumma omakorda edasi süüdistatavale ja viimane tasus selle sularahas Xxxx OÜ-le. Lisaks kandis T M täiendavalt 1250 eurot Xxxx OÜ arvelduarvele. Samuti tasus T M sõiduauto xxxx müügihinna süüdistatava pangakontole summas 2871 eurot. Tegelikult ei olnud süüdistataval tahet kokkulepet täita, kuna juba järgmisel päeval esitas süüdistatav Maanteeametile teatised kahe sõiduki registreerimistunnistuste kaotamisest, kuigi tegelikult olid registreerimistunnistused kannatanu käes. Saades Maanteeametist uued registreerimistunnistused allkirjastas süüdistatav ilma kannatanu nõusolekuta ja teadmata A Kiga sõidukite müügilepingud ning sõidukid vormistati A Ki nimele, kes sai need enda valdusesse. Kannatanu jäi ilma nii sõidukitest kui ka 13 rahasummast. Samuti asus süüdistatav laekunud rahalisi vahendeid kasutama ning tasus enda rahalisi kohustusi kannatanult saadud vahendite arvelt. Seega vabanes süüdistatav enda kohustustest liisingu- ja krediidiandja ees, millega kujundas enda varalise olukorra soodsamaks, kuna laenuandja ees tal enam kohustusi ei olnud. Kohus asub seisukohale, et taolisel viisil teise poole eksitusse viimine, on hinnatav varalise kasu saamisena tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, millega on teisele isikule tekitatud varalist kahju, mis on kvalifitseeritav KarS § 209 lg 1 ettenähtud süüteona. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt, leiab kohus, et süüdistatava tegevus oli eesmärgipärane ja kindla suunitlusega tekitada teisele isikule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kahju eesmärgiga saada ise varalist kasu ning vabaneda rahalistest kohustustest, mistõttu on süüdistatav pannud teo toime otsese tahtlusega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et R.H , tekitades teisele isikule varalist kahju tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, pani toime KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  25. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on KarS § 209 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni kolm aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava ankeetandmete kohaselt R.H töötab, kuid ilmselgelt ei saa tema sissetulek olla kuigi suur. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav omaks mõnd täiendavat legaalset sissetulekuallikat. Süüdistatav on küll väitnud, et ta on saanud sissetulekut koerte aretamisest, kuid kohtule ei ole sellise sissetuleku olemasolu või saamise kohta esitatud ühtegi tõendit. Pigem võib järeldada, et tegemist ei ole püsiva ja maksustatud sissetulekuga, mistõttu ei ole sellise sissetuleku saamine tõendatav. Lisaks sellele mõistetakse süüdistatavalt välja kannatanu kasuks tsiviilhagi, mis ei ole väike. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt käesolevas kriminaalasjas väljamõistetavate menetluskulude näol. Sellistest andmetest tulenevalt saab asuda seisukohale, et rahaline karistus ei oleks täidetav ja süüdistataval puuduvad piisavad rahalised vahendid sellise karistuse tasumiseks. Seega kergemaliigiline karistus on antud juhul välistatud. Eeltoodud põhjustel tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates süü suurust KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel, leiab kohus, et süüdistatava süü on keskmine. Aluse selliseks järelduseks annab asjaolu, et süüdistatavale inkrimineeritakse varavastase kuriteo toimepanemist, mille tulemusel sai süüdistatav teo toimepanemise eest varalist kasu ning vabanes laenude tagasimaksmise kohustustest, mis tal erinevate laenuandjate ees oli. Sellise käitumisega tekitas süüdistatav kannatanule olulist varalist kahju KarS § 121 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud vaid 14 ühekordne kuriteo toimepanemine ning kriminaalasja materjalidest ei tulene, et süüdistatav tegeleks kelmuste toimepanemisega regulaarselt või et selline käitumine oleks süüdistatava peamiseks sissetulekuallikaks. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Lisaks sellele, et süüdistatava puhul on tegemist varem kriminaalkorras karistamata isikuga, peab kohus vajalikuks arvestada ka sellega, et kuriteo toimepanemisest on möödunud pea kaks aastat, mistõttu on avalik menetlushuvi asja vastu langenud. Seega arvestades süü suurust, samuti kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ja teo toimepanemise asjaolusid, leiab kohus, et süüdistatavale on võimalik mõista karistus oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistatav on varem kohtu poolt karistamata isikuks, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Samuti arvestades kuriteo toimepanemisest möödunud ajavahemikku, s.o teo toimepanemisest peaaegu 2 aasta möödumist, siis leiab kohus, et avalik menetlushuvi selle kuriteo menetlemise vastu on langenud ning vangistuse reaalne ärakandmine ei ole antud juhul otstarbekas. Seega arvestades eeltoodut leiab kohus, et mõistetava karistuse võib jätta täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et katseaja jooksul ei pane süüdistatav toime uut tahtlikku kuritegu. Seega peab kohus võimalikuks jätta süüdistatava tema isikuandmete tõttu käitumiskontrollile allutamata ja kohaldada KarS § 73 lg 1 ja 3 sätteid. Arvestades süüteo toimepanemisest pikema aja möödumist ja süüdistatava isikuandmeid, s.o seda, et kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et süüdistatavat oleks vahepeal süütegude eest karistatud, leiab kohus, et määratav katseaeg ei pea olema pikaajaline ja võib jääda alla keskmise tähtaja.
  26. TSIVIILHAGI Kohtueelsel menetlusel on kannatanu T M esitanud tsiviilhagi 7221 euro nõudes.

