Obsah (5)

§ 105§ 98§ 33§ 88§ 23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 13.04.2022, Tallinn Haldusasja number 3-20-573 Haldusasi X kaebus Politsei-j

§ 105lg 1).

Esimeses käskkirjas on keskseks sätteks, millele vastustaja ametikohalt üleviimise õigusliku alusena tugines

§ 98lg 1 p-le 4.

Nimetatud sätte kohaselt viiakse ametnik tähtajatult üle teisele ametikohale, kui ametnik nõustub asuma sama ametiasutuse teisele ametikohale. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kui ametnik liigub avaliku teenistuse sees ühelt ametikohalt teisele, ei pea sellega kaasnema teenistusest vabastamine, vaid üksnes ametikohalt vabastamine. Sellisel juhul tuleb rakendada ametniku ühelt ametikohalt teisele üleviimise regulatsiooni vastavalt

§-le 98 või

§-le 33. Tähtajalise üleviimise õiguslikuks aluseks on

§ 33ning vastustaja on tuginenud valele õiguslikule alusele.

Esimene haldusakt on motiveerimata, kuna peale viite seaduse sätetele tuleb esitada ka argumendid, miks korraldus anti. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Kaebaja oli nõus tegema esimeses käskkirjas märgitud ajutiselt osalise koormusega tööd, kuid ta ei olnud teadlik, et osalise koormusega ametisse nimetamine toob kaasa ametikohalt vabastamise ja töö kaotamise, mistõttu kaebaja poolt allkirjastatud tähtajaline kokkulepe ei vastanud tema tegelikule tahtele. Kaebajal põhjendatud eeldus, et tähtaja möödumisel pakutakse talle endiseid tingimusi (ehk täiskohaga tööd ja täiskohaga palka), kuivõrd kaebajat 2 ei viidud esimese käskkirjaga teisele ametikohale, vaid jäeti tegema sama nimetusega ja sama sisuga tööd (ülesanded ei muutunud), kuid väiksema koormusega, et kaebaja saaks oma tervist parandada. 21.02.2020 peadirektori vastuskirjast nr 1.9-9/156-2 nähtub, et 19.12.2018 väljastas töötervishoiuarst kaebajale tervisekontrolli otsuse, milles tegi ettepaneku rakendada kaebajat tööle osalise tööajaga ning peadirektor selgitab, et eeltoodud ettepanekust tulenevalt otsis tööandja väidetavalt võimalusi kaebaja töökoormuse vähendamiseks ning väidetavalt väga suure töökoormus tõttu ei olnud võimalik pakkuda kaebajale osalise tööajaga töötamist tähtajatutel ametikohtadel ning oli võimalik viia vaid tähtajalisele ametikohale. Vastustaja ei pakkunud kaebajale muid ametikohti ega esitanud kaalutlusi, millest vastustaja otsuse tegemisel lähtus, vaid pakkus kaebajale ainukese variandi tähtajalise koha. Kaebajale loodi ettekujutus, et tööandja üritab leida kaebajale sobilikud tingimused, et kaebaja saaks täita rehabilitatsiooniplaani ning tervise paranemisel tekib tal võimalus naasta oma endisele kohale. Kuna muid variante kaebajale ei pakutud, oli kaebaja sunnitud sellise pakkumise allkirjastama. Kaebaja ei olnud teadlik, et osalise koormusega ametisse nimetamine toob kaasa ametikohalt vabastamise ja töö kaotamise. Kaebajal oli sisuliselt kaks võimalust, s.o töötada edasi täiskohaga ja riskida oma tervisega või jõuda tööandjaga kokkuleppele ja valida välja tööandja poolt pakutud variant, eeldades, et need on tehtud heas usus. Kaebaja valis teise variandi ning eeldas heausklikult, et tööandja võimaldab kaebajal parandada oma tervist, andes ajutiselt väiksema koormusega tööd, mitte ei kasuta seda võimalust kaebajast vabanemiseks. Kaebaja on seisukohal, et vastustajal oli võimalik pakkuda tähtajatuid kohti või pärast tähtaja möödumist pakkuda samaväärset kohta. Kaebaja teavitas osalisest töövõimetusest ja soovist töötada osalise koormusega, et täita rehabilitatsiooni plaani (käia võimlemas jne), oma vahetut juhti 2018 novembris. Kaebaja ootas vastust mitu kuud ning saatis uue kirja, seejärel pakuti talle osalise koormusega tähtajalist tööd. Kaebaja on seisukohal, et haldusakti andmisele eelnenud ebakorrektne, pahausklik ning hea halduse tavaga vastuolus olev haldusmenetlus tingib ka lõpptulemusena ebakorrektse ehk õigusvastase haldusakti. Kaebaja leiab, et teine käskkiri ehk teenistusest vabastamine

§ 88

lg 1 järgi teenistustähtaja möödumise tõttu on õigusvastane, kuivõrd see on antud tuginedes esimesele õigusvastasele haldusaktile. Vastustaja üritas saavutada lubamatuid eesmärke (kõrvaldada kaebaja ametikohalt) ja varjata seda eesmärki vormiliselt teiste põhjendustega. Eeltoodut võimendab ka asjaolu, et kaebaja asemele määrati tema ametikohale koheselt täistööajaga uus inimene ning kaebaja vabastati teenistusest koheselt tähtaja möödudes, kuigi ka kaebaja ametikohale oleks saanud määrata tähtajalise kohaga isiku kuni kaebaja saab oma tervise korda.

