← Eesti

2-20-2260/65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 22.06.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-2260 Tsiviilasi Kodumaa Laenud OÜ hagi M. K.

§ 145lg 1 ja sama sätte lg 2 esimese lause alusel.

Kuna J. N. on maksnud hagejale poole laenusaaja poolt võlgnetavast laenusummast, on selles ulatuses vähenenud kostja vastutus hageja ees (VÕS § 153 lg 1 p 1). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgniku poolt 07.03.2018 laenulepingu alusel tagastamata jäänud laen 25 000 eurot. Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on hageja ja kostja vahel 07.03.2018 sõlmitud käenduslepingu p-d 1.2 ja 1.4 (I kd, tl 15–17)

§ 145lg 1 ja sama sätte lg 2 esimene lause.

14.1. Põhivõlgnik kohustus tasuma 07.03.2018 laenulepingu alusel võimaldatud laenu (50 000 eurot) kasutamise eest intressi 16% aastas ehk kokku 8000 eurot (I kd, tl 8–11). Laenusaaja maksis hagejale intressi 4317,79 eurot (I kd, tl 29) ja tasumata jäi 3682,21 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt laenusaaja poolt tasumata jäänud intressi maksmist 07.03.2018 käenduslepingu p-de 1.2 ja 1.4

§ 145lg 1 ja sama sätte lg 2 esimese ja teise lause alusel.

Kuna J. N. on maksnud hagejale poole laenusaaja poolt võlgnetavast intressist, vähenes selles ulatuses kostja vastutus hageja ees (VÕS § 153 lg 1 p 1). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgniku poolt 07.03.2018 laenulepingu alusel tasumata jäänud intress 1841,11 eurot. 9 Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on hageja ja kostja vahel 07.03.2018 sõlmitud käenduslepingu p-d 1.2 ja 1.4

§ 145lg 1 ja sama sätte lg 2 esimene ja teine lause.

14.

  1. Põhivõlgnik sattus 07.03.2018 laenulepingu alusel võimaldatud laenu 50 000 eurot tagastamisega viivitusse 08.03.
  2. Viidatud kuupäevast alates tekkis hagejal õigus arvestada viivist võlgnetavalt summalt laenulepingu p-s 1.5.1 sätestatud määras ehk 0,1% päevas (I kd, tl 8-9). Hageja palus välja mõista põhinõudelt sissenõutavaks muutnud viivise perioodi eest 08.03.2019–17.04.2019 kokku 2050 eurot. Kuna J. N. on maksnud hagejale poole laenusaaja poolt võlgnetavast viivisest, vähenes rahuldatud summa ulatuses kostja vastutus hageja ees (VÕS § 153 lg 1 p 1). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgniku poolt 07.03.2018 laenulepingu alusel tasumata jäänud viivis 1025 eurot. Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on hageja ja kostja vahel 07.03.2018 sõlmitud käenduslepingu p-d 1.2 ja 1.4

§ 145lg 1 ja sama sätte lg 2 esimene ja teine lause.

14.3. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja andis põhivõlgnikule 06.07.2018 laenulepingu alusel laenu 30 000 eurot (I kd, tl 18–20). Puudub vaidlus, et äriühing ei ole laenu tagasi maksnud, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusaaja poolt tasumata jäänud laenu tagastamist 06.07.2018 käenduslepingu p-de 1.2 ja 1.4 (I kd, tl 24–26)

§ 145lg 1 ja sama sätte lg 2 esimese lause alusel.

Kuna J. N. on maksnud hagejale poole laenusaaja poolt võlgnetavast laenusummast, vähenes selles ulatuses kostja vastutus hageja ees (VÕS § 153 lg 1 p 1). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgniku poolt 06.07.2018 laenulepingu alusel tagastamata jäänud laen 15 000 eurot. Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on hageja ja kostja vahel 06.07.2018 sõlmitud käenduslepingu p-d 1.2 ja 1.4 (I kd, tl 24–26)

§ 145lg 1 ja sama sätte lg 2 esimene lause.

14.

