← Eesti

1-22-2414/42

Obsah (9)§ 120§ 274§ 118§ 25§ 123§ 34§ 64§ 65§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2023, Tartu Kriminaalasja number 1-22-2414 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Ingeri Tamm, Tiit Lõhmus Krimi

§ 120

lg 1,

§ 274

lg 2 p 3 ja

§ 118

lg 1 p 2 – § 25 lg 2 - § 26 lg 1 järgi lühimenetluses Kohtuistungi sekretär Liina Tulit-Kuum Tõlk Regiina Laiapea Süüdistatav Stanislav Kolokolov, isikukood: 39001200278, kannab karistust Tartu Vanglas, tõkendit kohaldatud ei ole, emakeel on vene keel, kriminaalkorras karistatud Prokurör ringkonnaprokurör Lily Sandel Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

  1. jaanuari
  2. a otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Stanislav Kolokolovi vandeadvokaadi abi Anne Vissak Kohtuistungi toimumise aeg
  3. märts 2023 Kohtuistungil osalesid Süüdistatav Stanislav Kolokolov, kaitsja vandeadvokaadi abi Anne Vissak, ringkonnaprokurör Lily Sandel kaitsja RESOLUTSIOON
  4. Jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata, välja arvatud A.M. u ründamise episoodi osas, kus asendada ründamise subjektiivse koosseisu põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
  5. Stanislav Kolokolovi kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
  6. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 230,40 eurot, sealhulgas käibemaks 38,40 eurot, vandeadvokaadi abi Anne Vissaku poolt süüdistatav Stanislav Kolokolovile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest
  7. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. I. SÜÜDISTUS
  8. Stanislav Kolokolov anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 120 lg 1,

§ 274

lg 2 p 3,

§ 118

lg 1 p 2 – § 25 lg 2 - § 26 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 2.

§ 120

lg 1 järgi süüdistatakse Stanislav Kolokolovit selles, et tema, olles kinnipeetav Tartu Vanglas: - saatis

  1. aprillil 2020 Eesti Vabariigi Siseministeeriumisse siseminister Mart Helmele adresseeritud kirja, milles lubas pärast vabanemist Mart Helme ära tappa. - ähvardas
  2. juulil 2020 kella 10.00 ajal Tartu Vangla
  3. eluosakonna kambris nr 3086 Tartu Vangla sotsiaaltöötajat M.K. it tervisekahjustuse tekitamisega, lubades M.K. i jalaluud murda, kui teda vabaduses kohtab. Ähvardamisega seoses kohaldati Stanislav Kolokolovi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ning selle kohta koostatud käskkirja tutvustamisel
  4. juulil 2020 kella 17.00 ajal kirjutas Stanislav Kolokolov käskkirjale vene keeles, et kohustub M.K. i ära tapma. - ütles
  5. juulil 2022 kella 00.22 paiku kambris nr 1191 valvemeedik T.N. ile: „Tuleb aeg ja me saame kokku ja ma õiendan sinuga arved. Ma luban sulle seda.“ 3.

§ 274

lg 2 p 3 järgi süüdistatakse Stanislav Kolokolovit selles, et tema isikuna, keda on Harju Maakohtu

  1. aprilli
  2. a otsusega (kriminaalasjas nr 1-17-10108) karistatud

§-s 274 sätestatud kuritegude toimepanemise eest: - ähvardas

  1. aprillil 2020 kella 10.20 ajal Tartu Vangla
  2. eluosakonna kambris nr 3086 tervisekahjustuse tekitamiseks ametiülesandeid täitvat valvurit E.O. e, öeldes talle: „Kui ma sinu pärast srokki juurde saan, löön sul väljas pea lõhki;“ - ähvardas
  3. augustil 2020 kella 19.44 ajal Tartu Vangla psühhiaatriaosakonna kambris nr 1238 tapmisega ametiülesandeid täitvat valvurit K.K. at, öeldes talle läbi stentofoni: „Mina sinu kaela lõikan ja tapan“. - lõi
  4. septembril 2021 kella 13.15 ajal Tartu Vangla menetlusruumis nr 2166 parema käega vastu laual olnud printerit, mis löögi tagajärjel tabas ametikohustusi täitnud vanglaametniku A.M. u kätt, tekitades talle valu ja tervisekahjustuse – hematoomi parema käe
  5. ja
  6. sõrmenuki vahel; 2 - kasutas
  7. juulil 2022 kella 00.11 ja 00.14 vahelisel ajal Tartu Vangla eeluuritavate hoone vastuvõturuumis nr 1178 füüsilist vägivalda ametiülesandeid täitva vanemvalvur S.S. a suhtes, lüües teda ühel korral jalaga vastu paremat reit. Kirjeldatud teoga põhjustas Stanislav Kolokolov kannatanule valu ja tervisekahjustusi, s.o kolm punetavat vorpi paremal reiel. 4.

§ 118

lg 1 p 2 – § 25 lg 2 - § 26 lg 1 järgi süüdistatakse Stanislav Kolokolovit selles, et tema isikuna, kellel on diagnoositud HI-viirus, viskas Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone

  1. eluosakonna kambrist nr 1166 topsi kogutud uriiniga kambri trellukse juures olnud valvurit D.S. it näkku, eesmärgiga nakatada D.S. väljaravimatu HI-viirusega. Uriin tabas D.S. i nägu, sh silmi ja suud, kuid tegu jäi vahendi kõlbmatuse tõttu lõpule viimata. Uriini kaudu on HI-viiruse edasikandumise tõenäosus väike ning ravi foonil oli HI-viiruse hulk Stanislav Kolokolovi organismis
  2. Sellest tulenevalt ei olnud Stanislav Kolokolovil võimalik D.S. it HIviirusega nakatada. II. MAAKOHTU OTSUS
  3. Tartu Maakohtu
  4. jaanuari
  5. a otsusega mõisteti Stanislav Kolokolov õigeks

§ 120lg 1 järgi esitatud süüdistuses, milles talle heideti ette 13.

aprillil 2020 Mart Helme ähvardamist. Ülejäänud süüdistuses tunnistas esimese astme kohus ta süüdi. Kohtu põhjendused olid lühidalt sellised.