§ 105

lg 1 kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kaebaja taotleb ka hüvitist

§ 105

lg 1 alusel ning hüvitise välja mõista kohtu õiglasel äranägemisel, arvestades hüvitise mõistmisel, et teenistussuhe vastustaja juures on kestnud 27 aastat ning hüvitise summa peaks kompenseerima saamata jäänud tulu. Edasi kestnud palk oleks võimaldanud kaebajal pidada üleval kolme last ning kuna kaebaja on puudega isik, siis võib uue töö leidmine osutuda raskeks. Vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased, kooskõlas seadusega ja põhjendatud. PPA 25.02.2019 käskkirjaga nr 1.9-2.5/66p kaebaja üleviimise aluseks oli tema enda kirjalik tahteavaldus, mille kohaselt ta soovis töötada osalise koormusega tähtajaga kuni 31.12.2019. Vaidlus puudub selles, et 19.12.2018 väljastas töötervishoiuarst kaebaja tervisekontrolli otsuse, milles tegi ettepaneku (soovituslik) rakendada kaebaja tööle osalise tööajaga. Töötervishoiuarsti otsuses välja toodud ettepanek ei olnud kaebajale ega ka vastustajale 3 kohustuslik. Kaebaja soovist tulenevalt otsis vastustaja võimalusi kaebaja töökoormuse vähendamiseks. Kuivõrd 2019 oli Põhja prefektuuri Lääne-Harju teenindustalituse töökoormus väga suur, siis ei olnud võimalik pakkuda kaebajale osalise tööajaga töötamist tähtajatutel ametikohtadel. Küll aga oli võimalik viia kaebaja üle töömahu ajutise suurenemise tõttu loodud tähtajalisele ametikohale. Sellise ametikoha võttis kaebaja vastu. Kaebaja oli teadlik, et tegu on tähtajalise ametikohaga. Kaebaja viidi tähtajalisele ametikohale üle kaebaja enda avalduse alusel ning väited, et kaebajale tuli üllatusena või ta ei olnud teadlik, et osalise koormusega ametisse nimetamine toob kaasa ametikohalt vabastamise ja töö kaotamise on eksitavad, paljasõnalised ja tagantjärele otsitud. Vastustajal ei olnud kaebajale pakkuda osalise töökoormusega tähtajatut ametikohta. Viited

§-le 33 on asjakohatud, sest nimetatud sätted kohalduvad vaid juhul, kui ametniku üleviimise eesmärgiks on suurendada ametniku pädevust ja motivatsiooni või edendada koostööd ametiasutuste vahel. Antud juhul aga sellise olukorraga tegemist ei ole, mistõttu nimetatud sätted ei kohaldu. Kaebaja ise möönab, et teisele ametikohale üleviimine toimus kaebaja tervise parandamise eesmärgil. Seega väited ja etteheited, mis puudutavad vastustaja pahatahtlikkust, võimaluse kasutamist kaebajast vabanemiseks või muid etteheiteid, ei ole tõesed. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, millistest nähtuks, et vastustajal vahetult enne 01.03.2019 teisi vabu ja kaebajale (tema tervislikku seisundit, haridust jne arvestades) sobivaid ametikohti pakkuda oli. Siinjuures on oluline märkida, et väiksema töökoormuse soovi esitas vastustajale kaebaja ning tulenevalt kaebaja soovidest asus vastustaja sellise ametikoha võimalust kaebajale otsima. Oluline on ka ära tuua, et ajavahemikus 25.09.2018 kuni 25.02.2019 (5 kuu jooksul) viibis kaebaja töölt eemal erinevatel põhjustel (põhipuhkus (9 päeva), haigusleht, hooldusleht) kokku 77 tööpäeva (101 kp), mistõttu on ainetu ja ebaõige kaebaja väide, et kaebaja üritas vastustajaga leida mõistliku võimaluse mitu kuud. Sertifikaatide projektiga loodi Lääne-Harju politseijaoskonna teenindustalitusele 15 TA vanemspetsialisti ja 2 TA spetsialisti ametikohta, millest 8 ametikohta läks Tammsaare teenindusele. Kuna tegemist oli tähtajalise projektiga, siis olid ametikohad kõik ajutised tähtajaga kuni 31.12.2019. Tähtaja saabudes vabastati kõik nimetatud ametikohtadel olevad ametnikud, sest vabu ameti- või töökohti vastustajal pakkuda ei olnud. Kuna tegemist oli ajutise projektiga, siis oli ametniku soovil ja vastustaja nõusolekul võimalik tähtajalisel kohal töötada väiksema töökoormusega. 31.03.2021 toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja vahetu juht Lea Soodla, et ta isiklikult selgitas kaebajale, et osalise koormusega töökoht on tähtajaline ning selle tähtaja saabudes on töösuhe lõppenud. Lisaks selgitas Lea Soodla, et kaebaja võttis endale ka mõtlemisaega ning suhtles personalitöötajaga. Kirjavahetusest personalitöötajaga nähtub, et pakkumine osalise koormusega töö tegemiseks tehti kaebajale jaanuaris 2019 ning kaebaja avaldus üleviimiseks on registreeritud 25.02.2019. Seega oli kaebajal piisavalt aega järele mõelda, kas ta soovib pakkumist vastu võtta. Kaebaja viidi üle osalise koormusega ametikohale tema enda avalduse alusel.

