RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbiv

) § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada, T. Ohu taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldada ning menetluskulud jätta riigi kanda. Alternatiivselt taotles kaitsja asja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja väärteoasi saadeti esimese astme kohtule uueks arutamiseks.
4. Ringkonnakohtu hinnangul oli menetlus maakohtus ühekülgne ja puudulik. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotluse täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks ja kirjalike tõendite kogumiseks. Kohtu menetluslikud otsustused ei võimalda hinnata, kas ülekuulatud isikute ütlused on usaldusväärsed. Maakohus lähtus lubamatult eeldusest, et alaealiste ütlusi tuleb usaldada, ega pööranud piisavalt tähelepanu neis esinevatele vastuoludele. Üldjuhul saab puudused maakohtu menetluses kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Praegu nõuaks see aga tõendite uurimist nii suures mahus, et apellatsioonimenetlusest kujuneks sisuliselt väärteoasja esmakordne arutamine. 4-22-3036 MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
5. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist järgmistel põhjustel.
6. Maakohus põhjendas
7. septembri
8. a määruses, miks kaitsja taotlus täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja ei põhistanud nende tunnistajate küsitlemise vajadust. Süüdistatava kaitsepositsioon tugineb väitele töökiusust ja konfliktist teise õpilasega ega seondu kannatanuga. Selliste tunnistajate ülekuulamine, kes pole menetletavast väärteost midagi näinud ega kuulnud, ei aita kaasa tõe tuvastamisele. Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et kannatanu peaks sündmusi põhjalikumalt mäletama.
9. Samuti on alusetu etteheide, et maakohus toimis tunnistajaid küsitledes ebajärjekindlalt ega selgitanud kaitsjale arusaadavalt, mil moel tuleb tunnistajate ütluste usaldusväärsust kontrollida. Õigusteadmistega kaitsja ei esitanud tunnistajale küsimusi, nagu näeb ette

§ 99lg 5, vaid luges ette tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi.

Maakohus reageeris sellele ja pidigi seda tegema. Ka ei selgitanud kaitsja kannatanule, millisest episoodist ta peab rääkima.

1. Asja uus arutamine maakohtus on oluliselt aeganõudvam kui apellatsiooni menetlemine ringkonnakohtus. Vastus määruskaebusele
2. Kaitsja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ning taotleb, et Tõnis Ohu menetluskulud, mis tekkisid määruskaebemenetluses, jääksid riigi kanda. Määruskaebus on kantud pahatahtlikust motiivist saavutada väärteomenetluse aegumine, kuigi menetlusalune isik soovib asja lõpuni lahendamist õiglases ja nõuetekohases menetluses. Maakohtu otsus kuulus tühistamisele, kuna menetlusalune isik ei ole KarS § 1531 lg 1 järgi kvalifitseeritavat väärtegu toime pannud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Ringkonnakohtul polnud alust saata väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks. 11.

§ 143

lg 1 näeb ette, et ringkonnakohtunik võib kohtuistungit korraldamata ja kohtumenetluse pooli välja kutsumata tühistada maakohtu otsuse määrusega üksnes kaebuse põhjal ja saata väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, kui ta tuvastab väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise. Kõnealune säte võimaldab jätta apellatsioonimenetluses väärteoasja arutamise faasi vahele, kui on ilmne, et kohtuliku arutamise tulemuseks oleks igal juhul väärteoasja tagastamine maakohtule. 12. Selle sisustamisel, millisel juhul toob apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine lisaks esimese astme kohtu otsuse tühistamisele kaasa ka väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise, tuleb kolleegiumi hinnangul lähtuda sarnastest põhimõtetest nagu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 341 lg 3 kohaldamisel. Riigikohtu seisukoha kohaselt (nt RKKK 01.07.2021, 1-20-3082/62, p 8) võib olukorras, kus ringkonnakohtul on asja tagastamisel kaalumisruum, saata kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks vaid siis, kui ühtaegu on täidetud kolm tingimust: 1) maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust; 2) selle rikkumisega kaasneb või võib kaasneda maakohtu otsuse ebaseaduslikkus või põhjendamatus või ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte eiramine kohtulikul arutamisel; 3) rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Saates kriminaalasja maakohtule uueks menetlemiseks sellise vea tõttu, mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, rikub ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust (vt RKKK 21.09.2016, 3-1-1-57-16, p 17; 19.10.2016, 3-1-1-71-16, p 14; 05.06.2020, 1-17-11182/201, p 31; 01.07.2021, 1-20-3082/62, p 7; 09.05.2022, 1-20-3910/72, p 18). Sama põhimõte kehtib ka väärteomenetluses. Seega isegi juhul, kui ilmneb, et maakohus on rikkunud väärteomenetlusõigust 2

§ 150

tähenduses oluliseks, ei tingi see automaatselt väärteoasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Teise astme kohtul tuleb

§ 143

lg 1 kohaldamiseks täiendavalt hinnata, kas maakohtu viga on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. 13. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et tulenevalt

§ 2lg-st 1 ja Kr

MS §-st 151 peab kohus tagama väärteomenetluses võimalikult kiire lahendini jõudmise. Kohtul tuleb arvestada, et väärteoasja menetlus toimub oluliselt kitsamas ajaraamistikus kui kriminaalmenetlus. Väärteo aegumistähtaeg on üldjuhul vaid kaks aastat (KarS § 81 lg 3). Osutatud säte peegeldab mh seadusandja arusaama, et väärteoasju, mis on kriminaalasjadest eelduslikult lihtsamad ja väiksema kaaluga, tuleb kohtus menetleda kiiremini. Väärteoasja saatmine uueks arutamiseks maakohtu teisele kohtukoosseisule pikendab menetlusaega märkimisväärselt. Seetõttu peaks selline otsustus olema väärteomenetluses veelgi erandlikum kui kriminaalmenetluses. Seda saab lubatavaks pidada vaid juhul, kui maakohtu vigade kõrvaldamine apellatsioonimenetluses on sisuliselt välistatud.