  1. Kuivõrd Stanislav Kolokolovi õigeksmõistmist vaidlustatud ei ole, siis ringkonnakohus maakohtu sellekohaseid põhjendusi ei refereeri. M.K. i ähvardamine
  2. Maakohus tuvastas, et Stanislav Kolokolov ähvardas
  3. juulil 2020 kella 10.00 ajal Tartu Vangla
  4. eluosakonna kambris nr 3086 Tartu Vangla sotsiaaltöötajat M.K. it tervisekahjustuse tekitamisega, lubades tal mõlemad jalaluud murda, kui teda vabaduses kohtab. Samuti selle, et Stanislav Kolokolov kirjutas tema osas täiendavate julgeolekuabinõude kohta koostatud käskkirjale vene keeles, et kohustub M.K. i ära tapma. Kannatanu sai sellest teada ning tajus seda ähvardusena. Asjaolu, et teist ähvardust ei esitanud süüdistatav otse adressaadile, ei oma tähendust.
  5. M.K. i suhtes toime pandud ähvardamisteod (
  6. juulil 2020 kella 10.00 ja kella 17.00 ajal) moodustavad jätkuva süüteo. Mõlemad osateod olid toime pandud sama kannatanu suhtes ning samal päeval ning olid ühtsest tahtlusest kantud. Süüdistatav alustas ähvardamisega hommikul ja jätkas õhtupoolikul talle kättesaadaval viisil, st kirjalikult. Nendel asjaoludel polnud tal mistahes põhjust arvata, et vangla jätab sellest kannatanu teavitamata.
  7. Süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena on tuvastav kavatsetus. Stanislav Kolokolov oli ärritunud ning kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Isegi juhul, kui tema tegevuse peamine eesmärk oli frustratsiooni väljaelamine, siis ettesattuvates inimestes hirmutunde tekitamine oli vähemasti tema kõrvaleesmärgiks. Tunnistaja J.N. i sõnul uuris süüdistatav oma kirjade mõju ja tagajärgi. Hirmutunde tekitamise eesmärgile viitab ka ähvarduste lai ampluaa ja värvikas sõnakasutus. 3 T.N. i ähvardamine
  8. Süüdistuse kohaselt ütles Stanislav Kolokolov
  9. juulil 2022 kella 00.22 paiku kambris nr 1191 valvemeedik T.N. ile: „Tuleb aeg ja me saame kokku ja ma õiendan sinuga arved. Ma luban sulle seda.“
  10. T.N. töötab enda sõnul Tartu Vanglas meedikuna.
  11. juuli
  12. a hilisõhtul käis kinnipeetav Stanislav Kolokolov meditsiiniosakonnas vastuvõtul. Süüdistatav ei olnud nõus protseduuride ja esmaste ravisoovitustega ning nõudis EMO-sse saatmist. Ta karjus meedikute peale ning oli verbaalselt agressiivne. Teda tuli korduvalt korrale kutsuda. Seejärel ütles valvur, et visiit on lõppenud. Selle peale ütles Stanislav Kolokolov, et te veel näete, milleks ma võimeline olen. T.N. ei võtnud öeldut tõsiselt, kuna Stanislav Kolokolov karjubki pidevalt. Mõnda aega hiljem, kella järgi juba
  13. juulil 2022, tuli korrapidajalt kõne, et Stanislav Kolokolovi suhtes on kasutatud füüsilist jõudu ning on vaja minna vigastusi fikseerima. T.N. läks süüdistatava vigastusi pildistama. Kambrisse sisenedes hakkas Stanislav Kolokolov korrutama talle üht lauset vene keeles: „Tuleb aeg ja saame kokku ja ma õiendan sinuga arved. Ma luban sulle seda.“ T.N. tunnistas, et ta kartis, kuna teab süüdistatava olemust ning pole teda varem sellisena näinud. Kannatanu luges nendest sõnadest välja ähvarduse talle füüsiliselt kätte maksta. Pärast fotode tegemist lahkus T.N. kambrist. Kui kinnipeetav tuli käeraudade eemaldamiseks veel toiduluugi juurde, kordas ta: „Ma luban sulle, et me kohtume veel“. Niisugust sündmuste käiku kinnitavad lisaks T.N. ile ka vanglas valvemeedikuna töötanud K.P. i ütlused. Ka valvurite S.S. a ja J.H. u sõnul tundis T.N. hirmu.
  14. Stanislav Kolokolov ütles T.N. ile vene keeles lause, mis eesti keelde tõlgituna tähendab, et „Tuleb aeg ja me saame kokku ja ma õiendan sinuga arved“. Kuigi ähvardamise teokoosseis on täidetud juhul, kui ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega, ei pea ähvardaja seda sõnaselgelt välja ütlema. Ähvardamiseks saab lugeda ka T.N. ile öeldut, millega süüdistatav väljendas kahju tekitamise võimalust kahju konkretiseerimatusele vaatamata. Ähvardus oli teatavaks tehtud otse T.N. ile ja suunatud temas hirmutunde tekitamisele. Kuigi T.N. ise vene keelest aru ei saanud, tõlgiti see talle kohe ära. T.N. võttis ähvardust tõsiselt, kartes füüsilist kättemaksu. Selliselt tehtud ähvardus on veenev ka keskmise inimese seisukohalt.
  15. Süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena antud episoodi puhul on tuvastatav kavatsetus. Stanislav Kolokolov oli küll rahulolematu, kuid T.N. ile öeldu oli siiski kinnipeetava poolt läbimõeldud tegevus. Süüdistatava eesmärk oli T.N. i ähvardada ja temas hirmutunnet tekitada. Valvur E.O. e ähvardamine
  16. Stanislav Kolokolovit süüdistatakse selles, et ta ähvardas
  17. aprillil 2020 kella 10.20 ajal Tartu Vangla kambris nr 3086 ametiülesandeid täitvat valvurit E.O. e tervisekahjustuse tekitamisega, öeldes talle: „Kui ma sinu pärast srokki juurde saan, löön sul väljas pea lõhki.“
  18. E.O. e sõnul töötab ta Tartu Vanglas valvurina ning
  19. aprillil 2020 kella 10.20 ajal teostas ta E-11 osakonnas visuaalset järelevalvet. Stanislav Kolokolov näitas kannatanule läbi klaasi, et viimane teeks toiduluugi lahti, sest ta tahtis midagi küsida. Süüdistatav hakkas kannatanult nõudma käskkirja, mille alusel neid hetkel kambrites kinni hoiti. Kannatanu ütles süüdistatavale, et otsib selle välja ja tegeleb sellega hiljem. Stanislav Kolokolov tahtis seda saada kohe. Kannatanu sõnul läks nende vahel sel teemal vaidluseks ning süüdistatav ägestus. Lõpuks ütles Stanislav Kolokolov kannatanule vene keeles: „Kui ma sinu pärast srokki juurde 4 saan, löön sul väljas pea lõhki“. Kannatanu sõnul on Stanislav Kolokolov ebastabiilne inimene ja pole teada, kuidas ta väljas käitub. Kannatanu peab võimalikuks, et kui ta süüdistatavale ette jääb, siis viimane tulebki talle väljas kallale.
  20. Stanislav Kolokolov on sellega seonduvalt kirjutanud
  21. aprillil 2020 seletuskirja, selgitades, millest konflikt alguse sai ning kuidas see kulges. Ta tunnistab, et ütles E.O. ele, mis ta temast arvab, sest ta on selline jätis, et isegi tema tükeldamisest jääb väheks ja et ta juba kiiremini kõngeks ja head teed talle minna. Seejärel lisas süüdistatav: „Kui ma selle eest karistust juurde ei saaks, siis krutiks tal pea otsast.“ Kohtuistungil ütles Stanislav Kolokolov, et E.O. on nende valvur, aga millest asi alguse sai, ta ei mäleta, kuna see episood on üldse mälust kustunud. Samas möönis ta, et kui teda endast välja viia ja kui ta on psüühilises seisundis, siis võis ta nii öelda küll.
  22. Süüdistatava sõnades sisaldub otsene ähvardus tervisekahjustuse tekitamiseks. E.O. oli kursis, et Stanislav Kolokolov on väga ebastabiilne inimene ning pole teada, kuidas ta vabaduses olles käituks. Ta võttis ähvardust tõsisena. Subjektiivse küljena on sedastatav kavatsetus. Isegi kui Stanislav Kolokolovi tegevuse peamine eesmärk oli oma frustratsiooni väljaelamine, siis selles tema nägemuse kohaselt süüdi olevates inimestes hirmutunde tekitamine oli vähemalt tema kõrvaleesmärgiks. Valvur K.K. a ähvardamine
  23. Veel süüdistatakse Stanislav Kolokolovit selles, et ta ähvardas
  24. augustil 2020 kella 19.44 ajal Tartu Vangla psühhiaatriaosakonna kambris nr 1238 tapmisega ametiülesandeid täitvat valvurit K.K. at, öeldes talle läbi stentofoni: „Mina sinu kaela lõikan ja tapan“. Seda sündmust tõendavad kannatanu K.K. a ütlused ja sündmuse kohta kannatanu poolt
  25. augustil 2020 koostatud ettekanne nr 2-20-
