Obsah (8)

§ 654§ 230§ 398§ 50§ 171§ 175§ 218§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Margit Vutt Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-21-19

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõigile esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning rahuldanud hagi õigesti. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega pea

§ 654lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

1. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus ei viinud asjas läbi nõuetekohast eelmenetlust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus arutas pooltega vaidlusaluseid asjaolusid ja täitis selgitamiskohustust nõuetekohaselt, arvestades mh seda, et tegemist oli töösuhtest tuleneva vaidlusega, mille kohta töövaidluskomisjon oli juba otsuse teinud. Hagejale pidi olema arusaadav, milliseid õigusnorme kohus asja lahendamisel kohaldab. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka, vaid pigem keskmisest lihtsama vaidlusega. Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud töötasu, puhkusetasu, kasutamata puhkuse kompensatsiooni ja kulude hüvitist ning maakohtu kohaldatud nõuete alusnormid olid samad, mida kohaldas ka töövaidluskomisjon. Seega ei saa kostja tugineda sellele, et maakohus tegi tema jaoks üllatusliku otsuse.
2. Isegi kui maakohus oleks kostjat õigusliku kvalifikatsiooniga üllatanud, ei ole kostja apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet, millest saaks järeldada, et kui maakohus oleks talle kohtuistungil loetlenud kõik nõude aluseks olevad normid, oleks ta teinud menetluses midagi teisiti. Kui kostja väidab, et ta sai alles apellatsioonkaebusest aru, milline on pooltevahelise õigussuhte kvalifikatsioon, siis oleks ta pidanud apellatsioonkaebuses esile tooma kõik selle, mis tal väidetavalt jäi maakohtus esile toomata. Kuid kostja ei ole suutnud ei apellatsioonkaebuses ega ka ringkonnakohtu istungil näidata, milles seisnes maakohtu materiaalõiguslik eksimus ja miks tuleks asi lahendada teisiti kui selle lahendas maakohus.
3. Lisaks esindas kostjat menetluses õigusteadmistega esindaja, kellele pidi olema arusaadav, mida tähendab hagimenetluse tõendamiskoormus.

§ 230

lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. See tähendab, et kui vaidluse all on töötaja töötasu suurus ja hageja esitab temal olemasolevad tõendid töötasu suuruse kohta, siis peab kostja esitama hageja väidete ümberlükkamiseks oma tõendid. Kostja, selle asemel, et esitada hageja töötasu kohta oma tõendid, valis menetlusliku positsiooni, kus ta eitas hageja tõendeid ja jäi järjekindlalt seisukohale, et tema ei pea midagi tõendama, kuna tema arvates ei ole hageja tõendid piisavad. Õigusteadmistega lepinguline esindaja peab teadma, et sellise menetlusliku positsiooniga võtab kostja riski, et kui kohus loeb hageja tõendid piisavaks ja rahuldab hagi, siis on kostja kaotanud võimaluse edaspidises menetluses oma tõendeid esitada. Lisaks ei taotlenud kostja ka ringkonnakohtult ühegi tal maakohtus väidetavalt esitamata jäänud tõendi vastuvõtmist. Ringkonnakohtu küsimusele, kas ja kuidas tööandja üldse töötaja töötunde arvestas, vastas kostja lepinguline esindaja, et varasema aja töötasu arvestusest pole mõtet rääkida, kuna see pole vaidluse all, ja et vaidlusaluste kuude kohta ei oska ta vastata, kuidas hagejale arvestatud töötasu täpselt kujunes, sest tal ei ole neid andmeid. 6