  1. Põhivõlgnik kohustus tasuma 06.07.2018 laenulepingu alusel võimaldatud laenu (30 000 eurot) kasutamise eest intressi 1,5% kuus ehk kokku 450 eurot (I kd, tl 18–20). Laenusaaja maksis viidatud intressi. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 06.09.2018 kokkuleppe, millega pikendasid 06.07.2018 lepingu alusel võimaldatud laenu tagastamise tähtaega kuni 06.03.
  2. Äriühing kohustus kokkuleppe järgi tasuma laenu kasutamise eest intressi 1,5% kuus ehk kokku 8100 eurot (I kd, tl 27-28). Laenusaaja ja J. N. maksid intressi kokku 900 eurot (I kd, tl 29–32) ja tasumata jäi 7200 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt põhivõlgniku poolt tasumata jäänud intressi maksmist 06.07.2018 käenduslepingu p-de 1.2 ja 1.4 (I kd, tl 24–26)

§ 145lg 1 ja sama sätte lg 2 esimese ja teise lause alusel.

Kuna J. N. on maksnud hagejale poole laenusaaja poolt võlgnetavast intressist, vähenes selles ulatuses kostja vastutus hageja ees (VÕS § 153 lg 1 p 1). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgniku poolt 06.07.2018 laenulepingu alusel tasumata jäänud intress 3600 eurot. Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on hageja ja kostja vahel 06.07.2018 sõlmitud käenduslepingu p-d 1.2 ja 1.4 (I kd, tl 24–26)

§ 145lg 1 ja sama sätte lg 2 esimene ja teine lause.

  1. Järgnevalt lahendab kohus hageja nõudeid kostja vastu, mille täitmise eest vastutab kostja kui käendaja ainuisikuliselt. Hageja palus välja mõista kostjalt viivise võlgnikule 07.03.2018 laenulepingu alusel antud laenu tagastamisega viivitamise eest perioodil 18.04.2019–10.02.2020 kokku 22 245 eurot ja alates 11.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni. 15.1.
  2. Hageja saatis kostjale 02.04.2019 nõude käenduslepingutes võetud kohustuste täitmiseks. Hageja tõi nõudes esile, et kohus kuulutas 20.03.2019 välja võlgniku pankroti. Hageja selgitas, et põhivõlgnik ei ole tähtaegselt tagastanud 07.03.2018 laenulepingu alusel saadud laenu 50 000 eurot. Hageja palus kostjal kui käendajal tagastada hiljemalt 17.04.2019 laenusaajale võimaldatud laen 50 000 eurot (I kd, tl 42-43). 10 15.1.
  3. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kostja ei ole hageja nõuet täitnud ja ta ei ole laenusaaja poolt võlgnetavat laenu hagejale tähtaegselt (17.04.2019) tagastanud. Seega on kostja sattunud alates 18.04.2019 käenduslepingust tuleneva kohustuse – tagastada laenusaaja poolt võlgnetav laen 50 000 eurot – täitmisega viivitusse ja hagejal on 07.03.2018 käenduslepingu p-i 2.2 alusel (I kd, tl 15 pöördel–17)

§ 113

lg 1 esimese lause järgi õigus nõuda kostjalt viivist 0,15% tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest. 15.1.