  26. Kannatanu sõnul ei allunud Stanislav Kolokolov korduvatele korraldustele võtta käed toiduluugi vahelt ära, et see sulgeda. Süüdistatav oli pahane, solvas kannatanut, kuid lõpuks võttis ikkagi sõrmed luugi vahelt ära. Pärast seda suundus kannatanu valveruumi. Kell 19.44 helistas Stanislav Kolokolov kambrist valveruumi ja ütles kannatanule: „Sina kirjuta ettekandeid nii palju kui tahad, mina sinu kaela lõikan ja tapan“. Kannatanu sõnul tundis ta end süüdistatava sõnadest ähvardatuna, pidades võimalikuks, et viimane võib oma ähvarduse teoks teha.
  27. Stanislav Kolokolov selgitas kohtuistungil, et K.K. helistas terminali kaudu kambrisse ja hakkas midagi rääkima eesti keeles ning tema ei saanud aru. Pärast seda oli ta sellises seisundis, et ei saanud midagi aru, hakkas karjuma ja plahvatas.
  28. Süüdistatava poolt öeldu on käsitatav ähvardusena tekitada kehavigastus. Kannatanu võttis ähvardust tõsiselt, nagu seda teeks ka keskmine mõistlik kõrvalseisja. Subjektiivse küljena on tuvastatav tahtlus. Vanglaametnikule A.M. ule kehavigastuse tekitamine
  29. Stanislav Kolokolovile heidetakse ette, et ta lõi
  30. septembril 2021 kella 13.15 ajal Tartu Vangla menetlusruumis nr 2166 parema käega vastu laual olnud printerit, mis tabas löögi tagajärjel ametikohustusi täitnud vanglaametniku A.M. u kätt, tekitades talle valu ja tervisekahjustuse – hematoomi parema käe
  31. ja
  32. sõrmenuki vahel.
  33. Tõendid kattuvad asjaoludes, et Stanislav Kolokolov lõi
  34. septembril 2021 kella 13.15 paiku (Tartu Vangla menetlusruumis nr 2166) parema käega laualt maha printeri, mis tabas 5 kannatanu A.M. u paremat kätt. Selle tagajärjel oli kannatanu käsi sõrmenukkide juurest punane ning marraskil. Seda tõendavad kannatanu A.M. u
  35. novembri
  36. a ülekuulamise protokoll koos fototabeliga, A.M. u
  37. septembri
  38. a ettekanne, tunnistaja A.K.
  39. septembri
  40. a ülekuulamise protokoll, tunnistaja K.U. i
  41. septembri
  42. a ülekuulamise protokoll ning tunnistaja V.H. u
  43. oktoobri
  44. a ülekuulamise protokoll. Nii A.M. k, A.K. , K.U. kui ka V.H. on andnud ütlusi selle kohta, et
  45. septembril 2021 kella 13.15 paiku toimus Tartu Vanglas Stanislav Kolokolovi ülekuulamine, kus osalesid lisaks süüdistatavale ka tema kaitsja A.K. , vanglaametnikud A.M. k ja K.U. ning tõlk V.H. . Ütluste kohaselt oli Stanislav Kolokolov agressiivselt meelestatud ning alustas vaidlust esmalt oma kaitsjaga, soovides, et viimane end taandaks. Seejärel asus süüdistatav oma kaitsjat tapmisega ähvardama. Kaitsja ei teinud ähvardustest välja ning Stanislav Kolokolov alustas A.M. u ähvardamist ja sõimamist. Verbaalne agressiivsus kasvas kiiresti füüsiliseks. A.M. u sõnul nägi ta silmanurgast, et Stanislav Kolokolovi parem käsi liikus kiiresti printeri suunas ning seejärel tundis ta, et laual olnud printer põrkus vastu tema paremat kätt. Kannatanu tundis valu ning tema käe neljanda sõrme nukile tekkis hematoom. A.K. sõnul kargas Stanislav Kolokolov püsti, tõstis printeri ühelt servalt üles poole ja viskas printeri A.M. u suunas. A.M. k suutis printeri ette käe panna, et see ei kukuks maha, millest tulenevalt nägi tunnistaja kannatanu käel vigastust – punetust käe nukkidel ning maas olevat nahka. K.U. i sõnul kummardus A.M. k laua kohale printeri ette ning koheselt lõi Stanislav Kolokolov enda parema käega väga tugeva hooga vastu printerit, mis lendas laualt otse A.M. u parema käe pihta. Tunnistaja nägi pärast Stanislav Kolokolovi ruumist lahkumist, et A.M. u parema käe nukid olid punased ja sõrmuse sõrme juures oli marrastus. V.H. u ütluste kohaselt kargas Stanislav Kolokolov oma istekohalt püsti, lahmas laua peal olnud asju, mille tulemusena lendas laualt maha ka printer. See läks vastu A.M. u kätt, mille tulemusena sai viimase käsi vigastada.
  46. Kannatanule tekitatud vigastuse olemust tõendavad ka tunnistaja L.M. a
  47. novembri
  48. a ülekuulamise protokoll, tema poolt
  49. septembril 2021 koostatud õiend koos fotodega ning A.M. u enda tehtud foto.
  50. Tunnistaja A.P. ütlused kinnitavad, et A.M. u tervise kahjustamine või vähemalt talle valu tekitamine oli kavatsetud. Stanislav Kolokolov helistas A.P. kabineti telefoninumbrile ja uhkustas printeriga A.M. ule valu tekitamise juhtumi üle, küsides, kas A.M. k saab nüüd edaspidi olla uurija tema teistes kriminaalasjades. Süüdistatav arvas, et A.M. k ei saa enam olla tema asjades uurija, kuna nüüd on ta ühes asjas ise kannatanu. Süüdistatav kelkis, et ta saaks igal hetkel uurimisi „põhja lasta“ seades kahtluse alla A.M. u objektiivsuse. Tunnistaja sõnul sai ta Stanislav Kolokolovist aru nii, et ta viskas A.M. ku printeriga meelega, et viimast oleks võimalik taandada või tema uurimisobjektiivsust kahtluse alla seada. Tunnistaja ei mäleta täpset kõne toimumise aega, kuid arvab, et see võis toimuda
  51. või
  52. septembril
  53. Ta teavitas sellest
  54. septembril 2021 e-kirjaga A.M. ku. Sama taktikat proovis süüdistatav kasutada ka varasemalt. A.M. u ütlustest nähtub, et pärast kaitsja ähvardamist ütles süüdistatav A.M. ule, et viimane lõpetaks ülekuulamise, sest nüüd on tema kaitsja kannatanu. Samuti nähtub tunnistaja A.K. ütlustest, kuidas talle tundus terve ülekuulamise käigus, et Stanislav Kolokolov proovis A.M. ku provotseerida.
  55. Süüdistatav ründas
  56. septembril 2021 A.M. ku kavatsetult. Sündmusele eelnenud, sellel olnud ning sellele järgnenud teopilt viitavad asjaolule, et süüdistatav seadus eesmärgiks A.M. u vigastamise ja talle valu tekitamise. Niisuguste tagajärgede saabumist pidas süüdistatav võimalikuks. 6 Valvur S.S. a ründamine
  57. Süüdistuse kohaselt kasutas Stanislav Kolokolov
  58. juuli 2022 kella 00.11 ja 00.14 vahelisel ajal Tartu Vangla eeluuritavate hoone vastuvõturuumis nr 1178 füüsilist vägivalda ametiülesandeid täitva vanemvalvur S.S. a suhtes, lüües teda jalaga vastu paremat reit. Löökidega põhjustas süüdistatav kannatanule valu ja tervisekahjustusi, s.o kolm punetavat vorpi paremal reiel.
  59. S.S. on selgitanud, et töötades Tartu Vanglas vanemvalvurina, sai ta
  60. juulil 2022 kella 00.00 paiku koos J.H. uga korralduse minna Stanislav Kolokolovi juurde, et võtta temalt ära kõik asjad ja paigutada ta kambrisse nr
  61. Süüdistatav allus korraldustele ning koos mindi röntgeniruumi teostama talle täielikku läbiotsimist. Stanislav Kolokolovile anti sinised riided selga panemiseks. Seda korraldust polnud ta nõus täitma. Seepeale hoiatasid vanglaametnikud Stanislav Kolokolovit, et neil on õigus tema riided seljast võtta jõudu kasutades, mille peale ütles süüdistatav, et tulge siis ja tehke vms. Süüdistatav ei allunud endiselt korraldustele, mistõttu hoidis A.N. teda paigal, surudes ta rinnaga vastu seina. S.S. andis kinnipeetavale korralduse tõsta parem jalg üles, et saaks tema jalanõu eemaldada. Kuna Stanislav Kolokolov sellele ei allunud, võttis kannatanu ise süüdistatava jalast kinni ja tõstis selle põlve kõrgusele. Seejärel tuli aga ootamatu löök Stanislav Kolokolovi poolt selle sama jalaga ning see tabas kannatanu paremat reit. S.S. a sõnul tundis ta kerget valu, kuivõrd tegu oli piisavalt tugeva löögiga. Niisugust sündmuste käiku kinnitab ka tunnistaja A.N. .
  62. K.P. i sõnul kutsuti tema ja T.N. rahunemiskambri juurde Stanislav Kolokolovi vigastusi fikseerima, kuna toimunud oli intsident, kus süüdistatav oli valvurit jalaga löönud ja saanud rüseluse käigus ka ise vigastusi. Vigastusi tõendab ka K.P. i
  63. juuli
  64. a õiend koos sellele lisatud fotodega, millelt nähtuvad punased vorbid S.S. a reiel.
  65. Stanislav Kolokolov pani teo toime kavatsetult. Teist isikut lähidistantsilt tugevalt jalaga lüües seab lööja eesmärgiks vähemalt valu tekitamise ja peab võimalikuks selle tagajärje saabumist. Kuivõrd Stanislav Kolokolov omab kehtivat karistust