§ 98

lg 1 p 4 järgi viiakse ametnik tähtajatult üle teisele ametikohale, kui ametnik nõustub asuma sama ametiasutuse teisele ametikohale. Tähtajatu üleviimise korral vabastatakse ametnik tema seniselt ametikohalt (

§ 98

lg 9) ning nimetatakse teisele ametikohale (sõltuvalt § 98 lg 1 alustest) erinevalt

§-s 33 (tähtajaline üleviimine) sätestatust, kus üleviimise tähtaja lõppedes ametnik naaseb oma endisele ametikohale. Käskkirja punktis 1 on selgesõnaliselt kirjas, et üleviimine määratud ajaks kuni 31.12.2019, täpselt nii, nagu kaebaja oli avalduses märkinud. Arvestades töömahu olulist kasvu loodi Tammsaare teenindusse ajutised ametikohad, mistõttu nimetati kaebaja

§ 23

lg 2 p 2 alusel määratud ajaks, s.o töömahu suurenemise ajaks sellele ametikohale. 4 Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et PPA 10.12.2019 käskkiri 1.9-2.5/502p, millega kaebaja vabastati teenistusest, on õigusvastane, kuna on antud tuginedes esimesele õigusvastasele haldusaktile. Kaebaja on esitanud kaebuse, tuginedes

§ 105

lg-le 1 ning taotlenud PPA 10.12.2019 käskkirja (vabastamise käskkirja) õigusvastaseks tunnistamist. Kaebaja vabastati teenistusest

§ 88alusel teenistustähtaja möödumise tõttu.

Käskkirja aluseks oli kaebaja 25.02.2019 avaldus, milles ta soovis enda üleviimist osalise koormusega ametikohale tähtajaga kuni 31.12.2019, mitte üleviimise käskkiri. Kaebaja teenistusest vabastamise käskkiri on antud kaebaja sooviavalduse alusel, vastab õigusaktides kehtestatud nõuetele, seega on õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud kohtuistungil menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja üleviimine tema nõusolekul tähtajalisele ametikohale (01.03. - 31.12.2019 osalise koormusega 75%) ning tähtaja möödumisel tema teenistusest vabastamine (teenistussuhte viimane päev 31.12.2019) oli õiguspärane. Avaliku teenistuse seaduse (

) § 23 lg 2 p 2 kohaselt määratud ajaks nimetatakse ametikohale ajutise iseloomuga teenistusülesandeid, eelkõige ajaliselt piiritletud ülesandeid ja töömahu ajutise suurenemise tõttu tekkinud ülesandeid täitev ametnik – ülesande täitmise ajaks või töömahu suurenemise ajaks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks või Riigikogu uurimisvõi probleemkomisjoni tegevuse lõppemiseni. Politsei-ja Piirivalveameti (PPA) 25.02.2019 käskkirja nr 1.9-2.5/66p alusel X viidi üle tähtajalisele ametikohale Avaliku teenistuse seaduse (

) § 98 lg 1 p 4 ja § 23 lg 2 p 2 alusel (vastustaja kinnitas kohtule, et viimane säte jäi ekslikult käskkirjast välja).

§ 88

lg 1 näeb ette, et teenistustähtja möödumise tõttu vabastatakse teenistusest ametnik, kes on ametikohale nimetatud määratud ajaks. PPA 10.12.2019 käskkirjaga nr 1.9-2.5/502p X vabastati teenistusest

§ 88

lg 1 alusel.