  1. Viivise väljamõistmise nõude juures tuleb arvestada seda, et J. N. on hagejaga 02.02.2022 sõlmitud kompromissi alusel tasunud hagejale poole (st 25 000 eurot) võlgniku poolt 07.03.2018 laenulepingu alusel võlgnetavast laenust (II kd, tl 174–177). Sellega on osaliselt (25 000 eurot ulatuses) lõppenud (VÕS § 153 lg 1 p 1) ka kostja kohustus hageja eest tasuda laenusaaja poolt võlgnetavat laenu. Kohus kinnitas 09.02.2022 määrusega hageja ja J. K. kompromissi (II kd, tl 181-182) ning maksis 16.02.2022 välja J. K. poolt varem kohtu pangakontole deponeeritud summa hagejale (III kd, tl 12), millest 25 000 eurot kulus võlgnetava laenusumma katteks. Seega saab hageja nõuda kostjalt alates 16.02.2022 viivise tasumist põhinõudelt 25 000 eurot (50 000 eurot – 25 000 eurot). 15.1.
  2. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 50 000 eurot viivise 07.03.2018 käenduslepingu p-s 2.2 (I kd, tl 15 pöördel–17) sätestatud määras 0,15% päevas alates 18.04.2019 kuni 15.02.2022 kokku 77 445 eurot (summa kujuneb järgmiselt: viivis perioodi eest 18.04.2019 kuni 10.02.2020 hageja palutud summas 22 245 eurot, kuigi hagejal oleks õigus viidatud perioodi eest nõuda viivist 22 425 eurot. Viidatud summale lisandub viivis perioodi eest 11.02.2020 kuni 15.02.2022 summas 55 200 eurot). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 25 000 eurot viivise 07.03.2018 käenduslepingu p-s 2.2 (I kd, tl 15 pöördel–17) sätestatud määras 0,15% päevas alates 16.02.2022 kuni 21.06.2022 kokku 4725 eurot (viivis on välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise kokku 82 170 eurot (77 445 eurot + 4725 eurot). 15.1.
  3. Kohus mõistab hageja taotlusel TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 25 000 eurot viivise 07.03.2018 käenduslepingu p-s 2.2 (I kd, tl 15 pöördel–17) sätestatud määras 0,15% päevas alates 22.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni. 15.
  4. Hageja palus välja mõista kostjalt viivise põhivõlgnikule 06.07.2018 laenulepingu alusel antud laenu tagastamisega viivitamise eest alates 07.03.2020 kuni põhinõude täitmiseni. 15.2.
  5. Hageja saatis kostjale 02.04.2019 nõude käenduslepingutes võetud kohustuste täitmiseks. Hageja tõi nõudes esile, et kohus kuulutas 20.03.2019 välja põhivõlgniku pankroti. Hageja selgitas, et äriühing ei ole tähtaegselt tagastanud 06.07.2018 laenulepingu alusel saadud laenu 30 000 eurot. Hageja palus kostjal kui käendajal tagastada hiljemalt 17.04.2019 laenusaajale võimaldatud laen 30 000 eurot (I kd, tl 42-43). 15.2.
  6. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kostja ei ole hageja nõuet täitnud ja ta ei ole laenusaaja poolt võlgnetavat laenu hagejale tähtaegselt (17.04.2019) tagastanud. Seega on kostja sattunud käenduslepingust tuleneva kohustuse – tagastada laenusaaja poolt võlgnetav laen 30 000 eurot – täitmisega viivitusse ja hagejal on 06.07.2018 käenduslepingu p-i 2.2 alusel (I kd, tl 24–26)

§ 113

lg 1 esimese lause alusel õigus nõuda kostjalt viivist 0,15% tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest. 11 15.2.