§ 274

lg 2 p 3 järgi toimepandud teo eest (juriidiline retsidiiv) ning käesolevas asjas heidetakse talle ette nelja võimuesindaja vastu toime pandud vägivallategu (faktiline retsidiiv), on tema tegu kvalifitseeritav korduva teona

§ 274lg 2 p 3 mõttes.

Valvur D.S. ile uriini näkku viskamine

  1. Stanislav Kolokolovit süüdistatakse raske tervisekahjustuse tekitamise kõlbmatus katses. Süüdistuse kohaselt viskas HI-viiruse diagnoosiga Stanislav Kolokolov Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone
  2. eluosakonna kambrist nr 1166 topsi kogutud uriiniga kambri trellukse juures olnud valvurile D.S. ile näkku, eesmärgiga nakatada teda väljaravimatu HI-viirusega. Uriin tabas D.S. i nägu, sh silmi ja suud. Tegu jäi siiski vahendi kõlbmatuse tõttu lõpule viimata, sest uriini kaudu on HI-viiruse edasikandumise tõenäosus väike ning ravi foonil oli HI-viiruse hulk Stanislav Kolokolovi organismis
  3. Seetõttu polnud süüdistataval võimalik D.S. i HIviirusega nakatada.
  4. D.S. i sõnul töötab ta Tartu Vangla kolmandas üksuses valvurina.
  5. juunil 2021 peale lõunat kurtis süüdistatav talle, et tal on palaviku kahtlus. Kinnipeetavat kraaditi ning tal oligi palavik 37,3 kraadi. Info kinnipeetava seisundi kohta edastati meditsiiniosakonnale. Pärast seda hakkas süüdistatav pidevalt valveruumi helistama ja kurtma, et tal on paha olla. Stanislav Kolokolovile selgitati korduvalt, et info on edastatud meedikutele ning lõpuks lülitasid valvurid 7 stentofoni välja. Õhtul läksid kannatanu ja kaks meedikut süüdistatavalt verd võtma. Kui Stanislav Kolokolov kurtis, et tal palavik tõuseb, läks üks meedikutest kraadiklaasi tooma. D.S. selgitas kinnipeetavale, miks temalt vereproovi soovitakse võtta. Süüdistatav paiknes kambri vahetrellide juures. Siis võttis Stanislav Kolokolov vahetrellide varjatud ala nurga tagant valge topsi, kuhu ta oli kogunud uriini, ning viskas sellega kannatanut näkku. Uriin tabas kannatanu nägu, silma ja huulte piirkonda. Tunnistaja L.R. ütlused ning vangla videosalvestis kinnitavad D.S. i poolt öeldud. 32.

§ 25

lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. L.R.

  1. Süüdistatav tõi kohtuistungil oma teo põhjusena välja soovi kannatanut alandada. Tõendid näitavad siiski otseselt, et süüdistatav rääkis sellel hetkel endal diagnoositud HIviirusest ja sellest, et kannatanu on nüüd nakatunud. Kannatanu sõnul ütles Stanislav Kolokolov uriini viskamise järel midagi nakatumise kohta. Sõna-sõnalt kannatanu ei mäleta, kuid kinnipeetav ütles, et nüüd kannatanu enam lapsi teha ei saa ja on tema arvates haige. Kannatanu läks kiirelt nägu loputama. Tagasi Stanislav Kolokolovi kambri juurde naastes irvitas süüdistatav talle näkku ja ütles, et nüüd on 50/50 võimalus, et kannatanu on nüüd nakatunud ja peab elu lõpuni tablette sööma. Stanislav Kolokolovi teo subjektiivse külje kohta annab tunnistust ka tema pöördumine Tartu Vangla III üksuse juhi poole, kus ta kirjutab, et viskas D.S. i uriiniga näkku, kuna viimane ignoreeris teda, kui tal oli palavik ja vajas ravimeid. Nimetatud pöördumises on Stanislav Kolokolov korduvalt pidanud vajalikuks märkida, et on HIV-positiivne, kirjutades näiteks: „Täna 26.06.2021.a. umbes paiku 17.25 ma viskan silmaga ja nägu uurin, mina olen (HIV+ positiivne)“; „/…/ ja mina viskas D.S. silmaga ja nägu uurin (HIV+ positiivne).“; „Ja kuidas ma viskan D.S. uurin (HIV+ positiivne) /…/“. Eelnevast nähtuvalt pidas Stanislav Kolokolov vähemalt võimalikuks ja möönis, et uriini näkku viskamise tagajärjel võib kannatanu nakatuda, mis viitab kaudse tahtluse olemasolule. Kuna süüdistatav on ise HI-viirusega nakatunud, oli ta teadlik, et selle kontrolli all hoidmine nõuab ravi ja paranemine pole võimalik.
  2. HI-viirus on käsitatav tervisehäirena, mis kestab vähemalt 4 kuud. Selle viiruse olemasolul kujuneb ilma toetava ravita välja AIDS, mis on surmaga lõppev haigus. HI-viiruse saamine seab inimese järgnevale elule olulised piirangud. Infektsioonhaiguste erialaarsti K.A. ütlustest nähtub, et HIV-i nakatumine võib ravimata jäämise korral olla elukohtlik või tervist raskelt kahjustav olukord.
  3. Praegusel juhul nakatumist ei toimunud. K.A. ütluste kohaselt ei ole uriin ülekandefaktor ei HIV-i ega hepatiidi puhul. Kui uriinis on nähtavat verd, siis on ülekanne võimalik. Samas ei peeta uriini ülekande faktoriks. Tunnistaja märgib, et kuna antud juhul on patsient ka ravil, siis ei ole kandumine võimalik. Tunnistaja sõnul on uriini sattumisel silma limaskestadele ja suhu HIV-i nakatumise tõenäosus null, B-hepatiiti nakatumine on võimalik. Nakkavad on kõik verd sisaldavad kehavedelikud ning kui uriin, milles on veri, satub silma, siis on väga väikese tõenäosusega (s.o 0,09%) võimalik, et toimub nakatumine. Terviseameti internetileheküljelt tehtud väljatrükist nähtub, et HI-viirust on leitud mh ka uriinist, kuid nende ülekandmisega seotud juhte ei ole tuvastatud. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P.K. i vastusest nõudekirjale nähtub, et kinnipeetav Stanislav Kolokolovil on diagnoositud HI-viirus, talle on määratud ravi ning
  4. mail 2021 tehtud viiruse kontroll tuvastas, et HI-viiruse hulk on ravi foonil
  5. Eelnimetatud tõenditest nähtub asjaolu, et süüdistuses Stanislav Kolokolovile etteheidetud viisil käitudes ei olnud võimalik teist isikut HI-viirusega nakatada. 8
  6. Tõenditest nähtub, et Stanislav Kolokolovi ettekujutuse järgi nakatas ta D.S. i HIviirusega. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistatav olnuks teadlik, et HIviirus sellisel viisil edasi ei kandu. Küll aga nähtub nii kannatanu ütlustest kui ka süüdistatava hilisemast kirjalikust pöördumisest (vangla administratsiooni poole), et ta tõsimeeli uskus, et HI-viirusega võib selliselt nakatuda ja pidas võimalikuks, et D.S. ka tema käitumisest tulenevalt viirusega nakatus. Seega kujutas Stanislav Kolokolov endale ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu ega saanud aru, et tegelikult on süüteo lõpule viimine välistatud süüteo toimepanemise viisi kõlbmatuse tõttu.
  7. Eeltoodust tulenevalt on Stanislav Kolokolov toime pannud

§ 118lg 1 p 2 – § 25 lg 2 - § 26 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kaitsja väited, mille kohaselt tuleks tegu kvalifitseerida

§ 123järgi, ei ole nõustumisväärsed.

See säte näeb ette vastutuse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest.

§ 123

koosseisutegu seisneb mingi olukorra loomises, mis on küll elukohtlik või võib tervist raskelt kahjustada, kuid selle olukorra loomine ei ole tapmistegu, tervist raskelt kahjustav tegu ega ka sellega alustamine. Uriini näkku visates nakatas Stanislav Kolokolov oma ettekujutustes kannatanu HIV-ga, st alustas tervist raskelt kahjustava teo toime panemist. Süüdivus

  1. Stanislav Kolokolov on süüvõimeline ning käesoleval juhul puuduvad süüd välistavad asjaolud. Süüdistatava suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis kinnitab, et tal polnud
  2. aprillil 2020,
  3. aprillil 2020,
  4. juulil 2020 ning
  5. augustil 2020 toime pandud tegude ajal ega ka käesoleval ajal oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolest takistusi ega piiranguid oma tegude iseloomust, sh nende keelatusest ja võimalikest tagajärgedest, arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Ekspertiisi kohaselt ei esine Stanislav Kolokolovil ega ole ka varasema elu jooksul esinenud selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad

§ 34punktides 1–5 sätestatud määratlustega.

Tal esineb küll lapseeas alanud püsiv psüühika- ja käitumishäirete kogum – düssotsiaalne isiksushäire – , kuid tal pole oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolest takistusi ega piiranguid oma tegudest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks, käitumiseks ja suhtlemiseks, sh menetlustoimingutes osalemiseks. Samuti ei ole düssotsiaalne isiksushäire takistuseks tema viibimisele tugevalt kontrollitud keskkonnas ega temale kohaldatavate käitumisnõuete järgimisele kaudse kontrolli tingimustes. Stanislav Kolokolovil puudub meditsiiniline näidustus psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks mistahes vormis. Düssotsiaalne isiksushäire ei põhjusta tema tahtest olenematut, sh teda ennast või teisi isikuid ohustavat käitumist. 39.