§ 88

lg 2 kohaselt määratud ajaks ametikohale nimetatud ametnikku ei vabastata teenistusest teenistustähtaja möödumise tõttu, kui ta nimetatakse uueks tähtajaks samale ametikohale, sama ametiasutuse teisele ametikohale või teise ametiasutuse ametikohale. Vastustaja kinnitas kohtule, et tähtajatut (täiskoormusega või osalise koormusega) ametikohta kaebajale ei olnud pakkuda. Kaebaja ei ole asjas vastupidist tõendanud. Vaidlust ei ole selles, et X viidi tähtajalisele ametikohale üle tema nõusolekul. X esitas 25.02.2019 Põhja prefektuuri prefektile avalduse enda üleviimiseks Põhja prefektuuri LääneHarju politseijaoskonna teenindustalituse Tammsaare teenindus II vanemspetsialisti ametikohale 0,75 koormusega, tööajaga esmaspäevast reedeni 30 tundi nädalas ja 6 tundi päevas alates 01.03.2019 teenistustähtajaga kuni 31.12.

1. Kaebaja oli teadlik, et tähtajalisel ametikohal töötamise periood on 01.
2. - 31.12.
3. Käskkirjast, mille alusel kaebaja viidi üle tähtajalisele ametikohale, nähtub, et üleviimisega kaasnes sama talituse Tammsaare teenindus II vanemspetsialisti (tähtajatult) ametikohalt vabastamine. Selles käskkirjas ei mainita teenistussuhte jätkamise võimalust (nt endisel tähtajatul täiskoormusega ametikohal) pärast tähtajalise (osalise koormusega) teenistuse lõppemist. Kaebaja asus teenistusse tähtajalisel osalise koormusega ametikohal ning töötas tähtaja lõpuni. PPA 21.02.2020 vaideotsuses nr 1.9-9/156-2 muuhulgas selgitatakse, et kaebaja üleviimine tähtajalisele ametikohale toimus vastavalt

§ 98lg 1 p-le 4 ja § 23 lg 2 p-le 2 ning kui 2019.

5 aasta lõpus selgus, et töökoormus Põhja prefektuuri teenindustalituses langeb, vabastati kõik tähtajalistel ametikohtadel olevad ametnikud teenistusest määratud tähtaja, s.o 31.12.2019, möödumisel. Kaebaja esitas 30.12.2019 avalduse PPA käskkirja nr 1.9-2.5/66p tagasipööramiseks ja endisele teenistuskohale ennistamiseks. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas avalduse üleviimise tagasipööramiseks ja tähtajatu töölepingu ennistamiseks alles tähtajalise teenistuse eelviimasel päeval (30.12.2019), olles eelnevalt teadlik tema teenistusest vabastamise käskkirjast, mis oli koostatud 10.12.2019 (nr 1.9-2.5/502p). Vastavalt

§ 88

lg-le 3 ametniku teenistussuhte viimane päev on teenistustähtaja viimane päev (antud juhul 31.12.2019). PPA vastas kaebaja 30.12.2019 avaldusele 14.01.2020 vastuskirjaga nr 1.9-9/1609-2, milles muuhulgas teavitas kaebajat, et vakantseid tähtajatuid ametikohti teenindustalituses 01.01.2020 seisuga ei ole. Samuti 2019. aasta viimases kvartalis selgus, et teenindustalituse tähtajaliste ametikohtade tähtaja pikendamise vajadust ei olnud ning eranditult kõik tähtajalised ametikohad Põhja prefektuuri teenindustalitusest kaotati. 31.03.2021 kohtuistungil vastustaja volitatud esindaja Lea Soodla selgitas Xu üleviimise ja tema teenistusest vabastamise asjaolusid. Lisaks Lea Soodla kinnitas kohtule, et Xust ei tahetud lahti saada, nagu kaebaja ekslikult väidab. Teine vastustaja volitatud esindaja Margit Maidla märkis, et teisele ametikohale üleviimise käskkirjas on ekslikult välja jäänud viide

