← Eesti

1-07-10478\23

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2021, Tartu (kirjalikus menetlus) Kriminaalasja number 1-07-10478 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja Põlvas)
  2. aprilli
  3. a määrus Aivar V.H vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Aivar V.H (ik 37305212748), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
  4. aprilli
  5. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Tartu Maakohtu
  7. jaanuari
  8. a otsusega mõisteti A. V.H süüdi KrK § 100 järgi tundmatu naise tapmises ja teda karistati 11 aasta pikkuse vangistusega. S.S. tapmises mõisteti A. V.H õigeks. Mõistetud karistus loeti kaetuks Tartu Maakohtu
  9. juuni
  10. a otsusega mõistetud 20 aasta pikkuse vangistusega. Sellest arvati omakorda maha Tartu Maakohtu
  11. juuni
  12. a otsusega kantud 6 aastat 3 kuud ja 5 päeva. A. V.H-le mõisteti kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 13 aastat 8 kuud ja 25 päeva vangistust.
  13. Tartu Ringkonnakohtu
  14. aprilli
  15. a otsusega tühistati osaliselt Tartu Maakohtu
  16. jaanuari
  17. a otsus A. V.H õigeksmõistmises, tema süüdistuse kvalifikatsioonis ja mõistetud karistuses. A. V.H tunnistati süüdi KrK § 101 p 8 järgi ja teda karistati 15 aasta pikkuse vangistusega. Mõistetud karistus loeti kaetuks Tartu Maakohtu
  18. juuni
  19. a otsusega mõistetud 20 aasta pikkuse vangistusega. Sellest arvati maha Tartu Maakohtu
  20. juuni
  21. a otsusega kantud 6 aastat 5 kuud ja 9 päeva vangistust. Kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti A. V.H-le 13 aastat 6 kuud ja 21 päeva vangistust. A. V.H karistusaeg algas
  22. aprillil
  23. a ja lõppeb
  24. oktoobril
  25. a.
  26. Tartu Vangla esitas
  27. märtsil
  28. a maakohtule taotluse A. V.H vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks.
  29. Tartu Maakohtu
  30. aprilli
  31. a määrusega jäeti A. V.H vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
  32. A. V.H omab kehtivat distsiplinaarkaristust järelevalveta liikumise tingimuste rikkumise eest, s.o jättis väljasõidutunnistuse allkirjalehele võtmata andmed tööandja, töölt lahkumise ja saabumise kellaaegade kohta. Vangistuses on ta läbinud sotsiaalprogrammid „Agressiivsuse asendamise treening“, „Usk ja teadmine“ ja „Õige hetk“ ning temaga on vesteldud alkoholi kuritarvitamisega seotud teemadel. Ta on osalenud ka "Kvalifitseeritud tööjõud - turvalisem ühiskond" projektis. Alates
  33. juulist
  34. a omandab A. V.H Töötukassa toel Bkategooria juhtimisõigust. Vanglas on ta teinud majandusabitöid. Hetkel viibib ta avavanglas ja töötab OÜ-s Tartu Uksetehas. Vabanemise korral on tal kindel elu- ja töökoht. Tal on võlgnevused tasutud ja vabanemisfondis on 1752 eurot. Kõik see räägib tema ennetähtaegse vabastamise kasuks.
  35. Samas on tal kolm kehtivat kriminaalkaristust. A. V.H on toime pannud röövimise, mis on toime pandud teise isiku elule ja tervisele ohtliku vägivallaga, tapmisega ähvardamise, varguse, kannatanu suhtes vägivalla tarvitamise õigusemõistmise takistamise eesmärgil, ühe isiku tapmiskatse ja nelja isiku tapmise. A. V.H kuriteod on ajas muutunud järjest raskemaks, päädides nelja inimese tapmise ja ühe inimese tapmiskatsega. A. V.H on katkematult vangistuses viibinud alates
  36. oktoobrist
  37. a. Kuritegude toime panemist alustas ta juba 14 aastaselt. Juba enne vahistamist
  38. a oktoobris oli ta märkimisväärselt suure osa oma elust veetnud vangistuses, s.o kokku 8 aastat. Käesolev vangistus on talle kolmas. Seega on teda korduvalt üritatud läbi erinevate kriminaalkaristuste õiguskuulekusele suunata, kuid tulutult. Ta jätkas kuritegude toimepanemist ja need muutusid ajas raskemaks.