§ 34

kohaselt on raskete psüühikahäiretena käsitatavad vaimuhaigus, ajutine raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire. Ekspertiisiga tuvastati, et Stanislav Kolokolovil ei esine ega ole ka varasema elu jooksul selliseid tunnuseid esinenud. Kuna süüdimatuse meditsiiniline tunnus puudub, ei ole vajalik ega võimalik piiratud süüdivuse muude kriteeriumite tuvastamise juurde asuda. Karistus 40. Maakohus karistas Stanislav Kolokolovit

§ 120

lg 1 järgi viie kuu pikkuse vangistusega,

§ 274

lg 2 p 3 järgi kaheaastase vangistusega ning

§ 118

lg 1 p 2 – § 25 lg 2 - § 26 lg 1 järgi kaheksa kuu pikkuse vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõistis kohus Stanislav Kolokolovile

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. 9 Kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 alusel vähendas kohus seda 1/3 võrra, mõistes vähendatud karistuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust.

§ 65

lg 1 ja

§ 64lg 1 liitis kohus sellele juurde Stanislav Kolokolovile Tartu Maakohtu 13.

septembri

  1. a otsusega (nr 1-22-3930) mõistetud karistuse (8 kuud ja 10 päeva vangistust) ning mõistes talle liitkaristuseks 2 aastat ja 5 päeva vangistust.
  2. Lõpetuseks lahendas kohus menetluskuludesse puutuva. III. APELLATSIOON
  3. Tartu Maakohtu
  4. jaanuari
  5. a otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi Anne Vissak. Kaitsja taotleb vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamist osas, milles Stanislav Kolokolov tunnistati süüdi. Kaitsja soovib uue otsuse tegemist, millega mõistetaks Stanislav Kolokolov A.M. u ja S.S. aga seotud episoodides õigeks. Samuti soovib kaitsja, et vähendataks süüdistuse mahtu maakohtu poolt kavatsetuse osas ning tuvastataks Stanislav Kolokolovil piiratud süüdivuse olemasolu. Lõpetuseks palub kaitsja kergendada süüdistatavale mõistetud karistust ning vähendada temalt välja mõistetud menetluskulusid. Kaitsja apellatsiooni põhjendused on kokkuvõetult järgmised. 42.
  6. Pole tõendatud, et Stanislav Kolokolov ähvardas M.K. it ja T.N. i kavatsetult. Mõlemal juhul eelnes kannatanute poole pöördumisele mingi ajend, mis osutus süüdistatava tema reaktsiooni käivitajaks. Stanislav Kolokolov on ise kinnitanud, et ta ei mõelnud neid ähvardusi tõsiselt. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks ta on asunud seisukohale, et süüdistatav on teod toime pannud kavatsetult. Niisamuti pole maakohus veenvalt ära näidanud, et süüdistatav ähvardas E.O. e kavatsetult. K.K. a ähvardamise puhul on kohus tahtluse vormi sootuks välja selgitamata jätnud. 42.
  7. Nõustuda ei saa Stanislav Kolokolovi süüdi tunnistamisega A.M. u vastu suunatud kehalises väärkohtlemises. Tunnistajate ja kannatanu ütlustest nähtub küll Stanislav Kolokolovi ärritunud sõnakasutus, kuid ei selgu asjaolu, et ta oleks soovinud printeriga kannatanut vigastada. Kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlustest saab välja lugeda, et viimane ärritus ja tõukas printerit, mis oleks Stanislav Kolokolovi ettekujutuses pidanud lihtsalt maha kukkuma. Kuna kannatanu pani käe ette, et printer maha ei kukuks, tekkiski kannatanule valu ja tervisekahjustus. Süüdistatav ei osanud ette näha, et kannatanu püüab käega printeri mahalükkamist takistada. Seega polnud süüdistataval tahtlust kannatanule kehavigastusi ja valu põhjustada. 42.
  8. Stanislav Kolokolov eitab S.S. a jalaga löömist. Isegi kui lugeda tuvastatuks, et situatsioon leidis aset tunnistajate ja kannatanu kirjeldusele vastavalt, ei ole võimalik tuvastada süüdistatava tegevuses tahtluse olemasolu. Kannatanu ja tunnistajate ütlustele vastavate sündmuste kirjeldus kinnitab, et süüdistatav võis vehkida jalaga automaatselt, mistõttu ei tabanud kannatanut tahtlikult, vaid ettevaatamatusest. Niisugused kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. 42.
  9. Puutuvalt süüdistusse D.S. ile uriini näkku viskamise osas selgitab kaitsja, et kohtueelsel uurimisel esitati Stanislav Kolokolovile kahtlustus

§ 123

lg 1 – § 25 lg 1 – § 26 lg 1 järgi, s.o teise isiku tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise kõlbmatus katses. Süüdistusaktis on Stanislav Kolokolovile esitatud kahtlustus ümber kvalifitseeritud

§ 118

lg 1 – § 25 lg 1 – § 26 lg 1 järgi ehk raske kehavigastuse tekitamise kõlbmatu katsena. Niisiis 10 erineb süüdistusaktis inkrimineeritud koosseis sellest koosseisust, milles Stanislav Kolokolovile kahtlustus esitati. Sellega on rikutud kaitseõigust. Muu hulgas leiab kaitsja, et korrektne kvalifikatsioon ongi ohtu asetamise kõlbmatu katse. Isegi juhul, kui viirus kanduks uriini kaudu edasi ning süüdistatava organismis esineks viirusosakesi, poleks endiselt kindel, et uriini näkku viskamisel saabunuks tagajärjena raske tervisekahjustus. Küll aga saab siin rääkida isiku ohtu asetamisest. 42.

  1. Esineb vastuolu ekspertide arvamuse, süüdistatava varasemate terviseandmete ja käesoleva raviarsti arvamuse vahel. Stanislav Kolokolovi terviseandmetest nähtuvalt on tal
  2. aastal diagnoositud maania psühhootiliste sümptomiteta. Kriminaalasjas on üle kuulatud Tartu Vangla psühhiaater S.K. , kes diagnoosis tal bipolaarse meeleoluhäire, mille kontrolli all hoidmiseks saab ta vanglas ravi. Ravi mittesaamisel võib tal tekkida uus maniakaalne psühhoos. Ekspertiisist ei selgu, milliseid meetodeid kasutades on ekspert jõudnud süüdistatava suhtes lõppjärelduseni. Ekspertiisi järeldus ei ole kooskõlas kirjeldava osaga ja muude terviseandmetega. Sellest lähtuvalt on tekkinud kahtlused, et süüdistatav võis olla piiratult süüdiv. Juhul, kui apellatsioonimenetluse käigus leiab tuvastamist, et Stanislav Kolokolov oli kuritegude toimepanemise ajal piiratult süüdiv, tuleb vähendada talle mõistetud karistust. Ringkonnakohtu istung
  3. Kohtuistungil jäi Stanislav Kolokolovi kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde. Stanislav Kolokolov toetas kaitsja kaebust. Prokurör taotles maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus, olles uurinud kogutud tõendeid ning kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et tähelepanu väärivad apellatsioonis esitatud argumendid, mis puudutavad A.M. u ründamise episoodi subjektiivset koosseisu. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ning põhjendatud. Kuna kohtukolleegium nõustub ülejäänud otsuse osas maakohtu poolt esitatud põhjendustega, ei asu ta neid täiendavalt üle kordama ning piirdub vaid omapoolsete väidete lisamisega, vastates apellatsioonis esitatule.
  5. Esmalt taotleb kaitsja Stanislav Kolokolovi õigeksmõistmist kahes

§ 274lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud teos.

  1. Vaidlust ei ole selles, et Stanislav Kolokolov lõi
  2. septembril 2021 kella 13.15 paiku vangla menetlusruumi laualt maha printeri, mis tabas kannatanu A.M. u kätt. Printeriga pihtasaamise tagajärjel tekkis kannatanu parema käe
  3. ja
  4. sõrmenuki vahele hematoom. Kaitsja on seisukohal, et Stanislav Kolokolov ei soovinud A.M. ku vigastada, kuna viimane eeldas, et printer kukub maha. Kui kannatanu poleks kätt ette pannud, ei oleks ta viga saanud.
  5. Versiooniga, justkui oleks Stanislav Kolokolov printeri löömisega teinud A.M. ule viga ettevaatamatusest, kohtukolleegium kaasa ei lähe. Sündmust pealt näinud A.M. u, A.K. , K.U. i ja V.H. u ütlustest joonistub välja pilt, kuidas süüdistatav oli ülekuulamise algul agressiivselt meelestatud. Esmane ebakõla tekkis Stanislav Kolokolovil enda kaitsja A.K. ga. Nad vaidlesid teineteisega selle üle, miks kaitsja ei võta süüdistatava telefonikõnesid vastu. Ühtäkki üritas Stanislav Kolokolov kaitsjast lahti saada: esmalt keelitas ta A.K. t loobuma tema kaitsmisest, hiljem asus teda ähvardama. Kuna kaitsja süüdistatava ähvardusi tõsiselt ei võtnud, pöördus 11 Stanislav Kolokolov A.M. u poole, soovides, et too lõpetaks ülekuulamise, kuna A.K. on nüüd ähvardamise tõttu kannatanu. Kuna A.M. k otsustas menetlustoiminguga edasi minna, asus süüdistatav tedagi ähvardama. Et isegi uurija ähvardamine ülekuulamist ei peatanud, lõi ta laual olnud printerit, mille tulemusena tabas see A.M. u kätt. Löömisele eelnenud süüdistatava käitumine kinnitab, et ta otsis viisi, kuidas takistada kriminaalasja menetlemine, mille tõttu teda parasjagu üle kuulati. Sellekohast järeldust kinnitab ka A.P. , kelle sõnul süüdistatav helistas talle ning küsis, kas A.M. k saab nüüd teistes kriminaalasjades uurija olla, kuna ta (süüdistatav) viskas teda printeriga. Muu hulgas kelkis Stanislav Kolokolov, et ta saaks igal hetkel uurimises A.M. u objektiivsuse kahtluse alla seada ja tema uurimisi põhja lasta. (kd I, tl 122–123)
  6. Ehkki A.K. sõnul pani kannatanu printerile käe ette, vältimaks selle kukkumist, ei kinnita seda (käe ette panemist) ükski teine ülekuulamisel viibinud isik – ei kannatanu, K.U. ega V.H. . Ka vigastuse iseloom kõneleb sellele pigem vastu. Nimelt on hematoom tekkinud käe välispinnale,
  7. ja
  8. sõrmenuki vahele. Printeri peatamiseks tundub loogilisem püüda „kukkuvat printerit“ peopesaga, mitte käe välispinnaga. On võimalik, et sündmuse kulg oli nõnda kiire, et A.K. nägi hoopis seda, kuidas kannatanu kiire käeliigutuse tingis näiteks valuaisting või sootuks seda, kuidas käeliigutus printeri kinni püüdmiseks toimus pärast pihta saamist.
  9. Siiski pole tõendid küllaldased väitmaks, et Stanislav Kolokolov tekitas A.M. ule valu ja kehavigastuse kavatsetult. On võimalik, et printeri löömisega püüdis süüdistatav välja elada endas valitsevat frustratsiooni. Samas pole sugugi välistatud, et tema soov oli menetlustoimingut takistada üksnes provotseeriva käitumisega ning kannatanule kehavigastuse tekitamine polnud sugugi tema eesmärk. Kuna niisugust kahtlust ei ole käesolevalt võimalik kõrvaldada, tuleb see KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks.
  10. Küll aga ei tingi see Stanislav Kolokolovi õigeksmõistmist. Printerit suure hooga kannatanu suunas lüües, pidas süüdistatav (vähemalt) võimalikuks, et kannatanu võib viga saada ning valu tunda. Seega oli tema tegevus tahtlik – ta pani löömise toime kaudse tahtlusega – , mistõttu on ta realiseerinud süüteokoosseisu.
  11. Tahtlikuks peab ringkonnakohus ka S.S. a ründamist. Selleski osas on sündmuse tehiolud selged: maakohus on veatult tuvastanud, et
  12. juulil 2022 kella 00.11 ja 00.14 vahel lõi Stanislav Kolokolov vangivalvur S.S. a, põhjustades talle valu ja kolm punetavat vorpi paremale reiele. Kaitsja on teist meelt – tema hinnangul ei pannud Stanislav Kolokolov sedagi tegu toime tahtlikult.
  13. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, et süüdistatav lõi kannatanut kogemata (st ettevaatamatult). Tahtmatu löömine võiks iseenesest kõne alla tulla näiteks reflektoorse löögi puhul – olukorras, kus lööja ei suuda enda kehaliigutust kontrollida mõne refleksi tõttu. Midagi seesugust praegusel juhul aset leidnud ei ole. Kogutud tõendid kinnitavad, et Stanislav Kolokolov osutas vanglaametnikele vastupanu ning see kulmineerus löögiga. S.S. on enda ülekuulamisel selgitanud, et läks koos J.H. u, A.N. e ja Stanislav Kolokoloviga röntgeniruumi süüdistatavat läbi otsima. Stanislav Kolokolov polnud seal aga nõus vabatahtlikult lahti riietuma. Seepärast hoiatasid valvurid süüdistatavat, et neil on tema lahtiriietamiseks õigus kasutada jõudu. Sündmuse edasist käiku kirjeldas kannatanu nii: „ /---/ [S]uunasime ta seina äärde ning paigaldasin talle uuesti käerauad. Kuna Kolokolov ei püsinud paigal, siis N hoidis teda paigal ning surus ta rinnaga vastu seina. Mina andsin Kolokolovile korduvalt korralduse tõsta oma parem jalg, et saaksin eemaldada tema jalanõu. Ta ei allunud minu korraldusele, mistõttu võtsin ise tema paremast jalast kinni ja tõstsin põlve kõrgusele. Seejärel tuli aga 12 ootamatu löök Kolokolovi poolt sellesama jalaga, mis tabas minu paremat reit. /---/ See oli konkreetne löök minu suunas, sest ta ju teadis, et ma toimetan tema jala juures, seega pidi arvestama, et jalaga vehkides võin ma pihta saada.“ (kd IV, tl 4) Samasugust sündmuste käiku on kirjeldanud ka A.N. : „ /---/ Nii kui Siniaas Kolokolovi jala üles tõstis, lõi Kolokolov S selle jalaga reie piirkonda. /---/ See oli tahtlikult sooritatud löök, sest Kolokolov oli enne lööki täielikult pinges, see ei olnud juhuslik jala liigutamine.“ (kd IV, tl 10) Tsiteeritud ütlused kinnitavad üheselt, et Stanislav Kolokolov lõi S.S. a meelega. Tegu oli üheainsa löögiga, mis oli suunatud kannatanu vastu. Väline teopilt osutab, et löök toimus valvuritele vastuhakuks. Saab nõustuda prokuröriga, et vägivald on Stanislav Kolokolovi vahend enda protestimeelsuse väljaelamiseks. Seega oli Stanislav Kolokolovi eesmärk kannatanule valu ja kehavigastus tekitada, mis tähendab, et löömise pani ta toime kavatsetult.
  14. Kaitsja hinnangul pole tõendatud seegi, et M.K. i ja T.N. i ähvardamine olnuks tahtlik. Mõlemal juhul käivitas Stanislav Kolokolovi reaktsiooni mõni muu ajend, näiteks tema palve eiramine kohtutäituri poole pöördumiseks või otsus rahunemiskambrisse paigutamise kohta.
  15. Kolleegiumi arvates on maakohus korrektselt leidnud, et mõlemad ähvardamisteod sooritas Stanislav Kolokolov kavatsetult.
  16. Kannatanu M.K. i ähvardamise osas
  17. juulil 2020 ei vaidle Stanislav Kolokolov vastu, et lubas kannatanul jalad katki murda. Niisugust käitumist põhjendab ta nalja tegemisega: „Aga see ei olnud agressiivsuse või ähvardusena, vaid see oli nali. Mina ei ole süüdi selles, et tema tajus seda ähvardusena.“ Süüdistatav selgitas, et ta palus M.K. il uurida, kelle ees ta võlgu on, ning teha väljavõtted kohtutäituritest. Nädal aega hiljem teatas M.K. süüdistatavale, et tema pole seda lubanud ega hakka seda tegema. Sellest tekkiski nendevaheline vaidlus. (kd III, tl 177 pd)
  18. Sarnast sündmuse käiku kirjeldas ka kannatanu M.K. , selgitades et ta läks
  19. juulil 2020 Stanislav Kolokoloviga vestlema. Süüdistatavale valmistasid muret kohtutäiturid ja tema võlgnevused. Stanislav Kolokolov soovis eelneval korral, et kannatanu võtaks kohtutäituritega ühendust ja ütleks neile, et nad lõpetaksid Kolokolovile laekuvatelt summadelt tasu võtmise. Sel korral sai Kolokolov teada, et kannatanu pole kohtutäituritega ühendust võtnud. Kui M.K. selgitas talle, et kohtutäituritel ongi seadusest tulenev õigus tema arvelt raha maha võtta, siis Stanislav Kolokolov ägestus ning hakkas teda ebatsensuursete sõnadega nimetama. Kõige tipuks ütles süüdistatav talle, et kui ma sind vabaduses kohtan, siis murran sul mõlemad jalaluud ära. (kd I, tl 69) Väljatoodu pinnalt on selge, et süüdistatav ägestus kannatanu peale seepärast, et ei saanud enda tahtmist – M.K. polnud kohtutäituritega ühendust võtnud ega palunud neil süüdistatavale laekuvatelt summadelt oma tasu võtmist lõpetada.
  20. Siiski ei piirdunud M.K. i ähvardamine üksnes suuliselt öeldud lausega. Stanislav Kolokolv kirjutas
  21. juuli
  22. a käskkirjale, millega kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, vene keeles: „Kuulake fašistid. Ma kohustun hävitama kõigepealt [loetamatu sõna] sülitama? ja seejärel tappa sotsiaaltöötaja M.K. /…/. Ma kinnitan, et kui ma näen seda sotsiaaltöötajat M.K, siis selle kisamise eest, mida ta mulle ütles /loetamatu/ /---/.“ (kd 1, tl 73-75) Tartu Vangla inspektor A.L. kinnitab, et selle teksti kirjutas Stanislav Kolokolov ning tegi seda
  23. juuli 2020 õhtul kella 17.05 paiku.
  24. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et mõlemad ähvardamisteod moodustavad ühe jätkuva süüteo, mille Stanislav Kolokolov pani toime kavatsetult. Süüdistatava eesmärgiks oli kannatanule hirmutunde tekitamine. Sellega elas Stanislav Kolokolov M.K. i peal välja oma 13 frustratsiooni, kuna asjad ei kulgenud nii, nagu tema soovis. Sisuliselt on süüdistatava tegevus vaadeldav kättemaksuna selle eest, et kannatanu ei allunud süüdistatava korraldustele.