  1. Viivise väljamõistmise nõude juures tuleb arvestada seda, et J. N. on hagejaga 02.02.2022 sõlmitud kompromissi alusel tasunud hagejale poole (st 15 000 eurot) võlgniku poolt 06.07.2018 laenulepingu alusel võlgnetavast laenust (II kd, tl 174–177). Sellega on osaliselt (15 000 eurot ulatuses) lõppenud (VÕS § 153 lg 1 p 1) ka kostja kohustus hageja eest tagastada laenusaaja poolt võlgnetav laen. Kohus kinnitas 09.02.2022 määrusega hageja ja J. K. kompromissi ning maksis 16.02.2022 välja J. K. poolt varem kohtu pangakontole deponeeritud summa hagejale (III kd, tl 12), millest 15 000 eurot kulus võlgnetava laenusumma katteks. Seega saab hageja nõuda kostjalt alates 16.02.2022 viivise tasumist põhinõudelt 15 000 eurot (30 000 eurot – 15 000 eurot). 15.2.
  2. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 30 000 eurot viivise 06.07.2018 käenduslepingu p-s 2.2 (I kd, tl 24–26) sätestatud määras 0,15% päevas alates 07.03.2020 kuni 15.02.2022 kokku 31 995 eurot (viivis on välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 15 000 eurot viivise 06.07.2018 käenduslepingu p-s 2.2 (I kd, tl 24–26) sätestatud määras 0,15% päevas alates 16.02.2022 kuni 21.06.2022 kokku 2835 eurot (viivis on välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise kokku 34 830 eurot (31 995 eurot + 2835 eurot). 15.2.
  3. Kohus mõistab hageja taotlusel TsMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 15 000 eurot viivise 06.07.2018 käenduslepingu p-s 2.2 (I kd, tl 24–26) sätestatud määras 0,15% päevas alates 22.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
  4. Järgnevalt käsitleb kohus järgmiseid kostja väiteid: hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest hageja oli teadlik laenu andes põhivõlgnikule, et laenusaaja ei ole suuteline enda kohustusi täita; hageja rikkus võlausaldaja kohustust teavitada käendajast kostjat põhivõlgniku pankrotimenetlusest; hageja ei esitanud oma nõuet põhivõlgniku pankotimenetluses; hageja tegevuse tulemusena ei saanud kostja enda õigusi maksma panna laenusaaja pankrotimenetluses. 16.
  5. Kohus selgitas 02.09.2021 kohtuistungil, milliseid õiguskaitsevahendeid saab käendaja kasutada (II kd, tl 89–96). Kohus selgitas viidatud istungil ka seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on laenuandjal suhtes laenusaajaga, mitte käendajaga (Riigikohtu 18.02.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11) ning et laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu (Riigikohtu 26.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). Seega ei oma asjaolu, kas hageja on järginud põhivõlgnikuga laenulepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kostja vastutuse seisukohalt määravat tähtsust, sest oma nõudes kostja vastu tugineb hageja viimasega sõlmitud käenduslepingutele. Kohtupraktikas tuuakse välja, et käendaja saab VÕS § 149 lg‑te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 52). Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et põhivõlgnik oleks tasaarvestanud hageja laenu tagastamise ja kõrvalnõuete tasumise nõuded enda vastu oma nõudega hageja vastu hüvitada vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tekitatud kahju. Kostja ise ei saa põhivõlgniku võimalikku kahju hüvitamise nõuet tasaarvestuseks kasutada. Kuna võlgnik ei ole viidatud tasaarvestust teinud, ei ole asjakohane kostja väide, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja viidatud väide ei välista hageja nõude rahuldamist. 12 16.
  6. Tõele ei vasta kostja väide, et hageja ei ole teatanud kostjale põhivõlgniku pankrotimenetlusest. Hageja saatis 15.03.2019 kosjatele käenduslepingutes fikseeritud e-posti aadressile teate selle kohta, et hagejale teadaolevalt on võlgniku osas alustatud pankrotimenetlust (I kd, tl 35-36). Kostja sai hageja viidatud teate kätte, sest kostja saatis 01.04.2019 vastuse hageja teatele, kus avaldas, et hageja ei ole talle peale kirja võlgniku pankrotimenetluse algatamise kohta saatnud rekvisiite võlgnevuse tasumiseks (II kd, tl 188). Seega on alusetud kostja väited, et hageja on rikkunud VÕS § 146 lg 2 teist lauset, sest hageja ei ole teavitanud kostjat laenusaaja pankrotimenetluse algatamisest. Eelnevalt viidatud dokumentidega on tõendatud, et hageja on täitnud tal lasunud kohustuse. 16.