1. TLS § 28 lg 2 p 4 kohaselt on tööaja arvestuse pidamine tööandja kohustus. Sama lõike p 12 järgi peab tööandja andma töötaja nõudmisel andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta ning muid töötajat või töösuhet iseloomustavaid teatisi. Riigikohus on rõhutanud, et töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks on töötajal võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus (RKTKo 2-20-5834/36, p 16), seda mh ka olukorras, kus vaieldakse tööaja arvestuse üle. Kuna tööaja arvestuse pidamise kohustus on tööandjal, peab tööandja mh pidama tööaja arvestust ja olema valmis seda ka tõendama (vt TLS § 28 lg 2 p-d 4 ja 12).
2. Kostja heidab maakohtule ette ka seda, et maakohus ei andnud talle võimalust esitada täiendavaid tõendeid. Milliseid tõendeid ta oleks esitada tahtnud, see jääb aga ebaselgeks. Apellatsioonkaebusele ei ole lisatud ühtegi tõendit, samuti ei ole kostja taotlenud tõendite kogumist. Vastupidi, ta on ise kohtuistungil kinnitanud, et ta tegelikult ei tea, kuidas hageja töötasu arvestati. Ringkonnakohus märgib ka seda, et kostja lepinguline esindaja ei ole menetlusõigusi kasutanud heauskselt, sest asja materjalidest nähtuvalt on tema eesmärk kogu menetluse vältel olnud menetlust venitada. Juba töövaidluskomisjoni istungil taotles kostja esindaja, et istung lükataks edasi, kuna ta soovis väidetavalt konsulteerida oma esindatavaga, et selgitada välja hagejale töötasu maksmise asjaolud. Sama kordus ka maakohtu istungil. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja väited, et maakohus ei võimaldanud tal oma vastuväiteid tõendada, on ainetud, sest tegelikult ei tea kostja lepinguline esindaja siiani, kuidas hageja töötasu arvestus toimus ja küsitav on seegi, kas kostja ise seda teab.
3. Kostja on väitnud ka seda, et ta arvas, et maakohus kutsub teda eelistungile, mitte kohtuistungile, mistõttu oli tema jaoks üllatuslik, et kohus asja menetlusega lõpuni läks. Asja materjalidest nähtub aga selgelt, et kohus on pooled kutsunud kohtuistungile (dtl 377–378), mistõttu ei saanud kostja lepingulise esindaja jaoks ka siin mingit üllatust olla.

§ 398

lg 1 näeb ette, et kohus võib määrata eelmenetluses eelistungina korraldava kohtuistungi, kui kohtu arvates saab nii paremini ette valmistada asja arutamist põhiistungil või kui eelistungil on rohkem väljavaateid lõpetada menetlus kompromissiga või muul viisil kokkuleppel. Seega on eelistungi korraldamine kohtu õigus, mitte kohustus.

1. Ringkonnakohus ei nõustu ka sellega, et maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Maakohtu otsusest on aru saada, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et hagi tuleb rahuldada. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi omapoolset arusaadavat tööaja ja töötasu arvutust, samuti ei selgitanud ta ringkonnakohtu istungil, milline töötasu arvutus oleks tema arvates õige. Kostja on menetluses küll väitnud, et poolte vahel oli kokkulepe, et hageja brutotöötasu oli 1500 eurot, kuid selle kohta ei ole kogu menetluse vältel esitatud ühtegi tõendit. Seega võis maakohus lähtuda hageja esitatud töötundide ja töötasu arvutustest, arvestades mh seda, et hageja saatis oma juunikuu töötunnid ja töötasu arvutuse kostjale
2. juuli
3. a sõnumiga (dtl 66) ja juulikuu töötunnid
4. juuli
5. a sõnumiga (dtl 67–69). Kostja ei ole omapoolset tööaja arvestust esitanud ja ta ei ole ka väitnud, et ta oleks hagejalt eelviidatud sõnumite saamisel neile vastu vaielnud. Niisuguses olukorras lähtus maakohus õigesti nendest tõendtest, mis hageja oli kohtule esitanud ja rahuldas õigesti hagi.
6. Kostja väidetel rikkus maakohus menetlusõiguse norme ka sellega, et kohtuistungi protokoll ei kajasta kogu istungi käiku.

§ 50

lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu, sh kohtuistungi protokoll kajastama istungi olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokollis tuleb minimaalselt märkida

§ 50lg 1 p-des 1–13 nimetatud asjaolud.

Mh peab kohtuistungi protokollis märkima menetlusosaliste avaldused ja taotlused (

§ 50

lg 1 p 6) ning poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule 7 esitatud kirjalikes dokumentides (

§ 50lg 1 p 8).

Lisaks on menetlusosalisel

§ 50

lg 2 järgi õigus istungil taotleda, et asjas esitatud asjaolu või seisukoht protokollitakse.