§ 16lg 2 sätestab kavatsetuse legaaldefinitsiooni.

Selle kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult siis, kui ta seab enda eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumise ja teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks. Niisiis tuleb kavatsetust hinnata eeskätt tahtmise kaudu (voluntatiivne element): kavatsetuse puhul on iseäranis oluline isiku tahe panna toime süüteokoosseisus kirjeldatud tegu. Eesmärki kannatanus hirmutunnet tekitada kinnitab iseäranis hästi see, et lisaks sõimamisele järgnenud suuliselt öeldud ähvardustele kirjutas ta ähvardava sisuga sõnumi ka käskkirjale. Järelikult oli süüdistatava eesmärk M.K. it hirmutada.

  1. Ka T.N. i ähvardamine oli kolleegiumi hinnangul toime pandud kavatsetult. Nii korrutas ta T.N. ile vene keeles: „Tuleb aeg ja saame kokku ja ma õiendan sinuga arved. Ma luban sulle seda.“ See toimus ajal, mil T.N. oli tema kambrisse vigastusi pildistama läinud. Et süüdistatava eesmärk oli kannatanut hirmutada, kinnitab võrdlemisi hästi see, kuidas ta kordas kannatanule veel mõni hetk hiljemgi kambri uksel, et ma luban sulle, et me kohtume veel. Stanislav Kolokolovi sõnul oli see emotsioonide ajendil öeldud, kuna temasse oli läbiotsimisel ebainimlikult suhtutud (kd III, tl 181 pd). Kolleegiumi hinnangul on küll võimalik, et ähvardamise tingis trots vangla korra vastu, kuid samas ei muuda see olematuks süüdistatava tahet ettejuhtuvat isikut verbaalselt rünnata. Nii järeldub süüdistatava tegevuse pinnalt (välisest teopildist), et Stanislav Kolokolovi eesmärk oli T.N. i hirmutamine.
  2. T.N. i ütlused kinnitavad, et niisuguse eesmärgi süüdistatav ka saavutas – kannatanu tõdeb, et ta tundis
  3. juulil 2022 kõlanud ähvarduse tõttu hirmu ning kartis, et Stanislav Kolokolov võib talle (tulevikus) füüsiliselt viga teha. Iseäranis tähelepanuväärseks muudab selle tõsiasi, et näiteks
  4. juulil 2022 kuuldud praalimisest T.N. välja ei teinud. Kui Stanislav Kolokolov käis
  5. juuli 2022 hilisõhtusel ajal valvemeediku vastuvõtul, karjus ta T.N. i kuuldes, et „te kõik veel näete, milleks ma (s.o Stanislav Kolokolov) võimeline olen“. Teades, et süüdistatav kipubki karjuma, ei võtnud T.N. seda tõsiselt. (kd III, tl 25) Selle pinnalt järeldub, et ainuüksi ähvarduse esitamine
  6. juulil 2022 toimus viisil, mis pani kannatanu end ohustatult tundma, andes kinnitust süüdistatava eesmärgipärasest käitumisest.
  7. Esimese astme kohus tegi kindlaks, et Stanislav Kolokolov ähvardas K.K. at tahtlikult. Samas ei selgu vaidlustatud kohtuotsusest, millise tahtluse liigi maakohus tuvastas.
  9. augustil 2020 kella 19.44 ajal ütles Stanislav Kolokolov K.K. ale läbi stentofoni: „Sina kirjuta ettekandeid nii palju kui tahad, mina sinu kaela lõikan ja tapan“. Ehkki Stanislav Kolokolov on niisugust käitumist selgitanud enda ägestumisega, ründas ta siiski kannatanut verbaalselt ning tegi seda kolleegiumi hinnangul tahtlikult.
  10. K.K. a sõnutsi teostas ta
  11. augustil 2020 kella 19.37 paiku järelevalvet. Stanislav Kolokolov paiknes enda kambris ning selle toiduluuk oli avatud, sest süüdistatav oli umbes poolteist tundi telefoni kasutanud. Stanislav Kolokolovil oli parasjagu kõne pooleli, kui Kristel Küber palus tal kõne lõpetada. Süüdistatav lõpetaski kõne, kuid oli pahane. K.K. lükkas telefoni käru eemale ning püüdis kambri toiduluuki sulgeda, kuid süüdistatav ei lasknud seda teha, hoides mõlema käe sõrmi toiduluugi kohal. Selle peale andis K.K. korduvaid korraldusi sõrmed sealt ära võtta, et saaks luugi sulgeda, kuid süüdistatav ei allunud neile. Samal ajal ütles Stanislav Kolokolov talle eesti keeles: „Sina eesti debiilik, sina nahhui blond debiilik, ma ei võta neid sõrmi ära, sina pane luuk kinni, mul pohhui, käi nahhui.“ Lõpuks võttis süüdistatav siiski sõrmed sealt ära ning K.K. sai luugi sulgeda. 14 Kell 19.44 helistas Stanislav Kolokolov kambrist valveruumi ja ütles kannatanule: „Sina kirjuta ettekandeid nii palju kui tahad, mina sinu kaela lõikan ja tapan. Sa nahhui, suka.“ (kd I, tl 7679)
  12. Eelöeldu kirjeldab, et Stanislav Kolokolov pani ähvardamisteo toime kavatsetult, mitte pelga hetkeemotsiooni ajel. Vaid mõni hetk pärast telefonikõne katkestamist ja kambriluugiga seotud intsidenti helistas ta valvurile ning teatas talle, et kavatseb ta tappa ning kaela (läbi) lõigata. Seega oli tema tegevus eesmärgipärane – ta võttis kannatanuga spetsiaalselt ühendust selleks – ning kantud tahtest kannatanut hirmutada.
  13. Järgnevalt vastab ringkonnakohus kaitseargumentidele, mis on seotud süüdistuse selle osaga, mis kätkeb endas D.S. ile uriini näkku viskamist.
  14. Kaitsja osutab, et kohtueelses menetluses esitati Stanislav Kolokolovile kahtlustus

§ 123lg 1 – § 25 lg 1 – § 26 lg 1 järgi ehk ohtu asetamise kõlbmatus katses.

Süüdistusaktis on tema tegevus aga kvalifitseeritud raske tervisekahjustuse kõlbmatu katsena. Hoolimata Stanislav Kolokolovi käitumisele teistsuguse õigusliku hinnangu andmisest, ei kuulatud teda kohtueelses menetluses uuesti üle. Ringkonnakohus leiab, et niisugune olukord pole siiski Stanislav Kolokolovi kaitseõigust rikkunud – süüdistuses heidetakse talle ette täpselt sama tegu (mida kahtlustuseski), muudetud on kõigest kvalifikatsiooni. Liiati oli süüdistataval ja kaitsjal võimalik oma seisukohad kujundada juba kaitseaktis. Samuti on Stanislav Kolokolov saanud anda ütlusi maakohtus toimunud kohtuistungil. Seega on tal olnud küllaldane võimalus end uue kvalifikatsiooni eest kaitsta. Niisugust järeldust ei lükka ümber seegi, et

§ 123

ning

§ 118

asuvad erinevates jagudes, kuna mõlemad kuriteokoosseisud paiknevad samas peatükis, mis kaitseb inimese elu ja tervist.