§-le 23, mis aga on olemas vaideotsuses. Eelviidatud kohtuistungil kohus küsis kaebajalt, kas ta märkis oma tähtajalisele ametikohale üleviimise avalduses, et on nt üleviimisega nõus tingimusel, et tähtaja möödudes saab tähtajatule ametikohale tagasi (vms), millele kaebaja vastas eitavalt. Seega kaebajal mingeid kokkuleppeid selles osas vastustajaga (tööandjaga) ei olnud. Kohus sedastab, et kaebaja oli teadlik, et tähtajalisele ametikohale üle minnes ta vabastatakse vanemspetsialisti tähtajatult (täiskoormusega) ametikohalt, mis on selgelt kirjas PPA 25.02.2019 käskkirjas nr 1.9-2.5/66p ametniku üleviimise kohta (p 1). Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja ei saanud aru, et ametikoht, millelt ta vabastati, ei saa jääda täitmata nii pikaks ajaks (üle 9 kuu), arvestades PPA töökoormust. Kaebajal ei olnud ka mingit kokkulepet tööandjaga, et mis saab edasi, kui tähtajalise ja osalise koormusega ametikoha tähtaeg lõpeb. Tööandja sai pakkuda kaebajale vakantseid ametikohti nende olemasolul, kuid vastustaja kinnitusel ühtegi vakantset ametikohta ei olnud, mida oleks saanud kaebajale pakkuda. Kohtule esitatud kaebaja ja PPA personalitöötaja vahelisest kirjavahetusest nähtub, et kaebaja ja personalitöötaja arutasid kaebaja üleviimise avalduse esitamise võimalusi. Vastustaja dokumendihaldussüsteemis oli kaebaja omakäeliselt allkirjastatud avaldus üles laetud ning kooskõlastusringile saadetud 18.02.

1. Pärast kooskõlastusringi läbimist registreeriti avaldus 25.02.2019, mistõttu on sellele kuupäevale edaspidi ka viidatud. Vastustaja selgituse kohaselt teenistujatele avalduste n-ö valmiskirjutamine on PPA personalibüroos tavaline praktika ja seda tehakse ennekõike teenistujatele vastutulekuks ning asjaajamise kiirendamiseks. Juhul, kui teenistuja avalduses kirjapanduga nõus ei ole või on mõned andmed sinna ekslikult kantud või soovib ta avaldust täiendada, siis on võimalik seda muuta. Eelviidatud kaebaja ja personalitöötaja kirjavahetusest nähtub, et kaebaja oli valmis avaldust vajadusel muutma: „… kas sinna avalduse peale võiks veel (peaks) märkima 30h nädalas ja 6h päevas oleks korrektsem?“ Kaebaja esitatud avalduse tekstis on vastav täiendus ka olemas. Avaldus on kaebaja poolt allkirjastatud ja vastustajale esitatud. Kohus osundab, et kui vastustaja pakutud tingimused kaebajale ei sobinud (või jäi midagi arusaamatuks ja vajas 6 täiendavalt selgitamist/täpsustamist), siis oleks kaebaja võinud sellest vastustajat teavitada kas kohe avalduse teksti saades või üleviimise käskkirjaga tutvudes. Kaebaja väidab, et pöördus vastustaja poole osalise tööaja sooviga 25.10.2018, selgitades osalise tööaja põhjuseid ja perearsti soovitust. 27.01.2019 pöördus kaebaja e-kirjaga vastustaja poole. Järgnenud meilivahetuses arutasid kaebaja ja vastustaja võimalust töötada väiksema koormusega ning 05.02.2019 kinnitas vastustaja võimalust pakkuda kaebajale 0.75 koormusega, ühtlasi saates kaebajale manusega digiallkirjastamiseks avalduse üleviimiseks väiksema koormusega ametikohale. Kaebaja väitel toimetas ta käsitsi allkirjastatud avalduse vastustajale ajavahemikus 13.-15.02.
2. Kohus ei nõustu kaebaja väitega nagu kirjavahetusest nähtuks, et kaebajale loodi ettekujutus, et ta saab parandada enda tervist ning naasta seejärel eelmisele täiskoormusega ametikohale, samuti et osalise koormusega töötamist oleks olnud võimalik vajadusel pikendada. Vastustaja selgituste põhjal ei saanud järeldada, et kaebajale võimaldatakse naasta endisele tähtajatule täiskoormusega ametikohale, millelt ta seoses üleviimisega vabastati. Samuti ei saanud selgitustest üheselt järeldada, et osalise koormusega töötamist tähtajalisel ametikohal oleks olnud võimalik pikendada (osaline töökoormus oli ainult tähtajalisel ametikohal). Põhja personalitalituse juhtivspetsialist Hedi Gretski selgitas kaebajale 08.02.2019, et ametikoht, kuhu kaebaja üle viidaks, on tähtajaline, s.o kuni 31.12.2019 ning lisas, et võimalusel antud tähtaega pikendatakse, mis aga ei tähenda, et osalise koormusega töötamist oleks olnud võimalik ka selleks vajaduse tekkimisel pikendada. PPA 25.02.2019 käskkirjaga nr 1.9-2.5/66p viidi kaebaja tema seniselt tähtajatult täiskoormusega ametikohalt üle teisele, tähtajalisele osalise töökoormusega ametikohale kuni 31.12.2019, vabastades ta tähtajatult ametikohalt. Kaebaja vabastati teenistusest PPA 10.12.2019 käskkirjaga teenistussuhte tähtaja lõppemisel (vakantseid ametikohti täis- või osalise töökoormusega ei olnud vastustaja kinnitusel kaebajale pakkuda). Kaebajale pakuti tähtajalisele ametikohale üleviimist jaanuaris 2019, millele kaebaja vastas: „Tore, millal on viimane päev avaldus teile saata? Tähtajaline leping on vähem kui aastaks nagu aru sain.“. Seega sai kaebaja aru, et pakutud ametikoht on tähtajaline. Kaebajal oli võimalus pakkumise üle järele mõelda ning vajadusel tingimusi jm täpsustada. 31.03.2021 kohtuistungil kaebaja vahetu juht Lea Soodla selgitas kohtule, et ta vestles kaebajaga ning selgitas temale, et pakutav ametikoht on osalise koormusega ja tähtajaline, mis tähendab, et tähtaja saabudes on teenistussuhe lõppenud. Kohtuistungil kaebaja sellele vastu ei vaielnud. Kaebaja väidab, et sai aru, et tegemist on ajutise üleviimisega ja selle järelduse tegi ta kirjavahetusest personalitöötajaga, kuid eitab vestlust sel teemal oma vahetu juhi Lea Soodlaga. Lea Soodla selgitas kohtule täiendavalt 18.11.2021 kirjas nr 1.2-2/126-40 järgmist: „Selgitan kohtule nii nagu ma seda ka 31.03.2021 istungil tegin. Sellel päeval, kui Xga vestlesime osalisest töökoormusest kohtusime juhuslikult kõigepealt teenindussaalis olevate ametnike kappide juures ja ta teatas, et sai arstilt tõendi, kus on märgitud, et ta peab töötama osalise koormusega. Kutsusin ta oma kabinetti ja vestlesime seal. X istus vestluse ajal kabinetis asuva samba kõrval toolil ja mina oma laua taga. Nii saime vestluse läbi viia olles kõrvuti. Xl oli seljas sellel päeval vormi kampsun ja seelik. Ta rääkis vestluse ajal lisaks veel arstidest ja nende vahet käimisest, kurtis oma tervise pärast. Kuna sellel ajal olid teeninduses tähtajalised kohad, kus sai pakkuda ka osalist koormust, siis selgitasin Xle, et saame seda kohta talle pakkuda osalise koormusega, mis tähendab, et kui sellel kohal tähtaeg lõppeb võib juhtuda, et meil ei ole talle pärast enam põhikohta pakkuda. Lisasin sinna juurde, et kui peaks selleks ajaks midagi muutuma, kas tema tervislik seisund paraneb või keegi töölt lahkub, siis võib juhtuda, et sellisel juhul saab ta tööle edasi jääda. Palusin Xlt arstitõendit, mille ta ka andis mulle, et saaksin selle skaneerida ja edastada personalitöötajale. Meie vestluse ajal selgitasin, et suhtlen personalitöötajaga ka ja ootame juhiseid, kuidas edasi toimida vastavalt sellele mida X siis 7 otsustab. Palusin tal mõelda selle üle. X ütles enne minu juurest lahkumist, et ta mõtleb selle peale. Sellel päeval me sel teemal rohkem omavahel ei rääkinud. Kuna tegemist oli töötaja tervist puudutava infoga, siis teeninduses jagasin seda ainult oma otsese juhiga.“ Lisaks selgitas Lea Soodla, et „Kõiki tähtajalistel ametikohtadel olevaid töötajaid teavitati töösuhte lõppemisest varakult. X ei tundnud mingit huvi selle kohta, mis temast edasi saab kui tähtaeg läbi saab, nii saimegi aru, et ta on rahul, et see läbi saab. Kui oli käes viimane tööpäev, siis ta teatas, et ta nii seda asja ei jäta. Arusaamatuks jääb tema eeldus, et ta saab tööd edasi teha täiskoormusega kuigi ta ei olnud tingimustega rahul, tahtis käia teraapias ja tervislik seisund ei muutunud paremaks osalise koormusega töötades. Vastupidi, X viibis ka siis suurema osa ajast haiguslehtedel. Seepärast oligi loogiline, et ta soovib osalist koormust ja tähtaja lõppedes saab töösuhe läbi, sest ei jaksa enam tööl käia. Tema üleviimise käskkiri vormistati tema enda avalduse alusel ja seal polnud kirjas, et ta saab jätkata endisel kohal. Kirjas on, et nimetatakse ametisse kindlaks tähtajaks. Segaseks jääb, miks me oleksime pidanud teda hoiatama. Olime selgitanud nii suuliselt kui kirjalikult, et see on tähtaegne koht ja kui tähtaeg läbi saab on töösuhe lõppenud. Kohtumenetluses on X oma seisukohti muutnud. 31.03.2021 kohtuistungil rääkisin kohtule ka meie toonasest vestlusest Xga ja selle sisust. Istungil ta sellele vastu ei vaielnud. Seepärast on arusaamatu, miks ta nüüd seda teeb.“ Seega Lea Soodla selgitusest nähtub, et ta vestles kaebajaga ning selgitas talle asjaolusid. Kuna kaebaja vestluse käigus ega ka pärast vestlust midagi ei täpsustanud ega üle ei küsinud, siis järeldas kaebaja vahetu juht, et ta on kõigest aru saanud ja on asjaga nõus. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kuna muid variante kaebajale ei pakutud, siis oli ta sunnitud sellise pakkumise allkirjastama. Kaebajale võimaldati valida, kas nõustuda pakkumisega või loobuda sellest. Kaebajal oli piisavalt aega, et otsustada, kas jätkata täiskoormusega tähtajatul ametikohal või nõustuda enda üleviimisega tähtajalisele osalise koormusega ametikohale määratud tähtajaks. Vaidlust ei ole, et osalise koormusega ametikoha otsimine oli tingitud kaebaja enda soovist ja tema tervise parandamise eesmärgil. Vastustajal ei olnud kaebajale pakkuda tähtajatut osalise koormusega ametikohta. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et vastustajal oli vahetult enne 01.03.2019 teisi vabu ja kaebajale (tema tervislikku seisundit, haridust jne arvestades) sobivaid ametikohti pakkuda. Siinjuures on oluline märkida, et väiksema töökoormuse soovi esitas vastustajale kaebaja ning tulenevalt kaebaja soovidest asus vastustaja sellise ametikoha võimalust kaebajale otsima. Kaebaja väide, et vastustajal oli võimalik pakkuda tähtajatuid kohti või pärast tähtaja möödumist pakkuda samaväärset kohta on kohtu hinnangul paljasõnaline ja tõendamata. Vastustaja selgituse kohaselt Sertifikaatide projektiga loodi Lääne-Harju politseijaoskonna teenindustalitusele 15 TA vanemspetsialisti ja 2 TA spetsialisti ametikohta, millest 8 ametikohta läks Tammsaare teenindusele. Kuna tegemist oli tähtajalise projektiga, siis olid ametikohad kõik ajutised tähtajaga kuni 31.12.
3. Tähtaja saabudes vabastati kõik nimetatud ametikohtadel olevad ametnikud, sest vabu ameti- või töökohti vastustajal pakkuda ei olnud. Kuna tegemist oli ajutise projektiga, siis oli ametniku soovil ja vastustaja nõusolekul võimalik tähtajalisel kohal töötada väiksema töökoormusega. Arvestades PPA töömahu olulist kasvu loodi Tammsaare teenindusse ajutised ametikohad, mistõttu oli võimalik kaebaja nimetada

§ 23

lg 2 p 2 alusel osalise koormusega ametikohale määratud ajaks (töömahu suurenemise ajaks). Vastustajal ei olnud kaebajale pakkuda muid ametikohti, mis oleks võimaldanud kaebajal töötada osalise koormusega. Vastustaja osundas

§ 98

lg 1 p-le 4, mille järgi viiakse ametnik tähtajatult üle teisele ametikohale, kui ametnik nõustub asuma sama ametiasutuse teisele ametikohale. Tähtajatu üleviimise korral vabastatakse ametnik tema seniselt ametikohalt (§ 98 lg 9) ning nimetatakse teisele ametikohale (sõltuvalt § 98 lg 1 alustest). Vastustaja selgitas, et Tammsaare teenindusse 8 loodi ajutised ametikohad, sest töömaht kasvas hüppeliselt, mistõttu muudeti ka tööaega, sest Tammsaare teenindus avati klientidele tavapärasest pikemaks ajaks. Kaebaja nimetati

§ 23

lg 2 p 2 alusel määratud ajaks, s.o töömahu suurenemise ajaks, tähtajalisele osalise koormusega ametikohale. Kaebaja üleviimise käskkirjas vastav viide puudub eksituse tõttu, kuid vaideotsuses, millega on tutvunud ka kaebaja, on viga parandatud, mida kinnitas vastustaja esindaja ka suuliselt kohtuistungil. Kaebaja üleviimise käskkiri vormistati 25.02.2019 ning üleviimine toimus 01.03.2019. Kohus märgib, et kaebajal oli võimalus küsida vastustajalt selgitusi üleviimise tingimuste, tähtaja jm kohta. Lisaks märgib kohus, et kohtuistungil kohtu küsimusele, kas kaebaja märkis avalduses, et ta on nõus tähtajalisele osalise koormusega ametikohale üleviimisega nt siis, kui tähtaja möödudes saab ta endisele täiskoormusega tähtajatule ametikohale tagasi (vm tingimusel), vastas kaebaja eitavalt. Kaebaja vabastati teenistusest PPA 10.12.2019 käskkirja nr 1.9-2.5/502p alusel

§ 88

lg 1 järgi teenistustähtaja möödumise tõttu (viimane teenistussuhte päev oli 31.12.2019). Kohtu hinnangul kaebajal oli piisavalt aega teenistusest vabastamise asjaolude väljaselgitamiseks ja tööandjaga läbirääkimiste pidamiseks teenistusest vabastamise vältimiseks enne teenistussuhte lõppemise tähtaja saabumist. Eelviidatud käskkirjas on selgelt kirjas teenistussuhte viimane päev 31.12.2019, mis tähendab, et alates 01.01.2020 kaebaja teenistussuhe PPA-ga oli lõppenud. Kaebaja esitas alles 30.12.2019 avalduse PPA käskkirja nr 1.9-2.5/66p (üleviimise kohta) tagasipööramiseks ja teenistusse ennistamiseks. Kohus märgib, et vastustajal ei olnud seda võimalik teha, kuna üleviimine oli juba toimunud ja kaebaja töötas tähtajalisel osalise koormusega ametikohal käskkirjas nr 1.9-2.5/66p määratud tähtaja lõpuni (kuni 31.12.2019 k.a). Samas kehtis 30.12.2019 avalduse esitamise ajal käskkiri nr 1.9-2.5/502p, mille alusel oli otsustatud kaebaja teenistusest vabastada (teenistussuhte viimane päev 31.12.2019). PPA 14.01.2020 vastuskirjas nr 1.9-9/1609-2 kaebaja 30.12.2019 avaldusele muuhulgas selgitatakse, et Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna teenindustalituse tähtajatutel ametikohtadel osalise koormusega töötamise võimalust PPA-l pakkuda ei olnud võimalik. Osalise koormusega töötamise võimalust sai pakkuda vaid töömahu ajutise suurenemise tõttu loodud tähtajalisel ametikohal ning seda alates 01.03.

1. Põhja personalitalituse juhtivspetsialist Hedi Gretski selgitas 08.02.2019, et ametikoht, kuhu kaebaja üle viidaks, on tähtajaline, s.o kuni 31.12.
2. Lisaks kirjutas ta, et võimalusel antud tähtaega pikendatakse. Üleviimine määratud ajaks sellele ametikohale toimus kaebaja enda avalduse alusel, millest nähtub, et ta sai aru sellest, et see on tähtajaline ametikoht. Lubadust peale tähtaja lõppu uue ametikoha andmiseks Politsei- ja Piirivalveamet anda ei saanud. Kuna
3. aastal oli teenindustalituse koormus väga suur, siis ei saanud kaebaja endine vanemspetsialisti tähtajatu koht jääda tühjaks ning antud ametikohale nimetati uus teenistuja. Vastuskirjas kinnitatakse, et vakantseid tähtajatuid ametikohti teenindustalituses 01.01.2020 seisuga ei olnud.
4. aasta viimases kvartalis selgus, et tähtajaliste teenindustalituse ametikohtade tähtaja pikendamise vajadust ei ole, seega kõik tähtajalised ametikohad Põhja prefektuuri teenindustalitusest kaotati. Lisaks selgitati 30.12.2019 avalduses viidatud juristi tõlgenduse kohta

§ 33

lg 6 osas, et kaebaja üleviimine toimus

§ 98

lg 1 p 4 ja § 23 lg 2 p 2 alusel, seetõttu ei ole juristi tõlgendus

§ 33

lg 6 kohta antud olukorras asjakohane, kuna sel puhul on sisuliselt tegemist rotatsiooni regulatsiooniga. Kohus märgib, et kuna

§ 33

lg 6 ei olnud vaidlustatud üleviimise käskkirja aluseks, siis kohus sellele hinnangut ei anna. Kohus märgib, et kaebaja üleviimine tähtajalisele (kuni 31.12.2019 k.a) osalise koormusega ametikohale toimus kaebaja nõusolekul ja tema avalduse alusel. Kaebaja soovis osalise koormusega tööd oma terviseseisundi tõttu (tervise parandamiseks) ning vastustaja sellise võimaluse ka leidis. Kuna tähtajatut osalise koormusega ametikohta ei olnud pakkuda, siis leiti kaebajale osalise koormusega tähtajaline ametikoht, millega kaebaja nõustus. Sellest vastustaja järeldas, et 9 kaebaja oli nõus enda üleviimisega tähtajalisele osalise koormusega ametikohale kuni 31.12.2019. Kohus osundab, et kaebaja töötas sellel ametikohal kuni tähtaja lõpuni. Kohus, eeltoodut kokku võttes, asub seisukohale, et kaebaja üleviimise ja teenistusest vabastamise käskkirjad on õiguspärased ning puudub alus kaebuse nõuete rahuldamiseks. MENETLUSKULUD Kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja riigi õigusabi osutamisega seotud kulud jäävad riigi kanda (kohus lahendab selle eraldi määrusega). Muus osas jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik 10