§ 37

lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 7 sätetele on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Seejuures tuleb sellise seadusest tuleneva kohustuse all mõista mistahes õigusnormi, millest tulenevalt on kahju tekitanud isikul kohustus käituda teatud viisil, s.o kas teha teatud tegu või hoiduda sellise teo tegemisest. Käesoleval juhul on tegemist karistusõigusliku normiga, mis sisaldab endas üldist käitumiskohustust ja keeldu, antud juhul KarS §-s 209 sisalduvat kelmuse keeldu, mida süüdistatav tahtlikult rikkus ja millise rikkumise eesmärgiks oli kannatanule kahju põhjustamine ning endale kasu saamine. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kannatanu asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid ei oleks olnud. Lähtuvalt VÕS § 128 lg 1-3 võib hüvitamisele kuuluv kahju olla 15 varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 136 lg 1 kohaselt tuleb kahju hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena.

§ 310

lõike 1 kohaselt, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Sama paragrahvi lõike 2 ja 3 kohaselt, kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata ning kannatanule selgitatakse tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Vastavalt omaks võetud kohtupraktikale kohaldatakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluse nõudeid, kui need ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. Kriminaalasja kohtuliku uurimisega on tõendamist leidnud, et kannatanule T Mile tekitas R.H kuriteoga varalist kahju 7221 euro ulatuses, mis koosneb sõidukite eest tasutud summast ning kuna kahju on otseselt seotud kelmuse toimepanemisega, siis leiab kohus, et tsiviilhagis on põhjendatult kahjusummana esitatud 7221 eurot ja süüdistatav on sellises ulatuses kahju tekitamises süüdi. Seetõttu kuulub T Mi esitatud tsiviilhagi 7221 euro nõudes täies ulatuses rahuldamisele ja süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistmisele. 5. MENETLUSKULUD

§ 180lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistva otsustega kaasnev sundraha. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetavate summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Kohus leiab, et süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Samuti ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis võiksid tingida menetluskulude vähendamist. Seetõttu tuleb kõik hüvitamisele kuuluvad menetluskulud süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Samas leiab kohus, et arvestades menetluskulude summa suurust ja konkureerivat rahalist kohustust välja mõistetava tsiviilhagi näol, siis esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (

§ 180

lg 3,

§ 313lg 1 p-d 7 ja 12).

6. ARESTITUD VARA Pärnu Maakohtu eeluurimiskohtuniku 09.04.2018 määrusega nr 1-18-3006 (tl 16-20) on tsiviilhagi tagamiseks ning vara võõrandamise tõkestamiseks arestitud sõiduautod xxxx reg. märgiga xxxx ja xxxx reg. märgiga xxxx, millistest xxxx registreerimismärgiga xxxx on vara arestimise protokolli (tl 21) kohaselt hoiustatud xxxx ja xxxx registreerimismärgiga xxxx xxxx asuva šašlõkibaari juures parklas. Kohteelsel menetlusel esitas kannatanu T M tsiviilhagi varalise kahju nõudes. Kohus rahuldab oma otsusega kannatanu T Mi tsiviilhagi varalise kahju nõudes täies ulatuses ning mõistab tsiviilhagis esitatud nõude välja R.H-lt. Seejuures 16 ei soovinud T M vaidlusaluste sõidukite väljaandmist temale, kuivõrd sõidukid on asunud temale teadmata kohas pikemat aega ning ta ei ole seetõttu nende sõidukite tehnilisest seisukorrast teadlik ning sellise ajavahemiku möödumisel ei saa see tehniline seisund olla enam endine. Maanteeameti elektroonilise liiklusregistri andmetel on need sõidukid registreeritud A Ki nimele. Kohtuotsuse jõustumisel tuleb tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara arvelt täita kohtuotsus kannatanu T Mi poolt esitatud ja kohtu poolt rahuldatud nõude kohaseks hüvitamiseks, mistõttu tuleb arestitud vara jätta arestituks ning kohtuotsuse jõustumisel tuleb arestitud vara võõrandada

§ 126lg 3 p 6 alusel tsiviilhagi katteks.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.