  1. Vaidlust ei ole selles, et Stanislav Kolokolov viskas topsi kogutud uriini vangivalvur D.S. ile näkku. Uriin tabaski kannatanu nägu, sealhulgas tema silmi ja suud. Stanislav Kolokolovil on diagnoositud HI-viirus. Kuna uriini kaudu üldjuhul HI-viirus ei levi (välja arvatud väga erandlikel juhtudel, mil uriin sisaldab vereosakesi) ning Stanislav Kolokolov saab ravi, ei nakatunud kannatanu HI-viirusega – see polnud tol korral isegi mitte võimalik. Süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel omab võtmetähtsust see, mis oli tema eesmärk, kui ta valvurile uriini näkku viskas.
  2. Süüdistatava sõnul ei olnud tema eesmärk D.S. ile rasket tervisekahjustust tekitada. Ühest küljest väidab süüdistatav, et soovis luua olukorda, kus ametnikud reageeriksid talle. Teisalt väidab ta, et tal polnud (üldse) kavatsust kedagi uriiniga visata, tal lihtsalt sõitis katus minema. Täpsustavale küsimusele, miks ta uriini topsis hoiustas, vastas ta: „Lihtsalt otsustasin alandada inimest. /---/ Kui ta arvas, et ma tahtsin seda nakatada mingi haigusega, siis ei, mul ei olnud mõttes seda.“ (kd III, tl 180) Sellegipoolest osutas maakohus – ja ringkonnakohtu hinnangul igati õigustatult – , et Stanislav Kolokolov ütles vahetult pärast kannatanule uriini näkku viskamist, et nüüd kannatanu enam lapsi teha ei saa ja on tema arvates haige. Hiljem teatas süüdistatav D.S. ile, et nüüd on 50:50 võimalus, et ta (kannatanu) on nüüd nakatunud ja peab elu lõpuni tablette sööma. Ka Tartu Vangla II üksuse juhile adresseeritud kaebuses kordas Stanislav Kolokolov mitmel korral, et on HIV positiivne ning selgitas, et viskas valvurile enda uriini näkku. Eelnevast joonistub välja pilt, kuidas süüdistatav kujutas vaimusilmas ette, et topsi kogutud uriini abil nakatab ta kannatanut HI-viirusega.
  3. Niisugune käitumine kinnitab, et süüdistatava eesmärk oli suunatud lisaks valvuri alandamisele ka tema HIV-ga nakatamisele. Kuivõrd HI-viirus põhjustab kroonilist 15 immuunpuudulikkuse sündroomi ehk AIDS-i ning võib vajaliku ravita kahjustada raskelt tervist, on sellega nakatumine käsitletav raske tervisekahjustusena. Maakohus on õigesti viidanud ka kohtupraktikale, mille järgi loetakse HI-viirusega nakatumist raskeks tervisekahjustuseks

§ 118lg 1 p-de 1 ja 2 tähenduses.

Seega ei soovinud Stanislav Kolokolov mitte D.S. i pelgalt ohtu asetada, vaid tahtis talle tekitada raske tagajärje ohtliku viirusega nakatumise näol. Ohtu asetamine tuleks kõne alla juhul, kui süüdistatav soovinuks üksnes kannatanule ohuolukorda luua, mitte talle rasket tagajärge tekitada. Praegusel juhul mõtles ta viskamise ajal võimalikule nakatumisele järgnevatele ebameeldivustele, mistõttu oli tema tegevus (ettekujutuses) suunatud raske tagajärje tekitamisele.

  1. Seega subsumeerub Stanislav Kolokolovi tegu raske tervisekahju tekitamise kõlbmatu katsena, mitte ohtu asetamisena.
  2. Kaitsja on ka apellatsioonimenetluses tõstatanud küsimuse Stanislav Kolokolovi võimalikust piiratud süüdivusest, osutades vastuolule ekspertide hinnangu, kohtualuse varasemate terviseandmete ja raviarsti arvamuse vahel. Stanislav Kolokolovil diagnoositi
  3. aastal mania psühhootiliste sümptomiteta. Tartu Vangla psühhiaater S.K. on tal diagnoosinud bipolaarse meeleoluhäire – selle ravita jätmisel võib süüdistataval tekkida uus maniakaalne psühhoos.
  4. Menetletavas kriminaalasjas on Stanislav Kolokolovi suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis. Ekspertiisiaktis on kirjutatud, et ehkki Stanislav Kolokolovil esineb düssotsiaalne isiksusehäire, pole see takistanud ega isegi mitte piiranud tal tegude toimepanemise ajal ümbrusest ja oma tegude iseloomust arusaamist ning sihipärast arutlemist ja käitumist. Kaitsjal on õigus, et eksperdid ei ole, hoolimata Stanislav Kolokolovi varasematest diagnoosidest, tal bipolaarset meeleoluhäiret ega maniat diagnoosinud. Samas on nad seda selgesõnaliselt ka põhjendanud, selgitades, et süüdistatava poolt episooditi esitatud kaebused meelepetteliste elamuste esinemisele pole kooskõlas tema käitumisega ning on hinnatavad simulatsioonina. Selle põhjal järeldub, et Stanislav Kolokolovil on mania ning bipolaarne isiksusehäire diagnoositud ekslikult. Erinevalt raviarstidest, on saanud kohtupsühhiaater ning -psühholoog süveneda Stanislav Kolokoloviga seotud materjalidesse äärmise põhjalikkusega – eksperdid on märkinud, et ainuüksi meditsiini ja sotsiaaldokumentide läbitöötamiseks kulus neil 89 tundi. Samuti on nad tutvunud toimikuga ning viinud läbi uuringud Stanislav Kolokoloviga. Seepärast ei näe ringkonnakohus ainsatki põhjust kahelda ekspertide meditsiinilise hinnangu usaldusväärsuses.
  5. Kaitsja heidab ekspertiisiaktile ette sedagi, et sellest ei selgu, milliseid meetodeid kasutades jõudsid eksperdid lõppjärelduseni. Kohtukolleegium selgitab, et käesoleva ekspertiisi kestel tutvusid eksperdid kriminaaltoimiku materjalide ja Stanislav Kolokolovi elukäiguga ning hindasid tema praegust seisundit. Ekspertiisiaktis on süvitsi uuritud süüdistatava elukäiku (sh haiguslugu) ning asjakohaselt toodud välja tema käitumises praegusel ajahetkel täheldatavad detailid. Niisuguse informatsiooni pinnalt ongi eksperdid rakendanud erialaseid teadmisi ning teinud seeläbi kindlaks, kas Stanislav Kolokolovil esineb mõni (raske) psüühikahäire, mille abil on võimalik sedastada tal süüdimatuse meditsiiniline tunnus.
  6. Kuna süüdistataval ei tuvastatud ekspertiisi käigus ainsatki psüühikahäiret, mis oleks hõlmatav

§ 34punktides 1–5 sätestatud määratlustega, pole tema süüvõime olnud piiratud.

16

  1. Ehkki ringkonnakohus tuvastab Stanislav Kolokolovi tahtluse A.M. u kehalise väärkohtlemises erinevalt maakohtust kergemas vormis – kavatsetuse asemel kaudse tahtluse – ei tingi see talle mõistetud karistuse kergendamist. Mõistetud karistus vastab Stanislav Kolokolovi süü suurusele ning on kooskõlas kohtupraktikaga. Liiati on maakohus võtnud arvesse kõiki karistuse mõistmise aluseks olevaid asjaolusid.
  2. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3, asendab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsuse põhjendused, mis käsitlevad A.M. u ründamise subjektiivset koosseisu, käesoleva otsuse põhjendustega. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele.
  5. Viimaks lahendab ringkonnakohus kaitsja tasutaotluse.
  6. Vandeadvokaadi abi Anne Vissak esitas
  7. märtsil 2023 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus tal maakohtu otsuse põhjendustega tutvumiseks, apellatsiooni koostamiseks ja vormistamiseks ning süüdistatavaga kohtumiseks 420 minutit, mille eest soovib ta tasu 540 eurot, millele lisandub käibemaks 108 eurot. Samuti taotleb kaitsja tasu kohtuistungil osalemise eest 72 eurot, millele lisandub käibemaks 72 eurot. Tasutaotlusest nähtuvalt soovib kaitsja tasu suurendamist 400 protsenti.
  8. Justiitsministri
  9. juuli
  10. a määrusega nr 16 kehtestatud „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg 4 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 144 euro ühes kohtuastmes. Sellele summale lisandub tasu istungil osalemisele aja eest. Ehkki kaitsja taotles tasu suurendamist 400 protsenti, ei ole ta seda vähimalgi moel põhistanud. Sellekohaseid põhjendusi ei esitanud ta ka kohtuistungil. Seetõttu rahuldab kohtukolleegium kaitsja tasutaotluse osas, mis kätkes endas tööd apellatsiooniga, summas 144 eurot, millele lisandub käibemaks 28,80 eurot. Ka kohtuistungil osalemise eest ette nähtud tasu suurus vajab korrigeerimist: kuivõrd kohtuistung kestis mitte 60 minutit vaid 40 minutit, kuulub see hüvitamisele väiksemas summas – 72 euro asemel summas 48 eurot, millele lisandub käibemaks 9,6 eurot. Kokku rahuldab ringkonnakohus tasutaotluse summas 230,40 eurot. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi, jääb see tasu kui apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.