  39. Teda karistati Tartu Maakohtu
  40. novembri
  41. a otsusega KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi üheksakuulise vangistusega, mis jäeti tingimisi kahe aastase katseajaga täitmisele pööramata. Vähem kui aasta pärast kohtuotsust tappis A. V.H neli inimest ja pani toime ühe tapmiskatse.
  42. a juulis peksis A. V.H koos toonase elukaaslasega kõrvalises kohas surnuks vanema naisterahva. Selle käigus seisti muuhulgas kannatanu kõril. Pärast lohistati kannatanu metsa süvendisse, kust see leiti alles aastaid hiljem.
  43. a oktoobris peksis A. V.H pesapallikurika ja panniga surnuks tundmatu naisterahva, kes lohistati trepile, kust viimane kukkus esimese korruse trepimademele. Mõned päevad pärast seda tappis A. V.H õhtu jooksul kaks meest. Ühe neist noaga. Teist pekstes ja visates seejärel Emajõkke, kus viimane uppus. Tema laip leiti alles pool aastat hiljem. Samal õhtul püüdis A. V.H tappa Emajõkke visates veel ühte meesterahvast, kuid temal õnnestus veest välja saada ja põgeneda. A. V.H on äärmiselt jõhkra käitumisega, tappes
  44. a kahe kuu jooksul neli inimest. Teise inimese tapmine ei ole tema jaoks midagi erakordset. Tapmised on toime pandud ilma selge motiivi ja põhjuseta. Kõik see kaalub üles tema positiivsed pingutused vanglas. Muuhulgas pani A. V.H kuriteod toime kriminaalhooldusel viibides, s.o katseajal. A. V.H on juurdunud kuritegelikud käitumismallid ja väärtushinnangud ning õiguskorda eirav käitumine. See teeb kaheldavaks tema katseaja eduka läbimise tõenäosuse.
  45. Vabaduses oli A. V.H kalduvus alkoholi tarvitada ja kuriteod on samuti toime pandud alkoholijoobes olles. Vangistuses ei ole alkohol kättesaadav. Isegi kui A. V.H on tööülesannete täitmise käigus alkoholile juurdepääs olemas, kaasneksid selle tarvitamisega talle 2 negatiivsed tagajärjed. Enne vangistust tarvitas A. V.H alkoholi peaaegu igapäevaselt. Tema varasem kalduvus alkoholi kuritarvitada suurendab temast lähtuvat kuritegude jätkuva toime panemise ohtu veelgi.
  46. Maakohtu arvates on A. V.H kuriteod sedavõrd rasked ja arvukad, et välistavad tema ennetähtaegse vabastamise. A. V.H pani kriminaalhooldusel viibides toime arvukalt raskeid kuritegusid ja arvestades võimalike, tulevikus toime pandavate kuritegude raskust, välistab isegi minimaalne uute kuritegude toime panemise oht tema ennetähtaegse vabastamise. MÄÄRUSKAEBUS
  47. Maakohtu määruse peale kaebuse süüdimõistetu A. V.H, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja enda vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist.
  48. Maakohus on üksnes tuginenud tema varasemale elukäigule ja toime pandud kuritegude raskusele, jättes arvesse võtmata, et vangistuses on veedetud 19,5 aastat, mille ajal on ta läbinud individuaalset täitmiskava ja käitunud seaduskuulekalt. Ta saadeti tõepoolest 14 aastaselt Venemaale karistust kandma. Sellest on möödas pikk aeg ja sellele tuginemine ei ole õigustatud. Venemaal karistuse kandmine muutis teda ja ta võttis omaks vangla subkultuuri. Ta kannab karistust raskete kuritegude eest ja vangistus on peaaegu kantud. Selle jooksul on ta tegelenud eneseanalüüsiga ja jõudnud järeldusele, et tema teod on kohutavad, millega ta on põhjustanud teistele kannatusi ja rikkunud ära enda elu.
  49. Ta soovib ennetähtaegselt vabaneda, et tema vabanemine oleks järkjärguline. 19 aastaga on ühiskond palju muutunud. Ta on küll varasemalt kriminaalhooldusel viibinud, kuid sel ajal järgis ta subkultuuri. Ta on muutunud ja soovib edaspidi elada seaduskuulekalt. Vabaduses ettetulevate raskustega tegelemisel saaks kriminaalhooldusametnik talle tuge pakkuda. Ta viibib hetkel avavanglas, kust käib uksetehasesse tööle ja saaks seal töötamist ka vabanemise korral jätkata, mis tagaks talle sissetuleku. Tal on olemas ka kindel elukoht. Terve vangistuse jooksul on teda distsiplinaarkorras karistatud noomitusega üksnes ühe hooletu vea eest. Tema tööandja unustas väljasõidutunnistusele märkida tema tööle saabumise ja lahkumise aja, mida ta kohapeal üle ei kontrollinud. Ta on tasunud ära võlgnevused, täitnud individuaalset täitmiskava ja osalenud tööhõives.
  50. Varasemalt on kohus ennetähtaegse vabastamise taotlust lahendades märkinud, et edasise õiguskuuleka käitumise korral on tal edaspidi võimalik ennetähtaegselt vabaneda. Praegu on tegemist tema viimase võimalusega ennetähtaegselt vabaneda ja maakohtu hinnangul ei kuulugi temasugused isikud ennetähtaegselt vabastamisele. Miks ta pidi eelnevalt kulutama ressurssi advokaatide palkamisele, kui teda niikuinii ei oleks ennetähtaegselt vabastatud. Ühtlasi, millele tuginedes väidab maakohus, et ta hakkab edaspidiselt kuritegusid toime panema. Tal ei ole vähimatki plaani edaspidiselt kuritegelikku elu elada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  51. Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et A. V.H ei kuulu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisele. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
  52. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal – või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKK 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus A. V.H ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel ühtegi 3 sellist kaalutlusviga, millest tulenevalt võis viimane jääda ebaõigesti ennetähtaegselt vabastamata. Maakohtu lahendi põhjendused on vastupidiselt määruskaebuses toodule asjakohased ja määruskaebuses märgitu ei anna vähimalgi määral alust maakohtu määruse tühistamiseks.
  53. Mis puudutab A. V.H etteheited osas, et teda ei ole hoolimata niivõrd pika vangistuse kandmist juba ennetähtaegselt vabastatud, siis siinkohal juhib kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et süüdimõistetul puudub subjektiivne õigus nõuda enda ennetähtaegset vabastamist. Nimelt saab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1).
  54. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime kuritegusid. Mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult karta, seda väiksem peab uute kuritegude toimepanemise tõenäosus tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema. Esmalt annab A. V.H kuritegelik minevik aluse eeldada, et tema puhul on retsidiivsusrisk kõrge. Siinkohal on ekslik A. V.H seisukoht, et ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel ei tohi kinnipeetava kuriteo toimepanemise asjaolusid ühelgi juhul arvesse võtta.
  55. Läbi kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestuse ei saa põhjendada süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist. Küll aga saab ja tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb. Kuriteo asjaoludena kõnealuses tähenduses tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski mõjutad (RKKKm nr 1-14-5339, p 12). Sellisel juhul tuleb ära näidata, missugused kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad asjaolud loovad eeldused, et vabaduses jätkaks kinnipeetav kuritegude toimepanemist ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 21).
  56. A. V.H on suurema osa oma teadlikust elust olnud kuritegelikult aktiivne ja tema teod muutusid ajas järjest raskemaks, päädides lõpuks nelja inimese tapmise ja ühe isiku tapmise katsega. Ta tappis koos endise abikaasaga
  57. juulil
  58. a kannatanu läbi julma peksmise ja kannatanu kõril seismise. Pärast lohistati laip metsa, kust see leiti alles aastaid hiljem.
  59. oktoobril
  60. a tappis A. V.H temale tundmatu naisterahva, pekstes viimast pesapallikurika ja panniga. Lõpuks viskas A. V.H kannatanu teise korruse trepist alla. Kannatanu suri üheksa päeva hiljem haiglas. Mõned päevad pärast seda tappis A. V.H õhtu jooksul kaks meest. Ühe neist noaga. Teist pekstes ja visates seejärel Emajõkke, kus viimane uppus. Tema laip leiti alles pool aastat hiljem. Samal õhtul püüdis A. V.H tappa Emajõkke visates veel ühte meesterahvast, kuid temal õnnestus jõest välja saada ja põgeneda (vt käesoleva määruse p 7).
  61. Tapmised on toime pandud joobeseisundis ilma sisulise põhjuseta. A. V.H peitis kaks tapetud kannatanu laipa, viies neist ühe metsa ja visates teise Emajõkke. Tegemist oli külmaverelise kalkuleeritud otsusega, mille eesmärgiks oli vältida kuriteo avastamist ja seeläbi n-ö politseile vahele jäämist. Seega on õige maakohtu väide, et A. V.H puudub igasugune austus inimelu vastu. Seda kinnitavad ka tema kuritegude asjaolud, kuna tapmised on toime pandud hetkeemotsiooni pealt, s.o läbi peksmise, muuhulgas ka panni ja kurikaga, ning kasutades ka nuga. A. V.H võib seega olla ääretult impulsiivne, agressiivne ja julm. Ei ole 4 kuidagi välistatud, et vabaduses, kus alkohol on laialdaselt kättesaadav või (konflikt)situatsioonides, kus ta millegagi rahul ei ole, sarnane käitumismuster kordub ja ta valib endale sobivaima lahendusena vägivalla, mis võib võtta kuritegelikud mõõtmed.
  62. Seda kõike arvesse võttes oleks tema ennetähtaegne vabastamine võimalik üksnes olukorras, kus tema varasem elukäik, käitumine kinnipidamiskohas ja vabanemisjärgsed elutingimused annaksid kogumis alust eeldada, et temast lähtuv retsidiivsusrisk on praktiliselt olematu. Seda aga asja materjalidest ei nähtu. A. V.H on enne praegust vangistust samuti vanglas karistust kandnud. Seega on temast lähtuvate kuriteoriskide maandamisega juba varemgi tegeletud, kuid sellest hoolimata muutusid tema kuriteod järjest raskemaks ja päädisid lõpuks arvukate tapmistega. Siinkohal on ainetu tugineda varasemale vanglas omandatud subkultuurile. Tegemist oli A. V.H teadliku valikuga võtta neljalt inimeselt elu. Keegi teda selleks ei õhutanud.
  63. Samuti on A. V.H puhul siiski täitmata ka ennetähtaegse vabastamise esmane eeldus, milleks on õiguskuulekas käitumine karistuse kandmise ajal. Tema kehtiv distsiplinaarkaristus ei ole oma olemuselt küll niivõrd raske, kuid tegemist on siiski rikkumisega, mida A. V.H toime panna ei oleks tohtinud. Arvestades, et A. V.H kannab karistust väga raskete kuritegude eest, tuleb tema ennetähtaegset vabastamist eriti põhjalikult kaaluda ja tal ei tohiks ennetähtaegse vabastamise menetluse kestel kehtivaid distsiplinaarkaristusi olla. Varasemalt on A. V.H viibinud ühel korral kriminaalhooldusel, pannes katseajal toime uue kuriteo. Toodud distsiplinaarrikkumine koosmõjus varasema ebaõnnestunud kriminaalhooldusel viibimisega tekitab siiski mõningaid kahtluseid ennetähtaegse vabastamisega kaasnevate kohustuste nõuetekohasest täitmisest. Teisisõnu ei ole kriminaalkolleegium siiski piisavalt veendunud, et A. V.H oleks suuteline kriminaalhoolduse probleemideta läbima.
  64. A. V.H ei ole tegelikkuses ühiskondlike norme aktsepteerivat elu elanudki. Nagu ta ise määruskaebuses välja tõi, saadeti ta juba 14 aastaselt Venemaale kolooniasse karistust kandma. Sellest ajast algaski tema nn „kuritegelik karjäär“, mis võttis ajas üha vägivaldsemaid mõõtmeid ja seda kõike saatis alkoholi liigtarvitamine. Vangla andmetel töötas ta aastatel 2000-2001 tislerina. Sel perioodil on toime pandud ka tapmised. Seega ei taganud tema õiguskuulekust isegi vaba aja sisustamine aktsepteeritava tegevusega nagu töötamine ja majanduslik kindlustatus. Tema vabanemisjärgne kindel töökoht ei ole seega midagi sellist, mille põhjal saaks täie kindlusega öelda, et see hoiab ära tema poolt edasiste kuritegude toime panemise. Ka tema vabanemisjärgne elukoht ei ole just väga stabiilne, kuna ta asub elama koos endiste kinnipeetavatega rehabilitatsioonikeskuse poolt tagatud elamispinnale. Nendega koos ei ole alkoholi tarvitamine välistatud, mis A. V.H puhul on aga kuritegude riski suurendavaks asjaoluks. Ühtlasi puuduvad tal toetavad lähedased, kuna ta ise eelistab nendega mitte suhelda. Sotsiaalne keskkond, kuhu A. V.H ennetähtaegse vabastamise korral suunduks, on seega ebastabiilne ja resotsialiseerumist mitte toetav. Vanade harjumuste najal n-ö „libastumise“ risk on suur ja see võib võtta kuritegelikud mõõtmed.
  65. Kriminaalkolleegium ei ole sarnaselt maakohtuga veendunud, et temast lähtuv uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt maandatud ja A. V.H tuleb jätta vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
  66. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  67. aprilli
  68. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.