1. Seega ei ole kohtuistungi protokoll stenogramm. Apellatsioonkaebuses on kostja peamine etteheide maakohtu istungi protokollile see, et protokoll ei kajasta seda, kuidas hageja lepinguline esindaja käitus lugupidamatult. Seda aga ei olegi vaja protokolli kanda. Samuti väidab kostja, et protokolli ei ole kantud tema terviklikke vastuväiteid. Eelviidatud seadusesätetest nähtuvalt kantakse protokolli eelkõige menetlusosaliste väited ja vastuväited, mida ei ole kirjalikes dokumentides esitatud. Lisaks ei ole kostja apellatsioonkaebuses ka täpsustanud, millised olulised vastuväited jäid maakohtu istungi protokolli märkimata ja kuidas see mõjutas asja lahendamise tulemust.
2. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on asjas esitatud tõendeid arvestades põhjendatud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata.
3. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud ka menetluskulude jaotuse. Ta leiab, et maakohus rahuldas hageja nõude vaid osaliselt ja seega pidanuks maakohus jaotama menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega.
4. Iseenesest on õige, et kohtule esitatud hagiavalduses oli hageja nõue suurem, kui see, mille maakohus rahuldas. Selle põhjuseks oli aga asjaolu, et kostja oli osa hageja nõudest rahuldanud pärast seda, kui töövaidluskomisjoni istung oli juba toimunud. Töövaidluse lahendamise seaduse § 58 lg 1 kohaselt on poolel, kes töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustu, õigus pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse. Kohtu poole pöördus kostja ja hageja pidi seejärel esitama hagiavalduse. Ringkonnakohus leiab, et hageja võis esitada kohtule samad haginõuded, mis ta esitas ka töövaidluskomisjonile (ja mille töövaidluskomisjon rahuldas). Töötajat ei esindanud hagi esitamisel õigusteadmistega lepinguline esindaja ja ta võis lähtuda sellest, et seaduse järgi menetleb kohus samu nõudeid, mida menetles töövaidluskomisjon. Maakohtu istungil vähendas hageja oma nõuet ja maakohtu menetluses oli kogu aeg vaidlus vaid selle nõudeosa üle, mida kostja ei olnud hagejale veel tasunud. Sellises olukorras oli õige jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu arvates ei ole praegusel juhul tegemist hagi osalise rahuldamisega selle tavapärases menetlusõiguslikus tähenduses, mistõttu ei ole põhjust menetluskulude jaotust muuta.
5. Kostja leiab, et maakohus pidas hageja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks liiga suurt summat. Kostja arvates ei saanud kohtuistungiga seotud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ületada 2,25 tundi (1,5 tundi istungil osalemiseks ja 45 minutit istungiks valmistumiseks). Ringkonnakohus märgib, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates ning millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKÜKo 3-2-1-134-16, p 56 ja samas lahendis viidatud teised Riigikohtu lahendid). Maakohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud ja seega ei ole põhjust maakohtu otsust ka selles osas muuta.
6. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

24. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskuluks apellatsiooniastmes 624 euro suurune õigusabikulu (koos käibemaksuga). Kokku on hagejale osutatud õigusteenust 4 tundi. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele 20 minutit, kohtumäärusega tutvumisele ja konsultatsioonile kliendiga 1 tund 15 minutit, vastuse koostamisele ja esitamisele 1 tund 45 8 minutit, kliendiga konsulteerimisele 25 minutit ning menetluskulude nimekirja koostamisele ja esitamisele 15 minutit. Kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et see arve sisaldab ka istungil osalemise kulu. Hageja kinnitab menetluskulude nimekirjas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. 25.

§ 175

lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§ 218kohaselt.

Hagejat on apellatsioonimenetluses esindanud vandeadvokaat.

1. Hageja esindaja tunnitasu (130 eurot ilma käibemaksuta ja 156 eurot koos käibemaksuga) on mõistliku suurusega.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja apellatsiooniastme õigusabi maht mõnevõrra ülepaisutatud. Hageja esindaja esitas apellatsiooniastmes vastuse apellatsioonkaebusele, milles tulenevalt apellatsioonkaebuse pealiskaudsusest ei olnud vaja käsitleda keerulisi õigusküsimusi. Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks apellatsioonimenetluses kokku 3 tundi ehk 3 × 156 = 468 eurot (koos käibemaksuga). See summa tuleb kostjalt hageja kasuks ka välja mõista. 28.

§ 177

lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt