RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitajad ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuup

§ 141lg 2 p-de 6 ja 7 järgi Tartu Ringkonnakohtu 13.

detsembri

1. a otsus - Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik; - Alar Venne kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi, kassatsioonid
2. mai 2023, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a ja Tartu Maakohtu
6. juuni
7. a otsus osas, millega Alar Vennelt ja Kristen Pärnametsalt mõisteti kummaltki DNAekspertiisi kulu katteks välja 484 eurot 50 senti. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista DNA-ekspertiisi kulu katteks kummaltki süüdistatavalt Eesti Vabariigi kasuks välja 228 eurot.
8. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
9. detsembri
10. a otsus lisaks punktis 1 märgitule ka osas, millega ringkonnakohus: 2.
11. rahuldas osaliselt kaitsja apellatsiooni ja tühistas osaliselt Tartu Maakohtu
12. juuni
13. a otsuse; 2.
14. mõistis Alar Venne

§ 141lg 2 p-de 6 ja 7 järgi õigeks; 2.3.

mõistis Alar Vennele

§ 65lg 2 alusel liitkaristuseks 5 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust; 2.4.

tegi menetluskulude hüvitamise otsustuse.

1. Eelmises punktis märgitud osas saata Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. kriminaalasi
2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. uueks arutamiseks Tartu 1-22-1425
3. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada.
4. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
5. Mõista Eesti Vabariigilt Alar Venne kasuks välja 1142 eurot 40 senti valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
6. Tartu Maakohtu
7. juuni
8. a otsusega tunnistati Alar Venne süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (

) § 141 lg 2 p-de 6 ja 7 järgi vangistusega 7 aastat ja 6 kuud ning § 184 lg 2 p 1 järgi vangistusega 4 aastat.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 9 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati seda karistust Tartu Maakohtu 11.

novembri

1. a otsusega mõistetud vangistuse kandmata osa võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 10 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust.
2. Maakohus tunnistas A. Venne

§ 141lg 2 p-de 6 ja 7 järgi süüdi selles, et viibides ööl vastu 22.

septembrit 2021 A elukohas, astus ta kannatanuga kaks korda kannatanu tahte vastaselt suguühtesse ja ühel korral püüdis ebaõnnestunult vahekorda astuda. Kannatanu oma tahtele allutamiseks oli A. Venne manustanud talle narkootilist ainet GHB-d, lisades seda salaja üheskoos tarvitatud alkoholi sisse. GHB tekitas kannatanule seisundi, milles ta ei olnud võimeline süüdistatavale vastupanu osutama. Lisaks kasutas A. Venne kannatanu vastupanu mahasurumiseks füüsilist vägivalda, tekitades talle tervisekahjustused (verevalumid reitel ja põlvel). Samuti kasutas süüdistatav ära nende kõrvalist asukohta, enda füüsilist üleolekut ning tõsiasja, et kannatanul polnud kelleltki abi loota. 3. Kohus leidis, et kannatanu ütlused selle kohta, mis tol ööl tema ja süüdistatava vahel toimus, on usaldusväärsed. Kannatanu on kirjeldanud sündmuse asjaolusid tunnistajatele ja teinud seda ühetaoliselt. Samuti kattuvad tema ütlused SA TÜK naistekliiniku anamneesi kirja pandud juhtunu kirjeldusega. Süüdistatava ütluste usaldusväärsust kahandab tõsiasi, et ta eitas joogi sisse GHB lisamist. Seetõttu tuleb osas, milles kannatanu ja süüdistatava ütlused lahknevad, lugeda usaldusväärseks kannatanu ütlused. 4.

§ 184lg 2 p 1 järgi tunnistati A.

Venne süüdi suures koguses kanepi ebaseaduslikus käitlemises grupis koos Kristen Pärnametsaga. Selle süüdistuse osas kassatsioonimenetlust ei toimu. Apellatsioon

1. Maakohtu otsuse apelleeris süüdistatava kaitsja, kes taotles A. Venne õigeksmõistmist. Ringkonnakohtu otsus
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsusega mõisteti A. Venne vägistamissüüdistuses õigeks. Kohus mõistis talle uue liitkaristusena 5 aasta 11 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistuse ja jättis osa menetluskuludest riigi kanda. Lahendis leiti lühidalt järgmist.
5. Ainsaks A. Vennet vägistamises otseselt süüstavaks tõendiks on kannatanu ütlused, milles on mitmeid ebakõlasid. Maakohus ei kummutanud kahtlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuses ja kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. 2

§ 141lg 2 p-de 6 ja 7 järgi õigeks mõistis.

Kassaator palub maakohtu otsus jõustada või saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

1. Apellatsioonikohus ei ole osaliselt õigeksmõistva otsuse tegemist nõuetekohaselt põhistanud, jättes näitamata esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead. Selliselt rikkus kohus oluliselt menetlusõigust. Ringkonnakohus arutas kriminaalasja küll suulises menetluses, ent istungil kannatanut ega süüdistatavat ei küsitletud. Maakohus seevastu kuulas isikud ära ja istungite helisalvestised peaks veenma igaüht, et tõesed on kannatanu, mitte süüdistatava ütlused. Samuti on maakohtu otsuse põhjendused märksa põhjalikumad.
2. Ringkonnakohus ei arvestanud süüdistuses kirjeldatut kui tervikut ehk ei võtnud arvesse kannatanu isikuomadusi, mis olid A. Vennele teada, GHB mõju kannatanu käitumisele ega tõsiasja, et A. Venne on hiljuti vägistamises süüdi mõistetud isik. Ka tol korral kasutas süüdistatav ära ohvri arusaamisvõimetust, astudes vahekorda joobe tõttu sügavas unes olnud kannatanuga.
3. Puudub mõistlik ja eluliselt usutav põhjus, miks kannatanu peaks A. Vennet alusetult süüstama, tekitades kriminaalmenetluse alustamisega ka endale üleelamisi. Kannatanu pole esitanud tsiviilhagi ega taotlenud süüdistatava karmi karistamist. Kaitsja kassatsioon
4. Kaitsja vaidlustab ringkonnakohtu otsust osas, millega kohus määras kindlaks A. Venne kanda jäävad menetluskulud. Seejuures leiab ta järgmist. 3

§ 141lg 2 p-de 6 ja 7 järgi sama tõendikogumi põhjal erinevale seisukohale.

Maakohus leidis, et asjas uuritud tõendid kinnitavad veenvalt, et A. Venne on süüteo toime pannud. Ringkonnakohus leidis seevastu, et maakohus rikkus niisugust järeldust tehes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks tõlgendamata. 25. Kolleegium jagab osaliselt prokuratuuri kriitikat, mis puudutab ringkonnakohtu poolt kannatanu ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmist. Ringkonnakohus pole osutanud sellistele 4

§ 141

lg 2 p 7 järgi on karistatav inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine, kasutades ära tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seejuures peab kannatanu selline seisund olema tekitatud süüdistatava poolt ja narkootilise või psühhotroopse aine abil. Tegemist on abitusseisundi ärakasutamise spetsiifilise viisiga. 27. Abitusseisund tähendab

§ 141

mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Varasemas praktikas on selgitatud, et selline abitusseisund võib muu hulgas tuleneda kannatanu terviseseisundist – nt on ta liikumisvõimetu, teadvusetu, tugeva uinuti mõju all, alkoholijoobes vms (RKKK 17.02.2011, 3-1-1-111-10, p 8.3). Kannatanu abitusseisund võib olla tingitud ka tal esinevast narkootilisest joobest ja väljenduda ühtaegu nii arusaamis- kui ka vastupanuvõimetuses. Seejuures tuleb arvesse võtta, millist narkootilist või psühhotroopset ainet tarvitati (manustati), milline on selle aine n-ö tavapärane toime ja mil moel see konkreetse kannatanu arusaamis- ja vastupanuvõimet mõjutada võis.

1. Süüdistuse kohaselt manustas A. Venne kannatanule viimase teadmata narkootilist ainet GHB-d, mille toimel muutus ta vastupanuvõimetuks. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et suure tõenäosusega lisas GHB-d alkoholi sisse A. Venne. Kannatanu on kirjeldanud, et oli pärast GHB-d sisaldanud alkoholi tarvitamist uimane ja tal olid tasakaaluhäired. Tema keha oli jõuetu ega allunud tahtele. Ta sai aru, et peab süüdistatavale vastu hakkama, aga keha ei kuuletunud. Kannatanu sõnul oli ta küll võimeline ringi liikuma, ent tema reaktsioon oli aeglane. Sellised kannatanu ütlused ei veennud ringkonnakohut tema vastupanuvõimetuses. Seejuures juhtis kohus tähelepanu asjaolule, et süüdistatav ei hoidnud kannatanut esimese vahekorra ajal pidevalt kinni, millest järeldas, et kannatanu võime ennast liigutada ei olnud oluliselt piiratud.
2. Kannatanu ülalkirjeldatud ütlusi kahtluse alla seades pole ringkonnakohus omistanud mingisugust tähendust mõlemas kohtuastmes tuvastamist leidnud asjaolule, et süüdistatav oli talle manustanud GHB-d. Kohus pole võtnud seisukohta, milline toime on kõnealusel narkootilisel ainel inimese käitumisele ja enesetundele ning seda iseäranis juhul, kui seda manustatakse talle salaja. Samuti ei arvesta ringkonnakohus üldse võimalusega, et väidetavad küsitavused kannatanu käitumises põhjustas just see tahtevastaselt tekitatud joobeseisund. Kolleegium peab neid momente aga keskseteks küsimusteks, mis tuleb käesolevas kriminaalasjas lahendada. Kannatanu vaba tahtekujundus ja võime ennast vahekorra ajal liigutada võis olla piiratud hoopis tulenevalt talle manustatud narkootilise aine mõjust, mitte sellest, kas süüdistatav teda enda haardes hoidis või mitte. Viidatud asjaolusid eelnevalt kindlaks tegemata ei saanud ringkonnakohus järeldada, et kannatanu ütlused pole usaldusväärsed ja süüdistuse versioon kannatanu vastupanuvõimetusest pole tõendatud. Kohtuliku arutamise käigus tuvastatud asjaolusid ei tohi vaadelda isoleeritult, vaid neile tuleb anda karistusõiguslik hinnang tervikuna nende kogumis (vt nt RKKK 24.04.2009, 3-1-1-10-09, p 26.5).
3. Erinevalt ringkonnakohtust tegeles maakohus GHB mõju tuvastamisega, tuginedes KrMS § 60 lg-te 1 ja 3 alusel Tervise Arengu Instituudi veebilehel avaldatud teabele. Osutatud sätted näevad ette kohtu õiguse tugineda tõendatuks tunnistatud asjaolude kõrval ka üldtuntud asjaoludele. Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ja usaldusväärsetest allikatest ilma eriteadmisi kasutamata ja ilma raskusteta 5

§ 25

lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Seega tuleb enne õigeksmõistva otsuse tegemist kontrollida, kas isikule süüksarvatav tegu pole karistatav süüteokatsena (vt nt RKKK 25.11.2013, 3-1-1-107-13, p 9). Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse (vt ka viidatud otsus asjas nr 3-1-1-111-10, p-d 9–9.2). Kõlbmatust süüteokatsest (

§ 26

lg 1) saab kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. II

1. Kaitsja ei ole rahul ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamise otsustusega, esitades etteheiteid nii DNA-ekspertiiside tasu kindlaksmääramise kui ka kaitsjatasu süüdistatava ja riigi vahel jagunemise proportsioonide kohta.
2. Kolleegium nõustub kaitsjaga selles, et ringkonnakohus kindlaksmääramisel eiranud väljakujunenud kohtupraktikat. on DNA-ekspertiisi tasu
3. KES § 261 lg-st 1 nähtuvalt kujuneb ekspertiisiasutuses tehtud DNA-ekspertiisi maksumus ekspertiisi käigus uuritud ekspertiisiobjektide arvu ja sama seadusega kehtestatud ühe ekspertiisiobjekti ekspertiisi hinna korrutisena. KES § 273 kohaselt on DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta 57 eurot. Riigikohus on
4. detsembril 2012 asjas nr 3-1-1-120-12 tehtud määruses selgitanud, et kohtuekspertiisiseadus ei sisalda ei ekspertiisiobjekti ega analüüsiobjekti mõistet, aga seaduse süstemaatilise tõlgendamise põhjal saab öelda, et mõlema termini all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi tegemiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse (viidatud määruse p 6.2).
5. Vaidlusalusest ekspertiisiaktist nr 21E-GE1143 nähtub, et eksperdile anti üle kaheksa proovi (sh kaks võrdlusproovi) ja ekspertiisi käigus tekitati 17 reaktsiooni, mida on ekspertiisi maksumuse õiendis käsitatud analüüsiobjektide arvuna. Järelikult objekte, mis eksperdile ekspertiisi 6

§ 184

lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse menetlemisega ja on võrdsetes osades välja mõistetud A. Vennelt ja tema kaassüüdistatavalt. Vähendades A. Vennelt DNA-ekspertiisi katteks välja mõistetava tasu suurust, tuleb korrigeerida ka teise süüdistatava kanda jäetud osa. Õigusliku aluse selleks annab KrMS § 191 lg

1. Sestap tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega A. Vennelt ja K. Pärnametsalt mõisteti kummaltki DNA-ekspertiisi kulu katteks välja 484 eurot 50 senti (969 : 2). Riigikohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab kummaltki süüdistatavalt selle menetluskulu katteks välja 228 eurot.
2. Kaitsja vastuväited tõepärasuhete arvutamise eest tasu määramisele jäävad seevastu tagajärjetuks. Kolleegium ei jaga kaitsja arusaama, mille kohaselt on tõepärasuhete arvutamise eraldi ekspertiisina vormistamine põhjendamatu. Varasemas praktikas on Riigikohus juhtinud tähelepanu võimalusele määrata tõepärasuhete arvutamiseks täiendekspertiis (RKKK 17.11.2014, 3-1-1-29-14, p 12). Selliste arvutuste tegemise võimalus sõltub esmaekspertiisi tulemusest, mistõttu ei saa väita, et see kuulub olemuslikult alati DNA-ekspertiisi juurde (vt ka M. Sadam "DNA-tõendite tõlgendamine kohtusaalis" Juridica 2021/7-8, lk 545– 554). Samuti ei seisne tõepärasuhete arvutamine pelgalt arvutustehete tegemises, vaid eeldab ka teatud eeltööd ja saadud tulemuste interpreteerimist. Järelikult rakendab ekspert selle käigus mitteõiguslikke eriteadmisi. Tegu on ekspertiisiga, mille maksumuse on kohtud õigesti kindlaks määranud ja KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi põhjendatult menetluskulude hulka arvanud.
3. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse A. Venne osalises õigeksmõistmises ja saadab kriminaalasja selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks, tuleb tühistada ka ringkonnakohtu otsustus menetluskulude riigi ja süüdistatava vahel jagamise kohta. Seepärast ei pea kolleegium vajalikuks vaagida kaitsja seisukohti selle kohta, kui suur on ühe ja teise süüdistuse osakaal süüdistuse kogumahust.
4. Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada apellatsioonimenetluse kulu riigi kanda jätmise osas. Kelle kanda ja millises ulatuses kaitsjatasu jääb, oleneb KrMS § 185 kohaselt sellest, millise lahendi ringkonnakohus asja uuel arutamisel teeb. III
5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 6 ja 7 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a ja Tartu Maakohtu
8. juuni
9. a otsuse osas, millega kohtud lugesid DNA-ekspertiisi kuluks 969 eurot ja mõistsid A. Vennelt ja K. Pärnametsalt kummaltki selle katteks välja 484 eurot 50 senti. Selles osas teeb Riigikohus ise uue otsuse, millega mõistab DNA-ekspertiisi kulu katteks kummaltki süüdistatavalt Eesti Vabariigi kasuks välja 228 eurot. Lisaks tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega kohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse, mõistis A. Venne talle

§ 141

lg 2 p-de 6 ja 7 järgi esitatud süüdistuses õigeks ja tegi uue menetluskulude hüvitamise otsustuse. Selles osas tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja teises kohtukoosseisus uuesti arutada. Kolleegium rahuldab prokuratuuri kassatsiooni, kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 7