1. Praeguses asjas tõdes ringkonnakohus õigesti, et üldjuhul on apellatsioonimenetluses võimalik kõrvaldada minetused, mis puudutavad maakohtu menetluse puudulikkust ja ühekülgsust, sest faktiliste asjaolude tuvastamise õigus on ka ringkonnakohtul. Ometi, otsustades saata väärteoasja tagasi maakohtule, jättis ringkonnakohus välistamata võimaluse, et ta saaks maakohtu rikkumised ise kõrvaldada.
2. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta väitega, et võib tekkida vajadus kuulata esimest korda ja/või uuesti üle enam kui 20 tunnistajat. Vaidlustatud määrusest ega väärteoasja materjalidest ei ilmne aga sellise hulga tunnistajate ülekuulamise vajadust. Ringkonnakohus paistab lähtuvat eeldusest, justkui tuleks kaitsja taotlus täielikult rahuldada ning kutsuda kohtusse kõik selles nimetatud tunnistajad ja koguda kõik kirjalikud tõendid, mille esitamist kaitsja on soovinud. Samas ei ole ringkonnakohus hinnanud, kas need argumendid, millele tuginedes jättis maakohus kaitsja täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata, on põhjendamatud. Selliselt on ringkonnakohus ise suhtunud apellatsiooni lahendamisesse pealiskaudselt. Ehkki menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus tõendeid esitada (

§ 19

lg 1 p 4 ja § 21 lg 1 p 3), siis tulenevalt

§ 2lg-st 1 ja Kr

MS § 2861 lg-st 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on süüasjas tähtsust.

1. Kaitsja taotluse kohaselt saavad isikud, kelle ülekuulamist ta soovib, anda ütlusi peaasjalikult selle kohta, et nemad ei ole ahistamissüüdistustest midagi kuulnud ega väidetavaid ahistamisjuhtumeid näinud. KrMS § 66 lg 1 järgi on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Olukorras, kus kaitsja märgib juba tunnistaja ülekuulamise taotluses, et ülekuulatav isik väärteosündmusest midagi ei tea, puudub üldjuhul alus neid ka tunnistajatena üle kuulata. Erandiks sellest reeglist võivad olla eeskätt juhtumid, kus väidetava süüteo asjaolusid mitte tajunud tunnistaja ütluste põhjal võib olla rakendatav välistamismeetod (vt nt RKKK 19.06.2008, nr 3-1-1-33-08, p 10.2). Praegu see nii ei olnud. Samuti võib väärteosündmusest mitteteadvate isikute küsitlemine olla põhjendatud teiste isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuid selle eesmärgiga on kaitsja sidunud taotluses vaid mõne tunnistaja ülekuulamise. Seega ei võimalda väärteoasja andmed väita, et kõigi taotluses toodud isikute ülekuulamine oleks põhjendatud. Ringkonnakohtu põhjenditeta seisukoht, et apellatsiooni lahendamisest ringkonnakohtus kujuneks sisuliselt asja esmakordne arutamine, on liialdus.
2. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei seisnud aktiivselt tõe tuvastamise eest ning oleks justkui lähtunud (ekslikust) eeldusest, et alaealisi tunnistajaid tuleb tingimata usaldada. Kolleegium osutab, et ringkonnakohtul on samuti võimalik tõendeid koguda, uurida ja hinnata ning vajaduse korral asuda maakohtust vastupidisele seisukohale. Ta saab küsitleda tunnistajaid nii süüteo tehiolude kui ka tõendite usaldusväärsuse kohta (

§ 99

, § 146 lg 1; vt ka RKKK 06.03.2008, 3-1-1-2-08, p-d 7.1–7.5; 29.10.2015, 3-1-1-83-15, p 14). Seega pole ringkonnakohtul takistusi, et kõrvaldada maakohtu võimalikud vead apellatsioonimenetluses. Kolleegium meenutab, et 3

§ 194

lg-st 4, § 174 p-st 7, § 175 p-st 2 ning § 150 lg-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a määruse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada. 19.

§ 38

lg-st 1 tuleneb, et määruskaebemenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Juhul, kui Riigikohus teeb

§ 174p-s 7 nimetatud lahendi, mis on olemuslikult võrreldav Kr

MS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 187 lg 1 kohaselt kandma riik (RKKK 25.04.2017, 3-1-1-10-17, p 13). KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks summas 3227 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu lahendi ja Riigikohtu menetlusse võtmise määrusega tutvumiseks, analüüsiks, kliendiga arutlemiseks ja määruskaebusele vastuse koostamiseks 18 tundi 29 minutit. Kolleegiumi hinnangul olid kaitsja toimingud vajalikud, aga nendeks kulunud aeg põhjendamatult pikk. Valdav osa vastusest kordab apellatsiooni argumente ning kritiseerib maa- ja ringkonnakohtu menetluskulu otsustusi. Määruskaebemenetluse sisuks olevat küsimust puudutab vaid neljandik 19 lehekülje pikkusest vastusest. Kolleegium loeb menetlusaluse isiku huvide Riigikohtus kaitsmisel põhjendatuks õigusabi osutamist kuue tunni ulatuses ja määrab valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks 1080 eurot, sh käibemaks 180 eurot. Kolleegium mõistab selle summa

§ 38lg 1 ja KrMS § 187 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Tõnis Ohu kasuks välja. (allkirjastatud digitaalselt) 4