  7. Alusetu on kostja väide, et hageja ei ole esitanud oma nõuet põhivõlgniku pankrotimenetluses. Hageja on esitanud 03.04.2019 nõudeavalduse võlgniku pankrotimenetluses, tuues välja, et laenusaaja võlgneb hagejale 20.03.2019 seisuga 07.03.2018 laenulepingu alusel 54 332,21 eurot (laen 50 000 eurot, intress 3682 eurot ja viivis 650 eurot) ning 06.07.2018 laenulepingu alusel 32 003,23 eurot (laen 30 000 eurot ja intress 2003,23 eurot), kokku 86 335,44 eurot (I kd, tl 38-39). Hageja nõue 86 335,44 eurot tunnustati 03.07.2019 põhivõlgniku nõuete kaitsmise koosolekul teise rahuldamisjärgu nõudena. Seejuures ei vaidlustanud kostja viidatud koosolekul hageja nõuet (II kd, tl 189-190). Hageja tõendas, et laenusaaja pankrotimenetluses ei ole talle nõude katteks väljamakseid laekunud. Seda tõendab hageja poolt esitatud 02.02.2021 võlgniku pankrotihalduri taotlus pankrotimenetluse lõpetamiseks pärast pankroti väljakuulutamist raugemise tõttu. Taotlusest nähtuvalt ei jätku pankrotivarast massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks ning taotluse p 7 järgi ei ole võlausaldajad raha saanud (II kd, tl 26–28). Kostja ei ole vastupidist – st hageja nõuded võlgniku vastu olid viimase pankrotimenetluses osaliselt või täielikult rahuldatud – väitnud ega tõendanud. Seega on alusetud kostja väited, et hageja on rikkunud VÕS § 146 lg 2 esimest lauset, sest hageja ei ole esitanud oma nõudeid põhivõlgniku pankrotimenetluses. Eelnevalt viidatud dokumentidega on tõendatud, et hageja on täitnud tal lasunud kohustuse. 16.
  8. Eeltoodust tulenevalt on alusetu kostja viide VÕS § 146 lg-le
  9. Hageja on täitnud tal VÕS § 146 lg 2 alusel lasunud kohustusi, mistõttu ei vähene VÕS § 146 lg 3 alusel hageja nõue kostja vastu kohustuse rikkumisest tekkinud kahju ulatuses. Kuna täitmata on VÕS § 146 lg 3 kohaldamise eeldused, puudub vajadus hinnata, kas ja kui suur kahju võis kostjal tekkida. 16.
  10. Põhjendamatu on kostja väide, et hageja tegevuse tulemusena ei saanud kostja panna enda õigusi maksma põhivõlgniku pankrotimenetluses. Hageja esitas 03.07.2019 võlgniku nõuete kaitsmise koosoleku protokolli, millest nähtuvalt tunnustati kostja nõue võlgniku vastu summas 86 335,44 eurot tingimusliku teise rahuldamisjärgu nõudena (II kd, tl 189-190). Kuna kostja tunnustatud nõude suurus vastab samal koosolekul tunnustatud hageja nõude suurusele, eeldab kohus, et kostja esitas nõude juhuks, kui ta oleks rahuldanud hageja nõude põhivõlgniku vastu. Seega oli kostjal võimalus panna oma õigusi maksma laenusaaja pankrotimenetluses. 16.
  11. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja käsitletud väited ei anna alust jätta hagi rahuldamata.
  12. Hageja ja J. N. on kohtumenetluse käigus sõlminud kompromissi, mille tulemusena on hageja osaliselt loobunud 02.02.2022 menetlusdokumendis kostja vastu esitatud nõuetest (II kd, tl 174– 177). Viidatud asjaolu mõjutas hagi hinda ja seetõttu peab kohus vajalikuks määrata tsiviilasja hind TsMS § 136 lg-te 1 ja 4 alusel. Pärast nõude osalist loobumist palus hageja välja mõista kostjalt järgmiseid summasid: 13 17.
  13. 07.03.2018 laenulepingu alusel põhivõlgniku poolt tasumata jäänud põhinõue (laen) 25 000 eurot, intress 1841,11 eurot ja põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis 1025 eurot. 17.
  14. 06.07.2018 laenulepingu alusel põhivõlgniku põhinõue (laen) 15 000 eurot ja intress 3600 eurot. poolt tasumata jäänud 17.
  15. 07.03.2018 käenduslepingu alusel käendaja kohustute rikkumise tõttu viivis 07.03.2018 käenduslepingu p-s 2.2 sätestatud määras 0,15% päevas seoses põhinõude (laen) 50 000 eurot tasumata jätmisega perioodil 18.04.2019–10.02.2020 kokku 22 245 eurot. Lisaks palus hageja välja mõista kostjalt viivise põhinõudelt (laen) 50 000 eurot 07.03.2018 käenduslepingu p-s 2.2 sätestatud määras 0,15% päevas alates 11.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Edasiulatuva viivise väljamõistmise nõude hind on TsMS § 367 järgi 27 450 eurot (viivis on väljaarvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). 17.
  16. 06.07.2018 käenduslepingu alusel käendaja kohustute rikkumise tõttu viivis põhinõudelt (laen) 30 000 eurot 06.07.2018 käenduslepingu p-s 2.2 sätestatud määras 0,15% päevas alates 11.02.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Edasiulatuva viivise väljamõistmise nõude hind on TsMS § 367 järgi 16 470 eurot (viivis on väljaarvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). 17.
  17. Hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded (TsMS § 134 lg 1 esimene lause) ja tsiviilasja hind on 112 631,11 eurot (25 000 eurot + 1841,11 eurot + 1025 eurot + 15 000 eurot + 3600 eurot + 22 245 eurot + 27 450 eurot + 16 470 eurot).
  18. Kohus rahuldab hagi, mistõttu tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud kostja kanda.
  19. Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
  20. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.